2.Välja mõista XXX(X , isikukood XXX ) Swedbank Liising Aktsiaseltsi (registrikood 10434248) kasuks 328,56 (kolmsada kakskümmend kaheksa koma viiskümmend kuus) eurot.
3.Jätta rahuldamata Swedbank Liising Aktsiaseltsi (registrikood 10434248) hagiavaldus XXX(X , isikukood XXX ) vastu 810,15 (kaheksasaja kümne koma viieteistkümne) euro väljamõistmiseks ja viivise 0,25% päevas põhinõude 810,15 (kaheksasada kümme koma viisteist) eurot tasumata osalt alates kohtuotsuse jõustumisest kuni põhinõude täitmiseni väljamõistmiseks. Menetluskulude jaotus
4.Jätta menetluskulud 28,85% (kahekümne kaheksa koma kaheksakümne viie protsendi) ulatuses XXX(X , isikukood XXX ) kanda ja 71,15% (seitsmekümne ühe koma viieteistkümne protsendi) ulatuses Swedbank Liising Aktsiaseltsi (registrikood 10434248) kanda.
Menetluskulude kindlaksmääramise kord Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest (TsMS § 174 lg 1). Edasikaebamise kord Kohus ei anna tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 10 järgi luba kohtuotsuse edasikaebamiseks. Kui on täidetud TsMS § 637 lg 21 sätestatud eeldused, võib kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg 6 peab menetlusabi taotluse esitamise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. I
Kohtuotsuse kirjeldav osa
1.Swedbank Liising Aktsiaselts (hageja) esitas 09.02.2012 hagiavalduse Osaühingu XXX ja XXX(kostja) vastu. Hageja palub kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista võlgnevuse 1138,71 eurot ning viivise protsendina põhinõudelt (810,15 eurolt) alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni määras 0,25% päevas (tl 31, hagi eseme täpsustus, tl 117 p 2.3.). Hageja tõi hagiavalduses välja järgmised asjaolud. 15.08.2005 sõlmisid hageja ja Osaühing XXX (liisinguvõtja) liisingulepingu nr XXX , mille esemeks oli kaubik Nissan Primastar, 1.9. Lepingu üldtingimustest tulenevalt kohustus hageja andma vara lepingu perioodiks liisinguvõtja valdusesse ja kasutusse ning lepingu kohaselt kohustus liisinguvõtja tasuma hagejale selle eest lepingus sätestatud makseid (sealhulgas intressi) vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule. Intressimäär ja viivisemäär oli sätestatud lepingus. Osaühingu XXX poolt valitud vara ostis hageja 15.08.2005 ning andis selle 18.08.2005 üle Osaühingule XXX liisingulepingu alusel. Lepingu kohaselt kohustus Osaühing XXX sõlmima vara vabatahtliku ja kohustusliku kindlustuslepingu. Üldtingimuste kohaselt kohustus kindlustusmakseid ja muid kindlustusega seotud kulutusi tasuma Osaühing XXX . Osaühing XXX kohustus tagama kindlustuslepingute ja katkematu kindlustuskaitse olemasolu ning nõuetekohase täitmise. Samuti kohustus Osaühing XXX tasuma kindlustusmaksete tasumata jätmise tagajärjel ning muudel alustel kindlustusest tulenevad kulud ja kahjud (sealhulgas kindlustusandjate regressinõuded). Kui vastavad kulud või kahjud on kandnud hageja, kohustus Osaühing XXX hagejale vastavad summad hüvitama hageja poolt nimetatud tähtajaks ja korras. Osaühing XXX rikkus lepingust tulenevaid kohustusi, jättes nõuetekohaselt tasumata lepingu alusel tasumisele kuuluvad põhiosa- ja intressimaksed. Osaühingu XXX poolt on hagejale tasumata lepingu alusel liisinguvõtjale esitatud arved (debitoorne võlgnevus – põhiosa võlgnevus ja intressivõlgnevus) kokku summas 383,42 eurot. Hageja arvestas tähtaegselt tasumata põhiosa võlgnevuselt viivist 0,25% päevas. Viivise võlgnevus on 136,83 eurot. Seoses Osaühingu XXX poolse võlgnevusega hagejale, saatis hageja liisinguvõtjale 11.06.2009 teatise lepingu ülesütlemise kohta. Hageja pöördus tagastusteenust pakkuva koostööpartneri poole. Vara valdus taastati 14.09.2009. Osaühing XXX tasus võlgnevuse ning hageja tagastas vara liisinguvõtjale. 21.12.2009 saatis hageja Osaühingule XXX uue teatise lepingu ülesütlemise kohta. Nimetatud teatises informeeris hageja Osaühingut XXX võlgnevuse suurusest ja palus liisinguvõtjal võlgnevus 2 (11)
