Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ülle Jänes, Mare Merimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
16.09.2013, Tallinn
Tsiviilasja number
2-12-18300
Tsiviilasi
Swedbank Liising AS-i hagi R E vastu võla väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
10 160.69 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 21.12.2012 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
R E apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Swedbank Liising AS (registrikood 10434248, asukoht Liivalaia 8, 15039 Tallinn), esindaja Anneli Arusalu Kostja R E (isikukood xxxxxxxxxxxx, elukoht xxxxxxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Ksenia Kravtšenko
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 21.12.2012 otsus tühistada osaliselt. Teha uus otsus, millega rahuldada hagi osaliselt.
2.Otsuse resolutsioon kehtib järgmises sõnastuses: 1) Hagi rahuldada osaliselt; 2) Mõista R Elt (E) välja AS-i Swedbank Liising kasuks põhivõlgnevus 9427.60 eurot ja viivisvõlgnevus 202.03 eurot; 3) Mõista R Elt välja AS-i Swedbank Liising kasuks viivis võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates hagi esitamisest 08.05.2012 kuni põhinõude 9427.60 eurot täitmiseni;
4) Maakohtu- ja apellatsioonimenetluse kulud jäävad 22% ulatuses hageja ja 78% ulatuses kostja kanda.
4.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Riigikohtus võidakse kaebus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest.
Asjaolud ja hageja nõue
1.08.05.2012 esitas Swedbank Liising AS (hageja) Harju Maakohtule hagi R Elt (kostja) võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks. Hageja palus kostjalt välja mõista 12 393.31 eurot, millest põhinõue on 10 160.69 eurot, ja lisanduva viivise. Menetluskulud palus jätta kostja kanda ning mõista viivise välja ka menetluskuludelt. 03.10.2012 seisukohas vähendas hageja viivise nõuet, mille tulemusena jäi kogunõudeks 11 711.83 eurot.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid 07.09.2006 hageja (endise ärinimega AS Hansa Liising Eesti) ja OÜ Rae Ehitus Grupp (edaspidi liisinguvõtja) liisingulepingu nr 0138780L, mille esemeks oli sõiduauto BMW 730; 3.0, ehitusaasta 2004. Lepingust tulenevalt kohustus hageja andma vara lepingu perioodiks liisinguvõtja valdusesse ja kasutusse ning lepingu üldtingimuste punkti 1.3 kohaselt kohustus liisinguvõtja tasuma hagejale selle eest lepingus sätestatud makseid vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule. Intressimäär oli sätestatud lepingu punktis 2.1 ja viivisemäär lepingu punktis 5.1. Liisinguvõtja poolt valitud vara ostis hageja 07.09.2006 ning andis selle 07.09.2006 üle liisinguvõtjale.
3.Lepingu punkti 11.1 kohaselt kohustus ostja hiljemalt järgmisel päeval pärast eseme enda valdusesse saamist sõlmima eseme vabatahtliku ja kohustusliku kindlustuslepingu ning lepingu üldtingimuste punkti 6.3 kohaselt kohustus kindlustusmakseid ja muid kindlustusega seotud kulutusi tasuma täielikult ostja. Vastavalt lepingu üldtingimuste punktile 6.3.1 kohustus ostja tagama kindlustuslepingute ja katkematu kindlustuskaitse olemasolu ning nõuetekohase täitmise. Punkti 6.3.2 järgi kohustus ostja tasuma kindlustusmaksete tasumata jätmise tagajärjel ning muudel alustel kindlustusest tulenevad
kulud ja/või kahjud. Kui vastavad kulud ja/või kahjud on kandnud hageja, kohustus kostja hagejale vastavad summad hüvitama hageja poolt nimetatud tähtajaks ja korras. 07.09.2006 sõlmiti kindlustusleping, mille kohaselt oli kindlustusandjaks AS Hansa Varakindlustus ja kindlustusvõtjaks liisinguvõtja. Kindlustusleppe punkti 2 viienda valiku kohaselt kohustus liisinguvõtja kindlustusmakseid tasuma kindlustusandjale hageja vahendusel, kandes poliisil nimetatud kindlustusmakse hagejale kindlustusleppes nimetatud tähtajaks ja korras (iga kalendrikuu 15. kuupäevaks hageja vastavale arveldusarvele).
4.07.09.2006 sõlmisid hageja ja liisinguvõtja liisingulepingu nr 0138780L teenuste lisa, mille punkti 1 kohaselt kohustus hageja osutama liisinguvõtjale lisas kokkulepitud tingimustel kütuse krediitkaardi lisateenuseid. Lisa punkti 4 kohaselt kohustus liisinguvõtja nimetatud teenuste eest tasuma vastavalt hageja poolt esitatavatele arvetele.
5.Liisinguvõtja rikkus lepingust tulenevaid kohustusi, jättes nõuetekohaselt tasumata lepingu alusel tasumisele kuuluvad põhiosa- ja intressimaksed. Liisinguvõtja poolt on hagejale tasumata lepingu alusel liisinguvõtjale esitatud arved (debitoorne võlgnevus – põhiosa- ja intressivõlgnevus, kaskokindlustusmaksete ja teenustelisa võlgnevus) kokku summas 6906.59 eurot. Liisinguvõtja jättis kohaselt tasumata ka liikluskindlustusmaksed, mistõttu tasus hageja liisinguvõtja eest vara liikluskindlustusmakse 78.61 eurot. Hageja arvestas tähtaegselt tasumata põhiosa võlgnevuselt viivist 0,25% päevas (lepingu punkt 5.1). Viivisevõlgnevus moodustab 2232.62 eurot. Hagejal on liisinguvõtja vastu nõue eelnimetatud hageja poolt tasutud liikluskindlustusmakse summa ulatuses tulenevalt lepingu üldtingimuste punktist 6.3.2 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 455 lõikest 1.
6.07.09.2006 sõlmisid hageja ja kostja lepingust tuleneva rahalise kohustuse tagamiseks käenduslepingu nr 0138780L, mille alusel võttis kostja endale kohustuse tagada solidaarselt liisinguvõtjaga lepingust tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohane ja täielik täitmine. Kostja vastutuse piirmääraks lepiti 40 022.63 eurot (lepingu punkt 1). Käendatava kohustuse täitmise tähtpäevaks on liisingulepingu järgse iga makse tasumise tähtpäev. Liisingulepingu ülesütlemisel on kohustuse täitmise tähtpäevaks päev, milleks liisinguvõtja kohustub ennetähtaegselt tasuma kõik liisingulepingu alusel võlgnetavad summad (lepingu punkt 4). Käendusleping on kehtiv kuni liisingulepingust tulenevate kohustuste täieliku täitmiseni.
7.08.04.2009 saatis hageja kostjale teatise, milles teavitas lepingu ülesütlemisest ja nõudest. Lepingu üldtingimuste punkti 7.1.3 kohaselt on hagejal õigus lugeda leping ennetähtaegselt lõppenuks (üles öelda) juhul, kui liisinguvõtja on jätnud osamakse ja/või intressi kohaselt tasumata või tasub mittetäielikult ning pole võlgnevust kustutanud 15 päeva jooksul pärast maksetähtpäeva.
8.Seoses asjaoluga, et hageja lõpetas lepingu ennetähtaegselt, kohustus liisinguvõtja tulenevalt lepingu üldtingimuste punktist 7.5 andma hagejale üle lepingu esemeks oleva vara valduse. Kuna liisinguvõtja vara ei tagastanud, pöördus hageja tagastusteenust pakkuva koostööpartneri OÜ Reeborn poole. Vara valdus taastati 21.07.2009. Pärast vara valduse taastamist andis hageja vara võõrandamiseks üle OÜ-le Amserv Auto. OÜ Reeborn ja OÜ Amserv Auto esitasid hagejale osutatud teenuste (vara tagastusteenus, vahendustasu) eest arved kokku summas 799.70 eurot (käibemaksuta), mis on hageja poolt tasutud.
9.Vara realiseerimisest saadu ei katnud hageja lepingust tulenevat nõuet liisinguvõtja vastu. Kahju koosneb hageja lepingust tulenevast nõudest, millest on lahutatud vara
realiseerimisest saadud summa (käibemaksuta). Hageja lepingust tulenev nõue liisinguvõtja vastu oli 26 974.54 eurot, mis koosneb vara jääkmaksumusest summas 15 957.02 eurot (käibemaksuta), debitoorsest võlgnevusest summas 6906.59 eurot, vara tagastamise ja vahendamisega seotud kuludest kokku summas 799.70 eurot (käibemaksuta), kindlustusmaksete võlgnevusest 78.61 eurot ja viivisemaksete võlgnevusest 2232.62 eurot. Vara realiseeriti hinnaga 13 581.23 eurot (käibemaksuta). 25 974.54 – 13 581.23 = 12 393.31 eurot. Juhindudes eeltoodust ning VÕS § 367 lõigetest 1 ja 4 on liisinguvõtjal kohustus hagejale hüvitada 12 393.31 eurot.
10.10.09.2010 saatis hageja kostjale teatise lepingust tulenevate võlgnevuste olemasolust. Hageja teatas kostjale, et kuivõrd liisinguvõtja ei ole täitnud oma kohustusi tähtaegselt, nõuab hageja kohustuste täitmist kostjalt kui käendajalt. Hageja palus kostjal võlgnevus tasuda, andes tasumiseks täiendava tähtaja. Hagiavalduse esitamise päeva seisuga ei olnud kostja võlgnevusi hagejale tasunud.
