Vastustaja (hageja): Danske Bank AS (rk 61126228; asukoht Holmens Kanal 12-2, Kopenhagen, Sjaelland, Taani Kuningriik) esindaja Eveli Kaunispaik
1.Jätta Tartu Maakohtu 12. novembri 2012.a vaheotsus muutmata ja Argo Ratassepp’a apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Saata asi menetluse jätkamiseks Tartu Maakohtule.
Menetluskulude jaotus
Menetluskulude jaotus tegemisel maakohtus.
määratakse
asjas
lõpplahendi
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Danske Bank AS esitas 11.01.2012 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse Argo Ratassepalt 3941, 08 euro saamiseks. Võlgnik esitas nõudele vastuväite 9.02.2012, mistõttu lõpetati maksekäsu kiirmenetlus Pärnu Maakohtu 22.03.2012 määrusega ning anti üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Danske Bank AS esitas Argo Ratassepp ́a vastu 10.05.2012 hagi, milles palus kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse summas 2918,08 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise summas 674,08 eurot ning tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise 0,02 % päevas põhinõudelt alates 11.05.2012. Hagiavalduse kohaselt oli Danske Bank AS sõlminud Staalfeldt OÜ-ga 24.07.2006 kasutusrendilepingu nr 260724ST, mille esemeks oli kaubik Peugeot Partner FT. Lepingu tagamiseks sõlmis hageja kostjaga käenduslepingu nr KÄ- 260724ST, mille kohaselt vastutas käendaja täies ulatuses liisinguvõtja lepingust tulenevate kohustuste eest. Liisinguvõtja ei tasunud lepingujärgseid makseid ning hageja lõpetas lepingu. Liisinguvõtja tagastas vara 23.10.2008. Kostja põhivõlgnevus hageja ees on 2918,08 eurot, mis koosneb kuludest vara realiseerimiseks (219 eurot) ja vara soetusmaksumusest tasumata osas (2699,08 eurot). Vara soetusmaksumus kujunes lahutades liisinguobjekti tagastamisjärgsest väärtusest edasimüügi hinna. Tulenevalt VÕS § 367 lg-st 1 peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega. Liisingulepingu üldtingimuste punkt 10.6 kohaselt vastutab liisinguvõtja liisinguandja ees lepingu ülesütlemise korral kogu lepingust tuleneva nõude ulatuses, eelkõige tasumata kuumaksed, vara soetusmaksumuse tasumata osa, mis ei ole kaotud juba tasutud rendimaksetega, kindlustusmaksete graafiku tasumata osa aga ka võimalikud vara kättesaamiseks, hoidmiseks, remontimiseks, realiseerimiseks tehtavad kulutused ja muud kulud, mida vastavalt lepingule peaks hüvitama liisinguvõtja. Hageja on saatnud kostjale 11.02.2009 nõudekirja, milles andis käendajale 10 päeva võlgnevuse tasumiseks.
