X kaebus Tallinna linna, Rae valla ja Rapla valla vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes
Menetlusosalised
Kaebaja – X, esindaja Reimo Mets Vastustaja I – Tallinna linn, esindaja TK Vastustaja II – Rae vald, esindaja TK Vastustaja III – Rapla vald, esindaja vandeadvokaat Kelli Ristal
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 24.03.2022 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta haldusasja materjalide juurde Rapla valla apellatsioonkaebusele lisatud dokumentaalsed tõendid: Politsei- ja Piirivalveameti 18.02.2022 kiri nr 1.2-3/6-2 ja 13.04.2022 kiri nr 5-20/135-2.
2.Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 24.03.2022 otsus haldusasjas nr 3-21-425 muutmata.
3.Apellatsioonimenetluse kulud jätta menetlusosaliste endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 10.05.2023. Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).
3-21-425 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X esitas 28.02.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna linnalt, Rae vallalt ja Rapla vallalt mittevaralise kahju tekitamise eest solidaarselt hüvitise väljamõistmiseks kohtu äranägemisel. Vaidluse esemeks on vastustajate tegevus alates 25.12.2020, millega rikuti kaebaja ja kaebaja alaealise lapse õigusi. Kuni 25.12.2020 rikkus suhtluskorda ema, kuid alates 25.12.2020 olid rikkuvateks isikuteks Tallinna Linnavalitsus (vastustaja I), Rae Vallavalitsus (vastustaja II) ja Rapla Vallavalitsus (vastustaja III) kõik koos ning igaüks ka eraldivõetuna. Vastustajad I ja II aitasid aktiivselt kaasa isa ja lapse vahel kohtu kehtestatud suhtluskorra (nädal-nädal suhtluskord) rikkumisele ning asusid omaalgatuslikult reguleerima isa ja lapse kohtumisi ja suhtlust, soosides lapse ema ja ema perekonna poolset lapsega suhtlemist, kinnistades lapse viibimist emapoolsete vanavanemate juures. Pärast lapse ema surma jäid vastustajad vaikivalt tegevusetuks ning võimaldasid olukorral kujuneda omasoodu, kuigi kaebaja nõudis, et laps antaks peale ema surma viivitamatult talle üle. Vastustaja I (Mustamäe Linnaosa Valitsus (Mustamäe LOV)) pöördus 30.10.2020 esialgse õiguskaitse korras Harju Maakohtu poole avaldusega piirata isa suhtlust ja hooldusõigusi. Kohus jättis avalduse 20.11.2020 määrusega rahuldamata. Vastustaja I kaasatus on arusaamatu, sest ükski kaebajat ja tema last puudutav küsimus ei kuulu Mustamäe LOV-i haldusalasse. Seega on vastustaja I ületanud oma pädevuse piire, rakendades haldustoiminguid tegema asjassepuutumatu isiku. Sellega tekitati kaebajale mittevaralist kahju. Lastekaitseseaduse (LasteKS) § 7 lg 2 kohustab kohalikku omavalitsust vastavalt oma pädevusele toetama lapsevanemat lapse õiguste ja heaolu tagamisel. Lapse huvides on elada koos oma hooldusõigusliku vanemaga. Ainsa elusoleva vanema halvustamine, tema eraelu puutumatuse rikkumine ning omaalgatuslik lapse elu reguleerimine ei ole õiguspärane. Vastustajad I ja II on teostanud haldustoiminguid teadlikult, omamata seaduslikku alust ning kasutades äärmuslikke meetmeid (lapse eraldamine isast, suhtlemise takistamine, kohtumistel privaatsuse mittetagamine jne). Vastustajad diskrimineerisid kaebajat rahvuse, soo ja keele põhjal. Sellest annab tunnistust nt eestluse ülistamine. Vastustajad I ja II võtsid selge positsiooni eelistada hooldusõiguslike küsimuste lahendamisel alaealise lapse eestlastest vanavanemaid, mitte aga iraanlasest isa ja iraanlastest vanavanemaid. Vastustajad eirasid haldusmenetluse seaduse (HMS) §-st 10 tulenevaid erapooletuse nõudeid. Vastustajad I ja II rikkusid ka ärakuulamise nõudeid (HMS § 40 lg 2). Nad korraldasid lapse suhtlust isaga vastuolus kehtivate kohtulahenditega, jättes kaebaja seejuures ära kuulamata. Lisaks rikkusid vastustajad uurimispõhimõtet (HMS § 6), võttes juba alguses positsiooni, et lapse eestlastest perekond on kindlam ja parem kui tema Iraani päritolu suguvõsa. Tõendamata on lapse hädaohus olek enne 11.10.2020 tehtud äärmuslikku toimingut. Vastustajad ei uurinud lapse isapoolsete vanavanemate sobilikkust lapsega suhtlemisel. Vastustajate tegevus on vastuolus ka HMS §-ga 36, sest täidetud pole selgitamiskohustust. Vastustaja III on olnud õigusvastaselt tegevusetu. LasteKS § 5 p 3, § 6, § 7 lg 2, § 8 ja § 17 nõuavad vastustajalt tegutsemist kaebaja ja tema alaealise lapse huvides. Vastustaja III 2(9)
3-21-425 tegemata toimingud koormasid kaebajat äärmiselt ebamõistlikult nii mentaalselt kui ka finantsiliselt. Kaebajale ei võimaldatud vajalikku toetust olukorras, kus pädev kohalik omavalitsus oli kohustatud reageerima. Kaebaja on Rapla valla elanik. Seetõttu oli valla lastekaitseosakonnal kohustus astuda aktiivseid samme, et lõpetada vastustajate I ja II aktiivne sekkumine kaebaja ja lapse eraellu. Vastustaja III oleks pidanud sekkuma, kui laps ei olnud kaebajat näinud mitu kuud. Vastustaja pole esitanud ühtegi tõendit, mida vald tegi selleks, et laps saaks olla koos isaga ja temaga kohtulahendi põhiselt kohtuda.
