Tartu linna hagi Elle Tobrelutsu vastu eluruumi ebaseaduslikust valdusest väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
314 eurot 35 senti
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 11. märtsi 2013 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Elle Tobrelutsu apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (kostja): Elle Tobreluts (isikukood: XXX) Vastustaja (hageja): Tartu linn (Tartu Linnavalitsuse kaudu), esindaja Anu Öpik
esindajad Kohtuistungi toimumise aeg
08. oktoober 2013
RESOLUTSIOON
Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Maakohtu 11. märtsi 2013 otsus muutmata.
Menetluskulude jaotus
Jätta menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus Elle Tobrelutsu kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.
Tartu
Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole
sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
1.Tartu linn (hageja) esitas 15. juunil 2012 Tartu Maakohtule hagi, milles palus kohustada Elle Tobrelutsu (kostjat) vabastama ja hagejale üle andma XXX asuv eluruum, ning kui kostja keeldub eluruumi vabatahtlikult vabastamast, siis tõsta kostja nimetatud eluruumist välja teist eluruumi vastu andmata. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduses märgitu kohaselt otsustas Tartu Linnavalitsuse elamukomisjon 07. septembril 2001 anda E. Tobrelutsule üürile eluruumi XXX. Tartu linn ja E. Tobreluts sõlmisid 04.10.2001 eluruumi, asukohaga XXX, kasutamiseks sotsiaalüürilepingu nr 392 tähtajaga kuni 17.01.2004. Tartu linn ja Elle Tobreluts sõlmisid eluruumi XXX kasutamiseks 22. novembril 2004 sotsiaalüürilepingu tähtajaga kuni 21.11.2009. Tartu Linnavolikogu 11.09.2008 määrusega nr 97 kehtestati „Tartu linna omandis olevate eluruumide kasutusse andmise kord“, millega kaotati eluruumide eristamine munitsipaaleluruumideks ja sotsiaaleluruumideks ning kõiki linnale kuuluvaid eluruume hakati käsitlema munitsipaaleluruumidena. Kostjale on alates 22.12.2008 pakutud võimalust vormistada sotsiaaleluruumi üürileping ümber tavaüürilepinguks tähtajaga kuni 5 aastat. Kostja ei ole seda võimalust kasutanud. 27.07.2009 saatis hageja kostjale teate XXX üürilepingu peatse lõppemise kohta ja teatas võimalusest taotleda uue üürilepingu sõlmimist. Samuti selgitati kostjale, et kui kostja ei soovi uue üürilepingu sõlmimist, siis tuleb tal üüritud eluruum tagastada ja valdus Tartu linnale üle anda. Sotsiaalüürileping lõppes 21.11.2009, kuid kostja pole tänaseni eluruumi kasutamiseks uut üürilepingut sõlminud ega valdust Tartu linnale üle andnud, vaid kasutab eluruumi üürilepinguta käesoleva ajani. Hageja on pakkunud kostjale võimalust vahetada eluruum teise eluruumi, asukohaga XXX, vastu, millest kostja keeldus. Tulenevalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 334 lg-st 1 peab üürnik üüritud asja tagastama pärast lepingu lõppemist, seega tekkis kostjal 21.11.2009 kohustus eluruum tagastada.
2.Kostja E. Tobreluts hagi ei tunnistanud. Vastuväidete kohaselt võttis elamukomisjon 16.03.2001 vastu otsuse, et linnavarade osakond teeb talle ettepaneku vahetada sotsiaaleluruum XXX erastamisele kuuluva väiksema elamispinna vastu. Kostja leidis, et tal on õigus elamispinnale, mida saab erastada.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 11. märtsi 2013 otsusega hagi ja mõistis E. Tobrelutsu ebaseaduslikust valdusest välja eluruumi XXX Tartu linna valdusesse ning eluruumi vabatahtlikult vabastamisest keeldumise korral otsustas tõsta E. Tobrelutsu välja eluruumist, asukohaga XXX, teist eluruumi vastu andmata. Otsuses märgitu kohaselt tuleb pooltevaheline üürileping tuleb vastavalt VÕS § 309 lg-le 1 lugeda lõppenuks seoses tähtaja möödumisega arvates 21.11.2009. Kuna kostja on keeldunud vabatahtlikult üüritud eluruumi hagejale tagastamast, siis tuleb eluruum, asukohaga XXX, kostja valdusest välja mõista hageja valdusse.
