Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

Menetluskulude jaotus

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtule esitades apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse aluseks olevad asjaolud ning hageja nõue 12.10.2009.a kell 11:53 toimus liiklusõnnetus Tallinnas Pärnu mnt 110 jalakäijate reguleeritud ülekäigurajal, kus hageja sai foori rohelise lubava tule ajal sõiduteed ületades löögi autobussilt Scania Duple-Metsec, registrimärgiga XXX. Liiklusõnnetuse toimumise ajal oli autobussi valdajaks kostja. Hageja viidi sündmuskohalt haiglasse. Kirjeldatud sündmuse käigus sai hageja raske tervisekahjustuse. Liiklusõnnetuse fakti osas alustati kriminaalmenetlust KarS § 423 lg 1 tunnustel bussijuht XXXsuhtes. Harju Maakohtu 29.03.2012.a. otsusega mõisteti A.Pravikov tema süü tõendamatuse tõttu õigeks. Harju Maakohtu otsus jõustus Tallinna Ringkonnakohtu 28.08.2012.a otsuse jõustumisest 29.09.2012.a. Bussi juhtinud XXXteostas kostja töötajana tegelikku võimu autobussi üle kostja korraldusel (töösuhtes). Seega on kostja liiklusõnnetuses osalenud autobussi valdajaks AS § 33 lg 3 tähenduses ning vastutab hagejale tekitatud kahju eest VÕS § 1057 alusel. Hagejale tekitatud tervisekahjustus tuleneb vahetult 12.10.2009.a kell 11:53 Tallinnas Pärnu mnt 110 jalakäijate reguleeritud ülekäigurajal toimunud liiklusõnnetusest ehk asjaolust, et jalakäijate valgusfoori rohelise tule põlemise ajal ülekäigurada ületav hageja sai löögi samaaegselt ülekäigurajale sõitnud autobussilt Scania Duple-Metsec, registrimärgiga XXX. Hageja sai liikuvalt bussilt löögi, mille tagajärjel sai hageja tervisekahjustuse. Kriminaalasja nr 1-11-11665 menetluse käigus leidis tõendamist, et hageja ületas Pärnu mnt Tondi tn ristmiku vahetus läheduses asunud jalakäijate reguleeritud ülekäigurada jalakäijate valgusfoori rohelise tule põledes. Ühtlasi leidis tõendamist, et samal ajal sõitis ülekäigurajale kostja töötaja poolt juhitud autobuss. Autobussi ja hageja vahel toimus kokkupõrge, mille tagajärjel hageja sai raske tervisekahjustuse. Hageja sai liiklusõnnetuse käigus järgmisi kehavigastusi: Lülisamba 4. lüli murd, millega kaasnesid närvijuurte kahjustusest tingitud soole- ja põietalituse häired ning liikumisfunktsiooni langus. 30.12.2009.a arstliku ekspertiisi otsusega nr XXX omistati hagejale keskmine puue Otsusega tuvastati, et hagejal esineb kompenseeritud liikumise funktsioonihäire, tema igapäevases elus osalemisel esineb raskusi ning ta on sunnitud vähemalt kord kuus tegema lisakulutusi transpordile, abivahenditele, majapidamisele ja kommunikatsioonivahenditele. 30.12.2009.a arstliku ekspertiisi otsuse nr 578690 kohaselt omistati hagejale täielik töövõimetus (100%) . Hageja ei ole võimeline töötama ega tööga elatist teenima. AS Ida-Tallinna Keskhaigla psühholoog-arsti XXXtuvastas hagejal 06.05.2010.a objektiivse leiuna liiklusõnnetuse järgselt püsivad meeleoluhäired, diagnostiliselt mõõduka depressiooni sümptomaatika – väärtusetusetunde, hirmu tuleviku ees, alanenud teotahte, rõõmutuse, püsiva kurvameelsuse, hirmu suhtlemise ees, mis on kujunemas juba agorafoobiaks ja suitsiidimõtted, Arst tuvastas depressiivse seisundi süvenemise, hagejal on tekkimas isiksuse muutus

