Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Apellatsioonkaebuse võib esitada 30 päeva jooksul kohtuotsuse kättetoimetamisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja selle põhjendused Hageja on Harju Maakohtule esitanud hagiavalduse Xxx ́i vastu võla nõudes. Hagiavalduse kohaselt viis Swedbank AS 07.04.2010 läbi avaliku suulise enampakkumise, mille esemeks olid 24.10.2007 varaliste õiguste pandilepingu kohaselt AS-i Reval Credit poolt Swedbank AS-i kasuks panditud nõudeõigused kogumina. 24.10.2007 varaliste õiguste pandilepingu kohaselt tagas Swedbank AS-i kasuks seatud pant AS Reval Credit võlakirjadest tulenevaid kohustusi. Vastavalt enampakkumise tingimustele tunnistas enampakkumise läbiviija enampakkumise võitjaks Swedbank AS-i, kes osales enampakkumisel pandipidajana. Alates enampakkumisel müüdud nõuete omandamisest 07.04.2010 on Swedbank AS 24.10.2007 varaliste õiguste pandilepingu kohaselt pandi esemeks olnud nõuete võlausaldajaks. Seega omandas Swedbank AS 07.04.2010 läbi viidud pandieseme avalikul enampakkumisel kõik AS-i Reval Credit poolt panditud nõuded, sealhulgas laenulepingust nr xxx tuleneva nõude. 19.09.2006 sõlmisid Reval Credit AS (laenuandja) ja Xxx väikelaenulepingu nr xxx, mille alusel andis laenuandja kostjale laenu 19 000 Eesti krooni ehk 1 214,32 eurot. Kostja ei tasunud kohaselt graafikus fikseeritud tasumisele kuuluvaid laenu osamakseid. Kostjal on tänaseni hagejale tasumata laenujääk summas 1 061,59 eurot. Tulenevalt kostjapoolsest lepingu rikkumisest saatis laenuandja kostjale 14.06.2007 meeldetuletuse, milles palus kostjal võlgnevus tasuda ühe nädala jooksul. 10.08.2007 saatis laenusandja kostjale nõudekirja. Kuna kostja nõuet ei tasunud, ütles laenuandja lepingu ühepoolselt üles 16.12.2010 võlgnevuse põhiosa jäägiga kogusummas 1 061,05 eurot. Kostja lepingust tulenev võlgnevus moodustab hageja ees kokku 1 339,56 eurot, millest põhiosa on 1 061,05 eurot, viivis 79,92 eurot ja intress 198,59. Hageja palub hagiavaldus rahuldada ja kostjalt välja mõista hageja kasuks 1 339,56 eurot ning viivis protsendina põhinõudelt (1 061,05 eurot) alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras (EKP intress + 7 % aastas). Hageja palub jätta kõik menetluskulud kostja kanda. 11.10.2013 edastas hageja kohtule täiendava seisukoha. Hageja on seisukohal, et käesoleva vaidluse lahendamisel ei oma mingisugust tähtsust asjaolu, kas kostjat teavitati varaliste õiguste pantimisest või mitte, sest hageja ei nõua kostjalt võlgnevuse tasumist pandipidajana, vaid võlausaldajana, kes omandas nõude kostja vastu enampakkumisel. Hageja on seisukohal, et kostja väide, mille kohaselt teda nõude pantimisest ei teavitatud, on käesoleva vaidluse raames sisutühi. Nõude omandaja nõudeõigus ei või saada kahjustatud seetõttu, et võlgnikku ei teavitata nõudeõiguse pantimisest. Vastasel juhul ei saaks kunagi olla välistatud olukord, kus pantija käitub pahatahtlikult ega teavita teadlikult võlgnikku nõudeõiguse pantimisest. Sellise olukorra tekkimine ei saa olla aga takistuseks nõude omandanud isiku nõude maksmapanemisel. Lisaks

