2-12-45167/32 - Võlaõigus - Kahju õigusvastane tekitamine - Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja - lahend.ee

6.Kohtuotsusele võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgmiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue Alates juulist 2005.a. kasutas XXX Tallinnas XXX asuvat korterit elamiseks. Korteriomanik oli XXX, kellega hageja sõlmis 17.07.2005 tähtajatu üürilepingu. XXX ja hageja vahel on sõbralikud suhted, nad ei olnud elukaaslased, hageja elas korteris üksinda. Korter on kantud hageja elukohana rahvastikuregistrisse alates 20.07.2005. 2006. aastal otsustas XXX korteri müüa ja tegi hagejale ettepaneku korter endale soetada maksumusega 875 000 krooni. Hagejal puudus sel ajal alaline sissetulek ning pangast laenu saamine ei olnud võimalik. Novembris 2006 leppisid hageja ja kostja kokku, et hageja annab kostjale laenu 260 000 krooni määramata tähtajaga korteri ostmiseks tingimusel, et hageja jätkab elamist korteris, tasudes korteri kommunaalkulud, tehes vajaliku remondi ja parendades korteriomandit. Hagejal oli palju äriprojekte, mis olid seotud kinnisvara tehingutega, tal oli 18 000 euro suurune osamakse osaühingus XXX OÜ, millest tulenevalt hagejal oli sel ajal raha laenulepingu sõlmimiseks. 07.12.2006 sõlmisid XXX, XXX ja AS Hansapank korteriomandi müügilepingu, hüpoteegiga tagatavate nõuete muutmise kokkuleppe, hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu, mille alusel XXX ostis korteriomandi asukohaga XXX ostuhinnaga 875 000 krooni. Samal päeval andis hageja XXX üle 260 000 krooni. Hageja jäi korterisse edasi elama, tegi remondi ja parendused. Alates 2008. aastast hageja äriasjad ja majanduslik olukord muutus halvemaks, tekkis palju võlgnevusi ja ta ei suutnud tasuda kokkulepitud summat kostjale, mistõttu mais 2009 tekkisid hageja ja kostja vahel konfliktid. 03.11.2009 vahetas kostja ootamatult ja omavoliliselt ära korteri ukselukud ning teatas, et soovib üürilepingu lõpetada, kuna tahab ise korterit kasutada. Kuna korterisse jäi hageja kass ja hagejale kuuluv vara (mööbel, tehnika, isiklikud asjad jne), siis nõudis hageja kostjalt looma kui ka vara väljaandmist, millest kostja keeldus. 04.11.2009 esitas hageja avalduse Põhja Politseiprefektuuri Ida Politseiosakonnale. 12.11.2009 andis kostja hagejale üle kassi ja mõned isiklikud asjad. Hageja pöördus kohtusse hagiavaldusega üürilepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks. 03.03.2010 Harju Maakohtu otsusega rahuldati hageja nõue tagaseljaotsusega. Kohtuotsus jõustus 12.06.2012. Hageja pole saanud kasutada üürilepingu tühisuse tuvastamise tagajärjel XXX korteri valdust, kuna kostja on korteri välja üürinud kolmandatele isikutele. Hageja nõuab kostjalt võlgnevust summas 16 617 eurot VÕS § 11 lg 1, § 396 lg 1 ja § 398 lg 1 alusel. Hageja arvamuse kohaselt on poolte vahel sõlmitud 07.12.2006 suuline tähtajatu laenuleping, kuna kostja ema ja hageja olid head sõbrad, kostja oli hageja ristitütar, mistõttu tundus kostja laenusaajana hagejale usaldusväärne. Hagiavalduse kohaselt tõendab sularaha üleandmist sõlmitud korteriomandi müügilepingu punkt 3.2.1 ja seda võib kinnitada ka XXX. Pärast hageja korterist väljatõstmist üritas hageja kostjalt nõuda kirjaliku laenulepingu sõlmimist,

