Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

ehitusaasta 2005 ja pesumasin RENZACCI HS-35, ehitusaasta 2003. Lepingust tulenevalt kohustus hageja andma vara lepingu perioodiks kostja valdusesse ja kasutusse ning lepingu üldtingimuste punkti 1.3 kohaselt kohustus kostja tasuma hagejale selle eest lepingus sätestatud makseid (sh intressi) vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule. Intressimäär oli sätestatud lepingu punktis 2.1. Kostja rikkus lepingust tulenevaid kohustusi, jättes nõuetekohaselt tasumata lepingu alusel tasumisele kuuluvad põhiosa- ja intressimaksed. 24.03.2010 saatis hageja kostjale kirja, milles andis teada tekkinud võlgnevusest ja selle suurusest ning palus võlgnevuse tasuda hiljemalt 13.04.2010. Hageja hoiatas, et võlgnevuse mittetasumise või kokkulepete mittesaavutamise korral loeb hageja lepingu ülesöelduks. Ühtlasi teatas hageja, et lepingu ülesütlemise korral tuleb liisinguese viivitamatult tagastada aadressile XXX, Tallinn. Kostja sai hageja kirja isiklikult kätte 26.03.2010. Kostja võlgnevust ei tasunud, mistõttu luges hageja lepingu ülesöelduks tuginedes lepingu üldtingimuste punktile 7.1.2 alates 19.04.2010. Seoses asjaoluga, et hageja lõpetas lepingu ennetähtaegselt, kohustus kostja tulenevalt lepingu üldtingimuste punktist 7.5. andma hagejale üle lepingu esemeks oleva vara valduse. Kuivõrd kostja vara ei tagastanud, oli hageja sunnitud pöörduma vara tagastusteenust pakkuva ettevõtte poole. XXX OÜ abiga õnnestus vara valdus taastada 02.09.2010. Pärast vara valduse taastamist kuulus vara vastavalt lepingu üldtingimuste punktile 7.4 võõrandamisele. Hageja andis vara hoiustamiseks ja presenteerimiseks üle AS-ile XXX. Vara suunati müüki avaliku oksjoni korras portaalis osta.ee ning vara õnnestus võõrandada 17.12.2010 kokku hinnaga 3483,29 eurot. OÜ XXX, XXXOÜ (osta.ee) ja XXX AS esitasid hagejale osutatud teenuste eest (vara tagastusteenus, vara hoiustamise ja oksjoni kulud) arved kokku summas 1465,01 eurot (käibemaksuta). Hageja selgitab, et laopinna üüri puhul ladustas hageja samas kohas ka teisi esemeid, mistõttu arvetel kajastuvad summad on oluliselt suuremad kui kostjalt nõutav summa. Vara realiseerimisest saadu ei katnud hageja lepingust tulenevat nõuet kostja vastu. Nõue koosneb hageja lepingust tulenevast nõudest, millest on lahutatud vara realiseerimisest saadud summa (käibemaksuta). Hageja lepingust tulenev nõue kostja vastu oli 6217,78 eurot, mis koosneb vara jääkmaksumusest summas 2862,23 eurot, debitoorsest võlgnevusest summas 1856,19 eurot, viivismaksete võlgnevusest summas 34,35 eurot, ning vara tagastamise ja realiseerimisega seotud kulust summas 1465,01 eurot. Vara realiseeriti hinnaga 3483,29 eurot (käibemaksuta). Vastavalt lepingu üldtingimuste punktile 7.4 kustutatakse vara realiseerimisest saadu arvel esmajärjekorras lepingu ülesütlemise ning vara võõrandamisega kaasnenud kulud (õiendil vara tagastamise ja realiseerimisega seotud kulud), seejärel tasumata maksed (õiendil debitoorne võlgnevus). Seega 3483,29 – 1465,01 – 1856,19 = 162,09. Järelejäänud summa arvelt kaetakse jääkmaksumus osaliselt: 2862,23 – 162,09 = 2700,14. Seega moodustab hageja nõude, mida ei õnnestunud vara realiseerimisest saadud summa arvel tasaarveldada vara jääkmaksumus summas 2700,14 eurot ning viivisvõlgnevus 34,35 eurot. Kokku on hageja nõudeks seega 2700,14 + 34,35 = 2734,49 eurot. VÕS § 367 lg-st 1 ja 4 tuleneb, et liisinguvõtjal tuleb hüvitada liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, sh liisinguandjale liisingulepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulud. Juhindudes eeltoodust on kostjal kohustus hüvitada hagejale 2734,49 eurot. 28.03.2011 saadetud kirjas teatas hageja kostjale lepingu ülesütlemisest tulenevast koguvõlgnevusest ning palus kostjal tasuda kõik lepingust ja selle ülesütlemisest tulenevad võlgnevused. Kostja hagi esitamise seisuga võlgnevusi tasunud ei ole. Hageja palub kostjalt välja mõista liisingulepingust tulenev võlgnevus summas 2734,49 eurot ning viivis protsendina põhinõudelt (summalt 2700,14 eurot) alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni liisingulepingu punktis 5.1. sätestatud määras (7% aastas), menetluskulud jätta kostja kanda. Hageja seisukoht kostja vastuväidete osas Lepingu üldtingimuste p 7.5 kohaselt kohustub kostja lepingu ülesütlemise korral andma vara valduse tagasi hagejale, seega pole põhjendatud kostja seisukoht, et hageja pidi ise organiseerima 2 (7)

