Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

kuulub mahaarvamisele üürileandjale 22.12.2008 üle kantud 5000 krooni ning 12.01.2009 sularahas tasutud 5000 krooni. Seega moodustas kostjate lepingust tulenev võlgnevus üürileandja ees 12.01.2009 seisuga 4779,69 krooni/ 305,48 eurot. Kostjate poolt tarbitud 2009 jaanuari kommunaalkulude suurus oli 1972,75 krooni. Kostjate poolt tarbitud jaanuari elektrikulu oli 1009,80 krooni. Seega moodustas kostjate 2009 jaanuari kuu eest tulenev kommunaalkulude võlgnevus 2982,55 krooni/ 190,62 eurot. 2009 veebruari üürivõlgnevus on 5500 krooni. Korteri 2009 veebruari halduskulud moodustasid 1998,05 krooni ning veebruari elektrikulu oli 875 krooni. Seega on kostjate võlgnevus veebruari kuus 2009 8373,50 krooni (5500 + 1998,05 + 875) ehk 535,11 eurot. Kokku moodustab kostjate võlgnevus hageja ees seega 1031,21 eurot (305,48 + 190,62 + 535,11). Eeltoodule tuginedes nõuab hageja käesolevaga kostjatelt oma lepinguliste kohustuste täitmist ehk võlgnetava üüri ja kommunaalkulude tasumist, summas 1031,21 eurot. Kostjad on olnud lepingujärgse võlgnevuse, 1031,21 eurot, tasumisega viivituses alates 01.03.2009 kuni kostjatele nõude esitamise ajani järgnevalt: 01.03. - 30.06.2009 oli seadusjärgseks viivisemääraks 9,5 % (0,26 eurot päevas x 122 = 31,72 eurot). 01.07.2009 30.06.2011 oli seadusjärgseks viivisemääraks 8 % (0,22 eurot päevas x 730 = 160,60 eurot). 01.07.2011 - 01.01.2012 oli seadusjärgseks viiviseks 8,25 % (0,23 eurot päevas x 185 = 42,55 eurot). 02.01. - 26.12.2012 oli seadusjärgseks viiviseks 8 % (0,22 eurot päevas x 360 = 79,20 eurot). Seega moodustab 26.12.2012. a seisuga kostjate viivis 314,07 eurot. Ülaltoodust tulenevalt on hageja nõue kostjate vastu kokku 1344,28 eurot (1031,21 + 314,07), mis tuleb kostjatelt solidaarselt välja mõista. 21.08.2013 vastuses kostjate vastusele muutis hageja osaliselt hagiavalduse asjaolusid ja kohtule esitatud nõuet. Kostja I teavitas üürileandjat üürilepingu ülesütlemisest pärast korterist väljakolimist ehk 02.02.2009 järelikult hakkas üürilepingu lõpetamise etteteatamistähtaeg kulgema alates 03.02.2009. Seega lõppes vaidlusalune üürileping 04.03.2009. Kuivõrd kõnealune üürileping kehtis kuni 04.03.2009, lasub kostjatel kuni 04.03.2009 tekkinud üüri ja kommunaalkulude tasumise kohustus. 21.08.2013 vähendas hageja nõuet XXX poolt 17.01.2009 teostatud ülekande 5000 krooni/ 319,55 euro võrra, mis tasuti üürilepingust tuleneva võlgnevuse katteks. Kuna tasujaks oli kolmas isik ja kõnealune summa tasuti XXX OÜ arveldusarve asemel XXX erakontole, siis ei olnud hageja nimetatud summa tasumisest teadlik. Seega kuulub hageja põhinõudest mahaarvamisele 319,55 eurot, mille tulemusel jääb hageja põhinõude suuruseks 711,66 eurot (1031,21 – 319,55).

