AS Ferreks TT hagi A Ri vastu 11 887,57 euro ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 03. juuni 2013 otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
11 887,57 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
A Ri apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: AS Ferreks TT (registrikood 10375341), esindaja advokaat Katrin Sarap Kostja: A R (isikukood xxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Madis Mahlapuu
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 03. juuni 2013 otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale maakohtule.
2.Apellatsioonkaebus rahuldada.
3.Menetluskulud jaotatakse asja uuel läbivaatamisel. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.
Menetlusabi taotlemise selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.AS Ferreks TT esitas 10.02.2012 Harju Maakohtule hagi A Ri vastu 11 887,57 euro ja viivise saamiseks.
2.Hagiavalduse kohaselt müüs kostja hageja juhatuse liikmena hagejale kuulunud sõiduki Mitsubishi Outlander 2,0 Sport hageja töötajale J Gile, kes tasus 25.02.2009 ja 27.01.2010 sõiduki eest kokku 196 000 (10 000 + 40 000 + 146 000) krooni. Nimetatud summast 186 000 krooni vastuvõtmist kinnitas kostja oma allkirjaga ja 10 000 krooni vastuvõtmist A N. Hageja raamatupidamises nimetatud summa kassa laekumisena ei kajastunud. Hageja raamatupidamises ei ole neid summasid kajastatud. Kostja omastas hagejale kuulunud sõiduki müügist laekunud sularaha, käitudes pahatahtlikult ja vastuolus hageja huvidega. Raha omastamisel ei täitnud kostja oma kohustusi juhatuse liikmelt tavaliselt oodatava hoolsusega ja ta põhjustas hagejale kahju. Kostjal puudus õigus ja volitus hageja vara omastamiseks. Hageja nõudis kostjalt 27.01.2012 nõudekirjaga raha tagastamist, kuid kostja raha ei tagastanud. Kostja vastuväited
3.Kostja palus jätta hagi rahuldamata. Kostja ei omastanud 11 887,57 eurot ja ei tekitanud hagejale kahju. J. Gilt saadud 11 887,57 eurot suunati hageja majandustegevusse, sh tasuti sellest rahast töötajatele sularahas palka ja kostja ei omastanud sellest midagi. Kuivõrd hagejale kahju ei tekitatud, on põhjendamatu ja alusetu ka hageja viivise nõue. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused
4.Maakohus rahuldas hagi, mõistes kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 11 887,57 eurot, kohtuotsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 1257,71 eurot ja viivise VÕS § 113 lg-s 1 ettenähtud määras kuni põhivõla tasumiseni. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda.
5.Poolte vahel on vaidlus selles, kas kostja kasutas hageja sõiduki müügist saadud sularaha 11 887,57 eurot (186 000 krooni) hageja majandustegevuseks.
6.Kohus leidis, et tõendamata on kostja väited J. Gilt sõiduki eest saadud sularaha kasutamise kohta hageja majandustegevuses, sh töötajatele nn ümbrikupalkade maksmiseks. Kostja esitatud tabel väidetavalt O B töötajate osas saamata jäänud töötasu 20 622,85 euro kohta ja tabel töötajate allkirjadega saamata jäänud töötasude kättesaamise kohta ei ole usaldusväärsed tõendid. Neist ei nähtu, kes tabelid koostas, millise kuu ja aasta kohta need koostati ning tabelid on allkirjaõigust omava isiku poolt allkirjastamata. Tabelite alusel ei ole võimalik teha põhjendatud järeldust, kas hageja töötajate töötasuarvestus oli õige, kui palju nad töötasu kätte said ja kas ning kui palju oli töötasu väidetavalt vähem makstud. Usaldusväärseks ja asjakohaseks tõendiks ei ole ka kostja esitatud hageja 2011. Jaanuari - veebruari kasumiaruanne ning töötajate 2011. a palgaarvestus. Dokumendid on allkirjastamata, ei nähtu kes dokumendid koostas ja need ei oma seost käesoleva vaidlusega, kuna puudutavad
2011. a algust, mitte 2010. a, mil kostja sai J. Gilt sõiduki eest lõpliku rahasumma. Kostja 2012.a veebruari kiri AS Eesti Talleks nõukogule ja juhatusele ei ole samuti asjakohane tõend, kuna selles korratakse samu väiteid, mida kostja esitas vastuses hagile.
