2-13-31652/18 - Võlaõigus - Kahju õigusvastane tekitamine - Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja - lahend.ee

Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue Hageja sõitis 30.07.2012 temale kuuluva sõiduautoga Audi A6 tööle aadressile Tallinn Saha-Loo tee 9. Töökoht asub eelnimetatud kinnistu hoovis, mis on aiaga piiratud ja väravatega suletav territoorium. Hageja töötab XXXAS-is, kes üürib XXXOÜ kinnistu pinda. XXXAS kasutab üüritavat pinda oma majandustegevusega seotud esemete ladustamiseks ja hoonet bürooruumidena. Hagejal on XXXAS töötajana õigus siseneda ja viibida nimetatud kinnistul ning ta sõidab kinnistu väravatest läbi igal tööpäeval vähemalt kaks korda. Mingeid ohtu tähistavaid märke, silte, keelumärke antud kohas ei ole kunagi olnud. Tegemist on laoterminaliga (ladude territooriumiga), millele sissepääs on lisaks metallaiale varustatud ka elektrooniliselt juhitava tõkkepuuga ja videokaameratega (mehitatud valve). Kinnistu sissesõiduvärava juures on hoone, kus töötas valvur. 30.07.2012 kella 8:12 ajal sai hagejale kuuluv auto kinnistule sisenedes, so väljaspool kinnistut, väravalt löögi. Nimetatud juhtumi tõttu tekkis hageja autole olulisi kahjustusi – sügavalt muljutud tagauks, ukse iluliist, mis on ära loetletud Reval Auto Esindused OÜ 24.08.2012 teostatud defekteerimisel koostatud remondikalkulatsioonis. Kokku on taastamisremondi maksumus 1112,57 eurot. Kahju tekkis seoses sellega, et XXXsissesõiduvärav oli paigale fikseerimata ega olnud tagatud selle avatud olek. Kui hageja hakkas sisenema territooriumile, sai hageja auto liikuvalt väravalt löögi. Hageja helistas politseisse ning pöördus koheselt ka kinnistu omaniku poole, misjärel fikseeriti väravad vastavate lukustusmehhanismidega (nn sulguri pesadega, maa sisse paigaldati püstised torud). Kahju tekkimine on jäädvustatud turvakaamera videosalvestuses. Hageja juhib tähelepanu, et liikunud väravapoolel on valvekaamera videosalvestisest selgelt näha, et värava all servas olev tuuleriiv toetub vastu maad – see tähendab, et väravat eemalt silmitsedes ei saanud juht mõista, et värav ei ole fikseeritud, vaid vastupidi – tema sai aru, et värav on fikseeritud ega kujuta endast ohtu. Värav liikus koos tuuleriiviga, mis libises mööda maad, ehk tuuleriiv ei fikseerinud väravat vajaliku tõhususega. See ei ole aga sõidukijuhi risk. Salvestisest nähtub, et väravapoole liikumahakkamisest kuni sõiduki seismajäämiseni kulub ca 2 sekundit aega. Selle aja jooksul ei saa juhilt oodata ka takistuse vältimist ehk juhi reageerimisajaks üksi on juba ca 1 sekund. Ainuüksi neid asjaolusid silmas pidades oli kahju tekkimine sõidukijuhi jaoks ettenägematu ja vältimatu sündmus. Hageja esimene alternatiivne õiguslik väide – kostja vastutab kahju tekitamise eest deliktivastutuse alusel. VÕS § 127 lg 4 kohaselt isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Värava paigale fikseerimata jätmise, s.o kostja tegevusetuse ja kahju tekkimise vahel on põhjuslik seos. VÕS § 1043 näeb ette, et teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekkimise eest vastavalt seadusele. Seega sätestab eelnimetatud paragrahv vastutuse õigusvastaselt ja süüliselt teise isiku kaitstud õigushüvedele tekitatud kahju eest, st tegemist on deliktiõigusliku süülise vastutusega. Isik vastutab õigusvastaselt tekitatud kahju eest, kui ta tekitas kahju süüliselt, st tahtlikult või hooletuse tulemusena, kui seaduses ei sätesta teisiti. Hooletuseks loetakse siinjuures isiku käitumist, kes ei järgi temalt vastavalt asjaoludele ja tema isiklikele omadustele oodatavat hoolsust, mille määramisel arvestatakse kahju tekitanud isiku omadusi. Kahjude hüvitamise kohustus väljaspool lepingulisi suhteid tekib siis, kui rikutakse mingit üldist kehtivat hoolsusnormi, st tehakse midagi, mis ei ole lubatud, või jäetakse tegemata midagi sellist, milleks ollakse kohustatud. Kahju tekitaja tegevusetus rikkus üldist käibekohustust. Üldise käibekohustuse all mõeldakse

lepinguväliseid ja seaduses otseselt sätestamata tegutsemise kohustusi, mis tulenevad üldisest heauskse käitumise ning teiste isikute õigushüvedega arvestamise kohustusest. Kinnistul teostati ööpäevaringset valvet, sh piirete ja väravate üle ning läbipääsukontrolli väravatest. Kõnealune paigale fikseerimata ning teele liikunud värav, mille tõttu kahju tekkis, asus valvekaamera piirkonnas ning lisaks oli värava juures hoone, kus töötas valvur. Kostja jälgis kontroll-läbipääsu eeskirjadest kinnipidamist töötajate, külastajate, transpordivahendite juhtide poolt. Kuna värava ja selle läbimise üle teostati ööpäevaringset valvet ja kontrolli, oli värava fikseerimata jätmine värava valdajale jälgitav ja nähtav. Samuti oli fikseerimata värava sulgumine ning teele liikumine värava valdajale nähtav ning kahju tekkimine hoolika tegutsemisega (värava paigalefikseerimisega) ärahoitav. Kostjal oli seadusest tulenev kohustus rakendada vajalikku hoolsust kahjujuhtumi ärahoidmiseks, mida kostja ei teinud ning vastutab seetõttu kahju tekkimise eest. Kui värav oleks olnud paigale fikseeritud, ei oleks liiklus selles kohas olud ohustatud (LS § 14 lg 7) ning hagejale ei oleks kahju tekkinud. VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega (mis võib seisneda ka tegevusetuses). Hageja varale (sõiduautole) on tekitatud kahju ja selline tegevus on õigusvastane, kuna teo õigusvastasus tuleneb