Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

ASJAOLUD

Vastuse kohaselt on kindlustusandja If P&C Insurance AS omanikule liikluskahju hüvitanud. Hageja nõue konksu hüvitamiseks on põhjendamatu, kuna puudub põhjuslik seos tema teo ja hagejal varalise kahju tekkimise vahel. Konks ei saanud õnnetuses viga ning hagejal oli võimalus see sõiduki küljest eemaldada, kuid hageja keeldus sellest. Kindlustusandja on hagejale hüvitanud konksu tõenäolise müügihinna, s.o 100 eurot. Arvestades kärukonksu kasutamise aega (4,5 aastat) ja kulumist, oligi konksu väärtus avarii hetkel 100 eurot. Kuna asja väärtus on hagejale hüvitatud, siis ei saa hageja enam nõuda varalise kahju hüvitamist kostjalt. Lähtudes AÕS § 107 lg-test 2 ja 4 võiks asuda ka seisukohale, et konks oli autoga tervik ja hageja kaotas omandiõiguse konksule koos autoga. Kindlustusandja on hagejale hüvitanud tegelikult rohkem, kui hageja kahju kandis. Kui sõiduauto turuväärtusest 5900 eurot maha arvata hageja säästetud liisingumaksed 1327,44 eurot, jääks kahjuks 4572,56 eurot. Hagejale aga hüvitati 4937,38 eurot ja veel lisaks kärukonksu eest 100 eurot. Hageja nõue seoses uue auto soetamiseks tehtud kulutustega ei ole kostja arvates kooskõlas VÕS § 132 lg-ga 1. Hageja uus auto pole endisega samaväärne, see on aasta võrra uuem ja võimsama mootoriga. Kui lähtuda hageja väitest, et uus auto ei olnud sõidukorras, ei olnud samuti tegemist samaväärse asjaga. Kui hageja ostis puudustega asja, tuleks tal nõue esitada müüja vastu. Kostja arvates ei ole tõendatud, et hagejal oli vaja teha kulutusi uue auto sõidukorda viimiseks, näiteks hammasrihma vahetus polnud veel vajalik. Mõned kulutused oleks tulnud läbisõidust tulenevalt teha ka vanale autole. Uue auto soetamiseks tehtud kütusekulud võiks lugeda kaetuks kindlustusandja poolt enammakstu arvel. Kostja ei eita, et hageja puhkusereis katkes liiklusõnnetuse tõttu, kuid see ei anna veel alust mittevaralise kahju väljamõistmiseks. Riigikohus on otsuses nr 3-2-1-53-06 p 13 rõhutanud, et VÕS § 127 lg-t 2 tuleb kohaldada ka lepinguväliselt tekitatud kahju hüvitamise juhtudel, mis tähendab seda, et vaatamata põhjusliku seose olemasolule kostja teo ja hageja kahju vahel (VÕS § 127 1g 4), ei pruugi kostja kahju tekitamise eest lõppkokkuvõttes deliktiõiguslikult vastutada juhul, kui õigusvastase teo tegemise keelu eesmärgiks ei olnud sellise kahjuliku tagajärje ärahoidmine, nagu hagejal esines. Seejuures tuleb keelu eesmärgi kindlakstegemisel muuhulgas arvestada sellega, kuivõrd ettenähtav oli kahjulik tagajärg mõistlikule isikule. Kaudselt on küll hageja puhkusereis jäänud poolikuks kostja põhjustatud liiklusõnnetuse tõttu, kuid tegemist on olukorraga, mida kostja ei saanud võimaliku tagajärjena ette näha. Hageja kasutas sõidukit liisingulepingu alusel, seega ei olnud tegemist hageja isikliku eseme hävimise või kaotsiminekuga, mis annaks aluse kahjuhüvitise väljamõistmiseks. Pole tõendatud, et liiklusõnnetuse pealtnägemine oleks hagejale tekitanud mingi tervisekahjustuse. Tegemist ei olnud väga raskete tagajärgedega liiklusõnnetusega. Kostja arvates on tõendamata, et hageja oleks liiklusõnnetuse tagajärjel saanud tervisekahjustuse. Hagejal on XXX olnud juba varem. Hageja ravidokumentatsioonis märgitust viitab liiklusõnnetusele üksnes XXX olemasolu, kuid selline kerge tervisekahjustus ei õigusta hüvitise väljamõistmist. Kostja arvates puuduvad erandlikud asjaolud, mis õigustaksid mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmist seoses sellega, et hageja poeg ja peretuttav said liiklusõnnetuse käigus vigastada. T. N. vigastused praktiliselt puudusid. I. K. ei kuulu VÕS § 134 lg-s 3 nimetatud isikute hulka.