2.Tallinna linn ja Rae vald palusid jätta kaebus rahuldamata. Tallinna linna 10.10.2020 otsus ja 11.10.2020 toimingud on kaebuse esemeks haldusasjas nr 3-20-2200 ning nendega seotud asjaolusid pole vaja praeguses vaidluses analüüsida. Alates 09.11.2020 on kaebaja elukohaks Rapla linn. Vastustaja I saab olla vastutav üksnes enne seda kuupäeva teostatud toimingute osas. Kaebaja märgib, et perioodil 12.10.2020–25.12.2020 rikkus tema õigusi lapse ema. Järelikult pole ka nimetatud periood praeguse vaidluse kontekstis asjakohane. Siiski heidab kaebaja vastustajale I ette tsiviilasjas nr 2-19-12293 tehtud 26.05.2020 määruse täitmata jätmist. Kuigi peale 09.11.2020 ei elanud keegi osapooltest Tallinna linna territooriumil, vahendas vastustaja I siiski lapse kohtumisi. Kuna leiti, et suhtlemine isaga on lapse huvides ja muul viisil ei olnud seda võimalik tagada, lepiti lapse vanavanematega kokku, et nad toovad lapse Mustamäe LOV-i ruumides toimuvatele kohtumistele ja vastustaja I tagab, et laps lahkuks ruumidest üksnes vanavanematega. Kui vastustaja I poleks sellist kokkulepet sõlminud, ei oleks laps ja kaebaja tõenäoliselt kuni vastava kohtumääruseni asjas 2-19-12293 üldse kohtunud. Vastustajad I ja II sõlmisid 11.02.2021 halduslepingu, millega vastustajat I volitati korraldama lapse õiguste ja huvide kaitset kõigi seadusest tulenevate eestkosteasutuse õigustega, sh osalema esindajana kõigis last puudutavates kohtuasjades. Alates 11.02.2021 tehtud toimingud tuleb seega omistada vastustajale II. Vastustajale I ei saa ette heita menetluslike õiguste kasutamist ja vastustaja II esindamist seonduvalt tsiviilasjadega nr 2-19-12293 ja nr 2-20-19305. Nendes kohtuasjades kasutas edasikaebamise õigust ka lapse vandeadvokaadist esindaja. Edasikaebamise tingis veendumus, et lapse ainuhooldusõiguse andmine kaebajale seab lapse hädaohtu ning kahjustab pöördumatult lapse vaimset tervist ja heaolu. Tänaseks ongi reaalselt nii juhtunud, sest kaebaja saatis lapse juba 2021. a juuli alguses Iraani, väidetavalt vanavanemate juurde elama. Alates 28.06.2021, mil jõustus kaebajale lapse ainuhooldusõiguse tagastanud lahend, ei ole laps näinud oma emapoolseid vanavanemaid ega venda ka veebi vahendusel. Äsja ema kaotanud 5-aastane laps ei ela ka koos oma isaga, ei käi talle tuttavas lasteaias ega ela Eestis, kus veetis terve oma senise elu. Kaebaja ei ela koos lapsega. Ta viibis Raplast eemal vaid mõne nädala novembris. Kaebaja deklareerib, et ei kavatse ise Raplast lahkuda ega last Eestisse tagasi tuua. Laps elab seega vanemliku järelevalveta ebademokraatlikus riigis, kus kaebaja ise on väidetavalt surma mõistetud. Maakohtu 26.05.2020 määrus reguleeris üksnes kaebaja ja lapse ema suhtlemist lapsega. Vastustaja II ei olnud määruse osapooleks ega pidanud seda täitma. Lapse ema surmaga ei läinud ema õigused ja kohustused üle vastustajale II. Kohtumääruse täitmise korraldamine oli hoopis kohtutäituri kohustus. Laps ei ole kunagi olnud vastustaja II hooldusel ning lapse vanavanematest eraldamiseks ei eksisteerinud enne 2021. a-l tehtud kohtumääruseid ühtegi legaalset alust. Kohalik omavalitsus ei saa surnud hooldusõigusliku vanema elukohaks olnud eluruumis koos lapsega elavatelt vanavanematelt last ära võtta ja isale üle anda. Perekonnaseaduse (PKS) § 126 lg 1 annab lapse väljanõudmise õiguse vanemale, kuid 3(9)
3-21-425 kaebaja ei ole sellist nõuet lapse vanavanemate vastu esitanud. Väär on kaebaja seisukoht, et peale lapse ema surma andis vastustaja II haldusakti selle kohta, et laps antakse vanavanematele kasvatada. Nimetatud argument oli kaebuse esemeks haldusasjas nr 3-21494.
