Hageja: Osaühing XXX(registrikood XXX, asukoht XXX); Hageja seaduslik esindaja: juhatuse liige XXX (isikukood XXX, e-post XXX); Kostja: XXXOÜ (registrikood XXX, asukoht XXX, e-post
XXX);
Kostja lepinguline esindaja: Tatjana Dobolina (isikukood 48408070349, e-post [email protected]).
Asja läbivaatamine
Lihtmenetluses
võla 1.170,25 euro
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Osaühing XXX hagi osaliselt.
2.Välja mõista kostjalt XXXOÜ-lt Osaühingu XXX kasuks võlgnevus kokku summas 209,23 eurot (kakssada üheksa eurot ja kakskümmend kolm senti). Menetluskulude jaotus
3.Jätta menetluskulud 18% ulatuses kostja ja 82% ulatuses hageja kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on pooltel õigus edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtusse (Pärnu mnt 7, Tallinn, e-post [email protected]) esitades apellatsioonkaebuse 30 (kolmekümne) päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 (viie) kuu möödumisel esimese astme kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonikaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv, mille suurus sõltub tsiviilasja hinnast ja sellest, kas kaebus esitatakse veebilehe www.e-toimik.ee kaudu. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 187 lõikele 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja
seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Tsiviilasja asjaolud ja menetluse käik
1.Osaühing XXX esitas 10.05.2013.a. Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse XXXOÜ vastu võla summas 5.820,25 eurot väljamõistmiseks. Kohus tegi 20.05.2013.a. XXXOÜ-le makseettepaneku, millele XXXOÜ esitas 24.05.2013.a. vastuväite, milles tunnustas nõuet üksnes osaliselt 4.650,00 euro ulatuses. 18.06.2013.a. määrusega lõpetati maksekäsu kiirmenetlus ja anti asi üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Tsiviilasja sai kohtunik menetlemiseks 18.06.2013.a.
2.Harju Maakohus tegi 28.06.2013.a. XXXOÜ poolt tunnustatud nõude osas summas 4.650,00 eurot maksekäsu. Osaühing XXX esitas 12.07.2013.a. kohtule hagiavalduse võla summas 1.170,25 euro väljamõistmiseks. Harju Maakohus võttis käesoleva asja menetlusse 09.08.2013.a., paludes oma 18.09.2013.a. kohtukirjaga, juhindudes TsMS § 405 lõike 1 punktist 8, esitada pooltel kohtule täiendavaid tõendeid.
3.Hageja poolt 12.07.2013.a. kohtule esitatud hagiavalduse kohaselt osutas hageja kostjale transporditeenuseid lähtudes kostja poolt esitatud tellimustest. Kõiki transporditeenuste osutamise eest esitatud arveid kostja aga hagejale õigeaegselt ei tasunud. Kostja on tasumata jätnud viivisearve nr 1340400. Hageja leiab, et viivisearve esitamine, võttes aluseks viivise määraga 0,5% päevas, on õiguspärane, kuna nimetatud viivisemäär oli märgitud kõigile kostjale esitatud arvetele. Kuivõrd kostja on arved kätte saanud, ega esitanud neile vastuväiteid, saab hageja hinnangul lugeda arved kostja poolt täies ulatuses aktsepteerituiks ning arvetel näidatud viivisemääraga nõustunuks.
4.Oma 27.10.2013.a. kohtule esitatud seisukohas kinnitas hageja, et teenuseid osutati vastavalt autoveolepingutele, mille eest esitati kostjale arved nr 1340096, 1340105 ja 1340150. Nimetatud arvete alusel võlgnevate summade eest koostati viivisearve nr 1340400 seisuga 26.04.2013.a. 26.09.2013.a. laekus hageja pangakontole 4.650,00 eurot. Hageja leiab, et arvestades asjaolu, et võlgnetud summa laekus hageja pangaarvele alles 26.09.2013.a., oleks tal õigus arvestada ka viivist kuni selle kuupäevani. Kuivõrd viivise suurus oleks sellisel juhul suurem, tegi hageja ettepaneku, et kostja tasuks hagejale hagiavalduses toodud summa 1.170,25 eurot, millisel juhul hageja ei nõuaks viivist kuni 26.09.2013.a.
