Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

kojusõidul jne. Lisaks edastas hageja kostjat laimava ja solvava sisuga e-kirju kostja tuttavatele, tööandjale, lähedastele. 15.03.2012 tegi kostja Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuurile hageja eelnimetatud tegevuse osas avalduse. Hageja tühistas 12.03.2012 kostjale esitatud nõudekirjaga tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 94 lg 1 alusel tehingu ning nõudis alusetu rikastumise sätete alusel kostjalt 3600 euro tagastamist. 03.04.2012 vastuses viitas kostja, et hageja ei ole pettuse esinemist põhjendanud ega tõendanud ning kui hageja tegevus, sh laimavate ja solvavate kirjade saatmine, ei lõpe, kaalub kostja hageja suhtes VÕS § 1055 lg 1 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 544 lg 1 alusel lähenemis- ja suhtlemiskeelu taotlemist. 17.04.2012 ähvardas hageja lepinguline esindaja advokaat Robert Sarv kostjat telefoni teel, et võlgnetava summa koheselt tasumata jätmisel ootab kostjat ees pikk ja perspektiivitu kohtuvaidlus. 17.04.2012 saatis kostja hagejale vastuse, lükates hageja lepingulise esindaja poolt esitatud võlanõude tagasi. Hageja ja kostja ei ole sõlminud 19.09.2011 laenulepingut kui õiguslikult siduvat kokkulepet, mille kohaselt hageja andis kostjale 3600 eurot üle laenuna. Samuti ei ole kostja avaldanud tahet laenata 3600 eurot. Hageja ei ole tõendanud väidet, et kostja pöördus hageja poole laenu saamise sooviga. Kuivõrd hageja on OÜ Pikaru Projektid juhatuse liige ning osanik, võib eeldada, et hageja on majandus- ja kutsetegevuses kokku puutunud laenulepingute sõlmimisega ning on teadlik riskidest, mis kaasnevad laenu andmisel laenulepingu kirjaliku vormi järgimata jätmisega. Seega ei ole usutav, et hageja, soovides kostjale anda laenu, ei oleks sõlminud kirjalikku laenulepingut. Selle sõlmimata jätmine näitab, et hageja andis raha kostjale üle muu õigussuhte alusel. Hageja poolt raha üleandmine vastab kinkelepingu tunnustele, kuna poolte vahel olid isiklikud lähedased suhted. Täiendavaid lisatingimusi või -kohustusi ei seatud. Hageja andis kostjale VÕS § 259 lg 1 alusel üle kinkelepingu esemeks oleva 3600 eurot ning kostja sai kinkelepingu eseme omandi. Kuna raha kinkelepingule kehtivad õigusaktid kohustuslikku vorminõuet ei sätesta, sõlmiti raha kinkeleping korrektses vormis, so suuliselt. Seega on hageja alusetu rikastumise nõue õiguslikult põhjendamatu, kuna hagejal lasus kinkelepingujärgne kohustus 3600 euro üleandmiseks. Kui kohus leiab, et pooltevahelisele tehingule ei saa kohaldada kinkelepingu sätteid, palub kostja rakendada VÕS § 4 lg 1 ja lg 2 p 2 ning § 1028 lg 2 p 1. Esimese astme kohtu lahend ja põhjendused Harju Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hageja väitel on kostja jätnud laenusumma 3600 eurot tagastamata. Kostja ei eita raha saamist, kuid pooled ei ole laenulepingut sõlminud, kuna kostja ei ole avaldanud tahet laenulepingu sõlmimiseks. Hageja leiab, et laenulepingu sõlmimist kinnitab kostja väide, justkui hageja oleks loobunud kostja vastu laenu tagastamise nõudest. Kohtu hinnangul ei tähenda üksnes kostjale raha andmine seda, et rahasumma on antud laenuna ja sõlmitud oleks tähtajatu laenuleping VÕS § 396 lg 1 alusel. Ka väidetava lepingu ülesütlemisega ei saa tõendada lepingu sõlmimist. Seega ei oma tähtsust asjaolu, kas kostja on ülesütlemisavalduse kätte saanud. VÕS § 9 lg 1 tähenduses on lepingu jõustumiseks olulised poolte vastastikused samasisulised tahtevaldused ja leping on sõlmitud siis, kui pooled on saavutanud konsensuse. Laenulepingu sõlmimiseks võib teha tahteavalduse sarnaselt teiste võlaõiguslike lepingutega TsÜS § 68 lg-st 1 tulenevalt mis tahes viisil. Seega võib lepingu lugeda sõlmituks nii otseste tahteavalduste vahetamise teel kui ka kaudsete tahteavaldustega. Seejuures peab poolte tahe olema äratuntavalt väljendatud. Pooled ei vaidle asjaolu üle, et kostjal oli soov soetada endale sõiduauto ning 19.09.2011 sõlmis kostja E. Maaritsaga müügilepingu, millega omandas sõiduauto Renault Clio III hinnaga 3600 eurot. Samuti puudub vaidlus, et müügilepingus kokkulepitud ostuhind tasuti E. Maaritsale hageja