3.Rapla vald palus jätta kaebus rahuldamata. Kaebaja heidab vastustajale III ette tegevusetust perioodil 26.12.2020–30.03.2021, leides ekslikult, et kuna kaebaja asus sel perioodil Raplasse elama, oli Rapla valla kohustuseks täita Harju Maakohtu 26.05.2020 kohtumäärust nr 2-19-12293 ning tagada talle võimalus veeta iga teine nädal lapsega. Samuti on kaebaja hinnangul õigusvastane lasteaiakoha mittevõimaldamine. Kaebaja pole viidanud ühelegi normile, kust tulenes vastustaja kohustus täita tsiviilasjas nr 219-12293 tehtud kohtulahendit ning tagada lasteaiakoht lapsele, kes ei elanud Rapla vallas ning kelle osas puudus kaebajal sel ajal hooldusõigus viibimiskoha määramise osas. Vastustajale ei tekkinud mingeid kohustusi ka lapse ema surma järgselt. Laps oli vahetult kaotanud ema ning leinas koos oma vanavanematega. Laps ei olnud hädaohus, vaid oli hoitud ja armastatud ning elas Rae vallas oma kodus edasi koos vanavanematega. Lapse ema surma tõttu ei olnud enam isikut, kes oleks olnud kohustatud täitma suhtluskorda ning isal puudus lapse üle hooldusõigus. PKS § 138 lg-st 2 tuleneb üheselt, et ühe vanema surma korral ei taastu teise vanema hooldusõigus automaatselt, vaid kohus peab selle andma tagasi. Hooldusõiguse taastamine toimub vanema sellekohase avalduse esitamisega maakohtule, mida kaebaja ka tegi. Asjaolu, et Harju Maakohus ei kuulutanud tsiviilasjas nr 2-20-19305 kohtulahendit viivitamata täidetavaks ega rahuldanud ka kaebaja esialgse õiguskaitse taotlust ja viivitas toimiku Tallinna Ringkonnakohtule edastamisega, ei saa pidada vastustajate tegevusetuseks. Samuti pole õigusvastane vastustaja II otsus määruseid vaidlustada, sest lapse huvid vajasid kontrollimist. Paralleelselt vaidlustas määruse ka lapse esindaja. Seega puudus perioodil 26.12.2020–30.03.2021 mistahes toiming, mida Rapla vald oleks olnud kohustatud sooritama. Kaebaja püüab põhjendamatult jätta muljet, et tema on süsteemi ohver. Samas perioodil 21.02.2020–11.10.2020 ei saanud laps veeta aega emaga ega viibida ema juures, sest kaebaja takistas seda. Ka pärast Tallinna Ringkonnakohtu 26.05.2020 määruse tsiviilasjas nr 2-1912293 jõustumist ei läinud olukord paremaks. Kohe pärast Tallinna Ringkonnakohtu 30.03.2021 kohtumääruse jõustumist tsiviilasjas nr 2-20-19305 viis kaebaja lapse Eestist ära, olles selleks vajalikud reisidokumendid tellinud juba aprillis 2021. Alates 20.09.2021 on lapse elukohaks rahvastikuregistris märgitud Iraan ehk riik, kus kaebaja ei saa oma väidete kohaselt ise viibida. Kaebaja saabus Eestisse tagasi nädal pärast lapse Iraani ära viimist ning nimetas Rapla valla poolt lasteaiakoha pakkumist enda ahistamiseks. Kaebaja on ise tekitanud olukorra, mida ta heidab ette vastustajatele. Kaebaja ei ela koos lapsega ning laps on pärast ema kaotust täiesti võõras keskkonnas ka ilma isata. Kaebuses väidetakse, et kaebajale on lapse kui kõige kallima vara äravõtmisega tekitatud kahju ning alusetult piiratud tema suhtlemist lapsega. Kaebaja väitel on riigi ja kohalike omavalitsuste tegevus kogumis tekitanud jõuetuse tunde, depressiooni ning hingelised läbielamised. Samas ei ole kaebusega hõlmatud perioodil ükski vastustaja kaebajalt last ära võtnud ega piiranud tema suhtlemist lapsega, vaid pigem püüdnud koordineerida ja korraldada seda ajal, mil maakohus menetles kaebaja hooldusõiguse taastamise avaldust.