2.Kostja hagi ei tunnistanud ning palus jätta hagi rahuldamata. Kostja ei vaidle vastu, et poolte vahel on sõlmitud käendusleping, kuid hageja ei ole esitanud kostjale nõuet käenduslepingust tulenevate kohustuste täitmiseks nõudekirja saatmise läbi. Kostja ei nõustu hagejaga vara seotusmaksumuse tasumata osa suuruses. Liisinguobjekti jääkväärtus oli
lepingu lõpetamise seisuga 6349, 08 eurot, liisinguobjekt müüdi hageja poolt edasi hinnaga 3650 eurot. Olukorras, kus hageja on liisinguobjekti realiseerunud objekti tegelikust väärtusest ligi 50 % madalama hinnaga, puudub kostjal kohustus hüvitada soetusmaksumuse tasumata osa ja vara realiseerimishinna vahe. VÕS § 367 lg 3 kohaselt tuleb kulutuste hüvitise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Hageja nõue on viidatud sättega vastuolus, kuna nõude olemasolu hindamise ja suuruse määramise eelduseks ei ole liisingueseme edaspidine müük, vaid tegelik väärtus liisinguandjale tagastamise hetkel. Riigikohtu praktika kohaselt ei ole liisinguobjekti hilisem realiseerimishind määrav (RKTKo 3-2-1-52-11 ja 3-2-1-77-08), lähtuda tuleb objekti väärtusest selle tagastamise hetkel. Liisinguobjektiks oleva eseme turuhinnast oluliselt odavamalt võõrandamine on hageja enda risk. Riigikohtu lahendi 3-2-1-778-08 kohaselt tuleb liisinguobjekt panna müüki eeldatava turuhinnaga ning määratud hinnast ja selle alandamisest tuleb kindlasti teavitada ka liisinguvõtjat ja käendajaid, võimaldamaks neil määratud hinnaga arvestada ja soovi korral liisingueseme müümisel aktiivselt osaleda. Hageja ei ole kostjat määratud hinnast ega selle pea 50 % langetamisest teavitanud. 18.10.2012 esitas kostja taotluse aegumise kohaldamiseks ja TsMS § 449 lg-s 1 sätestatud vaheotsuse tegemiseks. Taotluse kohaselt on hageja nõue aegunud. Riigikohtu lahendi 3-2-133-09 punkti 10 kohaselt muutub liisinguandja kulutuste hüvitamise nõue sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast lepingu ülesütlemist ning see aeg sõltub mh liisinguandja kulutuste kindlakstegemisele kuluvast mõistlikust ajast. Kulutuste kindlakstegemise juures on VÕS § 367 lg 3 kohaselt vaja arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel, seega muutus hageja nõue sissenõutavaks pärast vara tagastamist 2008 oktoobris või novembris ehk pärast seda, kui hagejal oli mõistlik võimalus vara väärtuse kindlakstegemiseks. Hageja nõue hakkas seega aeguma hiljemalt 2008 novembri algul. Isegi juhul, kui vara hindamist ei oleks oktoobri lõpus tehtud, ei sõltuks nõude sissenõutavaks muutumine liisinguandja poolt reaalselt tehtud toimingutest, vaid üksnes nende tegemiseks mõistlikult kuluva aja möödumisest. Hageja esitas maksekäsu kiirmenetluse avalduse kostja vastu 11.01.2012, s.o ligi 3 aastat ja 2 kuud pärast VÕS § 82 lg 7 tuleneva nõude sissenõutavaks muutumist ning sellest tuleneva aegumistähtaja algust.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus otsustas 12.11.2012. a vaheotsusega jätta Danske Bank AS hagis Argo Ratassepa vastu aegumine kohaldamata ja jätkata tsiviilasja nr 2-12-1459 menetlust. Maakohus asus seisukohale, et liisingulepingu üldtingimuste punkt 10.6 ja käenduslepingu punkt 2 näol on hageja selgitanud isikutele liisingulepingu lõppemise tagajärgi ja reguleerinud samas liisingulepingu lõppemise järgse hüvitusnõude täitmist. Kohus leidis, et tegemist on kohustuse sissenõutavuse kindlaksmääramise kokkuleppega. Liisinguvõtja tagastas kaubiku 23.10.2008, liisinguesemele anti müügisoovitus 29.10.2008. Vara realiseerimise kulud selgusid 12.01.2009 ja 22.01.2009. Kohus asus