3.Jätta maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulu kostja, osaühingu ARKTIKAL GRUPP kanda.
4.Välja mõista osaühingult
ARKTIKAL
GRUPP
riigi tuludesse apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuuluv ja veel tasumata riigilõiv summas 525 eurot. Nimetatud rahaline kohustus tuleb täita 15 päeva jooksul käesoleva kohtulahendi jõustumisest alates. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral tuleb tasuda võlgnetavalt summalt viivist VÕS § 113 lg 1 lauses 2 sätestatud määras alates käesoleva lahendi jõustumisest kuni kohase täitmiseni.
1(7)
Tsiviilasi nr: 2-12-13237
5.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.31.03.2012.a esitas hageja Harju Maakohtule hagi kostjalt 22 498,77 euro väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 30.10.2006.a liisingulepingu sõiduki Lexus IS250, 2.5 suhtes. Lepingust tulenevalt kohustus hageja andma vara kostja kasutusse ja kostja kohustus selle eest tasuma. 30.10.2006.a sõlmisid pooled ka kindlustusleppe, mille kohaselt kohustus kostja tasuma kindlustusmakseid kindlustusandjale hageja vahendusel. 13.03.2008.a sõlmisid pooled lisateenuste kokkuleppe, mille alusel sai kostja kasutada kütuse krediitkaarti. Kostja ei täitnud oma kohustusi nõuetekohaselt. Kostja jättis tasumata põhiosa ning intressid, samuti kindlustusmaksed ning kütusekaardi maksed kogusummas 10 065,70 eurot. Lisaks tekkis kostjal viivisevõlgnevus 4059,26 eurot. Seoses võlgnevusega ütles hageja 17.09.2009.a liisingulepingu üles. Kuna kostja vara ei tagastanud, oli hageja sunnitud pöörduma vara tagastamiseks OÜ Reeborn poole, kelle abiga saadi sõiduk tagasi 19.10.2009.a. Hageja suunas sõiduki müügi AS Amserv Auto vahendusel hinnaga 19 173,49 eurot (käibemaksuga), eelneva kohta saadeti kostjale ka teatis 29.10.2009.a. 19.11.2009.a saadeti kostjale teatis, et kuivõrd sõidukile ostjat ei leidunud, on sõiduki hinda alandatud 15 914 eurole (käibemaksuga). Hageja võõrandas sõiduki 02.12.2009.a 10 800 euro eest (käibemaksuta). OÜ Reeborn ja AS Amserv Auto esitasid hagejale osutatud teenuste (vara tagastusteenus, parkimistasu ja müügiks ettevalmistus) eest arveid kokku summas 445,52 eurot (käibemaksuta). Hageja lepingust tulenev nõue kostja vastu oli 35 760,44 eurot, mis koosneb vara jääkmaksumusest 21 189,96 eurot, debitoorsest võlast 10 065,70 eurot, viivistest 4059,26 eurot ning vara tagastamise ja realiseerimisega seotud kuludest 445,52 eurot. Vara realiseeriti hinnaga 10 800 eurot (käibemaksuta). Hageja vähendas nõuet 2461,67 euro võrra (müügihinna korrektuur). Eeltoodust tulenevalt võlgneb kostja hagejale 22 498,77 eurot, mis koosneb põhivõlast 18 439,51 eurot ja viivistest 4059,26 eurot. Hageja palus kostjalt välja mõista võlgnevuse 22 498,77 eurot ning viivise 0,25% päevas põhinõudelt (s.o 18 439,51 eurolt) alates hagi esitamisest kuni põhivõla tasumiseni. Vastuseks kostja vastuväidetele märkis hageja järgmist. Hageja ei nõustunud kostja seisukohaga, et hageja oleks pidanud realiseerima sõiduki sellise hinnaga, mis kataks kogu kostja lepingust tuleneva võlgnevuse (35 760,44 eurot). Hageja viitas Riigikohtu lahendile tsiviilasjas nr 3-2-1-77-08 leides, et antud juhul ei vastanud hind 35 760,44 eurot kindlasti sõiduki väärtusele ning on tõendatud, et sellise hinnaga sõidukile ostjat ei leidunud. Sõiduki tagastamisaegne väärtus väljendub selle turuhinnas, millele hageja on lisanud 2461,67 eurot,
2(7)
