Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Hageja ja kostja sõlmisid 22.04.2008 tarbijakrediidilepingu nr XXXja selle raames kokkuleppe nr 1. Vastavalt kokkuleppele nr 1 oli kostja kasutuses olev krediidisumma 1 989,84 eurot. Kostjal oli kohustus tasuda regulaarseid makseid alates 12.01.2010, kuid kostja rikkus kohustust korduvalt, mistõttu ütles hageja 15.06.2012 lepingu üles. Hageja nõuab, et kohus mõistaks kostjalt välja 1958,09 eurot, millest 1138,58 eurot on tagastamata krediidisumma, 283,97 eurot sissenõutavaks muutunud tasumata intress, 503,59 eurot sissenõutavaks muutunud viivis ja 31,95 eurot lepingu sõlmimise tasu. Samuti palub hageja kostjalt välja mõista viivis 30,35% tagastamata krediidisummalt aastas alates 12.09.2013 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni. Hageja leiab, et menetluskulud tuleb jätta kostja kanda. Kostja seisukohad Kostja tunnistab hagi osaliselt. 22.04.2008 laenas kostja hagejalt 30 000 krooni ehk 1 917,35 eurot. 2009. ja 2011.a. tekkisid makseraskused, millega seoses sõlmiti kokkulepe 1 ja võla tasumise kokkulepe. Kostja maksekäitumine ei ole olnud pahatahtlik, kostja on püüdnud oma kohustusi täita. Hagejaga ei saavutanud kostja normaalset kokkulepet ja hageja ei anna ülevaadet tasutud summadest. Hageja ei ole esitanud andmeid enne 2010.a. tehtud maksete kohta. Aastatel 2008-2010 tasus kostja hagejale 1 665,88 eurot. Alates 2010.a. on kostja tasunud veel 2 837,83 eurot. Kostja on tasunud seega kokku 4503,71 eurot, mis on kaks korda enam kui algne laenusumma. Kostja leiab, et esitatud nõuded on liiga suured ja palub vähendada võimalusel tagasimakstavat summat, intressi ja viivist ning võimaldada tasuda maksegraafiku alusel. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja kohtuotsuse põhjendused Hageja ja kostja sõlmisid 22.04.2008 tarbijakrediidilepingu nr XXX(leping koos maksegraafiku ja üldtingimustega lk 7-13), millega hageja laenas kostjale 1 917,35 eurot. 17.12.2009 sõlmisid hageja ja kostja kokkuleppe 1 (kokkulepe 1 koos maksegraafiku ja üldtingimustega lk 14-20), millega lepiti kokku, et hageja laenab kostjale täiendavalt 254,0226 eurot ning kostja kasutuses olevaks krediidisummaks on 1 989,8412 eurot. Täiendava krediidisumma üleandmise osas leppisid pooled kokku, et see tasaarvestatakse hageja nõuetega kostja vastu, mis tulenevad 22.04.2008 tarbijakrediidilepingust. 23.09.2011 sõlmisid hageja ja kostja võla tasumise kokkuleppe (lk 21-22). Kuna kostja rikkus laenumaksete tasumise kohustust, hoiatas hageja kostjat lepingu ülesütlemise eest (11.05.2012 kiri, lk 23), kui kostja võlgnevust ei tasu. 15.06.2012 ütles hageja lepingu üles (ülesütlemisavaldus lk 24 ja 15.06.2012 kehtinud üldtingimused lk 29-31). Nimetatud asjaolude üle pooled ei vaidle. Hageja on esitanud oma nõuded 22.04.2008 tarbijakrediidilepingu nr XXXja kokkuleppe nr 1 alusel. VÕS (võlaõigusseadus) § 402 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 396 lg 1 alusel laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 396 lg 2 alusel võib isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Kostja leiab, et hageja on esitanud oma nõuded liiga suures ulatuses. Kostja on esitanud oma tütre konto väljavõtte (lk 76) ja enda konto väljavõtte (lk 77) tõendamaks, et aastatel 2008-2010 tasus ta hagejale 22.04.2008 lepingust tulenevate kohustuste katteks 1 665,88 eurot. Nimetatud tõenditest nähtuvalt on lepingust nr XXXtulenevate kohustuste katteks tasutud 15.05.200811.10.2009 kokku 22 426,91 krooni ehk 1 433,34 eurot. Kohus ei võta arvesse 14.11.2008 makset, mille selgituseks on märgitud leping nr XXX.