11.Kostja vastuväidetega hageja ei nõustunud ja märkis neile vastuseks järgmist. Hagi ei ole aegunud. Liisingulepingut ei öeldud üles 08.04.2009 teatise saatmise kuupäeval – tegemist on üksnes hoiatusega, täiendava tähtaja andmisega. Alles täiendava tähtaja tulutul möödumisel on hagejal õigus leping üles öelda. Kostjale saadetud täiendava tähtaja andmise teade on kätte saadud 14.04.2009, mistõttu lõppes täiendav tähtaeg 28.04.2009 ning alates 29.04.2009 oli hagejal õigus leping üles öelda. See aga ei tähenda, et hagejal on kohustus sellel kuupäeval leping üles öelda. Hageja ootas täiendavalt solidaarvõlgnike poolt ühenduse võtmist ning ütles lepingu lõplikult üles 19.06.2009. Nimetatud kuupäev nähtub ka kostjale 10.09.2010 saadetud teatele lisatud nõude kalkulatsioonist. Samuti ei vasta tõele, et liisingulepingu ülesütlemisest tulenev hüvitise nõue muutub sissenõutavaks lepingu ülesütlemisega. Vastavalt Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-33-09 muutub selline nõue sissenõutavaks mõistliku aja jooksul peale lepingu ülesütlemist. Hageja hinnangul on mõistlikuks ajaks aeg, mis kulub sõiduki realiseerimiseks, sest alles siis selguvad kõik tekkinud lisakulud ning ühtlasi lõplik nõue, mille ulatuses jääb kogunõue sõiduki realiseerimisest saadu arvelt katmata. Lepingu üldtingimuste punkti 7.4 kohaselt kohustub hageja tagastatud sõiduki realiseerima, et sellest saadu arvelt katta liisinguvõtja võlgnevus. Vastavalt lepingu üldtingimuste punktile 7.5 on liisinguvõtjal kohustus sõiduk tagastada – varasemalt ei ole hagejal võimalik sõidukit realiseerida. Kuivõrd liisinguvõtja seda kohustust ei täitnud, oli hageja sunnitud kasutama vastava koostööpartneri abi, mille tulemusena õnnestus sõiduk tagastada alles 21.07.2009. Seejärel teostati sõidukile tehniline kontroll ning suunati müüki. Sõiduk on realiseeritud 31.08.2009. Ka Riikohus on välja toonud, et liisingulepingu ülesütlemisele järgnev mõistlik aeg nõude sissenõutavaks muutumise seisukohalt sõltub lepingu ülesütlemisest tulenevate lisakulude kindlakstegemiseks kuluvast ajast. Hageja leidis, et kuivõrd hagejal on kohustus sõiduk võõrandada, selgub nii hageja lõplik nõue kui lisakulutuste suurus alles sõiduki realiseerimisel. Kuivõrd hagi on esitatud enne 3 aasta täitumist alates sõiduki realiseerimisest ehk mõistliku aja lõppemisest, ei ole liisingulepingu ülesütlemisest tulenev hüvitise nõue tervikuna aegunud.
12.Kostjale jäi arusaamatuks hageja nõude arvestamise metoodika. Hageja on arvestanud oma nõude vastavalt lepingu üldtingimuste punktile 7.4. Nimetatud sätte kohaselt kaetakse sõiduki realiseerimisest saadu arvelt esmajärjekorras lepingu ülesütlemise ja sõiduki võõrandamisega kaasnenud kulud – hagiavalduse lisaks oleval õiendil „vara tagastamise ja realiseerimisega seotud kulud“ summas 799.70 eurot. Seejärel kaetakse lepingu ülesütlemiseni tasumata osamaksed ja intress, sealhulgas kindlustusmaksed ja lisateenused, mis kuulusid igakuiselt tasumisele – õiendil „debitoorne võlgnevus“ summas 6906.59 eurot ja „kindlustusmaksete võlgnevus“ summas 78.61 eurot. Kuivõrd sõiduki
realiseerimise maksumuseks oli 13 581.23 eurot, on siinkohal järgi veel 13 581.23 799.70 - 6906.59 - 78.61 = 5796.33 eurot. Järgmises järjekorras kaetakse jääkmaksumus. Kuivõrd jääkmaksumus oli suurem, kui realiseerimisest järelejäänud summa: 15 957.02 5796.33 = 10 160.69 eurot, jäi jääkmaksumus vahesumma katmata. Nimetatud summa moodustabki põhinõude. Viimases järjekorras kuulunuks katmisele viivis, kuid selle jaoks enam vahendeid ei jätkunud. Seega moodustab hageja nõude jääkmaksumus summas 10 160.69 eurot ja viivisevõlgnevus summas 2232.62 eurot. Hageja on esitanud ka debitoorse võlgnevuse arved, lepingu ülesütlemisest tulenevate lisakulude arved jms informatiivsena, illustreerimaks hageja kogunõuet enne sõiduki realiseerimist, et kostjale ja kohtule oleks arusaadav, millest koosnes hageja kogunõue ning millises osas on see kaetud.
13.Vara realiseerimisest saadud summa arvelt on kogu ulatuses kaetud intressivõlgnevus. 08.04.2009 ei ole lepingu ülesütlemise kuupäevaks, vaid sellel kuupäeval on üksnes edastatud lepingu ülesütlemise hoiatus koos täiendava tähtaja andmisega. Kuivõrd leping on üles öeldud 19.06.2009, oli hagejal kuni selle ajani õigus arvestada intressi. Viimane võlgnevuses intressi sisaldav arve on koostatud 04.06.2009, tasumise tähtajaga 15.06.2009. Eeltoodust lähtuvalt oli hageja õigustatud arvestama intressi ning liisinguvõtjal oli selle tasumise kohustus. Lepingu kestel arve osalise tasumise korral arvestatakse põhiosa tasutuks viimases järjekorras vastavalt VÕS § 88 lõikele 8. Seega moodustab arve nr 8513184965 puuduolev summa 44.74 eurot osamakse võlgnevus. Kostja esitatud tabeli nr 2 osas märkis hageja, et arvete lõppsummad on märgitud siiski käibemaksuga (kostja on märkinud, et summad on ilma käibemaksuta). Arvestades välja toodud ebatäpsusi ei ole korrektne ka kostja arvutus põhinõude osas.
14.Viivisenõude juures on kohtule esitatud üksnes tasumata viivisearved. Samuti on hageja esitanud kohtule üksnes tasumata põhiarved. Hageja nõustus, et viivisenõude hulka kuulub ka viivis sellistelt põhiarvetelt, mis olid liisinguvõtja poolt enne lepingu ülesütlemist tasutud (kuigi hilinemisega). Kostja on väljendanud, et on tõendamata, et kohtule esitamata põhiarvete tasumisega üldse viivitati. Hageja on seisukohal, et kui kostja soovib hageja väite ümber lükata, tuleb tal esitada vastavad tõendid. Samas ei ole kostja otsesõnu eitanud maksetega viivitamist.
15.Hageja loobus viivisenõudest summas 10 662.81 krooni ehk 681.48 eurot, mis tuleneb hagiavalduse lisaks olevatest arvetest nr 8206381965, nr 8206512352, nr 8206706032, nr 8206908869, nr 8207101186, nr 8207360189 ja nr 8207488113.
16.Hageja ei nõustunud kostja vastuväitega, et viivisenõue on ebamõistlik juba üksnes seetõttu, et hageja on viivitanud nõude esitamisega kohtusse. Hageja ei ole arvestanud viivist perioodi eest lepingu ülesütlemisest kuni hagi esitamiseni – seega ei oma tähtsust hagi esitamisele eelnenud aeg. Lisaks on hageja esitanud oma nõude kostjale juba 08.04.2009 teates ning lõpliku nõude 10.09.2010. Kostja on mõlemad teatised isiklikult kätte saanud, kuid kohustust täitma ei ole asunud, samuti ei ole kostja hagejaga ühendust võtnud kokkulepete sõlmimiseks. Sellest tulenevalt on pahatahtlik kostja väide, et hageja on esitanud oma nõude ebamõistlikult viivitades. Viimasele teatele oli lisatud ka nõude kalkulatsioon, kust nähtus detailselt, millest nõue koosneb. Alles viimase sammuna on hageja pöördunud kohtu poole. Seega on hageja esitanud oma nõude, sealhulgas viivise saamiseks, mõistliku aja jooksul. Teenuste lisa ja kindlustuslepe on üksnes lepingu lisad ehk alluvad oma olemuselt põhilepingule. Viivisemäär on välja toodud lepingu punktis 5.1 ning ei ole sätestatud, et nimetatud sanktsioon kehtiks üksnes osamaksete tasumisega viivitamise korral. VÕS § 113 lõike 1 kohaselt on tegemist üldise sanktsiooniga rahalise kohustusega viivitamise eest. Käesoleval juhul on lepingus kokku lepitud, et kostjal on
osamaksete, kindlustusmaksete ja teenuste lisa maksete tasumise kohustus. Kuivõrd kostja on nende tasumisega viivitanud, on hagejal õigus nõuda viivist. Viivisenõue ei muutu olematuks põhinõude rahuldamisega. Kui põhiarve tasutakse, siis viivist ei arvestata edasi, kuid kuni tasumiseni arvestatud viivis tuleb siiski ka tasuda.
17.Kostja on vaidlustanud ka viivisemäära. Hageja märkis, et liisinguvõtjaks ei olnud tarbija, vaid majandus-ja kutsetegevust läbiviiv ettevõte. Seega ei kohaldu VÕS § 415 lõige 1. Tulenevalt VÕS §-st 8 on leping pooltele täitmiseks kohustuslik. Pooled on lepingus kokku leppinud, et sanktsiooniks rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral rakendub viivisemäär 0,25% päevas. Liisinguvõtja on lepingu punktis 20.1 kinnitanud, et ta on lepingu tingimustega tutvunud, need on läbi räägitud, need on arusaadavad, need vastavad poolte tegelikule tahtele ning nad on nõus neid täitma. Samuti on kostja käenduslepingu punktis 3 kinnitanud, et on liisingulepinguga tutvunud ning endale võetud kohustustest aru saanud. Ka ei ole hagetava viivise kogusumma ebaproportsionaalne, võrreldes põhivõlgnevusega.
18.Kostja ei ole välja toonud, millistel faktilistel asjaoludel ta viivise vähendamist nõuab. Välja on toodud üksnes õiguslikud põhjendused, kuid ei ole maininud elulisi aluseid, mis tulenevad VÕS § 162 lõikest 1. Kostja ei ole kohustust, hoolimata hageja korduvatest pöördumistest, täitnud. Samuti ei ole kostja esitanud peale kirjalike nõuete saamist hagejale ühtegi vastuväidet nõudele ega võtnud ühendust kokkulepete sõlmimiseks. Kostja ei ole välja toonud ka majanduslikke aspekte viivise vähendamiseks. Kostja vastuväited
19.Kostja hagi ei tunnistanud, palus kohaldada aegumist ja jätta hagi rahuldamata. Juhul, kui kohus leiab, et hagi ei ole tervikuna aegunud, jätta hagi 3715.86 euro ulatuses rahuldamata seoses aegumisega. Hagi rahuldamise korral vähendada väljamaksmisele kuuluvat viivist mõistliku suuruseni.
