Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

HAGEJA NÕUE

Hageja on esitanud kostja vastu nõude 255 646.59 euro ning sellelt alates 26.03.2011 kogunenud viivise väljamõistmiseks. Hageja on seisukohal, et kostja ja üürniku (OÜ Xxx(pankrotis), endise ärinimega OÜ Xxx) vahelise 01.07.2007 sõlmitud üürilepinguga nr xxxüürniku kasutusse antud üüripinnal asukohaga xxx, asusid 18 hagejale kuuluvat eset. Need esemed oli hageja andnud üürnikule nende vahel sõlmitud liisingulepingute alusel. Kostja on enda üürilepingust tulenevate nõuete rahuldamiseks võõrandanud nimetatud esemed üürileandja pandiõiguse teostamise käigus avalikul enampakkumisel hinnaga 160 000 krooni. Hageja on seisukohal, et kostjal puudus õigus esemete müümiseks ja esemete müük on toimunud alla turuhinna ning sellega seoses on hagejale tekkinud kahju, millest hageja nõuab käesolevas tsiviilasjas summat 255 646,59 eurot ja viivist.

KOSTJA VASTUVÄITED

Kostja ei võta hagi õigeks ega tunnista hagi. Kostja ei nõustu hageja poolt esitatud nõuetega ja vaidleb neile täies ulatuses vastu. Kostja esitas kohtule oma vastuväited hageja seisukohtadele ning palus jätta hagi täies ulatuses rahuldamata.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud asja materjalidega ning kuulanud ära pooled, leiab, et hagi tuleb rahuldada. Vastavalt TsMS § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. Kohus on tuvastanud ja käesolevas tsiviilasjas ei ole vaidlust järgnevate asjaolude üle: − Kostja ja Xxx OÜ vahel kehtis üürileping. Kostja ütles lepingu üles 10.12.2009 avaldusega (tlk 93, II. köide), mis jõustus 31.12.2009. − Ülesütlemise ajal asusid üüritud ruumides hageja seadmed.

2-11-43960 − Ülesütlemise ajal võlgnes üürnik kostjale 141 874.58 eurot. − Kostja saatis hagejale ja teistele krediidiasutustele ning liisinguandjatele 10.12.2009 kirja (tlk 150, I. köide), millega palus teatada, kui mõned ruumides asuvad seadmed kuuluvad neile. Hageja on kirja kätte saanud. − kostja juhatuse liige Xxxja hageja esindaja Xxxon omavahel üüripinnal olevate seadmete võimaliku hagejale kuuluvuse teemal suhelnud telefoni teel. − 15.01.2010 avaldas kostja Ametlikes Teadaannetes enampakkumiseteate (tlk 31, I. köide), mille kohaselt kostja esindaja Õigusbüroo Xxx OÜ korraldas avalikul suulisel enampakkumisel seadmete müüki alghinnaga 100 000 krooni (6391,16 eurot). − 16.01.2010 teatas üürnik hagejale ja kohtule üürniku pankrotimenetluse käigus, et enampakkumisel müüakse „üürniku vara“ (tlk 101, II. köide, p 3). − Perioodil 15.01.2010 – 01.02.2010 tutvus seadmetega mitu potentsiaalset ostjat. − 01.02.2010 toimus avalik suuline enampakkumine, millel osales 3 isikut ning mille käigus tehti 7 samm-pakkumist, millest parim oli 160 000 krooni (10 022,59 eurot). − Kostja on enampakkumise hinna kätte saanud ning seadmed ostjale üle andnud ning ostja on seadmed ära vedanud. Käesolevas tsiviilasjas peab kohus lahendama küsimuse, kas kostjal oli õigus teostada üürileandja pandiõigust varale, mis asus üüripinnal kuid ei kuulunud üürnikule vaid hagejale ning juhul kui kostjal eelkirjeldatud õigust ei olnud, siis millises summas kostja hagejale kuuluvat vara kolmandale isikule ära müües, hagejale kahju tekitas. Kohus leiab, et hageja nõuet oleks võimalik kvalifitseerida lepinguvälise kahju hüvitamise nõudena VÕS § 1043 jj alusel. Selleks peaks hageja tõendama, et kostja käitus õigusvastaselt (VÕS § 1045), hagejatele tekkis hüvitatav kahju (VÕS § 127 lg-d 1 ja 2, § 128) ning rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). Kostja poolt hagejale kuuluva vara müümise õigus VÕS § 305 kohaselt kehtib üürileandja pandiõigus ka üüripinnal asuvate üürnikule mittekuuluvate asjade suhtes. VÕS § 305 lg 1 kohaselt tekib üürileandja pandiõigus seaduse jõul üürilepingu sõlmimisega kõikidele nendele vallasasjadele, mis asuvad üüritud kinnisasjal ning kuuluvad ruumi üürimisel selle sisustusse või ruumi kasutamise juurde. Üürnikule mittekuuluva asja suhtes lõpeb pandiõigus üksnes siis, kui on täidetud VÕS § 306 lõikes 4 sätestatud täiendavad eeldused. VÕS § 306 lg 4 kohaselt, kui üürileandja saab üürilepingu kehtivusajal teada, et üürniku poolt ruumi toodud asjad ei kuulu üürnikule, ja ei ütle üürilepingut esimesel võimalusel üles, lõpeb pandiõigus neile asjadele. VÕS § 305 lg 3 kohaselt eelnevad üürnikule mittekuuluvate asjade puhul pandiõigusele kolmanda isiku õigused üksnes siis, kui üürileandja teadis või pidi teadma, et need ei kuulu üürnikule. AÕS § 90 lg 1 kohaselt loetakse vallasasja valdaja asja omanikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist. Sellest järeldub, et üürileandja võib eeldada, et kõik üürniku valduses olevad vallasasjad kuuluvad üürnikule. Kohus on seisukohal, et kostja oli liisinguesemete kuulumisest hagejale teadlik juba enne liisinguesemete toomist kostjale kuuluvale üüripinnale. Riigikohus on tsiviilasja nr 3-2-1-8-08 p-s 12 asunud seisukohale, et üürileandja teadmise või teadma pidamise aja määramisel konkreetse asja suhtes, mis toodi ruumi pärast üürilepingu sõlmimist, tuleb aga lähtuda sellele asjale pandiõiguse laienemise ajast, täpsemalt ajast, mil