tasuda, andes tasumiseks täiendava tähtaja. Osaühing XXX võlgnevust ei kustutanud ja hagejaga kokkulepete sõlmimiseks ühendust ei võtnud, mistõttu luges hageja lepingu erakorraliselt võlgnevuse tõttu üles 04.02.2010. Lepingu üldtingimuste kohaselt on hagejal õigus lugeda leping ennetähtaegselt lõppenuks (üles öelda) juhul, kui liisinguvõtja on jätnud kolme üksteisele järgneva liisingu osamakse või kaks viimast või ühe viimase osamakse tasumata või on neid tasunud mittetäielikult. Seoses asjaoluga, et hageja lõpetas lepingu ennetähtaegselt, kohustus Osaühing XXX tulenevalt lepingu üldtingimustest andma hagejale üle lepingu esemeks oleva vara valduse. Kuivõrd Osaühing XXX vara ei tagastanud pöördus hageja vara tagastamiseks tagastusteenust pakkuva koostööpartneri XXX OÜ poole. Vara valdus taastati 18.06.2010. Pärast vara valduse taastamist andis hageja vara võõrandamiseks üle XXX OÜ-le. XXX OÜ ja XXX OÜ esitasid hagejale osutatud teenuste (vara tagastusteenus, müügiteenus) eest arved kokku summas 569,08 eurot (käibemaksuta), mis on hageja poolt tasutud. Vara realiseerimisest saadu ei katnud hageja lepingust tulenevat nõuet Osaühingu XXX vastu. Kahju koosneb hageja lepingust tulenevast nõudest, millest on lahutatud vara realiseerimisest saadud summa (käibemaksuta): lepingust tulenev nõue liisinguvõtja vastu oli 6304,90 eurot, mis koosneb vara jääkmaksumusest summas 5215,57 eurot (käibemaksuta), debitoorsest võlgnevusest summas 383,42 eurot, vara tagastamise ja vahendamisega seotud kuludest kokku summas 569,08 eurot (käibemaksuta) ja viivismaksete võlgnevusest 136,83 eurot. Vara realiseeriti hinnaga 5166,19 eurot (käibemaksuta). Seega kujuneb võlgnevus järgmiselt: 6304,90-5166,19=1138,71 eurot. Osaühing XXX kohustub hagejale hüvitama ka liisingueseme jääkmaksumuse ehk pärast lepingu ülesütlemist veel tasuda jäänud liisingumaksete summa (intressita). Eeltoodust tulenevalt on Osaühingul XXX kohustus hüvitada 1138,71 eurot. 15.02.2011 sõlmisid hageja ja XXX(kostja) lepingust tuleneva rahalise kohustuse tagamiseks käenduslepingu nr XXX , mille alusel võttis kostja endale kohustuse tagada solidaarselt liisinguvõtjaga lepingust tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohane ja täielik täitmine. Käenduslepingu kohaselt vastutab kostja solidaarselt liisinguvõtjaga võlgnetava rahalise kohustuse, kuid mitte rohkem kui 18 855,56 euro tasumise eest. 21.12.2009 saadetud kirjas teatas hageja kostjale lepingu ülesütlemisest, milles palus tasuda kostjal kõik lepingust ja selle ülesütlemisest tulenevad võlgnevused. Kostja ei ole võlgnevusi hagejale tasunud. Kostjal on kohustus hüvitada solidaarselt liisinguvõtjaga hagejale 1138,71 eurot. 08.11.2010 teatas hageja kostjale lepingu ülesütlemisest, milles palus tasuda kostjal kõik lepingust ja selle ülesütlemisest tulenevad võlgnevused tasuda. Hagiavalduse esitamise päeva seisuga ei ole kostja võlgnevusi hagejale tasunud.
2.Kohus võttis 13.02.2012 kohtumäärusega hagiavalduse menetlusse ja kohustas kostjaid hagile kirjalikult vastama (tl-d 82-85).
3.16.08.2013 kohtumäärusega lõpetas kohus menetluse Swedbank Liising Aktsiaseltsi hagis Osaühingu XXX vastu. Kohus jätkas menetlust Swedbank Liising Aktsiaseltsi hagis XXXvastu (tld 142, 143).
4.26.03.2012 esitas XXX(kostja) kohtule vastuse hagiavaldusele (tl-d 103-105). Kostja palub jätta hagiavalduse rahuldamata. Hagi on ebaselge. Hageja ja kostja sõlmisid käenduslepingu nr XXX . Käenduslepingu kohaselt on leping kehtiv kuni 15.02.2011. Hageja esitas kohtule hagiavalduse 09.02.2012. Hageja ja kostja vahel ei ole õigussuhteid, sest hagiavalduse esitamise aja seisuga on käendusleping lõppenud. Pärast käenduslepingu kehtivuse lõppemist ei saa käendaja vastu nõuet esitada. Hageja on rikkunud liisingueseme müügiprotseduuri. Hageja 06.07.2010 teatisele oli liisingueseme Nissan Primastar müügihinnaks 139 000 krooni (8883 eurot). Hageja võõrandas sõiduki 28.09.2010 hinnaga 5166,19 eurot, mis tähendab, et liisingueseme müügihind vähenes kahe kuu jooksul üle 40%. Kostja on seisukohal, et hageja rikkus kõrgeima tasu saamise kohustuse. Mõistlik ja lubatav on hinnaerinevus kuni 10% turuväärtusest. Hageja vähendas liisingueseme müügihinda 40% võrra, seetõttu ei pea ei kostja vastutama hageja poolt korraldatud müügiprotsessi puuduste eest. Kosja ei tunnista viivise nõuet. Hageja sai kasumi liisingulepingu kehtivuse ajal intresside näol. Vastavalt hageja poolt esitatud maksegraafikule sai hageja liisingulepingu kehtivuse ajal intressidena umbes 70 000 krooni. Kostja on seisukohal, et eelkõige
sai hageja kasumi poolte tehingutest ning kahju tekitamine hagejale ei ole võimalik. Viivise nõudmine on liigselt koormav nõue. Samuti on kostja seisukohal, et viivised on juba kaetud tasutud intressidega.
