Eesistuja Jaak Luik, liikmed Henn Jõks ja Lea Laarmaa
Kohtuasi
Mäksa valla avaldus lapse vanemalt hooldusõiguse äravõtmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 1. juuli 2013. a määrus tsiviilasjas nr 2-13-13081
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Mäksa valla määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Avaldaja Mäksa vald, esindaja vallavanem Elina Madal Puudutatud isik A. L, riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Li Uiga Puudutatud isik A. L
Asja läbivaatamise kuupäev
4. november 2013. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 1. juuli 2013. a määrus ja jätta jõusse Tartu Maakohtu 3. mai 2013. a määrus tsiviilasjas nr 2-13-13081.
4.Määrata Osaühingule advokaadibüroo Valge & Uiga A. L-le Riigikohtus osutatud riigi õigusabi eest riigieelarvest makstavaks tasuks 144 (ükssada nelikümmend neli) eurot. Saata määrus selles osas täitmiseks Eesti Advokatuurile ning teadmiseks Osaühingule advokaadibüroo Valge & Uiga.
5.Jätta menetluskulud riigi kanda.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Mäksa vald (avaldaja) esitas 20. märtsil 2013 avalduse, milles palus A. L (isa) täielikult ära võtta A. L (laps) hooldusõiguse. Avalduse põhjenduste kohaselt sündis laps 1. mail 2011. Tema emalt võeti samal aastal kohtulahendi
alusel hooldusõigus täielikult ära ja isa hooldusõigus peatati, kuna isa viibis kinnipidamisasutuses. Hooldusõigusliku vanema puudumise tõttu määrati lapse eestkostjaks Mäksa Vallavalitsus, kes paigutas lapse asenduskodusse. Isa vastu alustati 25. mail 2011 kriminaalasi, kuna isa oli ähvardanud ema ja lapse une pealt surnuks kägistada. Isale määrati sundravi psühhiaatriakliinikus, kust ta vabanes 2012. a jaanuaris. 2012. a mais võeti isa taas vahi alla, kuna teda kahtlustati röövimises. Vabaduses viibides ei külastanud isa kordagi oma last. Ta ei ole lapse vastu huvi tundnud ega andnud lapsele ülalpidamist. Avalduse esitajale ei ole teada, millal isa vanglast vabaneb. Isa on avaldanud, et ta soovib last edaspidi ise kasvatada. Avaldaja oli seisukohal, et lapse huvides ei ole jääda isa määramata ajaks ootama. Lapse huvides on elada turvalises, toetavas ja arendavas perekonnas.
2.Isa avaldas ärakuulamisel kohtule, et ta ei ole nõus hooldusõiguse täieliku äravõtmisega, kui last ei anta tema emale kasvatada. Samas ei pidanud ta võimatuks pärast vanglast vabanemist ise last kasvatama hakata. Isa ütluse kohaselt on temale mõistetud vangistus kestusega kolm aastat ja kümme kuud alates 8. maist 2012. Pärast psühhiaatriliselt sundravilt vabanemist käis ta korra last vaatamas. Kuna asenduskodus oli karantiin, ta sai lapsega kokku väga lühiajaliselt. Hiljem oli ta sunnitud ennast juba uue kuriteo toimepanemise tõttu varjama ega saanud seetõttu last enam vaatamas käia. Ta ei teadnud, et hooldusõiguse tagasisaamiseks tuleb esitada kohtule avaldus. Isa on seisukohal, et vanglas viibimise tõttu ei ole alust temalt hooldusõigust täielikult ära võtta.
3.Lapse isapoolne vanaema avaldas kohtuistungil, et ta ei ole nõus, et tema pojalt võetakse hooldusõigus täielikult ära. Poja vanglas viibimise ajal soovis ta ise olla lapse eestkostja. Ta on lapselast asenduskodus regulaarselt külastanud. Alates 2012. a sügisest ei tööta ta enam Soomes ja asub tööle Maximasse. Tema sotsiaaleluruumi üürileping on pikendatud kuni 2014. a jaanuarini.