kuid kostja keeldus lepingule alla kirjutamast või raha tagastamisest. 12.03.2011 saatis hageja kostjale kirja laenulepingu ülesütlemiseks alates 12.05.2011 ja andis raha tagastamiseks tähtajaga kuni 12.06.2011, kostja sellele ei vastanud. Hageja loeb laenulepingu ülesöelduks 12.05.2011. Hageja ei ole oma võlgnevust tasunud ega vastuväiteid esitanud. Hageja nõuab kostjalt hüvitist hageja poolt ruumidele tehtud ja ruumide väärtust oluliselt suurendanud parenduste ja muudatuste eest VÕS § 286 alusel summas 11 126,56 eurot. Hageja on kandnud ruumide remondi- ja parenduste maksumust koos materjalide ja tööga kokku summas 11 046,55 eurot, mis koosneb: 1) 4 671,49 eurost, mis on hageja poolt 2006-2007 a soetatud ja korterisse paigaldatud vara (saun, elektrikamin, köögimööbel, valamu, mullivann jne); 2) 6 375,06 eurost, mis koosneb remonditööde kulust. Samuti on hageja tasunud 63,91 eurot ekspertiisi teostamisega seotud kulude eest. Hageja on seisukohal, et kuna hageja elas korteris XXX 17.07.2005.a. sõlmitud üürilepingu alusel, siis VÕS § 291 lg 1 alusel läksid kostjale üle üürilepingust tulenevad õigused ja kohustused. VÕS § 285 lg 1 kohaselt üürnik võib üüritud asjale teha parendusi ja muudatusi üksnes üürileandja kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis esitatud nõusolekul. Üürileandja ei või keelduda nõusoleku andmisest, kui parenduste ja muudatuste tegemine on vajalik asja kasutamiseks või asja mõistlikuks majandamiseks. Lõige 2 kohaselt kui üürileandja on parenduste ja muudatustega nõustunud, võib ta endise olukorra taastamist nõuda üksnes juhul, kui selles on kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis kokku lepitud. VÕS § 286 lg 1 alusel kui üürilepingu lõppemisel ilmneb, et asja väärtus on üürileandja nõusolekul tehtud parenduste või muudatuste tõttu oluliselt suurenenud, võib üürnik nõuda selle eest mõistlikku hüvitist. Üürilepingu p 3.3.2 kohaselt oli hagejal õigus „arvestades Eluruumi halba seisundit teha Eluruumis kapitalremonti, parendusi ja muudatusi. Käesoleva Lepingu allakirjutamisega annab Üürileandja Üürnikule oma nõusoleku käesolevaks Lepingu punktis nimetatud toimingu tegemiseks.“ Korteris oli tehtud järgmised remonditööd: ettevalmistustööd, vannitoas betoonplaadi lõikus sauna all kogu üldpinna ulatuses, toas akna all betooniplaadi lõikus, toaseinte soojendus ja kipsplaadi peale panek, akende paigalduseks ettevalmistus seintes ja klaasplokkide paigaldus vannitoa ja köögi vahel, vannitoas ja saunas põrandaplaadi paigaldus, vannitoas seinte plaatimine, panipaiga asemele sauna ehitus ja sauna klaasukse paigaldus, santehnika paigaldus, välja vahetus ja uue kanalisatsiooni süsteemi paigaldus vannitoas ja WC ruumis, parketti paigaldus ja põranda soojendus rõdul, toas parketti lihvimine ja lakkimine, kaimina paigaldus, seinte puhastus, pahteldamine ja ettevalmistus tapeetimiseks toas ja esikus, lae pahteldamine, värvimine toas, köögis ja esikus, uste paigaldus, terves korteris elektrisüsteemi korrastamine. Hageja on seisukohal, et tema poolt teostatud muudatused ja parendused ning remonditööd on tehtud kostja nõusolekul ning korteri väärtus on seetõttu oluliselt suurenenud. Hageja nõuab alternatiivselt hüvitamist samas summas VÕS § 286 lg-st 2 tulenevalt käsundita asjaajamise sätete järgi, s.t VÕS § 1018 lg 1 ja § 1023 lg 1 alusel. Hageja leiab, et hageja ütles hageja ja kostja vahel sõlmitud üürilepingu üles 05.11.2012, s.t alates hagiavalduse esitamisest.

