Võlaõigus › Töövõtulepingud

S e l g i t u s e d:

Hageja nõue OÜ Nattelco esitas 14. mail 2012. a. Harju Maakohtusse hagi SKA Inseneribüroo OÜ vastu võla 30.015, 60 euro (sealhulgas põhivõlg 15.007, 80 eurot ja viivis 15.007, 80 eurot) väljamõistmiseks. Hagiavalduse ja selle täpsustuste kohaselt on hageja ja kostja vahel suuliselt sõlmitud töövõtuleping, mille kohaselt kohustus hageja kostjale koostama Pärnu mnt. (Laane tn. - Hiiu tn.) rekonstrueerimise projektiga seonduvalt tänavavalgustuse-, sidekanalisatsiooni-, sideümberlülituse- ja elektriprojektid. Töö tegemise tähtaeg oli maikuu 2009. a. ning lepingu maksumus 199.000 krooni + käibemaks, seega kokku 234.820 krooni. Hageja on kostjale nimetatud projektid üle andnud elektroonilisel kujul 14. mail 2009. a. töötaja A A e-kirja manuses. Paberkandjal on projektid üle antud 15. mail 2009. a., selle kohta on koostatud ja poolte poolt allkirjastatud üleandmise-vastuvõtmise akt, millest nähtuvalt on kostja hagejalt projektid vastu võtnud. Aktist nähtub, et projektide koostamise eest kohustub kostja hagejale tasuma 199.000 krooni, millele lisandub käibemaks. Samuti nähtub aktist, et hageja on koostanud, kostjale üle andnud ja kostja vastu võtnud foorikanalisatsiooniprojekti ja alajaamadeprojekti. Hageja on esitanud kostjale 30. juuni 2009. a. arve nr. 19 summas 234.820 krooni, mida kostja ei ole tasunud. Hageja on esitanud kostjale 10. mai 2010. a. arve nr. 38 võlgnetavalt kohustuselt maksmisele kuuluva viivise osas põhikohustusega võrdses ulatuses, arvestades arvel nr. 19 näidatud kohustuse täitmisega viivitamisele kohalduvat viivise määra 0, 5%. Ka seda arvet ei ole kostja tasunud. Vastuseks kostja väidetele leidis hageja, et kostja ei ole tõendanud tema vastuväidete aluseks olevaid asjaolusid. Kostja pole esitanud mistahes tõendeid selle kohta, nagu ei oleks tööd tehtud tähtaegselt. Kuigi kirjalikest materjalidest tööde teostamise tähtaeg ei nähtu, pidid tööd hageja ja kostja vahelise kokkuleppe kohaselt valmis saama 2009. a. mais, et peatöövõtja

2(8)

