Tallinna Ringkonnakohus Kohtunikud Ülle Jänes, Ulvi Loonurm, Iko Nõmm 28. oktoober 2013, Tallinn 2-12-21122 OÜ Vitransa hagi OÜ Spetsiaallogistika võlgnevuse väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Apellatsioonkaebuse hind Menetlusosalised, nende esindajad
Harju Maakohtu 01.04.2013 otsus OÜ Spetsiaallogistika apellatsioonkaebus 2022,72 eurot Hageja OÜ Vitransa (registrikood 10058851, asukoht Tuulemaa 4-2, 10312 Tallinn), seaduslik esindaja Viktor Hobta, lepinguline esindaja Tamara Vologžanina Kostja OÜ Spetsiaallogistika (registrikood 10988314, asukoht Laki 25, 12915 Tallinn), seaduslik esindaja Vallo Urtson, lepinguline esindaja adv Anu Talu Kirjalik menetlus
Menetluse liik
vastu
Harju Maakohtu 01.04.2013 otsus tühistada viivise väljamõistmise ja menetluskulude jaotuse osas. Teha tühistatud osas uus otsus. Ülejäänud osas jätta kohtuotsus muutmata. Apellatsioonkaebus osaliselt rahuldada. Kohtuotsuse resolutsiooni terviklik sõnastus (TsMS § 654 lg 22) on järgmine: Hagi rahuldada osaliselt. Välja mõista OÜ-lt Spetsiaallogistika OÜ Vitransa kasuks põhivõlga 2022 (kaks tuhat kakskümmend kaks) eurot 72 senti ning viivist 273 (kakssada seitsekümmend kolm) eurot 90 senti. Välja mõista OÜ-lt Spetsiaallogistika OÜ Vitransa kasuks alates 01.10.2013 viivis põhivõla 2022,72 euro tasumisega viivitamisel VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni kohustuse kohase täitmiseni. Menetluskulud jätta poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Ringkonnakohtu otsuse peale võib vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.
Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue 29.05.2012 esitas OÜ Vitransa Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse OÜ-lt Spetsiaallogistika 3803,42 euro saamiseks. Kohus tegi 04.06.2012 OÜ-le Spetsiaallogistika makseettepaneku, millele OÜ Spetsiaallogistika esitas vastuväite. 19.07.2012 lõpetas Pärnu Maakohtu Maksekäsuosakond maksekäsu kiirmenetluse ja andis OÜ Vitransa nõude üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Vastavalt Harju Maakohtu 09.08.2012 määrusele esitas OÜ Vitransa 07.09.2012 Harju Maakohtule hagiavalduse OÜ Spetsiaallogistika vastu. Hagiavalduse kohaselt tegid hageja ja kostja pikaajaliselt koostööd transpordiveo alal. Kostja tellis hagejalt Eesti-siseseid ja rahvusvahelisi veoteenuseid hageja veoautodega tavaliste ja mittegabariidiliste veoste veoks. Lisaks hoidis kostja hageja renditavas parklas oma haagiseid, mille eest pidi kostja hagejale parkimistasu maksma arvestusega 25 eurot parklakoht. Kuni juulini 2011 on kostja tellitud veoste eest hagejale korrektselt tasunud. Juulis ja augustis 2011 tasus kostja arved osaliselt ning alates oktoobrist 2011 tasus kostja arveid vaid pisteliselt või jättis üldse tasumata. Hageja meeldetuletusele vaatamata on kostjal tasumata arved nr 231/11, nr 234/11, nr 237/11 ja nr 001/12 kokku summas 2364,90 eurot. Kostja ei ole täitnud võlasuhtest tulenevat kohustust võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg-te 1 ja 2 järgi ja on hageja arvel alusetult rikastunud. Hageja palus kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 2364,90 eurot, seisuga 29.05.2012 viivise 1296,62 eurot ja alates 30.05.2012 viivise 0,5% päevas põhivõlgnevuselt kuni võlgnevuse täieliku tasumiseni, kuid mitte suuremas summas kui põhivõlgnevus. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Kostja vastuväited Kostja palus jätta hagi rahuldamata. Kostja tunnistas, et poolte vahel on pikaajaline koostöö transpordiveo alal, kuid pooltel ei ole parkimisteenuse suhet. Kostjale kasutusõiguse alusel kuuluvaid haagised valdas ja kasutas hageja enda majanduslikest huvidest lähtuvalt. Kostja ei tunnistanud arvet nr 234/11 summas 19,46 eurot, kostja ei ole kunagi nimetatud arvet saanud. Hageja osutas kostjale 16.