5.Hageja esitas kohtule oma nõude tõendamiseks dokumentaalsete tõenditena: kostjale esitatud arved nr 1340096, 1340105 ja 1340150 ja viivisarve nr 1340400.
6.Kostja kinnitas oma 03.09.2013.a. kohtule esitatud vastuses hagiavaldusele, et ta tunnistab võlgnevust üksnes osaliselt. Kostja selgitas, et ta ei ole nõus tasuma viivist määraga 0,5% päevas, kuna poolte vahel sõlmitud autoveolepingutes ei olnud kokku lepitud viivise määras. Kuivõrd lepingupooled ei olnud lepingus viivise suuruses kokku leppinud, kuulub kostja arvates käesoleval juhul kohaldamisele seadusest tulenev viivisemäär. Kostja kinnitas, et ta on hageja poolt tunnustatud nõude summas 4.650,00 eurot tasunud kohtutäiturile 17.09.2013.a.
7.Kostja esitas kohtule oma vastuväidete tõendamiseks dokumentaalsete tõenditena: autoveolepingud nr 250120133 ja 250120134 ning arved nr 1340096, 1340105 ja 1340150, samuti maksekorraldused summade ülekandmise kohta hagejale ja kohtutäiturile. Kohtuotsuse põhjendused
8.Kohus menetleb käesolevat hagi lihtsustatud korras vastavalt TsMS §-ile 405. TsMS § 444 lõige 2 sätestab, et kui kohus menetleb hagi lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. Käesolev kohtuotsus on põhjendava osaga.
9.Kohus, tutvunud hagiavalduse ja selle täpsustuste ning lisadega, samuti kostja vastuväidetega ja kostja poolt esitatud tõenditega, ning uurinud kohtule esitatud dokumentaalseid tõendeid kogumis, leiab, et hagi on põhjendatud üksnes osaliselt ja tuleb seetõttu ka rahuldada osaliselt.
10.Poolte vahel puudub vaidlus asjaolude üle, et hageja osutas kostjale transporditeenuseid lähtudes kostja poolt esitatud tellimustest, poolte vahel olid sõlmitud autoveolepingud nr 250120133 ja 250120134 (t/l 57-58) ning kostja pidi maksma hagejale osutatud teenuste eest vastavalt hageja poolt esitatud arvetele. Samuti ei vaidle pooled asjaolu üle, et kostja jättis hageja poolt esitatud arved tasumata, mille tõttu tekkis hagejal õigus nõuda viivist. Kirjalikes veolepingutes puudus kokkulepe viivisemäära suuruse kohta, kuid sellele vaatamata esitas hageja kostjale tasumiseks arved nr 1340096, 1340105 ja 1340150 (t/l 68-70), milles oli muuhulgas märgitud viivisemääraks 0,5% päevas, ning kostja võttis nimetatud arved vastu, esitamata nende osas vastuväiteid. Hageja ja kostja vahel autoveolepingute nr 250120133 ja 250120134 sõlmimist tõendavad ka kostja poolt kohtule esitatud lepingute koopiad (t/l 57-58).
11.Pooled vaidlevad käesoleval juhul kohaldatava viivisemäära suuruse üle, saavutamata üksmeelt, kas arvete vastuvõtmine tähendab ka nõustumist arvetel märgitud viivisemääraga. Kohus leiab, et kuivõrd poolte vahel olid sõlmitud teenuste osutamise lepingud, tekkis kostjal ka kohustus tasuda talle esitatud arveid vastavalt võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 8 lõikes 2 sätestatule, mille kohaselt on leping pooltele täitmiseks kohustuslik. Leping on aga pooltele täitmiseks kohustuslik vaid juhul kui puuduvad alused, mille tõttu võiks leping olla kehtetu või lõppenud. Käesoleval juhul nimetatud aluseid ei esine. Seega tuli kohustus vastavalt VÕS § 76 lõikele 1 täita vastavalt lepingule või seadusele. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt loetakse kohustus kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. Vastavalt VÕS § 82 lõikele 1 tuleb, juhul kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, kohustus täita sellel tähtpäeval. Vastavalt VÕS § 82 lõikele 7 muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Vastavalt VÕS § 101 lõike 1 punktidele 1, 4 ja 6 võib võlausaldaja, juhul kui võlgnik on kohustust rikkunud, nõuda kohustuse täitmist ja taganeda lepingust või öelda leping üles ning rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Vastavalt VÕS § 108 lõikele 1 võib võlausaldaja, juhul kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, nõuda selle täitmist. VÕS §-i 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi
(viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-is 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa (kuni 14.04.2013.a. seitse) protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Tulenevalt eeltoodust peaks seaduses sätestatud viivisemäärast kõrgema viivisemääraga viivise nõudmiseks olema kõrgem viivisemäär lepinguga kindlaks määratud ja seega kokkulepitud. Käesoleval juhul kohtule esitatud autoveolepingutes kokkulepe viivisemäära kohta puudub. Samas on võimalik lepingu hilisem muutmine ja täiendamine, kuid ka nimetatut ei ole kohus käesoleval juhul tuvastanud. Kohtu hinnangul ei saa kostja poolt arvete vastuvõtmist ning nendele vastuväidete mitteesitamist lugeda lepingutingimuste muutmiseks, kuna vastavalt VÕS § 13 lõikele 1 võib lepingut muuta üksnes lepingupoolte kokkuleppel. Käesoleval juhul nimetatud kokkuleppe sõlmimist pooled kohtule tõendanud ei ole. Ka Riigikohus on oma 17.12.2009.a. lahendi 3-2-1-144-09 punktis 11 asunud seisukohale, et arvete vastuvõtmine ja/või allkirjastamine ei tähenda üldjuhul seda, et arve vastuvõtja nõustub arvel esitatud tingimustega, milles varem kokkulepitud ei ole, kuna arvete vastuvõtmist ei saa tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lõike 2 või 3 alusel lugeda otseseks või kaudseks tahteavalduseks, millest nähtuks soov tuua kaasa õiguslik tagajärg, s.t nõustumine arvel märgitud viivise summa ja selle määraga. Selleks, et arvel näidatud tingimused muutuksid poolte kokkuleppe osaks, peaks olema arvel selgelt näidatud, et soovitakse kokku leppida seni kokkuleppimata tingimustes. Käesoleval juhul ei ole aga arvetele peale viivisemäära märkimise muud informatsiooni lisatud. Samuti ei ole käesoleval juhul tõendatud, et tegemist oleks ka viidatud Riigikohtu lahendis toodud erandiga, mille puhul arve vastuvõtmine või sellele allakirjutamine võib tähendada arvel märgitud tingimustega nõustumist, kui vastuvõtja on varasema käitumisega näidanud, et aktsepteerib arvel näidatud tingimusi, tasudes nt varasemal arvel näidatud viivise. Käesoleval juhul selliseid asjaolusid pooled esile toonud ei ole. Seega, kuivõrd hagejal ei olnud käesoleval juhul õiguslikku alust viivist määraga 0,5% päevas (s.o 182,5% aastas) nõuda, samuti kostjale sellise määraga arveid esitada, puudus ka alus nõuda nende tasumist nõutud summas.
12.Kuigi kostja ei olnud käesoleval juhul kohustatud tasuma viivist määraga 0,5% päevas, tekkis hagejal õigus nõuda kostjalt viivise maksmist seadusjärgses määras, mistõttu käsitleb kohus alljärgnevalt väljamõistetava viivise suurust, arvestades väljamõistetava viivise summa lähtudes poolte poolt kohtule esitatud tõenditest. Kohus arvestab viivist kuni kostja poolt arvete nr 1340096, 1340105 ja 1340150 (t/l 68-70) tasumiseni kostja poolt 17.09.2013.a., mille tõendamiseks on kostja kohtule esitanud 17.09.2013.a. makskorralduse kohtutäiturile (t/l 74) summas 5.010,94 eurot. Nimetatud summa sisaldab arvete alusel võlgnetavat summat ja kohtutäituri tasu. Kohus ei nõustu siinkohal hageja väitega, et viivist võiks arvestada kuni 26.09.2013.a., mil võlgnevus laekus hageja kontole, kuna kostja on tõendanud, et ta on võlgnevuse tasunud 17.09.2013.a. ja hageja ei ole kohtule esitanud tõendit, et võlgnevus on temale laekunud alles 26.09.2013.a. Samuti ei ole hageja selgitanud, miks ta leiab, et viivise arvutamine kuni 26.09.2013.a. on põhjendatud, arvestades täitemenetluse seadustiku § 43 lõiget 1, mille kohaselt peab kohtutäitur võlgniku varast sundtäitmise tulemusel kohtutäituri ametialasele arvelduskontole laekunud raha kandma sissenõudjale üle kümne tööpäeva jooksul raha laekumisest arvates. Kohtu hinnangul saab käesoleval juhul lugeda kostja poolt kohustuse täidetuks raha ülekandmisega kohtutäituri ametialasele arvelduskontole 17.09.2013.a., mis on ka tõendatud kostja poolt kohtule esitatud maksekorraldusega. Kuivõrd seadusjärgne viivisemäär perioodil 03.03.2013.a. - 14.04.2013.a. oli 7,75% aastas, perioodil 15.04.2013.a. - 30.06.2013.a. 8,75% aastas ja perioodil 01.07.2013.a. - 17.09.2013.a.