saaks alustada juunis 2009. a. hageja koostatud projektide alusel ehitustöid Pärnu mnt. rekonstrueerimisel. Ehitustöödega alustatigi edukalt juunis 2009. a. Kui kostja vaidleb sellele asjaolule vastu vaidleb, soovib hageja seda tõendada (näiteks ehituspäevikutega). Kui kostja soovib viivitusele tugineda, peab ta seda tõendama. Puuduvad tõendid kostja väidetava kahju kohta, mida kostja pidi justkui kandma hageja väidetavate rikkumiste tõttu. Samuti on tõendamata, et hageja teostatud tööd ei vastanud nõuetele. Kostja esindaja Siim Kadaku poolt hageja töötajale A A 8. juunil 2009. a. saadetud e-kirjas ei ole puudusi piisavalt kirjeldatud, selles sisalduvatele küsimustele on sama päeva e-kirjaga vastatud. Kostja 20. mai 2010. a. kirjast ega pooltevahelisest e-kirjavahetusest ei ole võimalik teha järeldusi kostja poolt hagejale etteheidetavate puuduste kohta. Osas, milles kostja juhised olid põhjendatud, siis hageja tööd nendega vastavusse. Puuduste kohta tehtud avaldused olid esitatud ettekäänetena lepingujärgse tasu maksmisest hoidumiseks. Alusetu on etteheide, justkui ei oleks tööd täies ulatuses üle antud. 20. mai 2009. a. pretensioonis heidab kostja hagejale alusetult ette, et ta ei ole saanud valgusfoori süsteemide paigaldamise projekti, see ei olnud aga pooltevahelise töövõtulepingu esemeks. Teostatud tööde üleandmise ja vastuvõtmise aktist nähtub, et kokkulepitud tasu hõlmas üksnes tänavavalgustusprojekti, sidekanalisatsiooniprojekti, side-ümberlülitusprojekti ja elektriprojekti maksumust, ülejäänud projekte ei pidanudki koostama hageja. Samas seoses hageja ja kostja vahel töövõtulepingu sõlmimisega pöördus kostja hageja poole, et hageja soovitaks temale foori- ja alajaamade projekti teostajat. Hageja soovitas kostjale T. Roosileht&KO OÜ-d, kes ei olnud samas hageja alltöövõtja, nagu kostja ekslikult märgib. Vastastikusel kokkuleppel aitas hageja T. Roosileht&KO OÜ koostatud projekte üle vaadata ja vahendas pooltevahelist suhtlust, kuid ei pidanud töid teostama ega nende eest ka tasu saama. Kostja on faktiliselt tööd vastu võtnud, nagu nähtub ka aktist. Kui kostja oleks tööd jätnud vastu võtmata, oleks ta pidanud need hagejale tagastama ning soovi korral tasu maksmise kohustusest vabaneda, ka lepingust taganema. Seda kostja teinud ei ole. Hageja koostatud projektide alusel on toimunud ehitustööd Pärnu mnt. Laane tn.- Hiiu tn. lõigul ning hageja koostatud projektid on ka ehitise kasutusloa saamisel esitatud Tallinna Linnavalitsusele. Kostja pole esitanud ka tõendeid väite kohta, nagu ta oleks ise pidanud tegema projektides hageja väidetavatest rikkumistest tingitud parandusi. Isegi kui peaks möönma üleantud projektides puuduste esinemist, on kostja saanud hageja töö tulemusena konkreetse rahaliselt hinnatava hüve, kuid keeldunud hagejale üldse midagi tasumast. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu. Hageja ei ole kostjale töid kokkulepitud mahus ja kvaliteedis teinud ega õigeaegselt üle andnud, seetõttu ei ole hageja tasunõue sissenõutav. Pooled leppisid tööde valmimise tähtajaks kokku 2008. a. septembri ning kostja kohustus projekti omakorda tellijale üle andma hiljemalt 2. veebruaril 2009. a. Hageja hilines tööde tegemisega oluliselt, mille tõttu ei saanud kostja oma kohustust tellija ees täita. Kostja sai töö tellijale üle anda alles 26. juunil 2009. a. ja seda mitte hageja poolt teostatud kujul. Tegemist on olulise hilinemisega, kuna peatellija ei saanud kavandatud töid korrektsete projektideta alustada. Tellija esitas kostjale viivisenõude 144.000 krooni (9203, 28 euro) ulatuses, kuna töö hilines 144 päeva. Kostjal õnnestus viivisenõuet vähendada lisatööde väärtuse võrra ning tasus tellijale viivist 61.500 krooni (3920, 57 euro) ulatuses. Kogu kahju kostja jaoks oli siiski 9203, 28 eurot, kuna osa viivisest kaeti kostja tehtud tööde arvelt, mille eest ta oli õigustatud tasu saama. Hageja kasutas omakorda alltöövõtjana T. Roosileht&KO OÜ-d, kelle poole oli kostja sunnitud otse pöörduma ning kellele kostja vahetult ka tema poolt tehtud töö ulatuses tasu maksis. Tõsiasi, et kostja pidi korraldama tööde teostamist hageja töövõtjaga, viitab hageja võimetusele oma kohustusi nõuetekohaselt täita. Hageja ei saanud oma töödega

3(8)

hakkama ning otsesel tellijal ei jäänud muud üle, kui pöörduda tegeliku töö tegija poole. Hageja esitas 10. mail 2010. a. kostjale nõudekirja ning pankrotihoiatuse, millele kostja vastas