kahjulikust tagajärjest. Seega hageja nõude alus on tema omandi rikkumine kui õigusvastane tegu. VÕS § 132 ja § 136 lg 1 näeb asja kahjustamise puhul ette õiguse nõuda selle taastamise kulude rahas hüvitamist, mida VÕS § 128 lg 3 alusel võib nõuda ka eelnevalt. Hageja arvates oli kostja värava fikseerimata jätmisega tegevusetus, kuivõrd mõistlikult võttes oli tal võimalik ette näha põhjuslikku seost oma teo (tegevusetuse) ja kahju vahel, millest tulenevalt palub hageja välja mõista hüvitise kostja õigusvastase tegevusetusega (omandi rikkumisega) tekitatud kahju eest summas 1112,57 eurot. Riivistamata värav võib olla tuule korral, samuti juhul, kui väraval on suur tuuletakistus, vaadeldav suurema ohu allikana. Hageja juhib tähelepanu, et värava külge oli paigaldatud suur plaat, mis tingis suure tuuletakistuse. Nimetatud asjaoluga seoses võib ja saab käsitleda väravat suurema ohu allikana ning järgneb suurema ohu allika riskivastutus ehk antud juhul vastutus VÕS § 1058 järgi. Kahju tekkis värava liikumise tagajärjel. Kui sissesõidul oleks olnud silt “Ettevaatust, ohtlik värav”, siis olnuks õigus oodata sõidukijuhilt suuremat hoolsust. Hageja teine alternatiivne õiguslik väide – kostja vastutab kahju tekitamise eest riskivastutuse alusel. VÕS § 1058 lg 1 kohaselt vastutab ehitise omanik selles toodetava, ladustatava või edastatava energia või tule-, kiirgus- või plahvatusohtlike, mürgiste või sööbivate või keskkonnaohtlike ainete tõttu või muul põhjusel ehitisest lähtuva erilise ohu tagajärjel tekkinud kahju eest. Asja omanik vastutab asjast lähtuva tule-, kiirgus- või plahvatusohtlike, mürgiste, söövitavate või keskkonnaohtlike omaduste tõttu või muul põhjusel asjast lähtuva erilise ohu tagajärjel tekkinud kahju eest. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt, kui ohtlik ehitis või asi võis kahju põhjustada, eeldatakse, et kahju põhjustati ehitisest või asjast lähtuva erilise ohu tagajärjel. See ei kehti, kui ehitist või asja on nõuetekohaselt käitatud ja käitamine ei olnud häiritud. Hageja seisukohalt § 1058 lg-s 3 toodud välistused ei kehti. Fikseerimata, s.o kontrollimatult teele liikuva värava näol on tegemist ohtliku ehitisega, mida ei olnud nõuetekohaselt käitatud ja käitamine ei olnud häiritud. Teele liikunud värav põhjustas liiklusõnnetuse, millega kaasnes hagejale varaline kahju summas 1112,57 eurot. Vastavalt VÕS § 132 lg-le 3, hõlmab kahjuhüvitis eelkõige asja parandamise mõistlikud kulud ning võimaliku väärtuse vähenemise. Tekitatud kahju hüvitamise nõue on esitatud asja parandamise kulude hüvitamiseks. Hageja pöördus kahjunõudega korduvalt kostja XXXOÜ poole. Samuti tegi hageja kostjale kompromissettepaneku (paludes temale hüvitada tekkinud otsesest varalisest kahjust so 1112,57

eurost 800 eurot), millega kostja ei nõustunud. Kostja sõnul ei vastuta ta hagejale tekitatud kahju eest. Hageja püüd lahendada asi kohtuväliselt osutus kahjuks perspektiivituks. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi, arvestades kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. VÕS § 94 lg 1 sätestab, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit. Intressimääradele lisandub 7 % aastas. Hageja nõuab kostjalt viivitusintressi alates kostja poolt kahju hüvitamise keeldumisest 26.10.2012 summas 57,40 eurot. Arvestades eelnimetatud asjaolusid ja tõendeid ning juhindudes hagiavalduses toodud seadusesätetest hageja palub rahuldada hagi ning välja mõista kostjalt hageja kasuks 1112,57 eurot; välja mõista kostjalt hageja kasuks viivis 57.40 eurot alates kostja poolt kahju hüvitamise keeldumisest 26.10.2012 kuni hagi esitamiseni 26.06.2013; välja mõista kostjalt hageja kasuks viivis alates hagi esitamisest kuni põhivõla (kahju hüvitamise) täieliku tasumiseni viivis seadusega (VÕS § 94 lg 1) sätestatud määras. Jätta menetluskulud kostja kanda. Välja mõista kostjalt hageja kasuks alates menetluskulude kohta tehtud otsuse jõustumisest kuni menetluskulude täieliku tasumiseni viivis seadusega (VÕS § 94 lg 1) sätestatud määras. Kostja ja turvafirma vahel lepingu sõlmimine ei vabasta kostjat vastutusest hagejale tekitatud kahju eest. VÕS § 1054 sätestab vastutuse teise isiku eest ehk, kui värava omanik kasutas selle valvamiseks, avamiseks ja fikseerimiseks lepingulist turvateenus, rakendub hageja seisukohalt VÕS § 1054 lg 2, mis ei vabasta omanikku vastutusest seetõttu, et värava avas lohakalt turvafirma ega fikseerinud seda selliselt, mis hoiaks ära võimaluse kahju tekkimiseks. Kahju saaja ees vastutab siiski asja, s.o värava omanik. Lisaks viitab hageja, et VÕS § 65 lg 1 järgi, kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Eeltoodust tulenevalt ei vabasta XXXOÜ-d vastutusest asjaolu, et XXXväravate valvamine, avamine ja paigale fikseerimine oli XXXOÜ ja XXX AS vahel sõlmitud lepingu alusel XXX AS-i kohustus. Paigale fikseerimata jäetud ning seetõttu XXX kahju põhjustanud värav kuulub XXXOÜle. Kostja viitas Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-54-07 p-le 10, milles Riigikohus ei kohaldanud VÕS § 1059 juhul, kus tasulises parklas sai inimene pähe allalangeva tõkkepuuga. Riigikohus ei kohaldanud nimetatud sätet, kuna kostjale kuuluvas parklas ei langenud parkla sissepääsu piirav tõkkepuu alla selle tõttu, et see eraldus parklast kui ehitisest. Hageja juhib tähelepanu, et kostja poolt viidatud Riigikohtu lahendis asus