Tsiviilasi nr: 2-12-13237 ehk 13 261,67 eurot. Riigikohus on lahendites tsiviilasjades nr 3-2-1-33-08 ja 3-2-1-77-08 leidnud, et poolte kokkuleppel on teatud juhtudel siiski võimalik lähtuda sõiduki tegelikust müügihinnast – siis, kui see ei erine oluliselt turuväärtusest ning liisinguandja on kaasanud müügiprotsessi ka liisinguvõtja ja käendaja. Antud juhul on hageja seda teinud, seega oli kostjal võimalus sekkuda müügiprotsessi, mida kostja aga ei teinud. Sõidukit on aktiivselt müügiks pakutud nii müügiplatsil kui suurimas kohalikus kasutatud sõidukite müügiportaalis auto24.ee. Nimetatud portaalis olid vaidlusaluse sõiduki müügiperioodil enamuses sarnased sõidukid Lexus IS erimudelid, millest on õigustatud ka nende kõrgem hind. Vaidlusalune sõiduk oli tavamudel. Remondikulud, mille hüvitamisele kostja vastu vaidleb, on käsitletavad hüvitatavate lisakuludena, kuivõrd tegemist oli müügiks ettevalmistamise töödega, mis kuuluvad vahetult müügiprotseduuri juurde, mitte ulatusliku remondiga, mis muudaks sõiduki väärtust. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Vastuväidete kohaselt võõrandas hageja sõiduki alla turuhinna. Hageja oleks pidanud võõrandama sõiduki hinnaga, mis oleks võimaldanud katta kogu tema nõude. Hageja ei ole esitanud usaldusväärseid tõendeid kinnitamaks, et sõiduki tagastamisaegne väärtus väljendub selle müügihinnas. Remondikulusid summas 201,59 eurot ei saa pidada ülesütlemisest tingitud lisakuludeks. Vaidlusalune sõiduk oli Lexus IS erimudel (Luxury paketiga koos navigatsiooniseadme ja 18 ́ ́ velgedega), millise asjaolu kohta on hageja ise märkinud, et kui sõiduk on Lexus IS erimudel, siis see lisab sõidukile väärtust. Esimese astme kohtu otsus
3.Maakohus tegi 02.04.2013.a otsuse, millega rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hagejale välja võlgnevuse 22 498,77 eurot ja viivise 0,25% päevas põhivõlalt (s.o 18 439,51 eurolt) alates 31.03.2012.a kuni põhivõla tasumiseni. Asja materjalidest nähtuvalt sõlmisid pooled 30.10.2006.a liisingulepingu, millega hageja andis kostja kasutusse sõiduki Lexus IS250, 2.5 ning kostja kohustus hagejale auto kasutamise eest igakuiselt tasuma. Samuti sõlmisid pooled 30.10.2006.a kindlustusleppe, mille alusel kohustus kostja tasuma kindlustusmakseid hageja arveldusarvele. 13.03.2008.a sõlmiti poolte vahel ka kokkulepe liisingulepingu lisateenuste kohta, mille alusel võimaldas hageja kostjal kasutada kütuse krediitkaarti. Poolte vahel puudub vaidlus, et seoses kostja võlgnevusega ütles hageja 17.09.2009.a liisingulepingu üles. Samuti ei vaielda selle üle, et hageja sai sõiduki valduse tagasi 19.10.2009.a. Kostja ei vaidlustanud, et tema debitoorne võlgnevus hageja ees oli 10 065,70 eurot ja viivismaksete võlgnevus 4059,26 eurot. Samuti ei vaidlustanud kostja, et sõiduki jääkmaksumus oli 21 189,96 eurot (käibemaksuta). Tulenevalt liisingulepingu üldtingimuste punktist 3.7 on liisinguvõtja kohustatud hüvitama liisinguandjale eseme võõrandamisest tekkinud kulud (sh eseme valduse ülevõtmine, eseme hoidmine, eseme müügikõlblikuks seadmine). Võlaõigusseaduse (VÕS) § 367 lg 4 kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, v.a juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Hageja on tasunud OÜ-le Reeborn ja AS-ile Amserv Auto sõiduki tagastusteenuse, parkimistasu ja müügiks ettevalmistamise eest 445,52 eurot (käibemaksuta). Kostja on vaidlustanud sellest 201,59 eurot, mida ta peab remondikuluks ning mis seetõttu ei kuulu hüvitatavate lisakulude hulka. Kohus ei nõustunud kostjaga. AS Amserv Auto tööde kirjeldusest (t II kd lk 36) selgub, et tööd summas 201,59 eurot hõlmavad õlifiltri,