4(8)

muutub tasunõue sissenõutavaks, kui töö on vastu võetud või loetakse vastuvõetuks. Kostja pole esitanud põhjendatud vastuväiteid ja tõendeid, miks pärast seda, kui töövõtja on talle töö üle andnud, puudub töövõtjal õigus tasule. Kostja kohtu määratud täiendava tähtaja jooksul tõendeid ega täiendavaid selgitusi esitanud ei ole. Seetõttu on hageja 15. mai 2009. a. aktist tulenevalt kostjale töö üle andnud ja kostja hagejalt tellitud töö vastu võtnud ning hageja nõue on muutunud sissenõutavaks. Lisaks põhivõlgnevusele nõuab hageja kostjalt viivise väljamõistmist 0, 5% päevas perioodi eest 11. augustist 2009. a. kuni 10. maini 2010. a. summas 234.820 krooni (15.007, 73 eurot). VÕS § 113 lg. 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Poolte vahel puudub konkreetne kokkulepe seaduses sätestatud viivisemäärast kõrgema viivisemäära kohaldamiseks, mistõttu tuleb hageja viivisenõue rahuldada osaliselt. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras perioodi eest 11. augustist 2009. a. kuni 10. maini 2010. a. sumas 901, 36 eurot (15.007, 73 x 0, 022% x 273 = 901, 36 eurot). Apellatsioonkaebus Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ning uue otsusega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata või saata asi samale maakohtule uueks arutamiseks. Menetluskulud jätta hageja kanda. Kohus märkis, et poolte vahel puudub vaidlus, et 15. mai 2009. a. aktiga on kostja hageja poolt valmistatud tööd vastu võtnud. Kostja tasu maksmise kohustuse põhivastuväide on aga menetluses läbivalt tuginenud asjaolule, et hageja ei ole kostjale töid kokkulepitud mahus, kvaliteedis ega õigeaegselt üle andnud. Samuti on kohtuotsuse kirjeldavas osas märgitud kostja väide, et hageja jätab märkimata, et nimetatud aktis on eraldi välja toodud märkusena: kättesaanud ülevaatamiseks/kontrollimiseks, millest nähtub selgelt asjaolu, et kostja ei võtnud töid vastu, vaid asus neid alles kontrollima. Lisaks tuleneb ka hageja seisukohtadest, et nimetatud asjaolu üle on poolte vahel vaidlus. Kohus on läinud aga vastuollu tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lõikest 4 tuleneva nõudega, mille kohaselt ei või kohus hinnata esiletoodud asjaolu otsuses erinevalt mõlemast poolest. Tööde vastuvõtmise asjaolu omab olulist tähtsust, kuna sellest sõltub kostja tasu maksmise kohustus. Kohus on aga ülalmärgitud tuvastatud asjaolule andnud ebaõige hinnangu, mis omakorda on viinud ebaõige lahendini. Kostja leidis, et 15. mai 2009. a. allkirjastatud aktiga ei saa lugeda kostjat vastu võtnuks hageja poolt valmistatud töid, kuivõrd aktist nähtub üheselt, et tööd on faktiliselt (mitte nõusolek tööde lõppvalmiduse kohta) vastu võetud ülevaatamiseks/kontrollimiseks. VÕS § 76 lg. 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Sama sätte lõikest 3 tulenevalt loetakse kohustus kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. Vastavalt VÕS § 82 lõikele 1 tuleb kohustus juhul, kui selle täitmise tähtpäev on kindlaks määratud, täita ettenähtud tähtpäeval. Tulenevalt asjaolust, et hageja ei ole kostjale töid kokkulepitud mahus, kvaliteedis ega õigeaegselt üle andnud, ei ole hageja tasunõue sissenõutav. Kohus on kohaldanud vääralt materiaalõiguse normi, tuginedes hagi rahuldamisel ning kostjat tasu maksma kohustamisel VÕS § 637 lõikele 4. Nimetatud sätte järgi muutub tasunõue sissenõutavaks, kui töö on vastu võetud või loetakse vastuvõetuks. Praegusel juhul on tasu maksmise kohustamisel täitmata eeldus töö vastuvõtmise kohta. Kohus on jätnud otsuse tegemisel täielikult hindamata kostja tasaarvestusavaldusest tulenevad vastuväited hageja vastu. Kostja ei nõustu kohtu järeldustega, nagu oleks hageja

