2-11-4573/33 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Viru Maakohus Narva kohtumaja - lahend.ee

Hageja nõue ja väited Hageja palub välja mõista kostjalt hageja kasuks põhinõude 4392,48 eurot ja viivis põhinõudelt 4392,48 eurot alates hagi esitamisest kuni põhinõude kohase täitmiseni määras 0,25% päevas. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja OÜ SVŠ Veod 03. aprillil 2006 liisingulepingu nr 0124457L, mille esemeks oli survepesur Jet Power 180-200 Uraca. Lepingu kohaselt kohustus hageja andma vara lepingu perioodiks liisinguvõtja kasutusse ning liisinguvõtja kohustus tasuma lepingus sätestatud maksed, sealhulgas intressi vastavalt lepingu lisaks olevale maskegraafikule. Intressimääraks oli kokku lepitud euro kuue kuu Euribor + 2,5% aastas. Hageja ja kostja sõlmisid 03. aprillil 2006 käenduslepingu nr 0124457L, mille alusel kostja võttis endale kohustuse tagada solidaarselt liisinguvõtjaga 03. aprilli 2006 liisingulepingust nr 0124457L tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohane ja täielik täitmine. Käendaja vastutab ka kohustuste rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viiviste ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Käendatavaks summaks lepiti kokku 194 847,28 eurot. Liisinguvõtja ei täitnud liisingulepingust tulenevaid kohustusi kohaselt. Liisinguvõtjal on hagejale tasumata arved perioodi 01. oktoober 2008 kuni 30. jaanuar 2009 eest, millest moodustub debitoorne võlgnevus 7934,06 eurot. Hageja on arvestanud tasumata põhiosa maksetelt viivist määras 0,25% päevas ning sissenõutavaks muutunud ja liisinguvõtja poolt tasumata viivis moodustab 2145,05 eurot. Hagejal on lepingu üldtingimuste p 7.1.3. kohaselt on hagejal õigus leping üles öelda, kui liisinguvõtja on jätnud liisingu osamaksete ja/või intressi kohaselt tasumata või tasub need mittetäielikult ning pole võlgnevust kustutanud 15 päeva jooksul pärast maksetähtpäeva. Lepingu eritingimuste p 16 kohaselt on pooltel õigus leping ühepoolselt ennetähtaegselt üles öelda, kui teine pool rikub lepingut ning poolel tekib õigus see leping lõpetada. Hageja saatis 26. jaanuaril 2009 liisinguvõtjale ja kostjale teatise lepingu erakorralisest ülesütlemisest, milles andis võlgnevuse kustutamiseks tähtaja 14 päeva teatise kättesaamisest. Kuna ei liisinguvõtja ega ka kostja võlgnevust hageja antud tähtajaks ei kõrvaldanud, ütles hageja liisingulepingu erakorraliselt üles. Liisingulepingu eseme valduse omandas hageja 14. detsembril 2009. Vara tagastamise ja müügieelse hoidmisega seotud kulud moodustavad kokku 1007,91 eurot. Hageja väitel moodustas liisinguvõtja võlgnevus enne liisingueseme võõrandamist kokku 52 326,22 eurot, millest vara jääkmaksumus 41 239,20 eurot (käibemaksuta), debitoorne võlgnevus 7934,06 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 2145,05 eurot ja vara tagastamise ja realiseerimisega seotud kulud 1007,91 eurot (käibemaksuta). Vastavalt lepingu üldtingimuste p 3.7., kui hageja ütleb lepingu üles ja võõrandab liisingueseme, kohustub liisinguvõtja hüvitama hagejale vara võõrandamisest tekkinud kahjud, s.o vara võõrandamisest saadud summa ja liisinguvõtja poolt hagejale vara omandamisega tekkinud kulude 2(8)