MAAKOHTU LAHEND

võimaldavad hageja nõuet lahendada nii deliktilise vastutuse üldsätete kui riskivastutuse sätete alusel, kontrollis kohus hageja nõude põhjendatust mõlemal alusel. Hagiavalduse kohaselt tekkis hagejale kahju 14.08.2012 kostja kui mootorsõiduki juhi poolt põhjustatud liiklusõnnetuse tagajärjel, sh varaline kahju seoses haagisekonksust ilmajäämise ja uue auto soetamiseks tehtud kulutustega ning mittevaraline kahju seoses tervise kahjustamise ja autost ilmajäämisega. Sellise kahju väljamõistmise aluseks kostjalt võivad olla nii VÕS § 1056 kui ka VÕS § 1043 ja 1045 lg 1 p-d 2 ja 5. Hageja väidetav kahju tekkis mootorsõidukile kui suurema ohu allikale iseloomuliku riski tagajärjel. Suurema ohu allika valitseja oli kahju tekitamise hetkel kostja, kes vastutab VÕS § 1056 lg 1 kohaselt sõltumata oma süüst. Kuna hagiavalduse kohaselt on kahjustatud liiklusõnnetuses kannatada saanud isikute tervist ja vara, on selline kahju tekitamine õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p-de 2 ja 5 kohaselt. Seega peab kahju tekitaja (kostja) kahju hüvitama ka VÕS § 1043 alusel, kui ta ei tõenda, et ei ole kahju tekitamises süüdi. Kostja süüd liiklusõnnetuse põhjustamises tõendab kohtuvälise menetleja otsus. Et kostja oli süüdi 14.08.2012 toimunud liiklusõnnetuse põhjustamises, ei ole kostja vaidlustanud ka käesolevas menetluses. Kohus leidis, et haagisekonksu paigaldamisega auto külge ei muutunud konks auto oluliseks osaks, mis annaks alust kohaldada AÕS § 107 sätteid. Kohus järeldas, et sõiduautol Peugeot 207 registrimärgiga XXX liiklusõnnetuse hetkel küljes olnud haagisekonksu omanikuks saab pidada siiski hagejat, kes oli selle ise ja oma kulul lasknud autole paigaldada. Kohus tuvastas, et haagisekonks jäi liiklusõnnetuses terveks. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas selline hageja kahju tekkimine on põhjuslikus seoses kostja poolt liiklusõnnetuse põhjustamisega. Riigikohtu otsuses asjas nr 3-2-1-125-03 (punktis 27) on selgitatud, et põhjuslik seos ei pea avalduma vahetu seosena kahju tekitaja teo ja tagajärje (kahju) vahel, vaid võib seisneda põhjusahelas (sündmuste jadas), mille kahju tekitaja oma tegevusega loob. Hageja kasutuses olnud sõiduk hävis ja jäänuk müüdi koos konksuga ära selle tõttu, et kostja põhjustas liiklusõnnetuse. Kui kostja ei oleks liiklusõnnetust põhjustanud, poleks mingit vajadust olnud sõidukit koos konksuga ära müüa. Seetõttu kohus leidis, et esineb põhjuslik seos hagejal konksust ilmajäämisega tekkinud kahju ning kostja poolt liiklusõnnetuse põhjustamise vahel. Erinevalt kostjast leidis kohus, et hageja haagisekonksust ilmajäämisega seotud varalise kahju suuruse kindlaksmääramisel ei ole õige lähtuda üksnes konksu enda hinnast, vaid arvestada võib ka lisatarvikute ja paigaldustöö eest tasumisele kuuluvat. Kohtu hinnangul oli hageja haagisekonksu puudutava nõude näol tegemist sisuliselt samaväärse asja soetamiseks tehtavate kulutuste hüvitamise nõudega. Kohtu arvates hageja esitatud tõendid AS-i Kuressaare Autoteenindus arve ja tellimus tõendasid, et liiklusõnnetuses hävinenud sõidukile kinnitatud konksu omandiõigusest ilmajäämise tõttu hagejale tekkinud kahju võib VÕS § 132 lg 1 kohaselt olla 360 eurot. Konks oli auto küljes, kui hageja sellest ilma jäi. Et uut konksu uuele autole paigaldada, peab hageja tegema vähemalt sama suure kulutuse, kui ta tegi eelmist konksu eelmisele autole paigaldades. Hageja kinnitusel, mida tõendab ka tema esitatud foto, hageja uuel autol käeoleval ajal haagisekonks puudub. AS-i Kuressaare Autoteenindus tellimusest järeldub, et käesoleval ajal on konksu paigaldamine tegelikult veel kallimgi. Kohus leidis, et haagisekonksu väärtus veidi enam kui nelja-aastase kasutuse tähtaja jooksul ei saanud oluliselt langeda. Kuna kindlustusandja pakkus hagejale võimaluse konksu tagasi saada, millest hageja 18.09.2012 e-kirjas sisuliselt loobus, suurenes hageja kahju seeläbi, et ta jäi omandiõigusest konksule üldse ilma, sest sõiduki jäänuk müüdi ära koos konksuga. Nagu kohus eespool tuvastas, maksis kindlustusandja 20.11.2012 hagejale haagisekonksu hüvitamiseks 100 eurot. Hageja enda eelnev käitumine on VÕS § 139 lg 1 ja 2 sätete kohaselt on aluseks kahjuhüvitise vähendamisele. Kohus asus seisukohale, et 100 euro näol on kindlustusandja hagejale haagisekonksu enda väärtuse hüvitanud.