sellele on nõuete pantimine ning nõude loovutamine/omandamine täiesti eraldiseisvad tehingud, mis ei ole teineteisega kuidagi seotud. Käesoleval juhul püüab kostja nimetatud tehinguid põhjendamatult siduda, kuid sellel puudub igasugune õiguslik alus. Nõudeõiguse pantimine ja nõude loovutamine ei ole kuidagi omavahel seotud tehingud, mille puhul võiks ühe lepingu kehtetus kaasa tuua teise tehingu tühisuse. Kostja viidatud TsÜS § 83 lg 1 sätestab, et tehingu seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise korral on tehing tühine, kui seadusest või vormi nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti. Tehinguks nimetatud sätte mõistes saab antud juhul olla siiski üksnes varaliste õiguste pantimine, mitte aga võlgniku teavitamine või mitteteavitamine. Seejuures on väär kostja väide, et kui pantimisest ei ole võlgnikku teavitatud, siis on pandileping tühine. Sellist tagajärge ei tulene ühestki õigusaktist. Tegemist on kostja meelevaldse tõlgendusega. Lisaks sellele ei näe seadus ette, mis vormis tuleb nõude pantimisest võlgnikku teavitada, st seda võib teha ka suuliselt. Lisaks märgitule on oluline asjaolu, et isegi juhul kui pandileping peaks mingil põhjusel olema tühine, ei muuda see kehtetuks ega tühiseks nõude loovutamist/omandamist, sest tegemist ei ole teineteisega seotud tehingutega. Sama hästi oleks tegemist võinud olla olukorraga, kus nõudeõigust ei ole panditud ja võlausaldaja loovutab oma nõude kolmandale isikule. Nõuete pantimine sellises olukorras kuidagi nõude loovutamise tehingut ei mõjuta. Eeltoodu alusel on hageja seisukohal, et asjaolu, kas nõue oli panditud või mitte, ei muuda hageja nõuet kostja vastu olematuks. Hagejale jääb arusaamatuks, kuidas mõjutab kostja poolt esile toodu nõude loovutamise asjaolu ja fakti, et hageja on õigustatud omandatud nõuet kostjalt nõudma, sest vabatahtlikult ei ole kostja võlgnevust tasunud. Hageja on seisukohal, et käesoleval juhul saaks kostja vastuväited hagile seisneda üksnes selles, et ta on võlgnevuse tasunud või on võlgnevus oluliselt väiksem hageja väidetust ja tõendatust. Hageja saab aru, et seda kostja ei väida ja isegi kui väidab, siis ei ole kostja seda tõendanud. Kui kostja soovib väita, et tal puudub hageja ees võlgnevus või ta vaidlustab nõutavat summat, peab kostja tõendama, et ta on võlgnevuse tasunud või on tasunud suuremas ulatuses. Hageja on ka seisukohal, et kostja vastu esitatud nõue on selge. Hageja poolt 06.09.2013 esitatud täiendavast tõendist nähtub, et hageja omandas kostja vastu nõude summas 19 709 krooni, so 1 259,63 eurot. Hagiavalduse kohaselt nõuab hageja kostjalt põhivõlgnevuse tasumist summas 1 061,05 eurot, intressivõlgnevuse tasumist summas 198,59 eurot, mis kokku moodustab 1 259,64 eurot (summade erinevus tuleneb konverteerimisega seotus ümardamistest), so sama summa, mille hageja omandas Reval Credit AS-ilt. Lisaks sellele on hagejal õigus seadusest tulenevalt nõuda kostjalt viivise tasumist, mida hageja on ka teinud, sest nõuab hagis kostjalt ka viivise tasumist summas 79,92 eurot. Esitatud tõenditest nähtub selgelt, et hageja omandas kostja vastu nõude summas 19 709 krooni, so 1 259,63 eurot ja seega on hageja õigustatud seda kostjalt nõudma. Lisaks on hageja