Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue

rõõmutuse, püsiva kurvameelsuse, hirmu suhtlemise ees, mis on kujunemas juba agorafoobiaks ja suitsiidimõtted. Hagejal on tekkimas isiksuse muutus katastroofilisest elamusest – pinge ja kartlikkus, alanenud enesehinnang. Arst tuvastas, et hageja elukvaliteet on tugevalt langenud. Hageja liiklusõnnetuse järgne seisund tekitab ka elukvaliteedi ja suhete probleeme tervele perele. Sotsiaalkindlustusameti 18.11.2010 otsuse nr 680436 kohaselt tuvastati hagejal liiklusõnnetusest saadud vigastuse tõttu 100%-line töövõime kaotus. Sotsiaalkindlustusameti 18.11.2010 otsusega nr 680437 tuvastati hagejale keskmine puue, sest tema igapäevases tegutsemises või ühiskonnaelus esineb raskusi ja puudest tulenevad lisakulud ravimitele, transpordile, abivahendite kasutamisele, enesehooldusele, kommunikatsioonivahendite kasutamisele. Hageja taastusarsti E. Sooba 27.03.2011 konsultatsiooniotsus kirjeldab hageja liiklusõnnetusest tulenenud tervisekahjustuste diagnoosi, ulatust ja mõju kannatanu elukorraldusele. Viis ja pool kuud hiljem sama taastusraviarsti poolt koostatud konsultatsiooniotsuse kohaselt ei ole hageja seisund märkimisväärselt paranenud. Arsti konsultatsiooniotsusest nähtub, et hageja halb tervislik seisund on püsiva iseloomuga, põhjustades hageja valu, kannatusi ja eneseväärikuse langust, mille tõttu on välja kujunenud ka raske depressiooniseisund. Enne liiklusõnnetust oli hageja aktiivne, sportlik ja elurõõmus inimene. Hageja töötas kahel töökohal. Peale liiklusõnnetust on eelkirjeldatud olukord hageja jaoks drastiliselt muutunud. Hageja vajab kõrvalist abi ja abivahendeid. Tihti valutab pea ja esinevad muud valud. Hageja liikumine on takistatud. Hageja ei saa käia tööl ja osutada abi kallitele inimestele ega ülal pidada senisel tasemel isegi ennast. Hageja ei kontrolli põit, tuli harjuda mähkmete kasutamisega. Hageja on sunnitud mähkmeid kasutama käesoleva ajani. Hageja seedimine on häiritud, mistõttu ei saa hageja süüa toitu, mida oli harjunud sööma enne liiklusõnnetust. Hageja peab tegema endale klistiiri. Hageja on sunnitud tarvitama suurtes kogustes ravimeid, sh valuvaigisteid. Hageja seksuaalelu on pärast liiklusõnnetust olematu. Hageja kehakaal on suurenenud, milline asjaolu rõhub hagejat nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Samas ei võimalda hageja terviserikked teha kehakaalu langetamiseks vajalikku sporti. Taastusravi on suunatud trauma vaevuste leevendamiseks, mitte aga kehakaalu alandamiseks. Nimetatud asjaolud on hagejale tekitanud hingelisi kannatusi ja valu. Hageja tunneb ennast alaväärtuslikuna ning abituna. Eelloetletud vaevused põhjustavad hagejale käesoleva ajani hingelist valu ja nii hingelisi kui ka füüsilisi kannatusi. On tõenäoline, et hageja tervisele tekitatud kahjud on pöördumatud ning seetõttu võib arvata, et ülalkirjeldatud valu ja vaev on hageja elu lahutamatuks osaks ka määramata ajal tulevikus. Kostja vastuväited