Kohtu arvates võib If P&C Insurance AS seisukohast järeldada, et sisuliselt haagisekonksu olemasoluga hävinenud sõiduki turuväärtuse määramisel siiski ei arvestatud. Sellele viitab kaudselt ka asjaolu, et lisaks liisingulepingust tulenevate kulutuste hüvitamisele, mis tuginesid just sõiduki turuväärtusele, sai hageja If P&C Insurance AS-ist eraldi hüvitise ka konksu eest. Eeltoodu alusel kohus leidis, et hageja kahju seoses haagisekonksust ilmajäämisega ei ole kaetud hagejale liisingulepingu alusel tagastatud summaga. Kohtu arvates tuleb kostjalt hageja kasuks konksust ilmajäämisega põhjustatud kahju katteks välja mõista üksnes paigaldamiskulud. Kuna hageja ise on oma nõude määratlemisel tuginenud AS Kuressaare Autoteenindus 10.06.2008 arvele, lähtus kohus paigaldamiskulude kindlaksmääramisel samuti nimetatud tõendist. Nii nähtub AS Kuressaare Autoteenindus 10.06.2008 arvest, et lisatarvikud ja konksu paigaldustöö hind on 3382 krooni, s.o 216,15 eurot. Hageja on lugenud endale tekitatud varaliseks kahjuks ka uue auto soetamiseks tehtud kulutused kokku 6700,94 eurot, millest hageja on maha arvanud liisinguandja poolt tagastatud 4937,38 eurot. Hageja väitel, mida tõendab ka müügileping, ostis hageja 05.01.2013 Tallinnast sõiduauto Peugeot 207 registrimärgiga XXX hinnaga 6200 eurot. Tegemist on diiselmootoriga sõidukiga, mille mootori töömaht on 1560 cm3 ja võimsus 80 kW, esmase registreerimise kuupäev 24.09.2007. Hageja enda kinnitusel oli liiklusõnnetuses hävinenud sõiduauto bensiinimootoriga võimsusega 65 kW. Garantiitunnistusest nähtub, et hageja kasutuses varem olnud sõiduauto mootori töömaht oli 1360 cm3 ja esmase registreerimise aeg 22.09.2006. Seega on õige kostja tähelepanek, et hageja soetatud uus sõiduk on liiklusõnnetuses hävinenud sõidukist võimsama mootoriga ja uuem. Hageja enda väitel uue soetatud sõiduki varustustase kattub (välja arvatud konks) varem hageja kasutuses olnud sõiduki varustustasemega. Kuna hageja soetatud uus sõiduk on varem hageja kasutuses olnust võimsam ja uuem, nõustus kohus kostja seisukohaga, et tegemist ei ole samaväärse sõidukiga. Erinevalt hagejast kohus leidis, et lisaks varustustasemele on mootorsõiduki väärtuse seisukohalt olulised tegurid ka mootori võimsus ja sõiduki vanus. Ka on üldiselt teadaolevalt diiselmootoriga sõidukid bensiinimootoritega sõidukitest kallimad. Kuna hageja ei ole soetanud samaväärset asja, ei olnud kohtu arvates VÕS § 132 lg 1 alusel põhjendatud hagejale hüvitada uue auto soetamismaksumuse ja liiklusõnnetuses hävinenud sõiduki eest liisinguandja poolt hagejale tagastatud summa vahet. Küll võib tulla kõne alla muude uue auto soetamiseks tehtud kulutuste hüvitamine, sest liisinguandja poolt hagejale tagastatud summa kujutas endas sisuliselt hävinenud sõiduki turuväärtust, mis kindlasti ei saanud sisaldada kõiki uue auto soetamisega kaasneda võivaid kulutusi. Kohtul puudus alus kahelda hageja väites, et tema 2012 oktoobri alguses Tallinnas käimine oli seotud just liiklusõnnetuses hävinenud sõiduki asemele uue leidmisega. Seetõttu pidas kohus põhjendatuks kostjalt hageja kasuks bussisõidukulud 29,80 eurot välja mõista. Kohus leidis, et kuna hageja ostis sõiduki Tallinnast, on oma elukohta jõudmiseks vajaliku 20 liitri autokütuse ostmiseks tehtud kulutus 26,98 euro ulatuses põhjendatud, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Kuna hageja ostis auto mandrilt ja pidi selle toimetama oma elukohta Saaremaal, on hageja ülesõidukulu 8,63 eurot põhjendatud kulu, mis tuleb kostjalt välja mõista. Arvestatavaks tuleb pidada kostja vastuväidet sellest, et millegagi pole tõendatud, et hageja poolt soetatud autole tehtavad kulutused oli vajalikud. Sõiduki müügilepingus pole mingeid andmeid selle kohta, et hagejale müüdud sõidukil oleksid olnud mingid tehnilised puudused. Liiklusregistri väljatrükist nähtub, et hageja ostetud sõiduk oli 18.12.2012 läbinud korralise ülevaatuse ning tehniliselt korras. Hageja väitel soovitas tal hammasrihma ja veepumpa vahetada tuttav autotehnik. Kohtu arvates jäi sellisest hageja väitest väheks, et lugeda tõendatuks, et hageja soetatud autol oli vajalik vahetada hammasrihm ja veepump.