5.27.04.2012 esitas hageja kohtule seisukoha kostja vastuse osas (tl-d 116-119). Hageja on selgitanud järgmist. Debitoorse võlgnevuse hulka on loetud kaks arvet: arve nr 8565881630, mis on põhiarve, millest on tasumata 191,69 eurot; arve nr 8565518916, mis on dokumendivõlgnevuse trahv ehk leppetrahv – liisinguvõtja ei ole täitnud lepingu üldtingimustes kirjeldatud kohustust ehk ei ole esitanud sõiduki kindlustamist tõendavaid dokumente, leppetrahvi suuruseks on kuni 192 eurot. Hageja on leppetrahvi nõudnud 3000 krooni ehk 191,73 eurot. Kokku moodustavad need arved debitoorse võlgnevuse ehk 383,42 eurot. Hageja nõue koosneb vara jääkmaksumusest (ehk lepingu ülesütlemise järgselt veel tasumata osamaksetest) summas 5215,57 eurot – see nähtub lepingu maksegraafiku realt kuupäevaga 15.02.2010, debitoorsest võlgnevusest summas 383,42 eurot, osamaksete tasumisega viivitamise eest kogunenud viivisvõlgnevusest summas 136,83 eurot (viivist ei ole arvestatud intressi eest) ning lepingu ülesütlemisega seotud lisakuludest ehk vara tagastamise ja realiseerimisega seotud kuludest summas 569,08 eurot. Hageja nõue oli kokku seega 6304,90 eurot. Vara realiseerimisest saadi 5166,19 eurot (käibemaksuta). Vastavalt lepingu üldtingimustele kustutatakse esmajärjekorras liisingueseme võõrandamisest saadud rahasumma arvelt liisingulepingu ülesütlemise ja liisingueseme võõrandamisega kaasnenud dokumentaalselt tõestatud ja põhjendatud kulud ehk nõude arvestuse kohta koostatud õiendil „vara tagastamise ja realiseerimisega seotud kulud“ summas 569,08 eurot. Seejärel kustutatakse liisinguvõtja poolt liisingulepingu ülesütlemiseni tasumata osamaksed ja intress ehk debitoorse võlgnevuse põhiarve summas 191,69 eurot. Järgmisena kustutatakse vara jääkmaksumus ehk ülesütlemisele järgnevate kalendrikuude eest tasumisele kuuluvad maksed ning võimaluse korral edasiselt viivised ja leppetrahvid. Käesoleval juhul ei jätkunud raha kõikide võlgnevuste kustutamiseks ning lähtuvalt eeltoodud järjestusest sai vara realiseerimisest saadud summa arvelt kustutada vara tagastamise ja realiseerimisega seotud kulud, põhiarve ning jääkväärtuse osaliselt (5166,19-569,08191,69=4405,42); (5215,57-4405,42=810,15). Seega jäi vara realiseerimisest saadu arvelt katmata jääkväärtus summas 810,15 eurot, viivised summas 136,83 eurot ning leppetrahv summas 191,73 eurot. Kokku on hageja nõudeks 1138,71 eurot. Hageja täpsustab oma nõuet ning märgib, et põhinõudeks on vara hüvitamata jääkväärtus summas 810,15 eurot. Eelnimetatud põhinõudelt palub hageja kostjalt välja mõista ka viivise vastavalt hagi eseme punktis nr 1 esitatule. Hageja ei nõua kostjalt kindlustusmaksete hüvitamist. Käenduslepingu tähtaeg saabus 15.02.2011. Hageja saatis kostjale tekkinud võlgnevuse kohta teatise 21.12.2009 (kostja on teatise isiklikult kätte saanud 28.12.2009). Kostja ei ole võlgnevust tasunud, mistõttu ütles hageja lepingu üles. 08.11.2010 saatis hageja kostjale teatise lepingust tuleneva koguvõlgnevuse kohta. Hageja nõue muutus lõplikult sissenõutavaks hetkest, mil hageja sai oma nõude olemasolust ja selle suurusest teada ehk alates sõiduki realiseerimisest 28.09.2010. Kuivõrd nõude tasumise kohustus tekkis enne käenduslepingu tähtaja möödumist ning hageja on oma nõude kostjatele esitanud, vastutab kostja käenduslepingu alusel liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest täies ulatuses solidaarselt liisinguvõtjaga ka peale käenduslepingu tähtaja möödumist. Sõiduk suunati müüki 01.07.2010 hinnaga 139 000 krooni ehk 8883,72 eurot (hind on koos käibemaksuga). Hageja on kinni pidanud müügiprotseduurist. Kuivõrd sõidukile ei leidunud pakutud hinnaga huvilisi, langetas hageja sõiduki müügipakkumise hinda üks kord kuus järgmiselt: 17.08.2010 hinnani 118 000 krooni koos käibemaksuga ja 21.09.2010 hinnani 100 000 krooni (koos käibemaksuga). Sõiduk võõrandati 28.09.2010 hinnaga 5166,19 eurot (käibemaksuta). Sõiduki müügipakkumise hinda ei saa käsitleda selle turuväärtusena. Hageja suunas sõiduki müüki teadlikult kõrgema hinnaga. Hageja alandas hinda järk-järgult. Kui küsitud hind jõudis tasemeni, mis turu seisukohalt vastas pakutavale kaubale, leidus sellele ostja. Hageja on seisukohal, et hinna alandamine üks kord kuus on tavapärane ning hageja ei ole hinda alandanud põhjendamatus ulatuses. Lisaks on müügiprotseduuri pikkus tavapärane sõiduki realiseerimiseks kuluv aeg. Müügiprotsess on korraldatud läbipaistvalt, võimaldades selles osaleda ka kostjal ja protsessi on kaasatud professionaalne kasutatud sõidukite realiseerimisega tegelev isik, mistõttu leiab hageja, et on täitnud oma kohustuse kõrgeime 4 (11)
võimaliku hinna saamiseks ning on sõiduki realiseerinud selle tegeliku turuväärtusega. Eseme turuväärtuseks on tegelik vabaturul kujunenud hind, mida eseme eest saadakse. Hind, mida eseme eest saadakse on teatavasti müügihind. Kuivõrd hageja on tõendanud sõiduki müügihinna ning müügihind on kujunenud vabaturutingimustes nõudluse-pakkumise suhtes, on tõendatud sõiduki väärtus. Hageja on lähtunud nõude arvestamisel sõiduki tegelikust turuväärtusest selle tagastamise hetkel, seega on nõue põhjendatud.