2-11-4573 hüvitamata osa vahe, ning ka kulud, mis on hagejale tekkinud seoses vara valduse üle võtmise, vara hoidmise ja vara müügikõlblikuks seadmisega. Lepingu üldtingimuste p 7.4. kohaselt kustutatakse vara võõrandamisest saadud rahasumma arvelt esimeses järjekorras lepingu ülesütlemise ja vara võõrandamisega kaasnenud kulud, seejärel tasumata osamaksed ja intress ning seejärel kõik tasumisele kuuluvad osamaksed. Kui vara võõrandamisest saadav rahasumma ei kata kõiki liisinguvõtja poolt hagejale tasumisele kuuluvaid summasid, on liisinguvõtja kohustatud tasuma hagejale puuduva osa. Hageja võõrandas liisingu eseme hinnaga 47 933,74 eurot (käibemaksuta) ning sellest tulenevalt on liisinguvõtjal hagejale tasumata 52 326,22 - 47 933,74 = 4392,48 eurot. Hageja andis kostjale kui käendajale täiendava tähtaja 14 päeva nõudekirja kättesaamisest, et tasuda liisinguvõtja võlgnevus, kuid kostja võlgnevust tasunud ei ole. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnista ning palub jätta hagi rahuldamata. Kostja ei vaidlusta, et hageja ja OÜ SVŠ Veod sõlmisid 03. aprillil 2006 liisingulepingu nr 0124457L, mille esemeks oli survepesur Jet Power 180-200 Uraca. Hageja ja kostja sõlmisid 03. aprillil 2006 käenduslepingu nr 0124457L, mille alusel kostja võttis endale kohustuse tagada solidaarselt liisinguvõtjaga 03. aprilli 2006 liisingulepingust nr 0124457L tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohane ja täielik täitmine. Hageja saatis 26. jaanuaril 2009 liisinguvõtjale ja kostjale teatise lepingu erakorralisest ülesütlemisest, milles andis võlgnevuse kustutamiseks tähtaja. Hageja ütles liisingulepingu erakorraliselt üles. Liisinguvõtja tagastas vara hagejale ning vara võõrandati hinnaga 47 933,74 eurot (käibemaksuta). Kostja esitas vastuväite, et hageja poolt vara võõrandamiseks tehtud kulud 1007,91 eurot ei ole põhjendatud, kuna hageja ei arvestanud liisinguvõtja poolt leitud ostjatega ning hageja korraldas eseme müügi läbi kolmanda isiku, mille tõttu tekkisid põhjendamatud lisakulud. Kostja esitas vastuväite, et hageja võõrandas vara põhjendamatult madala hinnaga. Kostja leiab, et vara tegelik turuväärtus 2010. aastal moodustas 100 000 kuni 110 000 eurot. Kuna liisinguese jäi lepingu ülesütlemisel hageja omandisse, tuleb kulutuste hüvitamise nõude suuruse arvutamisel lähtuda liisingueseme väärtusest selle tagastamise hetkel. Et hageja müüs liisingueseme põhjendamatult madala hinnaga, on kulud hageja enda tekitatud. Kostja leiab, et hagejal puudub nõue liisinguvõtja vastu ning seetõttu ei saa hageja esitada nõuet kostja kui käendaja vastu ning seetõttu tuleb hagi jätta rahuldamata. Hageja seisukoht kostjate vastuväidete osas Hageja ei nõustu kostja vastuväidetega. Hageja märgib, et liisinguleping lõpetati ühepoolselt 16. veebruaril 2009 peale seda, kui liisinguvõtjale ning kostjale oli 26. jaanuari 2009 teatises antud täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks, sealjuures informeeriti liisinguvõtjat ja kostjat 26. jaanuari 2009 teatises, et liisinguese tuleb tagastada ning edastati neile ka põhjalik müügiprotseduur. Vaatamata kohustusele liisinguese tagastada liisinguvõtja oma kohustust ei täitnud. Vara valdus taastati alles 14. detsembril 2009 ning hageja oli sunnitud liisingueseme valduse taastamiseks kasutama Credit Expert OÜ tagastusteenust. Seega lõppes leping 16. veebruaril 2009, kuid vara valdus taastati alles kümme 3(8)

2-11-4573 kuud hiljem 14. detsembril 2009 ning hageja oli sunnitud kasutama vara valduse taastamiseks tagastusteenuse pakkujat. Seega on põhjendatud vara tagastamisega seotud kulud. Hageja leiab, et kostja poolt esitatud vara väärtuse hinnangut, mille on koostanud J M oktoobris 2010 aastal, ei saa pidada usaldusväärseks. Arvestades seda, et hagejal õnnestus vara tagasi saada mitte liisinguvõtjalt või kostjalt, vaid hoopis J M, siis on kostja ja J M näol tegemist ilmselgelt seotud isikutega. J M ning kostja esindavad ühiseid huve, mistõttu ei saa pidada vara väärtuse hinnangut asjakohaseks ja pädevaks. Lisaks ei ole vara väärtuse hinnangus arvestatud konkreetse liisingueseme puuduste ja vigadega ning vara väärtuse hinnangust ei nähtu, et oleks arvesse võetud konkreetset liisingueset. Teostatud ei ole tehnilist ülevaatust jms. Tegemist on subjektiivse hinnanguga, mitte