20.Hagiavaldusest nähtub, et võlgnik on jätnud liisingumaksed tasumata alates 15.05.2008. Hagiavalduse kohaselt saatis hageja kostjale teatise liisingulepingu ülesütlemisest 08.04.2009. Teatise kohaselt moodustas võlgniku võlgnevus 08.04.2009 seisuga 92 986.63 krooni ehk 5930.78 eurot. Teatisele oli lisatud liisingueseme müügiprotseduuri kirjeldus liisingulepingu ülesütlemise puhul – seega kostjat teavitati liisingulepingu üldtingimuste punktis 7.4 sätestatud protseduuri rakendamisest, millest sai kostja järeldada, et liisinguleping oli hageja poolt 08.04.2009 seisuga juba üles öeldud. Teatises nõudis hageja võlgniku võlgnevuse tasumist hiljemalt 14 päeva jooksul pärast teatise kättesaamist. Hagiavaldusest nähtub, et kostja sai teatise kätte 14.04.2009. Hagiavaldus käesolevas tsiviilasjas kostja vastu esitati kohtule esmakordselt 08.05.2012.
21.Seega liisingu- ja käenduslepingust tulenevad nõuded on aegunud. Hageja nõuded muutusid sissenõutavaks hiljemalt 08.04.2009. Hageja andis kostjale tähtaja kohustuste täitmiseks 14 päeva pärast 08.04.2009 teatise kättesaamist ehk kuni 28.04.2009. Hagi esitati kohtule 08.05.2012 ehk enam kui 3 aasta möödudes hageja nõuete sissenõutavaks muutumisest.
22.Juhuks, kui kohus leiab, et hagi ei ole tervikuna aegunud, esitas kostja alljärgnevad vastuväited hageja üksikute nõuete osas. Võlgnevuse suuruse arvutamise metoodika on ebaselgeks. Hagiavalduses on hageja esitanud valemi, millest justkui nähtub kostja vastu esitatud nõuete suurus 12 393.31 eurot, kuid valemist ei nähtu, milliste võlgniku kohustuste katteks on arvestatud liisinguvara realiseerimise hind 13 581.23 eurot. Juhul, kui vara realiseerimisest saadud summalt sai kaetud võlgniku debitoorne võlgnevus, siis
jääb kostjale arusaamatuks, milleks on hageja esitanud kohtule hulganisti arveid, koormates sellega kohtutoimikut.
23.Intressinõuded perioodi 08.04.2009 – 15.06.2009 eest on põhjendamatud. Võlgniku intressivõlgnevus seisuga 15.06.2009 moodustas 13 054.82 krooni ehk 834.36 eurot. Seisuga 08.04.2009 oli hageja liisingulepingu juba üles öelnud. Hagejal puudus õigus arvestada osamaksetelt intressi perioodi 08.04.2009 – 15.06.2009 eest. Hageja poolt alusetult sissenõutav intress nimetatud perioodi eest moodustab 406.80 krooni (arvest nr 8539384451 nähtub, et perioodi 16.03.2009 – 15.04.2009 eest arvestatud intressi summa oli 1576.29 krooni, seega kuulus määratud perioodil tasumisele intressina 50.85 krooni päevas). Samuti on põhjendamatud 758.72 krooni perioodi 16.04.2009 – 15.05.2009 eest ning 743.70 krooni perioodi 16.05.2009 – 15.06.2009 eest. Hagejal ei olnud õigust arvestada võlgniku võlgnevuse pealt intressi summas 1909.22 krooni (406.80 + 758.72 + 743.70 = 1909.22) ehk 122.02 eurot. Hageja intressinõue 08.04.2009 seisuga moodustas vaid 712.34 eurot (834.36 - 122.02 = 712.34). Nimetatud intressivõlgnevus 712.34 eurot koos vara tagastamise ja vahendamisega seotud kuludega summas 799.70 eurot sai kustutatud esmajärjekorras, ning vara müügist laekunud summast jäi seega alles 12 069.19 eurot (13 581.23 - 799.70 - 712.34 = 12 069.19). Ülejäänud summast on hagejal õigus arvata maha põhivõlgnevus, mis omakorda koosneb 08.04.2009 seisuga tasumata jäänud osamaksetest, liisingueseme jääkväärtusest, kindlustusmaksetest ja muude teenuste osutamisega seotud tasudest (kütusekulu).
24.Hageja põhinõuded võlgniku vastu liisingueseme ostuhinna hüvitamiseks moodustavad 6814.02 eurot. Hagiavalduse kohaselt moodustab võlgniku debitoorne võlgnevus 6905.59 eurot ehk 108 064.65 krooni. Esitatud arvetest nähtuvalt moodustab võlgniku osamaksete võlgnevus 31.08.2009 seisuga 45 784.99 krooni ehk 2926.19 eurot. Lisaks sellele võlgneb võlgnik hagejale liisingueseme jääkmaksumuse (tulevikumaksed alates 15.07.2009) summas 15 957.02 eurot ehk kokku moodustavad liisingueseme ostuhinna kulud 18 883.21 eurot (2926.19 + 15 957.02 = 18 883.21). Liisingulepingu ülesütlemise hetk ei oma jääkmaksumuse arvutamisel tähtsust, kuna sisuliselt on tegemist liisingueseme ostuhinnaga VÕS § 367 lõike 1 mõistes.
25.Liisinguvara müügist saadud summast pärast vara tagastamise seotud kulude ja intressikulu lahutamist jääb alles 12 069.19 eurot. Kogu see summa läks seega liisingueseme jääkväärtuse ja tasumata jäänud osamaksete hüvitamiseks, mistõttu liisingueseme jääkväärtuse hüvitamiseks kuuluva põhivõlgnevuse summaks jäi 6814.02 eurot (18 883.21 - 12 069.19).
26.Hageja põhinõuded võlgniku vastu liisingulepinguga seotud kokkulepetest tulenevate võlgnevuste kustutamiseks on suurel määral aegunud. Kostja kui käendaja kohustuste täitmise tähtpäev saabus 15.09.2008 arve nr 8513184965 osas, 15.10.2008 arve nr 8517193509 osas, 15.11.2008 arve nr 8521115256 osas, 15.12.2008 arve nr 8525065386 osas, 15.01.2009 arve nr 8528677616 osas, 15.02.2009 arve nr 8532320616 osas, 15.03.2009 arve nr 8535951778 osas, 15.04.2009 arve nr 8539384451 osas ja 22.04.2009 arve nr 31380979 osas. 4 esimese loetletud arve maksetähtaeg saabus 2008. aasta jooksul (vastavalt 15.09.2008, 15.10.2008, 15.11.2008 ja 15.12.2008), seega algas nende suhtes aegumistähtaeg 01.01.2009 ning lõppes 31.12.2011. Kuna hagiavaldus esitati 08.05.2012, on arvetest nr 8513184965, nr 8517193509, nr 8521115256, nr 8525065386 tulenevad nõuded liisingulepingu teenuste lisast tulenevate nõuete rahuldamiseks kogusummas 6908.45 krooni ehk 441.53 eurot aegunud.
27.Hageja põhinõuded võlgniku vastu liisingulepinguga seotud kindlustusleppest tulenevate võlgnevuste kustutamiseks on suurel määral aegunud. Hagiavalduse kohaselt tasus hageja võlgniku eest liikluskindlustusmakse 78.61 eurot (1230 krooni) vastavalt hageja arvetele nr 31380979 ja nr 8543629542. Lisaks sellele võlgneb võlgnik hagejale hagiavalduse lisadena toodud arvete alusel kindlustusmaksete võlgnevusena kokku 1613.45 eurot (25 245 krooni). Hageja arvetest nr 8513184965, nr 8517193509, nr 8521115256, nr 8525065386, nr 8528677616, nr 8532320616, nr 8535951778 ja nr 8539384451 tulenevad kindlustusmakse hüvitamise nõuded kogusummas 1692.06 eurot (26 475 krooni) on aegunud TsÜS § 147 lõike 1 alusel, kuna nende sissenõutavaks muutumisest kuni hagi esitamiseni 08.05.2012 on möödunud enam kui 3 aastat.
28.Kui kohus leiab, et antud olukorras kuulub kohaldamisele TsÜS § 147 lõige 3, siis on aegunud hageja arvetest nr 8513184965, nr 8517193509, nr 8521115256, nr 8525065386 tulenevad kindlustusmaksete nõuded kogusummas 467.45 eurot (7314 krooni).
29.Hageja viivisenõuded on ebaselged, põhjendamatud ja suurel määral aegunud. Hageja nõuab viivise tasumist summas 2232.62 eurot ning lisaks sellele viivist 0,25% põhinõudelt (10 160.69 eurot) alates hagi esitamisest 08.05.2012 kuni põhinõude täitmiseni. Kuigi kohus on oma 31.05.2012 määrusega osundanud puudustele hagiavalduses ning kohustas hagejat esitama viivisearvestuse, ei ole hageja puudusi kõrvaldanud. Hageja poolt 19.06.2012 esitatud tabel ei anna viivise arvutusele selgust juurde.
30.Hageja arvete nr 8496653005, nr 8492376975, nr 8501833118, nr 8500853063, nr 8505096388, nr 8509166612, nr 8513184965, nr 8517193509, nr 8521115256, nr 8525065386, millest tulenevate viiviste summa on kokku 1582.27 eurot (24 757.13 krooni), maksetähtaeg saabus 2008. aasta jooksul. Seetõttu aegusid need nõuded 31.12.2011.
31.Hageja viivisenõue on ka hea usu põhimõtte vastane. Hageja nõuab liisingulepingujärgset viivise tasumist 0,25% päevas ehk 90% aastas. Selline viivisemäär ületab enam kui 16kordselt liisingulepingu punktiga 2.1 sätestatud intressimäära ning hageja pöördus kohtusse üle 3 aasta peale liisingulepingu ülesütlemisest. Viivisearvetest nr 8496653005, nr 8492376975, nr 8501833118, nr 8500853063, nr 8505096388 ja nr 8509166612 tulenev nõue on esitatud põhinõudena, kuigi kohustused täideti üle 3 aasta tagasi. Aegumata viivisenõue on 650.35 eurot (2232.62 - 1582.27 = 650.35).
32.Hageja ei ole tõendanud, et arvete maksmata jätmisega tekkis talle kahju, mis võrdub hagiavalduses esitatud viivise summaga. Ka esitas hageja viivisenõude nii tasumata jäetud osamaksete kui kindlustussummade ja kütusekulude hüvitamise nõuete pealt, kuigi ei kindlustusleppes ega liisingulepingu teenuste lisas ei ole viivise tasumise kohustust kokku lepitud. Kostja kui käendaja puhul on tegemist tarbijaga, kelle puhul ei ole võimalik eeldada, et ta täidaks võlgniku kohustusi, lähtudes nii kõrgest viivisemäärast. Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-167-09 tulenevalt oleks mõistlik viivisemäär 12,5%. Kostja taotles viivisenõude osas alternatiivselt väljamõistetava summa vähendamist. Esimese astme kohtu otsus
33.21.12.2012 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi ja mõistis kostjale hagejale välja põhivõlgnevuse 10 160.69 eurot, viivise 1551.14 eurot ja viivise protsendina põhinõudelt alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras. Kohus mõistis hagejale välja ka viivise menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras.