õigustatud nõudma kostjalt ka viivise tasumist. Nimetatud asjaoludele ja tõenditele tuginedes on hageja seisukohal, et kostja vastu omandatud nõude suuruse osas ei saa käesoleval juhul ebaselgust olla. Ühtegi tõendit selle kohta, et kostja oleks tasunud võlgnevuse katteks rohkem raha, mistõttu peaks võlgnevus olema väiksem, või et kostja on võlgnevuse tasunud üldse eelmisele võlausaldajale, mistõttu puudub hagejal nõudeõigus, kostja esitanud ei ole. Järelikult on kõik kostja poolt esitatud vastuväited paljasõnalised ja tõendamata. Kostja laenusaajana on väga hästi teadlik sellest, kui suures ulatuses ta on kohustusi täitnud ja kui kostja väidab, et võlgnevus peab olema oluliselt väiksem, peab kostja seda väidet ka tõendama. Hageja ei saa negatiivset asjaolu tõendada. 29.08.2013 kohtuistungil esitas hageja täiendava tõendina lepingul sooritatud operatsioonide väljavõtte, millest nähtub, et pärast hagi esitamist on hageja nõue kostja vastu põhivõlgnevuse osas vähenenud, sest 12.06.2012 ja 11.03.2013 on toimunud laekumised summas 4,38 eurot ja

15,83 eurot, kokku 20,22 eurot. Seega on hageja põhivõlgnevuse nõue 1 061,05 - 20,22 = 1 041,83 eurot. Intressi võlgnevus on endiselt 198,59 eurot ning viivise võlgnevus 242,10 eurot. Arvestades asjaolu, et hageja on hagiavalduses palunud kostjalt välja mõista ka jooksev viivis protsendina põhinõudelt alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras, siis suureneb viivise nõue igapäevaselt. Kostja väited hageja poolt esitatud tõendi ebausaldusväärsuse osas ei ole samuti põhjendatud, kuivõrd kusagilt ei tulene keeldu sõlmida lepingule lisa 2, 3, 10 või enam aastaid pärast algse lepingu sõlmimist. Hageja on seisukohal, et kõik kostja väited tõendi ebausaldusväärsuse kohta on põhjendamatud. Kostja on esitanud nõudele ka aegumise vastuväite. Hageja on seisukohal, et tema nõue kostja vastu ei ole aegunud, sest vastavalt laenulepingu üldtingimuste p-le 14.11 on lepingust tulenevate nõuete aegumistähtaeg 5 aastat. Seega kui nõue muutus sissenõutavaks 2007. aastal, siis oleks nõue aegunud aastal 2012. Hagi on kohtusse esitatud 11.04.2011, seega ei ole nõue aegunud. Kostja vastuväited ja nende põhjendused Kostja ei võtnud hagi õigeks ja vaidleb sellele vastu. Kostja leiab, et hagi ei kuulu rahuldamisele nõudeõiguse loovutamise tühisuse, nõude (põhivõlgnevuse) suuruse ebaselguse ja nõude aegumise tõttu. Kostja on seisukohal, et nõude pantimisel lasus nõude pantijal kohustus teavitada varalise õiguse pantimisest ka panditud nõude võlgnikku. Hageja on kohtule 06. septembril 2013 esitanud tõendina AS-i Hansapank ja AS-i Reval Credit vahel sõlmitud varaliste õiguste pandilepingu lisa. Hageja poolt kohtule tõendi esitamisel antud selgitusest võib järeldada, et nimetatud lisaga panditi nõue kostja vastu teatises märgitud kuupäeval 31.10.2009. Märgitud ajahetkel ega ka muul ajal (kohtule esitatud tõendist nähtuvast varalise õiguse pantimise kokkuleppe sõlmimise kuupäevast 24.10.2007 alates) ei ole kostjat teavitatud nõudeõiguse pantimisest. Kuna AÕS § 317 lg 1 ja TsÜS § 83 lg 1 tulenevalt on kehtiv vaid pandileping, millest on võlgnikule teatatud, kuid kostjale ei ole nõude