8,50% aastas, on viivise arvutuskäik arvete nr 1340096 ja 1340105 järgse võlgnevuse kokku summas 3.100,00 eurot (1.550,00 eurot + 1.550,00 eurot) eest alljärgnev:
Perioodi algus
Perioodi lõpp
Hilinenud päevi
03.03.2013 16.03.2013 15.04.2013 01.07.2013
15.03.2013 14.04.2013 30.06.2013 17.09.2013
Viivise määr Võlgnetav aastas summa 7,75% 7,75% 8,75% 8,50%
3.100,00 3.100,00 3.100,00 3.100,00
Viivis kokku perioodil 03.03.2013.a. - 17.09.2013.a.
Viivise summa EUR 8,56 19,75 57,22 57,03 142,56
Viivise arvutuskäik arve nr 1340150 järgse võlgnevuse 1.550,00 euro eest on alljärgnev:
Perioodi algus 17.03.2013 15.04.2013 1.07.2013
Perioodi lõpp 14.04.2013 30.06.2013 17.09.2013
Hilinenud päevi
Viivise määr Võlgnetav aastas summa 7,75% 1.550,00 8,75% 1.550,00 8,50% 1.550,00
Viivis kokku perioodil 17.03.2013.a. - 17.09.2013.a.
Viivise summa EUR 9,54 28,61 28,52 66,67
13.Tulenevalt eeltoodust on kostja kohustatud tasuma hagejale viivist kokku summas 209,23 eurot (142,56 eurot + 66,67 eurot), mistõttu kuulub ka käesoleval juhul hageja kasuks kostjalt väljamõistmisele 209,23 eurot. Tõendid, mida kohus otsuse tegemisel ei arvesta
14.Juhindudes TsMS § 238 lõikes 5 sätestatust jätab kohus tõenditena otsuse tegemisel arvestamata kostja poolt kohtule esitatud 03.04.2013.a., 08.04.2013.a. ja 09.04.2013.a. maksekorraldused hagejale selgitustega: „arve 1340066 osamaks“ (t/l 71-73), sest nimetatud tõendid ei tõenda kostja vastuväidete aluseks olevaid asjaolusid ja ei ole seega käesoleval juhul asjassepuutuvad. Menetluskulude jaotus
15.Vastavalt TsMS § 173 lõikele 1 märgib asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Vastavalt TsMS § 163 lõikele 1 kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohtu hinnangul on käesolevas asjas põhjendatud jaotada menetluskulud võrdeliselt väljamõistetud summale selliselt, et 18% menetluskuludest jääb kostja ning 82% hageja kanda. Vastavalt TsMS § 174 lõikele 1 võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 (kolmekümne) päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Vastavalt
sama paragrahvi lõikele 4 esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Tsiviilasja hinna määramine
13.Tsiviilasja hinna määramisel juhindub kohus TsMS § 122 lõikes 1 sätestatust, mille kohaselt on tsiviilasja hind hagihind ning TsMS § 133 lõikes 1 sätestatust, mille kohaselt arvutatakse hagihind põhinõude ja kõrvalnõuete järgi. Tulenevalt asjaolust, et hageja palus hagiavalduses kostjalt välja mõista võla 1.170,25 eurot, ja tsiviilasja hinna arvestamisel võetakse aluseks hagi esitamise aeg, on käesoleva tsiviilasja hinnaks 1.170,25 eurot.
/allkirjastatud digitaalselt/ Piret Randmaa Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.