2-11-43960 asi ruumi toodi. See tuleneb mh VÕS § 306 lg-st 4, mille kohaselt lõpeb pandiõigus üürniku poolt ruumi toodud asjadele, kui üürileandja saab lepingu kehtivusajal teada, et need asjad ei kuulu üürnikule, ja ei ütle üürilepingut esimesel võimalusel üles. See säte ei anna üürileandjale iseseisvat ülesütlemisõigust, vaid näeb ette, et algselt tekkinud pandiõigus kolmanda isiku asjadele lõpeb, kui üürileandja saab kolmanda isiku omandiõigusest teada ja omab samal ajal võimalust leping üles öelda (nt tähtajatu üürileping korraliselt üles öelda), kuid ei tee seda. Kohus on seisukohal, et tunnistaja Xxxkäesolevas tsiviilasjas antud ütlustega on tõendatud, et kostja sai juba enne liisinguesemete üüripinnale toomist, ehk 2007. aasta kevadel, teadlikuks, et liisinguesemete näol ei ole tegemist Xxx OÜ’le (üürnikule) kuuluva varaga, vaid hagejale kuuluva varaga. Vastavalt kostja 10.12.2009 üürilepingu ülesütlemisavalduse, võla tasumise nõue ja pankrotihoiatusele (2 kd tl 93) sõlmiti Xxx OÜ ja Kostja vahel 04.05.2009 võla tasumise kokkulepe, millest tuleneb, et Xxx OÜ jättis Kostjale maksmata üüri ja kõrvalkulud august 2008 kuni mai 2009. Lisaks tuleneb 10.12.2009 dokumendist, et detsembriks 2009 oli Xxx OÜ jätnud tasumata kõik üüri- ja kõrvalkulude maksed alates juunist 2009. Vastavalt VÕS §

