Võlaõigus › Kindlustuslepingud - Hagid kindlustusandja vastu

EDASIKAEBE KORD

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused:

Vaidluskomisjoni otsusega kohustati kostjat tasuma kahjukäsitluse käigus tekkinud õigusabi kuludelt LKindlS § 45 lg 4 alusel viivist. Vaidluskomisjoni otsusega jäeti rahuldamata hageja taotlus kostja poolt tuvastatud vastutuse ulatuse muutmiseks. 08.06.2012 esitas kostja Harju Maakohtule taotluse hageja poolt vaidluskomisjonile esitatud kaebuse läbivaatamiseks hagimenetluse korras hagina vastavalt LKindlS § 58 lg-le 7. Pooled ei Svi kohtumenetluses vaielda selle üle, millises osas kuulub hüvitatav kahju vähendamisele ja vaidlus on ainult selles, kas õigusabile tehtavad kulud kuuluvad hüvitamisele või mitte. 02.07.2012 esitatud menetlusdokumendis täpsustas hageja, et tema nõue kohtumenetluses on 448,80 eurot, millest enne Kindlustuse Vaidluskomisjoni menetlust kantud kulud on 268,80 eurot (336 x 80%) ja 50% Kindlustuse Vaidluskomisjoni menetluses kantud kuludest 180 eurot. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu. Liiklusõnnetuse toimumine ei too endaga kaasa automaatset vajadust juriidilise abi järele. Tõendite hankimiskulud ei ole vaadeldavad varakahjuna liikluskindlustuse seaduse kontekstis, kuna tõendite hankimine ei ole seotud kostja või liiklusõnnetuse teise osapoole tegevusega. Tõendite hankimisega seotud kulud on vaadeldavad menetluskuludena, mis on hageja teinud vabal tahtel. Hageja on teinud antud kulud enne kostjale nõude esitamist, millega on võtnud kostjalt võimaluse ise tõendeid hankida. Enne kindlustusandja otsuse tegemist ei ole liiklusõnnetuses osalenud osapooltel palgatud juristi abi vajalik ega põhjendatud. Hageja esindaja nõudekirja ning kindlustuse vaidluskomisjonile esitatud kaebusega seonduvad kulutused ei ole samuti vaadeldavad vajalike õigusabikuludena. Kindlustuse vaidluskomisjon jättis kostja otsuse jõusse osas, mis puudutas liiklusõnnetuses osalenud juhtide vastutuse ulatust liiklusõnnetuse põhjustamises. Seega ei mõjutanud hageja palgatud esindaja seisukohad kostja otsuse sisu. Esimese astme kohtu otsus ja põhjendused Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Käesoleval juhul nõuab hageja kostajalt kindlustusandjale nõude esitamisega seotud õigusabikulude hüvitamist ning kulude hüvitamist, mis seonduvad kaebuse esitamise ja menetlemisega vaidluskomisjonis. Nimetatud kahte kululiiki tuleb teineteisest eristada. Hageja kulusid, mis seonduvad kaebuse esitamise ja menetlemisega vaidluskomisjonis, tuleb komisjoni otsuse vaidlustamise korral, sh osalise vaidlustamise korral, käsitleda TsMS § 144 p 4 alusel menetlusosalise menetluskuluna (kohtuvälise kuluna). Selliste kulude hüvitamiseks ei või menetlusosaline TsMS § 174 lg-st 7 lähtuvalt esitada menetluskulude kandmiseks kohustatud menetlusosalise vastu nõuet kulude hüvitamiseks kahju hüvitamise nõudena või muul sellesarnasel viisil. Kõnealused kulud kuuluvad seega hüvitamisele vastavalt kohtu poolt TsMS § 173 lg-1 alusel menetluskulude jaotuse kohta tehtud otsustusele. Mõistagi kehtib see ka hageja kohtumenetluses kantud kulude suhtes. Juhul, kui vaidluskomisjoni otsus jäänuks vaidlustamata, kuuluksid kaebuse esitamise ja menetlemisega seotud kulud hüvitamisele LKindlS § 28 lg 3 p-st 2 lähtuvalt. Kindlustusandjale kahjunõude esitamisega (sh tõendite hankimisega) seotud õigusabikulud võivad põhimõtteliselt kuuluda liikluskahju hulka LKindlS § 28 lg 3 p 2 mõistes kui kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks vajalikud kulud. Samas ei saa kulusid praegusel juhul vajalikuks pidada. Õigusabikulusid, mis seonduvad kahjunõude vormistamise ja esitamisega liikluskindlustuse kindlustusandjale (LKindlS § 40 lg 1), ei saa pidada LKindlS § 28 lg 3 p 2 kohasteks vajalikeks kuludeks. Kannatanu vanus, haridustase jms ei oma kulude vajalikkuse