5(8)

tasunõue muutunud sissenõutavaks kaebuses esiletoodud põhjendustel. Samas oli hageja raskustes pärast nii pika ajavahemiku möödumist taastada kogu pooltevahelist e-kirjavahetust, et esitada menetluses määratud tähtaja jooksul nimetatud asjaolusid puudutavad tõendid. Kostja esitas 18. juuni 2012. a. vastuses hagile ka tasaarvestusavalduse, tuues välja, et hageja viivitusest tulenevalt viibis kogu projekti üleandmine tellijale, millest tekkis kahju 9203, 28 eurot. Kohus on tasaarvestust otsuses üksnes maininud, kuid ei ole seonduvaid asjaolusid analüüsinud. Arvestades kostja vastunõude otsest seotust hagiga, teatas kostja 6. detsembri 2012. a. kohtuistungil soovist esitada vastuhagi. Kohus ei võimaldanud kostjal oma seadusest tulenevat õigust realiseerida. Juhul, kui kohtu hinnangul esinesid vastuhagil vormistuslikud puudused, tulnuks vastavalt TsMS § 3401 lõikele 1 määrata kostjale tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks. Selgitamiskohustuse rikkumine kostja suhtes, kes ei olnud esindatud õigusteadmistega isiku poolt, on viinud ebaõige lõpplahendini. Asjaolu, et nõuet on teoreetiliselt võimalik esitada ka iseseisva hagina, nagu märkis maakohus, ei võta see kostja valikuõigust. Kostja vastuhagi tugineb otsesel rahalisel kohustusel, mille ta oli sunnitud täitma hageja kohustuse rikkumise tõttu. Tellija esitas kostjale viivisenõude 9203, 28 euro ulatuses, kuna töö hilines 144 päeva. Kostjal õnnestus viivisenõuet vähendada lisatööde väärtuse võrra ning kokku tasuti tellijale viivist 3920, 57 eurot. Kogu kahju kostja jaoks oli siiski 9203, 28 eurot. Kui hageja oleks oma kohustused täitnud nõuetekohaselt, ei oleks pidanud hageja kohustuseks olnud töid tellima kolmandalt isikult. Nagu öeldud, oli kostja raskustes tõendite kogumisega selleks antud ajavahemikul. Pealegi püüdis kostja oma õiguste kehtivust eeldades leida samal ajal ka kompromisslahendust, kuid nende luhtumisel hageja pahatahtlikult kostjale enam võimalust tõendite esitamise tähtaja pikendamiseks ei andnud. Kostja palub asja juurde täiendavate tõenditena võtta lisa 1 teenuse üleandmisevastuvõtmise akti juurde (26. juuni 2009. a.) - leppetrahvi ettepanek; OÜ T. Roosileht ja KO 9. juuni 2009. a. arved nr. 496 summas 23.600 krooni ja nr. 497 summas 9440 krooni ning

6(8)