Auto diagnostika, õli vahetamine ja erinevate filtrite vahetamine on hooldustoimingud, mida tuleb regulaarselt teha iga auto puhul. Seetõttu asus kohus seisukohale, et diagnostikast, õli vahetamisest ja filtrite vahetamisest tekkinud hageja kulutusi ei ole alust välja mõista kostjalt, sest taolisi kulutusi oleks hagejal mõne aja möödudes tulnud teha ka liiklusõnnetuses hävinenud sõiduki puhul. Kohus ei pidanud eluliselt usutavaks, et liisingulepingu alusel pidi hageja liisinguandjale hüvitama ka võtmehoidja väärtuse. Pigem võis võtmehoidjat ilmselt pidada müüjapoolseks kingituseks. Seega võib eeldada, et liiklusõnnetuses hävinenud sõiduki võtmehoidjat ei pidanudki hageja koos autoga üle andma. Kui hageja seda tegi, jäi ta võtmehoidjast ilma endast tulenevatel asjaoludel, mitte kostja põhjustatud liiklusõnnetuse tõttu. Kohus leidis, et kostja poolt liiklusõnnetuse põhjustamise ja hagejal kahju tekkimise vahel puudub võtmehoidja puhul selline VÕS §-s 127 lg 4 kirjeldatud põhjuslik seos, mis annaks alust kostjalt hageja kasuks uue võtmehoidja soetamiseks tehtud kulutuste väljamõistmisele. Kohus asus seisukohale, et jalamattide (mis asusid liiklusõnnetuses hävinenud sõidukis) soetamisega seonduva kulu kattis hagejale liisinguandja poolt tagastatud 4937,38 eurot ning puudub alus hageja poolt täiendavalt jalamattide soetamisele tehtud kulutuste väljamõistmiseks kostjalt. Kuna hageja jäi oma haagisekonksust ilma ja pidi tegema kulutusi uue auto soetamiseks selle tõttu, et kostja juhitud mootorsõiduki otsasõidu tulemusena hageja kasutuses olnud mootorsõiduk hävis, vastutab kostja haagisekonksust ilmajäämisega ning uue auto soetamisega kaasnenud kulutuste näol hagejale tekitatud kahju eest nii VÕS § 1056 alusel kui § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel. Kohus mõistis VÕS § 127 lg 1 ja 4, § 128 lg 3 ja § 132 lg 1 alusel haagikonksust ilmajäämisega tekitatud varalise kahju katteks ning uue auto soetamiseks tehtud kulutustega tekitatud varalise kahju katteks kostjalt hageja kasuks välja 216,15+29,80+26,98+8,63, s.o kokku 281,56 eurot. Arvestades hagejal 14.08.2012 kostja süül põhjustatud liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud ja hageja tervisekaardis fikseeritud tervisekahjustuste olemasolu (XXX,) esines kohtu arvates VÕS § 134 lg-st 2 tulenev alus mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kuna hageja tervisekahjustus on tekkinud kostja kui mootorsõiduki juhi poolt põhjustatud liiklusõnnetuse tagajärjel, vastutab kostja hageja tervise kahjustamisest tuleneva mittevaralise kahju eest nii VÕS § 1056 alusel kui § 1043 ja § 1045 lg 1 p 2 alusel. Kohus leidis, et kuigi vahetult liiklusõnnetuse järgselt sündmuskohal hagejal mingeid tervisekahjustusi ei ole kindlaks tehtud, on tema ravidokumentatsiooniga siiski tõendatud liiklusõnnetuse järgselt hagejal teatud tervisekahjutuste olemasolu. Kuna hageja pöördus tervishoiuasutusse paari päeva jooksul pärast liiklusõnnetust, oli kohtu arvates eluliselt usutav, et hageja pöördumise arsti poole 16.08.2012 põhjustasid just liiklusõnnetuse järgsed vaevused. Hagejal on 16.08.2012 põhilisena diagnoositud XXX. Kohus leidis, et asjaolu, et hagejal on XXX olnud ka enne 14.08.2012 liiklusõnnetust, teeb kaheldavaks, et hageja praegune tervislik (XXX) on tingitud üksnes 14.08.2012 liiklusõnnetusest. Kohus oli seisukohal, et tervise kahjustamine VÕS § 134 lg 2 mõttes võib seisneda ka olemasoleva haiguse olulises ägenemises. Ägenemist võib lugeda oluliseks, kui endise seisundi taastamiseks on vajalik ravi. Hageja ravidokumentatsioon tõendab, et liiklusõnnetuse järgselt on hageja ravi vajanud. Kohtu hinnangul oli arvestatav ka hageja väide sellest, et liiklusõnnetuse tagajärjel halvenenud tervise tõttu ei saanud hageja tegeleda enam oma hobidega – põllu- ja aiatöödega hagejale kuuluval maatulundusmaal XXX suurusega 3,1 ha, millel hageja tegeleb kartuli ja heintaimede kasvatamisega.

