Kohtulahend

täitmiseks Eesti Advokatuurile ning teadmiseks Niguliste Advokaadibüroo Osaühingule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt tuleb vanema õigusi piiravaid meetmeid kohaldades kaaluda nii lapse huve kui ka vanema õigusi ning kohaldada lapse heaolu tagamiseks vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid. Vanemalt hooldusõiguse täielik äravõtmine on äärmuslik meede ja seda saab kohaldada üksnes siis, kui muud abinõud ei ole andnud soovitud tulemusi või on ilmne, et toetavate abinõudega ei ole võimalik ohtu lapse heaolule kõrvaldada. Isa viibib kuni 23. juunini 2016 kinnipidamisasutuses ega saa seetõttu pikema aja jooksul hooldusõigust teostada. Asjaolu, et vanem paneb toime kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, ei anna iseenesest alust vanemalt hooldusõigust ära võtta. Sel juhul saab kohus vanema hooldusõiguse PKS § 140 lg 1 alusel peatada ja isa vabanemise järel taastada. Praeguses asjas on aga tõendatud, et isa senine elukäik, kuritegelik eluviis ja suutmatus oma senist elukorraldust lapse hüvanguks muuta ei võimalda tal hooldusõigusest tulenevaid kohustusi täita. Isa karistati esimest korda röövimise eest, kui ta oli 16-aastane ning viimased kaheksa aastat on isa kandnud vanglas erinevate kuritegude (sh vargused, vägistamine ja suures koguses narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ebaseaduslik käitlemine) toimepanemise eest karistust. Samuti puuduvad isal lapse eest hoolitsemiseks ja tema heaolu tagamiseks vajalikud isikuomadused ning isa impulsiivne ja agressiivne käitumine võib ohustada last. Vanglast saadud iseloomustuse kohaselt on isa emotsionaalselt ebastabiilne, impulsiivne, argessiivne ja ettearvamatu. Tema käitumine on riskeeriv ja ta ei näe ette oma tegude tagajärgi. Tema suhtumine nii vanglaametnikesse kui ka teistesse kinnipeetavatesse on negatiivne ning esineb vägivaldsust. Isa ei ole asunud vanglas tööle ning on vanglas korduvalt toime pannud distsiplinaarrikkumisi. Isal on olnud enne praegust menetlust võimalus oma elukorraldust muuta, kuid hoolimata erinevatest lubadustest ei ole isa oma käitumisharjumusi muutnud ning on oma kuritegeliku käitumisega jätnud lapse huvid tagaplaanile. Tema toime pandud kuriteod on muutunud asjas raskemaks ning on suure tõenäosusega jätkab ta kuritegude toimepanemist. Seega ohustab isa kuritegelik eluviis koosmõjus nimetatud asjaoludega tõsiselt lapse heaolu ja annab alust võtta isalt PKS §-de 134 ja 135 alusel hooldusõigus täielikult ära, sest lapse turvalise kasvukeskkonna ja hoolitsuse tagamiseks ei ole võimalik muid abinõusid kohaldada. Kuna lapse emalt on hooldusõigus täielikult ära võetud ja ka lapse isalt tuleb hooldusõigus täielikult ära võtta, tuleb lapsele PKS § 171 lg 1 järgi määrata eestkostja. Isa palus määrata lapse eestkostjaks lapse emapoolse vanaema, sest vanaema ja lapselapse vahel on tugev emotsionaalne side ning vanaema suudab tagada lapsele normaalse elukeskkonna. Kuigi võimaluse korral tuleb eelistada lapse kasvamist perekonnas, sh eestkostja perekonnas, määrab kohus eestkostja, arvestades PKS §-s 174 sätestatud nõuetega. Vanaema on nõus hakkama lapse eestkostjaks ja võtma lapse enda juurde kahetoalisse korterisse elama, kuid lastekaitsespetsialistide kinnitusel ei ela vanaema selles korteris ning on andnud selle teistele isikutele kasutada. Seega ei ole kohtule teada vanaema tegelik elukoht ja kohus ei saa lubada last teadmata tingimustesse. Lisaks on vanaema väitnud, et külastab last kord nädalas, kuna rohkem tal ei lubata. Tegelikult saaks vanaema külastada last kahel korral nädalas, kuid vanaema on lastekaitsespetsialistidele avaldanud, et töö ja eraelu tõttu

