2-12-17658/11 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja - lahend.ee

Kohtule 02.05.2012. a esitatud hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 19. septembril 2011. a tähtajatu laenulepingu, mille alusel andis hageja kostjale laenuna 3600 eurot, ning kostja kohustus selle tagastama. Laenulepingu sõlmimise alus oli kostja soov omandada endale sõiduauto (Renault Clio III, reg. nr XXX), kuid kostjal ei olnud sõiduauto müügilepingu sõlmimise ajal vajalikku raha summas 3600 eurot. Seega pöördus kostja hageja poole laenu saamise sooviga. Arvestades poolte suhteid laenulepingu sõlmimise hetkel, sõlmisid pooled laenulepingu suulises vormis. Laenulepingu alusel andis hageja kostjale laenusumma üle AS SEB Pank Talleksi kontoris (aadressiga Mustamäe tee 8, 10621 Tallinn) 19. septembril 2011. a pangatöötaja ja XXXjuuresolekul. Pärast laenulepingu sõlmimist toimus poolte juuresolekul sõiduauto müügilepingu sõlmimine. Sõiduauto müüs kostjale XXX, kellele andis sõiduauto müügihinna, s.o laenusumma, tegelikult hageja. Sama kinnitab ka kostja oma esindaja vahendusel 3. aprillil 2012. a saadetud kirjas, kus kostja expressis verbis märgib: „19. septembril 2011.a sõlmis XXX müügilepingu, millega omandas sõiduauto Renault Clio III registreerimismärgiga XXX. Eelnimetatud Sõiduki eest tasus XXX. Sõiduk registreeriti XXX nimele.“ Seega on kostja võtnud omaks hageja väite, et sõiduauto müügilepingu hinna tasus tegelikult XXX hageja (kes andis kõigepealt raha üle kostjale ning viimane selle omakorda XXX ). Poolte vahel seisneb vaidlus selles, kas kostjal on kohustus tagastada hagejale laenusumma. Hageja leiab, et kostjal on kohustus tagastada talle laenusumma, kuna puuduvad põhjused ja alused, miks kostja ei peaks laenusummat tagastama. Hageja on korduvalt pöördunud kostja poole laenusumma tagastamise nõudes, kuid kostja on jätnud laenusumma tänaseni tagastamata. Laenulepingu sõlmimist kinnitab kostja väide, et justkui hageja oleks loobunud (mida ei esine) kostja vastu laenusumma tagastamise nõudest. Hageja leiab, et sellega on kostja tunnistanud laenulepingu sõlmimist, kuna juba ainuüksi formaalloogiliselt ei saa loobuda nõudest, mida ei eksisteeri. Sellega on kostja sisuliselt võtnud omaks laenulepingu sõlmimise asjaolu ja kohustuse tagastada hagejale laenusumma. Hageja ütles laenulepingu korraliselt üles novembris 2011. Seda asjaolu kinnitab kostja 3. aprilli 2012. a saadetud nõudekirja väide, et hageja käitumine muutus novembris 2011. a ning hageja asus laenusumma tagastamist nõudma. Kuna hageja ei oma õigusteadmisi, ütles ta laenulepingu korraliselt üles läbi laenusumma tagasinõudmise. Kuna kostja on vastu vaielnud laenusumma tagastamisele, on ta mõistnud hageja poolt tehtud laenulepingu korralise ülesütlemise avaldust selliselt, nagu seda mõistis hageja. Kuna pooled on sõlminud laenulepingu, pidi olema kostjale arusaadav, et laenusumma tagastamise nõue on suunatud laenulepingu korralisele ülesütlemisele VÕS § 398 lg 1 tähenduses. Kuna kostja on vaielnud vastu laenusumma tagastamisele, on ta saanud kätte hageja laenulepingu korralise ülesütlemise avalduse ja laenusumma tagastamise nõude. Kostja on samas nõudekirjas nimetatud tahteavalduse kättesaamist hiljemalt novembri 2011. a lõpu seisuga. Kuna hageja ütles laenulepingu üles novembrikuus 2011. a, arvestab hageja laenusumma tagastamise tähtaja kulgemise algust 1. detsembri 2011. a seisuga. Kostja on oma 3. aprilli 2012. a kirjas