4.Lapse esindaja leidis, et senise kohtupraktika järgi ei saa vanemalt hooldusõigust ära võtta, kui vanem ei saa täita lapse eest hoolitsemise kohustust põhjusel, et ta viibib vanglas. Alus vanema hooldusõiguse peatamiseks on olemas. Hooldusõiguse peatamise määrus kehtib.
5.Tartu Maakohus rahuldas 3. mai 2013. a määrusega avalduse ja võttis isalt hooldusõiguse ära. Maakohus jättis avaldaja menetluskulud avaldaja kanda ja lapsele osutatud riigi õigusabi tasu riigi kanda. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt ähvardas isa 25. mail 2011, olles vaimselt ebastabiilses seisundis, oma toona 24-päevase lapse ja lapse ema ära tappa, peksis korteri segi ja lubas selle põlema panna ning põletas ära lapse mängujänese. Kuna isa ei olnud nimetatud tegude toimepanemise ajal süüdiv, kohaldati tema suhtes psühhiaatrilist sundravi, mis lõpetati Tartu Maakohtu 19. detsembri 2011. a määrusega. Pärast vabanemist käis isa ühel korral last asenduskodus vaatamas, kuid see ei ole piisav, et asuda seisukohale, et isa tegi pärast takistuse äralangemist kõik võimaliku hooldusõiguse taastamiseks. Isa oleks pidanud leidma endale ja lapsele elukoha, esitama kohtule hooldusõiguse taastamise avalduse, andma lapsele ülalpidamist ja näitama üles tahet tagada oma lapsele kehaline, vaimne ja hingeline heaolu. Selle asemel pani isa toime järgmise kuriteo, mille tagajärjel asus ta end varjama, kuni ta tabati ja võeti vahi alla. Seega ei teinud isa vabaduses viibides ühtki toimingut, mida pidanuks lapsest hooliv hooldusõigust tagasi taotlev vanem tegema. Isa ei
suuda täita hooldusõigusliku vanema kohustusi, mistõttu ei ole võimalik kohaldada abinõusid, aitamaks isal vanemakohustusi täita. Samuti ei saa kohus panna sellisele vanemale lapse kasvatamise ja tema eest hoolitsemise kohustust. Kuna isa viibib kinnipidamisasutuses, ei saa ta praegu hooldusõigust teostada. Samas ei ole isa astunud pärast sundravi lõppemist mingeid samme hooldusõiguse taastamiseks ega hakanud lapse eest hoolitsema. Pannes toime uue kuriteo, pani isa end ise olukorda, kus ta ei saa järgneva ligi nelja aasta jooksul hooldusõigust teostada. Isa hooldusõiguse peatamise kohtulahendi kohaselt võib asjaolude muutumisel taotleda hooldusõiguse taastamist, piiramist või täielikku äravõtmist. Kuna isa ei teinud pärast sundravilt vabanemist midagi hooldusõiguse taastamiseks ja pani kohe toime uue kuriteo, on asjaolud muutunud ja annavad alust võtta isalt hooldusõigus perekonnaseaduse (PKS) § 134 lg 1, § 135 lg 2 ja § 136 lg 1 alusel ära. Oht lapsele ei pea olema ainuüksi otseselt füüsiline, vaid see võib seisneda ka lapse vaimse ja hingelise heaolu ohustamises. Isa kinnitas ärakuulamisel, et tema praegune elukorraldus on tema enda vaba otsustuse tulemus. Lapsevanem, kes valib kuritegude toimepanemise tee, mille tõttu tema laps peab kasvama asenduskodus, ohustab sellega oma lapse vaimset ja hingelist heaolu. Lapse huvides ei ole see, et laps peab ootama asenduskodus oma isa, kellega ta on kokku puutunud mõned korrad elus. Kohtule pole esitatud ühtegi tõendit või seisukohta, mis kinnitaksid, et isa suudab asuda täitma hooldusõigusliku lapsevanema kohustusi pärast järjekordse karistuse kandmiselt vabanemist. Lapse vanaema on lapselast regulaarselt külastanud, kuid see asjaolu ei anna alust jätta isalt hooldusõigus ära võtmata. Hooldusõiguslikeks isikuteks on ainult lapse vanemad (PKS § 116 lg 2). Hooldusõigust ei ole võimalik üle anda lapse vanavanemale või muule isikule.