-19.12.2011 veoteenust marsruudil Tallinn-Rakkestad-Tallinn hinnaga 1200 eurot, mille eest väljastas arve nr 233/11, millise kostja tasus 19.12.2011. Puudus kokkulepe, et kostja peab lisaks maksma teemaksu. Kostja ei tunnista ka arvet nr 231/11 summas 641,49 osaliselt, s.o summas 322,72 eurot, kuna hageja ei ole kostjale osutanud veoteenust marsruudil Tallinn-Tihemetsa-Tallinn. Kostja tunnistab arveid nr 237/11 ja nr 001/12 täies ulatuses, kuid leiab, et kostjal on õigus keelduda arvete tasumisest VÕS § 110 lg 1 alusel. Hageja osutas teenust, kasutades kostjale kasutusõiguse alusel kuuluvat haagist 749GT, mille eest kostja tasus renti 20,40 eurot päev United Trailers OÜ-le. Peale koostöö lõppemist ei tagastanud hageja kostjale haagist kuni 14.06.2012, seoses millega tekkis kostjale kahju 3610,80 eurot. Hagejal on kostjale tagastamata ka 199 liitrit kütust ja hageja autojuhile kantud 300 eurot kütuse ostmiseks. Kokkuleppe kohaselt pidi hageja tooma kostjale kuludokumendi(d). Hageja tõi kostjale kuludokumendi 139,90 eurot, summas 160,10 eurot ei ole hageja kuludokumenti toonud ega raha tagasimakset teinud. Ebaõige on hageja väide, et kostja ei ole hageja pöördumistele vastanud. Pooled on kokku saanud ning kostja on mitmeid kordi telefoni teel hagejale selgitanud, miks on arved jäänud tasumata. Kuivõrd kostja ei ole hageja ees kohustuste täitmisega ülalkirjeldatud asjaoludel viivituses olnud, siis kostja ei nõustu hageja viivise nõudega. Hageja ühepoolselt arvel märgitud viivise suurus 0,5% ei ole poolte kokkulepe. Kostja ei ole kunagi viivise suuruse osas nõustumust andnud ega viivist sellises suuruses tasunud.
Esimese astme kohtu lahend ja põhjendused Harju Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse 2022,72 eurot, viivise 1296,62 eurot ning viivise 0,5% päevas võlgnevuselt (2022,72 eurot) alates 30.05.2012 kuni võlgnevuse täieliku tasumiseni, kuid mitte suuremas summas kui põhivõlgnevus. Menetluskulud jättis kohus 85% ulatuses kostja ja 15% ulatuses hageja kanda (TsMS § 163 lg 1). Hageja on kostja vastu hagi esitanud tulenevalt poolte vahel suuliselt sõlmitud transpordiveo lepingust (VÕS § 774 lg 1), mille alusel hageja on osutanud kostjale pikaajaliselt veoteenust nii Eesti Vabariigis kui ka rahvusvahelisi vedusid tavaliste ja mittegabariidiliste veoste veoks (hinnaga 0,77 eurot/km mittegabariidne vedu ja 0,70 eurot/km tavaline vedu). Kuivõrd kostja tunnistab osaliselt arvet nr 231/11 summas 318,78 eurot ning täielikult arveid nr 237/11 ja nr 001/12 vastavalt summas 840 eurot ja 863,94 eurot, siis on kostja võlgnevuse nimetatud arvete osas õigeks võtnud (TsMS § 440) ning hagi nimetatud arvete osas kuulub rahuldamisele summas 2022,72 eurot. Kohus pidas alusetuteks kostja väited, et tal on õigus keelduda nimetatud arvete tasumisest tulenevalt VÕS § 110 lg-st 1. Kohtule ei ole esitatud vastuhagi ega ka tasaarvestuse avaldust, seega ei anna kohus hinnangut kostja väidetele, et hageja on tekitanud kostjale kahju. Kohus jättis tähelepanuta kostja tõendid tema väidetava nõude kohta. Kohus jättis rahuldamata hageja nõude arve nr 234/11 osas summas 19,46 eurot. Hageja ei ole esitanud tõendeid, et pooled leppisid kokku, et hageja tasub lisaks veole ka lisateenused. Pooled on leppinud kokku konkreetse hinna marsruudi Tallinn-Rakkestad-Tallinn eest, mille eest hageja on esitanud kostjale arve nr 233/11, mille kostja on tasunud 19.12.2011. Kui pooltel oleks olnud kokkulepe ka teemaksude tasumiseks, oleks mõistlikult mõtlev inimene lisanud selle samale arvele, mitte esitanud eraldi arvet. Hageja ei ole esitanud ka tõendeid, et poolte vahel on olnud praktika, mille kohaselt kostja tasub hagejale lisaks veoteenusele