korras avaliku korra, tervise või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks, kurjategija tabamiseks või tõe väljaselgitamiseks kriminaalmenetluses. Kostja on 03.11.2009 sisenenud hageja eluruumidesse, mida viimane üürilepingu alusel valdas ning takistanud juurdepääsu eluruumile ja seal paiknevatele asjadele, põhjustades seeläbi hageja elukorralduse ja heaolu languse. Hageja oli sunnitud elama 9 päeva ilma isiklike asjade ja dokumentideta, elades võõrastes korterites. Hageja arvamuse kohaselt valmistas talle erilist kannatust ja üleelamisi korterisse jäänud kass, keda hageja on 9 aastat hooldanud, kelle hageja sai kätte alles 12.11.2009 koos mõningate isiklike asjadega. Hageja ei oma 3 aastat alalist elukohta, elades tuttavate juures. Kõigi üleelamiste tagajärjel on halvenenud hageja füüsiline ja vaimne tervis ning tekkinud ägeda depressiooni vormi tunnused, mida kinnitab psühhiaater XXX. Ajavahemikus 16.02.2010 kuni 19.02.2010 viibis hageja ravil Riia meditsiinikeskuses. Hageja perearst XXX on 03.12.2012 väljastanud tõendi, kus nähtub, et hageja tervislik seisund on eriti halvenenud 2010. aastal, ägenenud mao- ja kaksteistsõrmiksoole põletik, pärasoole põletik, suurenenud seljavalu ja depressioon, langenud nägemine. Arsti suunamisel on hageja külastanud ortopeedi, gastroeteroloogi ja närviarsti. 14.03.2012 Sotsiaalkindlustusameti Põhja Pensioniameti Tallinna büroo otsusega nr XXX on hagejal tuvastatud keskmine puue ja määratud töövõime kaotus 60% ulatuses. Hageja on seisukohal, et tema nõue mittevaralise kahju hüvitamiseks on põhjendatud, põhjuslik seos kostja õigusvastase tegevuse ning tekkinud kahju vahel on tõendatud. Hageja palub kostjalt välja mõista 32 743,56 eurot. Hageja palub kõik menetluskulud kostja kanda jätta. Kostja vastuväited Kostja leiab, et hageja nõuded kostjal vastu ei ole põhjendatud ega tõendatud ja hagiavalduse esitamise eesmärk on alusetult rikastuda kostja arvel. Hageja palub jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ja kostja menetluskulud hageja kanda. Kostja ei tunnista hageja nõuet summas 16 617 eurot ega tunnista laenulepingu sõlmimist. Kostja leiab, et tegelikult ei ole XXX ja XXX 17.07.2005 üürilepingut sõlminud, sest korteriomandi müügilepingus ei olnud sõnagi üürilepingute kohta. Müügilepingu punktis 2.1 kinnitab XXX kui müüja, et lepingu ese ei ole koormatud, sh üürilepingutega. Kostja järeldab, et hageja poolt esitatud üürileping on tehtud tagantjärele ja on seega fiktiivne. Väär on hageja väide, et 2006.a leppisid pooled kokku, et hageja laenab kostjale 260 000 krooni määramata tähtajaks korteri soetamiseks. Kostjal ei olnud kunagi soovi ega eesmärki soetada endale korterit aadressil XXX Tallinn. Hageja ja XXX olid elukaaslased ja hageja elas selles korteris enne ostu-müügi tehingu sõlmimist. Hageja ja tema elukaaslase XXX vajasid sel ajal raha ning hageja pöördus kostja poole ettepanekuga müüa korter XXX formaalselt kostjale, kuid hageja pidi ka edaspidi korteris elama ja tasuma pangalaenu ning kommunaalmakseid. Hageja ei ole XXX 260 000 krooni andnud, sest hagejal ei olnud sellist raha ning tal puudus alaline sissetulek. Kuni 2009.a. tagastas hageja korralikult pangalaenu. Samal aastal sai kostja korteriühistu esimehelt teada, et võlgnevus korteriühistu ees on 23 000 krooni ja lähemal ajal võiks korteri sundvõõrandada. Kostja vahetas selle informatsiooni alusel korteri lukud ning hiljem viis hageja oma asjad korterist välja, alles jäid 2 kappi, vana voodi ja külmkapp. Kostja rõhutab, et poolte vahel ei ole sõlmitud laenulepingut, hageja ei ole kostjale raha laenanud, kostja ei ole kunagi hagejalt raha võtnud ning selleks ei olnud vajadust, kuna kostja ei ela pidevalt Eestis. Kostja arvamuse kohaselt kuivõrd laenulepingut poolte vahel sõlmitud ei ole, siis isegi eeldusel, et hageja andis korteri XXX eest müüjale 260 000 kroonu, võiks hageja esitada hagi alusetu rikastumise sätete alusel. TsÜS § 142 lg 1 ja 151 lg 1 alusel on kostja seisukohal, et hagejal oli