Hageja täpsustas hagiavalduses toodud põhinõude arvutusi ja märkis, et 17.01.2009 ülekandega likvideerisid kostjad hageja ees oma varasemad võlgnevused ning kostjatel jäi seega 17.01.2009 seisuga üürileandja ees 220,31 krooni/ 14,07 eurot ettemaksu. Samas jäid kostjad üürileandjale võlgu jaanuari kuu kommunaalkulude eest 190,62 eurot, veebruari kuu üüri ning veebruari halduskulu ja elektrikulu eest 535,11 eurot, millest viimane oli tingitud asjaolust, et kostjad unustasid lahkudes sisse korteri esiku elektrilise põrandakütte. Nimetatud summast lahutas hageja maha 17.01.2009 teostatud ülekandest jäänud ettemaksu summas 14,07 eurot, mille tulemusel jääb hageja põhinõudeks kostjate 2009 aasta jaanuari ja veebruari võlgnevustest tulenevalt 711,66 eurot. Ülaltoodust tulenevalt arvestas hageja ümber ka viiviste suurused. Kostjad on olnud lepingujärgse võlgnevuse tasumisega 711,66 eurot viivituses alates 05.03.2009 kuni kostjatele nõude esitamise ajani järgnevalt: 05.03. - 30.06.2009 oli seadusjärgseks viivisemääraks 9,5 % (0,18 eurot päevas x 118 = 21,24 eurot). 01.07.2009 - 30.06.2011 oli seadusjärgseks viivisemääraks 8 % (0,15 eurot päevas x 730 = 109,50 eurot). 01.07.2011 - 01.01.2012 oli seadusjärgseks viiviseks 8,25 % (0,16 eurot päevas x 185 = 29,60 eurot). 02.01. - 26.12.2012 oli seadusjärgseks viiviseks 8 % (0,15 eurot päevas x 360 = 54 eurot). Seega moodustab 26.12.2012. a seisuga kostjate viivis 214,34 eurot. Ülaltoodust tulenevalt on hageja nõue kostjate vastu kokku 926 eurot (711,66 + 214,34), mis tuleb kostjatelt solidaarselt välja mõista. Hageja tuginedes TsÜS § 154 leiab, et nõue ei ole aegunud, kuivõrd tegemist ei ole kokkulepitud tasu maksmisega, vaid korduvate kohustuste täitmise nõudega. Kostjate võlgnevused on tekkinud jaanuarist ja veebruarist 2009. Vastavalt TsÜS §-le 154 aegusid 2009 tekkinud korduvad kohustused 31.12.2012. Hageja esitas kostjatele võlanõude 19.12.2012 ning esitas maksekäsu kiirmenetluse avalduse kohtule 27.12.2012. Hageja palub mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 711,66 eurot; seisuga 26.12.2012 sissenõutavaks muutunud viivise 214,34 eurot ning alates maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisest 27.12.2012 viivise VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras võlgnetavalt summalt kuni kohustuse täieliku täitmiseni. Kostja vastuväited Kostjad leiavad, et nõue ei ole tõendatud. Hageja ei ole lisanud tõendeid, mis tõendaks, et üürilepingu alusel tekkinud nõue on loovutatud hagejale. Harju Maakohtu 28.02.2013 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-12-43820 kuulutati välja XXX OÜ pankrot. Hageja ei ole arvestanud 17.01.2009 tehtud makset summas 5000 krooni ehk 319,56 eurot. Ülekande tegijaks oli kolmas isik XXX . Antud summa katab jaanuari kuu üüri. Hageja on arvestanud üksnes 25.12.2008 tehtud ülekannet ja 12.01.2009a sularahas tehtud makset. Kostjad paluvad kõrvalnõuete osas kohaldada aegumist. Tegemist ei ole kokkulepitud tasuga TsÜS § 147 lg 3 mõistes, mistõttu kohaldub antud nõuetele üldine aegumistähtaeg 3 aastat.

