2.Mõista kostjalt XXX (isikukood XXX) hageja XXX OÜ (registrikood XXX) kasuks välja 8 432,88 eurot (kaheksa tuhat nelisada kolmkümmend kaks eurot ja 88 senti), millest 6715 eurot on põhinõue ja 1717,88 eurot on kohtuotsuse tegemise päevaks sissenõutavaks muutunud viivis.
3.Mõista kostjalt XXX (isikukood XXX) hageja XXX OÜ (registrikood XXX) kasuks välja tulevikus sissenõutavaks muutuv viivis alates kohtuotsuse tegemisele järgnevast päevast põhinõude summalt 6715 (eurot VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude täieliku tasumiseni.
Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud kostja XXX kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul
alates kohtuotsuse kättetoimetamisest. Apellatsioonkaebus tuleb esitada otse Tallinna ringkonnakohtule asukohaga Pärnu mnt 7 Tallinn. Apellatsioonkaebuse võib kohus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta kohtuistungi pidamist. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
HAGEJA NÕUE
1.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja OÜ XXX ja kostja 29.10.2007.a määramata ajaks töölepingu. Tööleping lõpetati 07.04.2009.a kostja töökohustuste rikkumise, tema suhtes usalduse kaotamise ja töötaja vääritu teo tõttu. Mõned kuud pärast kostja tööleasumist sõlmisid Swedbank Liising AS ja hageja 05.12.2007.a liisingulepingu nr XXX sõiduauto Chrysler 300M, 3,5 kohta tehasetähisega XXX, ehitusaastaga 2000.a. Swedbank Liising AS andis sõiduki hageja valdusesse ja kasutusse ning hageja kohustus selle eest tasuma makseid. Liisingulepingu täitmise tagamiseks sõlmis hageja juhatuse liige Swedbank Liising AS-ga käenduslepingu.
2.Liisingulepingu esemeks olev sõiduauto jäi kostja valdusesse, sest kostja kasutas sõidukit tööülesannete täitmiseks. Kostja avaldas soovi liisingulepingu ülevõtmiseks, milleks ta lubas ise pangaga ühendust võtta ja leppida kokku enda astumine lepingusse. Hageja ja kostja leppisid seetõttu kokku, et lepingust tulenevaid makseid hakkab tasuma kostja. Pärast kostjaga sõlmitud töölepingu ülesütlemist jäi sõiduki valdus kostjale. Kostja oma lubadusi ei täitnud.
3.Hageja nõudis kostjalt mitmetes e-kirjades ja telefonikõnedes kohustuste täitmist või sõiduauto tagastamist. Kostja ei tasunud sõiduki kasutamise eest arveid, kuigi tunnistas ekirjades, et pakkus hagejale nende tasumist. Kuivõrd kostja tööleping lõpetati 07.04.2009.a erakorraliselt, nõudis kostja hagejalt liisingulepingu ülevõtmise eeldusena koondamispaberi väljastamist. Hageja oli valmis väljastama koondamispaberi, kui kostja vormistab ümber liisingulepingu, mida kostja ei teinud. Kostja andis sõiduki üle OÜ-le XXX 25.04.2010.a. 15.07.2009.a oli kostja põhjustanud ka liiklusõnnetuse, mis Swedbank Liising AS hinnangul vähendas oluliselt sõiduki väärtust. Avarii põhjustamist kostja poolt tõendab Swedbank Varakindlustuse AS teade.
4.Kuivõrd liisingumaksed jäid kostja poolt tasumata, ütles Swedbank Liising AS liisingulepingu ennetähtaegselt üle ja andis vara pärast valduse taastamist võõrandamiseks OÜ-le XXX, kes võõrandas sõiduki hinnaga 1 533,88 eurot. Swedbank Liising AS esitas hageja ja Aivo Kase vastu liisingulepingust tuleneva võlgnevuse nõude summas 6 025,28 eurot. Hageja leidis, et antud võlgnevus tuleb kostjal tasuda pooltevahelise suulise kokkuleppe või alusetu rikastumise sätete või deliktiõiguse sätete alusel.
5.Kostja vastuväidetega hageja ei nõustunud. Töölepingu ülesütlemise asjaolud ei oma antud asjas tähtsust. Töölepingu ülesütlemist kostja tähtaegselt vaidlustanud ei ole, mistõttu on hageja ülesütlemise avaldus kehtiv. Kostja on omaks võtnud, et tal oli hagejaga suuline kokkulepe sõiduki liisingumaksete tasumise ja sõiduki liisingu enda nimele vormistamise kohta. Hageja jättis sõiduki pärast töölepingu ülesütlemist kostja valdusesse, kostja jättis oma kohustused täitmata. Kostja lõpetas sõiduki maksete tasumise 2009.a aprillis, aga kasutas sõidukit edasi kuni 25.04.2010.a. Kostja rikkus pooltevahelist lepingut ja kasutas sõidukit tasuta.
6.Kostja oli sõiduki kasutamisel hoolimatu, mida näitab see, et kostja lahkus 15.07.2009.a õnnetuse põhjustamisel sündmuskohast. Kostja andis õnnetuse asjaolude kohta ebaõiget informatsiooni, mistõttu jäeti õnnetuseta tekitatud kahju hüvitamata. Kuivõrd tegu oli avariilise sõidukiga, müüdi see hiljem maha turuhinnast odavamalt. Sõiduki õigeaegsel tagastamisel ei oleks tehtud sõidukiga avariid, selle väärtus ei oleks vähenenud. Hagejal oleks olnud võimalik sõiduk koheselt võõrandada ja liisinguleping korrektselt lõpetada.
7.Hageja nõuded ei ole aegunud. Pooled pidasid e-kirja teel läbirääkimisi perioodil 09.04.2009.a kuni 23.09.2009.a, mille ajal aegumine peatus. Kostja tekitas sõidukiga avarii 15.07.2009.a ning sellest, et kindlustus kahju ei hüvita, sai hageja teada 04.09.2009.a. Nõude aegumistähtaeg saab hakata kulgema alles teadasaamisele järgmisest päevast ehk 05.09.2009.a.
8.15.04.2013.a muutis hageja oma nõuet kostja vastu. Hageja palus kostjalt välja mõista kasutuseelisest tuleneva alusetu rikastumisena hüvitise summas 4542 eurot ning ebaseaduslikult tekitatud kahju hüvitisena 1466,12 eurot. Samuti palus hageja mõista kostjalt alates sõiduki tagastamisest 25.04.2009.a kuni põhinõude täitmiseni välja viivise VÕS § 113 lg 1 toodud määras.
9.Hageja ja kostja vaheline tööleping lõppes 07.04.2009.a, kuid kostja kasutas sõidukit kuni 25.04.2010.a. Kostja kasutas sõidukit ilma loata ja tasuta ning keeldus seda hagejale tagastamast. Hageja viitas TsÜS §-le 65. Sõiduki valdamises pidid pooled kokku leppima. Hageja esitas kostjale nõude sõiduki tagastamiseks, kuid kostja sõidukit ei tagastanud. Hageja kustutas kostja sõidukite kasutajate nimekirjast, millest tuleneb, et poolte vahel ei olnud kokkulepet sõiduki kasutamise kohta. Kostja kasutas sõidukit ebaseaduslikult ja sai kasutuseelise.
10.Sõiduauto Chrysler 300M rendihinnad 2010.a olid umbes 19 eurot ööpäevas. Rent ühes kalendrikuus oli soodsam ehk 350 eurot kuus. Sõiduki kasutuseelise väärtus on tõendatud XXX AS müügikonsultandi vastusega. Kostja kasutas sõidukit 13 kuud ja 18 päeva ning tekitas hagejale kahju 4542 eurot (12 x 350 eurot + 18 x 19 eurot). Kui kohtu hinnangul ei ole hageja väited tõendatud, tuleb kasutuseelise väärtus määrata TsMS § 233 järgi.
11.Kostja peab hageja valduse rikkumise eest maksma hagejale hüvitist VÕS § 1037 lg 1 alusel. Kostja kasutuseeliseks on kasu, mida ta sai seetõttu, et ei pidanud teistelt isikutelt sõiduautot rentima. Kui kohtu arvates ei saa pooltevahelist suhet vaadelda alusetu rikastumisena, siis tuleb kahju hüvitada VÕS § 1043 lg 1 järgi. Hagejale põhjustatud kahju seisneb selles, et kostja kasutas sõidukit tasuta ega tagastanud seda õigeaegselt.
12.Sõiduki ebaseadusliku kasutamise ajal osales sõiduk vähemalt kahes avariis, millega põhjustati sõidukile kahju, mis tõi kaasa selle väärtuse vähenemise. 15.07.2009.a toimus avarii Tartus Raua ja Sõpruse pst ristmikul, kus sõidukiga sõideti otsa liiklusmärgile ja juht lahkus sündmuskohalt. Kostja esitas kindlustusele 15.07.2009.a kahjuteate, kus väitis, et õnnetus toimus mujal. Kostja esitas kindlustusele valeinformatsiooni, mistõttu jättis kindlustus sõiduki remondi hüvitamata. Kostja jättis sõiduki korda tegemata. Avarii tulemusena oli defektne sõiduki esistange, esikapott mõlgitud ja kriibitud. Samad vigastused olid sõidukil selle tagastamisel.
13.Kostja põhjustas avarii ka vahetult enne 27.04.2009.a, mil ta sõitis sõidukiga üle äärekivi ja sõiduki tugiraam muutus kõveraks. Seda kinnitab kostja poolt hagejale 27.04.2009.a saadetud ekiri. Kindlustuse poole kostja ei pöördunud. Sõiduki tagastamisel tuvastati sõidukil järgmised puudused: sõiduki esistange oli kriibitud, tagaluuk oli kriibitud, parem tagumine uks ja parem tagumine tiib olid kriibitud, esistange oli defektne, kapotil olid mõlgid ja kriimud, katusel olid mõlgid, mootor ei käivitunud ja selles puudus õli, sõidukil olid all kolm valuvelge ja tagavararatas, üks valuvelg oli puudu. Nende puuduste likvideerimine oli kulukas ja sõiduki hind ei olnud võrreldav samaväärsete korras sõidukitega.
