Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

viivis aastas

summa päevas

summaarne viivis EUR

Müügikahjum 6.03.2012 2.07.2013 Tasumata lepingumaksed (ei sisalda viivist ega intressi) 14.07.2012 2.07.2013

1927,42

8,25%

0,44

210,42

300,99

8,25%

0,07

24,02

Kindlustuse kulu 14.07.2012 2.07.2013

97,1

8,25%

0,02

7,75

Nõue

alates

seisuga

lk 3 Müügiga kaasnev kulu 14.07.2012 2.07.2013

174,5

8,25%

0,04

13,92

Kokku

256,10

2500,01

Seega kuulub solidaarselt kostjate poolt hagejale tasumisele viivis hagi esitamise seisuga summas 256,10 eurot. TsMS § 367 sätestatud kõrvalnõude hagihinna arvutamisel liidetakse hagi esitamise seisuga arvestatud viivise summale summa, mis vastab ühe aasta eest arvestatud viivise summale. Aastane

3.07.2013

2.07.2014

2500,01

8,75%

0,60

218,15

Seisuga 02.07.2014 kuulub kostjate poolt hagejale tasumisele viivis kokku summas 474,25 eurot (256,10+218,15). Hageja vähendab viivise summat 27,58 euro võrra. Seega on hagihind 3000 eurot. Hageja palub kostjalt välja mõista ka jooksva viivise summalt 2500,01 eurot alates 03.07.2013 VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. Tulenevalt eeltoodust on kostjatel võlgnevus hagejale kokku 2553,33 eurot (sh müügikahjum 1927,42 eurot, tasumata lepingumaksed 354,31 eurot, kindlustuse kulu 97,10 eurot ja müügiga kaasnev kulu 174,50 eurot) ning viivis hagi esitamise seisuga 256,10 eurot ja jooksev viivis summalt 2500,01 eurot alates 03.07.2013 VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. Hagi õiguslik alus

lk 4

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes võlaõigusseaduse paragrahvidest 8 lg 2; 9 lg 1, 76 lg 1 ja 3, 82 lg 7, § 101 lg 1 p 1, 4, 6, § 367 lg 1 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku paragrahvidest 3 lg 1, 363 lg-st 4, 407 lg 1, 177 lg 2, palub hageja:

lk 5 leidnud, et VÕS §-de 365-367 sisuks on mh riskide jaotamine liisinguandja ja liisinguvõtja vahel tulenevalt liisingueseme mittevastavusest müügilepingu tingimustele või muust müüjapoolsest lepingurikkumisest. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et liisinguandja on krediteerija rollis ega pea kandma liisinguga ostetud eseme ebakvaliteetsuse riski. Seda kinnitab juba liisingulepingu kui eri tüüpi lepingu eriregulatsioon võlaõigusseaduses. Lisaks kinnitab seda nt VÕS § 401 lg 2, mille järgi on liisinguleping ühtlasi krediidilepinguks. Sätete mõtteks on tagada liisinguandjale ja liisinguvõtjale võimalikult sarnane olukord sellega, kui liisinguandja oleks toiminud üksnes laenuandjana ja auto oleks ostetud laenuga, st müügileping oleks sõlmitud otse müüja ja laenusaaja vahel ning auto panditud laenu tagamiseks. Liisinguandja ei vali ostetavat eset ning tal puudub sellega seoses muu õiguslik huvi kui üksnes tagatishuvi krediidi tasumiseks. Poolte suhted muudab laenuga võrreldes komplitseerituks asjaolu, et liisinguandja on ostjaks ja saab liisingueseme omanikuks. Liisinguvõtja huvide tasakaalustamiseks näeb seadus erandina ette võimaluse, et liisinguvõtja saab otse oma nimel esitada müügilepingust (primaarselt liisinguandjale kuuluvaid) nõudeid müüja vastu esmajoones tulenevalt müügieseme puudustest. Sama kinnitavad nt liisingulepingu p-d 2.6 ja 2.7. Liisingueseme müüja vastutus ei peaks seetõttu olema oluliselt erinev sõltuvalt sellest, kas müüja ostab eseme oma nimel või kui see ostetakse liisingulepingu vahendusel. Erinevalt juhtudest, kui liisinguvõtja nõuab müüjalt VÕS § 365 lg 1 järgi nt puudustega eseme ümbervahetamist või parandamist, mõjutab müügilepingust taganemine otseselt ka liisinguandja huvisid, kuna selle tulemusena peaks ta tagasi andma müügieseme omandi ning müügilepingust taganemine on § 366 järgi aluseks ka liisingulepingu ülesütlemisele. Seetõttu ongi VÕS § 365 lg 2 järgi liisinguvõtjale ette nähtud võimalus müügilepingust taganeda üksnes liisinguandja nõusolekul. Antud juhul ei ole hageja andnud nõusolekut müügilepingust taganemiseks, kuivõrd hageja on seisukohal, et müügilepingut ei ole oluliselt rikutud. Liisinguandjapoolse nõusoleku puudumise korral on liisinguvõtja tehtud taganemisavaldus tühine. Hageja ei nõustu kostjate väitega, et kuivõrd kostja I ei saanud sõidukit kasutada, siis ta võis VÕS § 111 lg 1 alusel keelduda omapoolse kohustuse täitmisest. Vastavalt VÕS §ile 364 ja lähtudes VÕS II Kommenteeritud väljaandest (§ 364 p 1 lk 321) kannab liisinguvõtja alates liisingueseme valduse saamisest selle juhusliku hävimise või kahjustumise riisikot ning peab seetõttu liisingueseme kahjustamise korral liisingumakseid liisinguandjale edasi tegema, sõltumata sellest, et ta ei saa liisingueset reaalselt kasutada. Seega oli kostjal I kohustus tasuda lepingumakseid kuni lepingu ülesütlemiseni. Riigikohus on lisaks leidnud, et lähtudes liisingulepingu kui krediteerimislepingu olemusest, tuleb ka liisingulepingu ennetähtaegse ülesütlemise korral hüvitada liisinguandjale kui krediteerijale krediteerimiseks tehtud kulutused VÕS § 367 lg 1 järgi. Sellisteks kulutusteks on VÕS § 367 lg 1 järgi esmajoones liisingueseme ostuhind ja ostuhinna finantseerimise kulud. Liisinguvõtja poolt hüvitatava summa kindlaksmääramisel saab VÕS § 367 lg 2 järgi lähtuda veel tasumata liisingumaksetest, millest tuleb maha arvestada intress ja muud summad, mis ei seondu liisingueseme omandamise kulutustega. Seega peaks liisinguvõtja pärast liisingulepingu ennetähtaegset ülesütlemist üldjuhul veel tasuma võlgnetavad liisingumaksed miinus intress ja kulud, mis ei ole seotud liisingueseme omandamisega (nt kindlustuskulud). Lisaks peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud. Eriregulatsioon tuleneb VÕS

lk 6 § 367 lg 3 järgi juhuks, kui liisinguese jääb pärast ülesütlemist liisinguandjale. Sel juhtumil tuleb tasumata liisingumaksetest maha arvestada ka liisingueseme tagastamisaegne väärtus ehk nn jääkväärtus. Kuivõrd kostjad leiavad, et hageja ei ole tõendanud sõiduki väärtust selle võõrandamise hetkel, esitab hageja hindamisakti, mille kohaselt oli vaidlusaluse sõiduki väärtus 12.03.2012 seisuga 2800 EUR ehk ilma käibemaksuta 2333,33 EUR (Lisa 1). Sõiduk müüdi 2908,33 EUR-iga ehk oluliselt kallimalt kui hindamisaktis märgitud hind. Seega on hageja tõendanud sõiduki väärtuse. Kostjatele jäävad arusaamatuks hagis toodud kindlustuskulu ja müügiga kaasnev kulu. Müügiga kaasnevate kulude hüvitamise kohustus tuleneb liisingulepingu tingimuste p-st 4.4 ja VÕS § 367 lg-st 4, mille kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama ka liisinguandjale (liisingulepingu) ülesütlemisest tekkinud lisakulud. Hageja on finantsvahendusega tegelev äriühing, mille puhul on tavaline, et sõidukite müügiks kasutatakse vastaval alal tegutseva äriühingu teenuseid. Seega on põhjendatud, et kostja hüvitab ka sõiduki müügikulud. Ka Riigikohus on asunud seisukohale, et igasuguse võõrandamistegevusega tekivad üldjuhul kulud. Ka juhul, kui liisinguandja müüks sõiduautosid ise, oleksid sellega seotud kulud lisakulud VÕS § 367 lg 4 tähenduses. Need kulud võiksid sellistel juhtudel aga olenevalt asjaoludest olla ka suuremad kui n-ö sisseostetava müügiteenuse korral (nt täiendavate töötajate palkamisega seotud kulud, autode hoidmiskohaga seotud kulud jms). Seega on sõiduki müügikulu põhjustatud liisingulepingu ülesütlemisest ja seetõttu on see kulu lisakulu VÕS § 367 lg 4 tähenduses, mis tuleb kostjatelt välja mõista (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-112-06). Eeltoodust tulenevalt on hageja seisukohal, et arve nr 4504674 on põhjendatud ja kostjatelt tuleb välja mõista vahendustasu summas 174,50 eurot. Vastavalt liisingulepingu tingimuste p-le 5.1 oli vabatahtliku sõidukikindlustuse ja kohustusliku liikluskindlustuse kindlustusvõtjaks liisinguandja. Liisinguvõtja kohustus liisinguandjale hüvitama liisinguandja poolt kindlustusseltsile tasutud sõidukikindlustuse maksed. Hageja nõuab kostjatelt kaskokindlustust summas 63,90 EUR (2,5 kuud x 25,56) ja liikluskindlustust 33,20 EUR (2,5 kuud x 13,28), seega kokku 97,10 EUR. Hageja selgitab, et kindlustuse olemasolu kuni müügini on vajalik ära hoidmaks suuremaid kulutusi, kui midagi peaks varaga juhtuma. Kuivõrd liisingulepingu ülesütlemine oli kostjate süüst tulenev, siis on kostjatel kohustus tasuda ka kindlustuse kulu kuniks sõiduki müügini.

KOSTJA VASTUVÄITED

Kostjad ei nõustu hagiga ning leiavad, et see tuleb täies ulatuses rahuldamata jätta /t.l. 31/.Esmalt peavad kostjad vajalikuks märkida, et hageja on esitanud kohtule asja kohta puudulikud andmed. Tegelikult on pooled pidanud mitme kuu vältel aktiivset kirjavahetust ning lepingut ei lõpetanud mitte hageja, nagu hagis ebaõigesti on märgitud, vaid hoopis kostja. Isegi, kui kohus peaks hagi rahuldama, millega kostja ei nõustu, palub kostja arvestada TsMS § 162 lg 4 tulenevalt menetluskulude jaotamisel asjaoluga, et hagiavaldus ei vasta TsMS § 363 lg 1 p-le 2 ja 3. Hageja ei ole esitanud kohtule ülevaadet tegelikult aset leidnud sündmustest ja asjaoludest ega esitanud selle kohta tõendeid, kuigi tal on need olemas. Faktiliste asjaolude kirjelduse, tõendid ja nendest tulenevad seisukohad peab viidatud normile tuginedes esitama hageja, mitte kostja – praegusel juhul põhjustab hageja menetluse põhjendamatu venimise, kuivõrd hageja esitab oma sisulised seisukohad alles peale kostja

lk 7 poolt faktiliste asjaolude kirjeldamist. Kuivõrd kostjal on õigus kõigi hageja poolt esitatud seisukohtade osas oma arvamus avaldada, siis soovib kostja omakorda hageja seisukohtadele vastata. Kuigi tegelikult on pooled oma sisulise vaidluse juba ära pidanud, jäänuks vaid vajadus kohtult seisukohta küsida. Sellele tuginedes palub kostja isegi juhul, kui kohus peaks hagi rahuldama, jätta menetluskulud hageja kanda. Hageja ja kostja sõlmisid tõepoolest sõiduauto liisingulepingu, millega hageja andis kostja kasutusse sõiduauto Citröen Berlingo. Kostja on asjaolude faktilise kirjelduse esitanud ka hagejale esitatud taganemisavalduses (sellest allpool), kuid parema ülevaate saamiseks peab ta vajalikuks need käesolevas vastuses uuesti välja tuua. Leping sõlmiti 15. septembril 2011.a Veho Eesti OÜ-ga, kes tegutses ka hageja esindajana. Juba septembri lõpul ilmnesid autol esimesed probleemid rooli (keeramisel olid rasked kohad) ja püsikiiruse hoidjaga, mis lülitas ennast ise aeg-ajalt välja, samuti töötas mootor ebaühtlaselt. Veho Eesti AS-i töötaja selgitas kostjale, et vead on omavahel seotud (nii püsikiiruse hoidja ebakorrapärane töö kui mootori ebaühtlase töötamine), rooli vea osas kahtlustati roolivõimendit. Kui esimeste vigade ilmnemisel oli kostja suhelnud Veho Eesti remondi osakonnaga üksnes telefoni teel, siis probleemide põhjuste täpsemaks kontrollimiseks ja vajadusel parandamiseks tuli toimetada auto Veho Eesti Laagri esindusse (3 kuuline garantii kehtis üksnes Laagri esinduses). 05. oktoobril 2011. aastal pöörduski Klient Veho Eesti Laagri esindusse remonti. Sõiduki tagastamisel öeldi Kliendile, et kõik on korras. Tegelikkuses probleemid püsikiirusehoidjaga jätkusid; ka rool oli autole viltu peale pandud. Samuti andis auto mootor jätkuvalt märku ebaühtlasest tööst (pöörded kõikusid, auto vibreeris kohapeal käies). Ilmade jahenedes ilmnes ka, et auto ei lähe soojaks. Veho Eesti hooldustöötaja selgitas kliendile telefoni teel, et püsikiiruse hoidja ebakorrapärane töö on seotud mootori ebaühtlase töötamisega ning põhjuseid on vaja täiendavalt kontrollida.

lk 8 põhjustatud ebakvaliteetse kütuse pikema ajalisest kasutamisest, samuti on selgitatud kütusefiltri vahetamise olulisust, s.t et kütusefiltri vahetamata jätmise korral hakkab see mustust läbi laskma, mille tulemusel jõuab mustus ka pihustiteni (lisa 5). Kütusefilter vahetati sellel autol aga viimati siis, kui selle spidomeetri näit oli 59 111 km (lisa 6, lk 5) auto ostmisel oli spidomeetri näit 84 495 (hagiavalduse lisa 1). Tähelepanuväärne on ka see, et autol avastati kütusepaagi korgi leke (korgil puudus tihend, vt lisa 6 lk 4), kui selle läbisõit 68 000 km, kuid välja vahetati üksnes paagikork, mitte aga ei puhastatud kütusepaaki korgi vahelt sisseläinud mustusest ega vahetatud kütusefiltrit. See tähendab, et ühe kütusefiltriga sõideti ca 25 000 km, kusjuures teadmata hulgal kilomeetreid ilma kütusepaagi korgi tihendita, mis tähendab, et korgivahelt sattus paaki mustust, mis omakorda sattus üsna tõenäoliselt kütuse pihustitesse, põhjustades ajapikku nende kinnijäämise. Kostja küsimusele müügilepingust taganemise kohta teatas hageja esindaja, et ta on valmis auto üksnes tagasi ostma, kuna vead on põhjustatud ebakvaliteetse kütuse kasutamisest ning hageja selle eest ei vastuta (lisa 3). Samas ei pööranud hageja tähelepanu sellele, kas leitud viga on tekkinud pikema või lühema ajalisest ebakvaliteetse kütuse kasutamisest ega ka sellele, et autol ilmnesid tegelikult eed vead praktiliselt kohe peale auto ostmist. Karla Auto OÜ esindaja poolt antud selgitusest nähtub, et selline viga saab tekkida üksnes pikema ajalisest halva kvaliteediga kütuse kasutamisest. Lisada tuleb sedagi, et kütusepihustite probleem oli vaid üks tuvastatud asjaoludest – lisaks sellele ei läinud auto soojaks, püsikiiruse hoidja ei töötanud jne (lisa 7). Kuivõrd auto põhjustas kostjale kõigest pooleteist kuulise kasutamise järel juba niipalju ebameeldivusi, siis otsustas kostja auto selle müüja (hageja esindaja) juurde jätta ning taganes 03. jaanuari 2012.a müügilepingust (lisa 8). Hageja esindajana tegutsenud Veho Eesti OÜ saatis kostja taganemisavaldusele 18. jaanuaril 2013.a vastuse, milles asus seisukohale, et sõidukil ei esinenud selle üleandmisel puudusi ning kõik puudused olid põhjustatud kostja poolt (lisa 9). Muuhulgas oli hageja teinud omapoolse järelepärimise Karla Auto OÜ-le, milles palus selgitada, kas kostja poolt läbisõidetud kilomeetreid (3 943 km) võib pidada pikaks läbisõiduks. Karla Auto OÜ vastas, et sellele küsimusele jaatavalt. Kuid hageja ei võtnud asjaolude hindamisel arvesse seda, et vead ilmnesid juba paari nädalase kasutamise järel, kui auto läbisõit oli oluliselt väiksem. Seega ei saaks vea põhjust otsida mitte kostja poolt läbisõidetud kilomeetritest, vaid enne auto müümist tehtud läbisõidus ja varem tehtud hooldustes. Nagu eespool öeldud, oli autol kütusepaagi korgi tihend puudu, peale tihendi paigaldamist kütusefiltrit ei vahetatud ega puhastatud ka kütusepaaki. Oluline on märkida, et sellel autol ei ole kütusepaagi luuki, vaid kork ulatub otse tagumisest tiivast välja, see tähendab, et tihendi puudumise korral ei ole paagi suudmel mitte mingisugust lisakaitset. Nagu näha, siis läks auto lõplikult rikki küll kostja käes, kuid põhjused olid juba enne auto üleandmist olemas – kui kütusepaagis on sodi, siis ei ole vahet, kui kvaliteetset kütust kostja autosse tangib, paagis olev mustus jääb sinna alles ning liikus ummistunud filtri elemendist mööda otse pihustitesse. Lisaks Veho Eesti OÜ-le esitas 30. jaanuaril 2012.a oma seisukoha ka hageja ning nõustus selles Veho Eesti OÜ seisukohaga (lisa 10) ning asus seisukohale, et kostjal puudus õigus lepingust taganemiseks.

lk 9 Selle peale saatis kostja omapoolse täiendava selgituse ja seisukoha 15. veebruaril 2012.a, milles jäi oma taganemisavalduses toodud seisukohtade juurde (lisa 11).

Lühidalt on kostja seisukohad alljärgnevad:

-

Kostja sõlmis hagejaga tarbijakrediidilepingu ning sellega seotud müügilepingu, millele kehtib tarbijalemüügi regulatsioon;

-

Tulenevalt tarbijalemüügi sätetest eeldatakse, et poole aasta jooksul asjal ilmnenud puudused olid olemas asja tarbijale üleandmise hetkel (VÕS § 220 lg 2). Kui hageja leiab, et tema poolt müüdud auto ei olnud puudustega, siis peab ta seda tõendama, vastupidisel juhul kehtib seaduses sätestatud eeldus. Oluline on see, et lisaks kütusepihustite probleemile olid probleemid ka püsikiiruse hoidjas ja roolis (oli raske keerata)

-

Müügilepingu oluline rikkumine annab ostjale õiguse müügilepingust taganeda (VÕS § 223). Hageja esindaja (Veho Eesti OÜ) püüdis kolmel korral autot parandada, kuid ilma tulemuseta. Sellega andis kostja müüjale ka täiendava tähtaja puuduste kõrvaldamiseks, kuid see ei õnnestunud.

-

VÕS § 223 lg 2 järgi loetakse müüjat lepingut oluliselt rikkunuks ka juhul, kui ta põhjustab tarbijast ostjale põhjendamatuid ebamugavusi – kostja jäi kahel korral autoga teepeale ning see tuli puksiiriga remonti viia. Olenemata müüja kinnitusest, et auto on korras, läks see siiski mõne kilomeetri läbisõitmise järel uuesti rikki. Kostja pidi leidma endale võimalused asendustranspordiks ning katma sellega kaasnenud kulud. Sellega on kostjale vaieldamatult ebameeldivusi põhjustatud, mis on vaadeldav täiesti eraldiseisvalt lepingu olulise rikkumisena.

-

Lepingu oluline rikkumine annab kostjale õiguse lepingust taganemiseks (223 lg 3). Taganemiseks tuleb teisele lepingupoolele esitada taganemisavaldus ning see muutub kehtivaks avalduse kättetoimetamisega (VÕS § 188 lg 1). Kostja on seisukohal, et lepingu teine pool ei saa otsustada, kas taganemisavaldus kehtib või mitte, vastasel juhul ei saakski õiguskaitsevahendina lepingust kunagi taganeda, kui lepingu teine pool sellega ei nõustuks. Kui taganemisavaldus on teisele poolele kätte toimetatud,

lk 10 siis tuleb lugeda, et lepingust on taganetud. Selle, kas poolel oli selleks õigus või mitte (kas eksisteeris sisuline alus), otsustab kohus. -

Lepingust taganemisega tuleb pooltel tagastada lepingu alusel saadu. Kostja tagastas auto selle müüjale, kes auto müümisel tegutses samas ka hageja esindajana. Sellega oli kostja omapoolse kohustuse täitnud. Hageja pidanuks tagastama kostjale lepingu järgi tasutud ostuhinna, kuid kuna ostu finantseeriti liisinguga, siis jäi ostuhinna tagastamise küsimus liisinguandja ja automüüja vaheliseks lahendamiseks.

-

Kuivõrd auto oli toimetatud hageja (esindaja) kätte, siis puudus kostjal võimalus seda hagejast tulenevatel põhjustel kasutada. Seetõttu oli kostjal õigus omapoolse kohustuse täitmisest kuni lepingust taganemiseni keelduda (VÕS § 111).

-

Koos müügilepingust taganemisega taganes kostja ka müügilepinguga seotud liisingulepingust. Sellega lõppes tema kohustus maksta hagejale igakuiseid liisingmakseid. Siit tulenevalt on alusetud ka hageja viivisenõuded, sest kostja ei ole maksetega viivituses olnud.

-

Lepingust taganemisega võiks hagejal tekkida nõue pooleteist kuu jooksul auto kasutamisest tekkinud kasutuseelise väärtuse ulatuses. Arvestades 2012.a kehtinud samaväärsete autode rendihindu asus kostja seisukohale, et kostja poolt liisingulepingu sõlmimisel ja selle perioodil tasutud maksed katavad osundatud perioodil kasutuseelise väärtuse. Vastastikuste tasaarvestuste tulemusel ei ole seega hagejal ka kasutuseelise hüvitamise nõuet, kuna selle nõude katavad kostja poolt lepingu kehtivuse perioodil tasutud maksed.

Eeltoodud põhjendustel ei ole hagejal kostja vastu nõuet. Hagis nimetatud muud nõuded, s.h auto müügi vahendustasud ja viiviste nõue ei puutu asjasse, kuna pooltevaheline leping lõppes ostja poolse taganemise tõttu. Hagejal puudub õigus mis tahes nõudeid kehtetu lepingu pinnalt genereerida. Isegi, kui kohus peaks mingil põhjusel leidma, et kostjal ei olnud õigust müügilepingust taganeda, siis tuleb juhtida tähelepanu sellele, et kostjal puudus võimalus asja kasutada müüjast tulenevatel asjaoludel. Auto oli müüja (hageja esindaja) käes kuna müüja ei olnud võimeline autot ära parandama. Ta oli seda mitmel korral proovinud, kuid asjatult. Kui kostja ei saanud asja kasutada, siis võis ta VÕS § 111 lg 1 alusel keelduda omapoolse kohustuse täitmisest. Kuivõrd kohustus muutub sissenõutavaks siis, kui võlausaldaja võib nõuda kohustuse täitmist, siis on alusetu nõuda kostjalt ka viivise tasumist, kuna kostja ei ole viivituses olnud, seda ka juhul kui lugeda lepingust taganemine alusetuks – sest sellisel juhul ei muutunud kohustus sissenõutavaks vastastikuse kohustuse täitmisest keeldumise tõttu. Samuti, kui kohus peaks leidma, et kostjal ei olnud õigust lepingust taganeda ning lepingu ütles üles hageja, tuleb märkida, et hageja ei ole tõendanud auto väärtust selle võõrandamise hetkel. Olenemata liisinglepingus fikseeritust, mille kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama sõiduki võõrandamisel tekkinud hinnavahe, tuleb kohustuse määramisel lähtuda siiski lepingus kehtiva hea usu põhimõttest ning kohustusest vältida teisele lepingupoolele kahju

lk 11 tekkimist. Hageja on toonud oma hagis välja üksnes müügihinna, kuid ei ole näidanud, mis oli sõiduki turuhind. Hageja on müünud sõiduki põhjendamatult odava hinnaga. Kostja seisukohta teotab ka Riigikohtu Tsiviilkolleegium muuhulgas oma 20. juuni 2011.a kohtuotsuse nr 3-2-1-52-11, p-s 15, märkides, et VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb liisinguandja VÕS § 367 lg-s 1 sätestatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle tagastamise hetkel, mitte selle hilisemat müügihinda. Riigikohus on korduvalt leidnud, et vastupidine tüüptingimus on liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustav ja seega VÕS § 42 lg 1 järgi tühine (vt nt Riigikohtu 29. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas 3-2-1-33-08, p 17). Arusaamatuks jäävad hagis toodud kindlustuskulu ja müügiga kaasneva kulu hüvitamise nõue. Hageja ei ole selgitanud, miks selliste kulude tegemine, pealegi just sellises suuruses, oli möödapääsmatu ning mis on nende kulude nõudmise õiguslik alus. Mis puutub kostja 2 vastu käenduslepingust tulenevasse nõudesse, siis tuleb märkida, et VÕS § 142 lg-st 1 tulenevalt on käendus aktsessoorne kohustus. See tähendab, et kui ei ole põhinõuet, siis ei ole ka kõrvalnõuet. Kuivõrd kostja hinnangul põhinõuet ei eksisteeri, siis ei eksisteeri nõuet ka käendaja vastu. Kui kohtu hinnangul lõppes liisingu- ja müügileping hageja poolse ülesütlemisega, siis tuleb ka käenduse puhul arvestada, sarnaselt kostjaga, asjaoluga, et hageja ei ole tõendanud liisingueseme turuväärtust selle tagastamise hetkel ega selle müümist parima võimaliku hinnaga. Samuti ei ole ta põhjendanud lisakulude tegemise vajadust ja nende vältimise võimalikkust. Sellest tulenevalt puudub hagi rahuldamiseks alus esmalt seetõttu, et kostja oli lepingust taganenud, mistõttu ei tulene talle sellest mingeid kohustusi. Ka siis, kui kohus peaks leidma, et kostja poolne taganemine ei olnud õigustatud, puudub hagi rahuldamiseks alus, kuna hageja ei ole oma nõudeid tõendanud ega põhjendanud nõude aluseid. Kostja palub jätta menetluskulud täiest ulatuses hageja kanda. Kui kohus peaks hagi rahuldama, palub kostja jätta eespool toodud põhjendustel menetluskulud poolte endi kanda. Kostja ei nõustu hageja toodud väidetega. Kostja arvates ei anna ei seadus ega leping hagejale sellist privileegi, mis annaks ainuüksi temale lepingu ülesütlemise või taganemise õiguse. Hageja ei ole selgitanud, millele tuginedes ta leiab, et temal oli õigus liisingleping üles öelda, aga kostjal ei olnud. Kostja on taganenud müügilepingust asjakohastele sätetele tuginedes ning, nagu ka varasemates seisukohtades öeldud, lõpeb leping vastaspoolele avalduse esitamisega. Peale müügilepingust taganemist ei olnud kostjal ka kohustust liisingmakseid tasuda, mistõttu ei ole õige hageja väide, nagu oleks kostja lepingut rikkunud. Kostja ei nõustu ka hageja väitega, nagu oleks müügilepingust taganemine tühine seetõttu, et hageja ei andnud selleks luba. TsÜS § 87 sätestab, et seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing on tühine üksnes juhul, kui keelu mõtteks on keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus, eelkõige juhul, kui seaduses on sätestatud, et teatud tagajärg ei tohi saabuda. Antud juhul ei sisalda VÕS 365 lg 2 tehingu tühistamise keeldu, selles ei ole ka öeldud, et müügileping ei tohi ilma liisinguandja nõusolekuta tehtud

lk 12 taganemise korral lõppeda. Oluline on seegi, et liisinguandjat esindas müügitehingus auto müüja, mistõttu on selge, et müüjaga ühes isikus tegutsenud liisinguandja ei ole müügilepingust taganemisega nõus. Hageja väidab, et puudused tekkisid alles peale 3994 kilomeetri läbimist, kuid tegelikult on kostja kogu aeg selgitanud, et puudused tekkisid juba lühikese aja möödudes peale auto ostmist. Ka näiteks kostja vastuse lisa nr 1-st on näha, et kui auto 25. oktoobril 2012.a remonti vormistati, siis tegelikult oli ta juba tolleks ajaks ka varem sama probleemiga remondis käinud. Pealegi esines autol muidki vigu peale kütuse pihustite probleemi – mh asjaolu, et auto mootor ei läinud soojaks, ilmnes ka loogilisel põhjusel alles siis, kui ilmad jahenesid ja salongi oli tarvis kütma hakata. Hageja viited auto müüja poolt läbiviidud kütuse kvaliteedi ekspertiisile ei ole asjakohased, kuna kostjale ei ole teada, millise auto kütusepaagist need proovid on võetud. Kostja ei ole proovide võtmise juures viibinud ning ilmselgelt oli automüüja huvitatud sellest, et kütuseproovi tulemused tema seisukohta toetaksid. Kostja on selgitanud, et ta tankis tavaliselt Eesti tuntud kaubamärke esindavates tanklates, mistõttu ei ole tal põhjust kahtlustada, et sealt talle ebakvaliteetset kütust müüdi. Kostja arvates ei ole automüüja poolt tehtud ekspertiis usaldusväärne ega objektiivne. Kuid isegi, kui lähtuda hüpoteetiliselt hageja tellitud ekspertiisi tulemustest (millega kostja kategooriliselt ei nõustu), siis ei põhjusta ka ühel korral ebakvaliteetse kütuse kasutamine pihustite kinnijäämist. Karla Auto OÜ poolt antud hinnangu järgi põhjustab pihustite kinnijäämise pikemaajalisem ebakvaliteetse kütuse kasutamine. Kostja rõhutab, et VÕS § 218 lg 2 järgi eeldatakse, et kuue kuu jooksul asjal ilmnenud puudus oli asja üleandmise ajal olemas. Hageja esitatud kütuseproovi tulemus ei lükka seda eeldust ümber, samuti ei ole hageja tõendanud, et autol ei olnud muid kostja poolt nimetatud puudusi. Seega tuleb seadusele tuginedes lähtuda sellest, et auto oli üleandmise hetkel puudustega ning vaieldamatult põhjustasid need puudused kostjale põhjendamatuid ebamugavusi (VÕS 223 lg 2), kui autot tuli korduvalt puksiiriga remondikohta toimetada. Lisaks sätestab VÕS § 218 lg 3, et müüja vastutab asja puuduste eest ka juhul, kui asja lepingutingimustele mittevastavus tekkis müüja kohustuste rikkumisest tulenevalt. Kostja esitatud remondi ajaloost nähtuvalt oli autol pikema aja jooksul puudunud kütusepaagikorgil tihend ning ka peale korgi vahetamist kütusefiltrit ei vahetatud. See näitab, et autot ei oldud ka varem tavapäraselt hooldatud. Müüja ei kontrollinud enne auto müümist, kas mustus on paagist kõrvaldatud ega vahetanud probleemide ennetamiseks kütusefiltrit. Seega müüdi ostjale auto, millel ei oldud varem esinenud probleemidest põhjustatud puudusi kõrvaldatud. Nimetatud asjaolud viitavad väga selgelt sellele, et kostjale müüdud auto oli puudustega juba selle üleandmise hetkel, mistõttu oli kostjal täielik õigus müügilepingust taganeda. Mis puutub lepingu sõlmimise kuludesse, siis nende kandmisega on kostja nõustunud. Kostja ei ole väitnud, et hageja peaks müügilepingu krediteerimise riski kandma. Oma 15. veebruari 2012.a avalduses (kostja vastuse lisa 11) on kostja selgitanud, et tasaarvestab enda poolt tasutud liisingueseme osamaksed (mis tal oleks õigus tagasi nõuda) kasutuseelise väärtusega ning lepingu sõlmimise tasuga. Nii hageja kui kostja vastastikused nõuded moodustasid kostja hinnangul sama suurusjärgu, millest tulenevalt poolte nõuded lõppesid.

lk 13 Kostja ei nõustu tasuma ei auto võõrandamise kulusid ega ka kindlustusmakseid. Esiteks sellepärast, et leping oli lõppenud kostja algatusel ning seetõttu ei tulenenud sellest kostjale mingeid kohustusi. Teiseks aga, isegi kui lugeda, et leping ei olnud lõppenud, siis kostjal ei olnud mitte mingisugust põhjust autot kindlustada, sest kostja enda väitel müüdi auto ilma seda remontimata – seega oli tegemist liikluseks kõlbmatu autoga. Jääb arusaamatuks, milleks oli vaja automüüja valduses seisvale liikumisvõimetule autole sõlmida sõidukikindlustust või liikluskindlustust. Mis puutub automüügi kulude hüvitamise nõudesse, siis ka nendega kostja ei nõustu, sest lepingu lõpetamine oli põhjustatud auto puudustest. Kostja ei nõustu ka hageja poolt esitatud auto väärtusega. Hageja esitatud hindamisaktil ei ole koostamise kuupäeva ning selle on koostanud isik, kelle pädevus ei ole kostjale teada. Akt on esitatud alles peale kostja poolt vastava viite tegemist ning vormistuse järgi näib see olevat koostatud automüüja enda poolt, mistõttu ei saa aktis näidatud hinda usaldusväärseks pidada. Kostja on seisukohal, et kõik võimalikud kulud, mis hagejal tekkisid auto tagastamise ja teistkordse realiseerimisega tuleb hagejal esitada auto müüja vastu, sest leping lõpetati just auto müüja poolse lepingu rikkumise pärast. Puudustega auto müümisel võttis auto müüja omale puudustest tulenevate nõuete esitamise riski ning sellest tulenevalt peab ta liisinguvõtjale lepingust taganemisega tekitatud kahjud hüvitama. See küsimus ei puutu aga käesolevasse vaidlusse, sest kostja ei pea tarbijana täitma kahe majandus- ja kutsetegevuses tegutseva isiku tegemata jätmisest tekkinud omavahelisi kohustusi. Eeltoodust tulenevalt leiab kostja, et hageja esitatud väited ei anna jätkuvalt alust hagi rahuldamiseks.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUS

Kohus, tutvunud asjas esitatud materjalidega, leidis, et esitatud hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt järgmistel põhjustel: I Kohus lähtub otsuse tegemisel järgmistest seadustest: Võlaõigusseaduse (VÕS) § 8 lg-le 2 on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. Sama seaduse § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. VÕS § 57 lg. 1 järgi kui asi omandatakse või teenus saadakse krediidiga ning müügi- või teenuse osutamise leping kujutab endast tarbijakrediidilepinguga majanduslikult seotud lepingut käesoleva seaduse § 414 tähenduses, loetakse tarbija käesoleva seaduse §-s 56 sätestatud tingimustel lepingust taganemise korral taganenuks ka tarbijakrediidilepingust ja sellega seotud kõrvallepingust käesoleva seaduse § 409 lõike 32 tähenduses. Lõike 2 kohaselt tarbijalt ei või käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud juhul nõuda intressi ja kulude tasumist. Muus osas kohaldatakse taganemise tagajärgedele käesoleva seaduse §des 188–194 sätestatut.

lk 14 VÕS § 76 lg 1 sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. Sama paragrahvi lg 3 näeb ette, et kohustus loetakse kohaselt täidetuks juhul kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 4 alusel võib võlausaldaja nõuda võlgniku poolt lepingu rikkumisel nii kohustuse täitmist kui ka öelda leping üles. VÕS § 101 lg 1 p 6 annab hagejale õiguse nõuda rahalise kohustise täitmisega viivitamise korral viivist. VÕS § 188 lg. 1 järgi lepingupool taganeb lepingust taganemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Lõike 2 järgi kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingust taganeda, vabastab lepingust taganemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. VÕS § 194 lg. 1 järgi kui tarbija taganeb lepingust käesoleva seaduse §-des 49, 56, 57, 571, 383, 384, 3841, 409, 414 ja 433 nimetatud alustel, kohaldatakse käesoleva seaduse §des 188–192 sätestatut käesoleva paragrahvi lõigetes 2–9 sätestatud erisustega. Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud alustel võib lepingust taganeda põhjust avaldamata. Taganemiseks loetakse muu hulgas asja tagastamist tarbija poolt taganemiseks ettenähtud tähtaja jooksul. Tähtaja järgimiseks piisab avalduse või asja ärasaatmisest tähtaja jooksul (lg. 2).Lepingutingimus, mis raskendab taganemisõiguse kasutamist, võrreldes käesolevas seaduses sätestatuga, eelkõige kokkulepe, millega taganemine seotakse käsiraha või leppetrahvi maksmisega, on tühine (lg. 3).Taganemise korral käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud alustel kannab asja tagastamise või teenuse hüvitamisega seotud kulud ja sellega seotud riisiko lepingu teine pool, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Lepingupooled võivad kokku leppida, et tarbija kannab tagastamise tavalised kulud kuni summa ulatuses, mis vastab 10 eurole, välja arvatud juhul, kui üleantud asi või osutatud teenus ei vasta tellitule (lg. 4). Kui tarbijat ei teavitatud taganemisõigusest, vastutab ta taganemise puhul asja kahjustumise eest üksnes tahtluse või raske hooletuse korral (lg. 5).Tarbijalt ei või tagastamisele kuuluva asja korral nõuda kohasest kasutamisest tingitud väärtuse vähenemise hüvitamist ega saadud viljade ja muu kasu väljaandmist (lg. 6 1). VÕS § 218 lg. 1 järgi müüja vastutab asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui mittevastavus on olemas juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ülemineku ajal ostjale, isegi kui mittevastavus ilmneb hiljem. Tarbijalemüügi puhul vastutab müüja asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis on olemas asja ostjale üleandmisel, isegi kui juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko üleminek lepiti kokku varasemaks ajaks. Lõike 2 kohaselt Tarbijalemüügi puhul vastutab müüja asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis ilmneb kahe aasta jooksul asja üleandmisest ostjale. Tarbijalemüügi puhul eeldatakse, et kuue kuu jooksul asja ostjale üleandmise päevast ilmnenud lepingutingimustele mittevastavus oli olemas asja üleandmise ajal, kui selline eeldus ei ole vastuolus asja või puuduse olemusega. Lõike 3 kohaselt müüja vastutab ka asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis tekib pärast juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko üleminekut ostjale, kui asja lepingutingimustele mittevastavus tekkis müüja kohustuste rikkumisest tulenevalt. VÕS § 223 lg. 1 järgi müüjat loetakse müügilepingut oluliselt rikkunuks muu hulgas ka siis, kui asja parandamine või asendamine ei ole võimalik või ebaõnnestub või kui müüja keeldub õigustamatult asja parandamast või asendamast või ei tee seda mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist. Lõike 2 kohaselt Tarbijalemüügi puhul loetakse müüja oluliseks lepingurikkumiseks ka asja parandamise

lk 15 või asendamisega ostjale põhjendamatute ebamugavuste tekitamist. Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud juhul ei pea ostja määrama müüjale tema kohustuse täitmiseks käesoleva seaduse §-s 114 nimetatud täiendavat tähtaega ning võib muu hulgas lepingust taganeda. VÕS § 364 kohaselt läheb liisingueseme juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko liisinguvõtjale üle talle liisingueseme üleandmisega. VÕS § 365 lg. 1 järgi Liisinguvõtja võib esitada otse müüja vastu liisinguandja kui ostja nõude, mis tekib sellest, et müüja rikub liisinguandjaga sõlmitud müügilepingut. Sellist nõuet esitades on liisinguvõtjal kõik ostja õigused ja kohustused, välja arvatud eseme eest maksmise kohustus ja õigus nõuda eseme omandi üleandmist.Lõike 2 järgi Liisinguandja õigust müüjaga sõlmitud müügilepingust taganeda on liisinguvõtjal õigus teostada üksnes liisinguandja nõusolekul. VÕS § 366 järgi Liisingueseme hävimise või kasutuskõlbmatuks muutumise korral, samuti juhul, kui liisinguvõtja teostab liisinguandja asemel müüjaga sõlmitud müügilepingust tulenevat õigust lepingust taganeda, võib nii liisinguandja kui liisinguvõtja liisingulepingu ilma etteteatamiseta üles öelda.

VÕS § 367 lg 1 sätestab, et liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Sama paragrahvi lg 4 sätestab, et liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulude kindlakstegemisel lähtutakse liisinguvõtja poolt pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast, millest arvatakse maha lepingust tulenev intress ja muud summad, mis ei seondu liisingueseme omandamiseks tehtud kulutustega (lg. 2). Kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel (lg. 3). Liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. VÕS § 384 lg. 1 kui lepingu alusel tasumisele kuuluv summa makstakse täielikult või osaliselt pakkuja või kolmanda isiku poolt kolmanda isiku ja pakkuja vahelise kokkuleppe alusel antud krediidi arvel ning leping kujutab endast tarbijakrediidilepinguga majanduslikult seotud lepingut käesoleva seaduse § 414 tähenduses, loetakse tarbija käesoleva seaduse §-s 383 sätestatud tingimustel lepingust taganemise korral taganenuks ka tarbijakrediidilepingust ja sellega seotud kõrvallepingust. Lg. 2 kohaselt käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud juhul ei või tarbijalt tarbijakrediidilepingust taganemise korral nõuda intressi ega muude kulude tasumist. VÕS § 414. lg. 1 järgi müügileping moodustab tarbijakrediidilepinguga seotud lepingu, kui krediidilepingu eesmärk on ostuhinna tasumise finantseerimine ning mõlemaid lepinguid vaadeldakse majanduslikult ühtsena. Lepinguid vaadeldakse majanduslikult ühtsena, kui müüja annab ostuhinna finantseerimiseks krediiti ise, krediidiandja on tarbijakrediidilepingu ettevalmistamisel või sõlmimisel kasutanud müüja kaasabi või kui müügilepingu ese on tarbijakrediidilepingus sõnaselgelt kindlaks määratud.

lk 16 Lõike 2 kohaselt, kui tarbija taganeb tarbijakrediidilepingust vastavalt käesoleva seaduse §-s 409 sätestatule, võib ta taganeda ka tarbijakrediidilepinguga majanduslikult seotud müügilepingust. Müügilepingust taganemisele kohaldatakse käesoleva seaduse §-des 188–194 sätestatut. Kui krediidisumma on müüjale laekunud, lähevad müügilepingust taganemise korral tekkivad müüja õigused ja kohustused üle krediidiandjale. Lõike 3 kohaselt kui müüja ei täida tarbijakrediidilepinguga seotud müügilepingust tulenevat asja üleandmise kohustust või kui asi ei vasta lepingutingimustele ning müüja on õigustamatult keeldunud tarbija õiguskaitsevahendite rahuldamisest, võib tarbija müügilepingu alusel krediidiandja suhtes keelduda omapoolse kohustuse täitmisest. Kui tarbija on taganenud müügilepingust, võib ta taganeda ka müügilepinguga seotud krediidilepingust.

II Poolte vahel puudub vaidlus järgmiste asjaolude üle:

lk 17 tekkinud õiguste ja kohustuste kehtivust. Lepingu lõpetamiseks ei pea pöörduma kohtusse. Tegemist on kujundusõigusega, mille puhul saab õigussuhte subjekt ise ühepoolselt suhet muuta. Teine pool ei saa sellist suhte muutmist takistada kui kujundusõiguse materiaalsed eeldused on täidetud ja tagamise formaalset korda on täidetud. Seadus ei näe taganemisavaldusele ette vorminõuet ja seetõttu võib seda teha mistahes vormis. Sisuliselt on oluline, et avalduses ilmneks taganeda sooviva poole tahe, et ta tahab lepingut ühepoolselt lõpetada. Kostja esitatud taganemisavalduses on tahe sõnaselgelt väljendatud. Taganemine on kindlale isikule suunatud ühepoolne vastuvõtmist vajav tahteavaldus, mis jõustub kättesaamisest. Antud juhul edastati avaldus 03. 01. 2012 elektronpostiga .Seega on taganemise formaalsed eeldused täidetud. Küsimus on : kas taganemisavalduse tegemiseks olid täidetud ka materiaalsed eeldused? On selge, et müüja vastutab asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui mittevastavus on olemas juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ülemineku ajal ostjale, isegi kui mittevastavus ilmneb hiljem. Tarbijalemüügi puhul vastutab müüja asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis on olemas asja ostjale üleandmisel, isegi kui juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko üleminek lepiti kokku varasemaks ajaks. Tarbijalemüügi puhul vastutab müüja asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis ilmneb kahe aasta jooksul asja üleandmisest ostjale. Tarbijalemüügi puhul eeldatakse, et kuue kuu jooksul asja ostjale üleandmise päevast ilmnenud lepingutingimustele mittevastavus oli olemas asja üleandmise ajal, kui selline eeldus ei ole vastuolus asja või puuduse olemusega. Müüja ei vastuta asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui ostja lepingu sõlmimisel asja lepingutingimustele mittevastavust teadis või pidi teadma. Müüjat loetakse müügilepingut oluliselt rikkunuks muu hulgas ka siis, kui asja parandamine või asendamine ei ole võimalik või ebaõnnestub või kui müüja keeldub õigustamatult asja parandamast või asendamast või ei tee seda mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist. Tarbijalemüügi puhul loetakse müüja oluliseks lepingurikkumiseks ka asja parandamise või asendamisega ostjale põhjendamatute ebamugavuste tekitamist. Eeltooduga seoses ei pea ostja määrama müüjale tema kohustuse täitmiseks käesoleva seaduse §-s 114 nimetatud täiendavat tähtaega ning võib muu hulgas lepingust taganeda. Nagu selgub esitatud tõenditest, algasid probleemid autoga juba septembri lõpus, oktoobri alguses (vähem kui kuu peale liisinglepingu sõlmimist). Müüja püüdis sõidukit remontida, kuid tulemusteta. Sellega põhjustati kostjatele ebamugavusi, kuna auto seiskus korduvalt ja tuli toimetada remonditöökotta treileril. Hageja lepingust taganemisega ei nõustunud ja leidis, et autol tekkinud tehnilised probleemid on põhjustatud kostja 1 poolt, kes kasutas mittekvaliteetset kütust. Autol ilmnenud puuduste kohta on kostjad esitanud rea dokumente /t.l. 36-46/. Esimene probleem autoga tekkis juba septembris 2011. Tõendina on esitatud 25. 10. 2011 müüja poolt koostatud ülevaatuse akt /t.l. 36/ Remonditellimus tehti 07. 11. 2011. Auto anti müüjale üle 27. 10. 2011 (kohale viidud treileril). See tähendab, et tõendatud on puuduste esinemine sõidukil praktiliselt kuu aja jooksul peale selle üleandmist.

lk 18 Müüja vastu nõude esitamiseks peab ostja lisaks asja lepingutingimustele mittevastavuse aluseks olevatele puudustele tõendama ka asjaolu, et vastav puudus esines asjal juba temale üleandmise hetkel. Tarbijalemüügi korral eeldatakse, et puudus esines ka asja üleandmise hetkel, kui puudused ilmnevad asja üleandmisest kuue kuu jooksul. Antud juhul ilmnesid puudused juba paari kuu jooksul üleandmisest ja hageja ei ole tõendanud, et nende puuduste tekkimise põhjuseks oli kostja 1 tegevus. Kuigi hageja on väitnud, et tehnilised probleemid autoga tekkisid ebakvaliteetse kütuse kasutamise tagajärjel kostja poolt, ei pea kohus seda tõendatuks. Hageja on küll esitanud kütuseproovi analüüsi, kuid kuna seda proovi ei võetud kostja või tema esindaja juuresolekul, on see dokument kohtumenetluse seiskohalt kõlbmatu. Samuti ei tõenda see üheselt, et kütuse filtrite ja pumba probleemid ei esinenud sõidukil juba enne kostjatele üle andmist. Ka ei saa piirkiiruse hoidja ja rooli probleeme otseselt seostada kütusega. Liisinguvõtja võib esitada otse müüja vastu liisinguandja kui ostja nõude, mis tekib sellest, et müüja rikub liisinguandjaga sõlmitud müügilepingut. Sellist nõuet esitades on liisinguvõtjal kõik ostja õigused ja kohustused, välja arvatud eseme eest maksmise kohustus ja õigus nõuda eseme omandi üleandmist. Õige on hageja väide, et liisinguandja õigust müüjaga sõlmitud müügilepingust taganeda on liisinguvõtjal õigus teostada üksnes liisinguandja nõusolekul. Samas liisingueseme hävimise või kasutuskõlbmatuks muutumise korral, samuti juhul, kui liisinguvõtja teostab liisinguandja asemel müüjaga sõlmitud müügilepingust tulenevat õigust lepingust taganeda, võib nii liisinguandja kui liisinguvõtja liisingulepingu ilma etteteatamiseta üles öelda. Kuigi liisinguandja taganemisega ei nõustunud on müügilepingu olulise rikkumise korral on liisinguandja reeglina kohustatud taganemiseks vajaliku nõusoleku andma. Nii ka antud juhul, kuna müügilepingust taganeti seoses üleantud varal ilmnenud puudustega. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kostja taganemine müügilepingust on kehtiv kuna kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei saa mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtajani.

lk 19 Müügileping moodustab tarbijakrediidilepinguga seotud lepingu, kui krediidilepingu eesmärk on ostuhinna tasumise finantseerimine ning mõlemaid lepinguid vaadeldakse majanduslikult ühtsena. Lepinguid vaadeldakse majanduslikult ühtsena, kui müüja annab ostuhinna finantseerimiseks krediiti ise, krediidiandja on tarbijakrediidilepingu ettevalmistamisel või sõlmimisel kasutanud müüja kaasabi või kui müügilepingu ese on tarbijakrediidilepingus sõnaselgelt kindlaks määratud. Kui tarbija taganeb tarbijakrediidilepingust vastavalt käesoleva seaduse §-s 409 sätestatule, võib ta taganeda ka tarbijakrediidilepinguga majanduslikult seotud müügilepingust. Müügilepingust taganemisele kohaldatakse käesoleva seaduse §-des 188–194 sätestatut. Kui krediidisumma on müüjale laekunud, lähevad müügilepingust taganemise korral tekkivad müüja õigused ja kohustused üle krediidiandjale. Kui müüja ei täida tarbijakrediidilepinguga seotud müügilepingust tulenevat asja üleandmise kohustust või kui asi ei vasta lepingutingimustele ning müüja on õigustamatult keeldunud tarbija õiguskaitsevahendite rahuldamisest, võib tarbija müügilepingu alusel krediidiandja suhtes keelduda omapoolse kohustuse täitmisest. Kui tarbija on taganenud müügilepingust, võib ta taganeda ka müügilepinguga seotud krediidilepingust. Kuna puudused sõidukil ilmnesid juba esimestel kuudel peale selle üleandmist oli lepingust taganemine õigustatud ja koos müügilepingust taganemisega oli kostja 1 õigustatud taganema ka müügilepinguga seotud liisinglepingust. Kuna juba 27. 10. 2011 anti sõiduk üle müüjale, ei saanud kostjalt 1 oodata ka tema lepingujärgsete kohustuste täitmist. Kuna käenduse näol on tegemist aktsessoorse kohustusega, siis kuna ei ole põhinõuet, ei saa esitada nõuet ka käendaja vastu. III Lisaks eelnevale on poolte vahelise vaidlus esemeks ka küsimus, kas ja millises ulatuses on hageja nõue kostjate vastu õigustatud, arvestades kohtu poolt tuvastatud asjaolusid. TsMS § 230 lg. 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama naid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kohtu hinnangul hageja seda teinud ei ole, kuna on lähtunud vaid eeldusest, et on ise lepingu üles öelnud. Tegelikult oli kostja 1 selleks ajaks juba lepingust taganenud. Kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingust taganeda, vabastab lepingust taganemine mõlemad pooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Taganemine ei mõjuta lepingust enne taganemist tekkinud õiguste ja kohustuste kehtivust. See tähendab, et pooled peavad tagastama teineteisele üleantu või hüvitama selle väärtuse ja andma välja saadud kasu. Sellest tulenevalt võib hagejapoolsest nõudest põhjendatuks lugeda nõude osa, mis oli sissenõutavaks muutunud enne 03. jaanuari 2012, e . liisingumakse summas 117,80 €. Peale lepingust taganemist tehtud kulutused jätab kohus kostjatelt välja mõistmata. Ka ei rahulda kohus nn. müügikahjumi nõuet summas 1927,42 eurot, sest hageja ei ole tõendanud asjaolusid, miks sõidukit ei olnud võimalik müüa kõrgema hinnaga (jääkmaksumus). Esitatuid asjaolusid arvestades oli sõiduki väärtus selle müügi ajal tegelikult oluliselt madalam kui selle müügihinnaks määrati. Hageja ei ole üheselt tõendanud auto turuväärtust. Samuti jätab kohus välja mõistmata viivise, kuna leiab, et viivise väljamõistmine kostjatele oleks äärmiselt ebaõiglane ja ebamõistlik.

lk 20

Menetluskulud TsMS § 163 lg. 1 järgi hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Seoses hagi osalise rahuldamata jätab kohus menetluskulud poolte endi kanda.

Kohtunik: Külli Mõlder

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.