katastroofilisest elamusest – pinge ja kartlikkus, alanenud enesehinnang. Arst tuvastas, et hageja elukvaliteet on tugevalt langenud. Hageja liiklusõnnetuse järgne seisund tekitab ka elukvaliteedi ja suhete probleeme tervele perele. Sotsiaalkindlustusameti 18.11.2010.a otsuse nr XXX kohaselt tuvastati hagejal liiklusõnnetusest saadud vigastuse tõttu 100%-line töövõime kaotus. Sotsiaalkindlustusameti 18.11.2010.a otsusega nr XXX tuvastati hagejale keskmine puue, sest tema igapäevases tegutsemises või ühiskonnaelus esineb raskusi ja puudest tulenevad lisakulud ravimitele, transpordile, abivahendite kasutamisele, enesehooldusele, kommunikatsioonivahendite kasutamisele. Hageja taastusarsti XXX 27.03.2011.a konsultatsiooniotsus kirjeldab hageja liiklusõnnetusest tulenenud tervisekahjustuste diagnoosi, ulatust ja mõju kannatanu elukorraldusele. Viis ja pool kuud hiljem sama taastusraviarsti poolt koostatud konsultatsiooniotsuse kohaselt ei ole hageja seisund märkimisväärselt paranenud. Arsti konsultatsiooniotsusest nähtub, et hageja halb tervislik seisund on püsiva iseloomuga, põhjustades hageja valu, kannatusi ja eneseväärikuse langust, mille tõttu on välja kujunenud ka raske depressiooniseisund. Enne liiklusõnnetust oli hageja aktiivne, sportlik ja elurõõmus inimene. Hageja töötas kahel töökohal. Hageja oli armastatud ja omas seda tunnet ka ise. Peale liiklusõnnetust on eelkirjeldatud olukord hageja jaoks drastiliselt muutunud. Hageja vajab kõrvalist abi ja abivahendeid. Tihti valutab pea ja on muud valud. Hageja liikumine on takistatud. Hageja ei saa käia tööl ja osutada abi kallitele inimestele ega ülal pidada senisel tasemel isegi ennast. Hageja ei kontrolli põit, tuli harjuda mähkmete kasutamisega. Hageja on sunnitud mähkmeid kasutama käesoleva ajani. Hageja seedimine on häiritud, mistõttu ei saa hageja süüa toitu, mida oli harjunud sööma enne liiklusõnnetust. Hageja peab tegema endale klistiiri. Hageja on sunnitud tarvitama suurtes kogustes ravimeid, sh valuvaigisteid. Hageja seksuaalelu on peale liiklusõnnetust olematu. Hageja kehakaal on suurenenud, milline asjaolu rõhub hagejat nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Samas ei võimalda hageja terviserikked teha kehakaalu langetamiseks vajalikku sporti. Taastusravi on suunatud trauma vaevuste leevendamiseks, mitte aga kehakaalu alandamiseks. Nimetatud asjaolud on hagejale tekitanud hingelisi kannatusi ja valu. Hageja tunneb ennast alaväärtuslikuna ning abituna. Eelloetletud vaevused põhjustavad hagejale käesoleva ajani hingelist valu ja nii hingelisi kui ka füüsilisi kannatusi. On tõenäoline, et hageja tervisele tekitatud kahjud on pöördumatud ning seetõttu võib arvata, et ülalkirjeldatud valu ja vaev on hageja elu lahutamatuks osaks ka määramata ajal tulevikus. Hageja palub kohtul määrata hüvitise suurus omal äranägemisel, arvestades ka hageja poolt avaldatud arvamusega kahju suuruse kohta. Hageja hindab talle tekitatud mittevaralise kahju suuruseks 25 564 eurot. Hageja palub kostjalt välja mõista viivise VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras alates 03.06.2010.a. Kostja seisukohad Kostja leiab, et tema vastu esitatud hagiavaldus on põhjendamatu ja alusetu ning vaidleb sellele vastu täies ulatuses. Kostja leiab, et tegelikkuses põhjustas hageja ise liiklusõnnetuse rikkudes liikluseeskirja mitmeid sätteid, mille tagajärjel sai ka ise kannatada, s.t. hageja enda tegevus on põhjuslikus seoses talle väidetavalt tekkinud kahjuga. LE § 11 sätestab, et keegi ei tohi oma tegevusega või tegevusetusega ohustada või takistada liiklust. Antud juhul astus hageja ise sõiduteele veendumata küllaldaselt, et sõiduteele astudes ei ohusta teda seal liikuvad transpordivahendid. Hageja on andnud kriminaalasja nr 1-11-11665 raames ütlusi, et sündmuse toimumise päeval oli halb ilm, sadas vihma ja lörtsi ning et tal oli seljas jope ning pea kaetud kapuutsiga. Hageja on avaldanud, et tema vaatevälja segas oluliselt peas olnud kapuuts ning et seetõttu ta ei näinudki lähenevat bussi. Samuti on hageja kriminaalasjas andnud ütlusi, millest nähtub, et sõiduteed ületama asudes vestles hageja oma kahe kaaslasega ning et nende eesmärk oli jõuda teisele poole teed trammipeatusesse, et sõita kesklinna suunas.