6.Isa esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse, millega määrata isa hooldusõiguse peatumise ajaks lapse eestkostjaks lapse isapoolse vanaema.
7.Lapse esindaja ja avaldaja palusid jätta määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
8.Tartu Ringkonnakohus tühistas 1. juuli 2013. a määrusega maakohtu määruse ja tegi asjas uue määruse, millega jättis avalduse rahuldamata, lugedes isa hooldusõiguse jätkuvalt peatatuks. Ringkonnakohus jättis avaldaja maakohtus kantud menetluskulud avaldaja kanda, lapsele osutatud õigusabi tasu ja menetlusosaliste ringkonnakohtus kantud menetluskulud riigi kanda. Isa esitatud taotluse määrata uus eestkostja jättis ringkonnakohus tähelepanuta, kuna see väljus selle tsiviilasja piiridest. Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt nähtub asja materjalidest, et isa hooldusõigus on Tartu Maakohtu 15. novembri 2011. a määrusega peatatud, sest ta ei olnud kinnises asutuses viibimise tõttu võimeline hooldusõigust teostama. PKS § 140 lg 1 kohaselt peatab kohus vanema hooldusõiguse, kui vanem on kestvalt võimetu hooldusõigust teostama. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt taastab kohus vanema hooldusõiguse, kui on tuvastatud peatamise aluse äralangemine, ja
PKS § 140 lg 3 järgi ei või vanem hooldusõiguse peatumise ajal hooldusõigust teostada. Isa vabanes kinnisest asutusest 2012. a jaanuaris ning kohus ei ole tema hooldusõigust taastanud. PKS § 140 lg 1 järgi ei võinud isa hooldusõiguse peatumise ajal hooldusõigust teostada ning ta ei ole seda teinudki. Isa vahistati kuriteo toimepanemise tõttu 8. mail 2012 ning Tartu Maakohus mõistis
21.novembri 2012. a otsusega talle karistuseks kolm aastat ja kümme kuud vangistust. Avaldaja palub isalt lapse hooldusõiguse täielikult ära võtta seetõttu, et isa ei külastanud sundravilt vabanemise järel enne vahi alla võtmist kordagi oma last, ei ole lapse vastu huvi tundnud ega lapsele ülalpidamist andnud. PKS § 135 lg 1 järgi võib kohus lapse vanematest eraldada ainult juhul, kui lapse huvide kahjustamist ei ole võimalik ära hoida vanemate ja lapse suhtes kasutusele võetud muude toetavate abinõudega. PKS § 135 lg 2 kohaselt võib kohus isikuhooldusõiguse vanemalt täielikult ära võtta üksnes juhul, kui teised abinõud ei ole tulemusi andnud või kui on põhjust eeldada, et nende rakendamisest ei piisa ohu ärahoidmiseks. Õige ei ole maakohtu seisukoht, et isa ei ole suuteline täitma hooldusõigusliku vanema kohustusi, sest pärast psühhiaatriliselt sundravilt vabanemist ei astunud ta samme selleks, et taastada hooldusõigus ja hoolitseda lapse eest, ning pani toime uue kuriteo. Isa ei ole hooldusõigust teostanud põhjusel, et tema hooldusõigus on kohtulahendi alusel peatatud. Kuna isa ei ole saanud hooldusõigust teostada, ei ole võimalik tuvastada, milline oht ähvardaks last juhul, kui isa teostaks hooldusõigust, st selge ei ole lapse heaolu ohustamine PKS § 134 lg 1 mõttes. Asjaolu, et vanem ei tule iseseisvalt toime pere igapäevaelu korraldamise ja lapse arendamisega ning tal napib vahendeid lapse ülalpidamiseks, ei anna iseenesest veel alust vanemalt lapse suhtes isikuhooldusõigust täielikult ära võtta. Sellises olukorras on üldjuhul põhjendatud osutada vanemale abi ja juhendada teda lapse kasvatamisel. Riigikohus on korduvalt väljendanud seisukohta, et perekonnaautonoomiast tulenevalt on eelkõige vanemal õigus oma last ise kasvatada ja vanemalt lapse suhtes isikuhoolduse täielik äravõtmine on äärmuslik meede ning lapse heaolu tagamiseks tuleb kohaldada vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid, s.o abinõusid, mis on ohtu arvestades eesmärgipärased ja proportsionaalsed. Asjas ei ole esitatud tõendeid, millest nähtuks PKS § 135 lg 2 rakendamise eelduste esinemine. Seetõttu ei ole alust isalt hooldusõigust täielikult ära võtta. Ainuüksi asjaoludest, et isa ei ole pärast psühhiaatriliselt sundravilt vabanemist astunud samme hooldusõiguse taastamiseks ega lapse eest hoolitsemiseks ning pani toime uue kuriteo, ei saa järeldada, et ta ohustaks lapse tervist ja heaolu ning muude abinõude rakendamine ei oleks küllaldane. Kuna isa hooldusõigus on peatatud ja hooldusõigust ei ole taastatud, ning isa on kuriteo toimepanemise tõttu vahistatud ja kannab kinnipidamisasutuses karistust, tuleb lugeda tema hooldusõiguse peatamine jätkuvaks. PKS § 140 lg 1 järgi peatab kohus vanema hooldusõiguse, kui vanem on kestvalt võimetu hooldusõigust teostama. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-121-12 tehtud lahendi p-s 14 asunud järgmisele seisukohale: „Kolleegiumi hinnangul tähendab vanema kestev võimetus hooldusõigust teostada viidatud sätte mõttes seda, et vanema hooldusõiguse teostamine on
pikema aja jooksul faktiliselt takistatud. Selles tulenevalt saab vanema hooldusõiguse peatada eelkõige juhul, kui vanem ei saa hooldusõigust pikema aja vältel oma eemaloleku või muu kõrvalise takistuse tõttu teostada, sh vanema vangistuse, raske haiguse või teadmata kadumise korral. Viidatud sätte mõtteks on tagada lapse huvide kaitse olukorras, kus lapsel on küll hooldusõiguslik vanem õiguslikus mõttes olemas, kuid tegelikult ei saa hooldusõiguslik vanem lapse õigusi ja huve kaitsta ega lapse heaolu tagada. Lapse huvides tuleb sellisel juhul vanema hooldusõigus peatada."
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
9.Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palus ringkonnakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt jättis ringkonnakohus asjas tõendid hindamata ja kohtumääruse põhjendamata ning kohaldas vääralt materiaalõiguse normi. Ringkonnakohus asus vääralt seisukohale, et asjas ei ole esitatud tõendeid, mis kinnitavad isalt hooldusõiguse äravõtmise aluseid, ja et hooldusõiguse äravõtmiseks ei piisa esitatud asjaoludest. Isa on valinud kuritegeliku tee ja jätnud sellega vanema kohustused täitmata, kuna on jätnud lapse ilma võimalusest kasvada loomulikus kasvukeskkonnas – perekonnas. Politseil on registreeritud 106 kokkupuudet isaga ajavahemikul 2002–2012 ning teda on peamiselt kahtlustatud varavastastes kuritegudes, kuid 2011. a-l oli tegemist ema ja lapse vastase ründega ning 2012 röövimisega, s.o samuti isikuvastase kuriteoga. Olles vanglas, ei saa isa lapse heaolu küll ohustada, kuid kuna isa ei ole taganud vanglas viibimise ajaks lapse heaolu ja seda on pidanud tegema eestkostja, on isa jätnud lapse heaolu tagamata. Isa soov säilitada hooldusõigus on isekas ega vasta lapse huvidele. Ringkonnakohus ei ole asja lahendades lapse huve kaalunud (PKS § 123) ega põhjendanud, miks tuleb vanema huve eelistada lapse huvidele.
10.Isa vaidles määruskaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ning ringkonnakohtu määruse muutmata. Vastuse kohaselt ei ole isa lapse heaolu kuidagi ohustanud. Kuigi isa ei ole lapsega saanud kohtuda, kohtub lapsega regulaarselt isapoolne vanaema, kellega lapsel on tekkinud emotsionaalne side. Seetõttu tuleks lapse eestkostjaks määrata lapse isapoolne vanaema ja mitte katkestada vanaema ja lapse suhet ega paigutada last asendusperre.