peale lepingu ülesütlemist vara transpordi. Vara üleandmise kohustus oli kostjal. Kostjale 24.03.2010 saadetud kirjas on välja toodud täpsed andmed, kuhu vara viia. Põhjendamatu on kostja väide, et vara viidi temalt ära alles 28.10.2010. Nähtuvalt hagiavaldusest on vara üle antud 02.09.2010 ning hoiustatud XXX AS lattu. Tagastusteenust pakkuva ettevõtte XXX teatas hagejale 02.09.2010, et just sel kuupäeval on vara kostjalt ära võetud ja ümber transporditud. Ka laopinna üüri arve on esitatud septembrikuu eest. Liisingueseme müüjaga XXX OÜ oli sõlmitud tagasiostuleping, aga kuna XXX OÜ kustutati registrist 04.05.2009, ei olnud hagejal võimalik tema vastu nõuet maksma panna. Vara kuulus realiseerimisele vabaturutingimustes vastavalt lepingu üldtingimuste punktile 7.4. Kostja viide lepingupunktile 5.3 kehtib olukorras, kus leping on kehtiv, st kui hageja oleks nõudnud vara enda valdusesse lepingu kehtivuse ajal. Peale lepingu ülesütlemist puudub kostjal õigus hageja vara vallata. Müügiprotsessist on hageja teavitanud kostjat 24.03.2010 kirjaga, mille pöördel on esitatud ka müügiprotsessi kirjeldus. Lisaks on hageja saatnud kostjale ka teavituse vara müükisuunamise, valitud strateegia ja määratud alghinna kohta. Kostja vastuväited (tlk 84-85) Liisinguleping nr XXX lõpetati ühepoolselt 19.04.2010 liisinguandja poolt liisinguvõtja maksejõuetuse tõttu. Sellest päevast alates olid liisingesemed liisinguandja omanduses ning vastavalt kokkuleppele organiseerib seadmete transpordi liisinguandja. Kostja pidi hoiustama ja valvama talle mittekuuluvat vara, kuna liisinguasjad viidi ära 28.10.2010. Vara asus rendipinnal, mille kuurent sellel ajal oli 319,56 eurot, kokku 6 kuud 1917,36 eurot. Liisingulepingu punktist 18.5 tulenevalt on andnud liisingeseme müüja tagasiostugarantii ning sellest tulenevalt ei pea kostja põhjendatuks liisinguandja nõuet liisingulepingu ülesütlemisel nõuda liisinguvõtjalt sisse liisingueseme jääkmaksumust. Kostja leiab, et kui ta peab maksma välja kogu seadmete maksumuse, mis oli liisingulepingus märgitud, siis vastavalt lepingu p. 5.3 tulenevalt soovib ta liisinguesemed tagasi oma valdusesse ning samast punktist tulenevalt on tal õigus nõuda hüvitist liisinguandjalt liisingueseme kasutusväärtuse liisinguandja valduses olnud aja eest. Kostjat ei teavitatud müügiprotsessist ega kaasatud ka õiglase müügihinna kujundamisel. Kostja leiab, et hageja nõutav summa ei ole õiglane ja vajab ümbervaatamist ning menetluskulud tuleks jagada poolte vahel.