lg-le

võib üürileandja üürilepingu üles öelda, kui üürnik on viivituses kolmel üksteisele järgneval maksetähtpäeval tasumisele kuuluva üüri, kõrvalkulude või nende olulise osa maksmisega. Ka tuleneb 10.12.2009 dokumendist, et Xxx OÜ ja kostja vahel sõlmitud üürilepingus ei olnud kokku lepitud teisiti, kuna ka kostja tugineb dokumendis samale sättele. Seega oleks kostja saanud üürilepingu üles öelda juba oktoobris 2008, kuna selleks hetkeks oli Xxx OÜ jätnud kostjale tasumata kolme kuu üüri ja kõrvalkulud. Sellest hoolimata ütles Xxx OÜ üürilepingu üles detsembris 2009. Seega teadis kostja juba 2007. aasta kevadel, et liisinguesemed ei kuulu Xxx OÜ’le, vaid Hagejale ning ei öelnud üürilepingut üles esimesel võimalusel. Ülaltoodust tulenevalt oli kohtu hinnangul kostja pandiõigus liisinguesemetele lõppenud. Kohus leiab, et kui ka ei oleks Xxxjuba 2007. aasta kevadel kostjat liisinguesemete omandiõigusest teavitanud, on teiste tunnistajate ütlustega tõendatud, et kostja oli enne liisinguesemete müüki teadlik liisinguesemete kuulumisest hagejale. Xxxon kohtule antud tunnistuses öelnud, et teavitas kindlasti kostjat seadmete kuuluvusest hagejale. Kohus märgib, et kohtu hinnangul ei ole Xxxühtegi põhjust anda asjas valeütlusi. Samuti tunnistas kostja seaduslik esindaja Xxxkohtule ise, et hageja esindaja kinnitas vestluse käigus kostjale, et osa loetletud seadmetest kuuluvad hagejale. Lisaks tunnistas kostja esindaja, et juttu oli hoiulepingu sõlmimisest, mis ei oleks saanud jututeemaks olla, kui hageja ei oleks kostjat liisinguesemete omandiõigusest teavitanud. Kohus märgib, et kuna omandiõigusest teavitamise kohta ei ole seaduses sätestatud kohustuslikku vormi, võis hageja seda teha ka suuliselt. Seega on kohtu hinnangul ka kostja ise menetluse käigus tunnistanud, et hageja teavitas teda osade seadmete omandiõiguse kuuluvusest hagejale. Lisaks ei ole kostja seadusliku esindaja ütlused kooskõlas teiste menetluses esitatud tõenditega. Kostja seaduslik esindaja väitis, et tema ja Hageja vahel toimus ainult üks telefonivestlus. Kohtule esitatud kõneväljavõtte (1 kd tl 152) kohaselt toimus kostja ja hageja esindaja Xxx vahel vähemalt kolm vestlust (üks vestlus 17.12.2012 ja kaks vestlust 21.12.2012) ning lisaks on kostja teinud ka 21.12.2012 hagejale ühe vastamata kõne.

