Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Risto Laeksi ja Risto Raie vastu osaliselt.

Jätta menetluskulud ringkonnakohtus 76,20% ulatuses solidaarselt R-Takso OÜ, Risto Laeksi ja Risto Raie kanda ning 23,80% ulatuses Swedbank Liising AS-i kanda

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Riigikohtule

kättetoimetamisest.

esitada päeva

kassatsioonkaebuse jooksul otsuse

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD

kaskokindlustuse maksed summas 943,55 eurot. Tähtaegselt tasumata põhiosa võlgnevuselt arvestas hageja vastavalt lepingule viivist 0,25% päevas; viivisvõlgnevus moodustab 356,33 eurot. 16.02.2010 saatis hageja tekkinud võlgnevuse tõttu kostjale I teatise lepingu ülesütlemise kohta. Kostja võlgnevust ei kustutanud ega kokkulepete sõlmimiseks hagejaga ühendust ei võtnud, mistõttu hageja luges lepingu erakorraliselt üles öelduks. Seoses lepingu ennetähtaegse lõpetamisega oli liisinguvõtjal kohustus anda üle vara valdus. Vara valdus taastati 10.03.2010, seejärel andis hageja vara võõrandamiseks üle Mustakivi Auto AS-ile. Hageja kandis vara tagastamise ja realiseerimisega seonduvalt kulusid kokku summas 191,73 eurot (käibemaksuta). Vara realiseerimisest saadu ei katnud hageja lepingust tulenevat nõuet kostja I vastu. Vara realiseeriti hinnaga 3 461,89 eurot (käibemaksuta). Hageja lepingust tulenev nõue kostja I vastu summas 7 880,11 eurot koosneb vara jääkmaksumusest summas 6 388,50 eurot (käibemaksuta), debitoorsest võlgnevusest summas 943,55 eurot, vara tagastamise ja vahendamisega seotud kuludest kokku summas 191,73 eurot (käibemaksuta), viivismaksete võlgnevusest summas 356,33 eurot. Kahju koosneb lepingust tulenevast nõudest, millest on lahutatud vara realiseerimisest saadud summa (käibemaksuta): 7 880,11–3 461,89=4 418,22 eurot. VÕS § 367 lg-st 1 ja 4 sätestatust lähtudes on kostjal I kohustus hüvitada hagejale 4 418,22 eurot. Hageja leidis, et turuväärtus ei ole reeglina müügihinnast eraldiseisev mõiste, mida saab sisustada vaid oletuslikele hinnangutele tuginedes. Turuväärtus ehk reaalne hind, millega vastavat eset on võimalik realiseerida, selgub konkreetse vara seisukorda ja turunõudlust arvesse võttes.