3(7)

hindamisel õiguslikku tähtsust. Kindlustatu vastu nõude saanud kindlustusandja on kohustatud LKindlS § 43 lg 1 järgi juhtumit käsitlema ja tegema otsuse kahju hüvitamise või sellest keeldumise kohta. LKindlS § 43 lg 7 p 1 järgi peab nõude käsitleja koguma nõude kohta vajalikku teavet ning vajaduse korral pidama läbirääkimisi vaidluse lahendamiseks. Sama paragrahvi neljandast lõikest tuleneb, et kui kindlustusandjatel on vaidlus nõude käsitlemise teostaja üle ja seda ei ole lahendatud kümne päeva jooksul pärast liiklusõnnetusest kindlustusandjale või Garantiifondile teatamist, käsitleb ja hüvitab nõude Garantiifond. Kohtu hinnangul on kostjal kui kindlustusseltsil mõistliku eelduse kohaselt piisavalt kogemusi ja teadmisi (sh juriidilisi teadmisi) langetamaks otsuseid liiklusõnnetuse põhjustajate osas. Seetõttu ei ole veenev hageja seisukoht, et kostja poleks suutnud või Svinud hageja esindaja poolt hüvitisnõudele lisatud tõendeid ise koguda. Õigusabikulud (sh tõendite hankimise kulud) võiksid kuuluda liikluskahju koosseisus (LKindlS § 28 lg 3 p 2) hüvitamisele eeskätt olukorras, kus kannatanul tekib seoses esitatud kahjunõudega (liikluskahju hüvitamiseks kohustatud) kindlustusandjaga sisuline õigusvaidlus. Samuti võiksid olla vajalikud kulud õigusabile olukorras, kus kannatanul tuleb kaitsta ennast liiklusõnnetuse teise osapoole poolt esitatud (alusetu) nõude vastu. Taolise nõude esitamist praegusel juhul tuvastatud ei ole. Vähemalt üldjuhul ei saa pidada õigusabikulu vajalikuks olukorras, kus kindlustusandja ei ole liikluskahju hüvitamise või sellest keeldumise kohta otsust veel teinud ning vastava otsuse tegemiseks seaduses sätestatud tähtaeg (LKindlS § 45 lg 1) ei ole möödunud. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Hageja palub tühistada maakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja mõista hageja kasuks välja 448,80 eurot. Menetluskulud jätta kostja kanda. Maakohus on vastuoluliselt määratlenud hagihinna. Antud asjas on oluline määratleda õige hagihind ning tasumisele kuuluv riigilõiv. Hageja hinnangul on õige hagihind 448,80 eurot. Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et õigusabikulud saavad kuuluda hüvitamisele üksnes siis, kui kindlustushüvitise taotlejal tekib kindlustusandjaga sisuline õigusvaidlus. Eesti kohtupraktikas on omaks võetud põhimõte, et kohustusliku liikluskindlustuse kindlustusjuhtumi raames deklaratiivse võlatunnistuse allkirjastamisel liigub tõendamiskoormis võlatunnistuse allkirjastajale. Seda rõhutab Riigikohus näiteks lahendis nr 3-2-1-149-11. Selles olukorras pidi S S oma õiguse maksmapanekuks esitama tõendid, et ta ei ole vastutav liiklusõnnetuse põhjustamise eest. Seega oli S S poolt tõendite kogumine vajalik, samuti on igati seaduslik, et isik kasutab selleks esindaja abi. Seega on maakohus ebaõigesti asunud seisukohale, et õigusabi muutus vajalikuks alates õigusliku vaidluse tekkimisest. Õigusabi võib osutuda vajalikuks veel enne, kui tekib õiguslik vaidlus ning selleks ei pea ära ootama vaidluse tekkimist. Kostja ei ole tõendanud, et õigusabi kasutamine ei olnud vajalik. Vastupidi, kostja on kinnitanud, et õigusabi osutamise käigus kogutud tõendid olid vajalikud kindlustusjuhtumis otsuse tegemisel. Tõendite kogumine ja juhtumi õiguslik analüüs eeldas õigusteadmisi. Isegi S S enda kindlustusandja, kes pidi seisma S S huvide ja õiguste eest, ei teinud mingeid pingutusi, et koguda S Sd õigustavaid tõendeid. Milline oleks olnud siis võimalus, et kostja oleks omal algatusel asunud koguma tõendeid, mis kinnitaksid tema hüvitamise kohustust? Eriti veel olukorras, kus tõendid, millele tuginedes keelduda kindlustushüvitise maksmisest, olid olemas - eelkõige võlatunnistus. LKindlS § 28 lg 3 p 2 kohaselt on varakahjuks mõistlikud ja vajalikud kulutused õigusabile. S S ei saanud sündmuskohal mitte mingisugust tuge politseilt ja teda rünnati füüsiliselt sündmuskohal - lükati lausa pikali. Õigushariduseta 71-aastane inimene ei ole võimeline sellises olukorras seisma oma õiguste eest ega ka leidma ise tõendeid ja põhjendusi enda kaitsmiseks. Sellises õiguslikult vaieldavas olukorras on õigusabi kasutamine vajalik ja mõistlik.