3(7)
Tsiviilasi nr: 2-12-13237 õlikorgitihendi ja xenon pirni vahetust ning mootoriõli lisamist. Kohus leidis, et neid töid ei saa käsitleda remonditöödena, mis muudaksid sõiduki väärtust ning mis seetõttu ei saa kuuluda lisakulude hulka. Kohus asus seisukohale, et nimetatud tööd on sõiduki müügiks ettevalmistamise hulka kuuluvad hooldustööd, millega tagatakse sõiduki elementaarne müügikõlblikus. Seega on neid võimalik käsitleda lisakuludena VÕS § 367 lg 4 tähenduses. Eeltoodule tuginedes pidas kohus lisakulusid kogusummas 445,52 eurot põhjendatuks. Kostja on leidnud, et hageja müüs sõiduki alla turuhinna. Kohus sellega ei nõustunud. Kohus leidis, et kuigi liisingueseme müügihinda ei saa samastada selle turuhinnaga, on liisingueseme müügihind siiski üheks tõendiks, mille kaudu saab määratleda liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Sõiduki müügihind ja selle väärtus liisinguandjale tagastamise ajal võivad ka kattuda. Vara müügiaktist nähtuvalt müüdi sõiduk 02.12.2009.a 202 779,94 krooni eest (koos käibemaksuga) (s.o 10 800 euro eest käibemaksuta). Hagiavalduse kohaselt on hageja teinud müügihinna korrektuuri summas 2461,67 eurot. Eeltoodust tulenevalt on hageja hinnangul sõiduki väärtuseks 13 261,67 eurot (käibemaksuta). Hageja 29.10.2009.a teatisest nähtub, et sõiduk pandi müüki hinnaga 300 000 krooni (käibemaksuga). Siit järeldub, et hageja proovis sõidukit müüa ka kõrgema hinnaga, kui 13 261,67 eurot (käibemaksuta), kuid see ei õnnestunud. Kohtule on esitatud ka väljavõte sarnaste sõidukite müügipakkumiste kohta 23.10.2009.a seisuga, millest selgub küll, et enamus müügipakkumistest on kõrgemad kui 13 261,67 eurot (käibemaksuta). Samas tuleb arvestada, et tegemist on müügipakkumistega, mitte müügihindadega. Üldteadaolevalt on müügihinnad üldjuhul madalamad kui müügipakkumiste hinnad ning seda kinnitab ka vaidlusaluse sõiduki müük. Tuleb ka märkida, et sarnaste sõidukite müügipakkumistest selgub, et hageja alustas vaidlusaluse sõiduki müüki keskmise müügipakkumise hinnale lähedase hinnaga. Lisaks tuleb arvesse võtta, et sõiduki müüki suunamise akti (t I kd lk 103) kohaselt olid auto rehvid väga kulunud. Ka see vähendab sõiduki hinda. Kohtu hinnangul ei ole käesolevas asjas esitatud tõendeid, mis annaksid aluse väita, et sõiduki väärtus oli kõrgem kui 13 261,67 eurot (käibemaksuta). Eeltoodust tulenevalt asus kohus seisukohale, et liisingueseme väärtus selle liisinguandjale tagastamise ajal oli 13 261,67 eurot (käibemaksuta). Ülaltoodule tuginedes koosneb hageja nõue kostja vastu vara jääkmaksumusest 21 189,96 eurot, debitoorsest võlast 10 065,70 eurot, viivistest 4059,26 eurot ja vara tagastamise ja realiseerimisega seotud kuludest summas 445,52 eurot. Sellest tuleb maha arvata sõiduki väärtus hagejale tagastamise ajal summas 13 261,67 eurot. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 22 498,77 eurot, mis koosneb põhivõlast 18 439,51 eurot ja viivistest 4059,26 eurot. Kuna kostja on viivitanud võlasumma tasumisega, siis on hagejal VÕS § 101 lg 1 p 6 alusel õigus nõuda viivist. Liisingulepingu p-s 5.1 on lepitud kokku viivisemääras 0,25% päevas. Vastavalt TsMS §-le 367 tuleb kostjalt välja mõista viivis 0,25% päevas põhivõlalt (s.o 18 439,51 eurolt) alates 31.03.2012.a kuni põhivõla tasumiseni.
