Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Apellatsioonkaebuse võib esitada 30 päeva jooksul alates kirjeldava ja põhjendava osaga täiendatud kohtuotsuse kättetoimetamisest. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja põhjendused Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 09.12.2009 vaba tagasimaksega krediitkaardi kasutamise lepingu, mille alusel andis hageja kostja kasutusse Visa Classic krediitkaardi nr XXXXXXXXXX krediidilimiidiga 29 500.00 Eesti krooni, mis oli seotud arvelduskontoga nr XXXXXXXXXX. Vastavalt lepingule krediteeris hageja kaardiga tehtud toiminguid alates toimingu tegemise päevast kuni toimingu summa laekumiseni limiidikontole või kuni lepingu lõppemiseni. Hageja arvestas igapäevaselt intressi kasutatud krediidilimiidi eest. Intressimääraks oli lepingu järgi 18%. Kostja kohustus tagama, et maksepäeval (so iga kuu 20. kuupäeval) oleks arvelduskontol intressi debiteerimiseks piisavalt vaba raha. Hageja debiteeris maksepäeval arvelduskontot intressi ulatuses. Kui hagejal ei olnud võimalik arvelduskontolt tasumisele kuuluvat summat debiteerida seoses vaba raha puudumisega, siis luges hageja, et kostja ei ole täitnud omapoolset maksekohustust. Kostja tegi krediidiga tehinguid 1885,39 euro väärtuses. Kasutatud krediidilimiidilt jättis kostja maksepäeval intressi tasumata, sellega rikkus kostja lepingut. 07.12.2012 saatis hageja kostjale teatise lepingu ülesütlemise kohta, milles palus kostjal tasuda lepingust tulenev võlgnevus, andes tasumiseks täiendava tähtaja hiljemalt 22.12.2012. Hagi esitamise seisuga ei ole kostja võlgnevust hagejale tasunud. Hageja lõpetas lepingu ühepoolselt 06.03.2013. Vastavalt lepingu punktile 6.4. juhul kui lepingu lõppemise päeval ei ole limiidikontol kasutatud krediidilimiidi summat, kohustub kostja maksma tekkinud võlgnevuselt hageja hinnakirja kohast viivist. Viivise arvestamine lõpeb tasumisele kuuluvate summade täieliku tasumise päeval. Lepingu ülesütlemisel oli kostja kasutanud lepingu alusel hageja poolt võimaldatud krediidilimiidist tehingute tegemiseks 1885.39 EUR. Kostja lepingu ülesütlemise järel tema kasutuses olevat krediidisummat 1885.39 EUR hagejale ei tagastanud. Tulenevalt sellest arvestas hageja kohustusega viivitamise eest viivist hageja hinnakirjas sätestatud määra alusel. Hageja palub kostjalt välja mõista 2083,96 eurot s.h tagastamata laenu põhisumma 1885,39 eurot, intressid 141 eurot, viivis 57,60 eurot (tl 13-30) ning TsMS § 367 alusel jätkuva viivise määras 0,021% päevas alates hagiavalduse esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnista. Krediitkaarti omab kostja pikaajaliselt, probleemid tagasimaksega hakkasid, kui kostja kaotas oma nägemise ja invaliidistus. Kostja ainus sissetulek on pension. Kohtutäitur arestis kostja kontod ning selleks, et panka laekunud invapensionit kätte saada, oli kostja sunnitud iga kuu külastama panga klienditeenindust pensionipäeval. Raha sai kostja kätte elatusmiinimumi ulatuses. Veebruaris 2012 saatis kohtutäitur pangakontole uue arestimise nõude, kostjat sellest ei teavitatud. Kostja leiab, et pank on tema suhtes käitunud seadusevastaselt ja ta soovib, et kohtutäitur hüvitaks temale tekitatud kahju. 5.oktoobril 2012.a külastades Tartus Turu tn. kontorit sai kostja jällegi üllatuse osaliseks – teller keeldus väljastamast kostjale summat, mille suuruseks olid oktoobrikuu intressid, kuigi tasumise tähtaeg polnud veel saabunud. Lõpuks sai kostja kätte umbes 85 eurot. Kuni selle ajani oli kostja tasunud regulaarselt pangale intresside eest. Kostja kontole jäi alles peale kohtutäituri nõude täitmist 115,61 eurot, millest läks veel pangale igakuuliselt 30 eurot. Kostjale jäi kuu