MAAKOHTU LAHEND

Pooled vaidlevad selle üle, milline oli liisingueseme väärtus selle hagejale tagastamise hetkel. VÕS § 367 lg 3 kohaselt kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lg-s 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Hageja poolt 09.04.2012 esitatud nõude arvestuses ei vaidlusta kostjad liisinglepingu ülesütlemise seisuga vara jääkmaksumust (6 388,50 eurot), samuti debitoorset võlgnevust summas 943,55 eurot ega ka viivismaksete osas esinenud võlgnevust (356,33 eurot). Kostjad vaidlustavad sõiduki müügihinna (vara realiseerimisest saadu – 3 461,89 eurot) ja ka vara realiseerimisega seotud kulud (müügiteenus – 191,73 eurot). Kohus leidis, et antud liisingueseme realiseerimisel saadud müügihinda ei saa lugeda selle tagastamise aegseks väärtuseks. TsÜS § 65 kohaselt loetakse eseme väärtuseks selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Kohtu hinnangul on poolte vahel sõlmitud liisingulepingu üldtingimuste p-s 3.7 ja p-s 7.4.1 sätestatud tingimused, mille kohaselt tuleb liisingulepingu tagastamise aegse väärtuse asemel lähtuda liisingueseme võõrandamisest saadud summast, liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustavad ja seega VÕS § 42 lg-st 1 tulenevalt ka tühised – liisinguvõtjale ei ole tagatud piisavalt võimalust võõrandamisprotsessi mõjutada ja selle kohta teavet saada ning erinevalt VÕS § 367 lg-s 3 sätestatust võimaldab liisinguandja nõuet siduda liisingueseme realiseerimisest saaduga. Antud seisukohta on ka Riigikohus väljendanud oma lahendites nr 3-2-1-33-08 p 18, nr 3-2-1-118-08 ja 3-2-1-11-12 p 12. Tähtsust ei oma seejuures asjaolu, et lepingu teiseks pooleks on antud juhul liisinguvõtjana äriühing. Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-33-08 p-s 17 on öeldud: „Riigikohus on leidnud, et vähemalt liisinguandja tüüptingimustes on tarbijat ebamõistlikult kahjustav ja seega VÕS § 42 lg 1 järgi tühine kokkulepe, mille järgi ei võetaks liisinguandjale jääva liisingueseme väärtust liisinguandja hüvitusnõude arvestamisel üldse arvesse või tehtaks seda ebamõistlikult väikeses ulatuses (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-07 p 26). Kolleegium lisab, et selline tüüptingimus on VÕS § 42 lg 1 kohaselt ebamõistlikult teist poolt kahjustav ja seega tühine ka juhul, kui teiseks pooleks ei ole tarbija, vaid teine pool tegutseb samuti oma majandus- või kutsetegevuses.” Hageja esitatud tõenditest nähtuvalt on vaidlusaluse sõiduki müügikuulutus avaldatud interneti müügiportaalis Auto24.ee hinnaga 105 000 krooni, s.o 6 710,72 eurot (koos käibemaksuga), samas kuulutuses on märgitud ka sõiduki soodushind 5 688,14 eurot, s.o 89 000 krooni. Hinna alandamisest 89 000 kroonile on kostjatele väljastatud teade 23.04.2010, kuid järgmine teade hinna alandamisest 65 000 kroonile (koos käibemaksuga) on kostjatele saadetud alles 09.07.2010, s.o siis, kui sõiduk XXXX vastavalt selle ostjale väljastatud arvele 08.07.2010 oli tegelikult juba müüdud. Oluline on seejuures asjaolu, et sõiduk müüdi hinnaga 54 166,81 krooni, s.o 3 461,89 eurot (ilma käibemaksuta), millist interneti müügiportaalis eelnevalt ei avaldatud ja millest kostjatele enne tehingu tegemist eelnevalt ei teatatud. Nimetatud asjaolu on hageja 16.01.2013 toimunud kohtuistungil omaks võtnud. Kohus pidas seetõttu põhjendatuks kostjate vastuväited, et tagastatud liisingueseme müük ei ole toimunud läbipaistvalt ning vaatamata kostjatele väljastatud teatistele ja müügiprotseduuris sätestatud võimalustele puudus poolte vahel kehtiv kokkulepe vara realiseerimisest saadava müügihinna arvestamiseks vara väärtusena, samuti ei olnud kostjatel tegelikult võimalik aktiivselt müügiprotsessis osaleda ega müügihinna kujundamisel kaasa rääkida. Muuhulgas on kostjad tuginenud oma vastuväidetes ka portaalis www.auto24.ee avaldatud sõidukite müügipakkumistele, mille käsitlemist TsMS § 229 lg 1 mõttes tõendina samalaadsete sõidukite väärtuste tuvastamisel ei ole Riigikohus oma lahendis välistanud (Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-118-08 p 20). Nimetatud müügipakkumiste väljatrükist nähtuvalt on samal perioodil, s.o 01.02.2010–31.07.2010, sarnaste Renault Megane’ide keskmine müügihind olnud 7 226 eurot.