seisukohale, et antud juhul on liisinguandja teinud kõik endast oleneva, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Kuna liisingueseme võõrandamiseks kulus alla kolme kuu, ei ole tegemist liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustava kokkuleppega. Kuna poolte vahel oli liisingulepingu lõppemise järgse hüvitisnõude sissenõutavaks muutumise aja suhtes kokkulepe, tuleb järeldada, et hüvitisnõude lõplik suurus selgus 22.01.2009 ning hageja nõudis kostjalt selle täitmist 11.02.2009. Tulenevalt asjaolust, et
maksekäsu kiirmenetluse avaldus esitati 11.01.2012 ja sellega aegumine TsÜS § 160 lg 2 p 3 kohaselt peatub, leidis kohus, et hageja nõue kostja vastu ei ole aegunud. Maakohus selgitas, et isegi kui asuda seisukohale, et tegemist ei ole sissenõutavuse kindlaksmääramise kokkuleppega või et kokkulepe on liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustav, ei ole hageja nõue aegunud. Riigikohus on oma otsuses nr 3-2-1-33-09 p-s 10 selgitanud, et kui liisingulepingu ülesütlemisest tekkiva liisinguandja kulutuste hüvitamise kohustuse täitmise tähtpäev ei ole kindlaks määratud, peab liisinguvõtja VÕS § 82 lg 3 järgi täitma kohustuse ning liisinguandja võib VÕS § 82 lg 7 järgi nõuda selle kohustuse täitmist kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul. Mõistliku aja pikkus sõltub muu hulgas liisinguandja kulutuste kindlakstegemisele mõistlikult kuluvast ajast. Kui asuda seisukohale, et kaubiku väärtus selgus 29.10.2008 müügisoovitusega, siis hagis nõutav vara realiseerimise kulu VÕS § 367 lg 4 mõttes selgus 12.01.2009. Maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisega 11.01.2012 peatus nõude aegumine, selleks ajaks ei olnud möödunud tehingust tuleneva nõude aegumise kolmeaastane tähtaeg.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Argo Ratassepp esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 12.11.2012 vaheotsuse tühistamist ning ringkonnakohtus uue otsuse tegemist, millega kohaldada hagile aegumist, jätta otsusega aegunud hagi rahuldamata ning lõpetada asja menetlus. Apellatsioonkaebuse kohaselt: 1) puudub poolte vahel kokkulepe nõuete sissenõutavaks muutumise kohta. Apellant on seisukohal, et liisingulepingu punktis 10.6 ja käenduslepingu punktis 2 sätestatu ei reguleeri nõuete sissenõutavaks muutumist, vaid pooltevahelise suhtluse ning nõuete täitmise protsessi kohustuste rikkumisel liisinguvõtja poolt. Kokkulepe ei käsitle liisinguandja nõudeõiguse tekkimise hetke, vaid seda, kuidas liisinguandja teatab oma nõudest liisingvõtjale ja käendajale ning millise aja liisinguandja on liisinguvõtjale ja käendajale nõuete täitmiseks andnud. Liisingulepingu punktis 10.6 ja käenduslepingu punktis 2 sätestatud 10-päevane tähtaeg sarnaneb arve väljastamisega kauba või teenuse eest. Sissenõutavus ei olene arve esitamisest. Riigikohus on oma otsuse nr 3-2-1-33-09 punktis 10 jõudnud seisukohale, et kulutuste hüvitamise sissenõutavus ei eelda kulude kohtuvälise hüvitamise nõudmist; 2) on käenduslepingu punkt 2, juhul kui kohus leiab, et see sisaldab kokkulepet nõuete sissenõutavaks muutumise kohta, tühine tüüptingimus VÕS § 42 lg 1 kohaselt. Tüüptingimus on käendajat ebamõistlikult kahjustav, kuna sellise tüüptingimuse kehtivuse korral sõltuks vastustaja nõuete aegumine täielikult tema enda tegevusest ehk sellest, millal ta käendaja vastu nõudekirja esitab; 3) ei kehtiks käendajale vastustaja ja liisinguvõtja vahelised võimalikud kokkulepped nõude sissenõutavuse kohta. VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping täitmiseks lepingupooltele. Käendaja ei ole liisingulepingu pooleks ning tema suhtes ei kehti vastustaja ja põhivõlgniku vahelised võimalikud kokkulepped nõuete sissenõutavaks muutumise kohta, käendajaga tuleb vastavad kokkulepped sõlmida käenduslepingus; 4) on liisingulepingu punkt 10.6 näol tegemist tühise tüüptingimusega, mida on hageja 18.10.2012 kohtuistungil sisuliselt ka ise tunnistanud. Isegi kui liisingulepingu punkt 10.6 ja käenduslepingu punkt 2 reguleerivad nõuete sissenõutavaks muutumist ja see on kehtiv ka käendaja suhtes, on liisingulepingu punkt 10.6 tühine tüüptingimus. Antud juhul sõltuks liisingulepingu punkt 10.6 kehtivaks tüüptingimuseks lugemise korral liisinguvõtja nõuete
aegumine täielikult liisinguvõtja enda poolt liisinguandja vastu nõude esitamisest. Selline kokkulepe on liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustav ja seega tühine; 5) on hageja nõuded aegunud ka seadusest tulenevalt. Vastustaja nõue muutus sissenõutavaks mõistliku aja jooksul alates lepingu ülesütlemisest ega ole seotud reaalsete kulude selgumise ning kandmise ajahetkega. Isegi kui VÕS § 367 lg 4 alusel nõutav vara realiseerimiseks tehtud kulutuste hüvitamise nõue ei ole aegunud, siis VÕS § 367 lg 1 alusel hüvitamisele kuuluv vara soetusmaksumuse tasumata osa nõudeõigus aegus sellest eraldi. VÕS § 367 lg 1 alusel hüvitamisele kuuluvate kulutuste hüvitamise nõue muutus sissenõutavaks hiljemalt vara tagastamise järgselt 2008 oktoobris või novembris, peale seda, kui vastustajal oli olnud mõistlik võimalus vara väärtuse hindamiseks. Liisingueseme väärtuse kindlakstegemiseks selle tagastamise järel lasevad liisinguandjad tavapäraselt hinnata vara juba selle tagastamisel. Hindamine ei võta aega rohkem kui nädala.
5.Danske Bank AS vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Vastuväidete kohaselt: 1) on liisingulepingu punkt 10.6 ja käenduslepingu punkt 2 nõude sissenõutavaks muutumise aja osas kehtivad. Asjaolu, et tegemist on tüüptingimustega, ei muuda veel tüüptingimusi kehtetuks, tuvastatud peab olema teise lepingupoole huvide kahjustumine. Seadus ei reguleeri liisingulepingust tulenevate nõuete sissenõutavaks muutumise aega ja võimaldab pooltel vastav kokkulepe sõlmida, seega ei saa nimetatud sätted olla ka kostja õigusi rikkuva; 2) selgitas vastustaja kohtuistungil, et liisingulepingu punkt 10.6 sisaldab kahte erinevat kokkulepet: sissenõutavaks muutumise aja kohta ning nõude suuruse arvestamise kohta. Vastustaja esindaja selgitas 18.10.2012 kohtuistungil, et tüüptingimus võib olla tühine osas, mis reguleerib nõude arvestamist realiseerimishinna järgi, mitte sissenõutavaks muutumise aja osas; 3) nõustub vastustaja kohtuotsuses toodud põhjendustel asjaoluga, et nõue oleks aegunud ka juhul, kui viidatud lepingupunktides sisalduv kokkulepe on siiski tühine või reguleerib üksnes pooltevahelist suhtlust ning nõuete täitmise protsessi; 4) tuleb mõistlikuks ajaks nõude esitamisel lugeda analoogselt leppetrahviga kolme kuud ehk 1/10 aegumistähtajast, nagu leidis Riigikohus oma lahendis 3-2-1-28-08. Vastustaja ei nõustu apellandi seisukohaga, et mõistlik aeg nõude sissenõutavaks muutumisel on 1-2 nädalat.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik, mistõttu ringkonnakohus jätab TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. TsMS § 449 lg 3 alusel tuleb tsiviilasi saata Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu hinnanguga tõenditele, samuti kohtu põhjendustega seaduse kohaldamisel, ega pea TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata.