Kõrvalnõuete suurus ei ole nõuetekohaselt tõendatud. Kostjatele ei ole edastatud hagi aluseks olevaid kõrvalkulude arveid kuni hagimaterjalide saamiseni. Kostjad ei ole saanud ka varasemaid kõrvalkulude arveid. Varasemate kuude eest tasuti üürileandja esindaja suuliselt edastatud info alusel. Üürileandja ja kostjate vahel puudus kokkulepe, et kostjad kohustuvad tasuma remondifondi ja majahoidja töö eest ning arves toodud muud kulude eest ning teenuse eest "vastavalt halduslepingule". Kostjad teatasid juba 2008 detsembris üürileandjale, et vabastavad jaanuari lõpus korteri, sest kõrvalkulud ja üür olid ebamõistlikult kõrged ning üürileandja ei edastanud kõrvalkulusid tõendavaid dokumente, milleks on üürileandja aga seaduse järgi kohustatud. Üürileandjal oli samuti üks paar võtmeid. Ajal, mil kostjad ei viibinud Eestis ja oli vaja edastada näite, tegi seda üürileandja esindaja. Lähtudes eeltoodust ei vastuta kostjad näitude mitteesitamise tagajärjel tekkinud kahju eest. Kui jätta näit andmata ning esitada see järgmisel kuul, siis toimub tasaarvestus, seega ei saa näitude esitamata jätmise tagajärjel esitatud suuremat arvet lugeda kahjuks. Hageja nõuab kostjatelt üüri ja kõrvalkulude tasumist 2009 veebruari kuu eest, kuna kostjad ei teatanud väidetavalt hagejale lepingu lõpetamisest. Üürilepingu kohaselt kohustub ennetähtaegse lõpetamise puhul lõpetaja tasuma teisele poolele leppetrahvi ühe kuu rendisumma ulatuses. VÕS § 287 kohaselt on tühine kokkulepe, millega eluruumi üürnikku kohustatakse lepingu rikkumise korral tasuma leppetrahvi. Kostjad ei nõustu hageja väitega, et vastusele lisatud vestluse tagajärjel vabaneb hageja kohustusest tõendada kõrvalkulude nõude aluseks olevaid asjaolusid. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 16.06.2010a otsuses nr 3-2-1-53-10 punktis 14 leidnud, et sellise nõude tõendamiseks peab tooma välja korteriühistu kogukulude suuruse ja siis tuleb esile tuua arvutus, mis näitab kostja osa nendes kuludes. Sarnane tõendamiskohustus on antud vaidluses hagejal. Korterit kasutati kolmandate isikute poolt. Kuna kostjad vabastasid ruumi 01.02.2009, siis nemad ei pea tasuma kolmandate isiku poolt tarbitud teenuse eest. Kostjad ei tunnista ka viivise nõuet kuna hagejal puudub õigus nõuda põhinõuete tasumist. Lähtudes eeltoodust paluvad kostjad jätta hagiavaldus rahuldamata ja kõik menetluskulud hageja kanda. Kohtuotsuse põhjendused VÕS § 271 järgi kohustub üks isik (üürileandja) üürilepinguga andma teisele isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu (üüri). VÕS § 76 lg 1 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele, § 100 järgi on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine,

sealhulgas täitmisega viivitamine. Pooltel ei ole vaidlust, et XXX OÜ sõlmis 10.07.2008 kostjatega üürilepingu, mille alusel andis kostjatele solidaarse vastutuse alusel üürile korteri, asukohaga Männi 1-3, Luige, Kiili vald, Harjumaa; et üüritasuks oli 6400 krooni/ 409 eurot kuus, mida üürileandja alandas alates 2009 aasta jaanuarist 5500 kroonile/ 351,51 eurot kuus ning et lepingu sõlmimisel tasusid kostjad üürileandjale kahe kuu üüri summa deposiidina ette 12 800 krooni/ 818,07 eurot. Pooltel on vaidlus selle üle kas hagejal on nõudeõigus, kas nõue on osaliselt aegunud ja üüri- ja kõrvalkulude võlgnevuse suuruse üle. 01.04.2010 nõude loovutamise lepinguga on tõendatud, et üürileandja XXX OÜ loovutas 10.07.2008 kostjatega sõlmitud üürilepingust tuleneva nõude 16 135 krooni XXX ja 10.07.2012 nõude loovutamise lepinguga on tõendatud, et XXX loovutas 10.07.2008 kostjatega sõlmitud üürilepingust tuleneva nõude 1031,21 eurot hagejale. Nõude loovutamise lepingute p 5.2 järgi lähevad koos nõudega omandajale üle kõik nõudest tulenevad kõrvalnõuded, sealhulgas õigused viivistele ja võimalikele leppetrahvidele. Järelikult on hageja omandanud üürileandja nõude 1031,21 euro ulatuses koos kõrvalnõuetega. Üürilepingust nähtuvalt on 10.07.2008 sõlmitud lepingu kehtivus üks kuu ja see pikeneb automaatselt kui pooltel pole teineteisele pretensioone. Kuna lepingust ei nähtu, millise tähtaja võrra leping pikeneb, siis asub kohus seisukohale, et pärast ühe kuu möödumist pikenes leping tähtajatult. VÕS § 311 lg 1 ja 312 lg 1 kohaselt võib tähtajatu üürilepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kolm kuud. VÕS § 311 lg 2 kohaselt kui lepingupool ei järgi ülesütlemisel ettenähtud tähtaega, loetakse leping ülesöelduks ettenähtud tähtaja möödumisel. Vastavalt pooltevahelisele üürilepingule lõpetamisest ette teatama 30 päeva.