Kohus nõustus hageja väidetega selles, et kindlustusandja poolt kindlustuspoliisis AK1013015807 märgitud sõiduki väärtus (9 695,21 eurot) on vaid kokkuleppeline väärtus, samuti ei kajasta interneti müügiportaalis sarnaste autode kohta avaldatud pakkumiste alusel arvestatud keskmine hind (7 226 eurot) sõidukite tegelikku müügihinda, kuna iga konkreetse sõiduki väärtus, seega ka müügihind, sõltub tema tehnilisest seisundist. Samas seda, milline oli konkreetse liisingueseme väärtus selle tagastamisel, peab vastavalt VÕS § 367 lg-s 3 sätestatule tõendama hageja. Tuvastatud on, et sõiduki hindamist hageja või erapooletu asjatundja poolt enne sõiduki müüki panekut ei ole toimunud. Hageja suunas liisingueseme müüki esialgse hinnaga 105 000 krooni. Kohus leidis, et nimetatud müüki suunamise hinnast madalama hinnaga vara realiseerimise müügihinna vastavust tagastamise aegsele väärtusele peab tõendama hageja. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-124-08 p-s 18 leidnud, et kui liisinguandja on koostanud või lasknud koostada liisingueseme tagastamise kohta akti, kus eseme väärtus on määratud, peab liisinguandja tõendama, et liisingueseme tegelik väärtus oli tagastamise ajal väiksem aktis märgitust (vt Riigikohtu otsus nr 3-2-1-33-08, p 19). Hageja kahjunõue koosneb lepingust tulenevast nõudest, millest on lahutatud vara realiseerimisest saadud summa (käibemaksuta). Vastavalt kostjate hagiavaldusele esitatud vastuses toodud arvestustele, juhul, kui hageja oleks realiseerinud sõiduki selle müükisuunamise hinnaga (105 000 krooni, s.o 6 710,72 eurot), oleks müügihind olnud ligilähedane sõiduki lepingujärgsele jääkväärtusele lepingu ülesütlemise ajal (6 388,50 eurot).

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

ajavahemiku (01.02.2010 – 31.07.2010) kohta. Samuti ei ole maakohus põhjendanud, mille alusel ta jõudis arvamusele, et vastustajate esitatud päringus kajastuvad sõidukid olid sarnased vaidlusaluse liisinguesemega. Riigikohtu arvamuse kohaselt on müügikuulutused tõendina lubatavad võrreldava auto hariliku väärtuse määramisel, kuid seejuures tuleb arvestada ja hinnata konkreetse auto seisundit, mh selle väärtust vähendada võivaid defekte ja väärtust suurendavaid asjaolusid (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-184-12 p 28). Käesoleval juhul oli sõidukil mitmeid defekte, sh läbisõit ning taksona kasutamine, mida kohus ei ole asja lahendamisel üldse arvestanud. Järelikult sellist müügipakkumiste hinnapäringut ei saanud käesolevas vaidluses turuväärtuse tuvastamisel arvestada, kuna puudusid võrreldavad sõidukid. Apellant on tõendanud, et vara reaalne turuväärtus, mis selgus müügiprotsessi tulemusena, oli 3 461,89 eurot ilma käibemaksuta. Asjaolu, et sõidukile ei leidu ostjat müüja poolt küsitud hinnaga, tõestab seda, et hind on liiga kõrge ega vasta turuolukorrale ja pakutavale kaubale; 4) on asjakohatu maakohtu viide Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-124-08 punktile 18, sest viidatud lahendi puhul olid tehiolud käesoleva vaidluse omadest erinevad, mistõttu ei ole antud seisukoht kohaldatav; 5) jääb arusaamatuks maakohtu seisukoht, mille kohaselt kui apellant oleks realiseerinud sõiduki selle müükisuunamise hinnaga (105 000 eurot, s.o 6 710,72 eurot), oleks müügihind olnud ligilähedane sõiduki lepingujärgsele jääkväärtusele lepingu ülesütlemise ajal (6 388,50 eurot). Apellant on tõendanud, et tal ei olnud võimalik vara esialgse pakkumishinnaga realiseerida, kuna sellise hinnaga ei soovinud keegi autot osta. Teiseks jääb ebaselgeks, kas kohus pidas esialgset pakkumishinda vara turuväärtuseks. Sellisel juhul oleks kohus pidanud hagi osaliselt siiski rahuldama, kuna apellandi kogunõue (7 880,11 eurot) ületas ka esialgse pakkumishinna. Vara turuväärtus ja jääkmaksumus ei ole omavahel võrreldavad, kuna vara jääkmaksumus on summa, mis on liisinguvõtja poolt liisingulepingu lõpetamise seisuga liisinguandjale liisingulepingu maksegraafiku alusel tasumata, kuid vara turuväärtus on tagastatud sõiduki kohalik keskmine müügihind, arvestades auto puudusi ja seisundit. Need suurused ei pruugi sarnaneda, kuna liisingusse võetakse üldjuhul uus auto, mille põhjal kujunevad liisingumaksed ja jääkväärtus vastava hetke seisuga, kuid lepingu ülesütlemisel tuuakse tagasi (nt taksona) kasutatud auto, mille väärtuse määrab nõudlus turul; 6) on maakohus põhjendamatult leidnud, et müügiteenusega kaasnenud kulud on tõendamata. VÕS § 367 lg-le 4 näeb ette, et liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Käesoleval juhul ei ole tuvastatud, et lepingu ülesütlemise oleks põhjustanud liisinguandjast tulenevad asjaolud. Apellant on asja materjalide hulka lisanud tõendid selle kohta, et apellant on tasunud Mustakivi Auto AS-ile osutatud teenuse eest. Riigikohus on pidanud müügiteenusega kaasnevaid kulusid lisakuludeks VÕS § 367 lg 4 mõttes, mis kuuluvad liisinguandjale hüvitamisele. Pooltevaheline vaidlus liisingueseme turuväärtuse üle ei saa mõjutada müügiteenusega seonduvat nõuet.