õigus pöörduda kostja vastus nõudega kohtusse hiljemalt 07.12.2009.a, hageja esitas hagi novembris 2012, seega on nõue aegunud. Kostja on seisukohal, et hageja nõue summas 11 126,55 eurot ei ole põhjendatud ega tõendatud ja nõue on igal juhul aegunud. Kostja leiab, et varalise kahju hüvitamise nõue on aegunud, kuna eelduslikult hageja tegi remonditöid perioodil 2006-2007.a, seega võis ta pöörduda kohtusse hiljemalt 31.12.2010. Lisaks ei ole hageja esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et remonditööd olid tehtud hageja arvel ja nimelt perioodidel 2006-2007.a. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et kõik seadmed, mis on mainitud hageja poolt, esitatud ekspertarvamuses olid paigaldatud 2006-2007.a. ja hageja arvel. Kostja on seisukohal, et hageja ei saanud teostada korteri remonti summas 11 126,55 eurot perioodil 2006-2007.a, kuna ta ise on kinnitanud, et tal puudus sissetulek ning võimalus saada pangast laenu. Hageja esitatud XXX OÜ ehitustööde kalkulatsioon, tööde üleandmise-vastuvõtmise akt ja sama firma sularaha-arve nr. 143 on allkirjastatud XXX poolt, kostja arvamusel on need allkirjad erinevad. Kostja esitab XXX OÜ 2007 aasta majandustegevuse aruande, mis on samuti allkirjastatud XXX poolt. Võrreldes allkirju omavahel on kostja seisukohal, et hageja poolt esitatud dokumentidel ei ole XXX allkiri, mis annab alust väita, et hageja poolt esitatud dokumendid võivad olla võltsitud. Kahtlus võltsimises tekib veel sel põhjusel, et raha tööde eest on tasutud summas 99 748 krooni ning kuna hagejal puudus raha, siis kostjal tekib kahtlus, kust hageja sellise summa sai. Kostja on seisukohal, et hageja esitatud ehituspoe kviitungid ei ole käesoleva vaidlusega seotud, kuna osa kviitungitest on tehtud XXXOÜ nimel. Kostja lisab, et kuigi hageja ei ole nõudnud valduse taastamist, on ka see nõue tänase päeva seisuga aegunud. Kostja leiab, et nõue mittevaralise kahju hüvitamise osas on põhjendamata ja tõendamata. Kostja arvamuse kohaselt ei ole tema tegevus hageja suhtes õigusvastane. Hageja poolt esitatud meditsiinilistest dokumentidest nähtuvalt ei kajastu kostja tegevuse ja hageja haigestumise vahel põhjuslik seos, antud juhul puuduvad selles osas tõendid ja põhjendused. Kostja on seisukohal, et hageja ei ole üürilepingut üles öelnud. Harju Maakohtu 03.03.2010 tagaseljaotsusega tunnistati üürilepingu ülesütlemine tühiseks ning pärast seda ei ole uut ülesütlemise avaldust esitatud. VÕS § 285 ja 286 alusel võib nõude esitada üksnes pärast üürilepingu lõppemist, kuid antud juhul ei ole üürileping lõppenud. Hageja ei ole samuti tõendanud, et kostja andis korteris parenduste tegemiseks nõusoleku, samuti ei ole hageja tõendanud, et korteri turuhind oleks seoses sellega suurenenud. Mittevaralise kahju nõue ei ole õiguslikult põhjendatud. Tunnistaja XXX ütluste kohaselt pöördus hageja psühhiaatri juurde 2012. aasta novembris, s.t alles hagiavalduse esitamise ajal. Tunnistaja ei kinnitanud, et hageja depressioon on seotud vaidlusaluse korteriga. Kostja palub jätta hagiavalduse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud hagiavalduse, kostja vastuse, poolte poolt menetluse käigus esitatud seisukohtade ja tõenditega, kuulanud kohtuistungil ära tunnistaja, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Hageja nõuab kostjalt seoses laenulepingust tuleneva võlgnevuse, varalise ning mittevaralise kahju tekitamisega kokku 32 743,56 euro väljamõistmist. Kostja vaidleb hageja nõudele täies ulatuses vastu. Esmalt lahendab kohus küsimuse sellest, kas hageja ja kostja vahel oli sõlmitud laenuleping