Kohus, arvestades asjaolusid, et kostja on kahju tekitanud ettevaatamatusest, liiklusõnnetuse tagajärjel hagejal XXX seoses tekkinud tervisekahjustus oli väga väikese raskusastmega ja kiiresti mööduv ning liiklusõnnetuse tagajärjel ei tekkinud hagejale seljaga seoses mitte täiesti uut tervisekahjustust, vaid ägenes olemasolev, ei pidanud kohus põhjendatuks hageja tervise kahjustamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks välja mõista väga suurt summat. Samas kuna liiklusõnnetuse tagajärjel on hageja tervisliku seisundist tulenev elukvaliteet teatud ajaks siiski langenud, ei saa hüvitus olla ka väga väike. Eeltoodu alusel pidas kohus põhjendatuks VÕS § 128 lg 5 ja § 134 lg 2 alusel kostjalt hageja tervise kahjustamisega tekitatud mittevaralise kahju katteks välja mõista 1000 eurot. Kohus pidas inimlikult mõistetavaks hageja kui T. N. ema üleelamisi seoses sellega, et

T. N.,

olles noore inimesena juba varem trauma tagajärjel kannatanud, pidi nüüd mõnda aega põlve valulikkusest tulenevat täiendavat ebamugavust taluma. Ent antud juhul ei õigusta hageja üleelamised mittevaralise kahju väljamõistmist VÕS § 134 lg 3 alusel. Kohus nõustus kostja seisukohaga, et I. K. ei saa vaadelda hagejale lähedase isikuna VÕS § 134 lg 3 mõttes. Üksnes asjaolud, et liiklusõnnetuse tagajärjel nurjus hageja ja I. K. ühiselt planeeritud väljasõit ja hageja nägi I. K. XXX, ei õigusta VÕS § 134 lg 3 kohaselt mittevaralise kahju väljamõistmist hagejale. Kohus leidis, et hageja kasutuses olnud sõiduki hävimisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks puudub alus, sest sõiduk ei kuulunud hagejale ning tegemist oli liisinguesemega. Käesoleval juhul puudusid kohtu arvates igasugused erandlikud asjaolud ja isiklikud põhjused, mis võiksid olla sõiduki hävimisega seotud mittevaralise kahju hüvitamise aluseks. Hageja raskused ja sellega seonduvad üleelamised (alaväärsustunne) oma elu ümberkorraldamisel ja uue auto soetamisel on küll inimlikult mõistetavad, kuid need ei ole aluseks mittevaralise kahju hüvitamisele VÕS § 134 lg 4 kohaselt. Maakohus nõustus kostja seisukohaga, et kuna 14.08.2012 liiklusõnnetuse põhjustas kostja mootorsõiduki juhina liiklusseaduse rikkumisega, ei saa kostja vastutada mistahes sellest rikkumisest tuleneda võiva kahju tekitamise eest. Kostja liiklusõnnetuse põhjustajana ei saanud ette näha, et hagejal uue sõiduki soetamisel tekivad tema väärikust alandavad raskused ja üleelamised. Seetõttu asus kohus seisukohale, et VÕS § 127 lg 2 kohaselt ei kuulu käesoleval juhul kostja poolt hüvitamisele hageja mittevaraline kahju seoses isikliku õiguse rikkumisega. Maakohus leidis, et asjaolud, et liiklusõnnetuse tagajärjel kiilus hageja turvavöö kinni ja ta ei saanud kohe autost välja, samuti et hageja kasutuses olnud sõiduki hävimise tõttu jäid hageja ja temaga koos sõidukis viibinud isikud ilma võimalusest edasi liikuda sama transpordivahendiga, ei ole vaadeldavad isikult vabaduse võtmisena VÕS § 1045 lg 1 p 3 mõttes. Seetõttu puudub ka alus kostjalt hageja kasuks mittevaralist kahju välja mõista seoses vabaduse võtmisega. Kohus pidas põhjendatuks TsMS § 163 lg 1 alusel jätta kummagi poole menetluskulud täielikult tema enda kanda.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