2-11-43960 Kõigepealt väitis kostja seaduslik esindaja kohtule, et kõnede puhul oli tegemist muude tehingute ja pangaasjadega ning ei puudutanud käesolevat vaidlust. Hageja on märkinud, et tegelikkuses toimus lisaks eelnimetatud kõnedele ka kõned Xxxja Xxx, mis võisid olla seotud kostja muude pangaasjadega. Hageja on kinnitanud, et kõned hageja töötaja Xxxei saanud olla seotud muude asjadega, kui liisinguesemetega, kuna Xxxlihtsalt ei tegele kostja muude pangaasjadega. Seejärel väitis kostja, et helistas tagasi vastamata numbrile. Kohus on tuvastanud, et kõnede väljavõtte kohaselt ei ole hageja numbritelt kostjale ühtegi vastamata kõne tehtud. Seega ei vasta tõele ka kostja väide, nagu oleks tagasi helistanud vastamata numbrile. Seejärel muutis kostja jällegi oma versiooni ning vastavalt uuele versioonile soovis kostja infot selle kohta, miks ei ole hageja poolt tulnud kirjalikku kinnitust liisinguesemete omandiõiguse suhtes. Samas ei ole Xxxtunnistuse kohaselt sellise sisuga kõnesid toimunud, vaid vestluste sisuks oli hoiulepingu sõlmimine. Ka ei toonud kostja seaduslik esindaja enne hageja täpsustavaid küsimusi välja, et oleks mitmeid kordi hagejalt kirjalikku kinnitust palunud, mis ometi on asjas suurt tähtsust omav asjaolu. Vastupidi, kostja väitel toimus poolte vahel ainult üks telefonivestlus. Seega ei ole usutav, et kostja helistas hagejale selleks, et uurida liisinguesemete omandiõiguse kirjaliku kinnituse kohta. Ülaltooduga on kohtu hinnangul tõendatud, et hageja teavitas kostjat, et vähemalt osaliselt kuuluvad liisinguesemed hagejale. Kokkuvõtvalt tegutses kostja kohtu hinnangul hageja vara müües õigusvastaselt, kuivõrd kostjal ei olnud vara müümisel pandiõigust hageja varale. Hageja vara väärtus selle võõrandamise ajal Kostja on seisukohal, et võõrandas hageja vara turuhinnaga. Kostja leiab, et turuhind on nõudmise ja pakkumise kompromissina välja kujunenud hind, mis antud juhul selgus enampakkumise protsessi tulemusena, kus kõigil soovijatel oli võimalik osaleda ja pakkuda oma hind (sealhulgas hagejal endal). Kuna kostjale ei olnud varade turuhind teada ning alghinna määramisel pidi kostja arvestama ka 2010. aasta alguses valitsenud majandusliku surutise olukorraga, mille tingimustes ettevõtjad ei olnud valmis tegema suuri investeeringuid, siis otsustas kostja määrata alghinnaks 100 000 krooni. Kostja on seisukohal, et selline alghind võimaldas meelitada enampakkumisele võimalikult palju osalejaid, mis omakorda lõi aktiivsema pakkumiskeskkonna, kus on võimalik saada suurimat tulu. Kuigi hageja väitel oli enampakkumise alghind mitmeid kümneid kordi väiksem panditud vara turuhinnast, siis hoolimata sellest kujunes enampakkumise käigus erinevate pakkumiste tegemise tulemusena vaidlusaluste esemete hinnaks 160 000 krooni. Hageja esitatud hindamisakte vara väärtuse kohta ei saa seega pidada pädevaks, kuna need ilmselgelt ei kajasta hinda, mis kujuneks reaalses turusituatsioonis pakkumuse ja nõudluse tulemusena. Vastavalt TsÜS §-le 65 on eseme harilik väärtus selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Hindamisaktid kajastavad üksnes varade eelduslikku väärtust pakkuja jaoks ideaalses turusituatsioonis. Tegelikkuses ei pruugi leiduda varadele hindamisaktis näidatud hinnaga ostjat, mistõttu tegemist ei ole tegeliku keskmise kohaliku müügihinnaga. Seega oli antud juhul tegemist kõrgeima võimaliku hinnaga, mida kostjal oli müüdavate pandiesemete eest võimalik saada. Kostja märgib, et hageja taotles seadmete hindamiseks kohtulikku ekspertiisi (mis oleks nende väärtuse tõendamiseks parimaks tõendiks), kuid hiljem ise loobus oma taotlusest, jättes samas tõendamiskoormise täitmata. Kohus leiab ka, et hageja ei suutnud ümber lükata ka TsÜS §-st 65 tulenevat eeldust, mille kohaselt on eseme harilik väärtus selle kohalik keskmine müügihind. Hageja väitis, et „kohalik“ müügihind peaks antud juhul hõlmama ka lähiriike (nt Läti, Soome), kuid ei ole kuidagi tõendanud seda, et seal oleks vastavate seadmete väärtus olnud kõrgem. Vastavat asjaolu oleks hageja pidanud tõendama.