11.Lapse esindaja arvates peaks ühe kuu vanusena perekonnast eraldatud laps kasvama stabiilses turvalises keskkonnas. Laps ei tunne oma vanemaid ning isa ei ole lapse vastu hoolitsust üles näidanud ega toetanud kuidagi lapse arengut. Kuna isa ei ole lapse lühikese eluea jooksul lapsest hoolinud, ta ei tunne oma last ja laps ei tunne teda, ei saa isalt hooldusõiguse äravõtmine lapse huve kahjustada. Teisalt ei ole alust isalt praegu hooldusõigust ära võtta, kuna isa hooldusõigus on peatatud ning lapse heaolu tagab eestkostjaks määratud avaldaja. Siiski on oluline Riigikohtu seisukoht küsimuses, kui kaua saab olla vanema hooldusõigus peatatud ning millal saab vanemalt hooldusõiguse ära võtta ning anda lapse lapsendada. Lapse huvides ei ole oodata määramata aeg vanema hooldusõiguse taastamist.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
12.Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb TsMS § 701 lg 3 alusel rahuldada ja ringkonnakohtu määrus tühistada. Asjas tuleb TsMS § 691 p 5 alusel koosmõjus TsMS §-ga 695 jätta jõusse maakohtu määrus, sest ringkonnakohus andis asjas tuvastatud asjaoludele väära õigusliku hinnangu.
13.Menetlusosalised vaidlevad selle üle, kas lapse isalt sai hooldusõiguse peatumise ajal hooldusõiguse ära võtta või oli hooldusõiguse peatamine küllaldane meede lapse heaolu tagamiseks.
14.Asja lahendades on kohtud tuvastanud järgmised olulised asjaolud: - laps sündis 1. mail 2011; - lapse isa ähvardas 25. mail 2011 lapse ema ja last tappa, lapse isa vastu alustati kriminaalmenetlust, kuid kuna isa oli tegude toimepanemise ajal süüdimatus seisundis, kohaldati isale psühhiaatrilist sundravi; - Tartu Maakohus võttis 15. novembri 2011. a määrusega lapse emalt hooldusõiguse täielikult ära, peatas lapse isa hooldusõiguse ja määras lapse eestkostjaks avaldaja; Tartu Ringkonnakohus jättis
23.aprilli 2012. a määrusega maakohtu määruse muutmata; - Tartu Maakohus lõpetas 19. detsembri 2011. a määrusega isale psühhiaatrilise sundravi kohaldamise ning isa vabanes kinnisest asutusest 2012. a jaanuaris; - isa külastas last asenduskodus üks kord; - isa vahistati 8. mail 2012 kuriteo toimepanemise tõttu; Tartu Maakohus mõistis 21. novembri 2012. a otsusega isale karistuseks kolm aastat ja kümme kuud vangistust; isa viibib praegu karistust kandes kinnipidamisasutuses.
15.Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu käsitusega, et isalt ei saa lapse hooldusõigust ära võtta, kuna isa hooldusõigus on kohtulahendiga PKS § 140 alusel peatatud. Kolleegium juhib tähelepanu, et kohus rakendab PKS § 134 lg 1 järgi ohu ärahoidmiseks vajalikke abinõusid, sh võib kohus võtta PKS § 135 lg 2 järgi vanemalt ära isikuhooldusõiguse ja PKS § 134 lg 3 viimase lause järgi varahooldusõiguse, kui lapse kehalist, vaimset või hingelist heaolu või tema vara ohustab vanema hooldusõiguse kuritarvitamine, lapse hooletussejätmine, vanemate suutmatus täita oma kohustusi või kolmanda isiku käitumine ja kui vanemad ei soovi või ei ole võimelised ohtu ära hoidma. Ringkonnakohus juhtis viidatud sätete kontekstis õigesti tähelepanu sellele, et perekonnaautonoomiast tulenevalt on eelkõige vanemal õigus oma last ise kasvatada, vanemalt lapse suhtes isikuhoolduse täielik äravõtmine on äärmuslik meede ning lapse heaolu tagamiseks tuleb kohaldada vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid, s.o abinõusid, mis on ohtu arvestades eesmärgipärased ja proportsionaalsed, eelistades abinõusid, mis toetavad perekonda ja aitavad vanema ning lapse sidet tugevdada ja taastada (vt Riigikohtu 14. novembri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-12, p 15; 4. mai 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-11, p 14).