sõidukulud seoses uue sõiduauto otsimisega 29,80 eurot; uue sõiduauto kütuse kulud 26,98 eurot; sõiduauto ülesõidukulud mandrilt Saaremaale 8,63 eurot; uue sõiduauto õlifiltri, õli, ja teiste filtrite kulud 114,29 eurot; diagnostika ja võtmehoidja kulud 26,20 eurot; uued jalamatid 33,82 eurot; hammasrihma ja veepumba kulud 105 eurot; soonrihma, jahutusvedeliku ja lisatarvikute vahetuse kulud 153,22 eurot; vahe uue sõiduauto soetamiseks ja kindlustusest saadud rahast 1763,56 eurot. Seega on vastustaja apellandile liiklusavarii tagajärjel tekitanud kokku kahju summas 2577,65 eurot. Maakohus rahuldas apellandi varalise nõude ainult 281,56 euro ulatuses, seega jäi vastustajalt välja mõistmata varaline kahju summas 2296,09 eurot. Riigikohtu praktikas on asutud seisukohale, et kahjunõude ulatuseks on nn totaalrestitutsioon ehk hüvitamisele kuulub kõik, sõltumata rikkumise raskusest või isiku süü astmest (lahendid nr 3-2-1-149-05, 3-2-1-53-06). Kahju suuruse arvutamiseks kohaldatakse diferentsi hüpoteesi ehk kahe olukorra vahet. Seega, kui vastustaja süü tõttu ei oleks liiklusavariid juhtunud, mille tagajärjel täielikult hävines apellandi sõiduauto, siis ei oleks viimane kulutanud rahalisi vahendeid uue sõiduauto ostmiseks ega sellele vajalike kulutuste tegemiseks. Toimiku materjalidest nähtub, et kõik kulud, mis on tehtud seoses uue sõiduauto ostmisega ja sellele vajalike toimingute tegemisega, on tõendatud maksekviitungitega; 2) on väär maakohtu seisukoht, et uus ostetud sõiduauto ei ole samaväärne hävinenud sõiduautoga. VÕS § 132 lg 1 korduva tõlgendamise kohaselt loetakse asja hävimise korral kahjuhüvitise suuruseks mõistlikud kulutused, mis on vajalikud uue samaväärse asja soetamiseks. Seega ei ole hüvitiseks mitte see väärtus, mis asjal vahetult enne hävimist oli, vaid see, mis on vajalik pärast asja hävimist uue samaväärse asja soetamiseks. Uue samaväärse asja soetamise hind on eeldatavasti sama, kui on asja väärtus ehk kohalik keskmine turuhind (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-63-04). See omakorda tähendab, et kahju tekitaja peab hüvitama mitte uhiuue sõiduauto hinna, vaid võimalikult sarnase auto väärtuse. Apellant leiab, et tema poolt ostetud sõiduk on samaväärne hävinenud sõiduautoga ehk vastab VÕS § 132 lg-s 1 samaväärsusele antud mõistele; 3) on ebaõige kohtu seisukoht, mis puudutab uue sõiduauto sõidukorda viimiseks tehtud kulude väljamõistmata jätmist. Kohus on jätnud tähelepanuta apellandi väite, et hävinenud sõiduauto oli hästi hooldatud ning planeeritud puhkuseks oli sõiduautol vahetatud ja korrapäraselt paigaldatud kõik vajalikud lisatarvikud ning õlid. Seega olid uuele sõiduautole õlide ja lisatarvikute kulud apellandi jaoks ettearvamatud ning ka sellised kulud tuleb lugeda kahjuhüvitiseks VÕS § 132 lg 1 mõttes. VÕS § 127 lg 4 kohaselt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Apellant on kindel, et uue sõiduauto soetamine ning sellele vajalike toimingute tegemine on põhjuslikus seoses vastustaja poolt liiklusavarii põhjustatud ja selle tagajärjel sõiduauto hävimise tõttu apellandile tekkinud kahjuga; 4) on maakohus jätnud tähelepanuta tõsiasja, et just auto puudumise, konksu, vabaduse võtmisega, reisi rikkumisega ja puhkuse katkestamisega, koju saamisega (400 km), tervise kahjustamise, hobidega tegelemise võimatuse ja maakoju mittesaamisega on apellant tundnud alandusi, kannatusi, valu ja elukorralduse muutust. Tegu oli apellandi esimese ja unistuste autoga. Apellant pidi kulutama palju aega selleks, et Tallinnas autosid vaatamas käia ning täiendavalt tegelema uue konksu muretsemisega. Reis oli plaanitud aasta ette. Samuti pidi apellant taluma oma lapse kannatusi nii koju jõudmisel kui hiljem. Kohus on tähelepanuta jätnud ka tõsiasja, et liiklusõnnetuses osalemine ja pealtnägemine on eluohtlikud asjad. Tänaseni on apellandil hirm ristmike ees. Kostja ei ole apellandi käekäigu vastu mingit huvi tundnud.