VÕS § 30 lg 1 järgi leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. Kokkuleppes 1 leppisid pooled kokku, et kostja võlgneb hagejale 1 989,84 eurot. Kokkuleppes 1 sisaldus seega võlatunnistus. Kohtu hinnangul on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega, kuna võlakohustuse ümberkujundamisel ei saa eeldada poolte tahet luua esialgsest põhikohustusest sõltumatu kohustus konstitutiivse võlatunnistuse vormis, ning ka vastavale tahtele viitavaid asjaolusid esitatud ei ole. Deklaratiivne võlatunnistus muudab poolte tõendamiskoormust selliselt, et võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Vaidlus puudub, et 22.04.2008 tarbijakrediidilepinguga laenas hageja kostjale 1 917,35 eurot, nähtuvalt kostja esitatud kontoväljavõtetest tasus ta kokkuleppe 1 sõlmimiseni üksnes 1 433,34 eurot, so vähem kui põhivõlgnevuse summa. Seega ei ole kostja tõendanud, et deklaratiivse võlatunnistusega tunnistatud kohustus oli lõppenud. Pooled kujundasid tarbijakrediidilepingust XXXtulenevad kostja kohustused kokkuleppega 1 ümber. Pooled ei vaidle, et hageja on 15.06.2012 lepingu kehtivalt üles öelnud. VÕS § 195 lg 5 järgi peavad lepingupooled lepingu ülesütlemise korral tagastama üksnes lepingu lõpetamisele järgneva aja kohta juba ette üleantu. Tagastamisele kohaldatakse vastavalt käesoleva seaduse §des 189–191 sätestatut. Ülesütlemise ajal kehtinud üldtingimuste p 6.3 kohaselt on lepingu ülesütlemise korral krediidisaaja kohustatud krediidiandjale koheselt tagastama tagastamata krediidisumma, lepingu ülesütlemise hetkeks sissenõutavaks muutunud tasumata intressi, kontohaldustasu, viivise, leppetrahvi ja muud võimalikud kohustused. Kokkuleppega 1 tunnistas kostja krediidisumma võlgnevust 1 989,84 eurot. Hageja on esitanud tabeli (lk 45) kajastamaks, kuidas laekus kostjalt makseid pärast kokkuleppe 1 sõlmimist ning milliste nõuete katteks hageja laekumised arvestas. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid tabelis kajastatud laekumiste osas ega vaidle vastu nõuete rahuldamise järjekorrale. Kuivõrd kostjalt on laekunud põhivõlgnevuse katteks 851,26 eurot, on tagastamata krediidisumma 1 138,58 eurot. Tagastamisele kuuluva krediidisumma vähendamiseks puudub õiguslik alus. VÕS § 397 lg 1 kohaselt majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Kokkuleppes 1 leppisid pooled kokku intressimääras 30,3537% aastas. Vastavalt hageja esitatud tabelile 2 (lk 46) tekkis intressivõlgnevus 14.11.2011 ning moodustus lepingu ülesütlemise aja seisuga kogusumma 283,97 eurot. Kostja ei ole intressiarvestusele vastuväiteid esitanud. Kostja palub vähendada intressi. Kohus leiab, et intressimäära vähendamiseks puudub õiguslik alus. Pooled on intressimääras lepingus selgesõnaliselt kokku leppinud. VÕS § 76 lg 1 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Intress ei ole mitte sanktsioon laenu tagastamisega viivitamise eest, vaid laenusumma kasutamise tasu. Selle tasu ulatuses on pooled vabad kokku leppima. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse § 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja on arvestanud viivist (arvestus lk 25) alates lepingu ülesütlemisest 15.06.2012 kuni hagi esitamisele eelneva päevani 11.09.2013 (453 päeva) lepinguga kokkulepitud intressimääras 30,35% aastas tagastamata krediidisummalt, võttes arvesse krediidisumma vähenemist tulenevalt kostja poolt nimetatud perioodil tasutud maksetest, kogusummas 503,59 eurot. Kuivõrd tagastamata krediidisumma tagastamise nõue muutus kogu laenusumma ulatuses sissenõutavaks lepingu ülesütlemisega 15.06.2012, on hageja õigustatud arvestama viivist alates 15.06.2012.