4.Tallinna Halduskohus jättis 24.03.2022 otsusega kaebuse rahuldamata. Vastustajad lähtusid oma tegevuses lapse parima huvi põhimõttest ning vanemate õigustest ja kohustustest. Vastustajad olid asetatud keerulisse olukorda, kuna lapse vanemad ei suutnud saavutada kokkulepet lapse hooldusõiguse jagamise, sh viibimiskoha üle. Vaidlused pidi 4(9)
3-21-425 lahendama kohus. Õigusaktidest ei tulene kohalikele omavalitsustele õigust otsustada enne vastava kohtulahendi jõustumist lapse viibimiskoha üle. Vastustajal III puudus seega õigus peale lapse ema surma laps tema senisest elukohast ära võtta ja kaebajale üle anda. Kohaliku omavalitsuse ülesandeks ei ole korraldada jõustunud kohtulahendite täitmist, sest see ülesanne on täitemenetluse seadustikuga (TMS) pandud kohtutäituritele. Kaebaja väidab põhjendamatult, et kohalik omavalitsus käitus eestkosteasutusena taunitavalt ka tsiviilasjade menetlemisel. Menetlusosalised võivad kohtulahendeid vaidlustada kõrgema astme kohtus. Nimetatud õiguse teostamist ei saa neile ette heita. Tsiviilvaidluste asjaolude pinnalt ei saa järeldada, et vastustajad tegutsesid vastuolus lapse huvidega. Asjakohatud on kaebaja väited tema diskrimineerimisest rahvuse ja soo alusel. Kohatu on ka kaebaja väidetu, et „laps oli see, kes keeldus koostööst, mitte isa nagu näilikult püütakse väita“. Nii väikese lapse puhul ei saa rääkida mingist koostööst täiskasvanutega ega lapsele koostööst keeldumist ette heita. Õige pole kaebaja seisukoht, et vastustajad I ja II on järjepidevalt sekkunud kaebaja hooldusõiguse teostamisse ning takistanud teda vanemlike kohustuste täitmisel ja hooldusõiguse teostamisel. Hooldusõiguse vaidlused on tsiviilõiguslikud vaidlused (nt PKS § 138 lg 2). Kaebaja soovis lapse suhtes ainuhooldusõigust peale lapse ema surma ning selle kohus talle ka andis. Samas toimetas ta lapse Iraani sugulaste juurde, elades ise jätkuvalt Eestis. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi mõistlikku põhjendust, miks ta ei ole koos lapsega, kelle suhtes ainuhooldusõiguse saamise eest ta võitles. Eesti on kaebajale ja tema lapsele turvaline riik, kus isa ja laps võivad koos elada. Iraanis viibiva lapse, kes on Eesti kodanik, kohta ei ole mingeid andmeid. Puudub igasugune teave, kuidas laps end seal tunneb ja hakkama saab. Emapoolsetel vanavanematel ja poolvennal puudub lapsega side sellest ajast, mil ta Eestist ära viidi. Kindlasti ei ole lapse huvides tema täielik isoleerimine Eestis elavatest lähedastest sugulastest. Väike laps elab vanemliku järelevalveta ebademokraatlikus riigis, kus kaebaja ise on väidetavalt oma joonistuste eest surma mõistetud. Kaebaja väidab alusetult, et tal ei võimaldatud last Eestis kasvatada ning ainus võimalus oli laps viivitamatult Eestist ära viia. Vastustaja III kinnitas, et lapsele oleks eraldatud koht lasteaias, kui laps oleks elanud Rapla valla territooriumil. Lapse hooldusõiguse kohtuvaidlus lõppes kaebaja jaoks soodsalt ning tal on ainuhooldusõigus oma lapse suhtes. Kaebaja on aga rahul olukorraga, kus 5-aastane laps elab ilma ühegi vanemata teises riigis. On jäänud mulje, et kaebajal oli ainuhooldusõigust vaja vaid selleks, et viia laps Eestist Iraani. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teostamise korral. Vastustajad ei ole kaebajale mittevaralist kahju tekitanud. Tsiviilvaidlused on kohtus lahendatud ning kaebaja on saavutanud oma eesmärgi ehk lapse ainuhooldusõiguse. Kaebaja on korduvalt rõhutanud, et lapse jaoks on kõige tähtsamad vanemad, kellega lapsel on kiindumussuhe ning laps peab elama vanemaga, mitte vanavanematega. Faktiline olukord on aga vastupidine – laps ei ela oma isaga, vaid isapoolsete vanavanematega või sugulastega Iraanis. Alaealise lapse hooldusõiguse üle vaidlesid maakohtus tema vanemad. Kohtu poolt määrati suhtluskord, mida pooled pidid järgima. Kohtuvaidluste ajal suri lapse ema, kellel oli ainuhooldusõigus lapse viibimiskoha otsustamise suhtes. Lapse isa hakkas kohtus taotlema ainuhooldusõigust ja sai selle. Vastustajad ei takistanud lapsel isaga suhtlemast, vaid tegutsesid lapse huvidest lähtuvalt ning jõustunud kohtulahenditele tuginedes. Kohalikku omavalitsust ei saa süüdistada selles, et lapse isa ja vanaisa vahel tekkis konflikt lapsega kokkusaamise ajal, või selles, et täiskasvanud inimesed ei saa omavahelisi lahkhelisid lahendada rahumeelselt ja last traumeerimata. 5(9)
5.X palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 24.03.2022 otsus tühistada ning teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja jääb halduskohtule esitatud seisukohtade juurde, esitades halduskohtu otsusele järgmised vastuväited. Kohus jättis tähelepanuta, et kaebajal ei ole Eestis turvaline last kasvatada. Turvalisus puudub riigis, kus lapse ema võib esitada kohalikule omavalitsusele välja mõeldud põhjendustega ja psühholoogilt arvatavasti ostetud arvamusega teate hädaohus oleva lapse kohta ning kohalik omavalitsus teeb selle alusel lapse perest eraldamise otsuse, mida täites rünnatakse ette teatamata kaebaja kodu ja lõhutakse maha korteri uks. Ei saa olla kindel, et kui laps tuua Eestisse, ei kordu sama asi. Kohtud on seda absurdsust tolereerinud, mistõttu puudub kaebajal lapse kasvatamise vaates Eestis piisav turvatunne. Iraanis on lapse elamistingimused head või isegi paremad, kui lapse Eestis elavate vanavanemate juures. Kui tegemist on lapse emaga, leiavad kohalikud omavalitsused, et kui laps ei näe ema juba 1 nädal, tekib lapsel abivajadus, ning kui 1 kuu, satub laps hädaohtu (haldusasi nr 3-20-2200). Isa puhul tuuakse aga välja, et isegi siis, kui laps pole isa näinud mitmeid kuid, ei saa lapsel abivajadust tekkida (haldusasi nr 3-21-425). Oluline pole mitte see, kas lapse viibimiskoha üle saab otsustada kohalik omavalitsus, vaid see, kas kohalik omavalitsus oleks pidanud reageerima, kui laps polnud isa näinud mitu kuud, ja tegelema sellega, et laps isast ei võõrduks. Praegusel juhul on võõrandumise jutt ainult ema puhul. Kohtud ja kohalikud omavalitsused on teadlikud kõrvale kaldunud poolte võrdsest kohtlemisest ja võrdõiguslikkusest. Punktis 32.4 tõi kohus välja Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) väite, et veendumus hädaohus või abitus seisundis olevast lapsest tekkis korterist kostuva nutu tõttu. Kohus leidis, et ehkki veebikaamera salvestistest ei ole otseselt kuulda lapse nuttu, ei tähenda see, et uksele lähedal viibinud ametnik ei võinud nuttu kuulda. Selline kohtu seisukoht on kummaline. Kohtumenetlus ei saa toimuda nii, et ükskõik, mida ametiasutus ütleb, siis selles ei kahelda. Kohtu seisukoht, et lapse huvides ei ole tema isoleerimine Eestis elavatest lähedastest sugulastest, on ühekülgne ja emapoolseid vanavanemaid soosiv. Vastupidisel juhul oleks pidanud arvestama ka sellega, et lapse huvides ei ole tema isoleerimine isast, kellega lapsel on tihe emotsionaalne side. Vastustajate