4(7)
Tsiviilasi nr: 2-12-13237 Apellatsioonkaebus
4.Maakohtu otsuse peale esitas kostja 02.05.2013.a apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jäetakse hagi rahuldamata. Kaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus kohaldanud vääralt materiaalõiguse norme ja rikkunud menetlusõiguse norme, mis on viinud ebaõige lahendi tegemiseni. Kohus on määratlenud ebaõigesti liisingueseme turuväärtuse ning hinnanud vääralt tõendeid. Kohus on remondikulude osas kohaldanud VÕS § 367 lg-t 4 ebaõigesti. Kostja leiab, et kuivõrd liisingueseme remondivajadus mõjutab liisingueseme väärtust, siis tuleb seda liisinguandja nõude suuruse arvutamisel arvestada VÕS § 367 lg 3 järgi. Seega ei ole põhjendatud pidada remondikulu hüvitatavaks ka VÕS § 367 lg 4 alusel, kuna sellisel juhul arvestataks auto remondivajadust liisinguandja nõude suuruse arvutamisel topelt. Liisingueseme turuhinna määramisel on kohus tõlgendanud vääralt materiaalõiguse norme. Kostja leiab, et eseme turuhind on hind, millega müüakse selle esemega sarnaseid omadusi omavaid esemeid teatud ajaperioodil. Asja materjalide juures on tõendid, mis kinnitavad, et vaidlusaluse sõiduki turuhind oli selle hagejapoolse müümise hetkel oluliselt kõrgem hinnast, millega sõiduk müüdi. Kohus ei andnud hinnangut väitele, et vaidlusalune sõiduk oli erimudel ja see lisab sõidukile väärtust. Kostja esitas tõendina vaidlusaluse sõiduki varustuse kirjelduse, millest nähtub, et sõiduk oli Lexus IS erimudel ja nimelt Luxury paketiga koos navigatsiooniseadme ja 18 ́ ́ velgedega. Hageja, kelle käsutuses olid algusest peale kõik dokumendid, mis tõendasid sõiduki luksuslikku komplekteerimist, müüs sõiduki lähtudes sellest, et sõiduk on tavamudel, s.t alla selle turuhinna. Vastustaja seisukoht
5.Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
6.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuses esitatud väited selle muutmiseks ega tühistamiseks alust ei anna. Vaidlustatud maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuses esitatud põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt põhjendusi ei korda. Kuigi apellant tugineb kaebuses väidetele, mille osas on maakohus seisukoha kujundanud, märgib ringkonnakohus apellatsioonkaebusele vastuseks siiski järgmist.
7.Maakohtu järeldust lisakulude osas ei saa valeks pidada. Maakohus tegi järelduse, et lisakulud on põhjendatud, tõendite hindamise tagajärjel. Puuduvad asjaolud, mille alusel saaks järeldada, et maakohus oleks tõendeid valesti hinnanud või tõendite hindamisel kaalutlusõigust valesti kohaldanud. Nõustuda tuleb sellega, et elementaarsed kulutused, mida tuleb teha liisingueseme müügikõlbulikuks muutmiseks, on kulud, mida saab käsitleda lisakuludena VÕS § 367 tähenduses. Nõustuda tuleb maakohtu järeldusega, et konkreetsed, hageja poolt kohtu ette toodud kulud tuleb sedalaadi kuludeks lugeda.