ei saa ta lapselast rohkem vaatamas käia. Lapse külastamine kord nädalas ei ole võrreldav lapse igapäevase kasvatamise ja hooldamisega, kus tuleb enda tervislik seisund, soovid ja vajadused tagaplaanile jätta. Vanaemal on küll miinimumsissetulek enda vajaduste rahuldamiseks, kuid tema varaline seisund ei võimalda tal last ilma riigi panuseta kasvatada ja ülal pidada. Vanaema vanus (59 a) ei ole takistuseks tema eestkostjaks määramisel, kuid tema sobivuses annab alust kahelda asjaolu, et vanaema ei ole ise avaldanud soovi võtta laps enda juurde elama ega esitanud avaldust tema eestkostjaks määramiseks. Vanaema on lastekaitsespetsialistidele varem avaldanud, et ei soovi lapse kasvatamise ja hooldamisega tegeleda. Seega on alust arvata, et lapse isa on vanaema mõjutanud ning tegemist ei ole vanaema enda sooviga hakata lapse eestkostjaks. Vanaema ei ole ilmselt suuteline tagama lapsele stabiilset kasvukeskkonda ja on oht, et lapse käitumine ei kujune vanaema juures kasvades õiguskuulekaks, kuna vanaema kõik kolm täisealist last on süütegude eest karistatud ja nad on viibinud seetõttu kinnipidamisasutuses, sh on tema kahte poega ja tütart (lapse ema) korduvalt karistatud varavastaste süütegude ning narkootiliste ja psühhotroopsete ainete suures koguses käitlemise eest, mistõttu on nad korduvalt viibinud vangistuses. Tema tütrelt on kahe lapse hooldusõigus täielikult ära võetud ja ta on sõltuvuses narkootilisest ainetest. Kuna vanaema on nii lapse isa kui ka oma laste mõju all, on oht, et laps omandab negatiivse käitumismustri ja tõekspidamised ning hälbiva käitumise. Kohus ei ole veendunud, et vanaema suudab anda lapsele positiivset eeskuju ja kasvatada lapsest kuuleka ühiskonnaliikme. Tõendeid kogumis hinnates ei ole kohus veendunud, et vanaema sobib lapse eestkostjaks. Kuna laps on jäänud vanemliku hoolitsuseta ja puudub sobiv füüsiline isik, kes oleks valmis täitma lapse eestkostja ülesandeid, tuleb eestkostjaks määrata Tallinna linn.

põlvnemise tuvastamist saanud täita lapsevanema kohustusi kuriteo toimepanemise eest karistuse kandmise tõttu, kinnitab lisaks muudele maakohtu määruses märgitud asjaoludele järeldust, et isa kuritegelik eluviis ohustab lapse heaolu. Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et isa ei ole võimeline tagama lapsele turvalist kasvukeskkonda, hoolitsust ega heaolu. Asja materjalidest ei järeldu, et maakohtu määruses käsitletud isa iseloomuomadused, eluviis ja käitumismuster kogumis muutuksid oluliselt pärast seekordse vangistuse ärakandmist nii, et isa suudaks tagada seejärel lapse heaolu. Põhjendamatu on isa määruskaebuse väide, et vanaemal on piisav sissetulek nii enda kui ka lapse ülalpidamiseks. Maakohus hindas nii vanaema sissetulekut kui ka muid varalise seisundi asjaolusid ja märkis õigesti, et vanaema töö ja sissetulek ei pruugi tagada eestkostja ja eestkostetava inimväärset toimetulekut pärast maksude tasumist, mitme kinnisasjaga seotud kulude ja lapse hooldamisega seotud kulude kandmist. Maakohus, lähtudes lapse huvidest, on vanaema eestkostjaks määramata jätmist seaduse kohaselt põhjendanud vajakajäämistega tema võimetes ja järjekindlas tahtes täita eestkostja kohustusi. Seejuures on kahtlus tema sissetulekute piisavuse osas vaid üks kaalutlustest. Maakohus järeldas asjas esitatud tõenditest põhjendatult, et kindel ei ole vanaema soov asuda täitma hooldusõigusest tulenevaid kohustusi. Maakohus põhjendas ammendavalt vanaema eestkostjaks määramata jätmist. Asjaolu, et maakohus ei ole käsitlenud kõiki PKS § 174 lg-s 3 nimetatud asjaolusid, ei muuda maakohtu lõppjäreldust. Maakohus ei jätnud vanaema eestkostjaks määramata põhjusel, et tema korteris puudus lapsele vajalik sisustus ega seetõttu, et ta ei ole soetanud lapsele vajalikke asju. Asjas ei olnud hoopis võimalik tuvastada vanaema tegelikku elukohta. Asjakohatud on vanaema väited tema varalise seisundi kohta. PKS § 179 lg 1 teise lause järgi on eestkostjal kohustus hoolitseda eestkostetava isiku eest oma ülesannete piirides ning PKS § 182 lg 1 ja § 124 lg 1 järgi on eestkostjal, kelle juures laps kasvab, kohustus hoolitseda lapse igakülgse heaolu eest. Samuti on põhjendamatud vanaema väited lapse sotsialiseerumise tingimuste kohta. Maakohus põhjendas ammendavalt oma seisukohta vanaema vanemlike võimete ja lapse isa võimalike mõjutuste kohta. Maakohus asus põhjendatult seisukohale, et vanaema ei sobi eestkostjaks. Seetõttu ei tulnud teda määrata ka üheks eestkostjaks mitmest ning maakohus määras õigesti lapse eestkostjaks Tallinna linna.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