väited, et kaebaja elab Eestis, on paljasõnalised. Pole välja toodud mingeid konkreetseid kuupäevi, millal kaebaja Eestis viibis. On küsitav, kas isa ei tohigi vahepeal last vanavanemate hoole alla jätta, kui tal on seoses äritegevusega või muul põhjusel vaja reisida teise riiki. Lapse vanavanemate hoolde jätmine ei ole vaid ema privileeg. Kohus jättis tähelepanuta, et juba ema elus oleku ajal oli laps isapoolse vanaemaga pidevalt koos. Kohtu seisukoht, et kohtuvaidlused lõppesid kaebajale kokkuvõttes positiivselt, on solvav ja äraspidine. Sisuliselt võeti isalt kohalike omavalitsuste abil vabadus kasvatada enda last, temaga suhelda ja säilitada lähedane kiindumussuhe. Kohus lähtub vastustajate paljasõnalisest väitest, et kaebaja on kogu aeg lapsest eraldi. Asjaolud ja elulised sündmused, kuidas kaebaja pärast lapse tagasi saamist oma hooldusõigusi teostab, ei saa olla kaebuse rahuldamata jätmise aluseks. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on paljudes lahendites (vt apellatsioonkaebuse p-d 40–48) rõhutanud riigi olulisust lapse ja vanemate suhtlemise tagamisel ning mõistnud välja rahalisi hüvitisi, kui lapse ja vanema suhtlust ei tagatud. Ka Riigikohus leidis asjas nr 3-2-1-142-13, et lapse heaolu tagamiseks tuleb eelistada abinõusid, mis toetavad perekonda ning aitavad vanema ja lapse sidet tugevdada. Perekonna autonoomiast tulenevalt on eelkõige vanemal õigus oma last kasvatada (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-121-13). PKS § 116 lg 1 kohaselt on vanematel oma laste suhtes üldjuhul võrdsed õigused. Hooldusõiguse muutuste korral 6(9)
3-21-425 taastatakse vanema hooldusõigus vanema avalduse alusel, kui hooldusõiguse taastamine vastab lapse huvidele (PKS § 1231 lg 1). Seda on tsiviilkohus asjas nr 2-20-19305 leidnud ja kinnitanud. Seega ei esine kahtlusi, et lapse elu või heaolu oleks kuidagimoodi ohustatud. Praegusel juhul on täidetud kõik RVastS § 7 lg-st 1 ja § 9 lg-st 1 tulenevad kahju hüvitamise tingimused. Suhtluskorra lahendite põhiseadusevastaseks.
tagamist
võimaldav
õiguslik
regulatsioon
tuleb
tunnistada
6.Tallinna linn ja Rae vald paluvad jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega ning jäädes halduskohtule esitatud seisukohtade juurde. Vastustajale I ei saa ette heita enda menetluslike õiguste kasutamise ja vastustaja II esindamist seonduvalt tsiviilasjadega 2-19-12293 ja 2-20-19305. Kõnealustes asjades tehtud lahendite edasikaebamise tingis veendumus, et lapse ainuhooldusõiguse andmine kaebajale seab lapse hädaohtu ja kahjustab pöördumatult lapse vaimset tervist ja heaolu. Tänane olukord näitab, et selleks kartuseks oli alust. Juba enam kui aasta vältel pole teada, millises asukohas ja kelle hoole all laps viibib. Kaebaja on kättemaksuks vanavanematele, ametnikele ja lapse surnud emale jätnud lapse ilma tuttavast elukorraldusest, kultuuriruumist, vennast ja senisest tugivõrgustikust. Vastustajatel I ja II ei olnud kohustust ega õigust täita 26.05.2020 kohtumäärust nr 2-1912293, mille osapooleks nad polnud. Laps ei ole kunagi olnud vastustajate I, II või III hooldusel ning lapse vanavanematest eraldamiseks ei eksisteerinud enne 2021. a kohtumääruseid ühtki seaduslikku alust. Hooldusõiguse saab teisele vanemale anda vaid kohus (PKS § 138 lg 2). Asjakohatud on viited EIK lahenditele. Üheski neist pole juttu olukorrast, kus lapsel puudub hooldusõiguslik vanem, nagu oli praeguses asjas kuni 28.06.2021.
