2-13-10166/22 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Harju Maakohus Tartu mnt kohtumaja - lahend.ee

2-13-10166 tagasi maksta, kuid ei teinud seda. Kui laenu andmisest hakkas mööduma kolm aastat, pöördus hageja taas kostja poole ja lubas kohtusse pöörduda. Kostja palus seda mitte teha ja lubas laenu tagasi maksta. Kokkuleppe kinnitamiseks sõlmiti 18.03.2012.a uus laenuleping. Kostja ei ole laenu siiani tagastanud. Ta vahetab telefoninumbreid ja vähendas oma vara, et tekitada maksejõuetus. Hageja nõue kostja vastu on välja mõista laenulepingu-järgne võlgnevus ja intress kuni põhinõude täitmiseni võlaõigusseadusest tulenevast määras. Kostja vastuses hagile tunnistab nõuet 3200 euro ulatuses. Kostja väidab, et on hagejale tagastanud 300 eurot. Kohtu põhjendused ja järeldused Kohus, olles uurinud ja hinnanud kogutud tõendeid leiab, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt. Poolte vahel puudub vaidlus alljärgnevates asjaoludes: Pooled sõlmisid 04.04.2009.a laenulepingu, millise kohaselt hageja laenab kostjale 3500 eurot, laenu tagastamise tähtaega kokku ei lepitud. 18.03.2012.a sõlmisid pooled laenulepingu, millise kohaselt hageja laenab kostjale 3500 eurot ja kostja tagastab raha vastavalt võimalustele. Reaalselt laenas hageja kostjale raha vaid 04.04.2009.a laenulepingu alusel. Hilisem leping sõlmiti vaid varasema n.ö kinnituseks. Hageja ütles laenulepingu üles 2011.a lõpus. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 398 lg 1 kohaselt kui laenu tagastamise aega ei ole kokku lepitud, võib laenuandja nõuda laenu tagastamist pärast laenulepingu ülesütlemist. Nii laenuandja kui laenusaaja võivad tähtajatu laenulepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kaks kuud ja lg 2 kohaselt intressita laenulepingu võib laenusaaja üles öelda ja laenu tagastada ilma ette teatamata. XXX on esitanud kirjalikud tõendid, millest nähtub, et 23.03.2012.a on ta XXX tasunud 30 eurot, 30.03.2012.a 70 eurot, 09.05.2012.a 80 eurot, 01.06.2012.a 30 eurot, 08.06.2012.a 20 eurot ja 16.06.2012.a 50 eurot, kokku 300 eurot. Makseid tehes on kostja märkinud selgituseks „võla tagastamine“. Kostja XXX väidab, et nimetatud summad on ta tagastanud 04.04.2009.a sõlmitud laenulepingu alusel võetud laenu katteks. Hageja XXX väidab, et poolte vahel oli ka muu laenusuhe, milles laenuandja oli XXX ja laenuvõtja XXX. Hageja väidab, et nimetatud summad kandis kostja tema arvele muu laenu katteks. Hageja taotles oma väite tõendamiseks tunnistaja ülekuulamist. Tunnistaja XXX andis ütlusi selles, et tunneb XXX ja teab poolte võlasuhet. 2012.a algul, kui oli veel pühade meeleolu ja kuusk toas, läks tunnistaja hageja juurde ja sinna tuli ka külaline, kelleks oli kostja. Hageja ja kostja rääkisid „nelja silma all“. Hageja ütles, et ta „on selline loll, kes andis inimesele raha võlgu ja hiljem andis veel raha võlgu“. Hageja rääkis, et juba enne 2010.a andis ta kostjale raha võlgu ja ei ole seda senini tagasi saanud. Hageja ütles, et tänagi käis ja küsis ükskõik, mis summat laenuks, aga hagejal oli anda ainult 300 eurot. Kostja olevat öelnud, et saadud raha eest ostab hulgi kaupa ja saab sellega raha teenida. Hageja näitas võlakirju, üks võlakiri oli märkmiku lehel ja teine A4 paberi peal. Hiljem, kui tunnistaja suhtles hagejaga, siis hageja rääkis, et justkui võlgnik ei ole teda petnud, hakkas tasakesi raha tagastama. Veel mõne kuu möödudes, väidetavalt kostja soovis võlakirja muuta suurema summa peale. Tunnistaja ütles hagejale, et kui keegi näitab sellist initsiatiivi üles, tuleb alati võlakirjast koopia teha. Tunnistaja soovitas hagejale, et kui nad koostavad järgmist võlakirja, siis koostagu uus võlakiri ja alles siis tagastagu eelmine võlakiri. Hageja rääkis, et kui kostja oli selle ühe võlakirja alusel kohustusi 300 euro ulatuses täitnud, siis väidetavalt hageja tagastas selle võlakirja. Tunnistaja teab, et pärast seda ei ole raha rohkem tagastatud.