pantimisest teatatud, siis seadus ei tunnusta sellise pandilepingu kehtivust, mistõttu on pandileping, millega esialgselt panditi käesoleva hagi aluseks olev nõue hagejale, tühine ja seetõttu on tühised ka kõik järgnevad tehingud. Kostja leiab, et põhivõlgnevuse osas on nõude suurus ebaselge. Hageja väidab, et tema poolt omandatud põhivõlgnevuse suurus on 16 601,83 Eesti krooni ehk 1 061,05 eurot. Hageja on hagiavaldusele lisanud tõendid, millised näitavad teistsugust põhivõlgnevust ning ka kohtuistungil ei suutnud hageja põhivõlgnevuse täpset suurust välja tuua. Hageja esindaja väitis kohtuistungil, et maksete võlgnevus on kokku 15 323,04 krooni, lisades, et kui kaks summat kokku liita, tuleb 17 535,60 krooni, millele lisandub viivis. Nii nagu hageja esindaja ka kohtuistungil õigesti märkis on 17 535,60 Eesti krooni 1 120,73 eurot ehk seega on põhivõlgnevus hoopiski suurem hageja enda poolt hagiavalduses märgitud põhivõlgnevusest, hageja esitas kohtuistungil aga dokumendi, mille järgi on hageja põhivõlgnevusena väidetavalt omandanud 16 601 Eesti krooni ehk 1 061,05 eurot. Hageja poolt kohtule 06. septembril 2013 esitatud tõendist nähtub vaid kogunõue kostja vastu, milliseks on 19 709 Eesti krooni, nimetatud loendist ei nähtu aga põhivõlgnevuse suurus, vaid koguvõlgnevus. Hageja on ise hagiavalduses kinnitanud, et intressi on ta arvutanud laenulepingu põhiselt. Nii nagu hageja ise on hagiavalduses viidanud, on ta lähtunud intressi arvutamisel lepingu põhitingimuste punktis 1.6 märgitud intressimäärast, milliseks on 43 % aastas. Samas on hageja hagiavalduses aga väitnud, et intressi summaks on hagiavalduse esitamise hetkel 11.04.2011 198,59 eurot, hagiavalduses viidatud alustel ei ole aga sellist summat võimalik hagi esitamise päevaga hagis märgitud põhivõlgnevuselt kuidagi välja arvutada, millest tulenevalt ei saa hageja poolt omandatud põhivõlgnevus olla hageja poolt väidetud 1 061,05 eurot, vaid peab olema oluliselt väiksem.

Hageja ei ole kohtule esitanud ühtegi dokumenti, millelt nähtuks, kui suure põhivõla on ta omandanud, nimelt ei pea alati omandama kogu võlgnevust, vaid võidakse omandada vaid osa võlgnevusest, millise asjaolu toimumise võimalikkusele viitavad käesolevas asjas ka hageja poolt esitatud tõendid. Käesoleval juhul on hageja esitanud 06.09.2013 kohtule tõendi, millest nähtub vaid väidetav koguvõlgnevus. Hageja poolt kohtule esitatud ja kohtuistungil väljendatu on omavahel vastuolus, st põhivõlgnevuse summad on pidevalt muutunud. Võttes arvesse, et laenu tagastamise tähtaeg oli 10.09.2007 ja hageja on hagiavalduses väitnud, et nõue panditi 24.10.2007, siis märgitud ajahetkeks oli põhivõlgnevuse suurus selge, st ei saanud enam suureneda kuna viimase laenumakse tagastamise tähtpäev oli möödas. Kostja leiab, et nõude loovutamine iseenesest ei anna alust hagi rahuldamisele, hageja peab põhjendama ja tõendama, et talle loovutatud nõuded on tegelikult olemas. Täiendavalt soovib kostja juhtida kohtu tähelepanu ka hageja poolt 06.09.2013 esitatud tõendi ebausaldusväärsusele. Panditeatisest nähtub, et see on lisa A, AS-i Hansapank ja AS-i Reval Credit vahel 24.10.2007 sõlmitud varaliste õiguste