korrektse ekspertarvamusega. Hageja on seisukohal, et kostja poolt esitatud vara väärtuse hinnang ei ole tõend, millega saaks antud juhul tõendada liisingueseme turuväärtust selle tagastamise hetkel. Hageja märgib, et kuna liisinguese oli J M valduses, kes aktiivselt tegeles liisingueseme müügiga pea kümme kuud, kuid ostjat ei leidnud, siis on vara väärtuse hinnag ebapädev ning ilmselgelt ei vasta hind vahemikus 100 000 kuni 110 000 eseme turuväärtusele. Kui isik, kes nimetatud esemete müügiga igapäevaselt tegeleb ning on seadmete Eesti esindaja, ei suutnud kümne kuu jooksul liisinguesemele ostjat leida, siis järelikult ei saa lähtuda ka tema ebamõistlikult kõrgest hinnangust eseme turuväärtusele. Eeltoodu tõendab ilmekalt, et J M hinnag vara väärtusele ei vasta tegelikule kohalikule keskmisele müügihinnale. Hageja on seisukohal, et hind 47 933,74 eurot (ilma käibemaksuta), millega tal õnnestus liisinguese realiseerida, vastab liisingueseme väärtusele. Hageja on arvamusel, et turuväärtuse määramisel on keskseks küsimuseks see, millise hinnaga on võimalik vastavat vara reaalselt müüa. Hageja on oma nõude tõendamiseks lisanud hagiavaldusele liisingueseme müügiakti, kust nähtub hind, millega vastustajal õnnestus liisinguese võõrandada. Lisaks eeltoodule tuleb arvestada, et liisinguese (puhastustehnika) on ise juba selline, et seda on väga raske müüa. Antud seade on mõeldud pinnatöötlemiseks surveveega ning kasutatakse seda nii laevakerede roostest puhastamiseks enne värvimist kui ka kütusemahutite ning suurte soojusjaamade katelde sisepinna puhastamiseks. Tegu on spetsiifilise varaga - eeldab kasutajalt eelkõige väljaõpet ning teatud eritööde tegemiseks tunnistust. Selliseid aparaate on Eestis üsna vähe ning antud juhul oli tegemist neli aastat kasutatud ning vigase seadmega (puudusid olulised tarvikud), garantii läbi. Muuhulgas tuleb arvestada, et müügiperiood langes kokku ka majanduslangusega, kus huvi selliste kalliste seadmete vastu oli äärmiselt madal.

2-11-4573 Käendatavaks summaks lepiti kokku 194 847,28 eurot. Liisinguvõtja ei täitnud liisingulepingust tulenevaid kohustusi kohaselt ning liisinguvõtja võlgnevus hagejale enne liisingueseme võõrandamist oli vara jääkmaksumus 41 239,20 eurot (käibemaksuta), debitoorne võlgnevus 7934,06 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 2145,05 eurot. Liisinguleping lõpetati hageja poolt ühepoolselt 16. veebruaril 2009 ülesütlemisega, vara valdus taastati 14. detsembril 2009. Hageja võõrandas liisingu eseme hinnaga 47 933,74 eurot (käibemaksuta). Võlaõigusseaduse (VÕS) 361 kohaselt, liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Lähtuvalt VÕS § 397 lg 1, majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. VÕS 367 lg 1 ja lg 2 kohaselt, liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Nimetatud kulude kindlakstegemisel lähtutakse liisinguvõtja poolt pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast, millest arvatakse maha lepingust tulenev intress ja muud summad, mis ei seondu liisingueseme omandamiseks tehtud kulutustega. Kostja ei vaidlusta, et vara jääkmaksumus ehk liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud, mis ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega moodustavad 41 239,20 eurot (käibemaksuta), samuti kostja ei vaidlusta, et debitoorne võlgnevus ehk tasumata osamaksed ja tasumata intress (tasumata arved) perioodi 01. oktoober 2008 kuni 30. jaanuar 2009 eest moodustavad 7934,06 eurot ning kuni hagiavalduse esitamiseni sissenõutavaks muutunud viivis tasumata põhiosa maksetelt on 2145,05 eurot. Kostja esitas vastuväite, et hageja nimetatud kulud summas 1007,91 eurot (käibemaksuta) vara (liisingueseme) müügile ja hoiustamisele ei ole põhjendatud. Lähtuvalt