260 000 krooni laenamiseks. Hageja väidete kohaselt leppisid hageja ja kostja 2006. aasta novembris kokku, et hageja laenab kostjale määramata tähtajaks 260 000 krooni ning 07.12.2006 andis hageja nimetatud summa kostjaga sõlmitud laenulepingu raames üles XXX , kes müüs kostjale hageja elamispinnaks olnud korteri. Kostja kinnitusel on hageja väide laenulepingu sõlmimisest ja raha üleandmisest väär, kuna hagejal vastavat summat ei olnud ning ta pole kostjale midagi laenanud. Kohus märgib, et võlaõigusseaduse (VÕS) § 11 lg 1 kohaselt võib lepingu sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi. Antud juhul on hageja väitnud, et hageja ja kostja vahel oli sõlmitud suuline laenuleping. Kohus on seisukohal, et hagejal ja kostjal oli tulenevalt VÕS § 11 lg-st 1 õigus sõlmida laenuleping suulises vormis, kuna seadusest ei tulene antud lepingu tüübile muud kohustuslikku vormi, kuid suulise lepingu puhul tuleb hagejal tõendada laenulepingu olemasolu muude tõenditega, kuna puudub kirjalik kinnitus lepingu sõlmimise ja raha üleandmise kohta. Antud juhul on hageja esitanud XXX ja kostja vahel sõlmitud korteriomandi müügilepingu (lk 11), kuid antud dokumendist ei nähtu, et hageja oleks korteriomandi ostmisesse rahaliselt panustanud. Lepingu punktist 3 tulenevalt on XXX korteriomandi eest sularahas ja ülekandega makstes tasunud üksnes kostja. Seega antud dokument ei tõenda hageja ja kostja vahel laenu sõlmimist. Hageja kinnitusel saaks laenu sõlmimist tõendada tunnistaja XXX ütlustega. Tunnistaja XXX pidi ütlusi andma 17.09.2013 kohtuistungil, kuid tunnistaja ei ilmunud kohtuistungile, kuigi hageja oli kohtule kinnitanud, et hageja tagab tunnistaja istungile ilmumise (lk 186). Kohus jättis hageja taotluse istungi edasi lükkamiseks rahuldamata, kuna hageja ei esitanud tõendeid, millest nähtuks, et tunnistaja jättis istungile ilmumata mõjuval põhjusel, hageja põhjendas tunnistaja istungile ilmumata jätmist üksnes paljasõnalise selgitusega, et tunnistaja väidete kohaselt ei olnud tal võimalik istungile tulla. Kohus peab vajalikuks märkida, et antud tunnistaja ära kuulamata jätmisel ei jäänud saamata ka asjas olulist infot, kuna hageja on 11.03.2013 menetlusdokumendis ise kinnitanud, et kostja ei ole kunagi hagejalt raha võtnud (lk 109). Kohus on seisukohal, et ka hageja selgitused selle kohta, et hageja ei saanud kõnealust korterit ise soetada, kuna tal ei olnud alalist sissetulekut ning pangad laenu ei andnud, muudavad eluliselt ebausutavaks hageja väited, et tal oli võimalik laenata kostjale sularahas ühekordse summana 260 000 krooni. Kohus leiab, et nimetatud suuruses summa laenamise puhul isegi juhul, kui laenulepingu pooled on perekonnatuttavad, kelle vahel on usalduslik suhe, ei ole usutav, et jäetakse vormistamata igasugune kirjalik kokkulepe raha üleandmise või tagastamise kohustuse kohta, kuigi seadusest selleks kohustust ei tulene. Eeltoodud asjaolusid nende kogumis hinnates on kohus seisukohal, et hageja ei ole tõendanud hageja ja kostja vahel suulise laenulepingu sõlmimist ning 260 000 krooni sularaha laenamist kostjale. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 kohasealt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus on hagejale selgitanud laenulepingu sõlmimise tõendamise kohustust, kuid antud juhul ei ole hageja seda teinud ega esitanud tõendeid, mille alusel kohtul oleks võimalik jõuda veendumusele, et hageja ja kostja vahel oli sõlmitud laenuleping. Kuna hageja ei ole antud väidet tõendanud, tuleb hageja laenulepingust tulenevad nõuded rahuldamata jätta. Järgnevalt analüüsib kohus hageja varalise kahju nõuet. Hageja väitel tuleneb varaline kahju asjaolust, et hageja sooritas kostjale kuuluvas korteris remonti ning ostis sinna mööblit, mis jäi pärast hageja lahkumist korterisse. Hageja nõude materiaalne alus on VÕS § 285 lg 1 ja VÕS § 286 lg 1. Kostja vaidleb hageja nõudele vastu ning on seisukohal, et antud sätete alusel nõude

esitamise eeldused ei ole täidetud, kuna hageja ja kostja vaheline üürileping ei ole üles öeldud. Kohus märgib, et VÕS § 285 lg 1 kohaselt võib üürnik üüritud asjale teha parendusi ja muudatusi üksnes üürileandja kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis esitatud nõusolekul. Üürileandja ei või keelduda nõusoleku andmisest, kui parenduste ja muudatuste tegemine on vajalik asja kasutamiseks või asja mõistlikuks majandamiseks. VÕS § 286 lg-st 1 tulenevalt, kui üürilepingu lõppemisel ilmneb, et asja väärtus on üürileandja nõusolekul tehtud parenduste või muudatuste tõttu oluliselt suurenenud, võib üürnik nõuda selle eest mõistlikku hüvitist. Kohus on seisukohal, et