pandilepingule, samas on väidetav teatis koostatud sisuliselt kaks aastat hiljem, st 31.10.2009, kui pandileping on väidetavalt sõlmitud, seega juhul, kui vahepeal toimusid mingid muutused ja oli vajalik koostada uus lisa, siis tuli annulleerida eelmine lisa või ei saanuks praegusel hetkel esitatud lisa olla enam lisa A ehk esimene. Panditeatisest nähtub mh, et see on koostatud väidetavalt 31.10.2009, samas on panditeatisele lisatud digitaalallkirjastamise leht, millelt nähtub, et 31.10.2009 koostatud panditeatis on allkirjastatud alles 21.12.2009 ehk sisuliselt kaks kuud hiljem. Kui dokument allkirjastatakse kaks kuud pärast selle väidetavat koostamist, siis on olemas põhjendatud kahtlus, et dokument, kas väidetava koostamise hetkel või allkirjastamise hetkel, ei vasta tegelikkusele kuivõrd väljakujunenud tava ja praktika järgi jääb dokumendi koostamise ja allkirjastamise vahele maksimaalselt mõni päev. Kostja leiab, et hagi on aegunud ja palub kohtul kohaldada aegumist. Nimelt on hageja poolt esitatud loenditest nähtuv, et hagi aluseks olev nõue muutus sissenõutavaks 10.09.2007, hageja on käesolevas asjas esitanud hagi 11.04.2011. Tulenevalt TsÜS § 147 lg 1 ja § 154 hakkas nõude aegumine kulgema 31.12.2007 ning TsÜS § 146 lg 1 tulenevalt aegus 31.12.2010. Käesoleval juhul ei mõjuta aegumist asjaolu, et võlausaldaja on vahepeal vahetunud ning uueks võlausaldajaks on saanud hageja, kuivõrd võlausaldaja vahetumine ei ole aluseks nõude aegumise katkemiseks või peatumiseks. Kostja palub kohtul kohaldada aegumist ka hageja poolt hagis esitatud viivise- ning intressinõudele. Kostja palub jätta hagiavaldus rahuldamata ja menetluskulud jätta hageja kanda. Kohtuistung 29.08.2013 toimunud kohtuistungil täpsustas hageja, et põhiosa võlgnevus on 1 040,48 eurot, kuna kostja tasus hagejale võla katteks kokku 20,22 eurot, intress on 198,59 eurot. Põhiosa võlgnevuselt arvestatud viivis on 242,10 eurot. Kohtu põhjendused Kohus leiab, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 kohaselt võib asja lahendada lihtmenetluses, kuna hageja põhinõue ei ületa summat, mis vastab 2 000 eurole, koos kõrvalnõuetega ei ületa summat, mis vastab 4 000 eurole. Poolte vahel puudub vaidlus, et • 19.09.2006 sõlmisid Reval Credit AS (laenuandja) ja Xxx (kostja) väikelaenulepingu nr xxx, mille alusel andis laenuandja kostjale laenu 19 000 Eesti krooni ehk 1 214,32 eurot

• • • • • •

(tl 6-12); maksepäevadel tasumisele kuuluvad laenu osamaksete ning intressi summad olid fikseeritud laenuandja ja kostja poolt allkirjastatud maksegraafikus (tl 12); kostja ei tasunud kohaselt graafikus fikseeritud tasumisele kuuluvaid laenu osamakseid; 14.06.2007 saatis laenuandja kostjale meeldetuletuse tulenevalt kostjapoolsest lepingu rikkumisest, milles palus kostjal võlgnevus tasuda ühe nädala jooksul (tl 14); 10.08.2007 saatis laenusandja kostjale nõudekirja (tl 15); laenuandja ütles lepingu ühepoolselt üles 16.12.2010 võlgnevuse põhiosa jäägiga kogusummas 1 061,05 eurot; 07.04.2010 omandas Swedbank AS läbi viidud pandieseme avalikul enampakkumisel kõik AS-i Reval Credit poolt panditud nõuded, sealhulgas laenulepingust nr xxx tuleneva nõude (tl 16-17).