sõiduteed ületama asudes vestles hageja oma kahe kaaslasega ning et nende eesmärk oli jõuda teisele poole teed trammipeatusesse, et sõita kesklinna suunas. Seega on ilmne, et peale halva ilma ja kapuutsitatud pea, mis takistas ilmselgelt ümbruskonna adekvaatset tajumist, esines ka muid tähelepanu hajutavaid asjaolusid – naiste omavaheline vestlus ja soov jõuda läheneva trammi peale. Seega tähelepanu keskmes ei olnud mitte ümbritseva liikluse jälgimine, vaid inimlikud nõrkused, soov jõuda kiiresti halva ilma käest läheneva trammi peale. LE § 36 p 2 sätestab, et jalakäija ei tohi minna sõiduteele seisva sõiduki või muu takistuse varjust veendumata, et ei lähene sõidukit. Antud juhul astus hageja sõiduteele takistuse varjust, milleks oli tal peas olev kapuuts, mis varjas tema nägemisulatuse ning mis on otseses põhjuslikus seoses toimunud õnnetusega. Hageja oleks pidanud arvestama, et kapuuts piirab tema vaatevälja ning nägemisulatust ja sellest tulenevalt oleks hageja pidanud olema eriti hoolikas sõiduteele astudes. Hageja rikkus jämedalt liikluseeskirja, mis on otseses põhjuslikus seoses saabunud tagajärjega ning millistel tingimustel ei vastuta kostja tekkinud kahju eest. Hageja ei ole tõendanud, milline nägi tema elustiil välja enne avariid ja et tal ei esinenud õnnetusjuhtumile eelnevalt seedeprobleeme või probleeme kehakaalu suurenemisega. Kostja leiab, et hageja tervislik seisund hagi esitamise aja seisuga tõendamata. Hageja ei ole millegagi põhistanud mittevaralise kahju suurust 25 564 eurot. Maakohtu otsus

ohu allikana käsitletava mootorsõiduki liikumise vahel otsene kausaalseos. Hagejale ei oleks kahju tekkinud juhul, kui autobuss ei oleks hagejale otsa sõitnud. VÕS § 1057 sätestab välistused, milliste esinemisel ei vastuta mootorsõiduki otsene valdaja mootorsõiduki käitamisel tekkinud kahju eest. Üheks selliseks vastutust välistavaks asjaoluks on VÕS § 1057 p 3 tulenevalt see, kui kahju põhjustas vääramatu jõud või kannatanud tahtlik tegu, välja arvatud kui kahju tekkis õhusõiduki käitamisel. Kohus ei nõustunud kostja seisukohaga, et mootorsõiduki valdaja vastutus ei kohaldu kostja suhtes VÕS § 1057 p-st 3 tuleneva erandi tõttu põhjustel, et tegelikkuses põhjustas hageja ise liiklusõnnetuse rikkudes liikluseeskirja mitmeid sätteid, mille tagajärjel sai kannatada, s.t. hageja enda tegevus on põhjuslikus seoses hagejale väidetavalt tekkinud kahjuga. VÕS § 104 lg 5 kohaselt on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel ja lõppemisel. Õigusteoorias ja kohtupraktikas (Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-161-10 p 12) on leitud, et VÕS § 1057 p 3 mõttes tuleb kannatanu tahtluse all mõista kannatanu tahtlust ennast kahjustada (antud juhul põhjustada tervisekahjustusi), sest üksnes sellisel juhul saab rääkida põhjusliku seose ahela katkemisest suurema ohu allika ohtliku mõju ja võimaliku kahju vahel (Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-111-05 p 28). Kannatanu tahtlik tegu eeldanuks seda, et ta oleks otseselt oma tegevusega endale tervisekahjustuse põhjustamist soovinud. Kohus leidis, et kostja ei esitanud asjaolusid, mille põhjal saaks järeldada, et hageja käitumine oleks otseselt suunatud endale tervisekahjustuse või kehavigastuse põhjustamisele. Seega ei ole kostja esile toonud VÕS § 1057 p-des 1-5 sätestatud asjaolusid, mille alusel oleks kostja vastutus välistatud. Eeltoodust tulenevalt on hagejal VÕS § 1056 ja 1057 alusel tekkinud kahju hüvitamise nõue kostja vastu. Kohtu hinnangul on tõendamist leidnud hageja väited tema tervisliku seisundi, töövõimekaotuse, pideva valu ja elukorralduslike muudatuste kohta. Mittevaralise kahju hüvitatavust riskivastutuse realiseerumise korral on kohtupraktikas tunnustatud (Riigikohtu lahendid 3-21-1-19-08 p 15 ja 3-2-1-85 p 11). Kohus tugines liiklusõnnetuse toimumise ajal kehtinud VÕS § 130 lg-le, märkides, et nimetatud sätte kohaselt kehavigastuse tekitamise korral mittevaralise kahju olemasolu eeldatakse. Samuti tugines kohus Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-85-08 p-s 13 selgitatule, et kui varalise kahju hüvitamise nõudmisel tuleb hagejal üldjuhul tõendada ka kahju olemasolu ja selle suurust, siis mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Siiski peavad kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad. VÕS § 130 lg 2 puhul tuleb rahalise hüvitise suuruse määramisel arvestada erineva isikukahju (nt erineva tervisekahjustuse) tekkimisel selle tagajärgi kannatanule, st tema eeldatavat "valu suurust" (Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-19-08 p-d 13 ja 14). Eeltoodust tulenevalt tuleb kannatanu mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel arvestada kannatanu tervisekahju ulatust, tema valu ning samuti Eesti ühiskonna üldise heaolu taset ja analoogiliste tervisekahjustuste eest kohtupraktikas varem väljamõistetud hüvitiste suurust. Kohtupraktika osas viitas kohus ka Tartu Ringkonnakohtu 18.06.2004 otsusele tsiviilasjas 2-2-201/2004, Tartu Ringkonnakohtu 14.03.2011 otsusele tsiviilasjas nr 2-07-41874, Harju Maakohtu 14.03.2008 otsusele tsiviilasjas nr 2-05- 17746, Harju Maakohtu 19.12.2008 otsusele tsiviilasjas nr 2-07-41823, Tallinna Ringkonnakohtu 14.11.2011 otsusele tsiviilasjas nr 2-0941583 ja Harju Maakohtu 05.02.2013 otsusele tsiviilasjas nr 2-12-24958. Maakohus pidas esile toodud ja käesolevas asjas tõendamist leidnud asjaolude pinnalt õiglase mittevaralise kahju hüvitise suuruseks 20 000 eurot. Hagejal on liiklusõnnetuse tagajärjel