Määruskaebuse põhjenduste kohaselt tuvastasid kohtud vääralt, et vanaema ei sobi lapse eestkostjaks. Asjaolu, et lapse teised sugulased, kellega vanaema kokku puutub, on kohtulikult karistatud, ei anna alust last perekonnast ja sugulastest eraldada.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

Kohtud on eestkostjat määrates kohaldanud õigesti materiaalõiguse normi ega ole rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi, sh juhindusid õigesti Riigikohtu 23. novembri 2011. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-98-11 väljendatud seisukohast, et lapsele eestkostjat määrates tuleb eelistada füüsilist isikut juriidilisele isikule ning neid mõlemaid omakorda valla- või linnavalitsusele, kuid füüsilise isiku määramisel tuleb arvestada PKS §-s 174 sätestatud tingimusi, sh tuleb eestkostjat valides arvestada PKS § 174 lg 3 järgi mh isiku isikuomadusi, varalist seisundit ja võimeid eestkostja kohustusi täita (vt ka Riigikohtu 23. novembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-98-11, p 24). Kolleegiumi arvates on kohtud asunud kõiki asjaolusid arvestades siseveendumuse alusel põhjendatult seisukohale, et lapse eestkostjaks tuleb määrata Tallinna linn, kuna vanavanem ei suuda last igapäevaselt kasvatada ja tema eest hoolitseda ega tagada lapse turvalist arengut. Mh põhjendasid kohtud vanaema eestkostjaks sobimatust küll ka sellega, et kõik tema lapsed on praeguseks erinevate süütegude eest kriminaalkorras karistatud, kuid nimetatu oli vaid üks paljudest põhjendustest, miks ei saa vanaema eestkostjaks määrata. Kolleegiumil ei ole alust kohtute otsustuses kahelda ega sellesse sekkuda. Kohtud on arvestanud asjas esitatud asjaolusid ja piisavalt põhjendanud, miks ei tule praeguses asjas eelistada eestkostjana lapse vanaema kui füüsilist isikut.

väljamõistmise küsimus. Menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti, kannab TsMS § 190 lg 2 järgi oma menetluskulud täies ulatuses ka siis, kui ta on menetluskulude kandmisest vabastatud või kui talle on antud menetlusabi menetluskulude tasumiseks, v.a juhul kui talle anti riigi õigusabi hüvitamise kohustuseta (vt Riigikohtu 13. veebruari 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-12, p 23). Kui hagita menetluse avaldaja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt TsMS § 190 lg 4 esimese lause järgi avalduse rahuldamata jätmise korral menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja. Juhul, kui hagita menetluses anti menetlusosalisele menetlusabi, võib kohus TsMS § 190 lg 6 järgi mõista TsMS § 172 lg-s 1 sätestatust juhindudes menetluskulud riigituludesse välja menetlusosaliselt, kelle huvides lahend tehti, või muult menetlusosaliselt, kui see on asjaolusid arvestades õiglane. Samas võib kohus TsMS § 190 lg 7 järgi menetlusosalise mõjuval põhjusel menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest ka omal algatusel vabastada (vt Riigikohtu 12. juuni 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-13, p 14). Kuna asjas on tehtud lahend lapse huvides ning isa esitatud määruskaebused olid põhjendamata ja jäid rahuldamata, on kolleegiumi arvates õiglane mõista ringkonnakohtule esitatud määruskaebuselt ettenähtud riigilõiv ja Riigikohtule esitatud määruskaebuselt ettenähtud kautsjon isalt välja. Asjas ei esine asjaolusid, mis annaksid alust isa sellest kohustusest vabastada.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.