ka kulud, mis tekivad veolepingu täitmisel. Samuti tuleneb VÕS § 787 lg-st 1, et vedaja ei või nõuda selliste kulutuste hüvitamist, mis tavaliselt tekivad veolepingu täitmisel. Samuti jättis kohus rahuldamata arve nr 231/11 marsruudi Tallinn-Tihemetsa-Tallinn eest summas 320,88 eurot (arvel ekslikult 322,72 eurot). Kohtuistungil tunnistas hageja seaduslik esindaja, et veoteenust tegelikkuses kostjale ei osutatud ning arve on esitatud tühisõidu eest. Kostja seadusliku esindaja väitel keeldus hageja veoteenuse osutamisest, mistõttu tellis kostja veoteenuse teiselt pakkujalt, mida tunnistab ka hageja. Kuna hagejale pakkus marsruuti Tallinn-Tihemetsa-Tallinn kostja seaduslik esindaja, siis oleks hageja pidanud ka teenuse vastuvõtmisel hiljem võtma ühendust kostja seadusliku esindajaga, mitte uue töötajaga. Seega oli hageja enda risk, kui ta alguses veosest keeldus ja hiljem nõustus, et tal tuleb teha tühisõit. Eeltoodust tulenevalt mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse 2022,72 eurot. Ka viivisenõuet pidas kohus põhjendatuks, kuid leidis, et viivisearvestust tuleb täpsustada. Poolte vahel on pikaajaline koostöö ning kostja ei ole kordagi vaidlustanud hageja poolt arvetel märgitud viivisemäära, mistõttu on pooled kokku leppinud viivisemääras. Kostja, nähes arvetel viivisemäära, pidi aru saama, et arve mittetasumisel on hagejal õigus nimetatud määras viivist arvestada. Põhjendatud on ka viivis TsMS § 367 alusel. Seega kuulub kostjalt väljamõistmisele seisuga 29.05.2012 viivis 1296,62 eurot ja viivis 0,5% päevas võlgnevuselt (2022,72 eurot) alates 30.05.2012 kuni võlgnevuse täieliku tasumiseni, kuid mitte suuremas summas kui võlgnevus. Apellatsioonkaebus Kostja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada osas, millega kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja viivise summas 1296,62 eurot ja alates 30.05.2012 protsendina (0,5% päevas võlgnevuselt 2022,72 eurolt) kuni võlgnevuse täieliku tasumiseni, kuid mitte suuremas summas
kui võlgnevus, ning jaotati menetluskulud. Kostja palub teha vaidlustatud osas uue otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Arve väljastaja poolt ühepoolselt arvele märgitud viivisemäär ei ole poolte kokkulepe VÕS § 113 lg 1 mõttes. Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-144-09 p-s 11 antud selgitustest järeldub üheselt, et isegi kui arvel on allkiri arve vastuvõtmise kohta, ei saa seda aga tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg-te 2 või 3 alusel lugeda otseseks või kaudseks tahteavalduseks, millest nähtuks soov tuua kaasa õiguslik tagajärg, st nõustumine arvel märgitud viivisega. Kostja ei ole kunagi viivisemäära osas nõustumust andnud ega viivist sellises suuruses tasunud. Maakohus on otsuse põhjendustes vastuoluliselt leidnud, et hageja peab esitama tõendid poolte kokkuleppe kohta arves nähtuvate andmete osas, kuid samas on asunud seisukohale, et viivisemäära kokkuleppe osas hageja tõendeid esitama ei pea, kuna kokkuleppe olemasolu tõendamiseks piisab asjaolust, et kostja ei ole kunagi viivisemäära vaidlustanud. TsÜS § 68 lg 4 kohaselt vaikimist või tegevusetust loetakse tahteavalduseks, kui see tuleneb seadusest, isikute kokkuleppest või nendevahelisest praktikast. VÕS § 113 lg 1 sätestab seadusest kõrgema viivisemäära nõudeõiguse isikute kokkuleppe alusel, mida hageja tõendanud ei ole, kuigi hageja kohustus oli oma nõudeid tõendada (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-137-07, p 13). Ka pooltevahelisest praktikast ei tulene, et kostja oleks 0,5% viivisemäära aktsepteerinud, kuna kostja ei ole kordagi hagejale viivist maksnud. Viivisearveid ei ole hageja kostjale ka kunagi esitanud. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud kostja kanda.