Kostja peamised vastuväited hagile olid järgmised: • hagi aluseks oleva nõude pantimisel on rikutud AÕS § 317 lg-t 1; • hageja ei ole suutnud esitada TsMS § 230 lg 1 ja 2 järgselt tõendeid põhivõlgnevuse suuruse kohta, nõude suuruse ei ole selge; • TsÜS § 142 lg 1 ja § 154 tulenevalt on hageja nõue aegunud. Esmalt peab kohus kindlaks tegema, kas nõude pantimisel on rikutud kostja teavitamiskohustust. Kostja oli seisukohal, et kehtiv on vaid pandileping, millest on võlgnikule teatatud, kuid kostjale ei ole nõude pantimisest teatatud, seega ei ole käesoleval juhul pandileping kehtiv. Hageja leidis, et kostja eelpool nimetatud väide on sisutühi, kuna nõude omandaja nõudeõigus ei või saada kahjustatud seetõttu, et võlgnikku ei teavitata nõudeõiguse pantimisest. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 317 lg 1 kohaselt peab nõude pantimisest pantija teatama panditud nõude võlgnikule, kui pandilepingus ei ole kokku lepitud teisiti. Kohus märgib, et AÕS § 317 ei seo pandilepingu kehtivust asjaoluga, kas võlgnikku on eelnevalt nõude pantimisest teavitatud või mitte. Õiguste pantimine eeldab kehtiva nõude olemasolu. Lisaks on AÕS § 315 lg 1 kohaselt vajalik õiguse pantimiseks pantija ja pandipidaja vaheline kokkulepe pandi seadmise kohta, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt peab käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud kokkulepe olema kirjalikus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. AÕS § 317 kohaldub vaid nõuete pantimise korral. Nõuete pantimisel on kolm osapoolt: pandipidaja, kellele kuulub ühtlasi tagatud nõue; võlausaldaja, st panditud nõude omaja, kes on ühtlasi pandiga tagatud nõude võlgnik; võlgnik, st panditud nõude võlgnik. Regulatsioon kujutab endast teatud keskteed, kus panditud nõue jääb võlausaldajale ja seda vaid panditakse, teiselt poolt on pandipidajal vaja kindlust ja osalist nõudeõigust nõude võlgniku suhtes. Nõude pantimisest tuleb reeglina teatada nõude võlgnikule, sest pantimisest sõltub temapoolne hilisem nõude rahuldamine. Teatamise kohustus on pantijal, kui ei ole kokku lepitud, et teatamist ei toimu või et teatab pandipidaja. Teatamine on õigustehing, mis vajab vastuvõtmist ja sellega pantimise tunnustamist. Piisavaks ei saa seetõttu lugeda, et kui võlgnik vaid teab aset leidnud pantimisest. Teatamisele kohaldatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 69. Teatamine on vormivaba, kuid kuna pantija peab vaidluse korral teatamise tõendama, eeldatakse praktikas kirjalikus vormis teatamist või pandilepingu esitamist. Teatamisel on sama toime, mis nõude loovutamisest teatamisel (VÕS § 170). Pärast teatamist loetakse pantimine võlgniku suhtes

toimunud. Kui pantimisest ei teatatud, võib võlgnik keelduda täitmisest pandipidajale, kui talle ei anta dokumenti nõude pantimise kohta (VÕS § 172). Laenulepingu punkti 14.4 kohaselt on laenuandjal õigus anda/loovutada lepingust tulenevad nõuded kolmandale isikule täies mahus või osaliselt või üksnes sissenõutavaks muutunud nõude(te) ulatuses. Osalise või sissenõutavaks muutunud nõude(te) loovutamise korral jätkub leping poolte vahel loovutatud osata. Kohus märgib, et kui kostja varasemalt ei teadnud Reval Credit AS-i poolt nõude loovutamisest hagejale, siis hiljemalt 26.04.2011, st kostja poolt menetlusse võtmise määruse ja hagimaterjalide kättesaamisel, oli kostja teadlik nõude pantimisest hagejale. Samuti esitas hageja kohtule 06.09.2013 hageja ja Reval Credit AS-i vahel sõlmitud varaliste õiguste loovutamise pandilepingu teatise. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kostjale on teatatud Reval Credit AS-i poolt nõude pantimisest kostja osas hagejale. Kostja oli seisukohal, et hageja poolt 06.09.2013 esitatud tõend on ebausaldusväärne, kuna panditeatisest nähtub, et see on lisa A, AS-i Hansapank ja AS-i Reval Credit vahel 24.10.2007 sõlmitud varaliste õiguste pandilepingule, samas on väidetav teatis koostatud sisuliselt kaks aastat hiljem, st 31.10.2009, kui pandileping on väidetavalt sõlmitud, seega juhul, kui vahepeal toimusid mingid muutused ja oli vajalik koostada uus lisa, siis tuli annulleerida eelmine lisa või ei saanuks praegusel hetkel esitatud lisa olla enam lisa A ehk esimene. Samuti nähtub panditeatisest mh, et see on koostatud väidetavalt 31.10.2009, samas on panditeatisele lisatud digitaalallkirjastamise leht, millelt nähtub, et 31.10.2009 koostatud panditeatis on allkirjastatud alles 21.12.2009 ehk sisuliselt kaks kuud hiljem. Kui dokument allkirjastatakse kaks kuud pärast selle väidetavat koostamist, siis on olemas põhjendatud kahtlus, et dokument, kas väidetava koostamise hetkel või allkirjastamise hetkel, ei vasta tegelikkusele kuivõrd väljakujunenud tava ja praktika järgi jääb dokumendi koostamise ja allkirjastamise vahele maksimaalselt mõni päev. Kohus nõustub hageja seisukohaga, mille kohaselt ei tulene seadusest keeldu sõlmida lepingule lisa 2, 3, 10 või enam aastaid pärast algse lepingu sõlmimist. Alates enampakkumisel müüdud nõuete omandamisest 07.04.2010 on hageja 24.10.2007 varaliste õiguste pandilepingu kohaselt pandi esemeks olnud nõuetes võlausaldajaks (tl 16). TsÜS § 143 kohaselt võtab kohus või muu vaidlust lahendav organ nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Kostja on leidnud, et hageja nõue on aegunud. Nimelt on hageja poolt esitatud loenditest nähtuv, et hagi aluseks olev nõue muutus VÕS § 82 lg 7 ja TsÜS § 147 lg 2 alusel sissenõutavaks 10.09.2007, hageja on käesolevas asjas esitanud hagi 11.04.2011. Tulenevalt TsÜS § 147 lg 1 ja § 154 hakkas nõude aegumine kulgema 31.12.2007 ning TsÜS § 146 lg 1 tulenevalt aegus 31.12.2010. Hageja on oma hagi esitanud aga 11.04.2011 ehk kolm kuud ja üksteist päeva pärast nõudeõiguse aegumisi. Hageja leidis, et tema nõue kostja vastu ei ole aegunud, sest vastavalt laenulepingu üldtingimuste punktile 14.11 on lepingust tulenevate nõuete aegumistähtaeg 5 aastat. Seega, kui nõue muutus sissenõutavaks 2007. aastal, siis oleks nõue aegunud aastal 2012. Hagi on kohtusse esitatud 11.04.2011, seega ei ole nõue aegunud. TsÜS § 145 lg 2 kohaselt võib poolte kokkuleppel aegumistähtaega, mis on lühem kui kümme aastat, pikendada, kuid mitte enam kui kümne aastani. Kuigi lg 2 räägib üksnes aegumistähtaja pikendamisest, peaks see hõlmama ka muud kokkulepped, millega aegumistähtaega reaalselt „raskendatakse“, nt lükatakse edasi aegumise algusaega või nähakse ette täiendavaid aluseid aegumise peatumiseks või katkemiseks. Kokkuleppel võib pikendada üksnes selliseid

aegumistähtaegu, mis on lühemad kui kümme aastat. Üldiselt tähendab lg 2 võimalust pikendada kokkuleppel siiski aegumistähtaega rõhuva enamuse nõuete puhul. Laenulepingu punkti 14.11 kohaselt lepivad pooled kokku, et lepingust tulenevate võimalike nõuete aegumistähtaeg on 5 (viis) aastat (tl 11). Laenulepingu graafiku kohaselt oli viimase laenumakse tasumise kuupäevaks 10.09.2007 (tl 12). Seega hakkas TsÜS § 147 lg 1 ja TsÜS § 154 kohaselt nõude aegumine kulgema 31.12.2007 ja nõue aegus 31.12.2012. Hageja esitas hagi kohtusse 11.04.2011. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et hageja nõue kostja vastu ei ole aegunud. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. Juhindudes VÕS § 76 lg 1 tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 6 sätestavad, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja viivist. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. VÕS § 108 lg 1 järgi kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kostja on seisukohal, et põhivõlgnevuse osas ei ole nõude suurus selge. Kostja leiab, et hageja poolt omandatud põhivõlgnevus ei saa olla hageja poolt väidetud 1 061,05 eurot, vaid peab olema oluliselt väiksem. Hageja ei ole kohtule esitanud ühtegi dokumenti, millelt nähtuks, kui suure põhivõla on hageja omandanud. Hageja oli seisukohal, et hageja poolt 06.09.2013 esitatud täiendavast tõendist nähtub, et hageja omandas kostja vastu nõude summas 19 709 krooni, so 1 259,63 eurot. Hagiavalduse kohaselt nõuab hageja kostjalt põhivõlgnevuse tasumist summas 1 061,05 eurot, intressivõlgnevuse tasumist summas 198,59 eurot, mis kokku moodustab 1 259,64 eurot (summade erinevus tuleneb konverteerimisega seotus ümardamistest), so sama summa, mille hageja omandas Reval Credit AS-ilt. Ühtegi tõendit selle kohta, et kostja oleks tasunud võlgnevuse katteks rohkem raha, mistõttu peaks võlgnevus olema väiksem, või et kostja on võlgnevuse tasunud üldse eelmisele võlausaldajale, mistõttu puudub hagejal nõudeõigus, kostja esitanud ei ole. Asja materjalidest nähtuvalt omandas hageja kostja vastu nõude summas 1 259,63 eurot (tl 152154). Hageja esitas kohtule hagiavalduse kostja vastu põhivõla nõudes summas 1 061,05 eurot. 29.08.2013 toimunud kohtuistungil täpsustas hageja, et põhivõlgnevus on 1 040,83 eurot, kuna kostja tasus hagejale põhivõla katteks 12.06.2012 ja 11.03.2013 4,38 eurot ja 15,84 eurot, kokku seega 20,22 eurot. Samuti on hageja esitanud väljavõtte lepingul sooritatud operatsioonidest, millelt nähtub, et põhivõla suuruseks oli 1 040,83 eurot, intressi suuruseks 198,59 eurot ja viivise suuruseks 242,10 eurot (tl 144). Kohus on seisukohal, et hageja on tõendanud põhivõlgnevuse suuruse. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hageja nõue on põhjendatud ning kostjalt kuulub välja mõistmisele lepingu alusel võlgnevus summas 1 040,83 eurot. Vastavalt VÕS § 397 lg 1 tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. VÕS § 94 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Laenulepingu põhitingimuste punkti 3.6 kohaselt oli intressimääraks 43 % aastas (tl 6). Intressi arvestas hageja vastavalt lepingu punktile 8.1 igapäevaselt lähtudes 360päevasest aastast ja tegelikust päevade arvust kalendrikuus (tl 8). Hageja palub kostjalt välja

mõista intressi summas 198,59 eurot. Kohus leiab, et intressinõue on põhjendatud ja kuulub kostjalt välja mõistmisele vastavalt hageja poolt taotletule. VÕS § 113 lg 1 järgi rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Laenulepingu punkti 12.1 kohaselt on kostja kohustatud maksma viivist juhul, kui laenusaaja viivitab mistahes rahaliste maksete tasumisega ja seda 1 % päevas tähtaegselt tasumata summalt iga tasumisega viivitatud päeva eest (tl 10). Viivis seisuga 29.08.2013 on 242,10 eurot. Kohus leiab, et viivisenõue on põhjendatud, kuna pooled on nimetatud viivise osas lepingus kokku leppinud, seega oli kostja nõus kohaldatava viivisemääraga, mistõttu kuulub viivis nimetatud osas kostjalt väljamõistmisele. Samuti märgib kohus, et kostja pidi ette nägema, et lepingust tuleneva kohustuse täitmisega viivitamise korral on hagejal õigus nõuda viivist. TsMS § 367 järgi viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Kohus on seisukohal, et kostjalt tuleb välja mõista viivis VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras põhivõlalt alates 30.08.2013 kuni põhinõude täieliku rahuldamiseni. Ülalmärgitud põhjendustel on kohus kokkuvõtvalt kõiki eelmärgitud asjaolusid arvestades seisukohal, et hageja nõue on põhjendatud ja hagi tuleb rahuldada. Menetluskulude jaotus Juhindudes TsMS § 162 lg 1 tuleb seoses hagi rahuldamisega menetluse kulud jätta täies ulatuses kostja kanda. /allkirjastatud digitaalselt/

Geete Lahi Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.