edastamise ajaks vara juba maha müünud sellise hinnaga, millisega seda avalikult müügipakkumistes ei pakutud; 3) on maakohus märkinud, et esitatud müügipakkumiste väljatrükk on sarnaste Renault Megane’ide kohta. Auto24.ee-le tehtud hinnapäringu vastusest nähtuvalt perioodil 01.02.2010 31.07.2010 oli Renault Megane keskmine müügihing 7 226 eurot. Tõendist nähtub, et mitte ühtegi Renault Megane’i ei olnud müügis selliste hindadega, nagu need müüs ära hageja. Apellandi avaldatud müügikuulutustes ei müünud apellant vara taksona. Tegemist oli tavalise kasutatud sõidukitega, mis käisid korralises hoolduses ja hooldevälpade vahelisel ajal tekkisid kulumised. See kõik on rahaliselt hinnatav. Uute varuosade müügihind ja remonditöö hinnad on hõlpsalt tõendatavad. Maakohus on otsuses õigesti leidnud, et seda, kuidas hageja väidetud sõiduki puudused selle turuhinda mõjutavad, hageja välja toonud ei ole. Just taoliste pahatahtlike vaidluste ärahoidmiseks näeb seadus ette, et nõude arvutamisel tuleb lähtuda vara tagastamisaegsest väärtusest ja sõiduki müügihind ei ole oluline. Sama on rõhutanud ka Riigikohus; 4) on asjakohatu apellandi etteheide, et maakohus on viidanud Riigikohtu otsusele nr 3-2-1-124-08, kuigi selles asjas ei olnud samad tehiolud. Maakohus on selgitanud, et nimetatud otsuse juhised kohalduvad analoogia korras; 5) samastab apellant ebaõigesti liisingvara jääkväärtust liisingmaksete jäägiga. Liisingvara jääkväärtus on liisinguandja ja vara müüja vahel kokkulepitud prognoositav vara turuväärtus pärast vara kasutusperioodi lõppu, eeldusel, et sõiduk ei ole kulunud normaalsest kulumist rohkem. Apellandi väide, et nad sõlmivad liisinglepinguid tingimustel, et lepingu korrapärase täitmise järel liisinguandjale tagastatava sõiduki turuhind ongi plaanitult väiksem kui liisinglepingu järgne jääkväärtus, on naiivne ja teadvalt vale. Vaidlusaluse lepingu puhul prognoosisid auto müünud ABC Motors AS ja liisinguandja, et pärast liisinguvõtja poolt oma kõikide kohustuste nõuetekohast täitmist on vara võimalik võõrandada jääkväärtusega 6 388,50 eurot, sest sellisel juhul ei jääks nad kahjumisse; 6) on maakohus selgitanud, et hagi jääb täies ulatuses rahuldamata, sealhulgas müügiteenuse kaasnenud kulude nõude osas, põhjusel, et hageja ei ole tõendanud, et tagastatud vara väärtus kõiki neid kulusid ei katnud. Apellandi väited, et tema on krediidiettevõte ning seetõttu ei ole tal võimalik ise ühtegi autot müüki panna ja soodsam on osta müügiteenus sisse, on asjakohatud. Müügitegevusega seotult saab liisinguvõtja poolt hüvitamisele kuuluda vaid mõistlik ja hädavajalik kulu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3 461,89 eurot - käibemaksuta) ja vara realiseerimisega seotud kulud, s.o müügikulud summas 191,73 eurot (käibemaksuta). Poolte vahel on eelkõige vaidlus selles, milline oli liisingueseme väärtus selle tagastamise hetkel ja kas hageja kui liisinguandja poolt võõrandamisel saadud sõiduki müügihind ongi sõiduki turuväärtus tagastamise hetkel. VÕS § 367 lg 3 kohaselt kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lg-s 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Riigikohus on korduvalt rõhutanud (vt lahendid nr 3-2-1-184-12; nr 3-2-1-33-08), et VÕS § 367 lg 3 kohaldamisel peab kohus tuvastama liisingueseme väärtuse selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Eseme väärtuseks on TsÜS § 65 järgi selle harilik väärtus ehk kohalik keskmine müügihind. TsMS § 230 lg-s 1 sätestatu kohaselt saab liisinguandja tõendada, et liisingueseme harilikuks väärtuseks oligi selle müügihind ning kui liisinguvõtja või käendaja seda vaidlustab, saavad nad esitada liisingueseme väärtuse kohta oma tõendeid. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-184-12 punktis 28 asunud seisukohale, et asjakohaseks ja lubatavaks tõendiks TsMS § 238 mõttes võivad olla portaalis www.auto24.ee avaldatud samalaadsete autode müügipakkumiste väljatrükid.