VÕS § 285 lg 1 ja VÕS § 286 lg 1 koostoimes on võimalik üürikorterile tehtud kulutustega seoses hüvitust nõude üksnes siis, kui leping on lõppenud. Nimelt on Riigikohus lahendi nr 3-2-1-126-08 p-s 15 leidnud, et VÕS § 286 lg-s 1 sätestatud kulutuste hüvitamise nõue muutub sissenõutavaks lepingu lõppemisest ning enne lepingu lõppemist ei saa parenduste eest hüvitist nõuda. Käesoleval juhul on Harju Maakohtu 03.03.2010 otsusega (lk 21) tunnistatud tühiseks hageja ja kostja vahel sõlmitud üürilepingu ülesütlemine. Hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et pärast antud otsuse jõustumist oleks hageja või kostja esitanud teisele lepingu poolele korrektse avalduse üürilepingu ülesütlemiseks. Hageja avaldas 17.09.2013 kohtuistungil, et hageja loeb üürilepingu ülesütlemise kuupäevaks 05.11.2012, mis on hagiavalduse esitamise kuupäev. Kohus on seisukohal, et hageja ei saanud üürilepingut üles öelda üksnes hagiavalduse esitamisega. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-139-12 p-s 16 asunud seisukohale, et üürilepingut ei saa üles öelda kohtumenetluses tagasiulatuvalt. Kui hagiavalduse esitamise seisuga ei ole üürilepingu ülesütlemise teadet esitatud, siis ei ole üürilepingut kehtivalt üles öelnud. Lähtuvalt eeltoodust on kohus seisukohal, et hageja ei saa antud nõude esitamisel tugineda VÕS § 285 lg-le 1 ja VÕS § 268 lg-le 1, kuna hageja ei ole üürilepingut nõuetekohaselt ülesöelnud, mis tähendab, et antud sätete kohaldamise eeldus on täitmata. Hageja on hüvitise nõude esitamisel tuginenud alternatiivselt ka käsundita asjaajamise sätetele. Kostja on antud nõudele esitanud aegumise vastuväite. Kohus osundab, et tulenevalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 149 lg 1 1.lausest on seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg kümme aastat selle nõude sissenõutavaks muutumisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Ka Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-57-13 punktis 13 rõhutanud, et käsundita asjaajamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 149 esimese lause järgi kümme aastat nõude sissenõutavaks muutumisest. Võttes arvesse, et hageja asus korterit üürima 2005. aastal ja tegi korteris remonditöid ning mööbli paigaldamist perioodil 2006-2007, millest ei olnud hagi esitamise ajaks 10 aastat möödunud, ei ole hageja käsundita asjaajamise sätetele põhinev nõue aegunud. Seega analüüsib kohus hageja käsundita asjaajamisest tulenevat nõuet sisuliselt. Kohus märgib, et VÕS § 1018 lg 1 kohaselt, kui isik (käsundita asjaajaja) teeb midagi teise isiku (soodustatu) kasuks, ilma et viimane oleks talle andnud õiguse tegu teha või kohustanud teda tegu tegema, on käsundita asjaajajal käesoleva seaduse §-des 1019–1023 sätestatud õigused ja kohustused, kui: 1) soodustatu kiidab asjaajamise heaks; 2) asjaajamisele asumine vastab soodustatu huvile ja tegelikule või eeldatavale tahtele; 3) asjaajamisele asumata jätmise korral jääks õigeaegselt täitmata soodustatu seadusest tulenev kohustus kolmandat isikut ülal pidada või on asjaajamisele asumine muul põhjusel avalikes huvides oluline. Lähtuvalt eelnimetatud sättest on käsundita asjaajamise puhul hageja kohustus tõendada, et kostja kiitis asjaajamise heaks. Antud juhul on hageja viidanud XXX ja hageja vahel 17.07.2005 sõlmitud üürilepingu punktile 3.3.2, milles sätestatu kohaselt üürileandja annab üürnikule nõusoleku kapitaalremondi, parenduste ja muudatuste tegemiseks (lk 10). Kostja on esitanud vastuväite, mille kohaselt kõnealune üürileping on sõlmitud tagant järgi, kuna 07.12.2006 korteriomandi müügilepingus ei ole üürilepingu olemasolu mainitud ning korteriomandi müüja on müügilepingu punktis 2.1