Riigikohus seisukohale, et kohtud leidsid õigesti, et kostja võib vastutada hageja ees süül põhineva deliktilise vastutuse (deliktilise üldvastutuse) alusel ning asi saadeti uueks läbivaatamiseks tagasi Tallinna Ringkonnakohtule. Käesolevas tsiviilasjas on kostja tegu hageja omandi rikkumise tõttu õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi. Kostja ei ole ka järginud ehitusseaduse §-s 3 lg-s 4 sätestatud nõudeid, mille kohaselt ehitis ei või ohustada teiste inimeste vara. Poolte vahel puudub vaidlus hagejale kahju tekkimise osas. Ühtegi VÕS § 1045 lg-s 2 nimetatud asjaolu hagejale kahju tekitamisel ei esinenud. Ebaõige on kostja väide, nagu võiks kostja vastutusest vabanemise aluseks olla asjaolu, et hageja põrkas omaenda hooletusest väravaga kokku, sõitis liiga kiiresti ega oodanud väravast sisenedes ära vastutulevat sõidukit. Kahju ei tekkinud hageja hooletusest või süül. Antud juhtumil põhjustas kahju paigale fikseerimata värava liikumine sõiduteele – mille tagajärjeks oli liiklusõnnetus. Värav liikus sõiduteele ilma hageja

(kahjukannatanu) tegevuseta - selles tegevuses hageja ise mingil määral ei osalenud. Hageja ei ole väravat läbides rikkunud mingit temale selgelt arusaadavat liikluskeeldu või - piirangut. Hageja on esitanud kohtule fotod autole tekitatud kahjustustest ning XXX esindused OÜ remondikalkulatsiooni auto kahjueelse seisundi ennistamiseks. Nimetatud tõenditega on hageja tõendanud fikseerimata väravalt löögi saamise tagajärjel tekkinud vigastused ja kahju suuruse. Sõiduki kahjustamise olemasolu ja selle põhjustamine kostja tegevusega (tegevusetusega) annab aluse pidada kostja tegevust õigusvastaseks VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi, mis sätestab omandi rikkumise kui õigusvastase teo. Hageja on seisukohal, et kuna kostja tegevuse/tegevusetuse ja kahju tekkimise vahel on põhjuslik seos, sh kahju põhjustamine kostja poolt, ning kostja teo õigusvastasus, siis kuulub hagi rahuldamisele. Kuna kostja põhjustas hagejale kahju õigusvastase teoga VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi, vabaneks ta vastutusest üksnes siis, kui ta tõendab oma süü täielikku puudumist. VÕS § 104 lg 3 sätestab, et hooletus on käibes vajaliku hoole järgimata jätmine. Kostja ei ole tõendanud, et ta tegi kõik mõistliku kannatanul kahju tekkimise ärahoidmiseks. Kuna kostja kasutab territooriumile sisenemisel, kus liiguvad sõidukid, väravat, mis fikseerimata jätmisel võib liikuda sõiduteele ja põhjustada liiklusõnnetuse, siis on tema kohustuseks hoiatada isikuid värava selliste omaduste eest ning võtta tarvitusele abinõud, mis viiksid liiklejate võimaluse väravalt löögi saada, miinimumini. Käesoleval juhul ei olnud väravale või selle ette paigaldatud mingeid hoiatavaid või keelavaid silte. Samuti ei ole sõidukitele mõeldud sõidutee värava läbimise või vastassuuna eesõiguse olemasolu osas eraldi märgistatud. Asjaolu, et fikseerimata väravast oli võimalik mööduda vastassuunavööndi kaudu, ei tähenda, et kostja oleks teinud kõik mõistlikult võimaliku, et vältida liiklejatel sõidu ajal väravalt löögi saamist. Kostja märgib 28.08.2013 hagivastuses, et värav hakkas liikuma juba enne, kui hageja väravast sisse keerab. Hageja nõustub nimetatud väitega ning täpsustab siinjuures, et värav liikus tõepoolest juba enne hagejale kahju tekitamist, so kell 7:47 sedavõrd silmnähtavalt, et kui kostja ei oleks seda asjaolu tähelepanuta jätnud ning oleks värava paigale fikseerinud, ei oleks hagejale kahju tekkinud. Turvavideo salvestusest on kell 7:47 näha, et värav on fikseerimata ja liigub. Kell 7:48 on näha värava suuremat liikumist ning kell 7:54 liigub värav kinnistust väljapoole juba sellises ulatuses, et seda on nii valvehoones oleval, kui turvakaamera ekraani jälgival isikul võimatu mitte märgata. Samuti liigub värav kl 8:04:47 sellises ulatuses kinnistust eemale, et seda on valvuril võimatu mitte märgata. Värava liikumine jäeti aga tähelepanuta ning selle tulemusel sai hageja auto kl 8:11 väravalt löögi, millega kaasnes hagejale varaline kahju. Kostja kinnitas hagivastuses, et kostjale kuuluva kinnitu osas on sõlmitud leping turvafirmaga, paigaldatud on turvakaamera ning tööl on valvur. Hageja juhib tähelepanu, et hagejale kahju põhjustanud ohtlik värav asub valvuri vahetus vaateulatuses. Kohe värava juures on sinist värvi valvurihooneaknaga ohtliku värava poole. Hageja ei nõustu kostja väitega, et hageja sõitis väravast sisse väga suurel kiirusel, ületades mõistlikku sõidukiirust. Kostja sellekohane väide ei vasta tõele, on paljasõnaline ning otsitud. Hageja ei ole lubatud sõidukiirust ületanud. Hageja juhib siinjuures tähelepanu katastriplaanil olevale kinnistu piirile. Kinnistu piir tähistatud kollase joonega, joone peal asetseb aed. Värav liikus väljapoole kinnistu piiri ning liiklusõnnetus toimus vahetult enne kinnistule sisenemist. Hageja sisenes kinnistule pärast väravalt löögi saamist. Hageja ei nõustu kostja väitega, et kui hageja oleks oodanud ära vastutuleva sõiduauto, siis ei oleks tema sõiduauto kahjustada saanud. Hageja on seisukohal, et väravast vastutuleva sõiduauto äraootamine ei mõjutanud värava liikumist või mitteliikumist ega oleks ka kahju tekkimist ära hoidnud. Lisaks on videosalvestisest näha, et vastutulev sõiduk liikus hageja sõiduvööndis (st vastassuunavööndis) ning liikus vahetult enne väravaid oma sõiduvööndisse.