7.Rapla vald palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega ning jäädes varasemate seisukohtade juurde. Kaebus on tervikuna sisult vastuoluline, selles toodud etteheited on ebamäärased ja laialivalguvad ning neis puudub reaalne õiguslik sisu, mida saaks vastustajatele süüks panna. Arusaamatu on kaebuse eesmärk. Ilmselt on selleks rahaline hüvitis, kuid välja pole toodud, milles seisneb kaebajale tekitatud mittevaraline kahju ning põhjuslik seos vastustajate tegevuse ja tekkinud kahju vahel. Kaebaja varasemat ja hilisemat käitumist iseloomustavad asjaolud ei ole asjakohatud, sest nendest joonistub välja mitte niivõrd soov olla oma lapsega koos ja tagada lapse parimad huvid, vaid kättemaks lapse emale ja tema vanematele. Viidatud EIK lahendid pole asjakohased olukorras, kus vastustajateks on kohalikud omavalitsused, kellel puudub seaduslik alus täita kohtulahendeid ja määrata nende täitmata jätmisel vanemale sunnivahendeid, samuti tagada, et kehtiv õigus tagaks kohtulahendite efektiivse täitmise. Muu hulgas tuleb arvestada, et praegusel juhul on kaebaja ise eelnevalt kahjustanud pikalt lapse huve ja takistanud lapsel kohtuda emaga, rikkudes seeläbi jõustunud kohtulahendeid. Tsiviilasjas nr 2-21-5629 esitatud PPA vastustest nähtub, et kaebaja ei ole lapsega kindlasti kohtununud perioodil 15.07.2021–09.11.2021 ning ilmselt ka 30.11.2021–13.04.2022. Siit tekib küsimus, kas side lapsega on kannatada saanud vastustajate või hoopis kaebaja enda tegevuse tõttu. Nimetatud tõendid tuleb asja õigemaks lahendamiseks võtta toimiku materjalide juurde (HKMS § 198 lg 3).
7(9)
3-21-425 Kõik kolm vastustajat tegid peale lapse ema surma koheselt koostööd ning kaebajal oli perioodil 26.12.2020–30.03.2021 võimalik kohtuda lapsega Mustamäe LOV-i ruumides, kuhu vastustajate vahendusel tõi lapse tema vanaisa 21.01.2021, 05.02.2021, 16.02.2021, 19.02.2021 ja 26.02.2021. Sellele järgnevalt jõustus Tallinna Ringkonnakohtu 30.03.2021 määrus nr 2-19-12293, millega kohus reguleeris esialgse õiguskaitse korras lapse suhtluskorra isaga kuni kohtuotsuse jõustumiseni ning mida Rapla vald aitas täita, kuigi kaebaja ei näidanud selles osas üles mingit koostöövalmidust ega head tahet.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Vastustaja III lisas apellatsioonkaebuse vastusele PPA 18.02.2022 ja 13.04.2022 kirjad, millest nähtuvad kaebaja piirületused. Vastustaja soovib nimetatud dokumentidega tõendada, et kaebaja pole lapsega pikalt kohtunud. Ringkonnakohus võtab tõendid HKMS § 198 lg 3 alusel asja õigemaks lahendamiseks toimiku materjalide juurde. Tõendid võivad olla vajalikud mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel.
9.Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
10.Põhjendatud pole kaebaja taotlus tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks suhtluskorra tagamist puudutav õiguslik regulatsioon. Nagu halduskohus ja vastustajad on õigesti märkinud, on kohtulahendiga määratud suhtluskorra täitmine kohtutäituri, mitte kohaliku omavalitsuse ülesanne (TMS § 179 lg 1). Kohtutäiturite tegevus ei ole praeguse kohtuvaidluse esemeks.
11.Kaebaja nõuab mittevaralise kahju hüvitamist, mis eeldab vastustajate poolset õigusvastast tegu (RVastS § 7 lg-d 1 ja 2) ning süülist kaebaja väärikuse alandamist, tervise kahjustamist, vabaduse võtmist, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumist või au või hea nime teotamist (RVastS § 9 lg 1). Kaebaja on olnud ebamäärane küsimuses, millist eelnimetatud hüve on vastustajad rikkunud, viidates peamiselt võlaõigusseaduse normidele ning füüsilisele ja hingelisele valule ja kannatustele. Samas märgib ringkonnakohus, et olukorras, kus ilmneb, et vastustajad on rikkunud kaebaja õigusi oma lapsega suhtlemisel, võib eeldada vähemalt eraelu puutumatuse rikkumist.
12.Käesoleva vaidluse esemeks ei ole vastustaja I tegevus seoses Mustamäe LOV-i 10.10.2020 otsusega, mis päädis 11.10.2020 lapse kaebajast eraldamisega. Sellega seotud nõuded, sh mittevaralise kahju hüvitamise nõue on läbivaatamisel haldusasjas 3-20-2200, kus 29.12.2022 tehtud Tallinna Ringkonnakohtu otsus ei ole veel jõustunud. Ringkonnakohus ei hinda seega neid apellatsioonkaebuse väiteid, mis puudutavad Mustamäe LOV-i 10.10.2020 otsust ja selle otsuse täitmisel 11.10.2020 aset leidnud sündmusi.