Seega on ilmne, et peale halva ilma ja kapuutsitatud pea, mis takistas ilmselgelt ümbruskonna adekvaatset tajumist, esines ka muid tähelepanu hajutavaid asjaolusid – naiste omavaheline vestlus ja soov jõuda läheneva trammi peale. Seega tähelepanu keskmes ei olnud mitte ümbritseva liikluse jälgimine, vaid inimlikud nõrkused, soov jõuda kiiresti halva ilma käest läheneva trammi peale. LE § 36 p 2 sätestab, et jalakäija ei tohi minna sõiduteele seisva sõiduki või muu takistuse varjust veendumata, et ei lähene sõidukit. Antud juhul on igal juhul hageja astunud sõiduteele takistuse varjust, milleks oli tal peas olev kapuuts, mis varjas tema nägemisulatuse ning mis on ka otseses põhjuslikus seoses toimunud õnnetusega. Hageja oleks pidanud arvestama, et kapuuts piirab tema vaatevälja ning nägemisulatust ja sellest tulenevalt oleks hageja pidanud olema eriti hoolikas sõiduteele astudes. Antud juhul on hageja rikkunud jämedalt liikluseeskirja, mille rikkumine on otseses põhjuslikus seoses saabunud tagajärjega ning millistel tingimustel ei vastuta ka kostja tekkinud kahju eest. Antud juhul ei ole hageja millegagi tõendanud, milline nägi tema elustiil välja enne avariid. Samuti ei ole hageja tõendanud, et hagejale ei esinenud nt. õnnetusjuhtumile eelnevalt seedeprobleeme või probleeme kehakaalu suurenemisega. Kostja leiab, et hageja tervislik seisund hagi esitamise aja seisuga tõendamata. Hageja ei ole millegagi põhistanud millest lähtuvalt ning miks ta peab mittevaralise kahju suuruseks just 25 564 eurot. Kohtu põhjendused Kohus, kuulanud kohtuistungil ära hageja ja kostja seisukohad ning hinnanud kogumis kõiki tõendeid, leiab, et hageja nõue on hagiavalduses märgitud asjaoludega õiguslikult põhjendatud ja piisavalt tõendatud ning hagi kuulub rahuldamisele täies ulatuses. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Poolte vahel puudub vaidlus alljärgnevates asjaoludes:

Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja vastustab hagejale tekkinud kahju eest ja kas kostjal tuleb maksta hagejale mittevaralise kahju hüvitist. Pooled vaidlevad ka mittevaralise kahju hüvitise suuruse üle. Hageja nõuab kostjalt kahju hüvitamist riskivastutuse sätete alusel. Vastutus suurema ohu allikaga tekitatud kahju eest on sätestatud võlaõigusseaduse 53. peatüki teises jaos, mille § 1056 lg 1 esimese lause järgi vastutab eriti ohtlikule asjale või tegevusele iseloomuliku ohu tagajärjel tekkinud kahju eest ohu allikat valitsenud isik sõltumata oma süüst (riskivastutus). VÕS § 1056 lg 2 esimese lause järgi loetakse asja või tegevust suurema ohu allikaks, kui selle olemuse või selle juures kasutatud ainete või vahendite tõttu võib isegi asjatundjalt oodatava hoolsuse rakendamise korral tekkita suurt kahju või võib tekkida kahju sageli. Mootorsõiduki otsene valdaja vastutab riskivastutuse alusel VÕS § 1057 järgi mootorsõiduki käitamisel tekkinud kahju eest. Riigikohus on tsiviilasjas 3-2-1-161-10 leidnud, et kahju tekitaja süü ega kahju tekitamise õigusvastasus ei ole suurema ohu allika valitseja, sh mootorsõiduki otsese valdaja riskivastutuse tekkimise eelduseks. Seega vastutab mootorsõiduki käitaja suurema ohu allika valitsejana tekkinud kahju eest sõltumata sellest, kas ta rikkus liikluses osaledes liikluseeskirja või mitte või kas ta tegi seda süüliselt. Suurema ohu allikaga kahju põhjustamine tähendab suurema ohu allikale iseloomuliku riski, s.o. suurema ohu allikale kui asjale või tegevusele iseloomuliku kõrgendatud ohu realiseerumise tagajärjel kahju tekkimist. (Riigikohtu 18. aprilli 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-27-07, p 11). Seega vastutab mootorsõiduki valdaja sõltumata oma süüst liikluskahju eest, mis tekib mootorsõiduki käitamisele iseloomuliku