7.Kuna maakohtu vaidlustatud otsuse näol on tegemist aegumise vaheotsusega, tuleb ringkonnakohtul võtta seisukoht, kas maakohus jõudis õigesti järeldusele, et hageja nõue kostja vastu ei ole aegunud. Selleks on oluline kindlaks teha, missugusest hetkest arvates muutus hageja nõue sissenõutavaks.
Seadusest ei tulene otseselt, millal võib liisinguandja nõuda lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamist. Tehingust tuleneva nõude TsÜS §-s 146 sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg algab TsÜS § 147 lg 1 järgi nõude sissenõutavaks muutumisega. TsÜS § 147 lg 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates hetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Ka VÕS § 82 lg 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust (VÕS § 82 lg 3). Seega on käesolevas asjas aegumise kohaldamisel oluline kindlaks teha, kas liisingulepingu poolte vahel oli kehtiv kokkulepe, millega oli kindlaks määratud liisinguandja hüvitisnõude sissenõutavaks muutumise aeg, või tuleb nõude sissenõutavaks muutumise üle otsustamisel juhinduda seadusest, s.o liisinguandja nõue muutub sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast lepingu ülesütlemist.
8.Apellant vaidlustas maakohtu seisukoha, mille kohaselt on pooltevahelises suhtes kohalduvate liisingu üldtingimuste p 10.6 näol tegemist kokkuleppega selle kohta, millal muutub hageja liisingulepingu lõppemise järgne hüvitisnõue sissenõutavaks. Üldtingimuste p-s 10.6 sätestatakse, et „Lepingu ülesütlemise korral vastutab Liisinguvõtja Liisinguandja ees kogu Lepingust tuleneva nõude ulatuses, eelkõige tasumata kuumaksed, Vara soetusmaksumuse tasumata osa, mis ei ole kaetud juba tasutud Rendimaksetega, Kindlustusmaksete graafiku tasumata osa aga ka võimalikud Vara kättesaamiseks, hoidmiseks, remontimiseks, realiseerimiseks tehtavad kulutused ja muud kulud, mida vastavalt Lepingule peaks hüvitama Liisinguvõtja. Lepingu ülesütlemise korral realiseerib Liisinguandja Vara ning rahuldab saadud raha arvel oma nõude Liisinguvõtja vastu. Juhul, kui saadud rahast ei piisa Liisinguandja kogu nõude rahuldamiseks, tasub Liisinguvõtja puudujääva osa kümne (10) päeva jooksul Liisinguandja poolt vastava nõude esitamisest arvates.“ Ka käenduslepingu p 2 sätestab, et juhul kui klient (OÜ Staalfeldt) ei täida lepingust tulenevaid kohustusi liisinguandja ees nõuetekohaselt, on liisinguandjal õigus nõuda lepingu täitmist nii kliendilt kui käendajalt kui ka mõlemalt ühiselt. Käendaja on kohustatud täitma kliendi täitmata kohustused liisinguandja ees kümne päeva jooksul liisinguandja poolt vastava kirjaliku nõude esitamisest.
9.Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, mille kohaselt üldtingimuste p-s 10.6 reguleeriti mitut erinevat pooltevahelises õigussuhtes tähtsust omavat õiguslikku küsimust. Punkti 10.6 esimeses lauses sätestatakse, millest koosneb liisinguandja nõue liisinguvõtja vastu liisingulepingu ülesütlemise korral, kusjuures sätestatu vastab üldjoontes VÕS § 367 lgtele 1 ja 4 nende koosmõjus. Punkti 10.6 teises lauses reguleeritakse osaliselt liisinguandja nõude suuruse kindlakstegemise korda, nähes ette, et lepingu ülesütlemise korral realiseerib liisinguandja liisingueseme ning rahuldab saadud tulemi arvel oma nõude liisinguvõtja vastu. Kõnealuses teises lauses sätestatu on seostatav VÕS § 367 lg-ga 3, mille kohaselt tuleb juhul, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, liisinguvõtja hüvitisnõude suuruse kindlaksmääramisel arvestada ka liisinguandjale jääva liisingueseme väärtust. Liisingueseme faktilise müügi tulemusena saadud rahasumma on üheks teguriks liisingueseme turuväärtuse kindlakstegemisel.