Ringkonnakohtu seisukoht Tsiviilkolleegium, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leidis, et Harju Maakohtu otsus viivise väljamõistmise ja menetluskulude jaotamise osas tuleb kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 2 tühistada ning teha uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Ühtlasi tuleb ümber jaotada menetlukulud. Tulenevalt TsMS § 651 lg-st 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kolleegium nõustub apellandiga, et maakohus hindas viivisekokkulepet käsitlevas osas tõendeid ebaõigesti. Hageja ei ole tõendanud, et tal oli kostjaga kokkulepe, mille kohaselt on tal õigus kostjalt nõuda arve tasumisega viivitamise korral 0,5% viivist võlgnetavalt summalt päevas. Arve väljastaja poolt ühepoolselt arvele märgitud viivisemäär ei ole poolte kokkulepe VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatu tähenduses. Arvele antud allkiri arve vastuvõtmise kohta ei ole praegusel juhul käsitletav TsÜS § 68 lg-te 2 või 3 järgi otsese ega kaudse tahteavaldusena, millest võiks nähtuda soov tuua kaasa õiguslik tagajärg (nõustumine arvel märgitud viivisega). Arve vastuvõtmine ja/või allkirjastamine ei tähenda üldjuhul seda, et arve vastuvõtja nõustub arvel esitatud tingimustega, milles varem kokkulepitud ei olnud. Selleks, et arvel näidatud tingimused muutuksid poolte kokkuleppe osaks, peaks olema arvel selgelt näidatud, et soovitakse kokku leppida lisatingimustes. Sarnast seisukohta on avaldanud ka Riigikohus (näit otsus nr 3-2-1-14409). Pealegi ei ole hageja ka tõendanud, et kostja oleks oma varasema käitumisega näidanud, et aktsepteerib arvel näidatud tingimusi, tasudes näit mõnel varasemal arvel näidatud viivise vms. Sellist asjaolu ei ole maakohus ka tuvastanud. Kostja väitel ei ole ta kunagi viivisemäära osas nõustumust andnud ega viivist märgitud suuruses tasunud. Ka praeguses menetluses on kostja vaielnud viivisele vastu alates hagiavaldusele vastuse esitamisest.
Hageja esitas hagiavalduses kostja vastu ka viivisenõude, mistõttu ei ole alust jätta seda tervikuna rahuldamata, nagu soovib apellant. VÕS § 113 lg 1 järgi võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kuna poolte vahel viivisekokkulepe puudus, tuleb viivis mõista kostjalt välja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Nimetatud sätte kohaselt loetakse viivise määraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 7 % aastas. Seega tuleb lähtuda poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatavast viimasest intressimäärast enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit. Alates 01.07.2011 kuni 01.01.2012 oli intressimääraks 1,25%, alates 01.01.2012 kuni 01.01.2013 oli määraks 1,0%. Alates 01.01.2013 kuni 01.07.2013 oli intressimääraks 0,75% ning alates 01.07.2013 on intressimääraks 0,50%. Vastavalt sellele tuleb välja arvutada ka viivis. Alates 01.07.2011 kuni 01.01.2012 oli viivise määraks 8,25% aastas (0,0226 % päevas), alates 01.01.2012 kuni 01.01.2013 oli viivise määraks 8% aastas (0,0219 % päevas), alates 01.01.2013 kuni 01.07.2013 oli viivise määraks 7,75% aastas (0,0213 % päevas) ja alates 01.07.2013 on viivise määraks 7,50% aastas (0,0205% päevas). Ringkonnakohus arvestab viivise välja 30.09.2013 seisuga summaliselt, millele lisandub alates 01.10.2013 seadusjärgne viivis põhinõudelt kuni kohustuse kohase täitmiseni. Nende arvete tasumisega, mille osas kohus hagi rahuldas, on viivitatud järgmiselt: arve nr 231/11 summas 318,78 eurot, maksetähtaeg 30.12.2011, viivitus alates 31.12.2011; arve nr 237/11 summas 840 eurot, maksetähtaeg 31.12.2011, viivitus alates 01.01.2012; arve nr 001/12 summas 863,94 eurot, maksetähtaeg 25.01.2012, viivitus alates 26.01.2012. Vastavalt sellele tuleb välja mõista viivis. Arve nr 231/11 järgne viivis on 43,90 eurot, arve 237/11 järgne viivis on 115,50 eurot ning arve nr 001/12 järgne viivis on 114,50 eurot, kokku seega (seisuga 30.09.2013) 273,90 eurot. Nimetatud summas tuleb viivis kostjalt välja mõista.
Menetluskulude jaotus Kuna ringkonnakohus rahuldab kostja apellatsioonkaebuse osaliselt ning muudab vastavalt ka esimese astme kohtu otsust, siis tulenevalt TsMS § 163 lg-st 1 jätab ta menetluskulud tervikuna poolte endi kanda.
Ü. Jänes
U. Loonurm
I. Nõmm
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.