14.Kuna sõiduk oli avariiline, müüdi see turuhinnast odavamalt. Sõiduki võõrandamist alla turuväärtuse tõendab müügiakt nr XXX. Sõiduki turuväärtus müügi hetkel oli minimaalselt 3000 eurot. Kostja poolt tekitatud kahju on vähemalt 1466,12 eurot (3000 – 1533,88 eurot). Hageja viitas VÕS § 132 lõikele 3, samuti VÕS §-le 1043. Hageja palus kostjalt välja mõista hüvitise sõiduki turuväärtuse vähenemise eest.
15.06.09.2013.a esitas hageja kohtule viivise arvestuse. Hageja palus kostjalt välja mõista viivise arvestuse ajaks sissenõutavaks muunud viivisena kasutuseeliste nõudelt summas 4542 eurot perioodil 26.04.2010.a kuni 06.09.2013.a välja mõista 1450,54 eurot. Samuti palus hageja kostjalt välja mõista tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise. Kahju hüvitamise nõudelt summas 1466,12 eurot palus hageja kostjalt välja mõista viivise alates 26.04.2010.a kuni viivisearvetuse koostamise päevani 06.09.2013.a summas 462,26 eurot. Hageja palus kostjalt välja mõista ka tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise. Mõlemad viivisenõuded esitas hageja seaduses sätestatud viivisemäära alusel.
16.02.10.2013.a. kohtule esitatud avalduses palus hageja kostjalt alusetu rikastumise teel saadud hüvitisena välja mõista 4542 eurot ning ebaseaduslikult tekitatud kahjuna 2173 eurot. Hageja palus kostjalt välja mõista viivise alates sõiduki tagastamisest 25.04.2010.a kuni 30.09.2013.a viivis summas 2168,12 eurot. Alates 30.09.2013.a palus hageja kostjalt välja mõista tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise.
17.Hageja leidis, et oluline ei ole, kas XXX AS-l oli rentimiseks sama sõiduk, sest rendihinda on võimalik määratleda sarnasesse klassi kuuluva sõiduki järgi. Vaidlusalune sõiduk kuulub keskklassi ja müügikonsultant andis vastuse tehnilise passi andmete alusel. Hageja esitas 01.10.2013.a täiendava päringu autorendi ettevõtetele. XXXOÜ andmetel oli vaidlusaluse sõidukiga võrreldava sõiduki rendihind pika perioodi puhul (alates 6 kuus) 630 eurot kuus. Selgu Holding OÜ andmetel on analoogilise sõiduki hinnatase 520 kuni 560 eurot kuu kohta. Hageja esitatud nõuet 350 eurot kuu kohta on mõistlik ega ole ülemäära kõrge. Hageja on sõiduki kasutuseelise väärtuse tõendanud.
18.Ekspertiisiakti kohaselt oli tehniliselt korras sõiduki väärtuseks 3707 eurot. Vigastuste tõttu oli sõiduki väärtus oluliselt vähenenud ja vigastuste tõttu oli sõiduki väärtuseks 1534 eurot. 15.07.2009.a avarii tõttu sai sõiduk vigastusi. Vahetamisele kuulus esikaitseraud koos võrega, iluvõre, jahutusradiaator, konditsioneeri radiaator koos alustalaga, mootori alusraam ja mootori õlivann. Sõiduki põhi ja esilonzeronid vajasid venitust. XXXOÜ tuvastavas veelgi vigastusi. Kahju tekitamine on tõendatud ja kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista ekspertiisiaktis tehniliselt korras ja vigastusteta sõiduki hariliku väärtuse 3707 eurot ja remontivajava sõiduki väärtuse 1534 eurot vahe, mis on 2173 eurot. Kostja tekitas kahju summas 2173 eurot.
19.Hageja esitas samuti täpsustatud viivise arvestuse. Summa 4542 eurot osas viivitas kostja alates 25.04.2010.a. 30.09.2013.a oli kostja viivitanud 1253 päeva ja sissenõutavaks muutuv viivis on 1140,23 eurot. Tulevikus sissenõutavaks muutuv viivis on 332,15 eurot. Summa 2173 eurot tasumisega on kostja viivitanud alates 25.04.2010.a. Kostja viivitas 1253 päeva ja seisuga 30.09.2013.a oli sissenõutavaks muutuv viivis 538,79 eurot. Tulevikus sissenõutavaks muutuv viivis on 156,95 eurot. Hagi hind on kokku 8883,12 eurot.
KOSTJA VASTUVÄITED
20.Kostja vaidles hagiavaldusele vastu. Kostja tõi välja, et hageja ise on tsiviilasjas nr 2-1114665 liisinguandja nõuet enda vastu tunnistanud. Kostja ei pidanud hageja kohustusi kolmanda isiku ees täitma.
21.Kostja oli nõus, et tema ja hageja vahel oli sõlmitud tööleping. 09.04.2009.a lõpetas hageja töölepingu käskkirjaga nr 4 TLS § 86 punktide 6-8 alusel. Lepingu lõpetamise põhjendus puudus. Samuti nõustus kostja, et 05.12.2007.a sõlmisid hageja ja Swedbnk Liising AS järelmaksuga müügilepingu nr XXX sõiduauto Chrysler 300M kohta. Kostja vajas sõidukit oma tööülesannete täitmiseks, mistõttu hageja andis sõiduki kostja kasutusse. Kostja kasutusõigus registreeriti. Hageja ja kostja leppisid suuliselt kokku, et auto kasutamise õiguse eest tasub kostja hagejale liisingumakseid sularahas. Alguses kostja tasuski liisingumakseid sularahas, hiljem otsustas hageja need ühepoolselt kostja töötasust kinni pidada.
22.2008.a lõpus ja 2009.a alguses ei olnud hageja võimeline majanduskriisi tõttu kostjale tööd võimaldama. Koondamist läbi ei viidud. Hageja vähendas ühepoolselt kostja töötasu. 07.04.2009.a töölepingu lõpetamisel oleks hageja pidanud kostja koondama töömahu vähenemise tõttu. Samal ajal kustutas hageja kostja registrist sõiduauto kasutajate nimekirjast vaatamata sellele, et kostja oli kandnud kõik sõidukiga seotud kulud (liisingumaksed, kindlustusmaksed ja remondikulud). Mingit kokkulepet auto ostmise kohta poolte vahel ei olnud. 25.04.2010.a tagastas kostja sõiduki liisinguandjale.
23.11.08.2010.a müüs liisinguandja sõiduki edasi 24 000 krooni ehk 1533,88 euro eest. Kostja ei ole võtnud endale kohustust liisingulepingu alusel, sest kohustuse ülevõtmiseks oleks VÕS § 179 lg 1 järgi olnud vajalik liisinguandja nõusolek. Kostja ise kohustuse ülevõtmist liisingandjalt nõuda ei saanud, sest ta ei olnud lepingu pooleks. Hageja ise oma süülise tegevuse läbi takistas kostjal sõiduauto korrapärast kasutamist, sest hageja vähendas kostja töötasu, takistades tal seeläbi liisingumaksete maksmist. Kostjalt ei saa seetõttu kahju hüvitamist nõuda. Alusetu rikastumise nõude esitamise eeldused ei ole täidetud. Kostja ei pidanud kellegi eest liisingumakseid maksma. Hageja väited avarii põhjustamise kohta kostja poolt on tõendamata ning hageja ei ole ka tõendanud, et seetõttu vähenes sõidukiki väärtust.
24.Lisaks leidis kostja, et hageja sai liisingulepingust tulenevast võlgnevusest teada juba 2009.a mais, millest hageja teatas kostjale oma 18.05.2009. a e-kirjas. Kolmeaastane hagi esitamise tähtaeg sai TsÜS § 150 lg 1 alusel täis 18.05.2012.a. Hageja nõue on aegunud.
25.Sõiduk võõrandati 11.08.2010.a hinnaga 1533,88 eurot. Käesoleval ajal ehk kaks aastat hiljem on samasuguste sõidukite turuhind ca 2333 eurot. Sõiduauto turuhinnast oluliselt madalama hinna eest müümisel ei saa liisinguandja nõuda kogu vahesumma hüvitamist. Liisinguandja ei pidanud sõidukit müüma turuhinnast madalama hinnaga. Sõiduauto äravõtmisel ei viinud liisinguandja läbi ekspertiisi tuvastamaks, kas avarii tõttu sõiduki väärtus vähenes. Avariijärgsed kahjustused ei takistanud sõiduki tavapärast kasutamist ja olid koheselt kõrvaldatud. Liisinguandja võttis sõiduki enda valdusesse aasta pärast avariid.
26.Sõiduauto äravõtmisel liisinguandja poolt pukseeriti autot neutraalkäigu peal, esirattad maas, tagarattad üles tõstetud. Sellisel viisil esiveolise automaatkäigukastiga sõiduki pukseerimine võib põhjustada ulatuslikke vigastusi käigukastis. Kuna auto seisukorda äravõtmisel ei kontrollitud, seda pukseeriti ebaõigesti, siis ei ole tõendatud, et auto mittekäivitumise põhjustas varasem avarii. Kostja nõudis ühtlasi viivisenõude vähendamist, kuna pidas seda ebaproportsionaalselt suureks.
27.29.01.2013.a seisukohtades kostja märkis, et hageja väited suulise kokkuleppe sõlmimise kohta kostjaga ei ole tõendatud. Sellise kokkuleppe olemasolu ei tulene kohtule esitatud ekirjadest. Kostja tagastas sõiduki liisinguandja nõudel koheselt. Kostja õigus hagejale sõidukit mitte tagastada tulenes seadusest, mh VÕS § 101 lõikest 3, § 111 lõikest 1 ja § 189 lõikest 1. Kostja tagastas sõiduki õigustatud isikule ehk liisinguandjale.