34.VÕS § 367 lõikest 1 ja § 82 lõikest 7 tulenevalt muutub liisinguandja nõue sissenõutavaks liisingulepingu ülesütlemisest. Antud asjas ei ole vaidlust, et liisinguleping nr 0138780L oli hageja ja OÜ Rae Ehitus Grupp vahel sõlmitud ja et lepingu aluseks olnud liisinguese sõiduauto BMW anti hageja poolt OÜ Rae Ehitus Grupp valdusesse ja kasutusse. Vaidlust ei ole ka selles, et kostja käendas liisingulepingut käenduslepinguga nr 0138780L, millega kohustus tagama solidaarselt OÜ-ga Rae Ehitus Grupp liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmise, kuid mitte rohkem kui 40 022.63 euro ulatuses. Vaidlust ei ole ka selles, et OÜ Rae Ehitus Grupp rikkus liisingulepingust nr 0138780L tulenevaid kohustusi, jättes nõuetekohaselt tasumata tasumisele kuuluvad maksed. Samuti, et hagejal on õigus kostja kui käendaja vastu liisingulepingust tulenev nõue esitada.
35.Kostja on esitanud hageja nõudele tervikuna aegumise vastuväite. Juhul, kui kohus leiab, et hagi ei ole tervikuna aegunud, on kostjal aegumise vastuväited hageja üksikute nõuete osas. Hagi rahuldamise korral palus kostja vähendada väljamaksmisele kuuluvat viivisesummat mõistliku suuruseni.
36.Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 142 järgi aegub õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. Seadusest ei tulene otseselt, millal võib liisinguandja nõuda lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamist. Tehingust tuleneva nõude TsÜS §-s 146 sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg algab TsÜS § 147 lõike 1 järgi nõude sissenõutavaks muutumisega. TsÜS § 147 lõike 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates hetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda kohustuse täitmist. Ka VÕS § 82 lõike 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist täitmise tähtpäeva või täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust (VÕS § 82 lõige 3).
37.Riigikohtu tsiviilkolleegium on lahendis nr 3-2-1-33-09 leidnud, et kuna liisingulepingu ülesütlemisest tekkiva liisinguandja kulutuste hüvitamise kohustuse täitmise tähtpäev ei ole kindlaks määratud, peab liisinguvõtja VÕS § 82 lõike 3 järgi täitma kohustuse ning liisinguandja võib VÕS § 82 lõike 7 kolmanda lause järgi nõuda selle kohustuse täitmist kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul. Seega muutub liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguandja nõue sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast lepingu ülesütlemist. Mõistliku aja pikkus sõltub muuhulgas liisinguandja kulutuste kindlakstegemisele mõistlikult kuluvast ajast. Kulutuste hüvitamise sissenõutavaks muutumine ei eelda, et liisinguandja nõuaks kulude hüvitamist kohtuväliselt. Kolleegium selgitas, et nõuded käendaja vastu (VÕS § 145) hakkavad aeguma samal ajal, kui samad nõuded võlgniku vastu. Seega ei ole aegumise kohaldamise jaoks oluline, millal hageja esitas kulutuste hüvitamise nõude kostja vastu. Eeltoodust tulenevalt peab maakohus asja menetlemisel hageja nõude aegumistähtaja alguse väljaselgitamiseks tuvastama, millal muutus hageja nõue sissenõutavaks, see tähendab, millal möödus pärast lepingu ülesütlemist mõistlikult vajalik aeg kulude hüvitamiseks VÕS § 82 lõike 7 kolmanda lause järgi.
38.Juhindudes seadusest ja Riigikohtu vastavast seisukohast lahendis nr 3-2-1-33-09, asus kohus seisukohale, et hageja nõue tervikuna ei ole aegunud. Lepingut ei öeldud üles 08.04.2009 teatise saatmise kuupäeval. Nimetatud teates lepingu ülesütlemise kohta on hageja selgitanud, et tekkinud võlgnevus tuleb tasuda 14 päeva jooksul alates teate
kättesaamisest või võtta kokkulepete sõlmimiseks ühendust. Kui nimetatud tähtaja jooksul võlgnevust ei tasuta, loetakse leping ülesöelduks (t lk 64). Kostjale saadetud täiendava tähtaja andmise teade on kätte saadud 14.04.2009 (t lk 66), mistõttu lõppes täiendav tähtaeg 28.04.2009 ning alates 29.04.2009 oli hagejal õigus leping üles öelda. Kohus leidis, et eeltoodu ei tähenda, et hagejal oli kohustus sellel kuupäeval leping üles öelda. Hageja ütles lepingu lõplikult üles 19.06.2009. Nimetatud kuupäev nähtub ka kostjale 10.09.2010 saadetud teatele lisatud nõude kalkulatsioonist (t lk 75).
39.Liisingulepingu ülesütlemise korral muutub liisinguandja nõue sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast lepingu ülesütlemist. Mõistliku aja pikkus sõltub muuhulgas liisinguandja kulutuste kindlakstegemisele mõistlikult kuluvast ajast. Kohus asus seisukohale, et selline mõistlik aeg on aeg, mis kulub sõiduki realiseerimiseks, sest alles siis selguvad kõik tekkinud lisakulud ning ühtlasi lõplik nõue, mille ulatuses jääb kogunõue sõiduki realiseerimisest saadu arvelt katmata. Liisingulepingu üldtingimuste punkti 7.4 kohaselt kohustub hageja tagastatud sõiduki realiseerima, et sellest saadu arvelt katta liisinguvõtja võlgnevus (t lk 19).Vastavalt liisingulepingu üldtingimuste punktile 7.5 on liisinguvõtjal kohustus sõiduk tagastada – varasemalt ei ole hagejal võimalik sõidukit realiseerida (t lk 19). Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et liisinguvõtja oma kohustust tagastada liisinguese ei täitnud ning hageja oli sunnitud kasutama vastava koostööpartneri abi, mille tulemusena õnnestus sõiduk tagastada alles 21.07.2009. Sõiduk oli realiseeritud 31.08.2009 (t lk 72). Ka Riikohus on lahendis nr 3-2-1-33-09 välja toonud, et liisingulepingu ülesütlemisele järgnev mõistlik aeg nõude sissenõutavaks muutumise seisukohalt sõltub lepingu ülesütlemisest tulenevate lisakulude kindlakstegemiseks kuluvast ajast. Kohus leidis, et kuivõrd hagejal on kohustus sõiduk võõrandada, selgub nii hageja lõplik nõue kui lisakulutuste suurus alles sõiduki realiseerimisel. Lepingu ülesütlemisest tulenevaks lisakuluks on ka müügiteenuse maksumus ja müügiteenuse maksumus sõltub realiseeritud sõiduki müügihinnast. Samuti selgub, kas sõiduki realiseerimisest saadu katab tekkinud võlgnevuse täielikult (kas nõue üldse eksisteerib või mitte) või milline on lõplik nõue. Kuivõrd hagi on esitatud enne 3 aasta täitumist mõistliku aja lõppemisest, ei ole liisingulepingu ülesütlemisest tulenev hüvitisnõue tervikuna aegunud.
40.Hageja esitatud võlgnevuse suuruse arvestamise metoodika on selge. Hageja on arvestanud oma nõude vastavalt liisingulepingu üldtingimuste punktile 7.4. Nimetatud sätte kohaselt kaetakse sõiduki realiseerimisest saadu arvelt esmajärjekorras lepingu ülesütlemise ja sõiduki võõrandamisega kaasnenud kulud – hagiavalduse lisaks nr 16 oleval õiendil „vara tagastamise ja realiseerimisega seotud kulud“ summas 799.70 eurot (t lk 73). Seejärel kaetakse lepingu ülesütlemiseni tasumata osamaksed ja intress, sealhulgas kindlustusmaksed ja lisateenused, mis kuulusid igakuiselt tasumisele – viidatud õiendil „debitoorne võlgnevus“ summas 6906.59 eurot ja „kindlustusmaksete võlgnevus“ summas 78.61 eurot. Kuivõrd sõiduki realiseerimismaksumuseks oli 13 581.23 eurot, on siinkohal järgi veel 13 581.23 – 799.70 - 6 906.59 - 78.61 = 5796.33 eurot. Järgmises järjekorras kaetakse veel tasumata osamaksed ehk jääkmaksumus. Kuivõrd jääkmaksumus oli suurem, kui realiseerimisest järelejäänud summa: 15 957.02 - 5 796.33 = 10 160.69 eurot, jäi vahesumma katmata. Nimetatud summa moodustabki hageja põhinõude. Hageja on menetluses selgitanud, et viimases järjekorras kuulunuks katmisele viivis, kuid selle jaoks enam vahendeid ei jätkunud. Seega moodustab hageja nõude jääkmaksumus summas 10 160.69 eurot ja viivisevõlgnevus summas 2232.62 eurot.
41.Nagu eespool välja toodud, on vara realiseerimisest saadud summa arvelt hageja poolt kogu ulatuses kaetud intressivõlgnevus ja seega ei nõua hageja käesolevas tsiviilasjas
kostjalt intressivõlgnevust. Kuivõrd leping on üles öeldud 19.06.2009, oli hagejal kuni selle ajani õigus arvestada intressi.
42.Kostja leidis, et hageja põhinõuded võlgniku vastu liisingulepinguga seotud kokkulepetest tulenevate võlgnevuste kustutamiseks on suurel määral aegunud. Kohus märkis, et kõikide osamaksete (koos käibemaksuga), intresside, kindlustusmaksete ja teenuste lisa võlgnevused on juba kaetud vara realiseerimisest saadud summa arvelt 31.08.2009, mil need nõuded ei olnud aegunud. Hageja nõude käesoleva hagi alusel moodustab katmata jääkmaksumus ja viivisevõlgnevus. Kuivõrd nimetatud kostja seisukohalt aegunud põhinõue on kaetud juba 31.08.2009, ei ole hageja põhinõue aegunud – see on sissenõutavaks muutunud alles seoses sõiduki realiseerimisega.