7.23.04.2013 kohtuistungil ülekuulatud tunnistajad A. N ja J. G selgitasid küll sõiduki tehinguga seonduvat, kuid nende alusel ei saa tõendatuks lugeda kostja vastuväidet, et sõiduki müügist saadud raha kasutati hageja majandustegevuseks. A. N kinnitas, et hageja juures maksti palka ka sularahas, kuid ta ei mäletanud, et ta oleks kuskile alla kirjutanud, võib-olla kassa sissetuleku orderile, aga 100% ta seda ei kinnitanud. Tunnistaja J. Gi ütluste kohaselt ta ei teadnud, kas kostja temalt sõiduki eest makstud sularaha kellelegi edasi andis. Hiljem sai ta teada, et kostja maksis selle firma töötajatele palkadeks. Sellised üldsõnalised ja ebakonkreetsed ütlused vaidlusalust asjaolu ei tõenda.
8.Kostja hageja juhatuse ainuliikmena oleks pidanud kajastama sõiduki võõrandamisest saadud raha hageja kassas ja raamatupidamises. Kostja seda ei teinud ja ta ei ole tõendanud, et seda raha oleks kasutatud hageja huvides. Kostja kui käsundisaaja ei andnud käsundi täitmise korras saadut hagejale kui käsundiandjale välja (VÕS § 626 lg 1). Seega tekitas kostja hagejale kahju 11 887,57 eurot ja peab selle hüvitama (VÕS § 115 lg 1, § 127 lg 1, 4).
9.Kostja oli hageja juhatuse liige kuni 29.04.2011 ja tema kätte laekunud raha tuleb lugeda hageja rahaks kuni kostja kui hageja juhatuse liikme liikmelisuse lõppemiseni (TsÜS § 31 lg 5). Viivisearvestuse alguseks tuleb lugeda hageja poolt kostjale antud võlgnevuse tasumise tähtaeg 03.02.2012 (VÕS § 82 lg 7). Kostja viivitas põhivõlgnevuse 11 887,57 euro tagastamisega hagejale 2012. a 332 päeva ja 2013. a kuni kohtuotsuse tegemiseni 154 päeva. Sissenõutavaks muutunud viivis kuni kohtuotsuse tegemiseni on 1257,71 eurot. TsMS § 367 järgi võib viivist nõuda kuni põhinõude täitmiseni. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
10.Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks.
11.Kohus kohaldas otsuse tegemisel vääralt materiaalõiguse norme ja rikkus menetlusõiguse norme, eelkõige kohtulahendi põhjendatuse nõuet (TsMS § 442 lg 8). Kohus ei hinnanud seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt.
12.Ebaõige on kohtu seisukoht, et kostja ei tõendanud sõiduki müügist saadud 11 887,57 euro kasutamist hageja majandustegevuses. Tunnistaja A. Ni ütluste kohaselt tasus ta vaidlusaluse sõiduki sissemaksu 30 000 krooni hageja eest OÜ-le Stimonter ja sõiduki müümisel tagastati 30 000 krooni A. Nile kui OÜ Stimonter esindajale. Asjaolu, et hagejal oli seoses vaidlusaluse sõidukiga rahaline kohustus OÜ Stimonteri ees, kinnitab ka 29.05.2007 hageja ja OÜ Stimonter vahel sõlmitud eelkokkulepe nr FER-STI-29.05.07, mille kohaselt hageja loovutab sõiduki väljaostueesõiguse OÜle Stimonter sõiduki liisingperioodi lõppemisel. Kohus ei andnud 03.06.2013 otsuses hinnangut tunnistaja A. Ni ütlustele.
13.Tunnistaja J. Gi ütlustest nähtub, et kostja allkiri auto müügitehingu eest raha saamise kohta võeti J. Gilt pärast tehingu tegemist, kui kostja oli hageja juurest juba lahkunud. Ka nendele ütlustele ei andnud kohus hinnangut. Kostja ütlustele jättis kohus samuti hinnangu andmata.
14.Ebaõige on kohtu järeldus, et tabel töötajate allkirjadega saamata jäänud töötasude kättesaamise kohta, hageja 2011.a Juari - veebruari kasumiaruanne ja töötajate 2011.a
palgaarvestus ei ole usaldusväärsed tõendid, kuna neist ei nähtu, kes nimetatud tabelid koostas, millise kuu ja aasta kohta need koostati ja tabelid on allkirjaõigust omava isiku poolt allkirjastamata. Kostja selgitas kohtuistungil ülaltoodud asjaolusid. Kohus ei põhjendanud, miks ta nende selgitustega ei arvestanud. Kohus ei täitnud põhjendamiskohustust, jättes andmata hinnangu tunnistajate ütlustele, mis kinnitavad kostja ütlusi sõiduki müügist saadud sularaha kasutamise kohta hageja majandustegevuses.