28.Hageja nõude täpsustusele vaidles kostja vastu. Kostja ei kasutanud hageja sõidukit tasuta, sest hagejale ei olnud sõiduki omandiõigus veel üle läinud. Vaidlus puudub selle üle, et sõiduk ei kuulunud hagejale ja omandiõiguse rikkumisest tulenevat nõuet ei saa hageja kostja vastu esitada. XXXAS päringust ei nähtu, millistele andmetele tuginedes on see koostatud. Hinnapakkumine puudutab perioodi 2010.a kuni 2011.a, kuid kostja kasutas sõidukit aastatel 2009.a kuni 2010.a. Ühe ettevõtte pakkumine ei tõenda turuhinda. XXXAS ise kinnitas kostjale, et nad ei saa analoogilise sõiduki rentimiseks hinnapakkumist teha, sest neil ei ole selliseid sõidukeid kunagi olnud.
29.Ükski firma ei ole saanud kostja päringutele vastates esitada usaldusväärset pakkumist, sest rendihind sõltub pakkumisest ja perioodist ning erinevate ettevõtete renditase on erinev. Renditasu sõltub ka perioodi pikkusest. Kuust pikema perioodi puhul tehakse kliendile individuaalne pakkumine. Rendi tegelik hind ei ole seega hageja poolt tõendatud.
30.Hageja arvestust kasutuseelise kohta ei saa pidada õigeks. Hageja võimalikust saamata jäänud rendist tuleb maha arvestada kulud, mida hageja ise oleks pidanud tegema, sh liisinguandjale makstav tasu ja muud kulud. Hageja tegi kostja töötasust igakuiselt omavolilise mahaarvestuse summas 335,18 eurot (liisingumakse ja muud maksed), tuleks need hageja kulutused kasutuseelisest maha arvestada. Kui sarnase auto rendihind oleks olnud 350 eurot kuus, siis oleks hagejal võimalik olnud saada 350 – 335,18 eurot = 14,82 eurot, mis teeb vaidlusaluse perioodi puhul kokku 177,84 eurot. Hageja nõue on liialdatud.
31.Hageja saamata renditulu nõude puhul on määrav, kas hageja ise oleks saanud sõiduauto arvelt tulu teenida. Hagejal oli lepingu järgi õigus sõidukit kasutada, aga mitte käsutada. Hageja ei ole esitanud liisinguandja kirjalikku nõusolekut selle kohta, et ta oleks saanud sõidukit rentida. Kuna hageja ei saanud sõiduki arvelt tulu teenida, puudub tal õigus nõuda kasutuseeliste hüvitamist.
32.Hageja nõue kostja vastu saab tuleneda ainult valduse rikkumisest. Hagejal oli töölepingu lõppemisel õigus nõuda kostjalt valduse rikkumise kõrvaldamist ja valduse taastamist, mida hageja ei teinud. Hageja nõuded auto tagastamiseks piirdusid 2009.a aprillis-mais saadetud ekirjadega- Hageja ei teinud midagi sõiduki tagasisaamiseks.
33.Hageja ise tasus sõiduki kindlustuse eest kuni 21.06.2010.a ja jääb selgusetuks, kuidas olid tal sellises olukorras vastuväited kostja poolt sõiduki kasutamisele. Kostja kasutamine oli õiguspärane, sest hageja tahe sõiduki kasutada andmiseks väljendus selles teos (TsÜS § 68 lg 3).
34.Sõiduki avariijärgsed kahjustused olid sedavõrd väikesed, et need ei saanud sõiduki turuhinda mõjutada. Avariijärgsed vigastused on parandatud, kuid kostjal ei ole selle kohta esitada kirjalikke tõendeid. Avariijärgsete kahjustuste hindamiseks oleks hagejal tulnud esitada hindamisakt. Kahjustuste loetelu on võetud ainult üleandmise-vastuvõtmise aktist. Fotodelt kahjustusi ei nähtu. Hageja viitas 16.06.2010.a aktile, kuid kostja tagastas sõiduki juba kaks kuud varem. 25.04.2010.a üleandmise-vastuvõtmise aktis oli märkuste lahter tühi. 16.06.2010.a akti ei saa pidada usaldusväärseks ja kostja ei vastutanud sõidukile tekitatud kahjud eest siis, kui sõiduk oli kolmandate isikute valduses. Hageja ei ole tõendanud sõiduki turuväärtust võõrandamise ajal. Hageja viidatud hindamisaktis on toodud sõiduki hind umbkaudselt.
35.Kostja leidis, et valduse rikkumise lõpetamise nõude esitamist eeldab VÕS § 139 lg 2. Hageja suusõnaline ja e-posti teel saadetud meeldetuletus ei olnud piisavad ja hageja oleks valduse taastamiseks pidanud kasutama konkreetseid meetmeid. Kostjalt kahju täies ulatuses väljamõistmine ei ole õiglane, sest kostja ülapidamisel on 1,5 aastane laps ja last kasvatav ema. Kostja maksab tagasi ka abikaasa võetud laenu igakuises summas 54,58 eurot, tagastamise tähtajaga 05.03.2020.a. Kostja koos perega elab üüritoas. Kostja vastu on sundtäitmisel erinevad
nõuded. Kokku on kostjal täitmata nõudeid summas 5000 eurot. Kostja esitatud nõuete väljavõttes on kajastatud ainult põhinõuded, millele lisanduvad täitemenetluse kulud. Kostja vastu on sundtäitmisel olevaid nõuded kokku vähemalt 5578,46 euro ulatuses.
36.02.10.2013.a kostja märkis, et tal ei ole võimalik esitada tõendeid selle kohta, et parandas sõidukil avariijärgsed kahjustused. Poolte vahel puudub vaidlus avarii toimumise üle 15.07.2009.a. Kahjustused on loetletud ekspertiisiaktis ning hageja enda tõendite kohaselt olid kahjustused sõiduki esiosas. Sõiduki tagastamisel 25.04.2010.a kahjustusi ei tuvastatud. OÜ XXX 16.06.2010.a aktis loetletud kahjustused on teist laadi ja nende eest kostja ei vastuta. 15.07.2009.a kahjustused ja 16.06.2010.a kahjustused ei ühti. Kui 2009.a kahjustusi ei oleks kõrvaldatud, oleksid need olnud 16.06.2010.a aktis kirjas. Ekspertiisiaktiga on tõendatud, et 15.07.2009.a kahjustused olid kõrvaldatud. Ekspertiisiaktis on märgitud, et kvaliteetselt kõrvaldatud kahjustused sõiduki turuväärtust ei mõjuta.
37.Kostja võttis autost õli maha vahetult enne sõiduki üleandmist, mistõttu selle summa on kostja nõus hagejale hüvitama. Remondikalkulatsiooni järgi on see 49,85 eurot. Summaga 1466,12 eurot ei ole kostja nõus. Sõiduk osteti ilmselgelt eesmärgil see remontida ja edasi müüa, siis ei kulutanud auto ostja kindlasti remondile 1066,12 eurot. Võib eeldada, et remont maksis vähem ning hageja nõue summas 1466,12 on alusetu.
38.Hageja viivisearvestus on alusetu, sest hageja nõue kasutuseeliste osas on tõendamata. Hageja on viivist ebaõigesti arvestanud, mida on märkinud kohus. Hageja lähtub viivise arvestamisel ebaõigetest kuupäevadest. Kostja andis sõiduki üle 25.04.2010.a, mitte 25.04.2009.a. Hageja arvestab viivist pahatahtlikult 365 päeva eest enam. Kostja taotleb viivisenõude vähendamist nullini või mõistliku ulatuseni.
39.Ekspertiisiakti tuleb suhtuda kriitiliselt, sest see on tehtud toimikus olevate tõendite pinnalt. Ekspert tugines tunnistaja kirjalikule ütlusele ja tõlgendas seda valesti. Klõbina väljaselgitamiseks lasti mootorist õli välja, mitte vastupidi.
40.Kostja tegi hagejale kompromissettepaneku. Kostja leidis, et kui hageja sellega ei nõustu, tuleb kohtul määrata õiglane hüvitis enda äranägemisel ning TsMS § 445 lg 1 järgi määrata täitmise viis selliselt, et igakuine kostja makse ei ületaks 160 eurot.
41.18.10.2013.a seisukohtades kostja märkis, et kuigi eelmenetlus lõppes 27.05.2013.a, esitas hageja koos 02.10.2013.a avaldusega uusi tõendeid. Need tõendid tuleb jätta arvestamata, sest need on esitatud hilinemisega. Kui kohus tõendeid arvestab, on need asjakohatud. Hageja esitatud päring kajastab 2013.a seisu. Ettevõtete Interneti lehekülgedelt nähtub, et tegemist on praegusel ajal kehtivate hindadega. Kostja kasutas autot 4 aastat tagasi. Vaidlusalune sõiduk oli vaidlusalusel perioodil 9-10 a vana, kuid XXXOÜ vastuse kohaselt on nende sõiduk 2006.a ehitusaastaga ehk 7 aastat vana. Kostja tuvastatud andmed on avalikult kättesaadavad. Hageja väide selle kohta, et sarnase sõiduki rendihind oli 2009-2010.a umbes 19 eurot päevas, on tõendamata. Hageja nõutud summa on ebamõistlikult suur. Hüvitise määramisel tuleb arvestada, et 2009-2010.a oli Eesti turg sõidukitest üleküllastunud ja nõudnud kahanenud. Langenud olid müügis olevate sõidukite hinnad. Rendiautosid oli palju, kuid huvi nende vastu väike. Seetõttu ei saanud hind olla nii kõrge nagu väidab hageja.
42.Kostja poolt sõiduki üleandmisel ei olnud sellel ühtegi vigastust. Kaks kuud hiljem tuvastatud vigastused ei ühtinud 15.07.2009.a vigastustega, mis tõendab nende kõrvaldamist. 15.07.2009.a vigastusi OÜ XXX akt ei kajasta. Kostja on jätkuvalt nõus hüvitama ainult äravõetud õli maksumuse summas 49,85 eurot.
KOHTU PÕHJENDUSED
43.Arvestades hageja ja kostja seisukohti ning hinnates kõiki kogutud tõendeid, leiab kohus, et hagi on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele.