VASTUSTAJA VASTUVÄITED

Vastuväidete kohaselt: 1) ei saa apellant ringkonnakohtus nõuda varalise kahju hüvitamist suuremas ulatuses, kui ta on seda nõudnud maakohtus. Apellant on maakohtus nõudnud varalise kahju katteks 2023,56 eurot, millest kohus on rahuldanud 281,56 eurot. Seega saaks apellant nõuda varalise kahju hüvitamist 1742 euro ulatuses ehk maakohtu otsusega rahuldamata jäänud osas; 2) on apellant pärast liiklusõnnetuse toimumist varaliselt paremas olukorras kui enne. Sõiduauto väärtus avarii hetkel oli 5900 eurot. Selleks, et saada omandiõigus sõidukile, oleks apellant pidanud tegema kulutusi 1327,44 euro ulatuses tasumata jäänud liisingumaksete näol. Kahjuhüvitisest tuleb maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud (VÕS § 127 lg 5). Kui sõiduki väärtusest arvutada maha säästetud kulud 1327,44 eurot, siis kuuluks hüvitamisele 4571,56 eurot. Kindlustusandja hüvitas sõiduki omanikule ca 900 eurot ja apellandile hüvitati kindlustusandja poolt 4937,38 eurot, s.o 365,82 eurot rohkem, kui apellant tegelikult varalist kahju on kandnud; 3) on maakohus põhjendatult asunud seisukohale, et sõidukid ei ole samaväärsed. Apellandi poolt soetatud sõiduk oli uuem ja võimsama mootoriga, lisaks sellele oli uus sõiduk diiselmootoriga. Sellest tulenevalt oli ka uue sõiduki väärtus vanast (6200-5900) 300 euro võrra suurem. Õlifiltri, õli ja salongifiltrite (kahju 114,29 eurot) vahetuse näol on tegemist toimingutega, mida apellant oleks pidanud tegema ka liiklusõnnetuses hävinud sõiduki puhul. Vastustaja arvates ei olnud hammasrihma, veepumba (kahju 105 eurot) ning soonrihma, jahutusvedeliku ja lisatarvikute (kahju 153,22 eurot) vahetus hädavajalikud toimingud. Kohtule esitatud tõenditest ei nähtu seda, et apellandi poolt soetatud uuel sõidukil mingisugused puudused oleksid esinenud. Liiklusregistri andmetel oli sõiduk läbinud ülevaatuse 18.12.2012 ning oli tehniliselt korras; 4) on ebaõige apellandi väide, et maakohus pole arvestanud, et liiklusõnnetuses hävinud sõiduk oli hästi hooldatud. Vastustaja arvates ei saagi kohus arvestada apellandi väiteid liiklusõnnetuses hävinud sõiduki hea seisukorra ning soetatud sõiduki puuduste kohta, kuivõrd apellant ei ole nimetatud väidete kinnituseks esitanud ühtegi tõendit. Kohtule esitatud tõendid kinnitavad üksnes seda, et apellandi poolt soetatud Peugeot 207 registrimärgiga XXX oli tehniliselt korras ning sellele tugineb ka vastustaja. Samuti ei ole vastustaja arvates põhjendatud kulutused diagnostikale ja uue võtmehoidja soetamisele (kahju 26,20 eurot). Soetatud sõiduk oli läbinud üsna värskelt enne ostu-müügilepingu sõlmimist, s.o 18.12.2012 tehnoülevaatuse; 5) ei nähtu maakohtus esitatud tõenditest, et võtmehoidja üldse olemas oli. Juhul kui liiklusõnnetuses osalenud sõidukil puudus võtmehoidja, siis ei ole apellandil õigust nõuda ka uue võtmehoidja hüvitamist. Apellandi väide justkui kujutaksid ilma kinnitusteta jalamatid endast ohtu liikluses ja ta pidi sellest tulenevalt soetama uued kinnitustega jalamatid, ei vasta tõele. Vastasel juhul oleks selliste jalamattide kasutamine keelatud. Kärukonksu osas on maakohus asunud seisukohale, et konksu väärtus on apellandile hüvitatud. Vastustaja nõustub selle seisukohaga. Kohus on vastustajalt apellandi kasuks välja mõistnud konksu paigaldamise kulud 216,15 eurot. Apellant on kohtumenetluses maakohtus nõude suuruse hindamisel lähtunud AS-i Kuressaare Autoteeninduse 10.06.2008 arvest. Ka apellatsioonkaebusest ei nähtu ühtegi põhjendust, miks peaks kohus käesolevas menetluses mõnest teisest tõendist lähtuma; 6) on maakohus põhjendamatult välja mõistnud 1000 eurot mittevaralise kahju hüvitisena. Riigikohus on otsuse nr 3-2-1-53-06 punktis 13 rõhutanud, et VÕS § 127 lg-t 2, mille kohaselt kahju ei kuulu hüvitamisele ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis, tuleb kohaldada ka lepinguväliselt tekitatud kahju hüvitamise juhtudel. VÕS § 1056 lg 1 kohaselt vastutab suurema ohu allikat valitsenud isik kannatanu surma põhjustamise, talle kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise või tema asja kahjustamise eest. Rikutud või poolelijäänud puhkusereis, alandus, piinlikkustunne jne ei kuulu normi kaitsealasse. Selline kahju ei ole