Vastutuleva sõiduki äraootamine ei tähenda, et kostja oleks teinud kõik mõistlikult võimaliku, et vältida liiklejatel sõidu ajal väravalt löögi saamist. Kostja väide, et XXX peaks oma kahjunõudega pöörduma väidetava kahju tekkimise paigaks oleva kinnistu omaniku poole, on õigusnormidega sisustamata, mistõttu jääb hagejale arusaamatuks, millisele õiguslikule alusele kostja selle väitega tugineb, selle tõttu on hagejal raske ka mingit õiguslikku seisukohta kujundada ja võtta. Kinnistu, millel asub ehitis (värav), kuulub kostjale. Hagejale tekkis kahju kostja hooletusest/tegevusetusest ning ehitisest (väravast) tulenevatel asjaoludel. Seega on hagi esitatud õige isiku vastu. Kostja vastuväited XXXOÜ on seisukohal, et XXX hagiavaldus on põhjendamatu ning oluliselt vastuolus seadusega, mistõttu see kuulub Harju Maakohtu poolt täies ulatuses rahuldamata jätmisele. Hagiavalduses on esitatud mitmeid tegelikkusele mittevastavaid ning eksitavaid väiteid ja seisukohtasid. XXXOÜ ei vastuta seaduse kohasele XXX tekkinud kahju eest. XXXkahju hüvitamise nõue on põhjendamatu ja sellel puudub õiguslik alus. Võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 1043 sätestab, et teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Seega peab vastavasisulise lepinguvälise kahju hüvitamise koosseisu tekkimiseks olema XXX tekkinud reaalne kahju, XXXOÜ tegevus peab olema õigusvastane ning XXXOÜ peab olema kahju tekitamises süüdi. Ülalnimetatud paragrahvist tulenevalt on delikti üldkoosseisu ehk lepinguvälise õigusvastase süülise teoga tekitatud kahju hüvitamise nõude eeldused teisele isikule kahju tekitamine (objektiivne teokoosseis), õigusvastasus ja süü. Lepinguvälise kahju õigusvastasest põhjustamisest tuleneva deliktilise nõude esitamise korral peab kahju hüvitamise nõude esitanud hageja tõendama kahju tekitamise eest vastutava kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse (RKTKo nr 3-2-130-07 p 10). Eeltoodust tulenevalt peab XXX tõendama kahju tekitamise eest vastutava kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse. Käesoleval juhul ei ole XXX poolt tõendatud kahju hüvitamise koosseisu eksisteerimine. XXXOÜ tegevus ei ole olnud õigusvastane ning XXXOÜ ei ole XXX kahju tekitanud, samuti puudub mistahes põhjuslik seos XXXOÜ tegevuse ja XXX tekkinud kahju vahel. Käesoleval juhul tuleb esmalt kontrollida, kas väidetava kahju tekitaja poolne tegu või tegevusetus on toonud kaasa sellise kahju tekkimise kannatanul, mille hüvitamist kannatanu nõuab. XXX heidab hagiavalduses XXXOÜ-le ette, et XXXOÜ-le kuuluva XXXsissesõiduvärav oli fikseerimata ning hageja sai territooriumile sisenedes väravalt löögi, mis põhjustas hagejale kahju. Selliste väidetega ei saa XXXOÜ nõustuda. XXXOÜ leiab, et kui isik ise omaalgatuslikult siseneb teisele isikule kuuluvale kinnisasjale, siis peab see isik olema ise piisavalt hoolikas ja arvestama teisele isikule kuuluva kinnisasja omapäraga. Juhul, kui XXX sõidab ise hooletult oma mootorsõidukiga sissesõiduväravale otsa, siis ei saa selle eest mitte mingisugusel juhul vastutada kinnisasja omanik. Muuhulgas osundame, et XXX poolt viidatud turvakaamera 30.07.2012 salvestiselt nähtub (alates kell 08:11), et XXX ise põhjustas oma hooletu tegevusega sõiduautole kahju. Nimelt keeras XXX sissesõiduväravast sisse väga suurel kiirusel ega pööranud tähelepanu väravale ja samal ajal väravast väljuvale teisele autole. Salvestiselt on selgelt näha, et XXX ületas mõistlikku sõidukiirust, ei olnud piisavalt hoolikas ja iseenda poolt tekitas liiklusohtliku olukorra, kuivõrd XXX püüab põigata väravast sisse täpselt samal ajal, kui teine auto väravast