44.Käesolevas asjas ei vaidle pooled järgmiste asjaolude üle: 1) hageja ja kostja olid 29.10.2007.a sõlminud töölepingu; 2) hageja lõpetas töölepingu kostjaga 07.04.2009.a viimase kohustuste rikkumise tõttu ning kostja töölepingu lõpetamist sellel alusel ei vaidlustanud; 3) 05.12.2007.a sõlmisid hageja ja Swedbank Liising AS järelmaksuga müügilepingu nr XXX sõiduauto Chrysler 300M, 3,5 kohta tehasetähisega XXX, ehitusaastaga 2000.a; 4) hageja kohustus lepingu alusel tasuma liisinguandjale igakuiseid makseid; 5) liisingulepingu esemeks olev sõiduk anti kostja kasutusse viimase tööülesannete täitmiseks; 6) hageja pidas kostja viimaste kuude töötasust kinni sõiduki kasutamisega seotud maksed; 7) kostja jätkas sõiduki kasutamist pärast töölepingu lõpetamist ning ei tasunud ühtegi sõiduki kasutamisega seotud makset hagejale ega liisinguandjale; 8) kostja tagastas sõiduki liisinguandja esindajale 25.04.2010.a; 9) 15.07.2009.a põhjustas kostja sõidukiga liiklusõnnetusega, millest tulenevat kahju Swedbank Varakindlustuse AS ei hüvitanud; 10) Swedbank Liising AS ütles hagejaga sõlmitud järelmaksu müügilepingu üles; 11) vaidlusaluse sõiduki võõrandas pärast selle liisinguandjale tagastamist OÜ XXX 1 533,88 euro eest; 12) Swedbank Liising AS esitas hageja ja käendaja vastu liisingulepingu ülesütlemise tõttu rahalise nõude summas 6 025,28 eurot.
45.Pooled vaidlevad käesolevas asjas selle üle, kas kostja on kohustatud tasuma hagejale sõiduki alusetu kasutamise eest hüvitist ning kas kostja on kohustatud hüvitama hagejale kahju, mis tulenes sõiduki väärtuse vähenemisest. Kostja on samuti esitanud aegumise vastuväite ja vaielnud vastu hageja viivisenõudele. Kohus peab vajalikuks esmalt lahendada kostja aegumise vastuväite. Seejärel kohus hindab, kas hageja kasutuseelistest tulenev nõue kostja vastu kuulub rahuldamisele või mitte. Järgnevalt hindab kohus hageja kahju hüvitamise nõude põhjendatust. Viimaks lahendab kohus küsimuse, kas või millises ulatuses kuulub rahuldamisele hageja viivisenõue kostja vastu. Kostja aegumise vastuväide
46.Kostja leidis, et hageja nõue tema vastu on aegunud, sest hageja sai liisingulepingust tulenevast võlgnevusest teada juba 2009.a mais ja teatas sellest kostjale 18.05.2009.a e-kirjas. Kolmeaastane hagi aegumise tähtaeg sai täis 18.05.2012.a ning hageja nõue on aegunud. Hageja kostja väidetega ei nõustunud ja leidis, et kuivõrd pooled pidasid kuni 23.09.2009.a läbirääkimisi, peatus aegumine selleks ajaks. Kostja poolt põhjustatud avariist ja kindlustusandja hüvitise maksmisest keeldumisest sai hageja teada 04.09.2009.a.
47.Kohus leiab, et hageja nõuded ei ole aegunud. Hageja muutis esialgset hagi alust ja esitas kostja vastu kaks nõuet: alusetust rikastumisest tuleneva kasutuseeliste hüvitamise nõude ja kahju hüvitamise nõude. Alusetust rikastumisest tuleneva nõude esitamisel tugines hageja sellele, et kostja kasutas vaidlusalust sõidukit alates töölepingu lõpetamisest kuni selle liisinguandjale tagastamiseni 25.04.2010.a ilma õigusliku aluseta. Samuti sai sõiduk sellel ajal olulisi kahjustusi, milliseid kostja ei remontinud ning milliste tõttu müüdi sõiduk hiljem avariilise sõidukina turuväärtusest oluliselt väiksema hinnaga.
48.Kohtu hinnangul ei ole kumbki hageja nõue kostja vastu aegunud. TsÜS § 150 lg 1 järgi on
kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Seda, et sõiduk võõrandati avariilisuse tõttu hinnaga 24 000 krooni, pidi hageja teada saama hiljemalt sõiduki võõrandamisel 11.08.2010.a. Hageja pöördus oma nõudega kohtu poole 26.05.2012.a, mil kolm aastat nimetatud sündmusest ei olnud veel möödunud, mistõttu hageja nõue ei saa olla aegunud.
49.TsÜS § 151 lg 1 järgi on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Õiguse rikkumise korral algab rikkumise teel saadu väärtuse hüvitamisele suunatud alusetu rikastumise nõude aegumistähtaeg ajast, mil õigustatud isik rikkumisest ja kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Alusetu rikastumise nõude lõplik suurus selgus hagejale kohtu hinnangul hiljemalt 25.04.2010.a, mil kostja sõiduki lõpuks liisinguandjale tagastas. Alates sellest hetkest pidi hagejale teada olema, millises suuruses alusetu rikastumise nõue tal kostja vastu on. Hageja pöördus hagiavaldusega kohtusse 26.05.2012.a, mil kolm aastat alates nimetatud sündmusest veel möödunud ei olnud, mistõttu ei ole ka antud hageja nõue aegunud. Hageja kasutuseelistest tulenev nõue
50.Hageja palus kostjalt välja mõista alusetu rikastumise alusel hüvitis summas 4542 eurot. Kostja kasutas ligi aasta jooksul ilma hageja loata sõidukit ja keeldus selle tagastamisest. Ebaseadusliku kasutamise tõttu sai kostja kasutuseelise. 2010.a oli analoogilise sõiduki Chrysler 300M rendihinnaks päevas 19 eurot ja ühes kuus 350 eurot. Kostja kasutas sõidukit 13 kuud ja 18 päeva ning tekitas hagejale kahju 4542 eurot (12 x 350 eurot + 18 x 19 eurot). Hageja nõue on tõendatud ja oluline ei ole, et rendiettevõtted oleksid rendiks pakkunud nimelt sama sõidukit. Arvestada saab sarnase sõiduki rendihinda. Analoogiliste sõidukite rendihinnad kuus on isegi kõrgemad ja hageja nõue summas 350 eurot kuus on igati mõistlik.
51.Kostja vaidles hageja nõudele vastu. Hageja ja kostja leppisid alguses kokku, et kostja tasub liisingumaksed hagejale rahas. Hiljem pidas hageja sõidukiga seotud maksed kostja töötasust omavoliliselt kinni. Töölepingu lõpetamisel oleks hageja pidanud kostja koondama ja kostjal oli õigus sõidukit mitte tagastada VÕS § 101 lõike 3, § 111 lõike 1 ja § 189 lõike 1 alusel. Sõiduk ei kuulunud hagejale ja hageja ei ole tõendanud, et analoogilise sõiduki rendihind 2009.a ja 2010.a oleks olnud 350 eurot kuus. Hageja esitatud tõendid ei tõenda turuhinda. Renditasu suurus sõltub konkreetsest sõidukist, perioodi pikkusest ja paljudest muudest teguriteks. Hageja saamata jäänud tulust tuleb maha arvestada hageja kulud ehk liisinguandjale makstav tasu ja muud kulud. Hagejal ei ole tõendanud, et liisinguandja oleks tal lubanud sõidukit rentida. Kuna hageja ei saanud sõiduki arvelt tulu teenida, puudub tal õigus nõuda kasutuseeliste hüvitamist. Hageja ei teinud midagi selleks, et kostjalt sõidukit tagasi saada. Kuivõrd hageja tasus sõiduki eest kindlustusmakseid, lubas ta kostjal sõidukit kasutada.
52.Täiendavalt leidis kostja, et temalt kahju väljamõistmine täielikus ulatuses ei ole õiglane, sest kostja ülapidamisel on 1,5 aastane laps ja last kasvatav ema. Kostja maksab tagasi ka abikaasa võetud laenu igakuises summas 54,58 eurot, tagastamise tähtajaga 05.03.2020.a. Kostja koos perega elab üüritoas. Kostja vastu on sundtäitmisel erinevad nõuded. Kokku on kostjal täitmata nõudeid summas 5000 eurot.
53.Kohus leiab, et kostja vastuväited antud asjas ei ole tõendatud ega anna alust hageja nõude rahuldamata jätmiseks. Kohus selgitas 27.05.2013.a eelistungil (toimiku 2. kd, lk 54 pöördel), et kostjal tuleb tõendada, mida ta hoidis kokku selle tõttu, et sai sõidukit tasuta kasutada. Kohus selgitas kostjale tema vastuväidete tõendamise koormust. Vaatamata kohtu selgitustele ei ole kostja oma vastuväiteid tõendanud.
54.Asjaõigusseaduse (AÕS) § 32 järgi on valdus tegelik võim asja üle. Valdaja on isik, kelle tegeliku võimu all asi on vastavalt AÕS § 33 lg 1 alusel. Antud asjas puudub vaidlus selle üle, et sõiduki Chrysler 300M seaduslikuks valdajaks liisinguandjaga sõlmitud lepingu alusel oli hageja.
55.Asjaõigusseaduse § 34 eristab seaduslikku ja ebaseaduslikku valdust. AÕS § 34 lg 1 alusel on valdus seaduslik või ebaseaduslik sõltuvalt sellest, kas see põhineb õiguslikul alusel või mitte. Asjaõigusseaduse § 35 eristab heauskset ja pahauskset valdust. AÕS § 35 lg 1 järgi on valdus heauskne, kui valdaja ei tea ega peagi teadma, et tema valdusel puudub õiguslik alus või et teisel isikul on suurem õigus asja vallata. AÕS § 35 lg 2 järgi on valdus pahauskne, kui valdaja teab või peab teadma, et tema valdusel puudub õiguslik alus või et teisel isikul on suurem õigus asja vallata.