rahaliste vahendite arvelt. Pooled vaidlevad, kas hageja poolt sõiduki ostuhinna tasumise tulemusel tekkis poolte vahel laenuleping või on tegemist kinkelepinguga. Kohtule on esitatud hageja poolt kostjale 12.03.2012 saadetud nõudekiri, milles hageja leiab, et kostja on toime pannud pettuse, ehk siis hageja tahtlikult eksimusse viinud ebaõigete asjaolude avaldamisega ja tegelikkusele mittevastava kujutluspildi loomisega. Samas nähtub nõudekirjast ja pooltevahelisest elektroonilisest suhtlusest, et ühelegi konkreetsele kostjapoolsele pettusele viitavale tegevusele hageja ei tugine ning ei ole esile toonud ka ühtegi asjaolu, millest nähtuks kostjapoolne raha andmisele suunatud hageja survestamine või muul moel hageja mõjutamine. Eeltoodu alusel nähtub, et hageja andis raha autoostuks oma vaba tahte alusel ja ilma kostja mõjutuseta. Samuti on tõendatud, et mingeid tahteavaldusi laenulepingu sõlmimiseks ei teinud kumbki pool. Kuivõrd tõendamata on raha kostjale laenuna andmine, ei saa olla küsimust ka laenu tagastamisest. Hageja poolt kostjale sõiduauto ostuks raha andmine vastab kinkelepingu tunnustele (VÕS § 259 lg 1). Hageja on rikastanud kostjat 3600 euro võrra ajal, mil hageja ja kostja vahel olid isiklikud lähedased suhted. Vaidlus puudub, et oktoobris 2011 poolte lähedased suhted lõppesid ja 12.03.2012 esitas hageja kostjale nõudekirja, milles soovis tehingu tühistada. Siiski ei tähenda isiklike lähedaste suhete lõppemine automaatselt, et täidetud on kinkelepingust taganemise materiaalsed eeldused. Nõudekirjas leiab hageja, et oli 15.12.2011 mõistnud, et tema suhtes on toime pandud pettus. Pooltevahelise elektroonilise suhtluse väljatükist saab järeldada, et pooltel olid küll vastastikused etteheited suhete lõppemise osas, kuid tõenditest ei nähtu ühtegi sellist kostjapoolset käitumist, mis viitaks pettusele või annaks hagejale õiguse kinkelepingust taganeda. Kuivõrd täidetud ei olnud kinkelepingust taganemise materiaalsed eeldused, ei olnud hagejal alust lepingust taganeda. Hageja esitas ka alternatiivse nõude kostja vastu alusetu rikastumise regulatsiooni (VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1) alusel, juhul kui laenulepingu sõlmimine ei leia kinnitust. Kuna hagejal puudus kohustus kostjale laenusumma üle anda, siis oli raha andmise õiguslikuks aluseks kinkeleping, mille tagasitäitmine alusetu rikastumise sätete alusel tuleneb VÕS § 267 p-dest 1-3. Kuivõrd käesolevas menetluses ei ole tõendatud selliste aluste esinemine, ei ole hagejal alusetust rikastumisest tulenevat nõuet kostja vastu ning hagi ei kuulu ka sel alusel rahuldamisele. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kuulub hagejalt väljamõistmisele kostja menetluskulu täies ulatuses. Apellatsioonkaebus Hageja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja menetluskulud jätta kostja kanda. Maakohus on rikkunud põhjendamiskohustust, jättes selgitamata, miks kinkelepingu sõlmimise standard ei ole samaväärne laenulepingu sõlmimise standardiga. Kohus peab konkreetselt tuvastama, kas pooled on avaldanud tahet kinkelepingu sõlmimiseks. Kohtu järeldus, et pooled on sõlminud kinkelepingu, ei põhine ühelgi asjas esitatud tõendil. Kostja ei ole kinkelepingu sõlmimiseks vajalike tahteavalduste tegemist tõendanud. Laenu võtmise tehing oli kostja poolt üles ehitatud kavatsusele saada laenusumma kätte võimalikult väheste formaalsustega, kasutades ära hageja usaldust ja soovi kostjat raskel hetkel aidata ning panustades tehingu võimalikult kiirele sooritamisele. Kuivõrd kostja väitel pakkus hageja pooltevaheliste lähedaste isiklike suhete tõttu, et kingib kostjale sõiduki soetamiseks vajaliku summa, pidi kostja oma väidet tõendama. Hageja pole kunagi sellist pakkumist teinud. Kinkelepingu sõlmimist ei saa tuvastada kostja antud seletuse ning väidetavate lähedaste suhete alusel. Arvestades TsMS § 230 lg-t 1 ja Riigikohtu lahendit nr 3-2-1-137-07, peab positiivse väite esitanud pool oma väidet tõendama ning vastaspoolele ei saa tõendite esitamata jätmist ette heita seni, kuni väite esitanud pool ei ole oma väidet tõendanud. Tõendite esitamata jätmise korral piisab vastaspoolel üksnes vastavasisulise