kostjale mõistlikult ettenähtav ja apellandil puudub õiguslik alus nõuda hüvitist selliste tagajärgede eest. Kõigist apellandi poolt esitatud meditsiinilistest dokumentidest ei ole mitte ükski otseselt seostatav 14.08.2012 toimunud liiklusavariiga. XXX on apellandil esinenud juba alates aastast 2006, seega on tegu kroonilise haigusega, mille ägenemine võib olla tingitud ealistest iseärasustest. Apellandi väide selle kohta, et hävinud sõiduki näol oli tegemist tema unistuste autoga, ei ole piisav selleks, et välja mõista hüvitist mittevaralise kahjuna. Asjaolu, et apellandil ei olnud võimalik auto puudumise tõttu sõita maale kartuleid võtma või muru niitma, ei ole piisav selleks, et hüvitada saamata jäänud kasutuseelis. I. K. ei kuulu nende isikute hulka, kelle kannatuste pealtnägemine võiks olla aluseks hüvitise väljamõistmisel. VÕS § 134 lg-s 3 sätestatud lähedaseks isikuteks saavad olla hageja ja tema poeg T. N.. T. N. puhul puuduvad erandlikud asjaolud VÕS § 134 lg 3 mõttes. Üksnes põlve põrutus avarii käigus ei saa olla erandlikuks asjaoluks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

ebamõistlikult suurte kuludega, muu hulgas kui tegemist on mittevaralise kahjuga, otsustab kohus kahju suuruse oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades. TsMS § 366 võimaldab mittevaralise kahju hüvitamise hagis nõutava hüvitise summa märkimata jätta ja taotleda õiglast hüvitist kohtu äranägemisel.

aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Sama paragrahvi lg 4 järgi peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu õiguslik tagajärg (põhjuslik seos). VÕS § 127 lg-test 1 ja 4 tuleneb, et seadus kohustab kahju tekitajat hüvitama tema rikkumisest tulenevad kahjulikud tagajärjed. Asja materjalidest nähtuvalt oli üheks hageja jaoks kahjulikuks tagajärjeks see, et ta kaotas omandi haagisekonksule. Maakohus on õigesti, hinnates asjas olevaid tõendeid, asunud seisukohale, et hageja enda käitumine annab alust vähendada kahjuhüvitist ning lugenud, et kindlustusandja poolt hagejale tasutud 100 eurot ongi õiglane hüvitis haagisekonksu eest. Ringkonnakohus nõustub kõigi maakohtu vastavate põhjenduste ning ei korda neid.

/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi

/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja

/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.