kinnitanud, et korteriomandit ei ole koormatud üürilepinguga (lk 11 pöördel). Kohus märgib, et VÕS § 291 lg 1 kohaselt, kui üürileandja võõrandab kinnisasja pärast kinnisasja üürniku valdusse andmist või kui üüritud asja omanik vahetub pärast asja üürniku valdusse andmist asja võõrandamise korral sundtäitmisel või pankrotimenetluses, lähevad üürilepingust tulenevad üürileandja õigused ja kohustused üle asja omandajale. Kohus on seisukohal, et antud juhul on üürilepingust tulenevad õigused ja kohustused VÕS § 291 lg-st 1 tulenevalt kostjale üle läinud. Isegi juhul, kui korteriomandi müügilepingus ei ole üürilepingut mainitud, puudub antud tsiviilasjas vaidlus küsimuses, et kostja oli teadlik asjaolust, et hageja antud korterit üürib ning jätkas selle üürimist ka pärast korteriomandi kostjale üleminekut. Kohtul puudub alus asuda seisukohale, et kõnealuse üürilepingu näol on tegemist fiktiivse dokumendiga, kuna see on dateeritud ning üürilepingu poolte allkirjastatud. Seega ei ole põhjendatud kostja väide, et hagejal ei ole alust käsundita asjaajamise sätetele tuginemiseks, kuna kostja ei ole andnud hageja tegevusele heakskiitu. Kostja heakskiit tuleneb hageja ja XXX vahel sõlmitud üürilepingust, millest tulenevad kohustused kostjale üle läksid. Seega on täidetud vähemalt üks VÕS § 1018 lg-s 1 nimetatud tingimustest, s.t antud juhul esineb käsundita asjaajamise sätete kohaldamise eeldus. VÕS § 1023 lg 1 kohaselt võib käsundita asjaajaja nõuda, et soodustatu hüvitaks talle asjaajamisel tehtud kulutused ja vabastaks ta asjaajamisel võetud kohustustest. Kulutuste hüvitamist ja asjaajamisel võetud kohustustest vabastamist võib käsundita asjaajaja nõuda ulatuses, milles käsundita asjaajaja võis kulutuste tegemist või kohustuste võtmist pidada mõistlikult vajalikuks. Hageja taotleb kostjalt seoses korterile tehtud kulutustega 11 046,55 eurot, millest 4671,49 eurot kulus korterisse paigutatud varale ja 6375,06 eurot remonditöödele. Võttes arvesse, et üürilepingu punktis 3.3.2 on kostjale antud korteri omaniku nõusolek teha kapitaalremonti, parendusi ja muudatusi, oli hagejal õigus eeldada, et korteri omanik peab VÕS § 1023 lg 1 mõttes mõistlikuks ka laiaulatuslikke ning mitmekülgseid muudatusi. Antud juhul on hageja esitanud tõendid seoses ehitustöödega tekkinud kulutuste kohta järgmiselt. Remont on teostatud maksumusega 99 748 krooni, s.t 6375,06 eurot ning hageja on vastavate kulutuste kandmist tõendanud ehitustööde kalkulatsiooniga (lk 116), ehitustööde üleandmise-vastuvõtmise akti (lk 118), sularaha arve (lk 119) ja ostutšekkidega (lk 120-123). Kostja on esitanud hageja tõenditele vastuväited, et ehitustööde üleandmise-vastuvõtmise aktile antud XXX OÜ esindaja allkiri ei ole ehtne ning hagejal ei saanud olla ligi 100 000 krooni ulatuses sularaha. Kohus on seisukohal, et visuaalsel vaatlusel puudub alus kahelda ehitustööde üleandmise-vastuvõtmise aktil kajastatud XXX OÜ esindaja allkirja ehtsuses, kui võrrelda seda XXX OÜ 2007. aasta majandusaasta aruandele antud allkirjaga (lk 147). Juhul, kui kostja oli veendunud, et tegemist ei ole autentse allkirjaga, oli kostja võimalus taotleda vastava ekspertiisi läbiviimist, kuid kostja selleks tsiviilasja menetluse raames avaldust ei esitanud. Lähtuvalt eeltoodust puudub kohtul alus kahelda, et ehitustööde üleandmise-vastuvõtmise akt on XXX OÜ esindaja poolt allkirjastatud ning aktis kajastatud andmed on õiged. Korterisse paigaldatud mööbli väärtust on hageja tõestanud ekspertiisiaktiga nr 1054 (lk 16-18), millest nähtuvalt on korterisse paigutatud statsionaarse vara väärtus 73 093 krooni, s.t 4671,49 eurot. Kohus leiab, et antud dokumendiga on hageja tõendanud kõnealuses summas korterisse statsionaarse mööbli paigaldamist. Seoses kostja poolt vastuväidete esitamisega korteris teostatud tööde ja paigaldatud mööbli osas, peab kohus vajalikuks märkida, et kostja on küll vaidlustanud üleandmisakti ehtsuse, hagejal sularaha esinemise ning ostutšekkide seotuse hagejaga, kuid kostja ei ole esitanud vastuväidet, et hageja nimetatud remonttöid ei ole korteris teostanud või sinna mööblit paigaldatud. Nähtuvalt ekspertiisiakti punktis 2 märgitust on korteris olevad asjad üle vaadatud nii hageja kui kostja juuresolekul (lk 17). Kostja ei ole vastava sündmuse juures viibimist eitanud. Seega on kohus veendumusel, et kostjale kuuluvat korterit on remonditud ja möbleeritud ning hageja on remondi ja mööbli maksumuse kohta tõendid esitanud.

Kostja ei ole esitanud ühtegi alternatiivset versiooni selle kohta, kes teine peale hageja võis korteris teostatud remondi ja mööbli eest tasuda, seega kohtul puudub alus kahelda, et vastavad maksed teostati hageja rahaliste vahendite arvelt. Tulenevalt eeltoodust tuleb hageja nõue hüvitise tasumiseks VÕS § 1018 lg 1 p 1 ja VÕS § 1023 lg 1 alusel rahuldada summas 11 046,55 eurot. Hageja on esitanud ka taotluse mõista 63,91 euro ulatuses välja ekspertiisitasu. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-56-02 punktis 17 asunud seisukohale, et kui ekspertarvamused hangiti väljaspoolt kohtumenetlust, siis asjaolu, et sellist arvamust kasutatakse hilisemas võimalikus kohtumenetluses, ei muuda seda veel kohtumenetluse jaoks hangitud dokumendiks ning sellega seotud kulusid ei saa lugeda dokumentaalse tõendi saamise kuludeks. Antud juhul on hageja esitatud ekspertiis koostatud 09.11-16.11.2009, s.t kolm aastat enne hageja poolt hagiga kohtusse pöördumist. Kohus on seisukohal, et olukorras, kus tõend on saadud kolm aastat enne kohtumenetluse algust, ei saa sellega seoses tekkinud kulutusi lugeda dokumentaalse tõendi saamise kuludeks TsMS § 143 p 2 mõttes ning kohus jätab hageja taotluse ekspertiisitasu väljamõistmiseks rahuldamata. Järgnevalt analüüsib kohus hageja taotlust mittevaralise kahju väljamõistmiseks. Hageja taotleb mittevaralise kahju väljamõistmist seoses asjaoluga, et kostja rikkus tema valdamis- ja omandiõigust, mis hagejale kostjaga sõlmitud üürilepingust tulenes. Kohus märgib, et tulenevalt VÕS § 134 lg-st 1 võib lepingust tuleneva kohustuse rikkumise eest mittevaralise kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui kohustus oli suunatud mittevaralise huvi järgimisele ning sõltuvalt lepingu sõlmimise või kohustuse rikkumise asjaoludest sai võlgnik aru või pidi aru saama, et kohustuse rikkumine võib põhjustada mittevaralise kahju. Kohus on seisukohal, et antud juhul ei ole hageja esitanud ühtegi selgitust või tõendit selle kohta, et hageja ja kostja vahel sõlmitud üürileping oli suunatud mittevaralise huvi järgimisele. Samuti peab kohus vajalikuks märkida, et hageja ei ole esitanud tõendeid, millest ilmneks, et hagejal esinevate tervislike probleemide ja kostja käitumise vahel on põhjuslik seos. Kohtus tunnistajana üle kuulatud psühhiaater XXX oskas anda ütlusi üksnes selle kohta, et hageja pöördus tema poole 2012. aasta novembris, kuid tunnistaja ei tea, millal hageja kodust ilma jäi (lk 202). Lähtuvalt eeltoodust ei ole täidetud VÕS § 134 lg 1 kohaldamise eeldus ning hageja nõue mittevaralise kahju hüvitamiseks tuleb jätta rahuldamata. TsMS § 124 lg 1 kohaselt on hagihind 32 743,56 eurot, millelt tasumisele kuuluva riigilõivu 1000 eurot maksmisest oli hageja Harju Maakohtu 22.11.2012 määrusega vabastatud. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Käesoleval juhul rahuldas kohus hagi osaliselt ning leiab, et menetluskulud tuleb jätta poolte endi kanda. Kohus leiab, et menetluskulude poolte endi kanda jätmine on õiglane ja põhjendatud, kuna hageja poolt kohtusse pöördumise vajadus oli tingitud kostja käitumisest, kuid hageja hagi tuleb rahuldada üksnes osaliselt. TsMS § 190 lg 4 kohaselt, kui hageja või tema poolel menetluses osalev kolmas isik või hagita menetluse avaldaja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi või avalduse rahuldamata või läbi vaatamata jätmise või asja menetluse lõpetamise korral menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja. Kui hageja loobub hagist või võtab hagi tagasi seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud, kohaldatakse käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatut. Kuna käesolevas asjas jäeti hagi osaliselt rahuldamata ning tsiviilasja