6.04.09.2013 selgitas kohus pooltele järgmist (tl 148). Hageja nõude aluseks olevad liisingulepingu üldtingimused võivad olla tühised osas, mille järgi ei võetaks liisinguandjale jääva liisingueseme väärtust liisinguandja hüvitusnõude arvestamisel üldse arvesse või tehtaks seda ebamõistlikult väikeses ulatuses. Kohus peab asja lahendades omal algatusel kontrollima, kas kohaldatav leping on kehtiv. Kui kohus tuvastab asja lahendades üldtingimuste punktide 3.7 ja 7.4.1 tühisuse, peab kohus liisinguandja kulude hüvitamise suuruse kindlaksmääramisel lähtuma VÕS § 367 lg-st 3. Kõnealuse sätte kohaselt võetakse nõude suuruse kindlaksmääramisel arvesse liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Eeltoodust tulenevalt on seadusel põhineva liisinguandja kulude hüvitamise nõude aluseks liisingueseme väärtus selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Kohus palus hagejal täpsustada, kas ja millises menetlusdokumendis on hageja toonud välja liisingueseme väärtuse selle hagejale tagastamise hetkel.
7.20.09.2013 esitas hageja kohtule vastuse (tl-d 153-155). Hageja selgitab sõiduki väärtuse asjaolusid sõiduki tagastamisel. Sõiduk tagastati lõplikult hageja tagastusteenuse pakkujale 18.06.2010. Sõidukil esines tagastamise hetkel vigastusi ja defekte. 18.06.2010 vara üleandmise vastuvõtmise aktis fikseeriti kahjustused – kriimud ja defektid sõiduki kerel ning koniaugud sõiduki istmetel. Sõidukil esinenud kahjustused kahandasid sõiduki turuväärtust selle tagastamise hetkel. Müügiportaalis Auto24.ee pakuti 26.05.2010 analoogset sõidukit hinnaga 8436 euroga, 18.05.2010 pakuti analoogset sõidukit hinnaga 8820 euroga. Vaidlusalune sõiduk suunati müüki 01.07.2010 hinnaga 8883,72 eurot (koos käibemaksuga, ilma käibemaksuta 7403,10 eurot). Võttes arvesse, et sõidukil esinesid puudused ja kahjustused, mis vähendasid selle kaubanduslikku välimust ja väärtust, siis leiab hageja, et antud juhul oli sõidukile määratud hind isegi kõrgem tollel hetkel pakutavast võimalikust turuhinnast. Sõiduk õnnestus võõrandada 28.09.2010 hinnaga 5166,19 eurot ilma käibemaksuta, seega viidatud hinda tuleks lugeda sõiduki väärtuseks selle tagastamise hetkel. Hageja on kinni pidanud müügiprotseduurist ning kuivõrd sõidukile ei leitud pakutud hinnaga huvilisi, langetas hageja põhjendatult sõiduki müügipakkumise hinda. Sõiduki müügipakkumise hinda ei saa käsitleda selle turuväärtusena. Hageja suunas sõiduki müüki teadlikult kõrgema hinnaga, lootes sõiduki realiseerimise tulemusena saada võimalikult suures ulatuses oma nõue rahuldatud. Kuivõrd aga küsitud hind ei vastanud ilmselt pakutavale kaubale, oli hageja sunnitud järk-järgult pakkumise hinda alandama. Hageja jääb oma varasemalt väljendatud seisukoha juurde. Eseme turuväärtuseks on tegelik vabaturul kujunenud hind, mida eseme eest saadakse. Hind, mida eseme eest saadakse on teatavasti müügihind. Sõiduki müügiprotsessi käigus on selgunud sõiduki tegelik turuväärtus milleks oli antud juhul 5166,19 eurot ilma käibemaksuta. Hageja on lähtunud oma nõude arvestamisel sõiduki tegelikust turuväärtusest selle tagastamise hetkel, seega on hageja nõue arvestatud seaduses sätestatu kohaselt ning nõue on seega põhjendatud.
8.21.11.2013 kohtuistungil jäi hageja hagiavalduses esitatud nõuete juurde. Hageja on seisukohal, et liisingueseme väärtus on selle müügihind. Kohus selgitas hagejale, et liisingueseme väärtus on hagi aluseks olev asjaolu ning selle väljatoomata jätmine võib kaasa tuua hagi rahuldamata jätmise. Kostja on seisukohal, et käendusleping oli lõppenud. Turuhind oli tagastamise hetkel 139 000 krooni koos käibemaksuga. Kostja palub jätta hagiavalduse rahuldamata. Kohus selgitas kostjale, et liisingueseme väärtus ei mõjuta enne liisingulepingu lõppemist tekkinud arvetest tulenevaid nõudeid, v.a kui kostja ei ole liisingueseme väärtusest tulenevalt esitanud tasaarvestuse vastuväidet. Sellist vastuväidet esitatud ei ole (tl-d 191, 192). II Kohtuotsuse põhjendav osa
9.Kohus menetleb hagiavaldust lihtmenetluses, mistõttu võib kohus kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega (TsMS § 444 lg 2).
10.Hageja ja Osaühing XXX (liisinguvõtja) sõlmisid 15.08.2005 liisingulepingu nr XXX (tl-d 33-38). Lepingu kohaselt on lepingu esemeks kaubik Nissan Primastar, 1,9, lisavarustus: vastavalt müügipakkumisele nr. 6481, alarm Gemini, haakeseade, ehitusaasta 2005 (lepingu p 1.1.1). Liisingueseme maksumus oli 16 243,31 eurot (käibemaksuta), 19 167,11 eurot (käibemaksuga) (lepingu p 1.1.4). Intressimäär on 5,6% aastas (lepingu p 2.1), intressimäära arvestamise aluseks on 30 päevane kuu ja 360 päevane aasta. Liisinguvõtja kohustus osamakseid tegema ja intressid tasuma vastavalt maksegraafikule (lepingu p 3.2). Viivisemäär on 0,25% päevas (lepingu p 5.1). Lisaks liisingulepingule kohalduvad liisingulepingu üldtingimused (tl-d 39-44). Liisinguese anti Osaühingu XXX kasutusse 19.08.2005. Kohus tuvastab eelnimetatud asjaolu liisingueseme üleandmise-vastuvõtu akti alusel, kus liisingueseme üleandmise kuupäevaks on märgitud 19.08.2005 (tl 46). Võlaõigusseaduse (VÕS) § 361 sätestab, et liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Hageja ja Osaühing XXX sõlmisid VÕS § 361 tähenduses liisingulepingu.