4(7)

Kostja ei nõustu maakohtuga, et enne kohtusse pöördumist menetlusosalistel tekkinud kulud on menetluskulud konkreetses tsiviilasjas. Selles osas on Riigikohus lahendites 3-2-1-162-11 ja 3-2-1-63-10 selgelt andnud hinnangu, et enne hagiavalduse esitamist menetlusosalistel tekkinud kulud ei ole menetluskulud tsiviilkohtumenetluses. Seega on selliste õigusabikulude näol tegemist varakahjuga, mis kuulub hüvitamisele LKindlS § 28 lg 3 p 2 tingimuste esinemisel, s.t kui need on vajalikud ja mõistlikud. Kostja ei ole vaidlustanud, et hageja õigusabikulud on mõistlikud. Vastus apellatsioonkaebusele Seesam Insurance AS vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega ja esitatud apellatsioonkaebusega, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 567 lg 1 p 2 järgi osaliselt tühistada osas, milles maakohus jättis välja mõistmata hageja õigusabikulud summas 268,80 eurot. Ringkonnakohtul on võimalik teha uus otsus, millega hagi nende kulude osas rahuldada. Liikluskindlustuse vaidluskomisjonis kantud kulude 180 eurot väljamõistmata jätmise osas nõustub kolleegium maakohtuga ja selles osas on hagi õigesti jäetud rahuldamata. Apellant on vaidlustanud maakohtu otsuse hagihinna määramise osas. Iseenesest on apellatsioonkaebuse sellekohased väited õiged, kuid maakohus on 08.05.2013 määrusega parandanud ilmselt ebatäpselt märgitud hagihinna ja lugenud otsuse sissejuhatavas osas õigeks hagihinnaks 448,80 eurot. Seega on maakohus ise vea otsuses parandanud ja ringkonnakohtul puudub vajadus kaebuse sellekohastele väidetele vastata. Poolte vahel ei ole vaidlust asja lahendamisel oluliste asjaolude osas ja ringkonnakohus võtab need asja lahendamisel aluseks. 28.02.2012 toimus hageja poolt juhitud sõiduki osalusel liiklusõnnetus. Teatel liiklusõnnetuse kohta tunnistas hageja ennast vastutavaks. Hiljem kindlustusandja poole pöördudes ei tunnistanud hageja enam oma vastutust. Kindlustusele tõendite esitamiseks kasutas hageja vandeadvokaat Indrek Sirgi teenuseid. Esitatavateks tõenditeks olid vandeadvokaat Sirgi poolt väljanõutud politsei turvakaamera salvestus ja AS Signaal fooriprogramm. Lisaks sellele küsitles vandeadvokaat Sirk tunnistajaid ja vaatles sündmuskohta ning tegi kogutud tõenditest järeldused. 23.02.2012 esitas vandeadvokaat Sirk hageja esindajana kostjale kogutud materjalid koos nõudega kahju hüvitamiseks. Kahju koosnes varakahjust ja õigusabikuludest. 12.04.2012 tegi kostja otsuse, millega tuvastas, et mõlemad liiklusõnnetuses osalenud juhid on vastutavad liiklusõnnetuse põhjustamise eest. Vastutus jagati viisil, kus hagejale hüvitatavat kahju vähendati 20% ja teisele liiklusõnnetuses osalenud juhile 80%. Õigusabikulude hüvitamisest keelduti täielikult, kuna õigusabikulu ei loetud LKindlS § 28 lg 3 p 2 mõistes vajalikuks kuluks. Hageja ei nõustunud kostja otsusega ja pöördus 27.04.2012 MTÜ Liikluskindlustuse Fond kindlustuse vaidluskomisjoni (edaspidi: vaidluskomisjon) poole kaebusega kostja 12.04.2012 otsusele. Hageja palus kostjat kohustada hüvitama talle liikluskahju 100% ja 336 eurot õigusabikuludena. Samuti palus hageja kohustada kostjat tasuma viivist ja välja mõista vaidluskomisjoni menetluses kantud õigusabikulud. 17.05.2012 otsusega rahuldas vaidluskomisjon hageja kaebuse osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja kahjujuhtumi käsitlemisel tekkinud õigusabikulud 336 eurot. Vaidluskomisjoni menetluses kantud õigusabikuludest 50%, s.o 180 eurot, mõistis komisjon kostjalt välja. Samuti kohustati kostjat tasuma väljamõistetud õigusabikuludelt

5(7)