ohu (riski) realiseerumise tagajärjel. Kuna riskivastutus ei eelda õigusvastase teo toimepanemist, siis kohus ei analüüsi kas kostja rikkus liikluses osaledes liikluseeskirja või mitte või kas ta tegi seda süüliselt. Poolte vahel ei ole vaidlust ja kohus on eelnevalt tuvastanud, et 12.10.2009 kell 11:53 toimus liiklusõnnetus Tallinnas Pärnu mnt 110 jalakäijate reguleeritud ülekäigurajal, kus hageja sai sõiduteed ületades löögi autobussilt Scania Duple-Metec, registrimärgiga XXX ning liiklusõnnetuses osalenud autobussi valdajaks AÕS § 3 lg 3 tähenduses oli kostja. Asjaolu, et autobussi juhtinud XXX ei suutnud hagejale otsasõitu vältida on otseselt autobussist, kui mootorsõidukist ehk suurema ohtu allikast, lähtuva riski realiseerumine. Kuigi hageja sai löögi bussiküljelt, siis just bussi suur mass ja liikumisenergia tõid kaasa olukorra, kus hageja paisati pikali maha kõvale asfaltkattega sõiduteele, mille tagajärjel sai hageja tervisekahjustusi. Seega esineb hagejale tervisekahjustuse tekitamise ja bussi, kui suurema ohu allikana käsitletava mootorsõiduki liikumise vahel otsene kausaalseos. Hagejale ei oleks kahju tekkinud juhul, kui autobuss ei oleks hagejale otsa sõitnud. VÕS § 1057 sätestab välistused, milliste esinemisel ei vastuta mootorsõiduki otsene valdaja mootorsõiduki käitamisel tekkinud kahju eest. Üheks selliseks vastutust välistavaks asjaoluks on VÕS § 1057 p 3 tulenevalt see, kui kahju põhjustas vääramatu jõud või kannatanud tahtlik tegu, välja arvatud kui kahju tekkis õhusõiduki käitamisel. Kostja on seisukohal, et mootorsõiduki valdaja vastutus ei kohaldu kostja suhtes VÕS § 1057 p-st 3 tuleneva erandi tõttu, nimelt põhjustel, et tegelikkuses põhjustas hageja ise liiklusõnnetuse rikkudes liikluseeskirja mitmeid sätteid, mille tagajärjel sai kannatada, s.t. hageja enda tegevus on põhjuslikus seoses hagejale väidetavalt tekkinud kahjuga. Kohus kostja seisukohaga ei nõustu. VÕS § 104 lg 5 kohaselt on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel ja lõppemisel. Õigusteoorias ja kohtupraktikas (Riigikohtu 2. märtsi 2011 otsuses tsiviilasi 3-2-1-161-10 p. 12) on leitud, et VÕS § 1057 p 3 mõttes tuleb kannatanu tahtluse all mõista kannatanu tahtlust ennast kahjustada (antud juhul põhjustada tervisekahjustusi), sest üksnes sellisel juhul saab rääkida põhjusliku seose ahela katkemisest suurema ohu allika ohtliku mõju ja võimaliku kahju vahel Riigikohtu 21. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-05, p 28). Kannatanu tahtlik tegu eeldanuks seda, et ta oleks otseselt oma tegevusega endale tervisekahjustuse põhjustamist soovinud. Kohus leiab, et kostja ei ole kohtu ette toonud selliseid asjaolusid, mille põhjal saaks järeldada, et hageja käitumine (12.10.2009 Tallinna Pärnu mnt 110 jalakäijate reguleeritud ülekäigurajal sõidutee ületamine) oleks otseselt suunatud endale tervisekahjustuse või kehavigastuse põhjustamisele. Seega ei ole kostja esile toonud VÕS § 1057 p-des 1-5 sätestatud

asjaolusid, mille alusel oleks kostja vastutus välistatud. Eeltoodust tulenevalt on hagejal VÕS § 1056 ja 1057 alusel tekkinud kahju hüvitamise nõue autobussi Scania Duple-Metec registrimärgiga XXX valdaja, so kostja vastu. Hageja nõuab kostjalt mittevaralise kahju hüvitamist ning on nõutava hüvitise summa jätnud hagis märkimata, taotledes õiglast hüvitist kohut äranägemisel. Hageja hindab ise mittevaralise kahju hüvitise mõistlikuks suuruseks 25 564 eurot. Hüvitise suuruse aluseks olevate asjaoludena tõi hageja välja töövõime 100%-lise kaotuse, keskmise puude, temale tekitatud kehavigastuse raskuse, selle mõju hageja elukorraldusele, hageja poolt talutud valu ja ebamugavuse, mõju psüühikale ja elukvaliteedi languse. Enne liiklusõnnetust oli hageja