11.Hageja ja kostja sõlmisid käenduslepingu nr XXX (tl-d 72, 73). Käenduslepingu kohaselt kohustus kostja tagama solidaarselt Osaühinguga XXX (liisinguvõtjaga) 15.08.2005 sõlmitud liisingulepingust nr XXX ja selle tulevikus sõlmitavatest lisadest tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohase ja täieliku täitmise eest. Käendatavaks summaks on 19 855,56 eurot, mis on käendaja suurim vastutus liisinguandja ees (lepingu p 1). Lepingu punkt 10 kohaselt on käendusleping kehtiv kuni 15.02.2011. VÕS § 142 lg 1 sätestab, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Hageja ja kostja on sõlminud VÕS § 142 lg 1 tähenduses käenduslepingu. Lisaks eeltoodule on pooltevahelise lepingu puhul tegemist tarbijakäenduslepinguga VÕS § 143 lg 1 tähenduses. VÕS § 143 lg 1 sätestab, et tarbijakäendusleping on käendusleping, kus käendajaks on tarbija. Seetõttu kuuluvad kohaldamisele ka tarbijakäenduslepingu regulatsiooni sätted. Seega kohustub kostja käendajana vastutama hageja ees Osaühingu XXX liisingulepingust nr XXX tulenevate kohustuste täitmise eest.
12.Kostja on esitanud hageja nõudele vastuväite, mille kohaselt oli pooltevaheline käendusleping kehtiv kuni 15.02.2011, mistõttu on pooltevahelised õigussuhted hagi esitamise ajaks lõppenud. Seetõttu ei saa hageja esitada kostja vastu nõuet. VÕS § 153 sätestab käenduse lõppemise alused. Nimetatud paragrahvi lõige 1 p 3 kohaselt käendus lõpeb tähtajalise käenduse korral tähtaja möödumisega. VÕS § 153 lg 3 sätestab, et tähtajalise käenduse lõppemise korral eeldatakse, et käendaja vastutab edasi enne tähtaja möödumist tekkinud kohustuse eest. Käenduslepingu punkt 10 kohaselt oli käendusleping kehtiv kuni 15.02.2011. Osaühingul XXX (liisinguvõtjal) tekkis võlgnevus hageja ees. 21.12.2009 edastas hageja kostjale teatise võlgnevuse kohta ja nõudis võlgnevuse tasumist (tl-d 74, 75). Hageja ütles Osaühing XXX (liisinguvõtjaga) lepingu võlgnevuse tõttu üles 04.02.2010 (tl 27). Liisinguese tagastati 18.06.2010 (tl 60). 08.11.2010 saatis hageja kostjale teate võlgnevuse kohta ja nõudis võlgnevuse tasumist. Seega tekkisid kostja kohustused hageja ees enne käenduslepingu tähtaja möödumist (s.t enne 15.02.2011). Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et kostja vastutab hageja ees enne 15.02.2011 tekkinud kohustuste eest ja hagiavalduses esitatud nõuded on tekkinud enne käenduslepingu tähtaja möödumist. 6 (11)
13.Hageja palub kostjalt välja mõista 1138,71 eurot. Hageja on välja toonud järgmised nõude kujunemise asjaolud. Lepingust tulenev nõue liisinguvõtja vastu oli 6304,90 eurot. Nimetatud nõue koosneb vara jääkmaksumusest summas 5215,57 eurot (käibemaksuta), debitoorsest võlgnevusest summas 383,42 eurot (millest intress ja põhiosa on 191,69 eurot ja leppetrahv 191,73 eurot), vara tagastamise ja vahendamisega seotud kuludest kokku summas 569,08 eurot (käibemaksuta) ja viivisemaksete võlgnevusest 136,83 eurot. Hageja võõrandas liisingueseme 28.09.2010 hinnaga 5166,19 eurot (ilma käibemaksuta) (tl-d 117, 154). Liisingueseme võõrandamisel saadud 5166,19 eurot alusel luges hageja kostja kohustused täidetuks järgmises järjekorras: esmalt vara tagastamise ja vahendamisega seotud kulud summas 569,08 eurot (käibemaksuta), seejärel intressi ja põhiosa nõue 191,69 eurot, vara jääkmaksumus 5215,57 eurot, viivised 136,83 eurot ja viimases järjekorras leppetrahv 191,73 eurot. Liisingueseme võõrandamisel saadud summast ei jätkunud kõigi eelnimetatud kohustuste katteks, mistõttu tekkis võlgnevus, millest vara jääkväärtuse võlgnevus on 810,15 eurot, viivised 136,83 eurot ning leppetrahv summas 191,73 eurot. Hageja palub kostjalt välja mõista 1138,71 eurot, millest vara jääkväärtuse võlgnevus on 810,15 eurot, viivised 136,83 eurot ning leppetrahv summas 191,73 eurot (tl-d 117). Lisaks palub hageja kostjalt välja mõista viivise protsendina põhinõudelt (810,15 eurolt) alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni määras 0,25% päevas (tl 31, hagi eseme täpsustus, tl 117 p 2.3.).