56.Kohus leiab, et kostja valdas vaidlusalust sõidukit alates oma töölepingu lõppemisest ilma seadusliku aluseta. Asjas kogutud tõendite pinnalt oli tegemist kostja pahauskse valdusega. Hageja sõlmis Hansa Liising Eesti AS-ga järelmaksuga müügilepingu nr XXX sõiduauto Chrysler 300M, 3,5, ehitusaasta 2000, ostmiseks hinnaga 8 941,24 eurot (toimiku 1. kd, lk 1316). Hagejal tuli lepingu sõlmimisel tasuda 1 341,19 eurot ning edaspidi tuli hagejal tasuda liisinguandjale graafikujärgseid makseid summas 165,55 eurot kuus (toimiku 1. kd, lk 17-18). Lepingu osaks olid üldtingimused (toimiku 1. kd, lk 19-24). Üldtingimuste punkti 1.2 järgi anti sõiduk hageja valdusesse ja kasutusse. Vaidlus puudub selle üle, et hageja andis sõiduki omakorda kostjale kasutada seoses viimase töölepinguliste ülesannete täitmisega.
57.Poolte e-kirjade vahetusest (toimiku 1. kd, lk 27-30) nähtub, et 26.04.2009.a küsis kostja hagejalt, miks ta ei ole saanud „koondamise paberit“ ning kas ta on tagasi registreeritud auto kasutajaks. Hageja vastas sellele 27.04.2009.a ning teatas, et kostjal on võimalik saada auto kasutajaks, kui ta vormistab sõiduki ümber ja koos sellega väljastatakse „koondamispaber“. Kostja teatas omakorda 27.04.2009.a e-kirjas, et ta ei nõustu enda lahtilaskmisega ja soovib koondamist. Samas kirjas teatas kostja, et sõitis autoga äärekivisse, auto tugiraam on kõver ning kostjal on vaja pöörduda kindlustuse poole, mistõttu tuleb kostja tagasi vormistada sõiduki kasutajaks.
58.Hageja vastas sellele 28.04.2009.a, et kostjal tuleb esmalt sõiduk liisingule tagastada või „ümber kirjutada“. 01.05.2009.a teatas kostja hagejale, et ta ei ole saanud endiselt soovitud „koondamis paberit“. 18.05.2009.a saatis hageja kostjale e-kirja (toimiku 1. kd, lk 156), milles ta teatas, et ei vormista koondamist enne, kui sõiduk on ümber vormistatud või seisab seni parklas, kuni kostja leiab inimese, kes võtab liisingu üle. Hageja leidis, et kõige halvem oleks variant, kus liisinguettevõte sõiduki tagasi võtab. Samas kirjas tõi hageja välja, millised sõidukiga seotud maksed on tasumata.
59.28.05.2009.a saatis hageja kostjale veel kord kirja, milles palus sõiduki tagastada hiljemalt 31.05.2009.a aadressile Ehitajate tee 68, Tallinn (toimiku 1. kd, lk 28). Seega nähtub poolte kirjavahetusest, et hageja palus kostjal sõiduk tagastada ega pidanud kostja poolt sõiduki valdamist lubatavaks. Kostja omakorda oli teadlik hageja nõudest ning sellest, et tal puudub õiguslik alus sõiduki kasutamiseks. Kostja keeldus sõiduki tagastamisest põhjendusel, et soovis hagejalt „koondamise paberit“.
60.Kohus leiab, et kostja poolt sõiduki valdamine oli ebaseaduslik ning pahauskne. Kostja teadis, et sõiduki tegelik seaduslik valdaja on hageja, kes püüdis oma seaduslikku valdust sõidukile tagasi saada. Käesolevas asjas ei ole kostja esitanud hageja vastu ühtegi tasaarvestuslikku vastunõuet ning kostja ei ole tõendanud, et tal hageja vastu selline nõue oleks olnud sõiduki valdamise ajal. Kostja väited selle kohta, et töölepingu lõpetamine oli
ebaseaduslik, on jäänud põhistamata ja tõendamata. VÕS § 111 lg 1 alusel saab kohustuste täitmisest keelduda vaid siis, kui lepingupooltel on lepingust tulenevad vastastikused kohustused. Antud juhul puudusid hageja ja kostja vahel lepingust tulenevad vastastikused kohustused. Kahju hüvitamise nõuet VÕS § 101 lg 1 p 3 alusel ei ole kostja hageja vastu esitanud. Samuti ei ole kostja taganenud ühestki hagejaga sõlmitud lepingust, mis annaks alust VÕS § 189 lg 1 kohaldamiseks.
61.Kohtu hinnangul ei saa ainuüksi faktist, et hageja tasus vaidlusaluse sõiduki eest kindlustusmakseid, tuletada hageja nõusolekut kostja poolt sõiduki kasutamiseks. Hageja ekirjadest nähtub hageja selge soov saada sõiduki valdus tagasi. Kindlustusmaksete tasumise kohustus tulenes hagejale liisinguandjaga sõlmitud lepingust. Kostja poolt sõiduki ebaseaduslik kasutamine ei vabastanud hagejat tema lepinguliste kohustuste täitmisest. Kostja väiteid selle kohta, et hageja ei astunud piisavaid samme sõiduki tagasisaamiseks, loeb kohus asjakohatuteks. Ükski õigusakt ei näe ette, et valduse taastamise nõue on kehtiv vaid siis, kui see on ebaseaduslikule valdajale esitatud teatud vormis või viisil. Kostja ise ei ole välja toonud, millisel viisil oleks tema arvates hageja oma nõude pidanud maksma panema. Kostja vastustest hageja ekirjadele nähtub, et hageja nõue oli kostjale piisavalt arusaadav.
62.TsÜS § 62 lg 1 sätestab, et esemest saadav kasu on eseme viljad ja eseme kasutamisest saadavad eelised (kasutuseelised). Antud sätte kohaselt on kasutusleelisteks on kõik need eelised, mis tulenevad asja või õiguse kasutusest.
63.VÕS § 1037 lg 1 näeb ette, et õigustatud isiku nõusolekuta tema omandit, muud õigust või valdust käsutamise, kasutamise, äratarvitamise, ühendamise, segamise või ümbertöötamisega või muul viisil rikkunud isik (rikkuja) peab õigustatud isikule hüvitama rikkumise teel saadu hariliku väärtuse. VÕS § 1037 lg 3 näeb ette, et eelviidatud harilikku väärtust hinnatakse rikkumise aja seisuga. Tasulise käsutuse korral loetakse harilikuks väärtuseks kokkulepitud tasu, kui õigustatud isik ei tõenda, et eseme väärtus oli sellest suurem või kui rikkuja ei tõenda, et eseme väärtus oli sellest väiksem.
64.VÕS § 1037 lg 1 alusel nõude esitamiseks peab üks isik olema ilma õigusliku aluseta muuhulgas kasutanud tema valdust ning selle tulemusena on rikkuja rikastunud ehk midagi saanud. Rikkumine peab olema toimunud ilma õigustatud isiku nõusolekuta ning rikkuja peab rikkumise tulemusena olema omandanud midagi, mida ta ilma rikkumiseta ei oleks saanud. Teisele isikule kuuluva asja kasutamise korral on harilikuks väärtuseks tavaliselt sellise asja sellisel viisil kasutamise eest makstav tasu.
65.Riigikohus on leidnud, et valduse rikkumise korral saab nõuda hüvitist VÕS § 1037 järgi (RK TKo 3-2-1-86-08, p 26, 3-2-1-46-09, p 11). Valduse rikkumise korral on hüvitatavaks kahjuks eelkõige kaotatud kasutuseelised TsÜS § 62 lg 1 mõttes. Kaotatud kasutuseeliste väärtust arvestatakse abstraktselt. Kaotatud kasutuseelise arvestamise võib lähtekohaks olla kasu, mida hageja võinuks saada, arvestades ka kulutusi, mida ta kasu saamiseks pidi tegema (RK TKo 3-2-1-46-09, p 14).
66.Riigikohtu hinnangul saadakse võõrast asja kasutades eelduslikult alati kasutuseeliseid, muuhulgas hoitakse kokku sellega seotud kulusid. Hageja peab tõendama, kui palju kostja tema arvel kulusid kokku hoidis. Kostja kasutuseeliseks saab olla kasu, mida ta sai seetõttu, et ei pidanud ise vara üürima (RK TKo 3-2-1-46-09, p 15). Kasutuseelistel ei ole väärtust vaid juhul, kui omanik ei oleks asja saanud kolmanda isiku kasutusse anda või kui keegi ei oleks nõus asja kasutamise eest midagi maksma (RK TKo 3-2-1-136-05, p 26).
67.Kohus leiab, et antud juhul oli hagejal õigus nõuda kostjalt kasutuseelisena seda kasu, mida kostja hageja arvelt kokku hoidis seetõttu, et ei pidanud ise sõidukit üürima. Antud juhul oli
tegemist vallasjaks oleva sõidukiga. Sellise sõidukiga seotud kasutuseelist tuleb kohtu hinnangul arvestada abstraktselt ehk leida tuleb, kui palju analoogilise või sarnase sõiduki kasutamiseks makstav hind turutingimustel vaidlusalusel perioodil oleks olnud. Riigikohtu hinnangul võib kasutuseeliste suuruse arvestamisel lähtuda kasust, mida asja omanik või valdaja oleks asja väljaüürimisel tasu eest saanud, kuid see ei ole ainuke võimalik lähtekoht ning kohaldub eeskätt kinnisasjade puhul. Kostja kasutas ligi aasta jooksul ilma õigusliku aluseta ja tasu maksmata enda tarbeks sõidukit, millega seotud kulusid (sh liisingumakseid ja kindlustusmakseid) tasus tema eest hageja. Kui kostja oleks turutingimustel pidanud endale kasutamiseks sõiduki hankima, oleks ta pidanud sõlmima liisingulepingu või rentima sõiduki. See, kas antud juhul hagejal oli või ei olnud konkreetse sõiduki rentimiseks kostjale liisinguandja luba või mitte, ei ole asjakohane.
68.Samuti leiab kohus, et kuigi üldjuhul tuleb kasutuseeliste väärtuse hindamisel arvestada hageja kulusid asja majandamisel, ei saa nõutavast summast maha arvestada hageja tasutud liisingumakseid või kindlustusmakseid. Tegemist ei ole selliste kuludega, mis turutingimustel sõiduki väljarentimisel oleksid pidanud tervikuna hageja kanda jääma. Vaidlus puudub selle üle, et sõiduki ebaseadusliku valdamise ajal kostja sõiduki liisingu- ja kindlustusmakseid ei tasunud.