15.Eelmenetluse käigus esitas kostja taotluse tsiviilasjade nr 2-12-6146 ja nr 2-12-43232 liitmiseks ühte menetlusse TsMS § 374 alusel. Kohus jättis põhjendamatult selle taotluse rahuldamata. Vastus apellatsioonkaebusele
16.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
17.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ning maakohtu otsus TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise ja materiaalõiguse normi vale kohaldamise tõttu ning asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale maakohtule.
18.Hageja nõuab kostjalt kui hageja endiselt juhatuse liikmelt juhatuse liikme kohustuste rikkumisega hagejale tekitatud kahju hüvitamist. Pooltel on vaidlus selle üle, kas kostja tekitas aktsiaseltsile kahju 11 887,57 eurot või kasutas ta raha, mille ta võttis sularahas vastu hagejale kuulunud sõiduki ostjalt, hageja majandustegevuses.
19.Hageja peab nõude maksmapanekul ÄS § 315 lg 2 järgi tõendama, et aktsiaseltsile on tekitatud kahju, et juhatuse liige rikkus oma kohustusi ja et just need rikkumised põhjustasid aktsiaseltsile hagiavalduses nimetatud kahju. Pärast nende asjaolude tõendamist on juhatuse liikmel võimalik vabaneda vastutusest, kui ta tõendab, et rikkumine oli vabandatav VÕS § 103 lg 1 järgi.
20.Maakohus leidis, et kostja rikkus ÄS § 306 lg-s 4 sätestatud raamatupidamise korraldamise kohustust, kui jättis hagejale kuulunud sõiduki müügist saadud raha hageja kassas ja raamatupidamises kajastamata ning rikkus käsundisaajana VÕS § 626 lg-s 1 sätestatud saadud raha väljaandmise kohustust ja tekitas eelnimetatud rikkumistega hagejale 11 887,57 euro suuruse kahju.
21.VÕS § 127 lg 1 järgi on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Selline kahju on ÄS § 315 lg 2 kaitsealas, st selline kahju on juhatuse liikmete kohustuste rikkumise korral hüvitatav.
22.Riigikohus leidis lahendis nr 3-2-1-110-13, et olukorras, kus juhatuse liige teeb kas raamatupidamislikus või maksunduslikus mõttes ebaseadusliku väljamakse, tuleb aktsiaseltsile kahju tekkimise tuvastamisel hinnata väljamakse eest saadud vastusoorituse väärtust. Seejuures tuleb lähtuda VÕS § 127 lg-s 1 ja § 127 lg-s 5 sätestatust, mille järgi tuleb kahjuhüvitisest maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema säästetud kulud, välja arvatud juhul, kui kasu mahaarvamine oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. Äriühingu kahjuna ei saa automaatselt käsitada ümbrikupalkadena väljamakstud summat, millelt maksud maksmata jäid, sest iseenesest ei tähenda töötajatele ümbrikupalga maksmine vastusoorituse puudumist ega tekita seega ka varalist diferentsi. Varaline diferents VÕS § 127 lg 1 mõttes eeldab varalise olukorra
võrreldavat halvenemist – äriühing peab olema sattunud juhatuse liikme kohustuse rikkumise tulemusena halvemasse olukorda võrreldes selle olukorraga, milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei oleks toimunud. Kui aktsiaselts maksab töötajatele nn ümbrikupalka, ei satu aktsiaselts selle väljamakse osas varaliselt halvemasse olukorda kui seaduslikku palka makstes. Kahju hüvitamise eesmärgiks on luua olukord, milles võlausaldaja oleks siis, kui võlgnik oleks kohustuse täitnud, kusjuures kahju hüvitamine ei tohi olla kannatanu rikastumise allikaks.
23.TsMS § 230 kohaselt peab hagimenetluses kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Lojaalsuskohustuse rikkumise korral, näiteks olukorras, kus äriühing tugineb hagejana sellele, et kostja omastas äriühingu raha, on omastamise tõendamine hageja kohustus. Kui hageja tõendab, et aktsiaseltsile laekus raha, mida ei kajastatud ametlikus raamatupidamises, ja kostja väidab, et seda raha kasutati aktsiaseltsi huvides, peab kostja eelnimetatud väidet ka tõendama. Selleks võib kostja kasutada kõiki lubatavaid tõendeid. Praeguses asjas on kostja tõendid ka esitanud, kuid otsuse tegemisel ei arvestanud kohus ühtegi tõendit, millega kostja soovis tõendada raha kasutamist hageja majandustegevuses, sh sularahas palkade maksmiseks.