2-11-43960 Kohus leiab, et seadmete turuväärtuse tõendamiskoormis on TsMS § 230 lg-st 1 tulenevalt hagejal. Hageja esitas sisuliselt neli tõendit: (1) dokumendid seadmete soetamise ja liisimise kohta (tlk 11-148, I. köide); (2) hageja teostatud hindamise akt (tlk 160-164, I. köide); (3) AS Xxx ekspertarvamus (tlk 150-162, II. köide) ning (4) Xxxkiri (tlk 165, II. köide). Kohus märgib, et hageja loobus ekspertiisi taotlusest, kuna ei pidanud ekspertiisi läbiviimist vajalikuks. Hageja leidis, et varade väärtus vähemalt summas 379 634.19 eurot on tõendatud juba hagiavaldusele lisatud ekspertiisiaktidega. Lisaks esitas hageja vara väärtuse tõendamiseks järgmised dokumendid: AS Xxx poolt 02.11.2010 koostatud ekspertarvamus, mille kohaselt oli varade väärtuseks 6 182 000 Eesti krooni km-ta, ehk 395 101.81 eurot kmta, ehk 474 122.17 eurot km-ga. Hageja leiab, et kuna kostja teostas pandiõigust detsembris 2009, ehk siis üksteist kuud enne AS Xxx poolt hindamise teostamist, siis ei saanud varade väärtus müügi hetkel olla mitte mingil juhul väiksem, kui AS Xxx poolt leitud. Pigem oli varade väärtus suurem, kuna varad olid pandiõiguse teostamise hetkel uuemad, kui hindamise tegemise hetkel. Lisaks esitas hageja AS Xxx poolt koostatud teatise, mis kinnitab, et varade väärtus ei muutunud märkimisväärselt müügi hetke ja varade hindamise teostamise hetke vahelisel perioodil. Seega on AS Xxx hinnanud Varade väärtuseks summa 7 418 400 Eesti krooni, ehk 474 122.17 eurot. Samuti esitas hageja Xxxpoolt 16.08.2012 koostatud teatise, mille kohaselt sai kolmeaastase kasutamise järel varade väärtus olla 30% võrra langenud. Liisingulepingutega on tõendatud, et varade väärtus uuena (valmistatud 2007. a.) oli summas 753 435.30 eurot ja seega sai kolmeaastase kasutamise järel olla varade väärtus summas 753 435.3 * 0,7 = 527 404.71 eurot. Seega, kui arvestada varade väärtuseks kolme hinnangu keskmine, siis oli enampakkumise ajal varade väärtus summas (379 634.19 + 474 122.17 + 527 404.71) / 3 = 460 387.02 eurot. Kohus leiab, et hageja on menetluses esitatud hindamistega veenvalt tõendanud, et liisinguesemete väärtus oli vähemalt 460 387.02 eurot. Vaidlust ei ole asjaolu üle, et kostja võõrandas liisinguesemed summa 10 225.86 euro eest. Riigikohus on tsiviilasja nr 3-2-1-77-08 p-s 15 leidnud, et sõna "kohalik" TsÜS § 65 tähenduses ei välista eseme väärtuse määramisel keskmise müügihinna arvestamist ka Eesti piirest väljaspool. Vähemalt liisingueseme müügiga seotud asjades tuleks kohaliku keskmise müügihinna määramisel vajaduse korral arvestada ka eelkõige Eesti lähemate naaberriikide hindu. Vajadus tekib eelkõige siis, kui Eestis ei õnnestu asja mõistliku aja jooksul müüa või kui tegemist on selliste omadustega või hinnaga asjaga, mida eelduslikult Eestis müüa ei õnnestuks. Kokkuvõttes võib mõistet "kohalik" TsÜS § 65 järgi liisinguesemega seonduvalt sisustada mõistliku majanduskäibes osaleja (nn ärimehe) otsuse alusel - kohalik tähendab kohta, kus mõistlik majanduskäibes osaleja liisingueset müügiks pakuks, arvestades sealjuures sellega kaasnevate müügikuludega. Kohus leiab, et ülaltoodud Riigikohtu seisukoht kohaldub ka antud asjas. Kuna varade väärtus oli reaalselt vähemalt 460 387.02 eurot, siis oleks vastavalt ülaltoodud Riigikohtu seisukohale kostja pidanud TsÜS § 65 kohase varade väärtuse leidmiseks korraldama nn ’’piiriülese enampakkumise’’, mis oleks hõlmanud ka vähemalt Eesti lähinaabreid. Varade enampakkumise korraldas kostja tellimusel õigusbüroo Xxx OÜ (registrikood xxx), ehk siis õigusteadmistega isik, kelle poolt tekitatud kahju eest kostja vastavalt VÕS §-le 1054 vastutab. Seega oleks, varade spetsiifikat ja väärtust arvestades, kostja pidanud varade võõrandamisel korraldama nn piiriülese enampakkumise. Samuti ei pea kohtu hinnangul paika kostja väide, nagu ei oleks hageja liisinguvõtja pankrotimenetluses rakendanud oma asjades vajalikku hoolt ega jälginud pankrotimenetluses