43.Kohus asus seisukohale, et hageja on viivisenõude juures kohtule esitanud üksnes need viivisearved, mis ei ole hagejale tasutud. Samuti on hageja esitanud kohtule üksnes need põhiarved, mis ei ole hagejale tasutud. Viivisenõude hulka kuulub ka viivis sellistelt põhiarvetelt, mis olid liisinguvõtja poolt enne lepingu ülesütlemist tasutud hilinemisega. Kostja on viidanud viivisearvete puudumisele, kuid hageja on selgitanud, et tegemist on põhiarvetega, mille alusel on viivist arvestatud. Kostja on väljendanud, et on tõendamata, et kohtule esitamata põhiarvete tasumisega üldse viivitati. Hageja on väitnud, et põhiarvete, mille alusel on esitatud viivisearved, tasumisega on viivitatud. Kohus leidis, et kui kostja soovib hageja hagiavalduses toodud väiteid ümber lükata, tuleb kostjal oma vastuväiteid tõendada. Seega, kui kostja leidis, et ei ole viivitanud põhiarvete tasumisega, mistõttu on viivisenõue põhjendamatu, tulnuks kostjal esitada tõend põhiarvete õigeaegse tasumise kohta. Kohtu hinnangul on hageja poolt esitatud viivisearved selged ning nendelt on jälgitav, milline oli võlgnetav kohustus, millise perioodi eest on konkreetsel arvel viivist arvestatud, milline on viivise määr ja selle summa. Seega on hageja omi väiteid veenvalt tõendanud, kuid kostja on oma vastuväited jätnud tõendamata.
44.Käesoleva menetluse jooksul on hageja loobunud viivisenõudest summas 10 662.81 krooni ehk 681.48 eurot, mis tuleneb hagiavalduse lisaks nr 10 olevatest arvetest nr 8206381965, nr 8206512352, nr 8206706032, nr 8206908869, nr 8207101186, nr 8207360189, nr 8207488113. Kostja leidis, et hageja viivisenõuded on aegunud suuremas ulatuses. Kostja seisukoha kohaselt on aegunud need viivisenõuded, mille aluseks olev põhinõue on aegunud. Kohus nõustus kostja käsitlusega selles, et üldjuhul aegub viivisenõue koos põhinõudega, kuid käesoleval juhul on kõik põhiarved kas liisinguvõtja poolt varasemalt tasutud või kaetud vara realiseerimisest saadud summaga 31.08.2009. Seega ei ole viivisearvestuse aluseks olev põhinõue aegunud, kuivõrd seda nõuet ei ole enam. Kuivõrd käesoleval juhul ei ole viivisenõuet võimalik enam põhinõudega ning selle aegumisega siduda, tuleb arvestada viivisearve enda sissenõutavaks muutumist. Nõue muutub sissenõutavaks hetkest, mil võlausaldajal on õigus nõuda selle täitmist. Samas ei muutu viivisenõue sissenõutavaks mitte viivisearve aluseks oleva põhikohustuse tähtaja möödumisel, vaid viivisearve maksetähtaja möödumisel. Aegumise mõttes on selline käsitlus kasutatav siis, kui põhikohustus on täidetud. Kostja mõttekäik oleks käsitletav siis, kui viivisenõue oleks võimalik siduda täitmata ja aegunud põhikohustusega. Seega on käesoleval juhul aegunud üksnes nendest viivisearvetest tulenev nõue, mille tasumise tähtaeg oli 2008. aastal ning ei oma tähtsust, millal oleksid teoreetiliselt aegunud 2009. aastal esitatud arvete aluseks olevad põhikohustused. Hageja loobus käesolevas menetluses nendest viivisearvetest tulenevatest nõuetest, mille tasumise tähtaeg oli 2008. aastal. Hageja lõplik viivisenõue peale vähendamist 681.48 euro võrra on 1551.14 eurot.
45.Kohus kostja seisukohtadega viivisenõude hea usu põhimõttega vastuolu kohta ei nõustunud. Hageja ei arvestanud viivist perioodi eest lepingu ülesütlemisest kuni hagi
esitamiseni, mistõttu ei oma tähtsust hagi esitamisele eelnenud aeg. Lisaks ei vaidle pooled selle üle, et hageja on esitanud oma nõude kostjale juba 08.04.2009 teatega ning lõpliku nõudega 10.09.2010. Kostja on mõlemad teatised isiklikult kätte saanud, kuid kohustust täitma ei asunud, samuti ei ole kostja hagejaga ühendust võtnud kokkulepete sõlmimiseks. Sellest tulenevalt on asjakohatu kostja väide, et hageja on esitanud oma nõude ebamõistlikult viivitades. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et hageja on kostjale esitanud korduva kohtuvälise nõude, millele kostja reageerinud ei ole. Viimasele teatele oli lisatud ka nõude kalkulatsioon, kust nähtus detailselt, millest nõue koosneb (t lk 75). Seega on hageja esitanud oma nõude, sealhulgas viivisenõude, mõistliku aja jooksul. Asjaolu, et kostja oma passiivsuses ei ole nõuet vabatahtlikult täitnud, ei saa olla hagejale etteheidetav.
46.Kohus ei nõustunud ka kostja seisukohaga, et põhjendamatu on viivise rakendamine kindlustusmaksete ja lisateenuste võlgnevusele. Teenuste lisa ja kindlustuslepe on lepingu lisad ehk alluvad oma olemuselt põhilepingule. Viivisemäär on välja toodud lepingu punktis 5.1 ning ei ole sätestatud, et nimetatud sanktsioon kehtiks üksnes osamaksete tasumisega viivitamise korral. Käesoleval juhul on lepinguga ja selle lisadega kokku lepitud, et kostjal on osamaksete, kindlustusmaksete ja teenuste lisa maksete tasumise kohustus. Kuivõrd kostja on nende tasumisega viivitanud, on hagejal õigus nõuda viivist.
47.Kohus kostja käsitlusega, et kuivõrd põhiarved on juba varasemalt tasutud, on põhjendamatu nõuda ka viivist, ei nõustunud. Viivisenõue ei muutu olematuks põhinõude rahuldamisega. Kui põhiarve tasutakse, siis viivist ei arvestata edasi, kuid kuni tasumiseni arvestatud viivis tuleb tasuda.
48.Kostja ei ole välja toonud, millistel faktilistel asjaoludel ta viivise vähendamist nõuab. Kostja on välja toonud õiguslikud põhjendused, kuid ei ole maininud VÕS § 162 lõikest 1 tulenevaid elulisi aluseid. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ei ole kostja oma kohustusi, hoolimata hageja korduvatest pöördumistest, täitnud. Samuti ei ole kostja väitnud, et oleks esitanud peale kirjalike nõuete saamist hagejale vastuväiteid nõudele või võtnud ühendust kokkulepete sõlmimiseks. Seega ei ole täidetud esimene eeldus viivise vähendamiseks. Kostja poolt täitmata kohustuste tõttu ei saanud hageja kasutada oma raha majandus-ja kutsetegevuse läbiviimiseks ja seda edasi investeerida, mistõttu on viivisenõue põhjendatud. Kohus asus seisukohale, et hageja on võlgnikule vastu tulnud ega ole arvestanud viivist alates lepingu ülesütlemisest kuni hagi esitamiseni olenemata sellekohasest õigusest. Seega ei ole täidetud ka teine viivise vähendamise eeldus. Kostja ei ole välja toonud ka majanduslikke aspekte viivise vähendamiseks, mistõttu ei ole täidetud ka kolmas viivise vähendamise eeldus. Kuivõrd viivise vähendamise eeldused ei ole täidetud, tuleb kostja taotlus VÕS § 162 lõike 1 alusel viivise vähendamiseks jätta rahuldamata.
49.Kostja näol on tegemist tarbijaga ja seega on viivisemäär 0,25% päevas liialt suur. Samas märkis kohus, et käesoleval juhul on hageja põhinõudeks 10 160.69 eurot ning viivisenõudeks 1551.14 eurot. Kõrvutades viivisenõuet põhinõudega, ei ole tegemist ebamõistliku proportsiooniga. Kostja leiab, et viivisenõue on kogu ulatuses põhjendamatu ehk viivisemäär peaks olema 0. Kohus sellega ei nõustu. Kuivõrd kostja on maksete tasumisega viivitanud, on hageja viivisenõue põhjendatud. Kostja on olnud lepingut sõlmides nõus viivisemääraga, on põhjendamatu sanktsiooni realiseerudes keelduda selle täitmisest. Veelgi vähem on põhjendatud keelduda viivise tasumisest, kui viivituse on põhjustanud kostja passiivsus kohtuväliste kokkulepete sõlmimisel. Kuivõrd kostja ei ole oma kohustust õigeaegselt täitnud ja hagejal on õigus viivist nõuda, kohaldub
viivisemääraks seadusejärgne viivisemäär, milleks on VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 7% aastas (VÕS § 113 lõike 1 teine lause).
50.Tulenevalt VÕS § 415 lõikest 1 tuleks hageja viivisenõuet vähendada, arvestades seaduses sätestatud viivisemäära, kuid arvestades asjaolu, et käesoleval juhul oleks hageja viivisenõue võinud olla seadusjärgset viivisemäära kasutades kordades suurem, kui hageja poolt nõutu, leidis kohus, et hageja poolt nõutud summa 1551.14 eurot on põhjendatud. Kui hageja oleks kasutanud oma õigust arvestada viivist alates lepingu ülesütlemisest kuni hagi esitamiseni, oleks hageja viivisenõue olnud kokku märgatavalt suurem kui hageja poolt nõutud 1551.14 eurot. Seda isegi juhul, kui oleks kohaldatud seadusjärgset viivisemäära. Seega on hageja poolt nõutud viivisesumma 1551.14 eurot kohtu hinnangul õiglane ja kuulub rahuldamisele.
51.Samas leidis kohus, et hageja taotlusega mõista kostjalt välja viivis protsendina põhinõudelt (10 160.69 eurot) alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni liisingulepingu punktis 5.1 sätestatud määras (0,25% päevas), ei saa nõustuda eeltoodud põhjustel. Kostja on tarbija ja seega rahuldas kohus hageja taotluse kasutades seadusejärgset viivisemäära, milleks on VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 7% aastas (VÕS § 113 lõike 1 teine lause).