2-13-10166 Kohtu arvates on käesoleval juhul tunnistaja ütlustest kaalukam kostja esitatud kirjalik tõend, millest nähtub, et ta on tagastanud hagejale võla 300 eurot. Kohtu arvates ei ole loogiline, et kui hageja koostas 3500 euro laenamise kohta koguni kaks kirjalikku dokumenti, et ta siis jättis kirjaliku dokumendi koostamata 300 euro laenamise kohta. Pealegi on esimese laenulepingu kinnituseks teine laenuleping sõlmitud 18.03.2012.a. Väidetavalt külastas tunnistaja hagejat ja kuulis 300 euro laenamisest samal päeval 2012.a algul, kui oli veel pühade meeleolu ja kuusk toas. Kostja on esimese summa, 50 eurot, tagastanud hagejale 23.03.2012.a. Juhul, kui poolte vahel tõesti tekkis uus võlasuhe 300 euro ulatuses 2012.a aasta algul ja kostja asus võlga tagastama 23.märtsil, siis oleks olnud loogiline, et 18.märtsil koostatud eelneva laenulepingu n.ö kinnitusse oleks juurde arvestatud ka lisandunud summa, 300 eurot. Seda aga ei tehtud ja 18.märtsil 2012.a kinnitati kostja võlgnevuseks endiselt 3500 eurot. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et kostja võlgnes hagejale 3500 eurot ja on sellest tagastanud 300 eurot. Seega on hageja võlgnevus kostja ees 3200 eurot. Hageja nõue kostja vastu on mõista kostjalt koos põhivõlaga välja intress kuni põhinõude täitmiseni. VÕS § 397 lg 1 kohaselt majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi; Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et ta andis kostjale laenu majandus-või kutsetegevuse raames. Pooltevahelises laenulepingus ei olnud intressi tasumist kokku lepitud. Eeltoodust nähtuvalt ei ole hageja intressinõue õiguslikult põhjendatud ja kohus jätab selle rahuldamata. Kohus märgib ka, et intressi tasumist ei saa nõuda kuni põhinõude täitmiseni, nagu hageja seda on teinud. Juhul, kui esinevad õiguslikud alused intressi nõudmiseks, saab intressi nõuda kuni laenulepingu ülesütlemiseni. VÕS § 398 lg 1 kohaselt võis hageja laenulepingu üles ütelda 2-kuulise etteteatamisega. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hageja ütles lepingu üles 2011.a lõpus ning kaks kuud hiljem pidi kostja laenu tagastama. Kostja tagastas laenu vaid osaliselt, 300 euro ulatuses. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Kohus on tuvastanud, et kostja ei ole hagejale laenusummat tagastanud ning hageja nõuab kooskõlas VÕS § 101 lg 1 p-ga 1 kohustuse täitmist. Eeltoodust tulenevalt tuleb hagi rahuldada osaliselt ja mõista kostjalt hageja kasuks välja laenulepingust tulenev võlgnevus 3200 eurot. . Menetluskulud TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldab hagi osaliselt ja jätab menetluskulud poolte endi kanda. Menetlusosaline võib menetluskulude rahalist kindlaksmääramist nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule, avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ja kulusid tõendavad dokumendid (TsMS § 174 lg 1 ja 3).