kohustusid

kostjad

üürileandjale

üürilepingu

Hagiavalduse kohaselt teavitas kostja I üürileandjat üürilepingu ülesütlemisest pärast korterist väljakolimist 02.02.2009. Antud asjaolu on tõendatud kostja I ja üürileandja esindaja XXX 17.03.2009 telefonivestluse lindistusega, milles kostja I möönab, et ta ei teavitanud üürileandjat lepingu ülesütlemisest 30 päeva enne väljakolimist, vaid telefoni teel alles 02.02.2009. Järelikult hakkas üürilepingu lõpetamise etteteatamistähtaeg kulgema alates 03.02.2009 ja üürileping lõppes 04.03.2009. Seega tuleb kostjatel üüri ja tarbitud kommunaalkulusid tasuda kuni üürilepingu kehtivuse lõpuni 04.03.2009. Kostjad oma väidet, et nad teavitasid üürileandjat üürilepingu lõpetamisest 2008 aasta detsembris tõendanud ei ole, mistõttu ei saa kohus kostjate paljasõnalist väidet arvesse võtta. Kohus on seisukohal, et antud juhul ei ole hageja nõudnud kostjatelt ühe kuu üüritasu suuruses leppetrahvi, mis VÕS § 287 kohaselt on tühine kokkulepe, vaid ühe kuu üüri kuni lepingu lõppemiseni 04.03.2009 lähtudes VÕS § 311 lg-st 2.

VÕS § 296 lg 3 sätestab, et üürnik peab üüri maksma ka aja eest, mil ta ei saanud asja kasutada temast oleneval põhjusel, eelkõige oma äraoleku tõttu, kuid ta võib üürist maha arvestada üürileandja poolt kokkuhoitu ja asja teistsuguse kasutamisega saadud kasu väärtuse. Seega ei oma tähendust, et kostjad kolisid üüritud korterist välja enne lepingu lõppemist. Lepingust tulenevalt olid kostjad kohustatud igakuiselt tasuma üürileandjale üüri ja kommunaalkulusid, mis sisaldas kütte, vee, elektri, telefoni, interneti, kindlustuse jne ehk kuluarvetes näidatu. Arvete kohaselt kuuluvad nimetatud kulude hulka ka remondifond, majahoidja teenus jms. Üüri olid kostjad kohustatud tasuma jooksva kuu eest ette ning kommunaal-, sh halduskulusid, järgneval kuul eelneva kuu kulude eest. Hageja ja kostja 1 vahelise telefonivestluse stenogrammiga on tõendatud, et kostjal olid olemas kõrvalkulude arved, mille järgi ta sai võlgnevuse summa välja arvestada. Järelikult olid arved kostjatele saadetud. Omavahelises vestluses ei keeldu kostja 1 tunnustamast või tasumast remondifondi, majahoidja töö eest ega haldusteenuse eest. Vastuväited kulude tasumisele esitas kostja I seoses sellega, et kostjad ei elanud korteris enam veebruaris ja märtsis ning, et hageja nõudis kõrvalkulude tasumist prognoosarve alusel. Kuna kostjad on alates lepingu jõustumisest nimetatud teenuste eest tasunud ning ei ole üürileandjale antud kululiikide tasumise kohustuse osas vastuväiteid esitanud, siis tuleb kostjatel nii lepingust kui ka pooltevahelisest praktikast tulenevalt tasuda lisaks muudele kommunaalkuludele ka kommunaalkulude arvetel toodud remondifondi, majahoidja töö eest ja teenuse eest vastavalt halduslepingule. 21.08.2013 vähendatud nõude kohaselt on hageja põhinõude suuruseks 2009 aasta jaanuari ja veebruari võlgnevuste eest 711,66 eurot. Hageja põhinõude arvutuse järgi likvideerisid kostjad 17.01.2009 ülekandega hageja ees oma varasemad võlgnevused ning kostjatel jäi seega 17.01.2009 seisuga üürileandja ees 220,31 krooni/ 14,07 eurot ettemaksu. Võlgnevus koosneb jaanuari kuu kommunaalkuludest 190,62 eurot, veebruari kuu üürist ning veebruari kuu halduskulust ja elektrikulust 535,11 eurot. Nimetatud summast lahutas hageja maha 17.01.2009 teostatud ülekandest jäänud ettemaksu summas 14,07 eurot. Kuna kohus tuvastas eelpool, et üürileping lõppes 04.03.2009, siis on hageja nõue veebruarikuu üüri 351,51 euro osas põhjendatud ja tõendatud. Kostjate poolt tarbitud 2009 jaanuari kommunaalkulude suurus 1972,75 krooni/126,08 eurot on tõendatud KÜ XXX halduskulude arvega nr 0901-150031 07.02.2009. Antud arvest arvestas hageja maha ettemaksu 14,07 eurot, seega on võlgnevus 112,01 eurot. 2009 veebruari kommunaalkulude suurus 1998,05 krooni/ 127,70 eurot on tõendatud KÜ XXX halduskulude arvega nr 0902-150031 04.03.2009. Hageja vähendas kohtuistungil veebruarikuu halduskulu nõuet külma vee arvel 19,17 euro võrra ja sooja vee kulu arvel 10,54 euro võrra, seega jäi halduskulu nõudeks veebruari kuu eest 97,99 eurot. Kohus on seisukohal, et nõue tarbitud elektri eest tuleb jätta rahuldamata tõendamatuse tõttu.