69.VÕS § 1039 sätestab, et rikkujalt, kes teadis oma õigustuse puudumisest või pidi sellest teadma, võib õigustatud isik lisaks saadu harilikule väärtusele nõuda ka rikkumisega saadud tulu väljaandmist. Rikkuja peab õigustatud isikule teatama, millist tulu ta rikkumisega saadust sai. Antud sätte järgi on pahauskne rikkuja kohustatud õigustatud isikule teatama, millist tulu ta rikkumisega sai ning seega pöördub pahauskse rikkuja puhul tõendamiskoormuse rikkumise teel saadud tulu osas ümber. Tulu täpse suuruse tõendamise koormus lasub pahausksel rikkujal. Pahauskse rikkumise korral peab nõude esitama tõendama vaid eeldatava tulu saamise ning kui rikkujal ei õnnestu tõendada, et tema poolt tegelikult saadud tulu oli õigustatud isiku väidetust väiksem, kuulub nõue rahuldamisele. Kohus leiab, et antud asjas ei ole kostja tõendanud, et tema rikkumise teel saadud tulu oleks väiksem hageja poolt nõutud summast.
70.XXXAS müügikonsultandi e-kirja järgi (toimiku 2. kd, lk 10) oli vaidlusaluse sõiduki tehnilist passi arvestades perioodil 2010-2011 sarnaste sõidukite rendihind päevas ca 19 eurot ning kuus ca 350 eurot. Vastuseks kostja päringule on XXXAS tegevdirektor 29.04.2013.a ekirjas teatanud (toimiku 2. kd, lk 33), et XXXAS ei ole kunagi vaidlusaluse sõidukiga sarnast sõidukit rendile andnud.
71.Kostja on pöördunud Hansarendi poole küsimusega, milline oleks analoogilise sõiduki rendihind olnud aastatel 2009-2010 (toimiku 2. kd, lk 36), millele vastuseks on Hansarent teatanud, et nende autopargis sellist sõidukit ei ole. Samasugusele päringule vastates teatas XXX esindaja (toimiku 2. kd, lk 37), et sõidukite rendihinnad sõltuvad alati nõudlusest ja perioodist, samuti rendikontorist, mistõttu ei saa anda ligikaudset hinnangut. XXX esindaja on sarnasele päringule vastates selgitanud (toimiku 2. kd, lk 39), et nende autopargis ei ole kunagi analoogilisi sõidukeid olnud. Hinnatase ei ole võrreldes aastatega 2009-2010.a muutunud, kuid erinevate ettevõtete hinnatase on erinev. Hinnad sõltuvad sõidukite vanusest ja rendiperioodi pikkusest. XXX esindaja on teatanud, et ühest kuust pikema rendiperioodi puhul tehakse tavaliselt individuaalne pakkumine (toimiku 2. kd, lk 41).
72.Hageja esitatud XXXOÜ 01.10.2013.a e-kirja kohaselt (toimiku 3. kd, lk 27) on vaidlusaluse sõidukiga võrreldav sõiduk Honda Legend, mille rendihind vähemalt 6 kuulise lepingu korral oleks olnud 630 eurot kuus. Antud rendihind sisaldaks käibemaksu, kindlustusi, hooldust ja remonti, tasuta autoabi ja rehve.
73.Rendi XXX e-kirjast 02.10.2013.a (toimiku 3. kd, lk 29) nähtub, et analoogilised sõidukid vaidlusaluse sõidukiga võrreldes võiksid olla Volvo S80 ja MB E210T, mille kuuajaline
renditasu oleks 520 kuni 560 eurot. Kirjas on märgitud, et renditasu sõltub aastaajast, läbisõidukuludest ja muudest kuludest, mis võivad olla hinna sees. Kohus nõustub kostja väidetega, et hageja esitas antud tõendid hilinemisega, sest tõendite esitamise ajaks oli eelmenetlus juba lõppenud. Hageja ei ole välja toonud mõjuva põhjuse olemasolu tõendi hiliseks esitamiseks. Vaatamata sellele leiab kohus, et tõendeid on võimalik vastu võtta ja käesolevas asjas hinnata, sest tõendite hilisem esitamine ei toonud kaasa menetluse venimist. Kostjal oli võimalik tõendite suhtes oma seisukohta esitada ning samuti enda poolt tõendeid esitada.
74.Kostja esitatud väljavõttest Internetilehest www.1autorent.ee (toimiku 3. kd, lk 44-48), et sõiduki Honda Legend väljalaskeaasta oli 2006.a ning selle rendihinnaks 30 päevase rendi korral oleks 23 eurot päevas. Rendi XXX kodulehe väljavõttest (toimiku 3. kd, lk 50-53) nähtub, et sõidukite Volvo S580 ning MB E200T väljalaskeaastat ei ole avaldatud.
75.Eeltoodud tõendeid kogumis hinnates leiab kohus, et hageja kasutuseelistest tulenev nõue kostja vastu on tõendatud. Kuigi XXXAS ei ole analoogilist sõidukit ise rendile andnud, on nad hinnanud analoogilise sõiduki rendihinda aastatel 2010 kuni 2011.a ligikaudses suuruses. Teistest asjas kogutud tõenditest nähtub, et sõidukite igakuised rendihinnad ei ole viimaste aastate jooksul märkimisväärselt muutunud ning rendihinna kujunemine sõltub paljudest erinevatest faktoritest. Sarnaste sõidukite rendihinnad võivad ühes kuus olla oluliselt suuremad hageja nõutud summadest. Kostja ei ole vaatamata kohtu selgitustele esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et vaidlusalusel perioodil oleks analoogilise sõiduki rentimine turutingimustel olnud oluliselt väiksem kui 19 eurot päevas või 350 eurot kuus, arvestades seejuures asjaolu, et kostja ise ei pidanud kandma sõiduki kindlustamisega seotud kulusid. Kuivõrd kostja oli pahauskne valdaja, lasus temal kohustus tõendada rikkumise teel saadu tegelikku väärtust.
76.Kohus leiab, et kostja väited kahju hüvitise vähendamise osas ei ole samuti põhistatud ega tõendatud. VÕS § 140 lg 1 kohaselt võib kohus kahjuhüvitist vähendada, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu. Seejuures tuleb arvestada kõiki asjaolusid, eelkõige vastutuse iseloomu, isikutevahelisi suhteid ja nende majanduslikku olukorda, sealhulgas kindlustuse olemasolu.
77.Kostja esitatud tõenditest nähtub, et tal on 06.10.2011.a sündinud tütar (toimiku 2. kd, lk 44). Kostja abikaasal on sõlmitud õppelaenuleping AS-ga Swedbank, mis nähtub kohtule esitatud maksegraafikust (toimiku 2. kd, lk 45-47). Kostja suhtes on toimumas täitemenetlus mitme nõude osas (toimiku 2. kd, lk 48-49). Esitatud tõenditest ei nähtu, milline on kostja ja tema perekonnaliikmete majanduslik ja varaline seisund, samuti millised on nende igakuised sissetulekud. Esitatud tõenditest ei nähtu, et kostja abikaasa on tema ülalpidamisel ning kostja peab abikaasa eest tasuma õppelaenu makseid. Esitatud tõenditest ei nähtu, et kostjal tuleb eluaset perekonnale üürida. Kohus ei saa esitatud tõendite pinnalt järeldada, et hüvitise väljamõistmine kostjalt oleks tema majandusliku olukorra tõttu ebaõiglane. Muid asjaolusid kahju hüvitise vähendamisel kostja esile toonud ei ole. Kostja ei ole samuti põhistanud, millise summani tema arvates kohus hüvitist vähendama peaks. Kostja on hüvitise vähendamise taotluse esitamisel viidanud VÕS §-le 139, kuid on jätnud täielikult põhistamata ja tõendamata, milles antud juhul seisneb hageja osa kahju tekkimisel.
78.Kuivõrd kostja vastuväited hageja nõudele on jäänud põhistamata ja tõendamata, tuleb antud osas hageja nõue kostja vastu rahuldada. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 4542 eurot. Kuivõrd kohus rahuldas hageja nõude antud osas VÕS § 1037 lg 1 ning § 1039 alusel, ei pea kohus TsMS § 442 lg 8 alusel hindama, kas hageja sama nõue alternatiivsel deliktilisel alusel oleks rahuldamisele kuulunud. Hageja kahju hüvitamise nõue
79.Lisaks kasutuseelistest tulenevale nõudele esitas hageja kostja vastu kahju hüvitamise nõude. Sõiduki ebaseadusliku kasutamise ajal osales sõiduk vähemalt kahes avariis, millega põhjustati sõidukile kahju, mis tõi kaasa selle väärtuse vähenemise. 15.07.2009.a toimunud avarii tõttu tekkinud kahju kindlustusandja kostja tegevuse tõttu ei hüvitanud. Kostja jättis sõiduki remontimata ja see oli defektne. Vahetult enne 27.04.2009.a oli kostja põhjustanud teise avarii, millest kostja ise hagejat teavitas. Sõiduki liisinguandjale tagastamisel tuvastati mitmed vigastused ja sõiduk võõrandati avariilisena, mille tõttu tema turuväärtus vähenes. Kuivõrd sõiduki turuväärtus vähenes, mõisteti hagejalt liisinguvõtjana välja liisingulepingust tuleneva võlgnevusena suurem summa. Hageja leidis, et kostja tekitas talle kahju summas 2173 eurot, sest ekspertiisiakti järgi oleks tehniliselt korras sõiduki väärtuseks olnud 3707 eurot, kuid vigastuste tõttu oli selle väärtuseks 1534 eurot.