Kostja palub viivist vähendada. Hageja vaidleb viivise vähendamisele vastu, kuna viivisemäär ei ole ebamõistlikult suur, kostja poolt krediidilepingu täitmise ulatus ei ole piisavalt suur, viivise suurus tuleneb seadusest ja lepingust ning vastab õigustatud isiku õigustatud huvile, viivise väljamõistmine kostjalt ei ole tema suhtes ebaõiglane ning kostja majanduslik olukord ei ole tõendatud. VÕS § 113 lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva seaduse § 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 järgi kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kohus leiab, et kostja ei ole selgitanud, miks on tema arvates lepinguga kokkulepitud intressimäär viivisintressi arvestamisel ebamõistlik. Hageja viivisenõue ei ületa põhivõlgnevust. Samuti on kostjal tagastamata üle poole krediidisummast. Kohus ei vähenda viivisemäära. Hageja nõuab lepingu sõlmimise tasu 31,95 euro väljamõistmist, millisele nõudele ei ole kostja vastuväiteid esitanud. Vastavalt võla tasumise kokkuleppe p 6.3 kohustus kostja tasuma 31,95 eurot kokkuleppe vormistamise tasu vastavalt kokkuleppe p 3.1 ja 3.2 võla osana. Kuivõrd vastavalt kokkuleppe p 3.1.3 oli võla vähendamise osamaksete tasumise perioodi lõpp 12.02.2012, pidi kostja tasuma 31,95 eurot hiljemalt 12.02.2012. VÕS § 108 lg 1 alusel kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Eeltoodu alusel leiab kohus, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 1 958,09 eurot, millest 1138,58 eurot on tagastamata krediidisumma, 283,97 eurot sissenõutavaks muutunud tasumata intress, 503,59 eurot sissenõutavaks muutunud viivis ja 31,95 eurot lepingu sõlmimise tasu. Kohus selgitab kostjale, et ei saa kohustada hagejat maksegraafikut sõlmima. Hageja tegi oma vastuses kostja vastusele kostjale ettepaneku kompromissi sõlmimiseks, mis võimaldanuks võlgnevust tasuda osamaksetena, kuid pooled kompromissini ei jõudnud. Kohus osundab, et vastavalt TsMS § 430 lg 1 võivad pooled menetluse kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni lõpetada kompromissiga. TsMS (tsiviilkohtumenetluse seadustik) § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kohus rahuldab ka hageja nõude mõista kostjalt välja viivis määraga 30,35% aastas tagastamata krediidisummalt alates hagi esitamisest 12.09.2013 kuni tagastamata krediidisumma tasumiseni. Hageja on esitanud oma menetluskulude tõendamiseks Balti Võlgade Sissenõudmise Keskus OÜ arve (lk 27). Kohus leiab, et nimetatud tõend omab tähendust ainult menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel ning jätab selle seetõttu hagi sisulisel lahendamisel tähelepanuta. Menetluskulude jaotus Kohus jätab menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. /allkirjastatud digitaalselt/ Iris Kangur-Gontšarov Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.