Hageja on esitanud elektriarve nr 44156899 04.01.2009, millelt nähtub tarbitud elektri kogus 447 kWh ja maksumus detsembrikuu eest 2361,90 krooni/150,95 eurot. Arve on hageja lugenud tasutuks kostjate poolt laekunud 5000 krooni arvel. Tarbimise lõppnäit arvel on 010725. Elektriarvest nr 45396155 12.03.2009 nähtub, et arve on koostatud keskmise tarbimise, mitte näidu alusel ja sellele on märgitud lõppnäiduks seisuga 28.02.2009 011308. Hagiavalduses on hageja märkinud, et pärast üürnike väljakolimist fikseeris ta korterisse sisenemisel elektrinäidu 011732, mis on aga tõendamata. Kohus loeb üldtuntuks TsMS § 231 lg 1 alusel asjaolu, et Eesti Energia aga ka veeettevõtjad, kes näitude teatamata jätmisel arvestavad kulu teenuse eest keskmise tarbimise järgi, teevad näitude saamisel ümberarvestused. Seega ei ole võimalik kostjatelt välja mõista tasu elektri tarbimise eest keskmise tarbimise alusel määratud arve alusel. Kuna Eesti Energia arvel märgitud näit (keskmise tarbimise järgi) ja hageja hagiavalduses märgitud näit erinevad teineteisest oluliselt, kostjad faktiliselt veebruarikuus enam korteris ei elanud ja muud tõendid kostjate poolt elektri faktilise tarbimise kohta puuduvad, siis ei ole nõue kontrollitav ega tõendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Seega on hagi põhjendatud ja tõendatud põhinõude osas osaliselt summas 561,51 eurot. VÕS § 101 lg 1 järgi võib võlausaldaja nõuda kohustuse rikkumisel võlgnikult kohustuse täitmist. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 113 lõike 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja nõuab kostjatelt viivise tasumist alates 05.03.2009. Kohus on seisukohal, et viivise nõude üüri osas saab lugeda põhjendatuks alates 05.03.2009, kuna üür tuli tasuda jooksva kuu eest ette. Viivise nõuet kommunaalkulude eest tuleb hakata arvestama aga mitte varem kui arvel märgitud maksetähtpäevale järgnevast päevast. Seega tuleb jaanuarikuu kulude eest nõuda viivist vastavalt hageja märgitud kuupäevale 05.03.2009, kuid veebruarikuu kommunaalkulude eest alates 24.03.2009, sest maksetähtaeg arvel on 23.03.2009, lepingus maksetähtaega kokkulepitud ei ole. Seega on viivis veebruarikuu üürilt ja jaanuarikuu kommunaalkuludelt alates 05.03.2009 kuni 26.12.2012 arvestatuna põhivõlalt 463,52 eurot, kokku 129,14 eurot (463,52 x 0,02% x 1393 = 129,14 eurot) ja viivis veebruarikuu kommunaalkuludelt 97,99 eurot alates 24.03.2009 kuni 26.12.2012 kokku 27,10 eurot (97,99 x 0,02% x 1383 = 27,10 eurot), kokku on põhjendatud viivise nõue 156,24 eurot. VÕS § 65 lg 4 sätestab, et kui mitu isikut kohustuvad lepinguga täitma kohustust ühiselt, siis eeldatakse, et nad on solidaarvõlgnikud.