väljub. Salvestiselt on näha, et teine auto pidi tulenevalt XXX oma sõiduauto trajektoori muutma. Rõhutame, et kui XXX oleks olnud ise piisavalt hoolikas, vähendanud sõidukiirust, piisavalt veendunud sissesõidu ohutuses, oodanud ära teise sõiduauto väljumise ning seejärel rahulikult väravast sisenenud, siis ei oleks tema sõiduauto kahjustada saanud. Salvestiselt on samuti selgelt näha, et värav hakkas liikuma juba enne, kui XXX väravast sisse keerab ja värav liikus koos XXX sõiduautoga. Antud juhul ei vähendanud XXX oma mootorsõiduki sõidukiirust, ei veendunud piisavalt sissesõidu ohutuses, vaid jätkas sõitu vaatamata sellele, et värav ei olnud fikseeritud ja liikus. XXX leiab oma hagiavalduses, et XXXOÜ tegevus on õigusvastane tuginedes VÕS § 1045 lg 1 p-le 5, mille kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega. XXX seisukoht on, et XXXOÜ tegevusetus rikkus üldist käibekohustust. XXXOÜ ei saa selle käsitlusega nõustuda ning rõhutab, et XXXOÜ tegevus (tegevusetus) ei ole olnud õigusvastane. XXXOÜ ei ole rikkunud üldist käibekohustust. XXXOÜ-l oli seadusest tulenev õigus rajada oma kinnisasjale sissesõiduvärav. Juhul, kui kolmandad isikud sisenevad XXXOÜ-le kuuluvale kinnisasjale, siis peab eelkõige see kolmas isik olema ise piisavalt hoolikas ja arvestama kinnisasja omapäraga. Rõhutame, et VÕS § 1045 lg 1 p-s 5 sätestatud eeldus, mille kohaselt omandit rikkuv tegu on õigusvastane, kehtib üksnes juhul, kui tegu suunatult kahjustab teise isiku omandit või kui omandi kahjustamine on kahju tekitaja tegevuse vahetuks tagajärjeks. Antud juhul ei ole XXXOÜ tegevus suunatult kahjustanud XXX omandit ning XXX omandi kahjustumine ei ole XXXOÜ tegevuse vahetu tagajärg. Seega ei kehti käesoleval juhul eeldus, et XXXOÜ tegevus on õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 5 kohaselt. Võlaõigusseadus III kommenteeritud väljaandes on selgitatud, et kui absoluutsete õigushüvede kahjustamise põhjuseks on väidetava kahju tekitaja tegevusetus (tegutsemine oleks kahju ära hoidnud), ei saa ainuüksi õigushüve kahjustamise faktist järelduda sellise tegevusetuse õigusvastasus. Täiendavalt on võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaandes märgitud, et selleks et tuvastada õigushüve kahjustamise kaasa toova tegevusetuse õigusvastasus, peab väidetav kahju tekitaja olema rikkunud mingit õigusnormi (nn kaitsenormi), mis kohustas kahju tekitajat tegutsema kahju ärahoidmise huvides, või lepinguvälist tegutsemise kohustust ehk üldist käibekohustust, mis kohustas kahju tekitajat teatud toiminguks, mille tegemise korral ei oleks kannatanu õigushüve kahjustamist toimunud või oleksid kahjustuse tagajärjed olnud kergemad. Vastasel korral võiks mingi kahju tekkimise juhtumi korral tõstatada määratlemata arvu isikute, kelle aktiivne tegutsemine oleks võinud kahju ära hoida, deliktilisele vastutusele võtmise küsimuse. Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaandes rõhutatakse, et kui tegutsemise kohustus on sätestatud seaduses, saab kannatanu nõude kvalifitseerida lg 1 p 7 ja lg 3 järgi. Muudel juhtudel tuleb kahju tekitaja tegevusetuse õigusvastasuse kindlakstegemiseks tuvastada, et kahju tekitaja rikkus mõnda üldist käibekohustust, mille täitmine oli mõeldud kannatanu kaitseks. Samasugune probleem teo õigusvastasuse tuvastamisel võib tekkida juhul, kui kannatanu absoluutse õigushüve kahjustamine ei ole kahju tekitaja teo vahetu tagajärg. Käesoleval juhul ei ole seaduses sätestatud XXXOÜ tegutsemise kohustust seoses XXXOÜ-le kuuluva kinnisasja sissesõiduväravaga. Seega saaks XXXOÜ väidetav tegevusetus olla õigusvastane üksnes juhul, kui XXXOÜ on rikkunud mõnda üldist käibekohustust, mille täitmine oli mõeldud XXX kaitseks. XXXOÜ hinnangul ei saanud XXXOÜ seoses XXXOÜ-le kuuluva kinnisasja sissesõiduväravaga rikkuda mõnda üldist käibekohustust, mille täitmine oli mõeldud XXX kaitseks.