80.Kostja vaidles hageja nõudele vastu ja leidis, et liisinguandja ei oleks pidanud sõidukit müüma turuhinnast madalama hinnaga. Sõiduki äravõtmisel liisinguandja kahjustuste kohta ekspertiisi ei teinud. 15.07.2009.a toimunud avarii tõttu tekkinud kahjustused olid kostja poolt kõrvaldatud. Sõiduki äravõtmisel pukseeris liisinguandja esindaja sõidukit valesti, mis võis tekitada kahjustusi käigukastis. Nimelt seetõttu ei pruukinud sõiduk käivituda. Kui kostja sõiduki 25.04.2010.a tagastas, siis aktis mingeid kahjustusi ei märgitud. 16.06.2010.a akti järgi olid sõidukil kahjustused teistsugused, kui 15.07.2009.a avarii tagajärjel, millest tulenevalt järelikult esimese avarii kahjustused olidki kõrvaldatud. Kostja nõustus vaid sellega, et ta võttis sõiduki mootorist ära õli ning selle kahju maksumuse summas 49,58 eurot oli kostja nõus hüvitama.
81.VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi on kahju tekitamine õigusvastane siis, kui see tekitati kannatanu valduse rikkumisega. VÕS § 1050 lg 1 kohaselt ei vastuta kahju tekitaja kahju tekitamise eest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti.
82.VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärgiks kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 127 lg 4 sätestab, et isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos).
83.VÕS § 128 lg 2 järgi on varaline kahju eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. Vastavalt VÕS § 128 lõikele 3 hõlmab otsene varaline kahju eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks.
84.VÕS § 132 lg 1 sätestab, et asja hävimisest või kaotsiminekust tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb maksta hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. Kui asja väärtus oli hävimise või kaotsimineku hetkel, võrreldes uue samaväärse asja väärtusega, oluliselt vähenenud, tuleb väärtuse vähenemist kahjuhüvitise määramisel mõistlikult arvestada. Kui asja on kahjustatud, hõlmab kahjuhüvitis eelkõige asja parandamise mõistlikud kulud ning võimaliku väärtuse vähenemise (VÕS § 132 lg 3).
85.Eeltoodud sätetest tuleneb, et kui isik on teise valduse rikkumisega põhjustanud süüliselt vara kahjustamise, võib temalt välja nõuda hüvitise, mis vastab eseme võimaliku väärtuse vähenemisele. Süü puudumist tuleb tõendada kahju põhjustanud isikul. Kostja ei eitanud sõidukiga vähemalt ühe avarii toimumist tema süül, kuid väitis, et ta on sõidukil tekkinud kahjustused kõrvaldanud. Kohus selgitas kostjale 25.04.2013.a eelistungil (toimiku 1. kd, lk 203
pöördel), et kui kostja remontis ise avarii tagajärjel tekkinud kahjustused, tuleb kostjal seda tõendada. Vaatamata sellele ei esitanud kostja kohtule ühtegi tõendit selle kohta, et ta remontis omal kulul sõidukil 15.07.2009.a toimunud avarii tagajärjel tekkinud kahjustused.
86.Swedbank P&C Insurance AS on vastuses päringule (toimiku 2. kd, lk 11) teatanud, et vaidlusalune sõiduk (registreerimisnumbriga 882TGF) oli antud kindlustusandja juures kindlustatud perioodil 05.12.2007.a kuni 21.06.2010.a. Kaks sõidukiga seotud kahju on hüvitatud, kuid 15.07.2009.a toimunud teelt väljasõiduga seotud kahju ei hüvitatud. Kõikide kahjujuhtumite puhul on hüvitamise avalduse kirjutanud kostja. Kostja poolt kindlustusandjale esitatud 15.07.2009.a kahjuteatest (toimiku 2. kd, lk 12) tuleneb, et kostja sõitis samal päeval kell 12.00 Tartus Killustiku ja Vahi nurgal üle äärekivi. Fotodest nähtuvad sõiduki esistange kahjustused (toimiku 2. kd, lk 13-15).
87.Swedbank Varakindlustuse AS on hagejale 04.09.2009.a saatnud teate (toimiku 1. kd, lk 3435), mille järgi toimus 15.07.2009.a vaidlusaluse sõidukiga kahjujuhtum. Kahju käsitlemisel on kindlustusandjale selgunud, et sõiduki kahjustused ei tekkinud kahjuteates märgitud kohas ja viisil. Politsei info kohaselt toimus liiklusõnnetus 15.07.2009.a Tartus Raua ja Sõpruse ristmikul, kus sõiduk sõitis otsa liiklusmärgile, mis samuti sai kahjustada. Sõidukijuht lahkus sündmuskohalt politseid teavitamata. Täiendavas avalduses kindlustusandjale 11.08.2009.a kinnitas sõidukijuht, et kahjustused sõidukile tekkisid liiklusmärgile otsasõitmise tõttu. Sündmuskohalt lahkumine ilma politseid teavitamata oli kindlustusandja üldtingimuste järgi hüvitise maksmisest keeldumise aluseks, mistõttu kindlustusandja keeldus kahju hüvitamisest.
88.Kohtumenetluse käigus teostatud ekspertarvamusele on muuhulgas lisatud 15.07.2009.a avarii tõttu tekkinud kahjustuste remondikalkulatsioon (toimiku 2. kd, lk 141-144), mille järgi tuli sõidukil vahetada mitmeid varuosi ja teostada plekitöid. Muuhulgas tuli sõidukil vahetada esisilla tala, radiaatori tala, õlivann, radiaatorid. Mistahes tõendeid selle kohta, et kalkulatsioonis viidatud tööd olid antud sõidukil tehtud ja varuosad vahetatud, kostja kohtule esitanud ei ole.
89.25.04.2010.a on kostja allkirjastanud OÜ Hansa Inkasso Agentuur üleandmise-vastuvõtmise akti (toimiku 1. kd, lk 33). Liisingueseme vastuvõtja allkiri aktil puudub. Sõiduk on aktis kirjeldatud kui „Chrysler 300M“. Kohus leiab, et antud dokumendist nähtub üksnes sõiduki üleandmine kostja poolt. Aktist ei nähtu, et sõiduk oleks selle vastuvõtmisel liisinguandja või viimase esindaja poolt üle vaadatud. Aktist ei saa järeldada, et sõidukil puudusid 25.04.2010.a mistahes kahjustused.
90.Swedbank Liising AS on 16.06.2010.a andnud sõiduki üle XXX OÜ esindajale (toimiku 2. kd, lk 16). Akti kohaselt on sõidukil tagastange kriibitud, tagaluuk kriibitud, parem tagumine uks ja tiib kriibitud, esistange defektne, kapotil mõlgid ja kriimud, katusel mõlgid, mootor ei käivitu ja selles puudub õli, puudub 1 valuvelg. Kuigi antud aktis ei ole kajastatud täpselt samad kahjustused, mis tuvastati sõidukil 15.07.2009.a avarii tulemusena, ei saa kohtu hinnangul siiski ainuüksi teistsuguste vigastuste kirjeldusest järeldada kõigi varamate kahjustuste kõrvaldamist. 15.07.2009.a avarii tagajärjel sai kahjustada sõiduki mootor. Kahjustuste täpset iseloomu ei ole kohtu hinnangul võimalik tuvastada välise vaatluse pinnalt, kuid juba ainuüksi sõiduki mootoris õli puudumine ja mootori mittekäivitumine viitab varasemate mootorikahjustuste remontimata jätmisele. Samuti nähtub 16.06.2010.a aktist, et sõiduki esistange oli jätkuvalt defektne.
91.Kostja väidete kohaselt ei saa tema vastutada nende kahjustuste eest, mis tekkisid sõidukil ajavahemikul 25.04.2010.a kuni 16.06.2010.a, kuid kohtu hinnangul ei ole need väited põhjendatud. Kostja ei ole tõendanud ega põhistanud, kes või kuidas võis tema arvates mittetöötava mootoriga sõidukile täiendavaid vigastusi sellel ajavahemikul tekitada. Vaidlus puudub selle üle, et 25.04.2010.a üleandmisel liisinguandjale oli sõiduk juba sedavõrd avariiline, et see ei sõitnud ise. 25.04.2010.a aktis sõiduki vigastusi või nende puudumist ei tuvastatud.
Mittetöötava sõiduki puhul puudub kohtu arvates alus kahelda selles, et 16.06.2010.a tuvastatud vigastused olid sõidukil olemas juba ajal, mil sõiduki valdus kostja poolt liisinguandjale üle anti. Vastupidise tõendamiskohustus lasus kostjal.
92.Seega loeb kohus tõendatuks, et kostja andis liisinguandjale üle avariilise sõiduki ning vigastused sõidukile olid tekkinud ajal, mil see oli kostja ebaseaduslikus valduses. Kohtu hinnangul nähtub asjas kogutud tõenditest, et vigastuste tõttu oli sõiduki turuväärtus vähenenud.
93.XXXAS on 15.04.2013.a koostanud auto hindamise akti (toimiku 2. kd, lk 18) mille järgi oli sõiduki Chrysler 300M, väljalaskeaastaga 2000, orienteeruv turuväärtus aastatel 2010-2011 3000 eurot. Turuhinna eelduseks on tõendi järgi see, et sõiduk omas kaubanduslikku välimust ja oli tehniliselt korras.
94.Vara müügiaktist nr XXX (toimiku 1. kd, lk 36) nähtub, et sõiduauto Chrysler 300M, registrimärgiga 882TGF, oli 17.06.2010.a müüki antud XXX OÜ-le ning müüdud 11.08.2010.a hinnaga 24 000 krooni. Sõiduki tehnilisest passist (toimiku 1. kd, lk 144) nähtub, et sõiduki Chrysler 300M, registrimärgiga 882TGF väljalaskeaasta oli 2000.
95.Kostja esitatud väljavõtetest Internetilehelt www.auto24.ee (toimiku 1. kd, lk 157-158) nähtub, et 2000.a sõidukeid Chrysler 300M on pakutud müüa hindadega 2000 kuni 2800 eurot. Samas ei ole võimalik esitatud tõenditest järeldada, kas tegemist on samaväärsete sõidukitega või mitte, sest tõendist ei nähtu müüdavate sõidukite muud parameetrid peale väljalaskeaasta ja läbisõidu.