tõsised tervisekahjustused, mistõttu ta on sunnitud kasutama püsivalt „pamperseid“ ning tema soolestiku kontroll on häiritud, tekitades hagejal püsivalt ebamugavuse ja alaväärsustunnet. Hageja on pidanud tundma püsivat valu ja liikumistaksitusi. Samuti on hagejal 100%-line töövõime kaotus. Hageja on pidanud tegema oma elus olulisi elukorralduslikke muutusi, samuti on hagejal tuvastatud depressioon ja muud psüühilised häired. Kostja ei ole esitanud tõendeid, et hageja tervislik seisund enne liiklusõnnetust erines oluliselt tavalisele tervele inimesele omasest tervislikust seisundist. Kohus leidis, et hageja ei ole rikkunud kostja poolt tuginetud LE § 36 p-i 2, kuna eelnimetatud säte ei kehti sõidutee ületamisel reguleeritud ülekäigurajal. Reguleeritud ülekäigurajal peab jalakäija juhinduma LE § 32 nõuetest, mis on erisätteks LE § 36 suhtes. Samuti ei ole astunud hageja teele ühegi takistuste varjust, mistõttu oli hageja teele astumine bussijuhi jaoks objektiivselt märgatav ja etteaimatav sündmus. Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, et hageja peas olnud kapuuts on LE § 36 p 2 mõttes oluline takistus, mille varjust ei tohi jalakäija teele astuda. LE 36 p 2 sätestatud takistuse tagant sõiduteel astumise keelu mõtteks on vältida olukordi, et jalakäija võiks ootamatult sõiduteele sattuda takistuse tagant ja jalakäija teele sattumine ei ole bussijuhi jaoks objektiivselt märgatav ja etteaimatav sündmus. Selliseks takistuseks võib olla mõni sõiduteel seisev ese (nt prügikast), mille varjust võib jalakäija ootamatult sõiduteele astuda ja juht ei märka sõiduteele astunud jalakäijat. Takistuseks ei saa olla müts või kapuuts, sest sõiduteele astuv jalakäija on mootorsõidukijuhile nähtav vaatamata sellele, kas ta kannab mütsi või kapuutsi. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et kostja vastutab hagejale tekkinud mittevaralise kahju eest ja puuduvad VÕS § 139 sätestatud alused kahju hüvitise vähendamiseks. Kostja viivisenõuet pidas kohus põhjendatuks, tuginedes seejuures VÕS § 113 lg-tele 1 ja 2, § 94 lg-le 1, §-le 367 ning märkides, et kuivõrd hageja esitas kostja vastu esimese hagi kriminaalaja nr 1-11-11665 menetluses 03.06.2010, tekkis hagejal seega VÕS § 113 lg-1 sätestatud viivise nõude õigus VÕS § 113 lg 2 tähenduses alates 03.06.2010. Tsiviilasja hinnaks määras 3 780 eurot. Apellatsioonkaebus