kuludeks 85 eurot. 09.11.2012 sai kostja pangast teate, et alates 05.10.2012 on intressid tasumata ja võlapäevi juba 35, kostjale jääb see arusaamatuks, sest tema kontol oli veel raha. Kostja on tasunud ebamõistlikult palju teenuse eest, mida ta pole tegelikult saanud kasutada. Kostja leiab, et tema kontolt põhjendamatult makstud summad ja tühja kõhu kannatamise heastamiseks korvav summa on võrdne panga poolt nõutava summaga, mille osas palub teha tasaarvestuse. Kostja on seisukohal, et tema haigestumist ja invaliidistumist tuleks antud juhul käsitleda force majeure juhtumina, põhjendatud ei ole hagejapoolne intresside arvestamine ja kinnipidamine kostja arveldusarvelt. Neid mitmete aastate vältel sooritatud makseid tuleks käsitleda põhiosa tagasimaksetena, seega on kogu krediitkaardi võlgnevus tänaseks praktiliselt tasutud. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud hagiavalduse ja sellele lisatud materjalidega, leiab, et hageja nõue on hagiavalduses märgitud asjaoludega õiguslikult põhjendatud ja piisavalt tõendatud ning hagi kuulub rahuldamisele täies ulatuses. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Poolte vahel puudub vaidlus järgmistes asjaoludes: 1) hageja ja kostja sõlmisid 09.12.2009 vaba tagasimaksega krediitkaardi kasutamise lepingu, mille alusel andis hageja kostja kasutusse Visa Classic krediitkaardi nr XXXXXXXXXX krediidilimiidiga 29 500 krooni, mis oli seotud arvelduskontoga nr XXXXXXXXXX(tl 10-11); 2) kostja rikkus lepingulist kohustust, jäädes laenusumma tasumisega võlgnevusse (tl 1330); 3) 07.12.2012 saatis hageja kostjale teatise lepingu ülesütlemise kohta, milles palus kostjal tasuda lepingust tulenev võlgnevus, andes tasumiseks täiendava tähtaja hiljemalt 22.12.2012 (tl 12). Hageja lõpetas lepingu ühepoolselt 06.03.2013. Kuna kumbki pool ei ole selles osas teise poole väiteid vaidlustanud, loeb kohus nimetatud faktilised asjaolud tõendatuks TsMS § 231 lg 2 ja 4 alusel ning esitatud dokumentaalsete tõenditega. Kohtu hinnangul on esitatud hagi lubatud ja õiguslikult põhjendatud. Hagi aluseks olevate asjaolude kohaselt sõlmiti hageja ja kostja vahel 09.12.2009 vaba tagasimaksega krediitkaardi kasutamise leping, mille lisaks kohalduvad üldtingimused (tl 10-11, 136-139) ning mille alusel andis hageja kostja kasutusse Visa Classic krediitkaardi nr XXXXXXXXXX krediidilimiidiga 29 500.00 Eesti krooni, mis oli seotud arvelduskontoga nr XXXXXXXXXX. Seega tuleneb kohustus lepingust. Krediidileping loetakse sõlmituks nagu kõik teisedki võlaõiguslikud lepingud poolte vahel kokkuleppe saavutamisega. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. VÕS § 401 lg 1 kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub tasuma krediidilt intressi ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. VÕS § 402 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiettevõte annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Kohtule tsiviilasja materjalidest nähtuvalt puudub poolte vahel vaidlus tarbijakrediidilepingu sõlmimise fakti osas.