52.Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et kostjalt tuleb mõista hageja kasuks välja liisingulepingutest nr 0138780L tulenev võlgnevus kokku summas 11 711.83 eurot, mis koosneb põhivõlgnevusest 10 160.69 eurot ja viivisevõlgnevusest 1551.14 eurot ning viivis protsendina põhinõudelt (10 160.69 eurot) alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras. Apellatsioonkaebus
53.21.01.2013 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja maakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Juhul, kui ringkonnakohus leiab, et menetlusnormide rikkumist on võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses ning hageja nõuded on tervikuna aegunud, tühistada maakohtu otsus ja teha uus otsus, millega jätta aegumise tõttu hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Juhul, kui ringkonnakohus leiab, et menetlusnormide rikkumist on võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses ning hageja nõuded ei ole tervikuna aegunud, tühistada maakohtu otsus punkti 2 (põhivõlgnevus ja viivisevõlgnevus) osas ning jätta hagi vastavalt 2255.61 euro ja 900.79 euro ulatuses rahuldamata seoses aegumisega, vähendada tasumisele kuuluvat viivisesummat mõistliku suuruseni 57.81 eurot ja jätta menetluskulud poolte endi kanda.
54.Kaebuse põhjenduste kohaselt rikkus maakohus kaevatava otsuse tegemisel oluliselt menetlusnorme (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lõiget 2, § 429 lõiget 3, § 351 lõiget 2, § 436 lõikeidd 1, 3 ja 4 ning § 328 lõiget 2), välistades kostja õiguse õiguslikule ärakuulamisele, jättes kostjale hageja 02.10.2012 ja 03.10.2012 seisukohad edastamata ning kostja seisukoha küsimata. Selline rikkumine on kohtulahendi tühistamise aluseks TsMS § 656 lõike 1 punkti 1 alusel. Kostjale ei teatatud ka kaevatava otsuse väljakuulutamise ajast, et tal oleks võimalik õigeaegselt kohtutoimikuga tutvuda ning lõplikud seisukohad esitada.
55.Maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust (TsÜS § 146 ja § 147 lõiget 1), leides, et hagi ei ole aegunud. Kostja ei nõustu hageja ja kohtu seisukohaga, et 08.04.2009 teatis ei ole käsitletav liisingulepingu ülesütlemise teatisena, mille tõttu ei ole hagi ka aegunud. Hageja ei ole oma seisukohtades lepingu ülesütlemise osas nii ülesütlemise
hetkel kui ka hagimenetluses järjekindel ning üritab kohut eksitusse viia. Hagiavalduse punktis 1.l.12 käsitles hageja kõnealust teatist lepingu ülesütlemise teatisena – seega on mõlemad pooled mõistnud 08.04.2009 dokumendi sisu ja eesmärki ühtemoodi. Alles pärast seda, kui kostja on esitanud aegumise vastuväite, leidis hageja, et tegemist ei olnud liisingulepingu ülesütlemise, vaid hoopis täiendava tähtaja andmise teatisega. Selline tõlgendamine ei ole hea usu põhimõttega kooskõlas. Kostja hinnangul lõppes liisinguleping hiljemalt 29.04.2012. Hageja ei ole esitanud kohtule tõendit lepingu ülesütlemisteate võlgnikule saatmise kohta, märkides oma 03.10.2012 (kostjale edastamata) seisukohas vaid seda, et liisinguleping oli lõplikult üles öeldud 19.06.2009. Seega on vastav asjaolu hageja poolt kohtumenetluses tõendamata. Hageja poolt koostatud 10.09.2009 dokumendis (t lk 75) sisalduvad viited lepingu ülesütlemise kuupäevale ei tõenda seda, et leping oli märgitud kuupäeval ka tegelikult üles öeldud. Kostjale 08.04.2009 saadetud teatise sisu arvesse võttes (liisingueseme müügiprotseduuri rakendamine) leiab kostja, et liisinguleping oli üles öeldud juba varem, kuna on äärmiselt ebatõenäoline, et hageja oleks lepingu ülesütlemisega oodanud üle aasta (väidetavalt kuni 19.06.2009), arvestades asjaolu, et liisinguesemeks oleva sõiduki puhul on tegemist kiiresti amortiseeruva varaga. Käesoleval juhul pidi kohus selleks, et hinnata vara realiseerimiseni möödunud aja mõistlikkust, esmalt tuvastama, millal on liisinguleping üles öeldud, see tähendab millal on liisinguvõlgnikku ülesütlemisest teavitatud. Kohus seda ei teinud. Kuna vastavad asjaolud on tuvastamata, on nõuete aegumise algustähtaeg määratud ebaõiesti. Seega rikkus kohus otsuse tegemisel TsÜS § 146 ja § 147 lõiget 1. Selline rikkumine on kohtulahendi tühistamise aluseks TsMS § 656 lõike 1 punkti 5 alusel.
56.Ka juhul, kui hageja nõuded ei ole tervikuna aegunud, on maakohus rikkunud materiaalõiguse norme (VÕS § 88 lõiget 8, § 367 lõikeidd 1 ja 2, TsÜS § 146 lõiget 1 ja § 147) põhivõlgnevuse summa arvutamisel. Kostja ei nõustu kohtu seisukohaga, et hageja nõude moodustab vaid katmata jääkmaksumus ja viivisevõlgnevus, kuna kõikide osamaksete, intresside, kindlustusmaksete ja teenuste lisa võlgnevused on juba kaetud vara realiseerimisest saadud summa arvelt 31.08.2009, mistõttu need nõuded ei ole aegunud. Kostja ei vaidlusta kohtu käsitlust, et sõiduki realiseerimisest saadu arvelt kaetakse esmajärjekorras lepingu ülesütlemise ja sõiduki võõrandamisega kaasnenud kulud, see on kulud 799.70 eurot. Edasistes arvutustes ja õigusnormide kohaldamises on kohus aga eksinud.
57.Kostja jääb oma varasema seisukoha juurde, et liisingulepingu kehtivuse ajal tasumata jäetud kindlustus- ja muud maksed summas 3980.40 eurot (6906.59 - 2926.19 = 3980.49) ei kuulu esmajärjekorras hüvitatavate osamaksete hulka. Samuti, et liisingueseme jääkväärtuse hüvitamiseks kuuluva põhivõlgnevuse summaks jäi 6814.02 eurot. Kohtu seisukoht, et kuivõrd leping on üles öeldud 19.06.2009, oli hagejal kuni selle ajani õigus arvestada intressi, on väär. Ka intressimaksete põhjendamatuse osas jääb kostja oma varasemate seisukohtade juurde, milliste kohaselt ei olnud hagejal õigust arvestada võlgniku võlgnevuse pealt intressi summas 122.02 eurot. Hageja intressinõue 08.04.2009 seisuga moodustas vaid 712.34 eurot, mis sai koos vara tagastamise ja vahendamisega seotud kuludega summas 799.70 eurot kustutatud esmajärjekorras. Vara müügist laekunud summast jäi seega alles 12 069.19 eurot. Ülejäänud summast on hagejal õigus arvata maha põhivõlgnevus.
58.Eespool toodu kohaselt moodustab liisinguandjale VÕS § 367 lõike 1 kohaselt hüvitamisele kuuluv ostuhinna jääk 6814.02 eurot. Ülejäänud osa põhivõlgnevusest, mis hagiavalduse kohaselt moodustab 5579.28 eurot, koosneb osaliselt aegunud kindlustusleppest tulenevast võlgnevusest summas 1692.06 eurot, liisingulepingu teenuste
lisast tulenevast kütuse maksumuse võlgnevusest summas 1036.37 eurot, hageja poolt võlgniku eest tasutud liikluskindlustuse maksest, samuti viivisevõlgnevusest 2232.62 eurot ning hageja poolt aluseta nõutavast intressitasust 122.02 eurot.
59.Hageja ja kostja vahel sõlmitud käenduslepingu punktist 4 tulenevalt hakkab aegumistähtaeg kulgema iga vastava arve maksetähtaja möödumise päevast, mitte aga päevast, milleks liisinguvõtja kohustub ennetähtaegselt tasuma kõik liisingulepingu alusel võlgnetavad summad. Vastupidine käsitlus annaks liisinguvõtjale võimaluse venitada liisingulepingu ülesütlemisega mitu aastat lisaks seadusega sätestatud aegumistähtajale, mis ei ole TsÜS § 146 lõikega 1 kooskõlas. Kuigi maakohus on õigesti leidnud, et enne liisingulepingu ülesütlemist võlgnikule esitatud arvetest tulenev aegumistähtaeg lepingu ülesütlemisel uuesti kulgema ei hakka, vaid allub TsÜS § 147 reeglitele, ei ole kohus seda põhimõtet kaevatavas otsuses kohaldanud. Kostja hinnangul kohaldub kütuse- ja kindlustusmaksete nõude aegumisele TsÜS § 147 lõikes 1 sätestatud üldine 3-aastane tähtaeg, mistõttu ei ole kaevatava otsuse lk 15 6. lõigus esitatud argumentatsioon korrektne. Kostja jääb oma varasema seisukoha juurde, et hageja arvetest nr 8513184965, nr 8517193509, nr 8521115256, nr 8525065386 tulenevad nõuded liisingulepingu teenuste lisast tulenevate nõuete rahuldamiseks kogusummas 441.53 eurot ning arvetest nr 8513184965, nr 8517193509, nr 8521115256, nr 8525065386, nr 8528677616, nr 8532320616, nr 8535951778 ja nr 8539384451 tulenevad kindlustusmakse hüvitamise nõuded kogusummas 1692.06 eurot on aegunud TsÜS § 147 lõike 1 alusel. Hageja ei ole oma 03.10.2012 avalduses nimetatud arvetest tuleneva võlgnevuse sissenõudmisest loobunud, kuigi selleks esines sama alus, mis viivisearvete puhul, seetõttu taotleb kostja aegumise kohaldamist nimetatud nõuete osas.
60.Ülaltoodu alusel leiab kostja, et ka juhul, kui hageja nõuded ei ole täies ulatuses aegunud, on kaevatav otsus resolutiivosa punktis 2 toodud põhivõlgnevuse osas ebaseaduslik ning tuleb muuta. Kostja hinnangul võib hageja põhinõue moodustada kokku vaid 7905.08 eurot (10 160.69 - 441.53 - 1692.06 - 122.02 = 7905.08), kuna 441.53 ja 1692.06 euro ulatuses on hageja nõuded aegunud ning intressitasu nõudmise õigus summas 122.02 eurot hagejal puudub.