Kohtu põhjendused Kohus, kuulanud ära menetlusosalised ja uurinud seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, asub seisukohale, et hagi on põhjendatud ja tõendatud ning kuulub rahuldamisele. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 438 kohaselt otsuse tegemisel hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 230 lg 1 kohaselt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 5 lg 1 alusel hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma väiteid põhjendada ja vastaspoole esitatu

3 (7)

ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Vaidlustamata asjaolude kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 16.03.2006 liisingulepingu nr XXX koos maksegraafikuga (tlk 7-12), mille esemeks olid kuivati SUO35, kuivati MDE 21PNAGW, kalander RI 1600.A, pesumasin MAH 21PNAGW, ehitusaasta 2005 ja pesumasin RENZACCI HS-35, ehitusaasta 2003. Puudub vaidlus asjaolude üle, et liisingulepingule kohaldatakse liisingulepingu üldtingimusi (tlk 13-18), kostja sai vara enda valdusesse 16.03.2006 (lk 19-20), liisinguandja lõpetas liisingulepingu ühepoolselt kostja võlgnevuse tõttu lepingu ülesütlemisega 19.04.2010 (tlk 34-36), vara võõrandati 3483,29 euroga (käibemaksuta / tlk 41-46), debitoorne võlgnevus on 1856,19 eurot ja viivisemaksete võlgnevus 34,35 eurot (tlk 21-33). VÕS § 361 kohaselt liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Kuivõrd liisinguvõtja jättis arved tasumata, ütles hageja ühepoolselt ennetähtaegselt lepingu üles 19.04.2010, mille kohta hageja saatis liisinguvõtjale teate ning andis tähtaja võlgnevuse tasumiseks ja liisinguesemete tagastamiseks. Seega on hagi esitatud VÕS §-s 367 sätestatud liisingulepingu ülesütlemisega kaasneva hüvitise tasumise nõudes. Hageja väidetel oli liisingulepingu ülesütlemisel vara jääkmaksumuseks 2862,23 eurot, debitoorne võlgnevus 1856,19 eurot, viivisemaksete võlgnevus 34,35 eurot, vara tagastamise ja realiseerimise kulud 1465,01 eurot. Kuivõrd hageja võõrandas liisinguesemed hinnaga 3483,29 eurot (käibemaksuta), sai hageja kahju 2734,49 eurot, mida kostja on kohustatud hagejale hüvitama. Liisingulepingu ennetähtaegse ülesütlemise korral tuleb liisinguandjale VÕS § 367 lg 1 järgi hüvitada krediteerimiseks tehtud kulutused. Niisugused kulutused on VÕS § 367 lg 1 järgi esmajoones liisingueseme ostuhind ja ostuhinna finantseerimise kulud ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb juhul, kui liisinguese jääb pärast lepingu ülesütlemist liisinguandjale, viimase kulutuste määramisel arvestada ka tagastatava eseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise ajal. Seega on VÕS § 367 lg 3 järgi liisinguandja nõude arvestamise aluseks liisingueseme väärtus. Kuna liisingulepingu ülesütlemisest tekkiva liisinguandja kulutuste hüvitamise kohustuse täitmise tähtpäev ei ole kindlaks määratud, peab liisinguvõtja VÕS § 82 lg 3 järgi täitma kohustuse ning liisinguandja võib VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi nõuda selle kohustuse täitmist kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul. Seega muutub liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguandja nõue sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast lepingu ülesütlemist. Liisingueseme valdus taastati 02.09.2010. Liisinguese suunati müüki ja realiseeriti 17.12.2010. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kes pooltest pidi organiseerima vara tagastamise transpordi peale lepingu ülesütlemist. Kostja väidetel pidi seda tegema vastavalt poolte kokkuleppele hageja. Hageja väitel oli vara üleandmise kohustus kostjal vastavalt lepingu üldtingimuste punktile 7.5 ning hageja poolt kostjale 24.03.2010 saadetud kirjas olid toodud täpsed andmed, kuhu vara viia. Vastavalt liisingulepingu üldtingimuste p-le 7.5 liisingulepingu ülesütlemisel kohustub liisinguvõtja viivitamatult liisingueseme valduse üle andma liisinguandja volitatud esindajale, vastavalt liisinguandja poolte kehtestatud tähtajal ja korras. Hageja on esitanud tõendina pärast liisingulepingu ülesütlemist kostjale saadetud teatise lepingu ülesütlemise kohta (tlk 34-35) ning väljastusteate, et kostja on teate kätte saanud (tlk 36). Teatises on hageja märkinud, et liisinguvõtjal tuleb vara tagastada XXXAS-i kasutatud liisinguautode müügiplatsile aadressile XXX, Tallinn hiljemalt 15.04.2010. Kostja ei ole esitanud tõendeid, et kostja oleks vara 4 (7)