Seega tähelepanu keskmes ei olnud mitte ümbritseva liikluse jälgimine, vaid inimlikud nõrkused – soov jõuda kiiresti halva ilma käest läheneva trammi peale. Samuti leiab kostja viidates LE § 36 p-le 2, et hageja on igal juhul astunud sõiduteele takistuse varjust, milleks oli tal peas olev kapuuts, mis varjas tema nägemisulatuse ning mis on ka otseses põhjuslikus seoses toimunud õnnetusega. Hageja pidanuks arvestama, et kapuuts piirab tema vaatevälja ning nägemisulatust ja sellest tulenevalt oleks ta pidanud olema eriti hoolikas sõiduteele astudes. Kostja ei nõustu maakohtuga selles, et kapuuts ei saa olla takistus LE § 36 p 2 mõttes. Kostja leiab, et ka kapuutsi saab pidada selliseks takistuseks, millega jalakäija peab arvestama asudes teed ületama. Olukord, kas astuda sõiduteele kapuutsi varjust või mõne kohtu poolt nimetatud takistuse (nt seisev auto) varjust, on sisuliselt sama – mõlemal juhul on jalakäija nähtavus oluliselt varjatum ja mõlemal juhul peab jalakäija seda enam veenduma sõidutee ületamise ohutuses. Hageja on ise rikkunud liiklusseadust ja -eeskirja, mis on otseses põhjuslikus seoses saabunud tagajärjega ning millistel tingimustel ei saa kostja vastutada tekkinud kahju eest. Maakohus on otsust tehes rikkunud TsMS § 436 lg-t 4, rajades otsuse muuhulgas asjaolule, mida menetluses ei arutatud ning mis on apellandi jaoks uus ja üllatuslik. Nimelt on maakohus vaidlustatud otsuses asunud seisukohale, et kostja ei ole esitanud tõendeid, et hageja tervislik seisund enne liiklusõnnetust erines oluliselt tavalisele tervele inimesele omasest tervislikust seisundist. Menetluse vältel ei ole tõusetunud küsimust sellest, milline on tavalisele tervele inimesele omane tervislik seisund. Samuti ei ole kostjal eluliselt võimalik hakata tõendama hageja tervislikku seisundit enne liiklusõnnetust. Ka ei ole kohus menetluse jooksul kordagi juhtinud poolte tähelepanu sellele, et pöörab ümber TsMS § 230 lg 1 sätestatud poolte tõendamiskoormise. Hageja kohustus tulenevalt TsMS § 230 lg-st 1 esitama tõendid oma võimaliku „valu suuruse” ja selle kohta, milline oli tema elu-olu ja tervislik seisund enne liiklusõnnetust. Taoline tõendamiskoormise ümberjagamine läheb vastuollu TsMS § 230 lg-s 1 sätestatuga. Riigikohus on mitmes lahendis (3-2-1-44-11 ja 3-2-1-57-11) jõudnud järeldusele, et kohtu esmane roll on anda poolte esitatule õiguslik hinnang, kuid samas ei tohi kohtu õiguslik hinnang tulla pooltele üllatavana. Maakohus on jätnud põhjendamatult arvestamata ning võtmata seisukoha kostja poolt esitatud alternatiivse taotluse raames VÕS § 139 lg-tes 1 ja 3 nimetatud aluste esinemise kohta, rikkudes TsMS § 232 sätestatud tõendite igakülgse hindamise kohustust. Kohus on jätnud andmata hinnangu sellele, kas hagejat saab pidada sõiduteed ületades raskelt hooletuks seetõttu, et ta ületas sõiduteed kapuutsitatud peaga ja ajal, mil ilmastikutingimused oli äärmiselt halvad. Lisaks kapuutsitatud peale ja halvale ilmale vestles hageja sõiduteed ületama asudes oma sõbrannadega, mis omakorda hajutas tähelepanu ümbritseva suhtes ja tõendab ilmekalt, et vastustaja ei rakendanud enda ohutuse tagamiseks vajalikku hoolt. Seejuures viitab kostja LS § 2 lg-le 1. Hageja võis küll ületada sõiduteed lubava fooritulega ning selleks ettenähtud ülekäigurajal, kuid vaatamata sellele ja arvestades eriti eeltoodud asjaolusid, oleks vastustaja pidanud olema veelgi hoolikam ja ettevaatlikum ning oleks saanud nii kergesti vältida talle tervisekahju tekkimist. Kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramisel ei arvestanud maakohus fakti, et bussi juhtinud A P järgis liiklusseaduses ja -eeskirjas sätestatut, s.t buss sõitis ristmikule lubava fooritule ajal, mida tõendavad nii Harju Maakohtu kui Tallinna Ringkonnakohtu õigeksmõistvad kohtuotsused. Kuigi süü küsimus ei ole võlaõigusseaduses sätestatud riskivastutuse kohaldamise eelduseks, on see siiski oluline väljamõistetava kahjuhüvitise suuruse kindlaks määramisel, mida on leitud ka maakohtu otsuses viidatud Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-85-08 p-s 14. Seega pidi kohus kahjuhüvitise ühe võimaliku vähendamise alusena hindama ka seda,