(kokku 516 eurot) LKindlS § 45 lg-s 4 sätestatud määras viivist. Liikluskahju nõudes jättis vaidluskomisjon kaebuse rahuldamata. Kostja esitas Harju Maakohtule taotluse hageja kaebuse läbivaatamiseks hagina osas, mis puudutab õigusabikulude väljamõistmist kostjalt. Kuna pooled ei esitanud taotlust hageja autole tekkinud kahju hüvitamise osas, siis selles osas on vaidluskomisjoni otsus LKindlS § 58 lg 5 järgi jõustunud. LKindlS § 28 lg 3 p 2 sätestab, et varakahjuks on muu hulgas mõistlikud ja vajalikud kulud õigusabile. Hageja õigusabikulude hüvitamist tuleb lahendada kahes osas: esiteks enne vaidluskomisjoni menetlust tekkinud õigusabikulude hüvitamine ja teiseks vaidluskomisjoni menetluses tekkinud õigusabikulude hüvitamine. Maakohus leidis, et kohustusliku liikluskindlustuse kindlustusjuhtumi kohta kahjunõude esitamisega seotud õigusabikulud ei kuulu LKindlS § 28 lg 3 p 2 alusel hüvitamisele, kuna kindlustusandja on kohustatud LKindlS § 43 lg 1 järgi juhtumit menetlema ja tal on olemas oskused seda teha. Kolleegium sellega ei nõustu ja peab teatud juhtudel ka kindlustusandjale liikluskahju hüvitamiseks avalduse esitamiseks ja seda põhistavate tõendite esitamiseks vajalikuks õigusabi kasutamist ning sellest johtuvalt ka vajalike õigusabikulude hüvitamist. Õigusabi vajalikkuse üle otsustamisel tuleb lähtuda kindlustusjuhtumi ja selle menetlemise asjaoludest. Riigikohus on otsuse nr 3-2-1-19-13 p-s 11 rõhutanud, et kohtuväliste õigusabi kulude hüvitamisel peab kohus kõigepealt hindama, kas õigusabi kasutamine oli mõistlikult võttes vajalik, s.t, kas ka ilma selleta oleks hageja saanud oma õigusi tõhusalt kaitsta. Juhul, kui õigusabi kasutamine oli vajalik, peab kohus hindama, kas hageja kantud kulud on mõistliku suurusega. Hageja on esile toonud, et ta tunnistas avarii toimumise järgselt, et ta on vastutav liiklusõnnetuse põhjustamise eest. Kolleegium nõustub apellandiga, et sellisel juhul, kui avariis osalenud isik, kes on ennast vastutavaks tunnistanud, pärast enam oma