XXXOÜ-l ei saa tema eraomandiks oleval kinnisasjal asuva sissesõiduväravaga seoses olla mingeid üldisi käibekohustusi, mis muudaks XXXOÜ teo (tegevusetuse) õigusvastaseks ja annaks kolmandatele isikute õiguse esitada XXXOÜ vastu kahjunõudeid. Kuigi XXXOÜ hinnangul ei ole täidetud kahju õigusvastase tekitamise koosseis, märgime, et XXXOÜ ei ole XXX sõiduautole tekkinud kahjustustes süüdi. VÕS § 1050 lg 1 kohaselt kahju tekitaja ei vastuta kahju tekitamise eest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Rõhutame, et XXX on kahju tekkinud ainuüksi XXX enda süül (hooletus). XXX on tekitanud kahjustused oma sõiduautole eelkõige omaenda hooletusest. XXXOÜ on teinud kõik endast oleneva, et väravast sisenemine oleks turvaline. Samas ei ole XXXOÜ-l seoses XXX väravaga mistahes kohustust XXX ees ning väravast sisenemise ohutuses veendumine oli XXX enda kohustus. Samuti viitame, et VÕS § 127 lg 4 järgi peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Kuigi XXXOÜ tegevus (tegevusetus) ei ole õigusvastane, selgitame siiski täiendavalt, et XXXOÜ tegevus (tegevusetus) ei ole kuidagi põhjuslikus seoses XXX väidetava kahju tekkimisega. Kahjustuste tekkimine on põhjuslikus seoses XXX hooletu ja tähelepanematu sõidustiiliga. Nagu juba eelnevalt selgitatud, põhjustas XXX ise oma sõiduautole kahju. XXX hagiavalduse alternatiivne õiguslik väide, et kostja vastutab kahju tekitamise eest riskivastutuse alusel, on samuti põhjendamatu ja seadusega oluliselt vastuolus. XXX on viidanud riskivastutuse alusena VÕS § 1058 lg-le 1. Riskivastutuse kohaldamiseks peavad olema täidetud riskivastutuse üldised eeldused, mis on sätestatud VÕS § 1056 lg-s 1. Nimelt sätestab VÕS § 1056 lg 1, et kahju põhjustamise korral eriti ohtlikule asjale või tegevusele iseloomuliku ohu tagajärjel vastutab kahju tekitamise eest, sõltumata oma süüst, ohu allikat valitsenud isik. Suurema ohu allikat valitsenud isik vastutab kannatanu surma põhjustamise, talle kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise või tema asja kahjustamise eest, kui seadusest ei tulene teisiti. XXXOÜ hinnangul ei saa käesoleval juhul olla tegemist riskivastutusega, kuivõrd täidetud ei ole seadusest tulenevad riskivastutuse alused ja eeldused. Esiteks ei ole XXX värava näol tegemist suurema ohu allikaga, mis juba iseenesest välistab riskivastutuse kohaldamise. VÕS § 1056 lg-st 2 tulenevalt asja või tegevust loetakse suurema ohu allikaks, kui selle olemuse või selle juures kasutatud ainete või vahendite tõttu võib isegi asjatundjalt oodatava hoolsuse rakendamise korral tekkida suur kahju või võib kahju tekkida sageli. Kui asjale või tegevusele sarnase ohu allika puhul on seadusega juba ette nähtud vastutus, sõltumata allikat valitsenud isiku süüst, eeldatakse, et asi või tegevus on suurema ohu allikas. Käesoleval juhul ei ole seadusega ette nähtud vastutust kinnisasja värava eest, seega ei saa eeldada, et värav oleks suurema ohu allikas. Samuti ei saa väravast isegi asjatundjalt oodatava hoolsuse rakendamise korral tekkida suur kahju või kahju tekkida sageli. Ülaltoodust tulenevalt on XXXOÜ seisukohal, et värav ei vasta suurema ohu allika mõistele, mistõttu on välistatud vastutus suurema ohu allikaga tekitatud kahju eest. Muuhulgas viitame, et Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-54-07 leidnud, et parkla tõkkepuu allalangemise tõttu tekkinud kahju ei kuulu hüvitamisele riskivastutuse sätete (VÕS § 1059) alusel. Samuti ei ole väraval tule-, kiirgus- või plahvatusohtlikke, mürgiseid, söövitavaid või keskkonnaohtlikke omadusi ning väravast ei lähtu mingil muul põhjusel erilist ohtu, mis on VÕS § 1058 lg 1 kohaldamise eelduseks. Kuigi XXXOÜ hinnangul ei tule VÕS § 1058 antud juhul kohaldamisele, välistaks vastutuse ka VÕS § 1058 lg 3 p 1, mille kohaselt omanik ei vastuta käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatu alusel, kui kahju on tekkinud ohtliku ehitise omaniku valduses oleva tähistatud kinnisasja piires.

Kohus, tutvunud hagiavalduse, kostja vastuse, poolte poolt menetluse käigus esitatud seisukohtadega ja tõenditega, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Antud juhul taotleb hageja kahju hüvitamist võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel, kuna kostja kinnistul asunud kinnitamata värav põhjustas kahjustusi hageja autole. Kostja vaidleb hageja nõudele vastu ning on seisukohal, et hagejale tekkis kahju üksnes tulenevalt hageja enda hooletust käitumisest. Kohus märgib, et VÕS § 1043 kohaselt teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p 5 alusel on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-80-13 p-s 15 märkinud, et VÕS § 1043 alusel nõude rahuldamise üldise eeldusena peab hageja tõendama esmalt kostja käitumise õigusvastasuse, endal kahju tekkimise ning põhjusliku seose teo ja tagajärje vahel. Nende eelduste tõendamisel vabaneb kostja VÕS § 1050 lg 1 järgi vastutusest, kui ta tõendab, et ei esine ühtegi seaduses sätestatud (eelkõige VÕS § 1045 lg 2 p-des 1–4) õigusvastasust välistavat asjaolu või et nad ei ole kahju tekitamises süüdi (vt ka nt Riigikohtu 10. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2113, p 15). Esmalt analüüsib kohus küsimust, kas kostja käitumine oli antud juhul õigusvastane. VÕS § 1045 lg 1 p 5 alusel on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1161-12 p-s 10 asunud seisukohale, et üldine käibekohustus on tuletatav TsÜS § 138 lg-st 2, mis sätestab, et õiguse teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Üldist käibekohustust ja selle rikkumist on vaja tuvastada kahju tekitaja vastutusele võtmiseks delikti üldkoosseisu alusel juhtudel, kus kahju põhjuseks on tegevusetus või ebapiisav tegutsemine ning kannatanu ei heida kahju tekitajale ette seaduses sätestatud kohustuse rikkumist, st deliktiõiguslikku kaitsenormi rikkumist VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi. Antud juhul on hageja muuhulgas asunud seisukohale, et kostja tegutsemine oli õigusvastane, kuna see ei olnud kooskõlas liiklusseaduse (LS) § 14 lõikes 7 sätestatuga, mille kohaselt keegi ei tohi oma tegevusega või tegevusetusega ohustada või takistada liiklust. Ohu tekitanud isik peab rakendama kõiki temale jõukohaseid meetmeid ohu kõrvaldamiseks või selle kahjulike

