Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

lõi kostjat näkku. Kostja oli sunnitud tema poolt antud materjalide ostmiseks ettenähtud raha kohta koostama kirjalikud dokumendid pealkirjaga „Laen“ summade 2 500 eurot ja 4 500 eurot saamise kohta. Nimetatud summad olid mõeldud ehitusmaterjalide ostmiseks ja ehitustööde tegemiseks. Võlatunnistuste eesmärk oli tagada kostja heauskne ja õiguspärane käitumine hageja rahaga ning teisalt oli see hagejale garantii, et kui kostja ei teosta kokkulepitud töid, muutub hageja poolt antud laenusumma sissenõutavaks. Saadud raha eest ostis kostja ehitustöödeks vajaminevad ehitustarbed ja teostas kokkulepitud ehitustöid. Kostja ei ole tegelikult hageja käest laenu võtnud. Kostja palub jätta menetluskulud hageja kanda. Hageja hinnangul on kostja vastuväited asjakohatud, kuna hagejal oli tööde teostamise leping Osaühinguga XXX, kuid laenatud summad anti kostjale, mitte äriühingule. Tehtud tööde ja materjalide eest on hageja nõuetekohaselt tasunud. Kohtu põhjendused 24.09.2013 toimunud kohtuistungil jäi hageja oma nõude juurde ning selgitas, et kostja vastuväited puudutavad Osaühingut XXX, kes tegi hagejale remonditöid, kuid hagi puudutab laenusuhet kostjaga. Kostja istungile ei ilmunud. Puudub vaidlus, et kostjale on üle antud summad 2 500 eurot ja 4 500 eurot ning koostatud on dokumendid pealkirjaga „Laen“ nimetatud summade saamise kohta (t lk 9-10). Hageja on sõlminud 22.09.2011 Osaühinguga XXX lepingu, mille esemeks on seinte puhastamine, osade seinte lõhkumine, uute seinte ja lae ehitamine, torutööd jms. Lepingu kohaselt oli Osaühing XXX tegevjuht kostja, kes on lepingu ka allkirjastanud. Hageja ei vaidlusta, et kostja on teinud hageja juures remonttöid (t lk 63-79) ning et kostja on ostnud ehitustöödeks vajaminevad ehitustarbed (t lk 42-62). Nimetatud tööde ja materjalide eest on hageja tasunud (t lk 105-106), seda asjaolu ei ole kostja vaidlustanud. Kohus loeb nimetatud asjaolud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lg 2 ja 4 alusel tuvastatuks. Hageja ja Osaühing XXX vahel sõlmitud leping vastab töövõtulepingu tunnustele, kuid nimetatud õigussuhtest tulenevad võimalikud nõuded ei ole käesoleva hagi esemeks. Hageja on nõude esitanud tulenevalt laenusuhtest kostjaga. Kostja väitel on tegu näiliku tehinguga, ta ei ole saanud nimetatud summad laenuna vaid selleks, et osta ehitusmaterjale. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 lg 1 ja 2 sätestavad, et näilik on tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Näilik tehing on tühine. TsÜS § 84 lg 1 kohaselt ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. Tehingu näilikkuse tõendamiskoormis lasub sellel, kes näilikkusele tugineb, kuid kohtu hinnangul on kostja väide tehingute võimalikust näilikkusest paljasõnaline. Kostja väitel on ta ehitusmaterjale ostnud 4 283,33 euro eest, hageja on aga esitanud tõendi, mille kohaselt on ta materjalide ja töö eest tasunud perioodil 22.09.2011-05.11.2011 üle 14 000 euro. Summade andmise kohta on tehtud juurdekirjutused töövõtulepingusse ning summade saamise kohta on andnud kostja allkirja. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid hageja väitele ja tõendile materjalide ja töö eest tasumise kohta. Kohtu jaoks ei ole usutav, et hageja ja kostja otsustasid eelnevalt töövõtulepingusse märgitud üleantud summad teatud hetkest vormistada laenuna. Kohus on seisukohal, et kostja vastuväide tehingute näilikkuse kohta on paljasõnaline ning ei ole leidnud tõendamist. Lisaks juhib kohus tähelepanu, et näiliku tehingu tegemine toimub poolte kokkuleppel ning seega mõlema poole huvides või nõusolekul, antud juhul on aga kostja väitnud, et ta oli sunnitud koostama laenu saamisele viitavad dokumendid, kuna hageja ähvardas ning lõi teda. TsÜS § 90 lg 1 kohaselt võib olulise eksimuse, pettuse, ähvarduse või vägivalla mõjul tehtud tehingu seaduses sätestatud korras tühistada ning kui tehing on seaduses sätestatud alustel ja korras tühistatud, on see algusest peale kehtetu. Erinevalt tehingu tühisusest, tuleb tehingu tühistamiseks teha avaldus teisele poolele seaduses sätestatud tähtaja jooksul – TsÜS § 99 lg 1 p 1 kohaselt on ähvarduse ja vägivalla puhul selleks tähtajaks kuus

kuud arvates ajast, mil ähvarduse või vägivalla mõju lakkas. Täidetud ei ole tehingu tühistamise formaalsed tingimused, s.o kostja ei ole esitanud hagejale tühistamisavaldust. Ka kostja vastust ei saa käsitleda tühistamisavaldusena, kuna tähtaeg avalduse esitamiseks on möödunud. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et tehingud ei ole tühised näilikkuse tõttu, samuti ei ole tehingud kehtetud muudel põhjustel. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et kostja vastuväited ning esitatud tõendid seonduvad eelkõige töövõtulepinguga mitte laenusuhtega. 14.11.2011 ja 28.12.2011 (hagiavalduses 28.12.2011) koostatud dokumentide kohaselt kinnitas kostja, et sai hageja käest laenu vastavalt 2 500 eurot ja 4 500 eurot, mille kostja kohustus tagastama vastavalt 20.11.2011 ja 05.01.2012. Poolte vahel on võlasuhe. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 2 lg 1 kohaselt on võlasuhe õigussuhe, millest tuleneb ühe isiku kohustus teha teise isiku kasuks teatud tegu või jätta see tegemata ning võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist. VÕS § 30 lg 1 sätestab, et leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. VÕS § 8 lg-s 2 on sätestatud, et leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid hageja poolt nõutavate summade suurusele. Esitatud dokumentidest nähtub, et summade tagastamise tähtpäevad on möödunud ja nõue seega sissenõutavaks muutunud. Kuna tehingud ei ole tühised või tühistatud, kuulub hagi rahuldamisele. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 7 000 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 615,28 eurot, samuti viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates 02.02.2013 kuni põhinõude 7 000 eurot täieliku tasumiseni. Menetluskulude jaotamisel lähtub kohus TsMS § 162 lg-st 1 ja ning jätab menetluskulud kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. /Allkirjastatud digitaalselt/ Meelis Eerik Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.