Kohus märkis, et hageja on kostjale üürilepingu lõppemisest teatanud, mistõttu üürileping ei pikenenud ja lõppes tähtaja möödumisega 21.11.2009. Hageja on avaldanud tahet lõpetada pooltevaheline üürisuhe ning üürnik ei valda eluruumi õiguslikul alusel. Pooled vaidlevad selle üle, millised on õiguslikud tagajärjed olukorras, kus üürileandja teatas enne tähtaja möödumist lepingu lõppemisest või alternatiivselt uue lepingu sõlmimisest, kui üürnik seda soovib, ning üürnik ei soovinud uut lepingut sõlmida, kuna soovib saada eluruumi, mida oleks võimalik erastada. Kohtule esitatud tõenditest nähtub, et hageja on kostjale 22.12.2008 teinud ettepaneku vormistada sõlmitud sotsiaaleluruumi üürileping ümber tavaüürilepinguks tähtajaga viis aastat. Samasisulised ettepanekud on hageja teinud kostjale 09.02.2009, 21.04.2009 ja 21.03.2011 ning 15.04.2011. Hageja on 02.12.2010 teinud kostjale ettepaneku eluruumi XXX vahetamiseks eluruumi XXX vastu. Samuti on hageja teinud kostjale ettepaneku sõlmida üürileping eluruumi XXX kasutamiseks 18.11.2011 ja 14.12.2011, andes lepingu sõlmimise tähtajaks 31.12.2011. Ühtegi nimetatud ettepanekut kostja vastu võtnud ei ole. Kohus leidis, et erastamisõigusest võimalik ilma jäämine ei ole käsitletav raske tagajärjena VÕS § 326 lg 2 mõttes. Üürileping on VÕS § 271 kohaselt kasutuslepingute alla kuuluv ja ei kohusta üürileandjat eluruumi erastama. Eluruumide erastamisõigus tuleneb eluruumide erastamise seadusest, mitte üürilepingust. Üürilepingu alusel kasutatavat eluruumi oli võimalik erastada eluruumide erastamise seaduses sätestatud korras ning vaidlus kostja õiguste rikkumisest seoses eluruumi erastamisega ei kuulu maakohtu, vaid halduskohtu pädevusse. Samuti kuulub halduskohtu pädevusse kohaliku omavalitsuse toimingute vaidlustamine. Tulenevalt VÕS § 334 lg-st 1 peab üürnik üüritud asja tagastama pärast lepingu lõppemist. Seega tekkis kostjal 21. novembril 2009, mil üürileping lõppes, kohustus eluruum tagastada, hagejal tekkis aga üüritud asja suhtes lepinguline nõudeõigus VÕS § 334 alusel. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 80 lg 1 alusel on omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. Sama sätte lõike 2 kohaselt on omaniku nõue suunatud omandiõiguse tunnustamisele ja asja väljanõudmisele ebaseaduslikust valdusest oma valdusse. Tulenevalt TsMS § 162 lg-st 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 162 lg 1 alusel jättis maakohus menetluskulud kostja kanda.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.E. Tobreluts esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Maakohtu 11. märtsi 2013 otsus ja teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt: 1) jättis maakohus ebaõigesti rahuldamata kostja taotluse kutsuda tunnistajatena maakohtu istungile Tartu Linnavalitsuse ametnikud. Linnavalitsuse ametniketa ei ole võimalik E. Tobrelutsu korteriprobleemi lahendada. Tartu Linnavalitsus ei ole tänaseni lahendanud elamukomisjoni protokollilist otsust nr 18 16. märtsist 2001. Apellant on aastaid palunud linnapead Urmas Kruuset ja linnasekretäri Jüri Mölderit korraldada arutelu apellandile lubatud korteri suhtes, mida talle ei ole võimaldatud; 2) toimus maakohtu istung ühepoolselt, sest E. Tobrelutsul oli küsimusi nii linnapeale, linnasekretärile, abilinnapeale ja üürilepingu sõlmijale, aga see jäi ära, kuna tunnistajaid ei olnud istungile kutsutud. Kostjale anti ainult mõne küsimuse esitamise võimalus; 3) jättis maakohus ebaõigesti kostjale riigi õigusabi andmata; 4) jättis maakohus menetluskulud ebaõigesti kostja kanda. Kohus oli Tartu Linnavalitsuse poole kallutatud.
5.Tartu linn vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning selle rahuldamata ja Tartu Maakohtu
11.märtsi 2013 otsuse muutmata jätmist ning menetluskulude apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on maakohus jätnud õigesti rahuldamata apellandi taotluse tunnistajate ülekuulamiseks, kuna esitatud taotlus on põhjendamatu ning pole seotud kohtumenetluses oleva hagiasjaga. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et sotsiaalüürileping eluruumi XXX kasutamiseks on lõppenud 21. novembril 2009 ja seega puudub vajadus seda asjaolu tunnistajate ütlustega tõendada. TsMS § 236 lg 3 kohaselt peab menetlusosaline põhjendama, millise asjas tähtsust omava asjaolu tõendamiseks ta soovib tõendit esitada või tõendite kogumist taotleb. Apellandi taotlus tunnistajate kutsumiseks kohtusse tuleneb kohaliku omavalitsuse ja eraisiku vahel haldusmenetlusest tulenevatest probleemidest. Kohaliku omavalitsuse ametnike tegevusest või tegevusetusest tulenevad probleemid ja küsimused lahendatakse haldusmenetluses ja vajadusel halduskohtumenetluses, mitte aga tsiviilkohtupidamise korras; 2) on asjakohatu seisukoht, et kohus oli ühepoolne ja Tartu Linnavalitsuse poole kallutatud. Ainuüksi asjaolu, et kohus jättis rahuldamata E. Tobrelutsu taotluse tema poolt soovitud tunnistajate ülekuulamiseks ja ei teinud tema suhtes positiivset otsust, ei anna põhjust seada kahtluse alla kohtuniku erapooletust; 3) jättis maakohus riigi õigusabi taotluse rahuldamata, kuna taotleja rahalised vahendid võimaldavad tal õigusabi eest tasuda. Teadaolevalt ei pidanud E. Tobreluts lepingulise esindaja osalemist kohtumenetluses vajalikuks ja esindas end ise; 4) on maakohus menetluskulude jaotamise õigesti lahendanud. TsMS § 162 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu
11.märtsi 2013 otsus muutmata. Kuna Tartu Maakohtu 11. märtsi 2013 otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata. Maakohus on õigesti hinnanud asjas tõendeid, kohaldanud materiaalõigus- ja protsessiõigusnorme ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei ole maakohtu vaidlustatud otsuse tühistamise aluseks.