61.Juhul, kui hageja nõude ei ole tervikuna aegunud, on maakohus rikkunud materiaalõiguse norme (TsÜS § 144, § 146 lõiget 1, § 147 lõiget 1, VÕS § 162 lõiget 1, § 415 lõiget 1) viivisevõlgnevuse summa arvutamisel. Hageja nõuded viiviste tasumiseks on ebaselged, põhjendamatud ja suurel määral aegunud. Hageja on menetluse käigus loobunud osadest arvetest tulenevast viivisenõudest kogusummas 681.48 eurot. Samas ei ole hageja loobunud arvetest nr 8207780316, nr 8207912498, nr 8208161154, nr 8208402606, nr 8208743718 ja nr 8208897651 tulenevast viivisest, kuigi ka nendes arvetes esitatud nõuete maksetähtaeg saabus kasvõi osaliselt 2008. aasta jooksul. Kuigi kohus on kaevatavas otsuses leidnud, et käesoleval juhul on aegunud nendest viivisearvetest tulenev nõue, milliste tasumise tähtaeg on 2008. aastal, ei ole kohus seda kostja vastuväidet otsuses käsitlenud ja seda olenemata asjaolust, et arvetest nr 8513184965, nr 8517193509 ja nr 8521115256 tuleneva viivise sissenõudmisest on hageja osaliselt loobunud iseseisvalt, nõustudes kostja aegumise vastuväitega. Kohus on eelnevaga rikkunud TsÜS § 144, § 146 lõiget 1 ja § 147 lõiget 1 – materiaalõigusnormi korrektse kohaldamise korral oleks kohus pidanud jätma hageja nõude rahuldamata 900.79 euro ulatuses.
62.Kohtu seisukoht, et kuivõrd käesoleval juhul ei ole viivisenõuet võimalik enam viivisearvestuse aluseks oleva põhinõude (sest seda ei ole enam) ning selle aegumisega siduda, tuleb arvestada viivisearve enda sissenõutavaks muutumist, on vastuolus seaduse ja Riigikohtu praktikaga. TsÜS §-ga 144 ei ole kooskõlas seisukoht, et kõrvalkohustusest
tuleneva nõude aegumistähtaeg hakkab kulgema eraldiseisvalt põhinõudest ja seda olenemata sellest, kas põhinõue on tasutud või mitte. Eespool toodu alusel taotleb kostja aegumise kohaldamist hageja 2008. aastal arvetest tuleneva viivisenõude 900.79 euro suhtes.
63.Kohus, nõustudes kostjaga, et viivisemäär 0,25% päevas on liialt suur, kuid samas leides, et kõrvutades viivisenõuet põhinõudega, ei ole tegemist ebamõistliku proportsiooniga, ei ole oma seisukohtades järjekindel ja rikkus sellega VÕS § 162 lõiget 1 ja § 415 lõiget 1. TsMS § 5 lõikest 1 tulenevalt ei oma tähtsust see, milline oleks olnud viivisesumma VÕS § 415 lõike 1 rakendamise korral juhul, kui hageja oleks kasutanud teistsugust arvutamise metoodikat ning esitanud viivisenõude alates kohustuse täitmata jätmise päevast. Hageja ei ole seda õigust kasutanud ning kohtul ei ole õigust sellele tugineda. Küll aga lasub kohtul kohustus rakendada sissenõutava viivise arvutamisel VÕS § 415 lõiget 1 ning vähendada sissenõutava viivise määra ja seda üksnes perioodi osas, mille eest hageja viivise tasumist nõuab. Käesoleval juhul on kohus nõustunud kostja käsitlusega kohaldatava viivisemäära osas ning rakendas jooksva viivise osas alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määra, kuid samas mõistis kostjalt enne hagi esitamist nõutud viivist lähtudes ebamõistlikust määrast 90% aastas. Kostja hinnangul puudub sellises lähenemises igasugune loogika ning selline lahend ei ole TsMS § 436 lõikega 1 kooskõlas. Eeltoodust tulenevalt tuleks hageja poolt sissenõutavat viivist vähendada 8%-ni aastas, mille tulemusel väheneks hageja poolt nõutava viivise summa 650.35 eurost 57.81 euroni. Erinevalt otsuses märgitust, ei ole kostja kunagi väitnud, et viivisemäär peaks olema 0.
64.Ülaltoodu alusel on kaevatav otsus resolutiivosa punktis 2 toodud viivisevõlgnevuse osas ebaseaduslik ja tuleb tühistada. Hagejal puudub õigus nõuda liisingulepingust tuleneva viivise tasumist summas 1551.14 eurot. Juhul, kui viivisenõue on põhjendatud ega ole aegunud, palub kostja vähendada viivise summat 57.81 euroni.
65.Otsus ei vasta TsMS-i nõuetele ka menetluskulude jaotuse osas, millega jäeti kõik kulud kostja kanda. Kuna hageja loobus osast nõudest ning lisaks vähendas kohus ka sissenõutava viivise suurust, siis puudub alus väita, et kohus rahuldas hagi täies ulatuses. Seega on kohus rikkunud TsMS § 168 lõiget 4 ja § 163 lõiget 1. Arvestades hagist osalist loobumist, oleks kohus pidanud jätma menetluskulud poolte endi kanda. Vastustaja seisukoht
66.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
67.Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited annavad aluse maakohtu otsuse osaliseks tühistamiseks ja kaebuse osaliseks rahuldamiseks. Maakohus on otsuse tegemisel rikkunud menetlusõiguse norme ja kohaldanud osaliselt ebaõigesti materiaalõigust. Küll aga saab ringkonnakohus teha ise uue otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt.
68.Esmalt võtab kolleegium seisukoha apellandi väite kohta, et maakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse norme, kui välistas apellandi õiguse õiguslikule ärakuulamisele. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et maakohus lahendas asja kirjalikus menetluses TsMS § 403 alusel, sest mõlemad pooled olid teatanud vastavasisulisest nõusolekust (hageja t lk 6; kostja t lk 99). Viidatud sätte lõike 1 kohaselt peab kohus sellisel juhul võimalikult kiiresti määrama tähtaja, mille jooksul on võimalik esitada avaldusi ja dokumente, samuti
otsuse avalikult teatavakstegemise aja ja teatab neist menetlusosalistele. Tsiviilasja materjalidest ega kohtute infosüsteemist sellise tähtaja ja teabe esitamine menetlusosalistele ei nähtu. Seega tuleb nõustuda apellandiga, et maakohus rikkus asja lahendamisel menetlusõigust, kuid samas ei ole tegemist sellise rikkumisega, milline tooks kaasa lahendi tühistamise TsMS § 656 lõike 1 mõttes. Kostja oli avaldanud nõusolekut kirjalikus menetluses asja lahendamiseks. Kaebuses ei ole kostja toodud esile uusi tõendeid ega väiteid, millede maakohtus mitteesitamist oleks põhjendatud kirjeldatud menetlusõiguse rikkumisega. Kostja sai maakohtus hagiavaldusele vastata ja tõendeid esitada. Tsiviilasja materjalidest ei nähtu selliseid rikkumise tagajärgi, mida ei saaks apellatsioonimenetluses kõrvaldada.
69.Järgnevalt vaidlustab apellant maakohtu seisukoha, et pooltevaheline liisinguleping lõppes 19.06.2009. Kolleegium nõustub apellandiga selles, et maakohus ei ole oma vastavat järeldust põhjendanud TsMS § 442 lõikes 8 sätestatud nõudele vastavalt. Kohtu siseveendumuse kujunemine sellisele järeldusele jõudmisel ei ole jälgitav. Kohus on tõdenud seda asjaolu kui fakti ning viidanud, et see nähtub ka kostjale 10.09.2010 saadetud nõude kalkulatsioonist (t lk 74-75). Lepingu lõppemise kuupäevast sõltub hageja nõude koosseis ehk see, millised tasumata igakuised liisingumaksed saab arvestada nn debitoorse võlgnevuse hulka (kuni lõpetamiseni tasumata arved), milliste puhul tuleb aga kostjal hüvitada vaid liisingueseme omandamisega seotud kulud, mitte aga intressi- ja kindlustusmaksed (alates lõpetamisest tasumata jääkmaksumus).
70.Kolleegium on seisukohal, et tsiviilasjas esitatud tõendite kogum ei anna alust nõustuda maakohtuga ja hagejaga selles, nagu oleks tõendatud pooltevahelise lepingu lõppemine 19.06.2009. VÕS § 195 lõike 1 kohaselt toimub lepingu ülesütlemine vastavasisulise avalduse tegemisega teisele poolele. TsÜS § 69 lõike 1 kohaselt muutub ülesütlemisavaldus kui kindlale isikule suunatud tahteavaldus kehtivaks kättesaamisega. Tsiviilasja materjalide hulgas on ainult üks tõend, mida saab tõlgendada pooltevahelise liisingulepingu ülesütlemise avaldusena liisinguandja poolt. Selleks on teatis 08.04.2009 (t lk 136). Mõlemad pooled on seisukohtade kujundamisel lähtunud teatise kättetoimetamisest 14.04.2009. Muid lepingu ülesütlemise tahteavaldusi ja nende kättetoimetamist ei ole pooled esile toonud ega tõendanud. Seega tuleb nõustuda apellandiga, et kättetoimetatud teatise alusel võisid liisinguvõtja ja kostja käendajana mõistlikult aru saada, et liisinguandja lõpetab (loeb lõppenuks) lepingu 14 päeva möödumisel teatise kättesaamisest, kui selle tähtaja jooksul tekkinud võlgnevust täielikult ei kustutata. Selline käsitlus vastab ka vaidlusaluse lepingu üldtingimuste punktis 7.2 kokkulepitule. Liisinguandja enda poolt väljatöötatud üldtingimuse kohaselt teatab liisinguandja lepingu ülesütlemisest vähemalt 14 päeva ette ja liisinguvõtjal on nimetatud tähtaja jooksul õigus täita lepingust tulenevad täitmata kohustused, pärast vastavate summade tasumist „loeb liisinguandja liisingulepingu ennistatuks esialgsetel tingimustel“. Seega järelikult selleks, et lugeda lepingu ennistatuks, pidi liisinguandja lugema lepingu esmalt lõppenuks. Eeltoodust tulenevalt ja arvestades TsÜS §-s 135 ja § 136 lõikes 6 sätestatud tähtaegade arvestamise reeglitega, on kolleegium seisukohal, et käesolevas asjas on tõendatud vaidlusaluse liisingulepingu lõppemine alates 30.04.2009.