VÕS § 82 kohaselt juhul, kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 8 lg 2 järgi on leping täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 kohaselt kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 2 kohaselt võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt arvestas hageja lepingu p 5.6 kohaselt igapäevaselt intressi määraga 18% aastas kasutatud krediidilimiidi eest. Lepingu punkti 5.9 alusel kohustus kostja tagama, et maksepäeval (s.o iga kuu 20. kuupäeval) oleks arvelduskontol intressi debiteerimiseks piisavalt vaba raha. Hageja debiteeris maksepäeval arvelduskontot intressi ulatuses (lepingu punkt 5.8). Kohus asub seisukohale, et antud juhul oli hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingu alusel kostjal raha maksmise kohustus, mida kostja rikkus. Kostja tegi krediidiga tehinguid 1885,39 euro väärtuses (tl 145-182). Kasutatud krediidilimiidilt jättis kostja maksepäeval intressi tasumata. Seisuga 07.12.2012 võlgnes kostja hagejale vaba tagasimaksega krediitkaardi kasutamise lepingust tulenevalt 85,54 eurot (s.h intresside võlgnevus 85,54 eurot, tl 13-30). VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 4 alusel võib võlgniku poolt kohustuse rikkumise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult kohustuse täitmist ja lepingu üles öelda. Kohus on seisukohal, et antud juhul on tegemist kestvuslepinguga. VÕS § 416 lg 1 alusel võib krediidiandja osamaksetena tagastatava krediidi puhul krediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt 2-nädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul osamaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt saatis hageja 07.12.2012 kostjale teatise lepingu ülesütlemise kohta, milles palus kostjal tasuda lepingust tulenev võlgnevus, andes tasumiseks täiendava tähtaja hiljemalt 22.12.2012 (tl 12). Kostja ei ole vastavalt üldtingimuste p 5.2.4 teatanud hagejale kontaktandmete muutumisest (tl 136-139). Kuivõrd kostja võlgnevust ei tasunud, ütles hageja lepingu ühepoolselt üles 06.03.2013. Kohus asub seisukohale, et antud juhul on täidetud nii tarbijakrediidilepingu ülesütlemise formaalsed tingimused kui ka ülesütlemise materiaalsed eeldused. Eeltoodust tulenevalt loeb kohus tarbijakrediidilepingu ülesöelduks. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on kostja esitanud kohtule 10.09.2013 vastuse, millest nähtuvalt ei tunnista hagi. Kostja on seisukohal, et tema haigestumist ja invaliidistumist (tl 194195) tuleks antud juhul käsitleda VÕS § 103 lg 2 p 2 kohaselt force majeure juhtumina, mis on VÕS § 103 lg 2 p 2 kohaselt võlgniku kohustuse rikkumist vabandavaks asjaoluks. Põhjendatud ei ole hagejapoolne intresside arvestamine ja kinnipidamine kostja arveldusarvelt. Kohus leiab, et lepingu ülesütlemine on ülesütlemiseks õigustatud lepingupoole kujundusõigus, mille teostamiseks piisab lepingupoole vastavast tahteavaldusest. Siinjuures ei ole oluline, kas teise poole lepingurikkumine, mis oli lepingu ülesütlemise aluseks oli vabandatav või mitte. Lepingust taganemise formaalsed tingimused ja ülesütlemise materiaalsed eeldused on antud juhul eelpool kontrollitud, hageja oli õigustatud lepingu üles ütlema, seega ei ole kostja VÕS § 103 lg 2 p 2 kohane vastuväide asjakohane. Lisaks märgib kohus, et krediidilepingu sõlmimisele järgnev haigestumine ning selle tagajärjel toimunud majandusliku olukorra halvenemine (tl 207) ei ole käsitletav vääramatu jõuna. Lepingu ülesütlemise korral jäävad kehtima lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud kohustused (VÕS § 195 lg 2).

Kostja tarbijakrediidilepingust tulenev võlgnevus hagiavalduse esitamise seisuga on järgmine: krediidi põhisumma 1885,39 eurot, intressid 141 eurot ning sissenõutavaks muutunud viivis 57,60 eurot. Tulenevalt VÕS § 401 lg 1 on kostja kohustatud tagastama hagejale krediidisumma s.o 1885,39 eurot ning tasuma krediidilt intressi lepingus sätestatud suuruses s.o intressimäär 18% aastas. Kohtule tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ei ole kostja vastuväiteid intressimäärale esitanud. Kohtu hinnangul on antud juhul intressi aluseks olevad arvandmed ja arvestamise käik õiged (tl 13-30). Kohus asub seisukohale, et intress summas 141 eurot tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Vastavalt lepingu punktile 6.4. juhul, kui lepingu lõppemise päeval ei ole limiidikontol kasutatud krediidilimiidi summat, kohustub kostja maksma tekkinud võlgnevuselt hageja hinnakirja kohast viivist. Viivise arvestamine lõpeb tasumisele kuuluvate summade täieliku tasumise päeval. Lepingu ülesütlemisel oli kostja kasutanud lepingu alusel hageja poolt võimaldatud krediidilimiidist tehingute tegemiseks 1885.39 EUR. Kohtule esitatud arvestuse kohaselt on