14.Esmalt analüüsib kohus hageja vara jääkväärtuse võlgnevuse (810,15 eurot) nõuet. Hageja tugineb nõude esitamisel liisingulepingu üldtingimuste punktile 3.7 ja 7.4.1 (tl-d 29, 30, 116). Kohus on hagejale eelnimetatud liisingulepingu üldtingimuste punktide osas selgitanud, et liisingulepingu üldtingimused võivad olla tühised osas, mille järgi ei võetaks liisinguandjale jääva liisingueseme väärtust liisinguandja hüvitusnõude arvestamisel üldse arvesse või tehtaks seda ebamõistlikult väikeses ulatuses (tl 148).
14.1.VÕS § 367 sätestab, et liisingulepingu ülesütlemise tagajärjed. Nimetatud paragrahvi esimene lõige sätestab, et liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Lõige 3 sätestab, et kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Liisingulepingu üldtingimuste punkt 3.7 sätestab järgmist: „Kui liisinguandja, tuginedes liisingulepingu üldtingimuste VII osas punktidele, ütleb liisingulepingu üles ning võõrandab liisingueseme, on liisinguvõtja kohustatud hüvitama liisinguandjale liisingueseme võõrandamisest tekkinud kahjud (s.t liisingueseme võõrandamisest saadud summa ja liisinguvõtja poolt liisinguandjale liisingueseme omandamisega tekkinud kulude hüvitamata osa vahe) ja kulud (sh liisingueseme valduse üle võtmine, liisingueseme hoidmine, liisingueseme müügikõlbulikuks seadmine)”. Üldtingimuste punkt 7.4.1 sätestab järgmist: „Kui liisingueseme võõrandamisest saadav rahasumma ei kata kõiki liisinguvõtja poolt liisinguandjale tasumisele kuuluvaid summasid, on liisinguvõtja kohustatud viivitamatult tasuma liisinguandjale puudu jääva osa”. Selline üldtingimustes sätestatud kokkulepe on erinev VÕS § 367 lg 1 ja 3 sätestatust. Seetõttu peab kohus kontrollima, kas üldtingimuste punktidega 3.7 ja 7.4.1 on hageja kehtestatud tüüptingimused ja kas sellised tüüptingimused on liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustavad ja seetõttu tühised. Tüüptingimuste tühisuse tuvastamine on kohtu kohustus, sest see on õiguse kohaldamine TsMS § 438 lg 1 järgi. See tähendab, et kohus peab omal algatusel tüüptingimuste tühisuse tuvastama ka juhul, kui kostja ei ole tuginenud tüüptingimuse olemasolule, kohaldamisele ja tühisusele. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 29.04.2008 kohtuotsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08 punktis 18 asunud seisukohale, et liisinguandja tüüptingimustes on tarbijat ebamõistlikult kahjustav ja seega VÕS § 42 lg 1 järgi tühine kokkulepe, mille järgi ei võetaks liisinguandjale jääva liisingueseme väärtust liisinguandja hüvitusnõude arvestamisel üldse arvesse või tehtaks seda ebamõistlikult väikeses ulatuses. Selline tüüptingimus on VÕS § 42 lg 1 kohaselt ebamõistlikult teist poolt
kahjustav ja seega tühine ka juhul, kui teiseks pooleks ei ole tarbija, vaid teine pool tegutseb samuti oma majandus- või kutsetegevuses (VÕS § 44). Kolleegium märkis, et mainitu kehtib ka liisinguandja suhetes liisinguvõtja käendajaga, olgu käendajad kas tarbijad või majandustegevuses osalejad. Samuti leidis kolleegium, et lubatuks ei saa pidada kokkulepet, mis paneb tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski ainuüksi liisinguvõtjale, eriti kui viimane ei saa mõjutada müügiprotsessi. Kohus asub seisukohale, et kuivõrd liisingulepingu üldtingimuste punktides 3.7 ja 7.4.1 seatakse liisinguvõtja kohustus hüvitada liisinguandjale kahjud/puudujääv osa sõltuvusse ainult eseme võõrandamisest tekkinud kahjust/saadavast summast, sõltumata sellest, millise hinnaga vara võõrandati ning kuidas võõrandamisprotsess oli kujundatud ja kaua see kestab, võimaldab see oluliselt kahjustada teise poole huvisid ja jätta tema vastu esitatavate nõuete suuruse määramise sisuliselt liisinguandja otsustada. VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi on ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus, milles nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Praegusel juhul on kohtu hinnangul liisingulepingu üldtingimuste punktid 3.7 ja 7.4.1 kostjat ebamõistlikult kahjustavad VÕS § 42 lg 3 p 5 ja VÕS § 44 järgi ning tühised VÕS § 42 lg 1 järgi, sest nende punktidega võetakse kostjalt võimalus tõendada hageja kui tüüptingimuste kasutaja tegelike kulude (kahju) suurust. Eeltoodust tulenevalt tuvastab kohus, et liisingulepingu üldtingimuste punktid 3.7 ja 7.4.1 on tühised. Kuivõrd liisingulepingu üldtingimuste punktid 3.7 ja 7.4.1 on tühised, kohaldab kohus VÕS §-i 367 (eeltoodud põhjenduste osas vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 05.03.2012 kohtuotsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-12 p 12 ja Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 08.10.2008 kohtuotsus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-08 p 17).