aktiivne, sportlik ja elurõõmus inimene. Hageja töötas kahel töökohal. Hageja oli armastatud ja omas seda tunnet ka ise. Peale liiklusõnnetust on eelkirjeldatud olukord hageja jaoks drastiliselt muutunud. Hageja vajab kõrvalist abi ja abivahendeid. Tihti valutab pea ja on muud valud. Hageja liikumine on takistatud. Hageja ei saa käia tööl ja osutada abi kallitele inimestele ega ülal pidada senisel tasemel isegi ennast. Hageja ei kontrolli põit, tal tuli harjuda mähkmete kasutamisega. Hageja on sunnitud mähkmeid kasutama käesoleva ajani. Hageja seedimine on häiritud, mistõttu ei saa hageja süüa toitu, mida oli harjunud sööma enne liiklusõnnetust. Hageja peab tegema endale klistiiri. Hageja on sunnitud tarvitama suurtes kogustes ravimeid, sh valuvaigisteid. Hageja seksuaalelu on peale liiklusõnnetust olematu. Hageja kehakaal on suurenenud, milline asjaolu rõhub hagejat nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Samas ei võimalda hageja terviserikked teha kehakaalu langetamiseks vajalikku sporti. Taastusravi on suunatud trauma vaevuste leevendamiseks, mitte aga kehakaalu alandamiseks. Nimetatud asjaolud on hagejale tekitanud hingelisi kannatusi ja valu. Hageja tunneb ennast alaväärtuslikuna ning abituna. Eelloetletud vaevused põhjustavad hagejale käesoleva ajani hingelist valu ja nii hingelist kui ka füüsilisi kannatusi. On tõenäoline, et hageja tervisele tekitatud kahjud on pöördumatud ning seetõttu võib arvata, et ülalkirjeldatud valu ja vaev on hageja elu lahutamatuks osaks ka määramata ajal tulevikus. Kostja leiab, et täielikult on tõendamata hageja endine eluviis ja tervislik seisund avariile eelnenud ajal ja hageja ei ole temale tekkinud mittevaralise kahju suurust millegagi põhistanud. Kohus leiab, et asjas kogutud tõenditega on leidnud tõendamist hageja väited tema tervisliku seisundi, töövõimekaotuse, pideva valu ja elukorralduslike muudatuste kohta. 26.02.2010 isiku ekspertiisiakt nr 35 kohaselt sai hageja liiklusõnnetuse käigus järgmisi kehavigastusi: lülisamba

ulatus ja mõju hageja elukorraldusele. 1 aasta pärast liiklusõnnetuse toimumist on hagejal vaatama saadud taastusravile järgmised tervisekahjustused: kroonilised valud seljas ja paremas õlas, füüsiline puue- suudab kõndida lühikest maad, siis väsib, peab istuma, kõnnil kasutab küünarkarkusid, meeloluhäireid (raske depressioon), mis pidurdavad igapäevast toimetulekut ja raskendavad sotsiaalset suhtlemist, kõhukinnisus ja väljutushäired (vajab ravimeid rooja väljutamiseks), hagejal esinevad seksuaalprobleemid urineerimishäired, päeval tuleb urineerimisel põiele pressida, aga ööse uriin kontrollimatu (vajab mähkmeid) ( tlk 56). 27.04.2011, s.o viis ja pool kuud hiljem sama taastusraviarsti poolt koostatud konsultatsiooniotsuse kohaselt ei ole hageja seisund märkimisväärselt paranenud (tlk 57). Sotsiaalkindlustusameti 16.11.2012 otsusega nr XXX tuvastati hagejal püsiv töövõimetus, töövõimekaotus 100% (tlk 65). Sotsiaalkindlustusameti 16.11.2012 otsusega nr XXX tuvastati hagejal keskmine puue, sest tema igapäevases tegutsemises või ühiskonnaelus esineb raskusi ja puudest tulenevad lisakulud ravimitele, transpordile, abivahendite kasutamisele, enesehooldusele, kommunikatsioonivahendite kasutamisele (tlk 66-67). Isikliku abivahendi kaardist nr XXXnähtub, et hageja on soetanud pidevalt isiklikke abivahendeid (peamiselt mähkmeid) (tlk 59-62). Mittevaralise kahju hüvitatavust riskivastutuse realiseerumise korral on kohtupraktikas tunnustatud (Riigikohtu lahendid 3-21-1-19-08 p 15, 3-2-1-85 p 11). Liiklusõnnetuse toimumise ajal kehtinud VÕS § 130 lg 2 kohaselt isiku tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse tekitamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule maksta talle