Sõltumata viisist, kuidas tehakse kindlaks tagastatava liisingueseme tegelik väärtus, võib tekkida olukord, kus liisinguvõtja hüvitisnõude suurus ületab liisingueseme väärtust, mille tulemusena ei ole liisinguandja nõuded kaetud tagasisaadud vara väärtusega. Ringkonnakohtu arvates reguleeritakse üldtingimuste p 10.6 kolmandas lauses liisinguandja nõude sissenõutavaks muutumist juhul, kui liisinguandja hüvitisnõue ei ole kaetud vara väärtusega (realiseerimise teel saaduga). VÕS § 29 lg 6 kohaselt tuleb lepingutingimust tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist. Lepingutingimuse tõlgendamisel eelistatakse VÕS § 29 lg 8 kohaselt tõlgendust, mille järgi lepingutingimus on seaduslik või kehtiv, kui seadusest ei tulene teisiti. Eeltoodut arvestades on põhjendatud seisukoht, et isegi lugedes tühiseks üldtingimuste p 10.6 teises lauses sätestatu, mille kohaselt võetakse liisingueseme tegeliku väärtuse kindlakstegemise asemel liisinguandja nõude suuruse kindlaksmääramisel aluseks liisingueseme müügihind, ei anna see veel iseenesest alust pidada tüüptingimusena tühiseks ka kokkulepet, mille kohaselt juhul, kui liisinguandja nõude suurus ületab liisingueseme väärtust ja/või müügihinda, tuleb liisinguvõtjal tasuda puudujääv summa kümne päeva jooksul liisinguandja poolt sellekohase nõude esitamisest. Seega asus maakohus põhjendatult seisukohale, et poolte vahel on kokkulepe selle kohta, millal muutub hageja liisingulepingu ülesütlemisest tulenev hüvitisnõue sissenõutavaks.
10.Ringkonnakohtu arvates ei ole põhjendatud apellandi seisukohad, mille kohaselt tuleks üldtingimuste p 10.6 lugeda tüüptingimusena tühiseks mh seetõttu, et liisinguvõtja vastu suunatud nõuete aegumine sõltuks selle järgi täielikult üksnes liisinguvõtja enda poolt liisinguandja vastu nõude esitamisest, mis on liisinguvõtja jaoks ebamõistlikult kahjustav. TsÜS § 145 kohaselt on põhimõtteliselt lubatav poolte kokkuleppel aegumistähtaega nii pikendada kui ka lühendada. Muuhulgas on lubatav aegumistähtaja modifitseerimine ka tüüptingimustes. Samuti on dispositiivne VÕS § 82 lg 7, võimaldades võlasuhte pooltel kokku leppida, millal on võlausaldajal õigus kohustuse täitmist nõuda, st millal kohustus sisenõutavaks muutub. Koostoimes VÕS § 42 lg 3 p-ga 9 ja §-ga 44 on tüüptingimustes lubamatu eeskätt teise poole nõuete aegumistähtaegade või kohustuse täitmise tähtaegade ebamõistlik lühendamine. Seevastu aegumistähtaja või täitmistähtaja pikendamise osas on piiranguks peamiselt TsÜS § 145 lg 2, mis keelab alla kümne aasta pikkust aegumistähtaega pikendada enam kui kümne aastani. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-95-08 p 11 muuhulgas märkinud, et ehkki seadus ei seo nõude sissenõutavust arve esitamisega, on lubatav kokkuleppel seada nõude sissenõutavaks muutumine sõltuvusse arve esitamisest. Puudub põhjendus, miks ei oleks lubatav siduda nõude sissenõutavaks muutumine võlausaldaja poolt kohustatud isikule täitmisnõude esitamisega, kus ühtlasi näidatakse esmakordselt ära võlausaldaja nõude lõplik suurus. Ringkonnakohus on seisukohal, et kokkulepe, mille kohaselt võlausaldaja nõude sissenõutavaks muutumine ja sellega kaasnevalt ka aegumistähtaja algus on poolte kokkuleppel seotud võlausaldaja poolt teatava teo tegemisega, nt arve vm nõudedokumendi esitamisega, ei ole iseenesest kohustatud isiku huve ebamõistlikult kahjustav. Käesoleval juhul ei ole alust asuda seisukohale, et võlausaldaja (liisinguandja) oleks viivitanud oma nõude suuruse kindlakstegemisega ja võlgniku/käendaja sellest teavitamisega ebamõistlikult kaua ning see oleks kaasa toonud kohustatud isiku huvide ebamõistliku kahjustamise.