vastutust ei tunnista, on tal vajalik põhjendada oma seisukohta ja vajadusel esitada ka seda tõendavad tõendid. Isiku poolt ennast liikluskahju eest vastutavaks tunnistamine on sarnane võlatunnistuse andmisega. Kostja ei ole kordagi menetluse vältel väitnud, et hageja poolt esitatud tõendid ei oleks asjakohased või et ta oleks ise samad tõendid hankinud. Tõendite kogumine ja nende analüüs eeldab õigusalaseid teadmisi. Hagejal endal õigusharidust ei ole, mistõttu ei saa temalt eeldada vastavate õigusaktide teadmist. Õigusabi kasutamine on vajalik ka selleks, et võimalusel ära hoida hilisemaid õigusvaidlusi ja sellega kaasnevaid kulusid. Eeltoodu tõttu peab kolleegium õigusabi kasutamist kindlustusjuhtumi kohta avalduse esitamisel ja tõendite kogumisel vajalikuks, mistõttu on hagejal õigus nõuda LKindlS § 28 lg 3 p 2 alusel õigusabi kulude hüvitamist varakahjuna. Järgnevalt tuleb kontrollida, kas õigusabikulud olid mõistliku suurusega. Riigikohtu otsuse nr 3-2-119-13 p 11 järgi õigusabiteenuse korral peab hageja tõendama, mitu tundi talle teenust osutati ning kui suurt tasu ta ühe tunni eest maksis või peab maksma. Juhul, kui kostja ei ole nõus hageja esitatud tõenditest nähtuva tasuga, mida hageja peab maksma, peab kostja taotlema VÕS § 139 lg 1 kohaldamist, kuivõrd valides ebamõistlikult kalli õigusabiteenuse osutaja, suurendab hageja enda kahju. Kostja peab TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi esitama tõendid, millest nähtub, et hageja oleks saanud sama teenust odavamalt. Hageja on esitanud kindlustusandjale Advokaadibüroo Sirk ja Saareväli 23.03.2012 arve, mille kohaselt kulus õigusabi andmiseks 3,5 tundi ja advokaadi tunnitasu koos käibemaksuga oli 96 eurot, seega kokku 336 eurot. Hageja palus kostjalt välja mõista 80% sellest summast, kuna hageja nõue liikluskahju hüvitamiseks rahuldati 80% ulatuses. Kostja ei ole tasu suurusele ja kulutatud ajale vastuväiteid esitanud. Arvestades eeltoodut, on põhjendatud kostjalt hagejale 268,80 euro väljamõistmine.