seeläbi tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik rahasumma. VÕS § 130 lg 2 kohaselt kehavigastuse tekitamise korral mittevaralise kahju olemasolu eeldatakse. Riigikohus on oma lahendis nr 3-2-1-85-08 punktis 13 muuhulgas selgitanud, et kui varalise kahju hüvitamise nõudmisel tuleb hagejal üldjuhul tõendada ka kahju olemasolu ja selle suurust, siis mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Siiski peavad kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad. VÕS § 130 lg 2 puhul tuleb rahalise hüvitise suuruse määramisel arvestada erineva isikukahju (nt erineva tervisekahjustuse) tekkimisel selle tagajärgi kannatanule, st tema eeldatavat "valu suurust" (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-08, p-d 13 ja 14). Eeltoodust tulenevalt tuleb kannatanu mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel arvestada kannatanu tervisekahju ulatust, tema valu ning samuti Eesti ühiskonna üldise heaolu taset ja analoogiliste tervisekahjustuste eest kohtupraktikas varem väljamõistetud hüvitiste suurust. Kohtupraktika seisukohast märgib kohus, et Tartu Ringkonnakohtu 18. juuni 2004 a otsusega tsiviilasjas nr 2-2-201/2004 mõisteti kannatanule, kelle töövõimekaotus VEK otsuse kohaselt oli 80%, moraalse kahju hüvitisena 250 000 krooni. Tartu Ringkonnakohtu 14.märtsi 2011.a. otsusega tsiviilasjas nr 2-07-41874 on mõistetud isikule, kellel muuhulgas tuvastati tööõnnetuse, mis tõi kaasa raske kehalise vigastuse ja parema käe amputeerimise tagajärjel töövõimekaotuse 80 % ulatuses, tervisekahju tekkimise tõttu mittevaralise kahju hüvitise summas 450 000 krooni. Harju Maakohtu 14. märtsi 2008.a otsusega tsiviilasjas nr 2-05- 17746 välja kuriteona kvalifitseeritud liiklusõnnetuse tagajärjel jalaluumurru ja näovigastuste, peaajupõrutuse ning püsiva töövõime kaotus 40% tekitamise eest − hüvitis 100 000 krooni. Kuriteona kvalifitseeritud liiklusõnnetusega tekitatud sääreluu murru eest mõistis Harju Maakohtu 19. detsembri 2008.a. otsusega tsiviilasjas nr 2-07-41823 välja hüvitise 75 000 krooni. Tallinna Ringkonnakohtu 14. novembri 2011 otsusega tsiviilasjas nr 2-09-41583 on mõistetud isikule, kellele liiklusõnnetuse tagajärjel põhjustati avariijärgne kooma, tehti kaks operatsiooni, kes pidi viibima poolteist kuud haiglas ning kes on 100% töövõimetu ja eluaegselt invaliidistunud - mittevaralise kahju hüvitisena 30 000 eurot. Harju Maakohtu 05. veebruari 2013 otsusega tsiviilasjas nr 2-12-24958 mõisteti isikule, kes liinibussi järsku pidurdamise tõttu kukkus ja sai tervisekahjustusena

lülisamba II nimmelüli kompressorimurru ning kellele hiljem omistati keskmine puue ja 60% töövõimekaotus - mittevaralise kahju hüvitisena 15 000 eurot. Kohtu hinnangul on hageja poolt esile toodud ja käesolevas asjas tõendamist leidnud asjaolude pinnalt õiglase mittevaralise kahju hüvitise suuruseks 20 000 eurot. Hagejal on liiklusõnnetuse tagajärjel tõsised tervisekahjustused, mistõttu ta on sunnitud kasutama püsivalt „pamperseid“ ning tema soolestiku kontroll on häiritud, tekitades hagejal püsivalt ebamugavuse ja alaväärsustunnet. Hageja on pidanud tundma püsivat valu ja liikumistaksitusi. Samuti on hagejal 100%-line töövõime kaotus. Hageja on pidanud tegema oma elus olulisi elukorralduslikke muutusid, samuti on hagejal tuvastatud depressioon ja muud psüühilised häired. Kostja ei ole esitanud tõendeid, et hageja tervislik seisund enne liiklusõnnetust erines oluliselt tavalisele tervele inimese omasest tervislikust seisundist Kostja on samas alternatiivselt leidnud, et esinevad VÕS § 139 sätestatud alused kahjuhüvitamise vähendamiseks. VÕS § 139 lg 1 sätestab, et kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt isiku surma põhjustamise või tema tervise