jt Kostjat laimavate ja solvavate kirjade saatmine ei lõpe), kaalub Kostja Hageja suhtes VÕS § 1055 lg 1 ja TsMS § 544 lg 1 alusel lähenemis- ja suhtlemiskeelu taotlemist. 17. aprillil 2012.a võttis Kostjaga telefoni teel ühendust Hageja lepinguline esindaja advokaat Robert X, kes ähvardas Kostjat, et kui Kostja Hagejale võlgnetavat summat kohe ära ei maksa, ootab Kostjat ees pikk ja perspektiivitu kohtuvaidlus. Sellisel juhul peab Kostja lisaks võlgnetavale summale tasuma ka Hageja õigusabikulud. 17. aprillil 2012.a saatis Kostja Hagejale vastuse, milles lükkas Hageja lepingulise esindaja poolt ultimaatumi vormis esitatud võla tasumise nõude summas 3600 eurot tagasi. Hageja ja Kostja ei ole 3600 euro suhtes laenulepingut sõlminud. Kostja ei ole avaldanud tahet laenulepingu sõlmimiseks, sh tahet 3600 euro laenamiseks. Ebaõige ning täielikult tõendamata on Hagi punktis 1.1 toodud väide, mille kohaselt sõlmisid Hageja ja Kostja 19. septembril 2011.a tähtajatu laenulepingu, mille alusel andis Hageja Kostjale laenuna 3600 eurot ning Kostja kohustus selle tagastama. Esiteks - Hageja ja Kostja ei ole sõlminud õiguslikult siduvat kokkulepet, mille kohaselt on Hageja poolt Kostjale summa 3600 eurot üle antud laenuna. Samuti ei ole Kostja mitte mingil viisil avaldanud tahet laenata Hagejalt Sõiduki omandamiseks eelnimetatud summa. Hageja ja Kostja ei ole sõlminud õiguslikult siduvat kokkulepet, mille kohaselt kohustus Hageja laenama Kostjale Sõiduki soetamiseks 3600 eurot ning Kostja kohustus nimetatud summa Hagejale tagasi maksma. Samuti ei ole Kostja avaldanud, (sh ühemõtteliselt ja äratuntavalt) tahet laenata Hagejalt Sõiduki ostmiseks raha. Eelmainitu on teada ka Hagejale. Nimelt vaatamata asjaolule, et Hageja Hagi punktis 1.2 väidab, et Kostja pöördus Hageja poole laenu saamise sooviga, ei ole Hageja eelnimetatud väidet Hagis mitte mingil viisil tõendanud. Hageja ei saagi Kostja tahet Hagejalt laenu saada tõendada, kuna Kostja ei ole selleks kunagi oma tahet (saada Kostjalt laenu) avaldanud. Hagi punktis 1.3 viitab Hageja, et arvestades poolte (isiklikke) suhteid laenulepingu sõlmimise hetkel, sõlmisid pooled laenulepingu suulises vormis. Kuigi Eestis kehtivates õigusaktides ei ole laenulepingutele kohustuslikke vorminõudeid kehtestatud, sõlmitakse kirjaliku vormi tõendamisfunktsioonist lähtuvalt enamus laenulepinguid siiski vähemalt kirjalikus vormis. Hageja on OÜ XXX(registrikood XXX) juhatuse liige ning osanik. Seega võib eeldada, et Hageja on oma majandus- ja kutsetegevuses kokku puutunud ka laenulepingute sõlmimisega ning on teadlik riskidest, mis kaasnevad laenu andmisel laenulepingu kirjaliku vormi järgimata jätmisega. Hagi punktis 2.3.5. rõhutab Hageja, et laenusumma 3600 eurot vastas raha üleandmise hetke seisuga 12,95-kordsele brutotöötasu alammäärale ning ligi 4,5-kordsele keskmisele brutotöötasule jne. Eeltoodu valguses ei ole usutav, et kui Hageja soov oli Kostjale vaid laenu anda, ei oleks ta oma õiguste tagamiseks sõlminud kirjalikku laenulepingut, milles oleksid täpsemalt reguleeritud laenu tagastamise tingimused, laenuintress, tagatised jms olulised tingimused. Asjaolu, et Hageja seda ei teinud, näitabki ilmekalt, et ta andis rahasumma Kostjale üle muu õigussuhte (so kinke VÕS § 259 jj) alusel. Erinevalt laenulepingust sõlmitakse enamus kinkelepinguid just suulises vormis, kuna tegemist on ühepoolse tehinguga, millega teisele poolele (kingisaajale) üldreeglina kohustusi ei kaasne, mistõttu puudub vajadus ka hilisema tõendamisfunktsiooni kasutamiseks. Asjaolu, et Hageja on Kostjale rahasumma üle andnud, ei tähenda, et summa anti Kostjale üle laenuna ning et Kostjal lasub kohustus vaidlusalune summa Hagejale tagastada. Hageja poolt Kostjale raha üleandmine vastab kinkelepingu tunnustele. Hageja ja Kostja vahel olid isiklikud lähedased suhted. Kostja soovis soetada Sõidukit algselt enda ja oma õe rahaliste vahendite arvelt, kuid Hageja pakkus pooltevaheliste lähedaste isiklike suhete tõttu, et kingib Kostjale Sõiduki soetamiseks vajaliku summa. Täiendavaid lisatingimusi või –kohustusi Hageja Kostjale ei seadnud. Hageja võttis raha Kostjale üleandmise kohustuse omal initsiatiivil,