vastuväite esitamisest. Hageja ei saa tõendada kinkelepingu puudumist kui negatiivset väidet. Lisaks on Riigikohus lahendi nr 3-2-1-146-05 p-s 27 märkinud, et kui hageja tõendas raha võlgnikule ülekandmise, siis pidi kostja tõendama, et hagejal ei ole õigust raha tagasi saada. Seetõttu pidi kostja tõendama, et on olemas mingi alus rahasummade ülekandmiseks ning poolte tahe on suunatud mingi olemasoleva kohustuse täitmisele. VÕS § 261 lg 1 kohaselt peab kinkija avaldus endale kinkelepingust tulenevate kohustuste võtmiseks olema tehtud kirjalikult. Seega on kostja jätnud väidetava kinkelepingu seadusest tuleneva vorminõude täitmata. Olgugi, et VÕS § 261 lg 2 kohaselt saab kinkija vormipuuduse Kldada kinkelepingu täitmisega, on vormipuuduse Kldamise eeldusteks kinkelepingu sõlmimise kokkuleppe olemasolu ja selle faktiline täitmine. Pooled ei ole kordagi esitanud väidet, justkui oleks hageja soovinud 12.03.2012 kostjale saadetud kirjas väidetava kinkelepingu tühistamist või sellest taganemist. Eelnimetatud kirjas on esitatud alusetust rikastumisest tulenev nõue, millele viitab ka kirja pealkiri ja mida kinnitavad hageja seletused. Kuna hagejal puuduvad õigusteadmised, siis leidis ta, et pettusena on käsitletav olukord, kus kostja on lubanud hagejalt laenatud raha tagasi maksta, kuid hiljem väitnud, et pooled on sõlminud kinkelepingu. Analüüsides väiteid, mida pooled esitanud ei ole, ning tehes tõendite pinnalt järeldused, mida kohus menetlusosalistega ei arutanud ja mis erinevad poolte seisukohtadest, on kohus rikkunud menetlusõiguse norme (TsMS § 436 lg-d 3 ja 4). Vastus apellatsioonkaebusele Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud hageja kanda. Harju Maakohtu otsus on seaduslik ning tugineb asjas esitatud tõenditele. Kostja lisas vastusele hageja 16.12.2011 e-kirja, adresseeritud kostja õele, millest nähtub, et hageja kinkis kostjale 3600 eurot (seoses vastuse koostamisega kontrollis ka kostja õde üle hageja poolt talle saadetud e-kirjad). Nimetatud kirjas on hageja üheselt kirjalikus vormis kinnitanud, et 19.09.2011 sõlmiti poolte vahel kinkeleping: tuginedes VÕS § 268 lg-le 1 ja § 270 lg-le 1 avaldas hageja soovi kinkelepingust taganeda. Tegemist on tõendiga, mis on vajalik käesoleva tsiviilasja õigeks lahendamiseks. Kostja kinnitab, et tal ei olnud tahet ega soovi hagejalt laenu saada, veel vähem kavatsust jätta laen tagastamata. Ringkonnakohtu seisukoht Tsiviilkolleegium, tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et Harju Maakohtu otsus tuleb menetluskulude jaotuse osas tühistada ning kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 2 menetluskulud poolte vahel ümber jaotada. Sisulises osas ei anna apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Kuna ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega, siis tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ta neid ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus alljärgmist. Kolleegium ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega tõendite väära hindamise kohta. Poolte vahel ei olnud vaidlust raha üleandmise fakti osas, kuid kostja väitel ei olnud tegemist laenulepingu alusel raha kostjale laenuks andmisega. Seega tuli hagejal eelkõige tõendada, et kostjale auto ostmiseks 19.09.2011 antud rahasumma puhul oli tegemist laenuga VÕS § 396 tähenduses. Neid tõendeid, millest oleks saanud kõnealust asjaolu järeldada, hageja kohtule ei esitanud. Vastupidi, kohtule esitatud tõenditest järelduvalt võis pidada tõesemaks pigem kostja väidet, mille kohaselt oli hageja tahe suunatud rahasumma kinkimisele VÕS § 259 mõttes. Kuigi kohtule esitatud kirjavahetus hõlmab rahasumma üleandmise järgset perioodi, võis selle põhjal tuvastada ka vaidlusaluse sündmusega seotud ja sellele vahetult eelnenud asjaolud. Maakohus tuvastas põhjendatult, et kumbki pool ei teinud mingeid tahteavaldusi laenulepingu sõlmimiseks. Seetõttu ei ole alust