kahjustamise korral võib kahjuhüvitist käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud alusel vähendada üksnes juhul, kui kahju tekkimisele aitas kaasa kahjustatud isiku tahtlus või raske hooletus. VÕS § 104 lg 4 järgi on raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine. Kostja on seisukohal, et liiklusõnnetus leidis aset hageja enda raske hooletuse ja liikluseeskirja sätete eiramise tagajärjel. Kostja leiab, et antud juhul astus hageja ise sõiduteele veendumata küllaldaselt, et sõiduteele astudes ei ohusta teda liikuvad transpordivahendid. Kostja tugineb liiklusõnnetuse juhtumisel (s.o.12.10.2009) kehtinud Liikluseeskirjade (LE) §-le 11, mis sätestab, et keegi ei tohi oma tegevusega või tegevusetusega ohustada või takistada liiklust. Kostja leiab, et antud juhul hageja ise astus sõiduteele veendumata küllaldaselt, et sõiduteele astudes ei ohusta teda seal liikuvad transpordivahendid. Samuti tugineb kostja LE § 36 p-le 2, mis sätestab, et jalakäija ei tohi minna sõiduteele seisva sõiduki või muu takistuse varjust veendumata, et ei lähene sõidukit. Kostja leiab, et hageja on astunud sõiduteele takistuse varjust, milleks oli tal peas olev kapuuts, mis varjas tema nägemisvälja ning mis on ka otseses põhjuslikus seoses toimunud liiklusõnnetusega. Liiklusõnnetuse ajal kehtinud LE § 32 kohaselt pidi jalakäija reguleeritud ülekäigurajal juhinduma foorituledest. Kriminaalasja 10230104693 kohtueelse menetluse käigus kuulati hageja, bussijuht XXX, tunnistajad XXX ja XXX. Hageja ja tunnistajate XXXja XXX poolt antud ütluste kohaselt astus hageja sõiduteele lubava rohelise fooritule süttides (tlk 91-96, 99101). Tallinna Ringkonnakohtu 28.08.2012 otsuses kriminaalasjas nr 1-11-11665 punktis 7 on tuvastanud, et jalakäijate fooris põles roheline tuli. Tõendamist ei ole leidnud, et hageja oleks ületanud sõiduteed keelava punase tulega. Seega käitus hageja õiguspäraselt, kui astus sõiduteele lubava fooritule süttides. LE § 44 kohaselt ei tohi juht oma tegevusega ohustada jalakäijat. LE § 45 p 5 kohaselt pidi juht teed andma jalakäijale viimase sõidutee ületamisel foori rohelise tule ajal. LE § 50 kohaselt võib ülekäigurajale sõita vaid siis kui juht on kindel, et ta ei tule sellel seisma jääda. Kohus leiab, et hageja ei ole rikkunud LE § 36 p 2 kuna eelnimetatud säte ei kehti sõidutee ületamisel reguleeritud ülekäigurajal. Reguleeritud ülekäigurajal peab jalakäija juhinduma LE § 32 nõuetest, mis on erisätteks LE § 36 suhtes. Samuti ei ole astunud hageja teele ühegi takistuste varjust, mistõttu oli hageja teele astumine bussijuhi jaoks objektiivselt märgatav ja etteaimatav sündmus. Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, et hageja peas olnud kapuuts on LE § 36 p 2 mõttes oluline takistus, mille varjust ei tohi jalakäija teel astuda. LE 36 p 2 sätestatud takistuse tagant sõiduteel astumise keelu mõtteks on vältida olukordi, et jalakäija võiks ootamatult sõiduteele sattuda takistuse tagant ja jalakäija teele sattumine ei ole bussijuhi jaoks objektiivselt märgatav ja etteaimatav sündmus. Selliseks takistuseks võib olla mõni sõiduteel seisev ese (nt prügikast), mille varjust võib jalakäija ootamatult sõiduteel astuda ja juht ei märka sõiduteele