VÕS § 367 lg 4 peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Vaidlust ei ole, et vara asus lepingu lõpetamise ajal 16. veebruaril 2009 kolmanda isiku valduses ning hageja valdus taastati 14. detsembril 2009. Liisingulepingu üldtingimuste p 7.5. kohaselt (t.l.34) kohustus kostja liisingulepingu ülesütlemise korral liisingueseme viivitamatult tagastama hagejale. Kuna kostja seda ei teinud, korraldas hageja ise liisingueseme valduse taastamise, kasutades selleks Credit Expert OÜ teenust. Credit Expert OÜ on teenuse osutamise kohta esitanud hagejale arve nr 01406 (t.l.-51). Arve on vastavalt maksekorraldusele (t.l.-52) tasutud. Vara võõrandamisaktist (t.l.-50) selgub, et hageja müüs liisingueseme 13. septembril 2010. Seega on põhjendatud vara hoiustamine Agrotarve AS teenuse kaudu. Vara hoiustamise kohta perioodil jaanuar 2010 kuni september 2010 on Agrotarve AS esitanud hagejale arved ning arved on tasutud (t.l.-53-75). Kokku moodustavad tagastamisteenuse ja vara hoiustamise kulud (t.l.-82) hageja kalkulatsiooni järgi 5450 + 10 320 = 15 770,40 krooni ehk 1007,91 eurot (käibemaksuta). Kostja ei ole esitanud tõendeid, mis hageja väite ümber lükkaksid. Kostja ei ole tõendanud oma väidet, et hageja ei arvestanud liisinguvõtja poolt leitud ostjatega. Kohus loeb tõendatuks hageja väite, et liisingulepingu ülesütlemisest tingitud liisingueseme valduse taastamise ja müügieelse hoiustamise kulud on põhjendatud ja moodustavad 1007,91 eurot (käibemaksuta). 5(8)

2-11-4573 Kohus järeldab, et liisinguvõtjal oli peale liisingulepinu ülesütlemist ja enne liisingueseme võõrandamist kohustus hüvitada hagejale liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud, mis ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega 41 239,20 eurot (käibemaksuta), tasumata osamaksed ja tasumata intress perioodi 01. oktoober 2008 kuni 30. jaanuar 2009 eest 7934,06 eurot ning kuni hagiavalduse esitamiseni sissenõutavaks muutunud viivis tasumata põhiosa maksetelt 2145,05 eurot ning liisingueseme valduse taastamise ja müügieelse hoiustamise kulud 1007,91 eurot (käibemaksuta), kokku 52 326,22 eurot. Vastavalt VÕS § 367 lg 3, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 65 kohaselt loetakse eseme väärtuseks selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Kostja esitatud vara väärtuse hinnangust (t.l.-103) selgub, et komplektse seadme, survepesuri Uraca Jet Power 180-200 reaalseks väärtuseks aastal 2010 võib olla hind vahemikus 100 000 kuni 110 000 eurot, sealjuures tuleks hinnast lahutada lisakulud, mis on tingitud mitterahuldavast hooldusest või seadme uuesti käikulasmisest. J M teatab oma E-kirjas (t.l.-120), et reaalne hind oleks veebruaris märtsis 2010 ligikaudu 80 000 kuni 100 000 eurot. Hageja esitatud üleandmisevastuvõtmise aktist (t.l.-36) selgub, et seadmel puudusid tarvikud – kõrgsurvepüstol ja kõrgsurvevoolikud. M T E-kirjast K S (t.l.-128 pöördel) on märgitud, et seade võib vajada lisaosasid umbes 10 000 euro väärtuses. Vastavalt hageja teatisele (t.l.-120 pöördel) alustati veebruaris 2010 seadme müüki hinnaga 120 000 eurot (1 877 592 krooni). Seda hinda kinnitab ka hageja E-kiri (t.l.-127 pöördel). Kohus loeb tõendatuks, et veebruaris 2010, ja seega ka liisingueseme tagastamise ajal 14. detsembril 2009, oli liisingueseme väärtuseks vähemalt 80 000 eurot (käibemaksuta), arvestades sealjuures, et seade oli kasutatud ja puudusid tarvikud. Hageja väide, et vara väärtust hinnanud J M on kostjaga seotud isik ning seetõttu ei ole tõend usaldusväärne, ei ole põhjendatud ega tõendatud. Samuti ei tõenda hageja esitatud kirjavahetus (t.l.