2-11-43960 toimuvat, kuivõrd hageja ei olnud liisinguvõtja pankroti väljakuulutamise menetluses menetlusosaline ega saanud liisinguvõtja vastuväidete sisu teada. Kohus märgib seejuures, et asjas ei oma tähtsust Xxxütlused selle kohta, et ka hageja võõrandab liisinguesemeid vahest kuni 50% alla turuväärtuse. Esiteks teeb hageja seda Xxxütluste kohaselt alles siis, kui kõik teised müügiviisid, kaasaarvatud pakkumised Eestist väljaspool, on ebaõnnestunud, kuid antud juhul ei ole kostja proovinud ühtegi teist müügiviisi, kuigi ta on selleks ka vastavalt Riigikohtu seisukohale tsiviilasja nr 3-2-1-77-08 p-s 15 kohustatud. Kohus märgib, et Riigikohus on tsiviilasjades nr 3-2-1-33-08 p-s 17 ja 3-2-1-52-11 p-s 15 leidnud, et liisingueseme müügi korral on oluline liisingueseme turuväärtus, mitte selle müügihind. Nimetatud seisukoht kohaldub kohtu hinnangul analoogia korras ka käesolevas asjas. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kuna oluline on liisinguesemete turuväärtus, mitte nende müügihind, ei saa kostja antud asjas tugineda liisinguesemete müügihinnale, vaid oluline on liisinguesemete turuväärtus. Eeltoodust tulenevalt, tuleb kostja poolt hagejale kuulunud vara müümisega tekitatud kahju suuruse hindamisel, lähtuda kohtu hinnangul nimetatud vara turuväärtusest, mitte reaalsest müügihinnast. Kostja peab hüvitama hagejale hageja vara turuväärtuse. Kokkuvõte Kohus leiab, et antud juhul on hageja tõendanud, et kostja on läbi üürileandja pandiõiguse teostamise hageja vara müües, pannud toime õigusvastase teo, kuivõrd kostja ei saanud teostada üürileandja pandiõigust hageja varale, tulenevalt asjaolust, et oli teadlik vara kuulumisest hagejale. Samuti on hageja tõendanud, et sellise teo tulemusena on hagejale tekkinud antud teoga põhjuslikus seoses olev kahju, kuivõrd hageja on oma varast ilma jäänud kostja õigusvastase teo tulemusena. Eeltoodut arvesse võttes on hagejal õiguslik nõue kostja vastu. Samuti on kohus seisukohal, et hageja on tõendanud, et varade väärtus kostja poolt õigusvastaselt pandiõiguse teostamise hetkel, oli vähemalt 460 387.02 eurot ning seega võõrandas kostja liisinguesemed ligi 45 korda nende väärtusest väiksema hinna eest ning on kohustatud hagejale hüvitama liisinguesemete tegeliku väärtuse, mitte üksnes liisinguesemete müügist saadud reaalse summa. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et esitatud hagi on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Kostja ei ole esitanud veenvaid vastuväiteid, mis lubaksid jätta hagi rahuldamata. Kostja on kohustatud hüvitama hagejale tekkinud kahju. Hageja palub käesolevas tsiviilasjas mõista kostjalt hageja kasuks välja summa 255 646,59 eurot ja viivis protsendina põhinõudest (255 646,59 eurot) alates 26.03.2011 kuni põhinõude rahuldamiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Nagu kohus eelpool märkis, on hagejale kostja poolt eeltoodud asjaoludel tekitatud kahju vähemalt summas 460 387.02 eurot, mistõttu on hagejal õigus nõuda kahju summas 255 646,59 eurot hüvitamist ja hageja vastav nõue kuulub seega rahuldamisele. Kohus ei ole tuvastanud asjaolusid, millest tulenevalt ei oleks hagejal õigus nõuda viivist antud summalt ja seega on ka hageja viivisenõue põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.

2-11-43960

Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt kohus märgib kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi kuulub täielikult rahuldamisele, tuleb menetluskulud jätta täies ulatuses kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 järgi menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid. TsMS § 174 lg 3 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule, käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul vastavalt ringkonnakohtule või Riigikohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

/Digitaalselt allkirjastatud/ Hannes Olev Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.