astunud jalakäija. Takistuseks ei saa olla müts või kapuuts, sest sõiduteele astuv jalakäija on mootorsõidukijuhile nähtav vaatamata sellele, kas ta kannab mütsi või kapuutsi. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kostja vastutab hagejale tekkinud mittevaralise kahju eest ja puuduvad VÕS § 139 sätestatud alused kahju hüvitise vähendamiseks. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista mittevaralise kahju hüvitisena 20 000 eurot. Hageja on palunud kostjalt välja mõista viivise põhinõudelt alates 03.06.2010 VÕS § 113 lg 1 ja § 94 sätestatud määras. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS § 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 8% aastas. VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. VÕS § 113 lg 2 kohaselt kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsukiirmenetluse avalduse. Hageja esitas kostja vastu esimese hagi kriminaalajas nr 1-11-11665 menetluses 03.06.2010, seega tekkis hagejal VÕS § 113 lg-1 sätestatud viivise nõude õigus VÕS § 113 lg 2 tähenduses alates 03.06.2010.a. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kohus leiab, et hageja viivisnõue on põhjendatud. Ametlikes Väljaannetes avalikustatud Euroopa Keskpanga põhifinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne 01. jaanuari 2010-02. juulit 2012 oli 1,00%. Kuni 15.04.2013 kehtinud VÕS § 94 kohaselt lisandus sellele 7% aastas, mistõttu viivisemääraks hageja nõude osas alates 03.06.kuni 31.12.2012 on 8% aastas. Seega on kostjalt mittevaralise kahju summas 20 000 eurot osas ajavahemiku 03.06.2010 kuni 31.12.2012 eest väljamõistetav viivis 4133,70 eurot. Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne 1. jaanuari 2013 on 0,75%, mistõttu viivisemääraks hageja nõude osas alates 01.01.2013 kuni 14.04.2013 on 7,75% aastas. Seega on kostjalt mittevaralise kahju summas 20 000 eurot osas ajavahemiku 01.01.2013 kuni 14.04.2013 eest väljamõisteatav viivis 441,64 eurot. Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne 1. juulit 2013 on 0,50%. Alates 15.04.2013 kehtima hakanud VÕS § 94 kohaselt lisandus sellele 8% aastas, mistõttu viivisemääraks hageja nõude osas alates 15.04.2013 kuni 20.09.2013 on 8,5% aastas. Seega on kostjalt mittevaralise kahju summas 20 000 eurot osas ajavahemiku 15.04.2013 kuni 20.09.2013 eest väljamõistetav viivis 762,33 eurot. Seega on kohtuotsuse tegemise seisuga kostjalt väljamõistatav viivis 5337,67 eurot ( 4133,70+441,64+762,33= 5337,67). Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus kostjalt hageja kasuks kohtuotsuse tegemise (20.09.2013) ajaks sissenõutavaks muutnud viivise summas 5337,67 eurot ning TsMS § 367 alusel viivise protsendina põhinõudelt (20 000 eurot) alates 21.09.2013 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras (EKP intress + 8% aastas). Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle. Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine

Tsiviilasja hinna määramisel juhindub kohus TsMS § 122 lg 1 sätestatust, mille kohaselt on tsiviilasja hind hagihind ja TsMS § 122 lg 2 sätestatust, mille kohaselt on hagihind hagiasjas hagis taotletu harilik väärtus. TsMS § 132 lg 1 kohaselt mittevaralise nõude puhul eeldatakse, et hagi hind on 3500 eurot. TsMS § 132 lg 3 sätestab, et hagihinna tähenduses loetakse mittevaraliseks nõudeks ka surma põhjustamise, kehavigastuse tekitamise, tervise kahjustamise või au teotamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõue, kui nõutava hüvitise summa on hagis märkimata jäetud ja taotletakse õiglast hüvitist kohtu äranägemisel. TsMS § 133 lg 1 kohaselt hagihind arvutatakse põhinõude ja kõrvalnõude järgi. TsMS § 133 lg 2 sätestab, et käesoleva seadustiku §-s 367 sätestatud kõrvalnõude hagihinna arvutamisel liidetakse hagi esitamise seisuga arvestatud viivise summale summa, mis vastab ühe aasta eest arvestatud viivisele. Eeltoodu alusel on käesoleva hagi hind 3780 eurot. Menetluskulude jaotamine Juhindudes TsMS § 162 lg 1 sätestatust peab kohus põhjendatuks jätta menetluskulud kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Vastavalt TsMS § 174 lg 3 hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. /allkirjastatud digitaalselt/ Marget Henriksen Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.