vastutasuta, vabatahtlikult ja sooviga oma lähedast (tüdruksõpra) aidata. Hageja andis Kostjale Sõiduki soetamiseks vajalik summa üle 19. novembril 2011.a automüüja XXX juuresolekul. Ehk kooskõlas VÕS § 259 lg-ga 1 andis Hageja Kostjale üle kinkelepingu esemeks oleva summa 3600 eurot ning Kostja sai ka kinkelepingu eseme omandi. Kuna raha kinkelepingule kehtivad õigusaktid kohustuslikku vorminõuet ei sätesta, sõlmiti raha kinkeleping ka korrektses vormis – suuliselt. Eeltoodust tulenevalt on täidetud on kõik raha kinkelepingu olulised tingimused ning vorminõue. Hageja alusetu rikastumise nõue on õiguslikult põhjendamatu, kuna Hagejal lasus eeskätt kinkelepingujärgne kohustus 3600 euro üleandmiseks. Kui kohus asub seisukohale, et poolte vahelisele tehingule ei saa kohaldada kinkelepingu sätteid, palub Kostja rakendada VÕS § 4 lg 1 ja VÕS § 4 lg 2 p 2 ja VÕS § 1028 lg 2 p1. Kohtu põhjendused Kohus, kuulanud ära hageja ja kostja ning nende esindajad, tutvunud toimiku kõigi materjalidega, on jõudnud järeldusele, et hagiavaldus ei kuulu rahuldamisele. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 19.09.2011. a tähtajatu laenulepingu, mille alusel sai kostja laenu summas 3 600 eurot (tl 1). Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Hageja väitel on kostja jätnud laenu summas 3600 eurot tagastamata. Kostja ei eita raha saamist, kuid hageja ja kostja ei ole 3600 euro suhtes laenulepingut sõlminud. Kostja ei ole avaldanud tahet laenulepingu sõlmimiseks, sh tahet 3600 euro laenamiseks. Hageja leiab, et laenulepingu sõlmimist kinnitab kostja väide, et justkui hageja oleks loobunud kostja vastu laenusumma tagastamise nõudest (tl 6). Kohus ei nõustu hageja seisukohaga. Kohtu hinnangul ei tähenda üksnes kostjale raha andmine seda, et rahasumma on antud laenuna ja sõlmitud oleks tähtajatu laenuleping. Ka väidetava lepingu ülesütlemisega ei saa tõendada lepingu enda sõlmimist. Seega ei oma käesolevas menetlust tähtsust asjaolu, kas kostja on ülesütlemisavalduse kätte saanud. VÕS § 9 lg 1 järgi sõlmitakse leping pakkumuse esitamisega ja sellele nõusoleku andmisega, samuti muul viisil tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et pooled on saavutanud kokkuleppe. Seega on lepingu jõustumiseks olulised poolte vastastikused samasisulised tahtevaldused ja leping on sõlmitud siis, kui pooled on saavutanud konsensuse. Laenulepingu sõlmimiseks võib teha tahteavalduse sarnaselt teiste võlaõiguslikke lepingutega tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg-st 1 tulenevalt mis tahes viisil. Seega võib lepingu lugeda sõlmituks nii otseste tahteavalduste vahetamise teel kui ka kaudsete tahteavaldustega. Seejuures peab poolte tahe olema äratuntavalt väljendatud. TsMS § 230 lg 1 kohaselt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Pooled ei vaidle asjaolu üle, et kostjal oli soov soetada endale sõiduauto ning 10.09.2011. a sõlmis kostja XXX aga müügilepingu, millega omandas sõiduauto Renault Clio III hinnaga 3 600 eurot. Puudub vaidlus ka selles, et müügilepingus kokkulepitud ostuhind tasuti XXX hageja rahaliste vahendite arvelt. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja poolt sõiduki ostuhinna tasumise tulemusel tekkis poolte vahel laenuleping või on tegemist kinkelepinguga. Kohtule on esitatud hageja ja poolt kostjale 12.03.2012. a saadetud nõudekiri. Hageja leiab nõudekirjas, et kostja on toime pannud pettuse, ehk siis hageja tahtlikult eksimusse viinud ebaõigete asjaolude avaldamisega ja tegelikkusele mittevastava kujutluspildi loomisega (tl 41). Samas nähtub