6(7)

Hageja palus kostjalt välja mõista ka vaidluskomisjonis õigusabile tehtud kulutused. Hageja kulutas liikluskindlustuse vaidluskomisjonis õigusabile 360 eurot, millest vaidluskomisjon mõistis välja 180 eurot. Järgnevalt tuleb kontrollida, kas vaidluskomisjoni menetluses tehtud kulutused õigusabile on kahju LKindlS § 28 lg 3 p 2 järgi või on tegemist kohtuväliste kuludega TsMS § 144 p 4 järgi, mille rahaline suurus kuulub kindlaksmääramisele TsMS § 174 lg-s 1 sätestatud korras. TsMS § 144 p 4 sätestab, et kohtuvälised kulud on seaduses sätestatud kohtueelse menetluse kulud, välja arvatud juhul, kui hagi on esitatud hiljem kui kuus kuud pärast kohtueelse menetluse lõppu. Kolleegium nõustub maakohtu otsusega 180 euro väljamõistmata jätmise osas. Kuna vaidluskomisjoni otsus osaliselt ei jõustunud ja vaidlus vaadatakse läbi kohtus, siis on vaidluskomisjoni menetluses kantud õigusabikulud TsMS § 144 p 4 järgi kohtuvälise menetluse kulud ja neid ei ole võimalik välja mõista LKindlS § 28 lg 3 p 2 järgi kahjuna. Seega 180 euro väljamõistmise osas on maakohus õigesti jätnud hagi rahuldamata. Hageja palus kostjalt välja mõista viivise. LKindlS § 45 lg 4 sätestab, et kannatanule hüvitise väljamaksmisel tuleb hüvitis üle kanda hüvitamise otsuse tegemisele järgneval tööpäeval või asjakohase pangaarve numbri saamisele järgneval tööpäeval, kui see ei ole hüvitamise otsuse tegemise ajal teada. Hüvitamisega viivitamise korral maksab hüvitamiseks kohustatud kindlustusandja hüvitise taotlejale viivist võlaõigusseaduse §-s 113 sätestatud ulatuses. Kostja tegi õigusabi kulude hüvitamisest keeldumise kohta 12.04.2012 otsuse ja hüvitis oleks tulnud hagejale tasuda 13.04.2012. Seega tuleb summalt 268,80 eurot maksta viivist alates 13.04.2012. VÕS § 113 lg 1 järgne viivis oli kuni 01.07.2012 1% + 7%, s.o 8 %. Viivise suurus summalt 268,80 eurot oli 0,06 eurot päevas. Viivitatud aeg oli perioodil 13.04.2012 kuni 30.06.2012 79 päeva ja viivis selle eest 4,74 eurot. Alates 01.07.2012 kuni 30.06.2013 oli VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määraks 0,75% + 7%, s.o 7,75%. Viivise suurus summalt 268,80 eurot on selle perioodi eest 20,83 eurot (268,80 x 7,75%). Alates 01.07.2013 on viivise määraks 0,50%+7%, s.o 7,5%. Päeva viivis summalt 268,80 eurot on 0,055 eurot. Viivitatud on kuni käesoleva otsuse tegemiseni 86 päeva, mille eest on viivis 4,73 eurot. Kokku kuulub väljamõistmisele viivis 30,30 eurot. Alates kohtuotsuse tegemisest kuni selle täitmiseni kuulub summalt 268,80 eurot väljamõistmisele viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Kuna hagi ja apellatsioonkaebus rahuldati osaliselt, siis tuleb TsMS § 163 lg 1 järgi nii maakohtus kui ka ringkonnakohtus kantud menetluskuludest kostja kanda jätta 60% ja hageja kanda 40%.

Margo Klaar

Ande Tänav

Iko Nõmm

7(7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.