16.Ekslik on aga ringkonnakohtu arusaam, et praeguses asjas ei saanud kohus hooldusõigust ära võtta, kuna vanem ei saanud hooldusõiguse peatamise tõttu vanema õigusi ja kohustusi teostada. PKS § 140 lg-te 1 ja 2 järgi peatab kohus vanema hooldusõiguse, kui vanem on kestvalt võimetu
hooldusõigust teostama, ning taastab selle, kui peatamise alus on ära langenud. Vanema kestev võimetus hooldusõigust teostada tähendab seda, et vanem ei saa pikema aja jooksul hooldusõigust teostada oma eemaloleku või muu kõrvalise takistuse tõttu, sh vanema vangistuse, raske haiguse või teadmata kadumise korral. Hooldusõiguse peatamise mõtteks on tagada lapse huvide kaitse olukorras, kus lapsel on küll hooldusõiguslik vanem õiguslikus mõttes olemas, kuid tegelikult ei saa hooldusõiguslik vanem lapse õigusi ja huve kaitsta ega lapse heaolu tagada (vt Riigikohtu
14.novembri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-12, p 14). Asjaolu, et vanem ei saa hooldusõiguse peatamise ajal PKS § 140 lg 3 järgi hooldusõigust teostada, ei tähenda kolleegiumi hinnangul seda, et hooldusõiguse peatamise ajal või peatamise aluse olemasolu korral ei saaks vanema suhtes kohaldada PKS §-des 134 ja 135 nimetatud abinõusid. Kolleegium juhib tähelepanu, et vanema hooldusõigus peatatakse siis, kui vanem ei saa lapse suhtes tegelikult hooldusõigust teostada. Hooldusõiguse peatamine on PKS § 140 mõtte kohaselt ajutine meede selleks, et lapse õigused ja huvid ei jääks kaitseta ajal, mil tema hooldusõiguslik vanem ei saa oma eemaloleku tõttu hooldusõigust teostada, s.o viia õiguslik olukord vastavusse tegeliku olukorraga. Samas ei ole välistatud, et vanemale, kelle puhul on alust hooldusõigus peatada või kelle hooldusõigus on peatatud, on alust kohaldada ka PKS §-des 134 ja 135 nimetatud abinõusid.
17.Eeltoodut arvestades asus maakohus õigesti asjas kontrollima, kas isa hooldusõiguse peatamisest hoolimata on alust kohaldada PKS §-des 134–135 sätestatud abinõusid. Seda tehes lähtus maakohus põhjendatult Tartu Maakohtu 15. novembri 2011. a kohtumäärusest tsiviilasjas nr 2-11-28741, millega isa hooldusõigus oli peatatud isa sundravile paigutamise tõttu. Juba nimetatud kohtuasjas taotleti isalt hooldusõiguse äravõtmist, kuid tema sundravi tõttu otsustati kuni tema kinnisest asutusest vabanemiseni hooldusõigus peatada, et isal oleks võimalus asuda lapse eest pärast vabanemist hoolitsema. Samas märkis kohus, et lapse huvides ei oleks see, kui laps jääks määramata ajaks vanemliku hoolitsuse ja pereta, mistõttu tuleb isa olukorda jälgida ning olukorra muutumisel taotleda kohtult hooldusõiguse taastamist, piiramist või täielikku äravõtmist. Tartu Maakohtu 15. novembri 2011. a kohtulahendit arvestades esitas avaldaja põhjendatult kohtule
20.märtsil 2013 avalduse isa hooldusõiguse äravõtmiseks, kuna asjaolud olid selleks ajaks muutunud, st isa ei olnud asunud pärast vabanemist lapse eest hoolitsema ning pani toime järjekordse kuriteo, mille eest karistati teda vangistusega.