11.Eeltoodud põhjendustel ei nõustu ringkonnakohus ka apellandi seisukohaga, nagu oleks käenduslepingu p 2 juhul, kui kohus leiab, et see sisaldab kokkulepet nõuete sissenõutavaks muutumise kohta, tühine tüüptingimus VÕS § 42 lg 1 kohaselt. Kokkulepe, mille kohaselt
nõue muutub sissenõutavaks alates võlausaldaja poolt kohustatud isikule nõudedokumendi esitamisest või kohustuse täitmiseks antud tähtaja möödumisest, ei kahjusta iseenesest ebamõistlikult käendaja huve. Niisugust kokkulepet saab pidada põhjendatuks olukorras, kus võlausaldaja vajab esmalt aega oma nõude suuruse väljaselgitamiseks (vt ka Riigikohtu seisukohti tsiviilasjas nr 3-2-1-33-09 p 10). Ringkonnakohus ei nõustu apellandi väidetega ka selles, et käendajale ei laiene liisinguandja ja liisinguvõtja vahelised võimalikud kokkulepped nõude sissenõutavuse kohta, kuna käendaja ei ole liisingulepingu pooleks. Tulenevalt käendussuhte olemusest ja eesmärkidest ei saa võlausaldaja nõue käendaja vastu muutuda sissenõutavaks enne seda, kui see muutub sissenõutavaks põhivõlgniku suhtes. VÕS § 149 lg 1 kohaselt on käendajal õigus esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, sh ka vastuväiteid seonduvalt nõude sissenõutavusega. Kui enne liisinguandja hüvitisnõude lõpliku suuruse kindlakstegemist ja lepingu üldtingimuste p 10.6 kohase maksetähtaja andmist oleks liisinguvõtja (põhivõlgnik) võinud esitada vastuväite, et nõue ei ole veel muutunud sissenõutavaks, siis oleks samale vastuväitele saanud tugineda ka käendaja. Seega moodustab sissenõutavuse kokkulepe osa võlausaldaja ja põhivõlgniku vahelisest võlasuhtest ning sellega on seotud ka käendaja.