nõudekirjast ja pooltevahelisest elektroonilisest suhtlusest, et ühelegi konkreetsele kostjapoolsele pettusele viitavale tegevusele hageja ei tugine. Samuti ei ole hageja käesolevas menetluses esile toonud ühtegi asjaolu, millest nähtuks kostjapoolne raha andmisele suunatud hageja survestamine või muul moel hageja mõjutamine. Eeltoodust tulenevalt teeb kohus järelduse, et hageja andis raha autoostuks oma vaba tahte alusel ja ilma kostja mõjutuseta. Käesolevas menetluses on tõendatud, et mingeid tahteavaldusi laenulepingu sõlmimiseks ei teinud kumbki pool. Kohus on seisukohal, et kuivõrd tõendamata on raha kostjale laenuna andmine, ei saa olla küsimust ka laenu tagastamisest. Kohus nõustub kostjaga selles, et hageja poolt kostjale sõiduauto ostuks raha andmine vastab kinkelepingu tunnustele. VÕS § 259 lg 1 kohaselt kohustub kinkelepinguga üks isik (kinkija) tasuta teisele isikule (kingisaaja) üle andma talle kuuluva eseme ja tegema võimalikuks omandi ülemineku kingisaajale või tasuta varalisest õigusest kingisaaja kasuks loobuma või muul viisil kingisaajat rikastama. Käesoleval juhul on hageja rikastanud kostjat 3 600 euro võrra ajal, mil hageja ja kostja vahel olid isiklikud lähedased suhted. Pooled ei vaidle selle üle, et 2011. aasta oktoobris lähedased suhted lõppesid ja 12.03.2012. aastal esitas hageja kostjale nõudekirja, milles soovis tehingu tühistada (tl 41). Kohtu hinnangul ei tähenda isiklike lähedaste suhete lõppemine automaatselt, et täidetud on kinkelepingust taganemise materiaalsed eeldused. Nõudekirjas leiab hageja, et oli 15. detsembriks 2011. a mõistnud, et tema suhtes on toime pandud pettus (tl 41). Kohtule esitatud pooltevahelise elektroonilise suhtluse väljatükist saab järeldada, et pooltel olid küll vastastikused etteheited suhte lõppemise osas, kuid ühtegi sellist kostjapoolset käitumist, mis viitaks pettusele või annaks hagejale õiguse kinkelepingust taganeda, esitatud tõenditest ei nähtu (tl 39, 40). Kuivõrd täidetud ei olnud kinkelepingust taganemise materiaalsed eeldused, ei olnud hagejal kohtu hinnangul alust lepingust taganeda. Hageja on esitanud ka alternatiivse nõude VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 alusel kostja vastu juhuks kui ei leia kinnitust tema väide laenulepingu sõlmimise ja täitmise kohta, on tal alternatiivselt nõue kostja vastu alusetu rikastumise regulatsiooni alusel, kuna hagejal puudus ja puudub kohustus kostjale nimetatud laenusumma üleandmiseks. Kohtu hinnangul ei ole hageja kostjale raha andnud ilma õigusliku aluseta, õiguslikuks aluseks on kinkeleping. Kinkelepingu tagasitäitmine alusetu rikastumise sätete alusel on võimalik VÕS § 267 p 1-3 sätestatud alustel. Kuivõrd käesolevas menetluses ei ole tõendatud selliste aluste esinemine, ei ole hagejal ka alusetust rikastumisest tulenevat nõudeõigust kostja vastu ning hagiavaldus ei kuulu rahuldamisele ka sellel alusel. Menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kuulub hagejalt väljamõistmisele kostja menetluskulu täies ulatuses. TsMS § 174 lg 1 alusel menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.