kohta, nagu oleks ta hagejale pärast töö enda kätte saamist esitanud tahteavaldusi hageja poolt vastuvõtmiseks esitatud töö vastuvõtmisest keeldumise kohta, ei ole kostja esitanud. Veel enam, kostja ei ole taolisi faktilisi asjaolusid, mis võiksid anda aluse taolist keeldumist järeldada, ka esile toonud. Nii on kostja küll väitnud, et hageja töö ei vastanud lepingu tingimustele, ei ole aga üheski menetlusdokumendis esile toonud neid konkreetseid puudusi, millele tuginedes ta on hagejale töövõtutasu maksmisest keeldunud, samuti asjaolusid, millest nähtuks, et ta on hagejat puudustest mõistliku aja jooksul teavitanud ning puudusi piisava täpsusega kirjeldanud. VÕS § 643 kohaselt, kui tellija on töövõtulepingu sõlminud oma majandus- või kutsetegevuses, peab ta tehtud töö viivitamata üle vaatama või üle vaadata laskma. Et kostja sõlmis vaidlusaluse töövõtulepingu oma majandustegevuses, siis laienes talle osundatud sättes märgitud kohustus töö viivitamatult üle vaadata. VÕS § 644 lg. 1 lause 1 kohaselt peab tellija teatama töö lepingutingimustele mittevastavusest töövõtjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta töö lepingutingimustele mittevastavusest teada sai või pidi teada saama. Sama paragrahvi lg. 2 kohaselt peab oma majandus- või kutsetegevuses töövõtulepingu sõlminud tellija lepingule mittevastavust sellest teatamisel piisavalt täpselt kirjeldama. Osundatud paragrahvi lg. 3 lause 1 kohaselt, kui tellija ei teata töövõtjale töö lepingutingimustele mittevastavusest õigeaegselt või ei kirjelda oma majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingu puhul töö lepingutingimustele mittevastavust piisavalt täpselt, ei või tellija töö lepingutingimustele mittevastavusele tugineda. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et 8. juuni 2009. a. e-kirjas on kostja esitanud hagejale vaid küsimused, millele hageja samas on vastanud (tl. 28), kirja ei ole aga võimalik käsitleda VÕS § 644 lg. 2 nõuetele vastava teatena töö lepingutingimustele mittevastavuse kohta. Kohtutoimikus on ka kostja poolt hagejale adresseeritud kuupäevata kiri (tl. 29), milles kostja avaldab rahulolematust hageja tööga, tegemist on aga üldise etteheitega töö kvaliteedile ning kiri ei sisalda mingit puuduste kirjeldust. Peale selle ei nähtu kirjast, millal see kirjutati, kirja sisu arvestades ei saadud seda aga koostada enne 30. juunit 2009. a., sest seda kuupäeva kandvale arvele on kirjas viidatud. Kostja ei ole esile toonud kirja vastaspoolele edastamise asjaolusid, sealhulgas kuupäeva ega asjaolusid, mille põhjal võiks järeldada, et tegemist oleks vastaspoole teavitamisega mõistliku aja jooksul. Lisaks sellele on aga vastaspool osundatud kirja saamist üldse eitanud, kostja ei ole aga esile toonud ega tõendanud, et kiri oleks vastaspoolele saadetud ja temani jõudnud. Seega on kostja kaotanud õiguse tugineda hageja töö lepingutingimustele mittevastavusele ning vaidluse lahendamiseks ei olegi oluline, kas tööl tegelikult puudusi oli. Maakohus leidis õigesti, et töövõtutasu maksmisest hagejale on kostja alusetult keeldunud ning selle väljamõistmiseks esitatud hagi tuleb rahuldada. Kolleegium ei nõustu apellatsioonkaebuses esitatud väitega, nagu oleks maakohus menetlusõiguse norme rikkunud sellega, et ei võimaldanud kostjal esitada asjas vastuhagi ega arvestanud kostjal hageja vastu oleva tasaarvestatava nõudega. Kaebuse põhjal ei olegi päriselt mõistetav, kas kostja väidab, et ta on teinud menetluses tasaarvestusavalduse või on rikutud tema õigust esitada hageja vastu sama nõue vastuhagina. Seda ei osanud apellant mõistetavalt selgitada ka apellatsioonikohtu istungil. Mõlema väidetava rikkumise üheaegne esinemine ei ole võimalik. TsMS § 373 lõikes 1 on küll sätestatud kostja õigus esitada asjas vastuhagi kuni kohtuvaidluseni maakohtus, nagu apellant kaebuses märgib, kuid kostja ei ole oma õigust vastuhagi esitada kasutanud. Asja arutamine lõpetati maakohtus 6. detsembri 2012. a. kohtuistungil. Kutsed sellele istungile on pooltele edastatud varakult (kostjale on see edastatud elektrooniliselt 2. novembril 2012. a. (tl. 64) ja posti teel allkirja vastu kätte toimetatud 9. novembril (tl. 69)), kostja aga ei esitanud vastuhagi hiljemalt enne kohtuvaidlust sellel istungil. Kohtuistungi käigus on kostja avaldanud vaid soovi vastuhagi esitamiseks, ükski menetlusõiguse norm ei kohustanud aga maakohut kostja selle soovi tõttu kohtuistungit edasi lükkama. Vastupidi, TsMS § 352 lg. 1 kohaselt võib kohus istungi edasi lükata üksnes