tagastanud või, et pooled oleks kokku leppinud, et hageja organiseerib liisinguesemete tarnspordi ise, mistõttu ei saa lugeda põhjendatuks kostja vastuväidet, et hageja pidi vara transpordi ise organiseerima. Kostja ei ole vaidlustanud vara tagastamise ja realiseerimise kulusid summas 1465,01 eurot, mida hageja on tõendanud hagejale OÜ XXX, XXXOÜ ja XXXAS-i poolt esitatud arvetega ja arvete tasumise maksekviitungitega (tlk 47-57). Seega on põhjendatud kostjalt hageja kasuks vara tagastamise ja realiseerimiskulude kokku summas 1465,01 eurot väljamõistmine. Kostja leiab, et vara jääkmaksumuse väljamõistmine kostjalt ei ole põhjendatud, sest liisingulepingu p. 18.5 kohaselt oli liisingueseme müüja andnud tagasiostugarantii. Hageja nõustub, et liisingueseme müüjaga XXX OÜ oli sõlmitud tagasiostuleping, aga kuna XXX OÜ kustutati registrist 04.05.2009, ei olnud hagejal võimalik tema vastu nõuet maksma panna. Vara kuulus realiseerimisele vabaturutingimustes vastavalt lepingu üldtingimuste punktile 7.4. Liisingulepingu üldtingimuste p. 7.4 kohaselt liisingulepingu ülesütlemisel lähtudes liisingulepingu üldtingimuste punktist 7.1 kuulub liisinguese liisinguandja poolt võõrandamisele. Liisingueseme võõrandamisest saadud rahasumma arvelt kustutatakse esmajärjekorras liisingulepingu ülesütlemise ja liisingueseme võõrandamisega kaasnenud dokumentaalselt tõestatud põhjendatud kulud, seejärel liisinguvõtja poolt liisingulepingu ülesütlemisel tasumata osamaksed ja intress, seejärel kõik sellel järgnevate kalendrikuude eest tasumisele kuuluvad maksed, siis tasumata viivised ja leppetrahvid ning üksnes seejärel kannab liisinguandja järelejääva rahasumma liisinguvõtja kontole. Kohtu hinnangul on jääkmaksumuse väljamõistmine põhjendatud lähtuvalt liisingulepingu punktist 7.4. Kostja jääkmaksumuse summat vaidlustanud ei ole. Lähtuvalt eeltoodust peab kohus põhjendatuks kostjalt hageja kasuks välja mõista vara jääkmaksumus 2862,23 eurot. Kostja ei nõustu vara müügihinnaga, kuna kostjat ei teavitatud müügiprotsessist ja kostjal ei olnud kaasatud õiglase müügihinna kujundamisse. Kostja oleks leidnud varale ostja. Hageja väitel on hageja kostjat müügiprotsessist teavitanud 24.03.2010 kirjaga, mille pöördel on esitatud ka müügiprotsessi kirjeldus (tlk 34-35). Lisaks on hageja saatnud kostjale ka teavituse vara müükisuunamise, valitud strateegia ja määratud alghinna kohta (tlk 111). Hageja on esitanud seega kohtule tõendid, millest nähtuvalt on hageja kostjat teavitanud vara võõrandamisest ja liisingueseme müügiprotseduurist (tlk 34-35) ning väljastusteate kostjale teadete saatmise kohta (tlk 36). Kostja ei ole oma poolt esitanud tõendeid selle kohta, et vara müügi eest saadud summa oleks võinud olla suurem. Seega tuleb lugeda vara müügihind 3483,29 põhjendatuks. Kostja ei vaidlustanud debitoorset võlgnevust summas 1856,19 eurot ja viivisemaksete võlgnevust summas 34,35 eurot. VÕS 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Vastavalt VÕS § 82 esimesele lõikele, kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 punktid 1, 4 ja 6 ning § 115 lg 1 sätestavad, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, öelda lepingu üles ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 367 lg 1 järgi liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. VÕS § 367 lg 4 kohaselt 5 (7)

liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni, lg 8 alusel võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva seaduse § - s 162 sätestatule. Vastavalt liisingulepingu punktile 5.1 on viivisemääraks 7% aastas (tlk 8). Lähtuvalt eeltoodust on hagi põhjendatud ja tõendatud ning kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele 2734,49 eurot ning viivis 7% põhinõudelt (2700,14 eurolt) alates hagi esitamisest, s.o. 17.04.2013 kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulude jaotus. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, menetlusosaline võib TsMS § 174 lg 1 kohaselt nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kuivõrd hagiavaldus kuulub rahuldamisele, tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. Juhindudes TsMS § 174 lg 1 võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Vastavalt TsMS § 174 lg 3 hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

/allkirjastatud digitaalselt/ Liili Lauri Kohtunik

6 (7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.