18.Kolleegiumi arvates hindas maakohus õigesti eelmises kohtumenetluses tuvastatud asjaolusid koosmõjus olukorra muutumisega ja asus õigesti seisukohale, et lapse heaolu tagamiseks tuleb isalt hooldusõigus täielikult ära võtta. Kolleegium märgib, et ainuüksi asjaolu, et vanem paneb toime kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, ei anna veel alust vanemalt hooldusõigust ära võtta. Sellisel juhul on eelkõige alust vanema hooldusõigus PKS § 140 lg 1 alusel peatada ning vangist vabanemise järel jälle taastada. Küll aga võib vanema kuritegelik eluviis koosmõjus muude asjaoludega ohustada mõnel juhul lapse heaolu viisil, mis annab alust vanemalt hooldusõiguse PKS §-de 134–135 alusel ära võtta. Kolleegiumi arvates võib vanema hooldusõiguse äravõtmiseks anda mh alust see, kui vanem ei suuda
kuritegeliku käitumise ja/või selle tagajärgede (vangistuse) tõttu hooldusõigust teostada või jätab lapse seetõttu hooletusse ega täida muid vanema kohustusi (sh lapsega suhtlemise kohustust PKS § 143 lg 1 mõttes ja vanema ülalpidamiskohustust PKS §-de 96–97 mõttes) ning ta ei soovi seda olukorda muuta. Ülalmärgitut arvestades leidis maakohus asjas tuvastatud asjaolude alusel põhjendatult, et isa kuritegelik eluviis, mis on tinginud lapse lühikese eluaja jooksul juba kahel korral temalt vabaduse võtmise ja seeläbi võtnud temalt ka võimaluse lapse eest hoolitseda ja hooldusõigust teostada, koosmõjus soovimatuse olukorda lapse hüvanguks muuta ning asjaoluga, et isa ei asunud ka vahepeal vabaduses olles lapse eest hoolitsema, ei taotlenud hooldusõiguse taastamist ega asunud täitma vanema muid kohustusi, kujutab ohtu lapse heaolule PKS § 134 lg 1 mõttes ja annab alust isalt hooldusõigus ära võtta. Ringkonnakohtu vastupidine järeldus ei ole põhjendatud. Ringkonnakohus on alusetult väitnud, et asjas ei ole esitatud tõendeid, millest nähtuks hooldusõiguse äravõtmise eeldused.
19.Kolleegium juhib tähelepanu, et asjaolude muutmise korral võib isa PKS § 123 lg 2 alusel taotleda, et tema hooldusõigust piiravate abinõude rakendamine lõpetataks. Selleks peavad aga esinema lapse heaolu püsivalt mõjutavad kaalukad asjaolud, mis annavad alust järeldada, et lapse huvid ei ole vanema hoole all enam ohus, s.o vanem soovib ja suudab hoida ära ohu lapse heaolule ja varale ning täita vanema kohustusi.
20.Ülalmärgitud põhjendustel tuleb määruskaebus rahuldada ja ringkonnakohtu määrus tühistada, jättes jõusse maakohtu määruse.
21.Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel avaldaja määruskaebuselt tasutud kautsjon tagastada. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule. Asjas tasus kautsjoni avaldaja.
22.Lapsele määratud esindaja palus määruskaebusele vastuse koostamise eest määrata osutatud riigi õigusabi tasu suuruseks 144 eurot (kolm tundi). Kolleegium leiab, et lapse esindaja avaldus määrata riigi õigusabi tasu suuruseks 144 eurot tuleb rahuldada kooskõlas TsMS § 219 lg-ga 6 ning riigi õigusabi seaduse (RÕS) §-dega 22 ja 23. Riigi õigusabi tasu ja kulud maksab RÕS § 24 lg 1 järgi Osaühingule advokaadibüroo Valge & Uiga välja Eesti Advokatuur.
23.Kuigi TsMS § 172 lg-te 1 ja 2 järgi kannab hagita menetluses menetluskulud üldjuhul isik, kelle huvides lahend tehakse, või avaldaja, sh ka siis, kui avaldus rahuldatakse, võib hagita perekonnaasja menetluse kulud jätta kohus TsMS § 172 lg 3 järgi täielikult või osaliselt riigi kanda. Kolleegium leiab, et praeguse asja menetluskulud tuleb jätta riigi kanda. Jaak Luik, Henn Jõks, Lea Laarmaa
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.