7(8)

mõjuval põhjusel ning taoliseks põhjuseks ei saa pidada kostja soovi vastuhagi esitada. Asja läbivaatamist lõpetades järgis maakohus TsMS §-s 2 sätestatud eesmärki lahendada tsiviilasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Menetluslikku olukorda seoses vastuhagi esitamise sooviga on maakohus kostjale kohtuistungil kooskõlas seaduses sätestatuga ka selgitanud (tl. 73). Et kostja ei esitanud vastuhagi, siis ei olnud menetlusdokumenti, mille puudustest saaks kõnelda ja apellatsioonkaebuse viide TsMS § 3401 lg. 1 rikkumisele ei ole asjakohane. Peale selle ei ole kostja kohtu tegevuse kohta menetluse juhtimisel esitanud TsMS § 333 lõikes 1 sätestatud vastuväidet ning juba ainuüksi sellest tulenevalt on ta sama paragrahvi lg. 2 alusel kaotanud võimaluse edasises menetluses, sealhulgas apellatsioonkaebuses taolise vastuväite esitamiseks. Nõustuda ei saa ka apellatsioonkaebuses esitatud väitega, nagu oleks maakohus alusetult jätnud tähelepanuta kostja tasaarvestatava nõude hageja vastu. Apellandi väitel esitas ta hageja vastu tasaarvestusavalduse 18. juuni 2012. a. vastuses hagiavaldusele (tl. 24 jj.), siiski ei sisalda see menetlusdokument kolleegiumi hinnangul vastaspoolele tehtud VÕS § 198 kohast tasaarvestusavaldust. Kostja on selles väitnud küll, et hageja käitumise tõttu on talle tekkinud kahju 9203, 28 eurot ning et see on tasaarveldatav hageja nõudega, sõnaselget ja ühemõttelist tahteavaldust, milles kostja taotleks hagi rahuldamise puhul tasaarvestuse tegemist temal hageja vastu väidetavalt oleva nõudega, menetlusdokument aga ei sisalda. Menetluse kestel ei ole kostja ka väitnud, nagu oleks ta tasaarvestusavalduse teinud hagejale kohtuväliselt. Isegi kui aga pidada kostja poolt eespoolosundatud menetlusdokumendis märgitut taotluseks tasaarvestada kostja väidetav kahju hüvitamise nõue hageja vastu hageja töövõtutasunõudega tema vastu, ei annaks see veel alust hageja nõude rahuldamise ulatust vähendada. Nii pidi kostja, kui ta soovis tugineda hageja viivitusele töö üleandmisel, esmalt esile tooma, milline oli poolte kokkulepe töö tähtaja osas, ja vaidluse korral seda ka tõendama. Vastuses hagiavaldusele on kostja väitnud, et pooled leppisid kokku tööde valmimise tähtajaks 2008. a. septembri (tl. 25), vastuses hageja poolt esitatud pankrotihoiatusele on kostja aga märkinud, et hageja tööde teostamise tähtajaks oli 2008. a. detsember (tl. 27/1). Sama on kostja väitnud eelistungil maakohtus (tl. 49). Seega on kostja esitanud suhetes vastaspoolega tööde teostamise tähtaja kohta erinevaid väiteid, hageja seevastu on jäänud läbivalt selle juurde, et tööd pidi ta kostjale üle andma mais 2009. a. Et kostja soovis oma nõude alusena tugineda hageja rikkumisele, oleks lasunud temal kohustus tõendada, et hageja on lepingut rikkunud. Selle eeldusena tuli tõendada, millises tööde tegemise tähtajas pooled suulises lepingus kokku leppisid. Selle kohta, nagu oleks hageja kokkuleppe kohaselt pidanud tellitud töö talle üle andma enne 2009. a. maikuud ning nagu oleks ta töö üleandmisega viivitanud, ei ole kostja tõendeid esitanud. Tema väidetava nõudega hageja vastu ei saaks juba ainuüksi sellest tulenevalt arvestada ning vaidluse lahendamiseks ei olekski oluline see, kas kostjal ka tegelikult suhtes oma tellijaga kahju tekkis või kas selle kahju tekkimisel oli mingi seos tööga, mille hageja töövõtulepingu alusel tegi ja kostjale üle andis. Et kostja väidetav kahju hüvitamise nõue põhineb hageja töövõtulepingu täitmisega viivitamisel, mida kostja ei ole tõendanud, siis oleks kostja nõue juba ainuüksi sellest tulenevalt alusetu. Seadusjärgse viivise arvestusele ei ole apellatsioonkaebuses vastuväiteid esitatud. Et apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis tuleb apellatsioonimenetluse menetluskulud vastavalt TsMS § 171 lõikele 1 jätta apellandi kanda.

Gaida Kivinurm

Kaupo Paal

Malle Seppik

8(8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.