tagajärgede vähendamiseks. Kohus on seisukohal, et antud juhul on tegemist olukorraga, kus kostja tegevusetus ohustas liiklust. Liiklus on LS § 2 p 28 kohaselt jalakäija(te) või sõiduki(te) liikumine ja paiknemine teel. Tee on LS § 2 p-st 81 tulenevalt jalakäijate või sõidukite liiklemiseks avatud rajatis või maaomaniku poolt liikluseks ettenähtud muu ala. Tee koosseisu kuuluvad ka teepeenrad, eraldus- ja haljasribad. Kohus märgib, et hageja esitatud videosalvestisest ilmneb, et värav, mis hageja auto külge tabab, liigub fikseerimatult ning kaootiliselt alal, mis on liikluseks, s.t kostja kinnistule jõudmiseks ettenähtud. Seega on tegemist olukorraga, kus kostja kinnistule suunduv liiklus on kostjale kuuluva ning kontrollimatult liikuva värava poolt ohustatud. Lähtuvalt eeltoodust on kohus seisukohal, et antud juhul on leidnud tuvastamist, et kostja käitumine oli õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes, kuna kostjale kuulus fikseerimata värav, mis liikus kontrollimatult ning ohustas liiklust. Asjaolu, et fikseerimata värav kuulus kostjale, on tõendatud kinnistusraamatu väljavõttega (lk 31), samuti ei ole kostja eitanud, et värav kuulub tema omandisse. Jättes värava fikseerimata, läks kostja käitumine (tegevusetus) vastuollu LS § 14 lg-s 7 sätestatud kohustusega tagada liikluse ohutus liikluseks ettenähtud maa-alal. Seoses asjaoluga, et hageja on hagiavalduses küll märkinud LS § 14 lg-le 7 tuginemist, kuid mitte kostja tegevuse kvalifitseerimist VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi, märgib kohus, et kohus ei ole TsMS § 436 lg-st 7 tulenevalt seotud hageja poolt asjale antud õigusliku kvalifikatsiooniga. Ka Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-83-09 p-s 9 asunud seisukohale, et TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. TsMS § 438 lg 1 sätestab, et otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Seega ei ole kohus seotud hageja õigussuhtele antud õigusliku kvalifikatsiooniga, vaid kohaldab seadust ise, olles enne tuvastanud hagi aluseks olevad asjaolud. Käesoleval juhul on kohus tuvastanud hagi aluseks olevas asjaolud ning asunud nende pinnalt seisukohale, et esineb õiguslik alus kostja käitumise kvalifitseerimiseks VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi. Järgnevalt analüüsib kohus, kas hageja on tõendanud kahju tekkimise. Hageja on esitanud videosalvestise, millest nähtub, et kostjale kuuluv värav tabab tema auto paremat külge, samuti on hageja esitanud pildid, millel on näha, et auto parem külg on saanud kahjustada (lk 36-38) ning remondikalkulatsiooni, mille kohaselt on sõiduki parandamise maksumus 1112,57 eurot (lk 47-48). Kohus on seisukohal, et antud tõenditega on hageja tõendanud kahju tekkimise talle kuuluvale sõiduautole. Lisaks eeltoodule peab hageja tõendama põhjusliku seose teo ja tagajärje vahel. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-161-10 p 11 kohaselt peab isik VÕS § 127 lg 4 järgi kahju hüvitama ainult juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Nimetatud sätte mõtte kohaselt peab teo ja kahju vahel põhjusliku seose tuvastamisel lähtuma nn conditio sine qua non põhimõttest, mille kohaselt ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Kohus on seisukohal, et antud juhul on tõendamist leidnud ka põhjuslik seos kostja tegevusetuse ja hagejale tekkinud kahju vahel. Kui kostja ei oleks jätnud talle kuuluvat väravat fikseerimata, ei oleks hageja auto sellega pihta saanud ega autole kahju tekkinud. Kohus peab vajalikuks märkida, et riigikohus on lahendi nr 3-2-1-53-06 p-s 13 asunud seisukohale, et kuigi ühe isiku tegu võib olla teise isiku kahju põhjuseks, ei tähenda see seadusest tulenevalt alati seda, et põhjusliku seose olemasolul tuleks hüvitisnõue rahuldada. VÕS § 127 lõiked 2 ja 3 võimaldavad jätta tähelepanuta lepingulise kohustuse rikkumise negatiivsed tagajärjed, mis on küll põhjuslikus seoses lepingu rikkumisega, kuid on mõistliku inimese seisukohalt vaadates erakordsed. VÕS § 127 lg-t 2 tuleb kohaldada ka lepinguväliselt tekitatud