13.Vastustajate tegevuse õiguspärasuse hindamisel ei ole asjakohane tugineda sellele, et kaebaja viis lapse kohe peale 30.03.2021 määruse jõustumist Iraani, naastes ise Eestisse. Kaebaja vaidlustab vastustajate tegevust perioodil 25.12.2020‒28.02.2021, s.o alates lapse ema surmast kuni kaebuse esitamiseni ning kohus hindab haldusakti või toimingu õiguspärasust selle andmise või tegemise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2). Eeltoodule tuginedes jätab ringkonnakohus vastustajate tegevuse õiguspärasuse hindamisel samuti tähelepanuta apellatsioonkaebuse väited, millega kaebaja selgitab lapse Eestist äraviimist. Asjaolu, et isa viis lapse 2021. a juunis Eestist ära ega ela ise koos lapsega, saaks seega hindamisele tulla mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel (RVastS § 13).
14.Kaebaja on vastustajate väidetava õigusvastase tegevuse piiritlemisel viidanud erinevatele LasteKS-i ja PKS-i üldistele normidele, kust ei tulene kohalikele omavalitsustele konkreetseid 8(9)
3-21-425 kohustusi. Kaebaja jätab tähelepanuta, et Harju Maakohtu 29.11.2019 määrusega tsiviilasjas nr 2-19-12293 lõpetati vanemate ühine hooldusõigus osaliselt lapse viibimiskoha osas ning anti selles osas ainuhooldusõigus lapse emale (Tallinna Ringkonnakohus jättis 26.05.2020 määrusega maakohtu määruse selles osas muutmata). Samuti määrati kindlaks suhtluskord, kuid nagu eespool viidatud, puudus kohalikul omavalitsusel kohustus korraldada kohtulahendi täitmist ehk suhtluskorra järgimist vanemate poolt. Ka lapse ema surma järgselt, s.o alates 25.12.2020 ei saanud kohalikud omavalitsused otsustada lapse senise (lapse ema poolt määratud) viibimiskoha muutmise üle, sest PKS § 138 lg 2 järgi annab ainuhooldusõigusega vanema surma korral hooldusõiguse teisele vanemale kohus. Kaebajal puudus seega kuni 28.06.2021, mil jõustus Tallinna Ringkonnakohtu 30.03.2021 määrus tsiviilasjas nr 2-19-12293, hooldusõigus lapse viibimiskoha osas. Asjaolu, et vastustajad toetasid kohtumenetluses lapse emapoolseid vanavanemaid ning kasutasid edasikaebeõigust, ei saa vaadelda õigusvastase tegevusena või kaebaja diskrimineerimisena. Puuduvad mistahes viited, et vastustajad kasutasid oma menetlusõigusi pahauskselt. Samuti ei tehtud kaebajale takistusi asuda peale kohtumääruse jõustumist oma hooldusõigust teostama. Kaebaja viited erinevatele EIK lahenditele pole praeguse vaidluse puhul asjakohased, sest nagu juba eelnevalt märgitud, puudus kaebajal kuni 28.06.2021 õigus otsustada lapse viibimiskoha üle. Järelikult puudus tal ka subjektiivne õigus nõuda, et kohalikud omavalitsused võtaksid tarvitusele abinõusid, et laps elaks koos isaga. Samuti puudus kohalikel omavalitsusel pädevus, et asuda lapse ema asemel täitma tsiviilasjas nr 2-19-12293 26.05.2020 kohtulahendiga paika pandud suhtluskorda.
15.Kaebaja väidab muu hulgas ebavõrdset kohtlemist põhjusel, et kui kaebaja rikkus kohtulahendiga sätestatud suhtluskorda, otsustati laps Mustamäe LOV-i 10.10.2020 otsusega isast eraldada, kuid kui peale lapse ema surma suhtluskorda ei täidetud, ei teinud kohalikud omavalitsused midagi. Kaebaja jätab tähelepanuta, et 10.10.2020 otsuse tegemise ajal oli lapse viibimiskoha osas ainuhooldusõigus emal. Kaebaja takistas lapsel emaga kohtumast alates 21.02.2020. Vastustaja I ei täitnud 10.10.2020 otsust tehes suhtluskorda, vaid hindas lapse seisundit LasteKS-i normide alusel. Küsimus, kas 10.10.2020 otsus oli õiguspärane, pole praeguse menetluse ese. Kohtuvaidlus on selles osas pooleli. Kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda, et kohalik omavalitsus oleks pidanud lapse hiljem samadel alustel emast või vanavanematest eraldama. LasteKS-i normid (§ 30 jj) ei ole ette nähtud suhtluskorra täitmiseks. Laps peab olema hädaohus faktiliselt. Asjaolu, et tsiviilkohtumenetluses on hiljem tuvastatud, et lapsel on turvaline viibida koos isaga, ei tähenda, et 10.10.2020 otsus oli õigusvastane või et laps oli ema või emapoolsete vanavanematega hädaohus.
16.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja apellatsioonimenetluse kulud tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustajad ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. (allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.