nõustuda ka apellandi väitega, et kostja kavatsus oli saada rahasumma (laenusumma) kätte võimalikult väheste formaalsustega ja kiiresti, kasutades ära hageja usaldust ja soovi kostjat raskel hetkel aidata. Tõendid neid asjaolusid ei kinnita. Samas, kui laenulepingu sõlmimist ei olnud tõendite põhjal võimalik tuvastada, tuli kostjal hagi rahuldamata jätmiseks siiski tõendada, et raha saamiseks oli tal õiguslik alus. Tehingu tegelikke asjaolusid, sh poolte ühist tahet, ei olnud maakohtule esitatud tõendite põhjal võimalik üheselt tuvastada. Küll võis kohtu siseveendumus kalduda kostja väidete kasuks, sest ükski esitatud tõend neid ei kummutanud. Ka hageja varasem positsioon pettuse ja tema ärakasutamise kohta viitas vaidlusalusele tehingule kui võimalikule kinkelepingule. Maakohtu hinnagut hageja 12.03.2012 kirjale ei saa pidada menetlusõiguse normi rikkumiseks (TsMS § 436 lg-d 3 ja 4). Kohtul on seadusest tulenev kohustus hinnata kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustada oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise väide on tõendatud või mitte. Ringkonnakohtul ei ole alust järeldada, et maakohus oleks teinud tõendist järelduse, mis erineb mõlema menetlusosalise positsioonist ja mida kohus ei olnud pooltega arutanud. Pealegi kinnitab esimese astme kohtu lõppjärelduse õigsust vastustaja poolt apellatsioonimenetluses esitatud tõend - hageja 16.12.2011 e-kiri kostja õele Enel Kle -, millest nähtuvalt on ka hageja ise hinnanud 19.09.2011 tehingut kinkelepinguks (tl 121). Kõnealuses kirjas on hageja rõhutanud kostja poolset „topeltmängu“ ja hageja ärakasutamist, viidates üheselt soovile tugineda vaidluse korral kinkelepingust taganemist reguleerivatele sätetele („plaanin kõikide võimalike vahenditega seista oma õiguste eest, kuni vajadusel ametliku käiguni välja, tuginedes esmajärjekorras VÕS § 268 lg-le 1 ja § 270 lg-le 1“). Seetõttu ei saa kolleegium nõustuda kaebuse väitega, et hageja kirjades sisalduv käsitlus tehingu olemuse kohta on ekslik, sest hagejal puuduvad juriidilised eriteadmised. Kuna ringkonnakohtu veendumust esimese astme kohtu otsuse õigsuses mõjutas olulisel määral eelnimetatud tõend, peab kolleegium õiglaseks arvestada seda menetluskulude jaotamisel. Menetluskulude jaotus Kuigi ringkonnakohus jätab Harju Maakohtu otsuse sisulises osas muutmata ja hageja apellatsioonkaebuse selles osas rahuldamata, jaotab ta ümber menetluskulud. TsMS § 162 lg 4 järgi võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoolele kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Kolleegiumi arvates on olulise tõendi esitamine apellatsioonimenetluses selline asjaolu, mis annab alust TsMS § 162 lg 4 kohaldamiseks. Eelmärgitud põhjusel peab ringkonnakohus hageja suhtes ebaõiglaseks jätta menetluskulud hagi rahuldamata jäämisel tema kanda. Seetõttu tuleb menetluskulud tervikuna jätta poolte endi kanda. Protokolli parandamise taotlus Ringkonnakohus jätab rahuldamata hageja taotluse kohtuistungi protokolli parandamiseks. TsMS § 50 lg 1 kohaselt peab menetlustoimingu protokoll kajastama menetlustoimingu käiku ja muud asja lahendamist või võimaliku edasikaebamise seisukohalt olulist. Kohus on seisukohal, et hageja esindaja väljendatud seisukohad on protokollis kajastatud piisavas osas ja oma sisult arusaadavad. Menetlusosalise iga mõtte ebaõnnestunud sõnastus ei vaja TsMS § 53 korras muutmist. Pealegi on menetlusosaliste õiguslikud positsioonid menetlusdokumentides juba eelnevalt põhjalikult kajastatud.

Ü. Jänes

U. Loonurm

I. Nõmm

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.