7.Maakohus jättis põhjendatult rahuldamata kostja taotluse kutsuda tunnistajatena kohtuistungile linnapea Urmas Kruuse, linnasekretär Jüri Mölder, abilinnapea Jüri Kõre ja linnavarade osakonnast Ene Laane. TsMS § 229 lg 1 kohaselt on tsiviilasjas tõendiks igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavaid asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. Vastavalt TsMS § 238 lg-le 1 võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Hageja on esitanud hagi kostja vastu eluruumi ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks ning hagi aluseks on asjaolu, et poolte vahel 22. november 2004 sõlmitud sotsiaaleluruumi üürileping lõppes 21. november 2009 ja kuna kostja on keeldunud korduvalt uue üürilepingu sõlmimisest, siis puudub tal alates üürilepingu lõppemisest õiguslik alus eluruumi valduseks. Kostja asjakohased vastuväited lähtudes hagi aluseks olevatest asjaoludest on seotud 22. november
2004 sõlmitud üürilepinguga (kas leping on lõppenud või kehtib) ning ka sellega, kas kostjal on õiguslik alus vaidlusaluse eluruumi valdamiseks, mis välistaks hagi rahuldamise. Seega lähtudes hagi esemest ja alusest, ei ole kostja poolt taotletud tunnistajate ütlused asjakohased ja lubatavad tõendid TsMS § 238 lg 1 mõttes ning maakohus on õigesti jätnud kostja poolt esitatud tunnistajate ülekuulamise taotluse rahuldamata. Tunnistajate ütlusi ei muuda asjakohasteks tõenditeks apellandi väide, et ilma linnavalitsuse ametniketa ei ole võimalik tema korteriprobleemi lahendada ning, et apellant on palunud aastaid linnapead Urmas Kruuset ja linnasekretäri Jüri Mölderit korraldada arutelu apellandile lubatud korteri suhtes.
8.Antud tsiviilasjas tehtud otsuse seaduslikkus ja põhjendatus ei sõltu sellest, kas kostjal oli või ei olnud võimalik esitada istungil küsimusi linnapeale, linnasekretärile, abilinnapeale ja üürilepingu sõlmijale, sest nagu ringkonnakohus eelmises otsuse punktis selgitas, ei ole kostja poolt taotletud tunnistajate ütlused asjakohased ja lubatavad tõendid.
9.Tartu Ringkonnakohus on kontrollinud Tartu Maakohtu 19. septembri 2012 määruse, millega jäeti rahuldamata E. Tobrelutsu taotlus riigi õigusabi saamiseks, seaduslikust ja põhjendatust
16.oktoobri 2012 määruses. Tartu Ringkonnakohus jättis oma 16. oktoobri 2012 määrusega Tartu Maakohtu 19. septembri 2012 määruse muutmata. Seega asus ringkonnakohus seisukohale, et maakohus jättis õigustatult kostjale andmata riigi õigusabi.
10.Maakohus jättis õigesti menetluskulud maakohtus kostja kanda ning apellatsioonkaebuses esitatud vastupidine väide on alusetu. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna maakohtu vaidlustatud otsus on tehtud kostja kahjuks, siis jäävad menetluskulud maakohtus tema kanda.
11.Asjakohatu on apellatsioonkaebuses esitatud viide õiguskantsleri kirjale 06.03.2008 nr 7-8/071653/00801672. Maakohus on korduvalt kostjale selgitanud, et üürileping ei kohusta üürileandjat eluruumi erastama, vaid alused eluruumide erastamiseks on sätestatud eluruumide erastamise seaduses. Juhul, kui kostja leidis, et tal on õigus erastada eluruum, kuid seda takistas linnavalitsuse ametnike tegevusetus, oli tal õigus pöörduda vastava kaebusega halduskohtusse. Käesoleva vaidluse raames ei ole võimalik lahendada küsimust, kas kostjal oli või ei olnud õigust erastada eluruumi ja kas linnavalitsus oli tegevusetu (või ei olnud tegevusetu) eluruumi erastamise küsimuse lahendamisel.
12.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kai Kullerkupp
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.