Portaal www.auto24.ee väljatrüki (II kd tl 5-6) kohaselt oli veebruarist-juulini 2010 müügil 8 samalaadset autot (Renault Megane 1.4, ehitusaasta 2007, võimsus 72 kw) keskmise hinnaga 6 271,12 eurot koos käibemaksuga ning 5 016,90 eurot ilma käibemaksuta. Väljatrükist nähtuvalt olid pakkumiste hulgas liisinguesemega samalaadsed autod, kusjuures vaidlusalune sõiduk on tabelis korduvalt ning liisinguesemel on ka võrreldes teiste samalaadsete sõidukitega kõige suurem läbisõit. Kuna hageja ei ole tõendanud, et liisinguese müüdi turuväärtusega, siis tuleb hageja nõude kindlaksmääramisel lähtuda kostjate poolt esitatud tõendist, s.o portaali www.auto24.ee väljatrükist, arvestades ka sõidukil kindlakstehtud puudusi. Ringkonnakohus leiab, et arvestades 12.03.2010 kontrolli aktis märgitud puudusi, oli liisinguese tehniliselt halvemas seisukorras, kui keskmine kasutatud samalaadne auto. Kuna hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, kuivõrd liisinguesemel esinenud puudused mõjutasid selle müügihinda, siis ringkonnakohus, arvestades liisingueseme tehnilist seisundit, vähendab portaal www.auto24.ee väljatrükist nähtuvat keskmist hinda 10% võrra ning liisingueseme väärtuseks selle tagastamise hetkel saab lugeda (keskmine 5 016,90 eurot – 10%, s.o 501,69 eurot = 4 515,21 eurot) 4 515,21 eurot (käibemaksuta). Seega on liisingueseme väärtuseks, mida tuleb VÕS § 367 lg 3 kohaselt arvestada sama paragrahvi lg-s 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel, 4 515,21 eurot.

Ringkonnakohus leiab, et antud juhul on müügikulu 191,73 eurot mõistlikult põhjendatud ja tuleb välja mõista kostjatelt hageja kasuks.

/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi

/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja

/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.