Kostjad kohustusid lepingu kohaselt tasuma üüri ja kommunaalkulusid ühiselt, seega on kostjad solidaarvõlgnikud. VÕS § 65 lg 1 näeb ette, et kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Ülaltoodust tulenevalt tuleb hagi rahuldada osaliselt ja mõista kostjatelt solidaarselt välja põhivõlg ja sissenõutavaks muutunud viivis 717,75 eurot hageja kasuks. TsMS § 367 alusel tuleb alates maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisest 27.12.2012 mõista kostjatelt välja viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhivõlalt 561,51 eurot kuni kohustuse täieliku täitmiseni. Kostjate ja üürileandja vahel oli sõlmitud üürileping, mille kohaselt kohustusid kostjad tasuma üürileandjale igakuiselt üüri ja kommunaalkulusid. Seega oli kostjatel kohustus teostada üürileandja teatud perioodi jooksul igakuiseid makseid. Nimetatud maksete näol on tegemist korduvate kohustuste täitmisega, mitte aga kokkulepitud tasu maksmisega. TsÜS § 154 sätestab korduvate kohustuste täitmisele suunatud nõude aegumise. Nimetatud sätte kohaselt on korduvate kohustuste või ülalpidamiskohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. TsÜS § 144 järgi aegub koos põhikohustusega kõrvalkohustustest tulenev nõue. Kostjate võlgnevused on tekkinud jaanuarist ja veebruarist 2009, seega hakkas 2009 aastal esitatud arvete aegumistähtaeg kulgema 01.01.2010 kell 00.00 ja lõppes 31.12.2012 kell 24.00. Hageja esitas kohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse, mis läks üle hagimenetluseks, 27.12.2012, seega enne aegumistähtaja lõppemist. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 163 lg 1 tuleb menetluskulud jaotada poolte vahel võrdeliselt hagi rahuldamise osaga. TsMS § 165 lg 3 kohaselt vastutavad solidaarvõlgnikest kostjad menetluskulude eest solidaarselt. Hageja esitas kohtule hagi 1 435,51 euro väljamõistmiseks. Võttes arvesse, et kohus rahuldas hagi osaliselt ja hageja vähendas nõuet enne maksekäsu kiirmenetluse algatamist tehtud makse võrra, siis rahuldas kohus esitatud hagi ca 53% võrra. Seega tuleb menetluskulud 53 % ulatuses jätta solidaarselt kostjate kanda ja 47% ulatuses hageja kanda. . Kostjad menetluse vältel aumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, või kohus jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud.

Kuna hageja pakkus kostjale 02.10.2013 toimunud kohtuistungil kompromissi, mille kohaselt oleks kostjal tulnud tasuda hagejale 400 eurot ja kohus rahuldas hagi 400,53 euro ulatuses, siis jätab kohus menetluskulud täies ulatuses kompromissiga mittenõustunud kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohus märgib seda menetluskulude jaotust ettenägevas kohtulahendis. Vastavalt TsMS § 174 lg 3 esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega; lõike 5 kohaselt võib kohus menetlusosalisele anda tähtaja hüvitatavate menetluskulude täpsustamiseks või kohustada teda esitama menetluskulusid tõendavaid dokumente. Kohtu nõudmiseta ei pea menetluskulusid tõendavaid dokumente esitama; lõike 6 kohaselt peab avaldaja menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada; lõike 7 kohaselt ei või menetlusosaline menetluskulude kindlaksmääramise menetluse väliselt ega seal määratust suuremas ulatuses esitada menetluskulude kandmiseks kohustatud menetlusosalise vastu nõuet kulude hüvitamiseks kahju hüvitamise nõudena või muul sellesarnasel viisil. /digitaalselt allkirjastatud/ Kohtunik:

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.