14.2.VÕS § 367 lg 3 järgi, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Kohtu hinnangul reguleerib VÕS § 367 üksnes liisinguesemega seoses kantud kulude hüvitamise võlasuhet. Nimetatud paragrahv ei reguleeri liisingulepingu kehtivuse ajal sissenõutavaks muutunud nõuete täimist või liisingulepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise nõude täitmist. Kohtu hinnangul ei ole võimalik liisinguandjal nõuda VÕS § 367 lg 1 alusel liisinguvõtjalt liisingumaksete tasumist, mis on muutunud sissenõutavaks liisingulepingu kehtivuse ajal. Liisingumaksete tasumise kohustus on tekkinud lepingu kehtivuse ajal, liisinguandja kulutuste hüvitamise nõue tekib aga liisingulepingu ülesütlemise tulemusel seaduse alusel. Tegemist on kahe erineva nõudega, millel on erinev alus. Kohtu hinnangul ei saa lepingu kehtivuse ajal sissenõutavaks muutunud liisingumaksete tasumise kohustusi lugeda liisinguandja kuludeks VÕS § 367 tähenduses. Liisinguandja kuludeks saab lugeda üksnes need kulutused, mille liisingumaksetega hüvitamisele oleks liisinguandjal olnud lepingu kehtivuse korral õigus, kuid mida ta enam lepingu alusel liisingulepingu ülesütlemise tõttu enam liisingumaksetena nõuda ei saa. VÕS § 367 tähenduses on liisinguandja kuluks vara jääkväärtuse võlgnevuse nõue. Liisingulepingu ülesütlemise hetkel oli vara jääkmaksumuseks 5215,57 eurot. Hageja palub kohtul kostjalt välja mõista vara jääkväärtuse võlgnevuse 810,15 eurot. Kõnealune summa kujutab endast hageja kulutusi liisinguesemega seoses, mille kostja peab hüvitama vastavalt VÕS § 367 lg-le 1. Liisinguese jäi pärast liisingulepingu ülesütlemist hageja omandisse ja tagastati kostja poolt 18.06.2010. Kohus tuvastab nimetatud asjaolu vara üleandmise-vastuvõtmise akti nr XXX alusel (tl 60). Tulenevalt VÕS § 367 lg 3 tuleb liisingueseme väärtus kindlaks määrata selle liisinguandjale tagastamise hetkel ehk 18.06.2010. Kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb vastavalt VÕS § 367 lg-le 3 liisinguandja kulutuste hüvitamise nõude suuruse kindlaksmääramisel arvestada 8 (11)
liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Kui teada ei ole liisingueseme väärtus selle liisinguandjale tagastamise hetkel, ei ole võimalik kindlaks määrata liisinguandja kulude hüvitamise nõuet. Eeltoodust tulenevalt on liisingueseme väärtus selle liisinguandjale tagastamise hetkel liisinguandja nõude aluseks olevaks asjaoluks, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse. Seega on liisingueseme väärtus selle liisinguandjale tagastamise hetkel hagi aluseks olev asjaolu. 04.09.2013 selgitas kohus hagejale seadusel põhineva liisinguandja kulude hüvitamise nõude aluseks on liisingueseme väärtus selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Seetõttu palus kohus hagejal täpsustada, kas ja millises menetlusdokumendis on hageja toonud välja liisingueseme väärtuse selle hagejale tagastamise hetkel (tl 148). 21.11.2013 kohtuistungil selgitas kohus hagejale, et liisingueseme väärtus on hagi aluseks olev asjaolu ning selle väljatoomata jätmine võib kaasa tuua hagi rahuldamata jätmise (tl 191). Hageja on jäänud oma seisukohale, et liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel on liisingueseme müügihind (tl 154). Hageja müüs liisingueseme hinnaga 5166,19 eurot. Kohtu hinnangul tuleb liisinguvõtja ja käendaja kohustuste suuruse hindamisel lähtuda liisingueseme turuväärtusest tagastamise hetkel, mitte aga sõiduki müügihinnast. See tähendab, et üldjuhul ei ole määrav liisingueseme müügihind, vaid selle väärtus ehk kohalik keskmine müügihind (turuhind) tagastamise ajal. Hageja ei ole esitanud kohtule tõendeid sõiduki turuväärtuse tõendamiseks, s.t et liisingueseme turuväärtus oli 5166,19 eurot VÕS § 367 lg 3 tähenduses. Hageja on jäänud seisukohale, et liisingueseme väärtus on müügihind. Seega ei ole hageja soovinud tuua täiendavalt välja liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. TsMS § 363 lg 1 p 2 kohaselt on hageja kohustus tuua välja hagi aluseks olevad asjaolud. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti. Käesoleval juhul ei ole hageja toonud välja ega soovinudki välja tuua hagi aluseks olevat asjaolu, milleks on liisingueseme väärtus (turuväärtus) selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Kohtu hinnangul tuleb seetõttu jätta rahuldamata hageja liisinguandja liisinguesemega seotud kulude hüvitamise nõue kostja vastu. Hageja ei ole välja toonud kulude hüvitamise nõude suurust kindlaks määrata võimaldavat asjaolu, milleks on liisingueseme väärtus (turuväärtus) selle liisinguandjale (hagejale) tagastamise hetkel. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus rahuldamata hageja nõude kostja vastu vara jääkväärtuse võlgnevuse 810,15 eurot väljamõistmiseks. Lisaks eeltoodule peab kohus vajalikuks märkida järgmist. Isegi kui asuda seisukohale, et hageja on toonud välja liisingueseme väärtuse selle tagastamise hetkel, ei ole liisinguandja kulude hüvitamise nõue vastavalt VÕS § 367 lg-dele 1 ja 3 põhjendatud. Iseenesest ei ole välistatud, et liisingueseme väärtus selle tagastamise hetkel on võrdne liisingueseme ostuhinnaga. Eeldust, et turuväärtus on võrdne ostuhinnaga, seadus ei sätesta. Kui kostja esitab hageja väitele turuväärtuse kohta vastuväite, on hagejal tõendamiskoormis näitamaks, et liisingueseme väärtus selle tagastamise hetkel on võrdne liisingueseme ostuhinnaga. Hageja ei ole käesolevas asjas esitanud tõendeid, mille alusel on kohtul võimalik tuvastada, et liisingueseme tagastamise hetke väärtus on võrdne liisingueseme ostuhinnaga 5166,19 eurot (ei sisalda käibemaksu). Hageja ei ole esitanud tõendeid, mis kinnitaksid seda, et liisingueseme väärtus 18.06.2010 (s.o kolm kuud varem) oli ostuhinnaga võrdne. Tõend, mis näitab liisingueseme ostuhinda 28.09.2010 seisuga, tõendabki ainult liisingueseme ostuhinda, mitte liisingueseme turuväärtust kolm kuud varem. Ostuhinna tõendamine ei tõenda väidet, et ostuhind ja turuväärtus on võrdsed. Eeltoodust tulenevalt on hageja väide liisingueseme turuväärtuse kohta tõendamata, mis sarnaselt hagi aluseks oleva asjaolu väljatoomata jätmisega toob kaasa nõude rahuldamata jätmise.