24.Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus rikkus TsMS § 442 lg-s 8 sätestatud otsuse põhjendamise kohustust. Maakohus jättis põhjendamatult kõrvale tunnistajate A. Ni ja J. Gi ütlused, millest nähtub selgelt, et töötajatele maksti palka sularahas (I kd lk 236, 237). Maakohus ei andnud hinnangut tunnistaja A. Ni ütlustele selle kohta, et ta tasus vaidlusaluse sõiduki sissemaksu 30 000 krooni hageja eest OÜ-le Stimonter ja sõiduki müümisel tagastati 30 000 krooni temale kui OÜ Stimonter esindajale. Samuti on jäetud formaalsete põhjendustega alusetult kõrvale kostja esitatud tabelid töötasude arvestuse ja töötasude kättesaamise kohta, kus on ka töötajate allkirjad, mis kinnitavad raha saamist (I kd lk 158-164, 166177). 23.04.2013 kohtuistungi protokollist ei nähtu, et kohus oleks küsinud kostjalt selgitusi tema esitatud tõenditega seonduvate konkreetsete asjaolude kohta, sh millist ajavahemikku need tabelid käsitlevad.
25.Praeguses asjas on hageja kostja rikkumistest tuleneva negatiivse tagajärjena käsitlenud seda, et hagejal jäi müüdud auto eest laekunud sularaha saamata. Kuna tunnistajate ütluste kohaselt maksti sellest rahast töötajatele välja töötasu ja täideti rahaline kohustus OÜ Stimonter ees, siis on sellised kulud äriühingu jaoks vähemalt eelduslikult vajalikud kulud, sest äriühing oleks pidanud töötajatele nende töö eest igal juhul palka maksma. Seega ei saa raha maksmine nn ümbrikupalgana iseenesest olla käsitletav äriühingule kahju tekitamisena. Samuti oleks hageja pidanud eelduslikult täitma rahalise kohustuse teise äriühingu ees.
26.Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul täita eelmenetluse ülesanded ja kohtu selgitamiskohustust, arvestades eeltoodud selgitusi. Kohtuotsuse puudulikkus ei ole antud juhul ringkonnakohtu poolt kõrvaldatav ja asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule eelmenetluse staadiumist. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks kohtuotsuse tühistamisel uue otsuse tegemist, sest uute faktiliste asjaolude tuvastamise ja tõendite esmakordse hindamise korral peab olema pooltele tagatud põhiseaduse § 24 lg-s 5 sätestatud edasikaebeõigus kohtu poolt tuvastatud faktiliste asjaolude vaidlustamiseks tulenevalt TsMS § 688 lg-tes 3 ja 4 sätestatust. Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus asja lahendamiseks olulist tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamise tagamiseks juhinduma TsMS §-dest 348 ja 351. TsMS § 230 lg 2 teise lause järgi võib kohus vajadusel teha menetlusosalistele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid.
27.Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel tuvastada, kas raha, mille raamatupidamises kajastamata jätmist kostjale ette heidetakse, võidi kasutada aktsiaseltsi huvides ja kas sellest tulenevalt võib kahju tekkimine täielikult või osaliselt olla välistatud. Muu hulgas tuleb maakohtul asja uuel läbivaatamisel hinnata tunnistajate ütlusi, mille kohaselt kasutati laekunud sularaha vähemalt osaliselt töötajatele palkade maksmiseks ja hageja rahalise kohustuse täitmiseks, ning arvestada sellega, et aktsiaseltsi huvides tehtud raamatupidamislikus mõttes ebakorrektne väljamakse võib olla kahju vaid ulatuses, milles aktsiaselts selle eest midagi vastu ei saanud.
28.Kostja taotlust tsiviilasjade nr 2-12-6146 ja nr 2-12-43232 liitmiseks ühte menetlusse TsMS § 374 alusel ei pidanud maakohus rahuldama. Ringkonnakohus leiab, et nendes asjades esitatud nõuded ei ole õiguslikult omavahel seotud ja nende ühine menetlemine ei võimalda nende kiiremat lahendamist ega lihtsusta nende menetlemist.
29.Menetluskulude jaotus määratakse TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi kindlaks asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemusest.
Tiit Kollom
Ele Liiv
Ande Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.