et bussijuht ei olnud süüdi ega pannud toime sellist rikkumist, mille tagajärjel tekkis vastustajale tervisekahjustus, kuid maakohus ei ole seda teinud. Ka ei ole maakohus kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramisel arvestanud faktiga, et hageja on ise keeldunud talle pakutud statsionaarsest taastusravist vähemalt kahel korral ja pikema perioodi vältel, mida tõendavad taastusarsti E.Sooba konsultatsiooniotsused 27.04.2011 (vt hagi lisa 17) ja 03.10.2011 (vt hagi lisa 18). Olukorras, kus kannatanu ise on keeldunud talle pakutud ja talle sobivaimast raviviisist, mis eeldatavalt oleks kannatanu tervislikku seisundit parandanud ning tema „valu suurust” vähendanud, ei saa panna kostjale vastustust. Kostja ei saa täiel määral vastutada hageja „valu suuruse” eest, mil hageja ise oma tegevusega võib olla seda valu veelgi suurendanud või vähemalt selle valu vähendamise võimalusi minimaliseerinud. Muuhulgas peab kostja oluliseks, et asjas puuduvad igasugused tõendid selle kohta, kas hageja üldse käis polikliinikus taastusravil või mitte. Seejuures viitab kostja Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-85-08 p-le 14. Võtmata hinnangut kõigi asjas kogutud tõendite ja poolte poolt esitatu kohta, on kohus oluliselt rikkunud TsMS § 232 lg-s 1 sätestatud tõendite igakülgse, täieliku ja objektiivse hindamise põhimõtet. TsMS § 232 lg 2 kohaselt ei saa ühelgi tõendil kohtu jaoks olla ette kindlaks määratud jõudu, kuid ometi jääb kohtuotsusest mulje, et antud juhul see just täpselt nii ongi. Lisaks on kohus rikkunud esmast kohustust anda poolte poolt esitatule õiguslik hinnang (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-57-11). Asudes seisukohale, et otsuses käsitlemata väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle, rikkus kohus ka TsMS § 233 lg-s 1 sätestatut. Maakohus on rajanud vaidlustatud otsuse osaliselt hageja paljasõnalistele väidetele, rikkudes nii TsMS § 436 lg-s 2 sätestatut. Nimelt on kohus, hinnates hüvitise suuruse aluseks olevaid asjaolusid, muuhulgas viidanud, et enne liiklusõnnetust oli hageja aktiivne, sportlik ja elurõõmus inimene. Hageja töötas kahel töökohal, oli armastatud ja tundis seda tunnet ka ise, tema kehakaal on suurenenud, mis rõhub teda nii füüsiliselt kui vaimselt jmt. Tuginedes TsMS § 229 lg-le 1 ja märkides, et hageja ei ole menetluse käigus esitanud ühtegi tõendit ülaltoodud asjaolude esinemise kohta ega üleüldse selle kohta, milline oli tema tervislik seisund nii vaimses kui füüsilises plaanis enne liiklusõnnetust, leiab kostja, et kohus ei oleks tohtinud taolisi hageja väiteid hinnata ega arvesse võtta ka kahju suuruse kindlaks määramiseks. Kuivõrd maakohus on ebaõigesti kostjalt välja mõistnud 20 000 eurot, siis on ebaõigesti välja mõistetud ka viivitusintressid. Vastus apellatsioonkaebusele