14.3.Hageja on palunud kostjalt välja mõista ka viivise protsendina põhinõudelt (810,15 eurolt) alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni määras 0,25% päevas (tl 31, hagi eseme täpsustus, tl 117 p 2.3.). Kohus jättis rahuldamata hageja nõude kostja vastu vara jääkväärtuse võlgnevuse 810,15 eurot väljamõistmiseks. Seetõttu puudub hagejal kostja vastu viivisenõue arvestatuna põhinõudelt 810,15 eurolt. Kohus jätab rahuldamata hageja nõude kostja vastu viivise protsendina põhinõudelt (810,15 eurolt) alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni määras 0,25% päevas väljamõistmiseks.
15.Järgnevalt analüüsib kohus hageja viivisenõuet ja lepptrahvi nõuet kostja vastu. Hageja palub kostjalt välja mõista viivised 136,83 eurot ning leppetrahvi 191,73 eurot. VÕS § 142 lg 2 sätestab, et käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. Käenduslepingu punkt 1 kohaselt kohustus kostja tagama solidaarselt Osaühinguga XXX (liisinguvõtjaga) 15.08.2005 sõlmitud liisingulepingust nr XXX ja selle tulevikus sõlmitavatest lisadest tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohase ja täieliku täitmise eest (tl 72).
15.1.Liisingulepingu punkt 5.1 kohaselt on viivisemäär 0,25% päevas. Hageja on esitanud kohtule tõendina viivisearved, kust nähtuvad viivise kujunemise asjaolud (tl-d 49-53). Arve nr 8209910715 järgi kuulus tasumisele viivis 84,07 eurot (1315,46 krooni), arve nr 8210051359 järgi kuulus tasumisele viivis 16,12 eurot (252,17 krooni), arve nr 8210497191järgi kuulus tasumisele viivis 31,89 eurot (498,99 krooni). Kohtu hinnangul on hageja viivisenõue põhjendatud. Kostja ei tunnista hageja viivise nõuet, sest hageja on saanud kasumi intresside näol. Kohus selgitab, et leppides kokku intressi liisingueseme kasutamise eest, on pooled leppinud kokku lepingujärgse tasu liisingueseme kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Kui kokkulepitud ajaks liisingumakseid ei tasuta rikub liisinguvõtja oma lepingust tulenevat kohustust. Sellest tulenevalt on liisinguandjal õigus nõuda viiviseid. VÕS § 113 lg 1 esimene lause sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Hageja viivisenõue põhjendatud.
15.2.Hageja leppetrahvi nõue on 191,73 eurot. VÕS § 158 lg 1 sätestab, et leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Hageja on välja toonud, et leppetrahvi nõue on lepingu punkti 5.2 alusel, sest liisinguvõtja ei ole täitnud lepingu üldtingimuste punktis 6.1 kirjeldatud kohustust – liisinguvõtja ei ole esitanud sõiduki kindlustamist tõendavaid dokumente. Lepingust tulenevalt on hagejal õigus nõuda lepptrahvi kuni 192 eurot, hageja on lepptrahvi nõudnud 191,73 eurot. Liisingulepingu punkt 5.2 kohaselt on liisinguandjal muuhulgas õigus nõuda liisingulepingu punktis 9.1 või liisingulepingu üldtingimuste punktis 6.1 nimetatud kohustuste rikkumise eest trahvi kuni 192 eurot. Liisingulepingu üldtingimuste punkt 6.1 kohaselt on liisinguvõtja kohustatud esitama kindlustuspoliisi originaaleksemplari 5 tööpäeva jooksul selle jõustumisest liisinguandjale. Liisinguvõtja kohustub vabatahtlikku kindlustuslepingut kuni liisingulepingu tähtaja lõpuni õigeaegselt uuendama (uuendatud kindlustusleping peab jõustuma eelmise kindlustuslepingu tähtaja viimasele päevale järgneval päeval) ning esitama uuendatud kindlustuspoliisi originaaleksemplari liisinguandjale hiljemalt 5 tööpäeva jooksul kindlustuslepingu uuendamisest. Hageja on liisinguvõtjale esitanud trahvi tasumiseks arve nr 8565518916 summas 191,73 eurot (3000 krooni) (tl 48). Kostja ei ole esitanud leppetrahvi nõudele vastuväiteid. Leppetrahvi nõue on lepingust tulenev nõue. Kohtu hinnangul on hageja leppetrahvi nõue põhjendatud.
10 (11)
16.Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagiavalduse kostja vastu osaliselt. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja 328,56 eurot (sealhulgas viivised 136,83 eurot ja leppetrahv 191,73 eurot).
17.TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 sätestab menetluskulude jaotuse hagi osalise rahuldamise korral. Nimetatud paragrahvi lõige 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. kohus rahuldas hagi osaliselt, mistõttu jaotab kohus menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kohus jätab menetluskulud 28,85% ulatuses kostja kanda ja 71,15% ulatuses hageja kanda. /allkiri digitaalselt/ Toomas Ventsli kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.