8.Maakohus ei eksinud ka liisingueseme väärtuse tuvastamisel. Liisingueseme väärtus on faktiväide, mis kuulub hageja tõendamiskoormisesse. Hageja on liisingueseme väärtuse tõendamiseks esitanud mitmeid tõendeid – sõiduki müügiakti, millest nähtub konkreetne sõiduki hind, millega see müüdi, müügikuulutuse, ning tõendid, millest nähtub see, kelle kaudu, millal ja mis hinnaga sõidukit müüdi. Hageja esitas ka väljavõtte autode müügiportaali
5(7)
Tsiviilasi nr: 2-12-13237 kuulutustest, millega hageja soovis tõendada, et hageja poolt näidatud väärtus vastab sõiduki tagastamisaegsele turuväärtusele. Viimatinimetatud tõendi pinnalt esitas hageja mitmed konkreetsed faktiväited – hageja tugines omapoolses menetlusdokumendis tõendiga seoses sellele, et sellel perioodil oli sedalaadi sõidukite keskmine pakkumiste hind 16101 eurot ilma käibemaksuta. Hageja esitas samas menetlusdokumendis väited, et konkreetse sõiduki turuhinda ja pakkumiste hindade erisust mõjutab see, et sõiduki puhul oli tegemist kalli luksusautoga, mille ülalpidamiskulud ja kütusekulu on keskmisest suurem ja mille osas oli majandussurutise ajal nõudlus väiksem. Hageja väitis, et kui sedalaadi sõidukite keskmine pakkumise hind oli 16101 eurot ning kui hageja käsitles sõiduki väärtusena 13261,67, et siis keskmise pakkumiste hindade ja hageja poolt väidetud väärtuse vahe ei ületa 20%. Sellega tuleb nõustuda. Hageja poolt käsitletud hind moodustab 82,32% hageja poolt väidetud sõidukite keskmistest hindadest. Iseenesest tuleb nõustuda, et mingit negatiivset mõju sõiduki väärtusele võisid avaldada ka asjaolud, et sõiduki rehvid olid kulunud ja et sõidukile ei olnud tehtud nõutud hooldust.
9.Eespool kirjeldatust nähtub, et hageja esitas sõiduki turuväärtuse tõendamiseks terve rea tõendeid ja tõendite pinnalt terve rea faktiväiteid. Seevastu piirdus kostja üksnes üldise vastuväitega. Kostja ei esitanud ühtegi tõendit sõiduki väärtuse kohta. Kostja isegi ei väitnud üheski menetlusdokumendis, et ta soovib tugineda näiteks mõnele vastaspoole tõendile. Samuti ei esitanud kostja ka hageja poolt esitatud tõendite osas konkreetseid väiteid, millest saaks järeldada, et hageja tõendid tuleks kõrvale jätta, või et hageja tõendite pinnalt ei saa vastavaid järeldusi teha, või et hageja tõendite alusel tuleks teha teistsugused järeldused. Kostja väitis esmalt apellatsioonkaebuses, et tsiviilasja materjalide pinnalt oleks tulnud teha sõiduki väärtuse osas teistsugune järeldus. Hagilises kohtumenetluses otsustavad pooled ise, millistele asjaoludele ja tõenditele nad tuginevad. Ilma, et pool oleks kohtumenetluses enda menetlusdokumendis selgelt märkinud, millisele konkreetsele tõendile või väitele ta tugineb, ei saa kohus poole eest või poole asemel seda teha. Ringkonnakohus märgib, et kostja väide, et konkreetsel juhul oli tegemist keskmisest luksuslikuma Lexuse mudeliga ning et sellest peaks järeldama, et hageja tõendid tuleks kõrvale jätta, ei saa olla apellatsioonkaebuse rahuldamise alus. Hageja poolt kasutatud müügikuulutuses on sõiduki andmed adekvaatselt esile toodud ning kostja ei ole üheski menetlusetapis esile toonud väiteid, mille pinnalt saaks järeldada, et hageja poolt esitatud sõidukite müügipakkumiste väljavõtte pinnalt oleks tulnud teha teistsugune järeldus.
10.Kostjale anti apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi ning kostjal võimaldati tasuda apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuuluv riigilõiv osade kaupa. Kokku tuli apellatsioonkaebuse esitamisel tasuda riigilõivu 650 eurot. Kostja on praeguseks tasunud sellest 125 eurot. Seega tuleb kostjalt TsMS § 190 alusel riigi tuludesse välja mõista 525 eurot. Vastav rahaline kohustus tuleb täita TsMS §-s 179 sätestatud korras. Menetluskulude jaotus
11.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Lähtudes TsMS § 162 lg-st 1 ja § 171 lg-st 1 jätab ringkonnakohus maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohus ei teinud asja menetlemisel TsMS §-s 143 sätestatud asja läbivaatamise kulusid. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus
6(7)
Tsiviilasi nr: 2-12-13237 esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
Ülle Jänes
Margo Klaar
Kaupo Paal
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.