-120-126), et seadme hind vara üleandmise ajal oli väiksem kui 80 000 eurot. Asjaolu, et seadet ei õnnestunud pikema aja jooksul müüa ja seetõttu langetati müügihinda, ei väljenda asja tegelikku turuväärtust müügi alustamise hetkel. Kui hageja soovib väita, et seadme tegelik väärtus oli tagastamise ajal sama kui seadme müümisel, peab ta seda tõendama. Kohus tegi kohtuistungil (t.l.-148 pöördel) hagejale ettepaneku esitada seadme väärtuse kohta täiendavaid tõendeid, kuid hageja tõendeid esitada ei soovinud. Kohus viitab liisingulepingu üldtingimuste p-le 3.7., mille kohaselt kohustub liisinguvõtja hüvitama hagejale vara võõrandamisest tekkinud kahjud, s.o vara võõrandamisest saadud summa ja liisinguvõtja poolt hagejale vara omandamisega tekkinud kulude hüvitamata osa vahe, kui tühisele kokkuleppele VÕS § 42 lg 1 järgi. Kuna liisingulepingu üldtingimuste p 3.7. kohaselt kõrvutatakse vara jääkmaksumusega vara võõrandamisest saadud summat, sõltumata sellest, millise hinnaga vara võõrandati ning kuidas võõrandamisprotsess oli kujundatud ja kaua see kestab, võimaldab see oluliselt kahjustada teise poole huvisid ja jätta tema vastu esitatavate nõuete suuruse määramise sisuliselt liisinguandja otsustada. Selliselt vastab see tüüptingimus VÕS § 42 lg 3 p-le 5, kuna liisingulepingut rikkunud liisinguvõtjalt võetakse sisuliselt võimalus tõendada tüüptingimuste kasutaja tegelike kulude suurust. Sellise tüüptingimuse ebamõistlikku kahjustatavust eeldatakse VÕS § 44 kohaselt ka mõlemapoolselt majandus- või kutsetegevuses 6(8)

2-11-4573 sõlmitud lepingute puhul. Lähtudes VÕS § 39 lg-st 2 ja § 42 lg-st 1, leiab kohus, et üldtingimuste p 3.7. on tühine ning selle asemel tuleb VÕS § 41 kohaselt lähtuda VÕS §-s 367 sätestatust. Kõrvutades liisinguvõtja hüvitamiskohustust peale liisingulepinu ülesütlemist ja enne liisingueseme võõrandamist hagejale summas 52 326,22 eurot liisingueseme väärtusega selle tagastamise ajal 80 000 eurot (käibemaksuta), järeldab kohus, et hageja nõue on liisingueseme tagastamisega hüvitatud ning hagejal puudub nõue liisinguvõtja vastu. Kuna hagejal nõue liisinguvõtja vastu puudub, ei ole hagejal õigust nõuda VÕS § 113 lg 1 alusel viivist rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral alates hagi esitamisest kuni nõude kohase täitmiseni. Vastavalt VÕS § 142 lg 1 ja lg 3, käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Käendus võib olla piiratud rahasummaga. VÕS § 145 lg 2 kohaselt vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Lähtuvalt VÕS § 145 lg 1, kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Et liisinguvõtja, kelle kohustust kostja 03. aprillil 2006 käenduslepingu nr 0124457L käendas, on kohustused täitnud, ei ole hagejal õigust esitada kohustuse täitmise nõuet kostja vastu. Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Hagi hind Hagiavalduses on hageja nõudeks välja mõista kostjalt põhivõlg 4392,48 eurot ja viivis põhinõudelt alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni määras 0,25% päevas. TsMS § 123 kohaselt, tsiviilasja hinna arvestamisel võetakse aluseks hagi või muu avalduse esitamise aeg. Lähtuvalt hagi esitamise ajal 29. aprillil 2011 kehtinud TsMS § 124 lg 1, raha maksmisele suunatud hagi puhul määratakse hagihind nõutava rahasummaga. Vastavalt § 133 lg 1 ja lg 2, Hagihind arvutatakse põhinõude järgi. Hagihinda arvutades ei arvestata kõrvalnõuetena esitatud intressinõuet, muu hulgas viivisenõuet ja kulude hüvitamise nõuet, vekslist ja tšekist tuleneva nõude puhul lisaks tagasinõudes sisalduvat hüvitisenõuet. Kohus arvestab kõrvalnõudeid hagi hinda arvutades ulatuses, milles hagi esitamiseni arvestatud kõrvalnõuete summa on põhinõudest suurem. Kõrvalnõuet arvestatakse hagi hinda arvutades täies ulatuses, kui kõrvalnõue esitatakse eraldi hagis. Hagiavalduse kohaselt on hageja põhinõue 4392,48 eurot ja seega on hagihind 4392,48 eurot. Menetluskulud 7(8)