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et apellant on kaebuses korranud maakohtus esitatud väiteid ja neile kõigile on kohus piisava põhjalikkusega vastanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, mille kohaselt kostja vastutab hagejale tekkinud kahju eest ja kahju ei ole tekkinud hageja tahtliku teo tagajärjel VÕS § 1057 p 3 tähenduses. Asja materjalidega ei ole kooskõlas kaebuse väide, mille kohaselt põhjustas hageja ise liiklusõnnetuse ja soovides ennast kahjustada astus sõiduteele takistuse varjust, milleks oli tal peas olev kapuuts. Ringkonnakohus nõustub maakohtu käsitlusega, mille kohaselt ei olnud käesoleva vaidluse puhul põhjust rääkida takistusest LE § 36 p 2 mõttes. Hageja jalakäijana ei pidanud eeldama, et autobuss ületab ülekäiguraja ajal, mil jalakäijatele põleb valgusfooris roheline tuli. Liiklusõnnetuse ajal kehtinud LE § 32 kohaselt pidi jalakäija teed ületades juhinduma reguleeritud ülekäigurajal foorituledest. Hageja käitumine ei ole käsitletav VÕS § 1057 p 3 kohase kostja vastutust välistava tingimusena. Apellant heidab maakohtule ette tõendite ebaõiget hindamist. Ringkonnakohus apellatsioonkaebuse väidetega ei nõustu. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 229 lg 1 kohaselt on tsiviilasjas tõendiks igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise. Maakohus hindas TsMS § 232 lõikest 1 tulenevalt kõiki tõendeid seadusest tulenevalt kogumis, täielikult, igakülgselt ja objektiivselt ning on otsustanud oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise väide on tõendatud või mitte. Maakohus ei ole pööranud ümber poolte tõendamiskoormust, st pooltel tuli oma väiteid ja vastuväiteid tõendada kooskõlas TsMS § 230 lg-ga 1. Õige on apellandi väide, mille kohaselt ei tõusetunud menetluse vältel küsimust hageja tervislikust seisundist enne liiklusõnnetust, s.t milline on terve inimese tervislik seisund. Kui kostja väitis, et hageja ei vastanud nn tavamõistes tervele inimesele omasele tervislikule seisundile, tuli tal vastavaid asjaolusid tõendada või taotleda kohtult tõendite kogumist. Ebaõige on kaebuse väide, mille kohaselt on otsus rajatud asjaolule, mida menetluses ei arutatud ja mis oli apellandi jaoks üllatuslik. Kohus ei ole asja arutamisel kaebuses väidetud menetlusnorme rikkunud. Ekslik on apellandi väide, mille kohaselt maakohus ei käsitlenud kostja väited VÕS § 139 kohaldamise osas. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, et hagejat ei saanud pidada raskelt hooletuks ja kahjuhüvitise vähendamiseks ei olnud alust. Hageja osa kahju tekitamisel puudub ja lubava rohelise fooritule süttimisel sõiduteed ületama asumine ajal, kui ülekäigurajale on lähenemas sõidukid, ei ole keelatud liikluseeskirja ega -seaduse kohaselt. Maakohus ei tuvastanud, et esineksid asjaolud hageja hüvitise vähendamiseks VÕS § 139 lg 3 tähenduses. Kuna kostja kui mootorsõiduki valdaja vastustab sõltumata oma süüst liikluskahju eest, mis tekib mootorsõiduki käitamisele iseloomusliku ohu (riski) realiseerumise tagajärjel, ei oma kostja vastutuse seisukohalt tähtsust kostja või tema töötaja süü ega selle suurus. Samuti on ebaõiged ja asja materjalidega ei ole kooskõlas apellandi oletused hageja poolt endale valu suurendamise kohta, sest hageja eelistas statsionaarsele taastusravile ambulatoorset. Nõustuda tuleb vastustajaga, et vigastusi parandab taastusravi ise, mitte koht, kus seda osutatakse ja et arstid ei ole väitnud, et statsionaarne taastusravi oleks tulemuslikum või ambulatoorne vähemtulemuslikum ning seda ei ole tõendanud ka kostja. Kostja apellatsioonkaebuse vastavad väited on tõendamata ja oletuslikud. Maakohtu otsus on kooskõlas TsMS § 442 lg-ga 8 ning põhjendatud ja seaduslik. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad apellatsioonimenetluse kulud apellandi

kanda TsMS § 171 lõike 1 alusel. TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

Ulvi Loonurm

Margo Klaar

Kaupo Paal

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.