12.Maakohus on õigesti asunud seisukohale, et hageja (vastustaja) nõudeid ei saaks lugeda aegunuks ka seadusest tulenevalt. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, mille kohaselt ajavahemikku liisingueseme valduse liisinguandjale tagastamisest (23.10.2008.a) kuni liisingueseme võõrandamiseni (22.01.2009.a) tuleb pidada mõistlikuks ja põhjendatud ajaks, mis kulus liisinguandja hüvitisnõude suuruse kindlakstegemiseks. Iseenesest ei ole liisingueseme turuväärtuse (TsÜS § 65 tähenduses) kindlakstegemiseks otsest vajadust oodata eseme faktilise võõrandamiseni, vaid eseme väärtus selle liisinguandjale tagastamise aja seisuga on võimalik fikseerida ka nt asja tundva isiku arvamusele tuginedes. Asja faktilise võõrandamise tulemusena saadud hind võib vastavalt Riigikohtu järjekindlale praktikale (RKTKo 3-2-1-33-08 jne) olla liisinguandja hüvitisnõude suuruse kindlakstegemise aluseks sel juhul, kui müügist saadud hind ei erine oluliselt eseme turuhinnast (hinnaerinevus kuni 10 % turuväärtusest). Seega tuleb liisingueseme turuväärtus TsÜS § 65 tähenduses teha kindlaks ka juhul, kui pooled on kokku leppinud (mh liisinguandja tüüptingimustes), et liisingulepingu ülesütlemise korral lähtutakse liisinguandja nõude suuruse kindlakstegemisel liisingueseme tegelikust müügihinnast. Sellele lisaks tuleb aga kindlaks teha ka ülesütlemisest tingitud lisakulud, mille suurus ei pruugi olla selgunud liisingueseme tagastamise aja seisuga. Nende kulude suuruse kindlakstegemiseks kuluv aeg võib olla seotud liisingueseme faktilise võõrandamisega, kuna enne eseme võõrandamist ei ole täpselt teada, kui suureks kujunevad nt sõiduki hoiu- ja müügikulud. Seejuures tuleb arvestada, et aeg, mille jooksul liisinguese võõrandatakse, peab olema põhjendatud ja mõistlik, arvestades mh liisingueseme olemust ja selle võimalikku väärtuse langust aja möödudes.
13.Ringkonnakohus ei nõustu apellandi käsitlusega sellest, et liisingulepingu ülesütlemise järgne liisinguandja hüvitisnõue aegub osade kaupa, st et VÕS § 367 lg 1 järgi hüvitamisele kuulub vara soetusmaksumuse tasumata osa nõudeõigus aegub eraldi VÕS § 367 lg 4 alusel tekkivast kulutuste hüvitamise nõudest. Liisinguandja hüvitisnõue liisinguvõtja vastu tuleneb tervikuna VÕS §-st 367. Selle sätte eri lõigetes nimetatud nõude osiseid ei ole põhjust käsitada iseseisvate nõuetena, mille puhul oleks alust arvestada erinevalt nende sissenõutavaks muutumist ja ka aegumist. Niisugune käsitlus ei vastaks õigusselguse ega menetlusökonoomia põhimõtetele. Ringkonnakohtu arvates on VÕS § 367 lg 4 puhul tegu täpsustusega sama paragrahvi lg 1 suhtes, mille
kohaselt tuleb liisinguvõtjal liisingulepingu ülesütlemise korral hüvitada liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega. Lg 4 kohaselt kuuluvad niisuguste kulude hulka üldjuhul ka ülesütlemisest tingitud lisakulud.
14.Eeltoodust lähtudes jõudis maakohus õigesti järeldusele, et arvestades ka nõude aegumise peatumist seoses maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisega 11.01.2012.a ei olnud hagi esitamise ajaks möödunud tehingust tuleneva nõude aegumise 3-aastane tähtaeg. Kohus jättis põhjendatult tsiviilasjas aegumise kohaldamata ja märkis, et menetlust asjas tuleb jätkata. Käesolevas asjas ei ole kumbki pooltest vaidlustanud asjaolu, et hageja esitas maksekäsu kiirmenetluse avalduse kostja vastu 11.01.2012.a. Menetluskulude jaotuse osas võtab maakohus seisukoha asjas lõpplahendi tegemisel. TsMS § 173 lg 5 järgi ei märgi kohus menetluskulude jaotust vaheotsuses, kui kohus jätkab asja lahendamist. Menetluskulude jaotus nähakse sel juhul ette lõppotsuses.
Üllar Roostoja
Viivi Tomson
Kai Kullerkupp
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.