hagiavalduse esitamise hetkeks sissenõutavaks muutunud viivis 57,60 eurot (tl 1330). Hageja on viivisenõude arvestamisel lähtunud viivisemäärast 0,021% päevas, mis vastab vaidlusalusel perioodil VÕS § 113 lg 1 ja VÕS § 94 sätestatud viivisemäära suurusele. Hageja poolt nõutav viivisemäär on seadusandja poolt kehtestatud eesmärgiga kaitsta võlausaldajate huve juhul, kui võlgnik jätab täitmata nõuetekohaselt oma kohustused. Antud juhul puudub vaidlus asjaolus, et kostja rikkus maksekohustust. Kohus asub seisukohale, et hageja on õigustatud esitama kostja vastu sissenõutavaks muutunud viivis nõudes 57,60 eurot ning TsMS § 367 alusel jätkuva viivise määras 0,021% päevas protsendina põhinõudelt (1885,39 eurot) alates hagiavalduse esitamisest 26.06.2013 kuni põhinõude täitmiseni. Kostja vastuväidete kohaselt on hageja käitunud hoolimatult ning seadusevastaselt, kui blokeeris kohtutäituri nõudel kostja pangakonto ilma, et oleks sellest kostjat teavitanud (tl 196, 203-206). Lisaks on teller keeldunud väljastamast kostjale tema pangakonto vabas jäägis olevast summast 2012 oktoobrikuu intresside osa, kuigi tähtaeg ei olnud veel saabunud (tl 197202). Kostja on seisukohal, et on tasunud intresse ja kaardihooldustasusid ebamõistlikult palju teenuse eest, mida ta pole saanud kasutada. Neid mitmete aastate vältel sooritatud makseid tuleks käsitleda põhiosa tagasimaksetena, seega on kogu krediitkaardi võlgnevus tänaseks praktiliselt tasutud. Kostja palub teha põhjendamatult tasutud summade ja tühja kõhu kannatamise heastamiseks korvava summa arvelt tasaarvestuse hageja nõudega. VÕS § 197 lg 1 kohaselt juhul, kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. VÕS § 200 lg 4 kohaselt ei saa tasaarvestav pool tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid. Kohus asub seisukohale, et antud juhul saab hageja esitada kostja nõudele vastuväiteid, seega ei saa VÕS § 200 lg 4 kohaselt kostja nõuet hageja nõudega tasaarvestada. Kostja poolt sooritatud põhjendamatud maksed ja kostja kannatuste heastamiseks nõutavate summade nõudeõigus on antud juhul kostja poolt tõendamata. Kohus selgitas kostjale, et TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus juhtis 26.09.2013 kirjas kostja tähelepanu m.h, et kostja kohustub esitama vastuväidete aluseks olevate asjaolude tõendamiseks tõendid. Hageja on antud juhul esitanud kostja vastu nõude vaba tagasimaksega krediitkaardi kasutamise lepingust tuleneva võlgnevuse tasumiseks, nõude aluseks olevad faktilised asjaolud on tõendatud. Kohus selgitab kostjale, et VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping pooltele täitmiseks kohustuslik, võlgnetavate summade debiteerimiseks kostja pangakontolt oli tsiviilasja materjalidest nähtuvalt hagejal õiguslik alus (tl 10-11). Hageja on kostjale selgitanud summade debiteerimise aluseks olevaid asjaolusid (tl 140-144).

Arvestades eeltoodut rahuldab kohus vastu ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse 2083,96 eurot s.h laenu põhisumma 1885,39 eurot, intressid 141 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 57,60 eurot ning TsMS § 367 alusel jätkuva viivise määras 0,021% päevas protsendina põhinõudelt (1885,39 eurot) alates hagiavalduse esitamisest 26.06.2013 kuni põhinõude täitmiseni. Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine Tsiviilasja hinna määramisel juhindub kohus TsMS § 122 lg 1 sätestatust, mille kohaselt on tsiviilasja hind hagihind, TsMS § 122 lg 2 sätestatust, mille kohaselt on hagihind hagiasjas hagis taotletu harilik väärtus ja TsMS § 124 lg-s 1 sätestatust, mille kohaselt raha maksmisele suunatud hagi puhul määratakse hagihind nõutava rahasummaga, seega on hagi hinnaks 2228,47 eurot. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 ja 4 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 sätestab, et hagimenetluse kulud, sealhulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud, kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti, seega tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. TsMS § 405 lg 1 p 3 kohaselt võib kohus lihtmenetluse otsuses näha menetluskulude suuruse ette juba menetlust lõpetavas kohtulahendis, võimaldades menetlusosalistel esitada eelnevalt oma menetluskulude nimekirjad. Hageja menetluskuluks on hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv kogusummas 200 eurot (tl 31). TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Kohus leiab, et põhjendatud on kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulu summas 200 eurot, s.o käesolevas tsiviilasjas tasutud riigilõiv. TsMS § 177 lg 2 kohaselt kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. /allkirjastatud digitaalselt/ Marget Henriksen kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.