96.Kostja pöördus e-kirja teel XXX poole küsimusega, kas automaatkäigukastiga autot võib pukseerida neutraalkäigul, tagumine ots üleval ja esirattad maas. XXXon päringule vastates (toimiku 1. kd, lk 165) teatanud, et sellise esiveolise automaatkäigukastiga auto pukseerimine võib põhjustada ulatuslikke vigastusi käigukastis. XXX sellekohast kirjalikku ütlust (toimiku 1. kd, l k 163) ei pea kohus võimalikuks tõendina arvestada. Kohus selgitas kostjale 25.03.2013.a eelistungil (toimiku 1. kd, lk 204), et menetlusosaliseks mitteoleva isiku kirjalikud kinnitused kohtule ei saa hagimenetluses olla tõendiks ning kostjal on võimalik esitada kohtule tunnistaja ülekuulamise taotlus. Seega võib kohtule kostja poolt esitatud tõendist järeldada vaid seda, kuidas automaatkäigukastiga autot pukseerida võib, kuid kas antud juhul sõidukit selle tagastamisel ebaõigesti pukseeriti või mitte, asjas kogutud tõenditega tõendatud ei ole. 16.06.2010.a aktis ei tuvastatud sõidukil vigastuste olemasolu käigukastis. Järelikult isegi juhul, kui sõidukit pukseeriti ebaõigesti, sellega käigukasti ei kahjustatud. Mootori kahjustusi ei saa kohtu hinnangul samastada käigukasti kahjustustega.
97.Riiklikult tunnustatud eksperdi poolt koostatud ekspertarvamusest (toimiku 2. kd, lk 124166) nähtub, et see on koostatud toimiku materjalide ja täiendavalt kogutud andmete alusel. 15.07.2009.a toimunud avarii tagajärjel tuli sõidukil vahetada esikaitseraud koos võrega, iluvõre, jahutusradiaator ja konditsioneeri radiaator koos alustalaga, esisillatala ja mootori õlivann. Sõiduki põhi ja esi lonzeronid vajasid venitust. Kindlustusandja tehtud fotodest nähtub õli leke mootorist. Sõiduki remontimise kohta tõendid puudusid. Samuti arvestas ekspert sõiduki kahjustuste määratlemisel 16.06.2010.a aktis kajastatud kahjustusi ja tunnistaja kirjalikus kinnituses toodud ütlusi.
98.Ekspert leidis oma arvamuses, et sõiduk oli mootoririkke tõttu liikumisvõimetu ja remonti vajav. Sõiduk võõrandati avariilisena. Sõiduk müüdi enampakkumise korras hinnaga 24 000 krooni. Kuivõrd pakkujaid oli mitu ja sõiduk müüdi alghinnast kõrgema hinnaga, oli tegemist turuhinnaga müügiga. Ekspert on leidnud, et sõiduki turuhind selgub kõige paremini avalikul oksjonil.
99.Eksperdi kogutud andmete järgi pakuti 2010.a analoogilise või veidi parema varustusega 2000.a välja lastud sõidukeid müüa hinnaga 45 000 kuni 68 000 krooni. Hinnatav sõiduk oli baasvarustuses. 2009.a oli majanduslanguse tõttu Eesti turg sõidukitest üleküllastunud. Vaidlusaluse sõiduki hinda mõjutasid oluliselt tema vigastused. Ekspert pidas võimalikuks, et vaidlusaluse sõiduki mootor ei töötanud puuduliku õlituse tingimustes, sest õli tase oli õlivannis langenud madalamale kui õlivõttur. Ekspert hindas sõidukil tuvastatud vigastusi ja leidis, et vigastuste remondimaksumus oleks ametlikus töökojas maksnud vähemalt 55 000 krooni. Võimalik ebaõige pukseerimine eksperdi arvates aga mootorile mõju ei avaldanud.
100.Lõppastmes leidis ekspert, et vaidlusaluse sõiduki harilik väärtus oleks 2010.a aprillis olnud 58 000 krooni ehk 3707 eurot eeldusel, et sõiduk oleks olnud tehniliselt korras, vigastusteta, hooldatud ja komplektne ning kaubandusliku välimusega. Arvestades sõiduki vigastusi, oli sõiduki harilik väärtus samal ajal 24 000 krooni ehk 1534 eurot. Ekspert rõhutas samuti, et ilma õlita mootorit käivitada ei saa ja õli puudumine mootoris kahandab ostuhuvi sõiduki vastu.
101.Kuigi ekspert on oma arvamuses hinnanud kohtu poolt mittelubatavaks peetud tõendit ehk tunnistaja kirjalikku ütlust, ei muuda see kohtu hinnangul ekspertarvamust ebausaldusväärseks. Ekspert on kogumis hinnanud sõiduki vigastusi ja nende kõrvaldamise kulusid, samuti vigastusteta sõiduki turuväärtust. Eksperdi järeldused on kontrollitavad ja loogiliselt esitatud. Ekspertarvamusest nähtub, et sõltumata kohtule esitatud tunnistaja kirjalikust seletusest ei saanud sõiduki võimalik ebaõige pukseerimine mootorile mõju avaldada. Sõiduki käigukastis vigastusi ei tuvastatud ning võimalikud mootori vigastused ei olnud pukseerimisest tingitud.
102.Eeltoodut kokku võttes leiab kohus, et hageja kahju hüvitamise nõue kostja vastu summas 2173 eurot on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Asjas kogutud tõenditega on tuvastatud, et sõidukile tekkisid ulatuslikud kahjustused ajal, mil see oli kostja ebaseaduslikus valduses. Kahjustuste tõttu müüdi sõiduk turuväärtusest oluliselt väiksema hinnaga, millega põhjustati hagejale kahju, sest hageja vastu esitas liisinguandja liisingulepingust tuleneva nõude, arvestades sõiduki tegelikku turuväärtust selle võõrandamise ajal. Kui sõidukil ei oleks kahjustusi olnud, oleks teda saanud võõrandada palju kõrgema hinnaga ning hagejal oleks tulnud liisinguandjale tasuda oluliselt väiksem summa. Kostja ei ole tõendanud, et ta kahjustused remontis ning kostja ei ole tõendanud süü puudumist. Seetõttu tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 2173 eurot. Hageja viivisenõue
103.Lisaks põhinõudele esitas hageja kostja vastu viivisenõude seaduses sätestatud viivisemäära alusel. Summa 4542 eurot osas viivitas kostja alates 25.04.2010.a. Seisuga 30.09.2013.a oli kostja viivitanud 1253 päeva ja sissenõutavaks muutuv viivis on 1140,23 eurot. Summa 2173 eurot tasumisega on kostja viivitanud alates 25.04.2010.a. Kostja viivitas 1253 päeva ja seisuga 30.09.2013.a oli sissenõutavaks muutuv viivis 538,79 eurot. Hageja palus kostjalt välja mõista ka tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise. Kostja pidas hageja viivisenõuet põhjendamatuks ja ebaproportsionaalselt suureks. Milline oleks olnud proportsionaalne viivise summa, kostja välja ei toonud. 104.VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti.
105.VÕS § 162 lg 1 näeb ette, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Antud säte kuulub kohaldamisele ka viivise vähendamisel.
106.Kostja ei ole põhistanud, millisel alusel tuleks viivisenõuet vähendada, kuid eelduslikult on kostja silmas pidanud enda majanduslikku olukorda. Kohus on juba käesolevas asjas esitatud tõendite pinnalt tuvastanud, et kostja väited tema majandusliku olukorra raskuse osas ei ole tõendatud. Viivise vähendamisel aluseks võetavaid asjaolusid peab tõendama ja põhistama viivise vähendamist taotlev pool. Kuivõrd kostja ei ole tõendanud ega põhistanud nende asjaolude esinemist, mis võiksid kaasa tuua viivise vähendamise, tuleb kostja taotlus viivise vähendamiseks jätta rahuldamata. Kohus märgib samuti, et kohtupraktikas reeglina loetakse seaduses sätestatud viivisemäärale vastavat viivisemäära mõistlikuks.
107.Hageja esitatud arvestuste kohaselt tuli nõudelt summas 4542 eurot kostjal tasuda viivist summas 0,91 eurot päevas. Nõudelt summas 2173 eurot tuli kostjal tasuda viivist 0,43 eurot päevas. Seisuga 30.09.2013.a oli nõudelt 4542 eurot sissenõutavaks muutunud viivise summa 1140,23 eurot. Seega on kohtuotsuse tegemise päevaks nõudelt 4542 eurot sissenõutavaks muutunud viivise summa 29 x 0,91 eurot + 1140,23 eurot = 1166,62 eurot. Seisuga 30.09.2013.a oli nõudelt 2173 eurot sissenõutavaks muutunud viivise summa 538,79 eurot. Kohtuotsuse tegemise päevaks on nõudelt 2173 eurot sissenõutavaks muutunud viivise summa 29 x 0,43 eurot + 538,79 eurot = 551,26 eurot. Kogumis on kohtuotsuse tegemise päevaks sissenõutavaks muutunud viivise summa 1717,88. Kostjalt tuleb hageja kasuks kohtuotsuse tegemise päeva seisuga sissenõutavaks muutunud viivisena välja mõista 1717,88 eurot.
108.TsMS § 367 järgi tuleb kostjalt alates kohtuotsuse tegemisele järgnevast päevast välja mõista tulevikus sissenõutavaks muutuv viivis põhinõuete kogusummalt 6715 eurot (4542 eurot + 2173 eurot) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
109.Kostja esitas kohtule ühtlasi taotluse määrata TsMS § 445 lg 1 järgi otsuse täitmise viis kindlaks selliselt, et igakuine kostja makse ei ületaks 160 eurot. Kohus leiab, et kostja vastavasisuline taotlus tuleb jätta rahuldamata. Kostja ei ole tõendanud oma tegelikku majanduslikku olukorda. Juhul, kui kostja soovis tasuda oma võlgnevust hagejale maksegraafiku alusel, oleks kostjal olnud võimalik sõlmida hagejaga sellekohane kompromiss. Kohus selgitas kostjale kompromissi sõlmimise mõistlikkust, kuid kostja menetluse käigus vastavasisulist kompromissettepanekut hagejale ei teinud.
110.TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus tegi otsuse kostja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kostja kanda.
111.Vastavalt TsMS § 174 lõikele 1 võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.
/allkirjastatud digitaalselt/ Anu Uritam
kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.