71.Seonduvalt lepingu lõppemise kuupäeva uue tuvastamisega tuleb teha ümberarvestus nn debitoorse võlgnevusena nõutud kindlustus- ja intressimaksete osas. Riigikohus selgitas lahendis nr 3-2-1-1-07, et sõltuvalt kindlustusperioodi pikkusest oleks kostjal olnud õigus sellest võrdelisele mahaarvamisele aja eest, mille võrra auto kindlustus kestab edasi lepingu lõppemisele järgneval ajal. Lahendis nr 3-2-1-29-06 aga selgitati, et intressi kui tasu krediidi kasutamise eest tuleb tasuda üksnes aja eest, millal krediiti reaalselt kasutati, see tähendab liisinguandjal ei ole lepingu ennetähtaegse lõpetamise korral õigust kogu
lepingu järgi loodetud intressitulule. Eeltoodust tulenevalt ei olnud hagejal õigus arvestada lepingu kehtivuse ajal tekkinud võlgnevuse hulka 15.06.2009 ja 31.08.2009 arvetel (t lk 75) näidatud summasid, samuti 13.06.2009 arvel näidatud kindlustusmakset. 15.05.2009 arvet (t lk 40) sai aga arvesse võtta 15 päeva (16.04.-30.04), seega (9308.14:30)x15=4654.07 krooni, mis vastab 297.45 eurole, osas. Samas tuli arvestamisel võtta aluseks jääkmaksumus samuti 30.04.2009 seisuga, milline vastavalt lepingujärgsele maksegraafikule (t lk 14) moodustas 16 779.75 eurot (16 943.54-16 615.95= 327.59:30=10.919x15=163.79-16 943.54= 16 779.75).
72.Järgnevalt võtab ringkonnakohus seisukoha apellandi väidete kohta seonduvalt hagi aegumisega. Aegumist tuleb eraldi vaadelda liisingulepingu täitmata jätmisest tulenevate nõuete (lepingu kehtivuse ajal tasumata arved ja tasumisega viivitamisest tulenev viivis) ja lepingu ülesütlemisest tulenevate nõuete (krediteerimiseks tehtud kulutused, ülesütlemisest tulenenud lisakulud) osas. Apellandi väited nõuete aegumise kohta põhjendatud ei ole. Maakohus on asjakohaselt selgitanud liisingulepingu ülesütlemisest tuleneva hageja nõude aegumise sõltuvust selle sissenõutavaks muutumisest, mis aga omakorda sõltub kohustuse täitmiseks mõistlikult vajalikust ajast. Seega muutub liisingulepingu ülesütlemisest tulenev liisinguandja nõue sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast lepingu ülesütlemist ning mõistliku aja kindlakstegemisel tuleb võtta arvesse hüvitamisele kuuluvate kulutuste kindlakstegemisele kuluvat mõistlikku aega. VÕS § 367 lõike 4 alusel kuuluvad hüvitatavate kulutuste hulka ülesütlemisest tulenevad lisakulud. Hageja on seisukohal, et selliste kulude hulka kuulub muuhulgas sõiduki müügiga tegelenud ettevõttele (käesoleval juhul Amserv Auto OÜ) tasutud vahendustasu. Kostja sellele vastuväiteid ei esitanud ja samal seisukohal on olnud ka kehtiv kohtupraktika. Viidatud kulu saab selguda aga alles peale sõiduki realiseerimist, kuna sõltub müügihinnast. Käesolevas asjas on tõendatud sõiduki müük 31.08.2009 (t lk 72). Seega algas kolmeaastase aegumistähtaja kulgemine 01.09.2009 ja hagi kohtusse esitamise ajaks 08.05.2012 ei olnud ülesütlemisest tulenev nõue aegunud. Lepingu täitmisega seonduvate nõuete aegumist käsitleb kolleegium allpool.
73.Üldtingimuste punktis 7.4 leppisid liisinguandja ja –võtja kokku lepingu ülesütlemise korral sõiduki võõrandamisest saadava rahasumma arvel liisinguvõtja kohustuste kustutamise järjekorra: 1) lepingu ülesütlemise ja eseme võõrandamisega kaasnenud põhjendatud kulud; 2) lepingu ülesütlemiseni tasumata jäänud osamaksed ja intress; 3) ülesütlemisele järgnevast kalendrikuust tasumisele kuuluvad maksed; 4) viivised ja leppetrahv. Pooled ei vaidle liisingueseme tagastamisaegse väärtuse üle, milleks oli 13 957.02 eurot. Ka ei vaidlusta kostja, et hagejal oli esmajärjekorras õigus selle summa arvel lugeda kaetuks vara tagastamise ja realiseerimisega seotud kulud suuruses 799.70 eurot.
74.Apellant vaidlustab teises järjekorras maha arvamisele kuuluvate tasumata osamaksete ja intressi summa hulka tasumata kindlustusmaksete ja kütuse krediitkaardi kasutamise eest tasumata summade arvamise. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et seda vastuväidet kostja maakohtus ei esitanud. Vastupidi – 17.08.2012 menetlusdokumendi punktis 2.1.4 on kostja kinnitanud hageja õigust arvata maha põhivõlgnevus seisuga 08.04.2012, mille hulka kuulusid muuhulgas kindlustusmaksed ja muude teenuste osutamisega seotud tasud (kütusekulu) (t lk 108). Apellatsioonkaebuses ei ole esile toodud põhjendust, miks käsitletavat vastuväidet maakohtus ei esitatud. Ka ei tuvastanud kolleegium tsiviilasja materjalide alusel ühtegi objektiivset asjaolu, mis annaks aluse TsMS § 652 lõike 3 rakendamiseks. Seega puudub kolleegiumil alus seda apellandi väidet käsitleda.
75.Puudub vaidlus, et lepingu kehtivuse ajal tekkis liisinguvõtjal lepingust tulenevate maksete tasumisel võlgnevus, mis lepingu lõppemise seisuga koosnes põhi- ja viivisvõlast (arvestus t lk 75). Eelpool selgitas kolleegium, et põhivõlgnevuse suuruseks sai 15.09.2008 kuni 15.05.2009 arvete alusel olla 5805.17 eurot (6906.59-55.29-155.82592.86-594.90+297.45). Eeltoodu alusel oli hagejal 31.08.2009 õigus teha kostja kohustuste kindlakstegemiseks järgmine arvestus: 13 957.02-799.70-5805.17=7352.1516 779.75. Seega said liisingueseme jääkväärtusega täielikult kaetud hagejale seoses lepingu ülesütlemise ja võõrandamisega tekkinud kulud, samuti lepingu ülesütlemiseni tasumata maksed. 9427.60 euro ulatuses jäi aga katmata jääkmaksumus ja täielikult jäid katmata lepingu kehtivuse ajal maksete tasumisega viivitamise tõttu tekkinud viivis (arvestuse koond t lk 75). Nende nõuetega pöörduski hageja kohtusse.
76.Kostja esitas viivisenõudele aegumise vastuväite. Maakohus jättis vastuväite rahuldamata. Kolleegium nõustub maakohtu käsitlusega. Peale nõudest osalist loobumist on viivisenõude aluseks järgmised viivisarved: 22.01.2009, 18.02.2009, 18.03.2009, 20.04.2009, 22.05.2009 ja 18.06.2009 (t lk 75, 54-61) kokku summas 1551.14 eurot. Arvetelt nähtub liisinguandja tava arvestada viiviseid kalendrikuude eest, esitades eelmisel kuul tekkinud viivise tasumiseks arve järgmisel kuul. Tegemist oli perioodiliste maksetega ehk korduvate kohustustega TsÜS § 154 mõttes. Seega algas 2009. aastal esitatud viivisarvetelt nähtuvate nõuete aegumine 01.01.2010 ja hagi esitamise seisuga ei olnud viivisenõue aegunud. Apellandi vastupidine käsitlus ei ole põhjendatud.
77.Küll aga nõustub ringkonnakohus apellandi seisukohaga, et maakohtu käsitlus hagetava viivise määra suuruse üle on vastuoluline ja seega ei vasta TsMS § 436 lõike 1 nõuetele. Esmalt leidis maakohus, et viivisemäär 0,25% iga viivitatud päeva eest on tulenevalt VÕS § 415 lõikest 1 ülemäära suur ja mõistis sissenõutavaks muutumata viivise välja vähendatud protsendimääraga. Samas aga jättis sissenõutava viivisesumma vähendamata põhjendusega, et kui hageja oleks kasutanud õigust nõuda viivist kogu võimalikus ulatuses (seega siis ka perioodi eest lepingu ülesütlemisest kuni hagi esitamiseni), oleks põhjendatud viivisenõue seadusjärgses määras olnud märgatavalt suurem kui praegu nõutud 1551.14 eurot. TsMS § 4 lõike 2 kohaselt määravad hagimenetluses vaidluse eseme pooled. TsMS § 439 kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire. Kui maakohus leidis, et hageja poolt rakendatud viivisemäär ei ole kooskõlas seadusega, tuli tal kas teha kogu viivisenõude osas vastavas ulatuses ümberarvestus või siis põhjendada erinevate määrade kasutamise seaduslikkust. Kontrollitavas lahendis puudub maakohtu põhjendusel seaduslik alus. Kuna viivisemäära vähendamise osas ei ole maakohtu otsust vaidlustatud, siis selle kohta ringkonnakohus seisukohta ei väljenda. TsMS § 651 lõike 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Seega tuleb teostada ümberarvestus ka sissenõutavaks muutunud viivise osas ja arvestades seaduses sätestatud viivisemäära kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele 202.03 eurot (kohus lähtub arvestuse tegemisel hageja tabelist t lk 86-87 ja asendas rakendatud 0,25% asemel 0,02%).
78.Põhjendatud on apellandi seisukoht maakohtu poolt teostatud menetluskulude jaotuse ebaõigsuse kohta. Maakohus jättis kõik menetluskulud kostja kanda, kuigi 03.10.2012 menetlusdokumendis oli hageja osaliselt nõudest loobunud (t lk 131). Maakohus ei lõpetanud selles osas menetlust TsMS § 428 lõike 1 punkti 3 alusel, kuid arvestas hageja taotlust ja mõistis loobutud summa võrra vähem viivisvõlgnevust hageja kasuks välja. Seega oli tegemist hagi osalise rahuldamisega, mille puhul kuulub menetluskulude jaotamisel rakendamisele TsMS § 163 lõige 1. Ringkonnakohus rahuldab hagi 78%
ulatuses (12 393.31-st 9629.63). Seega jäävad I ja II astmes kantud menetluskulud 78% ulatuses kostja ja 22% ulatuses hageja kanda.
Ülle Jänes
Mare Merimaa
Imbi Sidok-Toomsalu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.