kahju hüvitamise juhtudel. Seejuures tuleb keelu eesmärgi kindlakstegemisel muuhulgas arvestada sellega, kuivõrd ettenähtav oli kahjulik tagajärg mõistlikule isikule. Kohus on seisukohal, et antud juhul ei ole hagejale tekkinud kahju mõistliku inimese vaatepunktist erakordne. Nimelt on mõistikule isikule ettenähtav, et olukorras, kus jäetakse fikseerimata värav, mis ulatub liiklusega hõlmatud alale, võib see mõnda sõidukit tuule käes liikudes ootamatult tabada ning kahju tekitada. Kostja võib VÕS § 1050 lg 1 järgi vastutusest vabaneda, kui ta tõendab, et ei esineb (eelkõige VÕS § 1045 lg 2 p-des 1–4) õigusvastasust välistav asjaolu või et ta ei ole kahju tekitamises süüdi. VÕS § 1045 lg 2 kohaselt ei ole kahju tekitamine õigusvastane, kui kahju tekitamise õigus tuleneb seadusest; kannatanu nõustus kahju tekitamisega, välja arvatud juhul, kui nõusoleku andmine on vastuolus seaduse või heade kommetega; kahju tekitaja tegutses hädakaitse- või hädaseisundis; kahju tekitaja kasutas oma õiguse teostamiseks või kaitseks õigustatult omaabi. Kohus leiab, et kostja ei ole antud juhul esitanud tõendeid, mis võimaldaksid asuda seisukohale, et esineb mõni VÕS § 1045 lg-s 2 sätestatud õigusvastasust välistav asjaolu. Kostja on esitanud vastuväite, et ta ei ole kahju tekitamises süüdi, kuna hageja käitus ise hooletult – valis vale sõidukiiruse ega jälginud ümbrust piisava hoolsusega. Kostja kinnitusel on kostja tegutsenud hoolikalt. Kohus märgib, et VÕS § 104 lg 2 kohaselt on süü vormid hooletus, raske hooletus ja tahtlus. VÕS § 104 lg-st 3 tulenevalt on hooletus käibes vajaliku hoole järgimata jätmine. Kohus leiab, et antud juhul on kostja jätnud järgimata käibes vajalikus hoole, kuna kostja on talle kuuluva värava jätnud kinnitamata selliselt, et see tagaks väravast mööduva liikluse ohutuse. Samuti ei paigaldanud kostja silte, mis oleksid liiklejaid hoiatanud kontrollimatult liikuva värava eest. Seega on tõendamist leidnud, et kostja on kahju tekitamises süüdi, kuna ta käitus hooletult. Seoses kostja väitega, et hagejale kahju tekkimise põhjustas hageja enda hooletu käitumine, märgib kohus järgmist. VÕS § 139 lg 1 kohaselt, kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Kohus leiab, et antud juhul ei esine alust VÕS § 139 lg 1 kohaldamiseks, kuna nähtuvalt hageja esitatud videosalvestisest lähenes hageja väravale manöövriks sobiliku kiirusega. Hagejal ei olnud võimalik enne värava juurde keeramist eeldada, et värav võib liikuda. Nimelt nähtub videosalvestiselt, et värav hakkab liikuma alles hetkel, kui hageja on pöördemanöövrit juba alustanud ning värav tabab auto külge keset manöövrit. Kohus on seisukohal, et videosalvestisest ei nähtu, et hageja oleks liigelnud ülemäära suurel kiirusel või olnud väravast möödumisel muul viisil hooletu. Lähtuvalt eeltoodust on kohus seisukohal, et hageja nõue kahju hüvitamiseks 1112,57 euro ulatuses on põhjendatud ja tuleb VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 7 alusel rahuldada. Hageja on seoses kahju tekkimisega esitanud küll üksnes kalkulatsiooni selle kohta, kui palju autole tekitatud kahjustuste kõrvaldamine võib maksma minna, kuid ka antud tõendist piisab hageja nõude suuruse tuvastamiseks. Nimelt on Riigikohus lahendis nr 3-2-1-55-11 p-s 14 asunud seisukohale, et asja kahjustamise korral on kannatanul VÕS § 132 lõike 3 järgi õigus nõuda asja kordategemise kulude hüvitamist ka enne asja kordategemist. Seoses hageja esimese alternatiivina esitatud nõude rahuldamisega jätab kohus analüüsimata hageja teise alternatiivina esitatud nõude, mis käsitles kostja võimalikku vastutust riskivastutust reguleerivate sätete alusel. Nimelt sätestab TsMS § 442 lg 8, et alternatiivse nõude rahuldamisel ei pea teise alternatiivse nõude rahuldamata jätmist põhjendama.

Järgnevalt lahendab kohus küsimuse sellest, millises ulatuses on põhjendatud hageja viivisenõue. Hageja taotleb viivise väljamõistmist summas 57,40 eurot alates kostja poolt kahju hüvitamise keeldumisest 26.10.2010 kuni hagi esitamiseni 26.06.2013. Kohus märgib, et tulenevalt Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-46-09 p-st 17 tuleb kahju hüvitamise nõude korral viivist arvutada VÕS § 113 lg 2 järgi. VÕS § 113 lg 2 alusel, kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Kohus märgib, et antud juhul ei ole hageja esitanud ühtegi tõendit, millest nähtuks, et hageja oleks kahju hüvitamise nõudega pöördunud kostja poole enne käesolevas tsiviilasjas hagi esitamist. Kuna hageja ei ole tõendanud, et kostjale oleks kahju hüvitamise nõue eelnevalt kätte toimetatud, tuleb VÕS § 113 lg-st 2 tulenevalt hageja taotlus viivise 57,40 euro ulatuses väljamõistmiseks alates 26.10.2010 jätta rahuldamata. Lisaks eeltoodule on hageja esitanud ka taotluse viivise väljamõistmiseks VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni. VÕS § 113 lg 1 järgi võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse nimetatud seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS § 367 alusel võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kohus on seisukohal, et hageja nõue viivise väljamõistmiseks VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras TsMS § 367 alusel tuleb rahuldada alates hagiavalduse kostjale kättetoimetamise päevast, kuna ei esine tõendeid, et hageja nõue oleks kostjale varem esitatud. Kostja sai hagiavalduse kätte 26.07.2013 (lk 69). Kohus on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada osaliselt ja kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 1112,57 eurot ja viivised alates 26.07.2013 VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni. Tulenevalt TsMS § 124 lg-st 1, § 133 lg-test 1, 2 on hagi hind 1256,20 eurot. Menetluskulude jaotus TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus leiab, et antud juhul on põhjendatud menetluskulude jaotamine võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hageja esitas hagi 1169,97 euro nõudes, kuid kohus rahuldas hagi 1112,57 osas, s.t 95,10% ulatuses. Lähtuvalt eeltoodust tuleb tsiviilasja menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel jätta 95,10% ulatuses kostja kanda ning 4,90% ulatuses hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule.