Võlaõigus › Kindlustuslepingud - Hagid kindlustusandja vastu

Hageja juhtimisõiguse peatumist ei saa võrdsustada isikutega, kes juhivad sõidukit alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine mõju all. Asjaolu, et kostja peab hagejaga tehtud koostööd usalduslikuks, kinnitab 27.10.2012 kostja poolt hagejale saadetud kiri. Samas esitas kostja 19.01.2012 hagejale tagasinõude nr 23-3/216. Seega on kostja käitumine vastuoluline. Hageja on tasunud kostjale kahjuhüvitise katteks 208, 28 eurot ning palus võlaõigusseaduse (VÕS) § 140 lg 1 alusel kohtul vähendada kahjuhüvitist 208, 28 euroni (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-25-04, nr 3-2-1-59-05). Hageja ei pannud toime tahtlikku jämedat õigusrikkumist LKindlS § 48 lg-s 2 toodud loetelust. Hageja poolt toimepandud väärtegu kvalifitseeriti mootorsõidukijuhi poolt varalise kahju või ettevaatamatusest tervisekahjustuse tekitamisena LS § 223 lg 1 järgi. Väärteoasi lõpetati otstarbekuse kaalutlusel põhjendusega, et hageja sai liiklusõnnetuse tagajärjel palju kannatada nii varaliselt kui ka hingeliselt. Liiklusseadus ei kohtle võrdselt isikuid, kellelt on juhtimisõigus ära võetud ja isikuid, kellel juhiluba on aegunud. Sellist suhtumist loevad heas usus tegutsevad isikud mõistlikuks (VÕS §-d 6 ja 7). Kostja käitumine on hea usu põhimõttega vastuolus. Kostja esitas regressinõude hageja vastu sõltumata tema süü astmest ja asjaolust, kas liiklusõnnetuse toimumise ja hageja poolt toimepandud rikkumise vahel on põhjuslik seos. Liikluskindlustus on kohustuslik kindlustus, mille eesmärgiks on tagada kõigile liiklejatele kindlustuskaitse, kui kindlustatu käitumises ei esine jämedat õigusrikkumist. Hagejal oli kehtiv liikluskindlustus. Kehtiva juhiloa puudumise ja liiklusõnnetuse vahel puudub põhjuslik seos. Tagasinõude esitamine eeldab kindlustusandja kaalutlusotsust. Hageja toimepandud rikkumist ei saa lugeda selliseks õigusrikkumiseks, mis annab kostjale aluse esitada tagasinõue. Samuti on juhiloa kehtivusaeg (10 a) piisavalt pikk, et juht muutuks tähelepanematuks juhiloa kehtivuse lõppemise tähtaja suhtes. Paljud inimesed unustavad, millal nende juhiloa kehtivus lõpeb, seetõttu on võimalik riigiportaalist (www.eesti.ee) tellida meeldetuletusi. Hagejal kui vanemal inimesel puudub riigiportaali kasutamise kogemus. Kostja vastuväited hagile Kostja palus jätta hagi rahuldamata. Tuginedes LS § 94 lg-le 1 ning § 124 lg-tele 1 ja 3 oli hagejal juhiloa aegumisest alates (09.07.2011) sõiduki juhtimisõigus peatunud ning 08.10.2011 liiklusõnnetuse toimumise hetkel oli tal sõiduki juhtimine juhtimisõiguse ajutise puudumise tõttu keelatud. Kuivõrd juhtimisõiguse peatumine on LS § 124 lg 1 kohaselt mootorsõiduki juhtimise ajutine keelamine, mis on ka sõiduki juhtimisõiguse ajutine puudumine LS § 94 lg 1 tähenduses, siis kostjal on õigus esitada tagasinõue LKindlS § 48 lg 2 p 4 alusel ka isiku vastu, kes põhjustab liiklusõnnetuse hetkel, kui tema juhtimisõigus on peatunud juhiloa kehtivuse lõppemise tõttu. Sama tõlgendust toetab see, et kuna juhi tervisetõendi kehtivus on üldjuhul seotud isiku juhiloa kehtivusega (LS § 101 lg-d 3 ja 8) ning isiku nõuetele vastav terviseseisund on oluliseks tingimuseks sõiduki juhtimisele lubamisel (LS § 100 lg 1), siis juhiloa kehtivuse lõppemisel isikul sõiduki juhtimise ajutine keelamine on mõistlik, tagamaks, et sõidukit ei juhiks isik, kelle terviseseisund ei olnud kontrollitud pika aja jooksul. LKindlS § 48 lg 2 sätestab formaalsed alused, mille puhul peab kindlustusvõtja ise kandma kulutused, mida kindlustusandja on hüvitanud tema eest tulenevalt liikluskindlustuse lepingust. LKindlS § 48 lg 2 kohaldamise eelduseks ei ole põhjusliku seose olemasolu hagejapoolse rikkumise ja tekitatud kahju vahel. Antud juhul on LKindlS § 48 lg 2 p 4 formaalsed eeldused täidetud, mistõttu kostja tagasinõue hageja vastu on õigustatud. LKindlS § 48 lg 2 p 4 ei sätesta piiranguid kindlustusandja poolt esitatava tagasinõude suuruse osas (erinevalt nt LKindlS § 48 lg 2 p-dest 8 ja 9). Nõude alus on sätestatud LKindlS-s, mis on ühtlasi ka lepingutingimusteks liikluskindlustuse lepingu puhul - iga kindlustusvõtja peab olema teadlik selles sätestatud normidest ja tagajärgedest, mis saabuvad, kui neid nõudeid ei täideta. Samuti tuleneb kohustus oma juhiluba õigeaegselt vahetada LS-st. Seetõttu ei ole hageja vastu

LKindlS § 48 lg 2 p 4 alusel esitatud tagasinõue hea usu vastane VÕS § 6 mõttes. Hagejal on alati võimalus vältida LKindlS § 48 lg 2 p-s 4 sätestatud tagajärje saabumist, kui ta täidab liiklust reguleerivaid sätteid. Samuti on vale hageja viide VÕS §-le 140, kuna kostja nõude aluseks ei ole kahju hüvitamine. Kostja nõue tuleneb seadusest, mis on ühtlasi liikluskindlustuse lepingu osaks. Antud juhul saab tagasinõuet vähendada üksnes poolte kokkuleppel ning kostja on kohtuväliselt oluliselt vähendanud hageja vastu esitatud tagasinõuet, loobudes kahjujuhtumi käsitluskuludest LKindlS § 48 lg 3 alusel. Hageja on sellega nõustunud ning asunud sõlmitud kokkulepet täitma. Seega puudub alus kostja tagasinõude kohtu poolt vähendamiseks. Kostja on pakkunud hagejale võimalust tagasinõuet vähendada, mida hageja ei ole aktsepteerinud. Maakohtu otsus Pärnu Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Vaidlus puudub selles, et hageja ja kostja vahel oli 08.10.2011, s.o päeval, mil hageja sattus liiklusõnnetusse, kehtiv (kuni 08.11.2011) liikluskindlustuse leping, poliis nr 50055762. Pooled ei vaidle, et hagejal puudus 08.10.2011 kehtiv juhiluba, kuna selle kehtivusaeg lõppes 10.07.2011. Kostja esitas hageja vastu tagasinõude LKindlS § 48 lg 2 p 4 ja lg 3 ning LS 94 lg 1 alusel, kuna hagejal puudus liiklusõnnetuse toimumise hetkel vastava kategooria sõiduki juhtimisõigus, sest tema juhiloa kehtivusaeg oli lõppenud 10.07.2011. Hageja väitel ei märganud ta oma juhiloa kehtetust: juhiloa kehtivuse aeg on 10 aastat, mis on piisavalt pikk aeg selleks, et juht muutuks tähelepanematuks juhiloa kehtivuse lõppemise tähtaja suhtes. Pärast liiklusõnnetuse toimumist juhtis politsei hageja tähelepanu juhiloa kehtetusele ning hageja läbis tervisekontrolli tõrgeteta ja uuendas juhiloa esimesel võimalusel. Kehtetu juhiloaga sõitmise eest ei algatatud hageja suhtes väärteomenetlust. Hageja väitel põhjustas liiklusõnnetuse tähelepanematus, kehtivate juhilubade puudumise ja õnnetuse vahel puudub põhjuslik seos. Kehtiva juhiloa puudumine ei suurendanud kindlustusriski. Hagejal oli kehtiv liikluskindlustus. Tegemist oli formaalse rikkumisega. LKindlS § 48 lg 2 p 4 kohaselt on kindlustusandjal või Garantiifondil õigus esitada tagasinõue kahju tekitanud sõiduki valdaja või omaniku vastu, kui sõidukit juhtinud isik ei omanud vastava kategooria sõiduki juhtimise õigust või sõidukijuhtimise õigus oli peatatud või sõiduki juhtimine oli üle antud vastava kategooria sõiduki juhtimise õiguseta isikule. LS § 124 lg 1 sätestab, et juhtimisõiguse peatamine või peatumine on mootorsõiduki juhtimise ajutine keelamine. Sama sätte lg 3 p 1 kohaselt peatub mootorsõiduki juhtimisõigus, kui juhiloa kehtivusaeg on lõppenud. Käesoleva asja lahendamise seisukohalt on otsustava tähtsusega juhiloa kehtivuse tähendus mootorsõiduki juhtimise õiguse olemasolu tuvastamisel. Riigikohus on lahendi nr 3-1-1-18-10 p-s 6 märkinud, et juhtimisõigus ei ole inimese nö sünnipärane õigus, kuna seda tuleb riigilt taotleda liiklusseaduses ja selle alusel antud õigusaktides sätestatud tingimustel (Riigikohtu lahend nr 3-1-1-86-09, p 7.3). Seadus ei sätesta otsesõnu juhtimisõiguse tähtaega, kuid liiklusõnnetuse toimumise ajal kehtinud LS § 97 lg 1 kohaselt anti juhiluba välja kehtivusega üldjuhul kümme aastat, misjärel tuli juhiluba vahetada. Seeläbi ei kontrollita üksnes juhtimisõigust tõendava dokumendi vastavust formaalsetele kehtivusnõuetele, vaid ka seda, kas juhiloa vahetaja vastab jätkuvalt LS § 100 lg-s 1 loetletud juhtimisõiguse andmise tingimustele (nt kas tema alaline elukoht on Eestis ning kas tema vanus ja terviseseisund vastab kehtivatele nõuetele). Kuigi juhiloa füüsiline olemasolu sõiduki juhil ei ole samastatav mootorsõiduki juhtimise õiguse olemasoluga (Riigikohtu lahend nr 3-1-1-76-06, p 5), võib seadusandja siiski teatud juhtudel siduda sõiduki juhtimise õiguse olemasolu juhiloa kehtivusega. Seda ongi tehtud LS § 129 lg-s 4 ja Majandus- ja kommunikatsiooniministri 21.06.2011 määruse nr 50 "Mootorsõidukijuhi eksamineerimise, talle juhtimisõiguse andmise kord ja juhiloa vormid ning nõuded eksamisõidukitele" (määrus) § 19

lg-s 6. Nendest sätetest nähtub, et kui isik ei ole vahetanud juhiluba 5 aasta jooksul selle kehtivuse tähtaja möödumisest arvates, saab ta juhtimisõiguse taastada, kui ta sooritab edukalt liiklusteooriaja sõidueksami. Mõiste "juhtimisõiguse taastamine" kasutamisest võib järeldada, et kuigi liiklusseadus ei näe seda expressis verbis ette, tingib juhiloa kehtetus siiski juhtimisõiguse puudumise. Juhtimisõiguse olemasolu sõltuvust juhiloa kehtivusest on Riigikohus tunnistanud ka LS § 27 lg 4 tõlgendamisel (3-2-1-4-10, p 11). Pärast juhiloa kehtivuse lõppemist kuni juhiloa vahetamiseni puudub isikul juhtimisõigus ja mootorsõidukit ta juhtida ei tohi. Määruse § 19 lg-st 6 ja §-st 22 nähtub, et 5 aasta jooksul pärast juhiloa kehtivuse lõppemist võib juhiluba vahetada eksameid sooritamata. Nõuetekohase taotluse esitamisel liiklusregistribüroole taastatakse isiku juhtimisõigus ja antakse välja uus juhiluba. Järeldust, et kuni juhiloa vahetamiseni puudub kehtivuse kaotanud juhiloaga isikul juhtimisõigus ja ta ei tohi seni mootorsõidukit juhtida, toetab ka LS § 129 lg-st 4 tulenev nõue kontrollida enne juhtimisõiguse taastamist vähemalt 5 aasta jooksul sõiduki juhtimisest eemal olnud isiku teadmisi ja oskusi. Samasugune eesmärk kontrollida sõiduki juhtimisest eemal olnud isiku teadmisi ja oskusi - on näiteks ka esmase juhiloa väljaandmist puudutava LS §-s 98 sisalduva regulatsiooni aluseks. Lähtudes eeltoodust esineb alus hagejal 08.10.2011 kehtiva juhiloa puudumise samastamiseks juhtimisõiguse puudumisega ning kostja poolt hagejale LKindlS § 48 lg 2 p 4 ja § 48 lg 3 alusel esitatud tagasinõue on õigustatud. LKindlS § 48 lg 2 sätestab formaalsed alused, mille puhul seadusandja on leidnud, et nendes sätestatud koosseisu realiseerimisel peab kindlustusvõtja ise kandma kulutused, mida kindlustusandja on hüvitanud tema eest tulenevalt liikluskindlustuse lepingust. LKindlS § 48 lg 2 sätestatud aluste kohaldamise eelduseks ei ole põhjusliku seose olemasolu nendes sätestatud kindlustusvõtja poolse rikkumise ja tekitatud kahju vahel ning kindlustusandjal tekib alati õigus nõuda tema poolt kannatanule kahju hüvitamisel kantud kulutuste tagasinõudmist kindlustusvõtjalt, kui on täidetud konkreetse LKindlS § 48 lg-s 2 sätestatud tagasinõude eeldused. Seetõttu ei ole kostja nõue ka hea usu põhimõtte vastane ning nõude esitamine ei sõltu sellest, kui pikaaegne kostja klient hageja on. Apellatsioonkaebus Hageja palub apellatsioonkaebuses Pärnu Maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Maakohus on vääralt leidnud, et hagejal puudus liiklusõnnetuse toimumise ajal mootorsõiduki juhtimisõigus. Kostja tagasinõue, mis tugineb LKindlS § 48 lg 2 p-le 4 ja lg-le 3 ning LS § 94 lg-le 1, on alusetu. Hageja juhiload olid liiklusõnnetuse toimumise hetkeks olnud kehtetud vähem kui kolm kuud. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 3 kohaselt tõlgendatakse seaduse sätet koos seaduse teiste sätetega, lähtudes seaduse sõnastusest, mõttest ja eesmärgist. LS § 124 lg 1 ja Majandus- ja kommunikatsiooniministri 21. juuni 2011 määruse nr 50 mõtte kohaselt on hagejal, kelle juhiload olid lühiajaliselt kehtetud, vastava kategooria sõiduki juhtimise õigus. Juhtimisõigus oli lihtsalt peatunud, mille tõttu oli hagejal sõiduki juhtimine ajutiselt keelatud. LS § 94 lg 1 kohaselt võib mootorsõidukit juhtida isik, kellel on vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigus ning kelle juhtimisõigust ei ole peatatud, ära võetud või kehtetuks tunnistatud või keda ei ole juhtimiselt kõrvaldatud. Määruse § 16 lg 1 kohaselt tekib juhtimisõigus nõutavate eksamite sooritamisega. Isik, kes sõitis autoga ajal, kui tal oli LS § 124 lg 1 kohaselt mootorsõiduki juhtimine ajutiselt keelatud, pani LS § 201 lg 2 mõttes toime väärteo. Väärteo toimepanemine ei anna kostjale alust LKindlS § 48 lg 2 p 4 ja lg 3 kohaldamiseks, sest juhiloa kehtetuks muutumisega on isikul sõiduki juhtimisõigus alles, juhtimisõigus on lihtsalt peatunud ja isikul on sõiduki juhtimine ajutiselt keelatud. LS ja määrus eristavad juhtimisõiguse taastamist ja juhiloa vahetamist. Määruse § 22

käsitleb juhiloa vahetamise muid juhtumeid, sh on lg-s 1 märgitud, et Eestis väljaantud juhiluba vahetatakse omaniku taotluse alusel kehtivuse lõppemisel. Määruse § 19 kehtestab juhtimisõiguse taastamise korra. Määruse § 14 lg 1 teise lause kohaselt saab isik juhtimisõigust taotleda juhul, kui isikul on juhtimisõigus ära võetud või peatatud, siis väljastatakse talle juhtimisõigust tõendav dokument pärast juhtimisõiguse taastumist. Kuna hageja juhiluba oli liiklusõnnetuse toimumise hetkel olnud kehtetu vähem kui kolm kuud, ei vajanud hageja juhtimisõiguse taastamist. Hageja esitas koheselt pärast liiklusõnnetuse toimumist avalduse juhilubade vahetamiseks, läbis tervisekontrolli tõrgeteta ja talle anti uus juhiluba. LKindlS § 48 lg 2 p 4 kohaselt on kindlustusandjal õigus esitada tagasinõue kahju tekitanud sõiduki valdaja vastu, kui sõidukit juhtinud isik ei omanud vastava kategooria sõiduki juhtimise õigust või sõiduki juhtimisõigus oli peatatud või oli sõiduki juhtimine antud üle vastava kategooria sõiduki juhtimise õiguseta isikule. Isegi kui eeldada, et hagejal puudus juhiloa kehtivusaja lõppemise tõttu mootorsõiduki juhtimisõigus, ei ole kostjal õiguslikku alust hageja vastu tagasinõuet esitada, kuna hageja ei kuulunud ühegi LKindlS § 48 lg 2 p-s 4 kirjeldatud alternatiivse kategooria alla. LS järgi on juhtimisõiguse peatamine ja peatumine erinevad mõisted (LS § 124 lg-d 2 - 7). LKindlS § 48 lg 2 p-s 4 ei ole nähtud ette tagasinõude esitamise õigust isiku vastu, kelle juhtimisõigus oli peatunud. Seadusandja on põhimõtteliselt otsustanud mitte anda tagasinõude esitamise õigust selliste isikute vastu, kuna isikud, kes juhivad sõidukit vaatamata nende juhtimisõiguse peatumisele, teevad seda üldjuhul ettevaatamatusest. Juhul kui eeldada, et kostjal on õigus esitada hageja vastu tagasinõue, on maakohus rikkunud TsMS § 442 lg-t 5, jättes lahendamata hageja taotluse vähendada tasumisele kuuluvat summat VÕS § 140 lg 1 alusel 208, 28 euroni. Olukorras, kus hagejal oli kehtiv vastutuskindlustuse leping ning ta juhtis sõidukit ettevaatamatusest juhtimisõiguse peatumise ajal, oleks äärmiselt ebaõiglane kohustada hagejat kandma liiklusõnnetusega põhjustatud kahju täies ulatuses. Liikluskindlustuse mõte on selles, et vastava lepingu sõlminud ja kindlustusandjale vastava tasu maksnud sõiduki valdaja või omanik ei pea ise kandma tema poolt liikluses tekitatud kahjusid. Kahjuhüvitise peavad kindlustusandjale hüvitama need sõiduki valdajad või omanikud, kes on rikkunud seaduse nõudeid oluliselt ja tahtlikult. Arvestada tuleb ka asjaoluga, et tagasinõude esitaja on kindlustusselts, kelle majandustegevuses on peamiseks sissetuleku allikaks kindlustusmaksed, mitte tagasinõuetest saadav. Hageja palub hüvitise vähendamisel arvestada oma majanduslikku olukorda: ta on vanaduspensionär, kellelt nõutakse formaalse eksimuse eest summat, mis ületab tema ühe aasta pensioni. Kehtivate juhilubade puudumise ja liiklusõnnetuse vahel puudub põhjuslik seos. Hageja põhjustas liiklusõnnetuse ja kannatanul tekkis tema vastu kahjunõue. Kui Eestis puuduks liikluskindlustuse instituut, oleks kannatanu tõenäoliselt esitanud hageja vastu kahjuhüvitise nõude kohtule ning hagejal oleks VÕS § 140 lg 1 alusel õigus taotleda kahjuhüvitise vähendamist. LKindlS § 48 alusel kahjutekitanu vastu esitatav tagasinõue on olemuselt kannatanule kahju hüvitanud isiku nõue kahjutekitanu vastu, seega on VÕS § 140 lg 1 kohaldatav. Kui kohus leiab, et VÕS § 140 lg 1 ei ole otsekohaldatav, kuulub viidatud säte kohaldamisele analoogia alusel. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Ringkonnakohtu otsuse põhjendus Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et Pärnu Maakohtu kaevatav otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 2 peab ringkonnakohus võimalikuks teha uue otsuse ning hagi kohustuse puudumise tuvastamiseks rahuldada.

Hageja esitas hagi kostja vastu kohustuse puudumise tuvastamiseks, tulenevalt asjaolust, et kostja nõudis hagejalt kui kahju tekitanud sõiduki valdajalt kannatanule väljamakstud kahjusumma hüvitamist (hageja on kostjale juba tasunud 208, 28 eurot, mille suhtes tal nõuet ei ole). Kostja nõue tugines eelkõige LKindlS § 48 lg 2 p 4 esimesel alternatiivil, mille järgi on kindlustusandjal õigus esitada tagasinõue kahju tekitanud sõiduki valdaja või omaniku vastu, kui sõidukit juhtinud isik ei omanud vastava kategooria sõiduki juhtimise õigust. Kostja kinnituse kohaselt ei vaidlusta ta seda, et hagejal oli juhtimisõigus kui niisugune olemas, kuid tal oli ajutiselt keelatud mootorsõidukit juhtida (LS § 124 lg 1), millest tulenevalt puudus tal ajutiselt ka juhtimisõigus (07.06.2012 menetlusdokument - tl 2-6). 22.10.2012 täiendavas vastuses (tl 59-61) tugines kostja kahele LKindlS § 48 lg 2 p 4 alusel esitatava tagasinõude eelduse olemasolule: juhiloa kehtivusaja lõppemise tõttu oli hageja juhtimisõigus peatunud, mis annab samuti aluse tagasinõude esitamiseks. Hageja ei vaidlusta, et juhtis liiklusõnnetuse toimumise ajal sõidukit ning tal puudus kehtiv juhiluba: tema juhiloa kehtivusaeg oli ligi kolm kuud enne toimunud sündmust lõppenud. Vaidlust ei ole samuti selles, et poolte vahel oli sõlmitud liikluskindlustuse leping, mis kehtis ka liiklusõnnetuse toimumise ajal. Pooled vaidlevad selle üle, kas juhiloa kehtivusaja lõppemist (juhiloa õigeaegselt vahetamata jätmist) saab hinnata sõiduki juhtimisõiguse puudumiseks, mis annab aluse kohaldada LKindlS § 48 lg 2 p 4 ja lg 3, millest tulenevalt on kostjal õigus esitada hageja vastu tagasinõue. Pärnu Maakohus jättis hagi rahuldamata, sest leidis, et hageja on kohustatud tekitatud kahju kindlustusandjale hüvitama. Ringkonnakohus selle järeldusega ei nõustu. Õige on küll maakohtu käsitlus kehtiva juhiloa puudumise ja sõiduki juhtimise keelu omavahelisest seosest, mis aga üheselt ei tähenda, et kostjal on õigus esitada hageja vastu LKindlS § 48 lg 2 p 4 ja lg 3 alusel tagasinõue. LKindlS § 48 lg 2 sätestab formaalsed alused, mille puhul peab kindlustusvõtja ise kandma kulutused, mis kindlustusandja on liikluskindlustuse lepingust tulenevalt tema eest hüvitanud. Juba nimetatud sättes endas tehakse vahet vastava kategooria sõiduki juhtimise õiguse puudumisel ja vastava õiguse peatamisel, mistõttu rääkida juhtimisõiguse puudumisest üldises tähenduses praegusel juhul ei saa (pealegi oli hageja juhtimisõigus kehtiva liiklusseaduse kohaselt peatunud, mitte peatatud). Kuigi kehtiv seadus keelab isikul nii juhtimisõiguse peatamise kui peatumise korral ajutiselt mootorsõidukit juhtida, ei saa ka liiklusseaduse tähenduses neid mõisteid samastada juhtimisõiguse kui niisuguse puudumisega. Liiklusseaduses kui tervikus tehakse vahet, mis põhjusel on isik ajutiselt juhtimisõigusest ilma jäänud (jäetud). Nii sätestab mootorsõiduki juhtimisõiguse taastamise regulatsioon oluliselt erinevad tingimused neile, kelle juhiluba on jäänud kehtivuse tähtaja möödumisel vahetamata (LS § 129). Ka LS § 94 lg 1 kohaselt võib mootorsõidukit juhtida isik, kellel on vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigus ning kelle juhtimisõigust ei ole peatatud, ära võetud või kehtetuks tunnistatud või keda ei ole juhtimiselt kõrvaldatud. Selles sättes ei ole kõnealusesse mõistesse eraldi hõlmatud isikuid, kelle juhtimisõigus on peatunud. LKindlS § 48 lg 2 sätestab formaalsed alused, mille puhul peab kindlustusvõtja ise kandma kulutused, mida kindlustusandja on liikluskindlustuse lepingust tulenevalt hüvitanud tema eest. Kuigi nimetatud sätte kohaldamise eelduseks ei ole põhjusliku seose olemasolu kindlustusvõtja poolse rikkumise ja tekitatud kahju vahel, on selle normi eesmärgiks siiski anda kindlustusandjale tagasinõudeõigus siis, kui sõidukit juhtinud isiku rikkumise tõttu suureneb kahjuliku tagajärje saabumise tõenäosus. Uue juhiloa õigeaegne taotlemata jätmine ei mõjutanud antud juhul kindlustusjuhtumi toimumise tõenäosust, s.o hageja oskusi ja võimet sõidukit juhtida. Kindlustusandjale tagasinõudeõiguse andmine muul põhjusel kui kindlustusriski võimalikkuse suurenemine, ei oleks õiglane ega kooskõlas hea usu põhimõttega. Olukorras, kus hageja on kindlustuslepingut korrektselt täitnud, on juhiloa vahetamise kohustuse lühiajalise rikkumise tõttu hagejale liikluskahju hüvitamise kohustuse panemine ebaproportsionaalne.

Praegusel juhul puudusid takistused väljastada hagejale uus juhiluba uueks tähtajaks, mistõttu ei ole alust viidata ka võimalikele terviseprobleemidele, mis võisid juhiloa kehtivusaja lõppemisel ilmneda ning kindlustusriski suurendada. Juhiloa ja tervisetõendi uuendamine vaid mõned kuud hiljem ei võimalda järeldada, et vahepealsel perioodil ei olnud hageja võimeline sõidukit nõuetekohaselt juhtima. Eeltoodud põhjustel ei ole alust anda kostjale LKindlS § 48 lg-st 2 tulenevat õigust tagasinõudeks hageja kui kindlustusvõtja vastu. Hageja nõue kohustuse puudumise tuvastamiseks on seega põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.

Menetluskulude jaotus Kuna ringkonnakohus rahuldab hageja apellatsioonkaebuse, tühistab esimese astme kohtu otsuse ja rahuldab hagi, siis jäävad menetluskulud kostja kanda (TsMS § 162 lg 1).

Ü. Jänes

U. Loonurm

I. Nõmm

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.