Kohtu nimetus
Harju Maakohus Kentmanni Kohtumaja
Kohtuniku nimi
Mai Grauberg
Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number
12.09.2013, tsiviilkantselei kaudu
Tsiviilasi
AS Krediidikassa hagi XXXvastu võla, intressi ja viivise saamiseks 2290,42 eurot
Tsiviilasja hubd Menetlusosalised esindajad
ja
2-12-56255
nende Hageja: Krediidikassa AS (A. Wizenbergi 20, Tallinn, registrikood 11344317), esindaja Uljana Feldman, [email protected] Kostja: XXX(ik XXX, XXX, esindaja XXX, XXX
Menetluse liik
Lihtmenetlus
Resolutsioon
on 30 päeva arvates kohtuotsuse kättetoimetamisest kuid mitte hiljem kui 5 kuud avalikult teatavaks tegemisest. Apellatsioonkaebus tuleb sellisel juhul esitada otse Tallinna ringkonnakohtule asukohaga Pärnu mnt 7 Tallinn. Apellatsioonkaebuse võib kohus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta kohtuistungi pidamist. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue, põhjendused Pooled sõlmisid 28.04.2008 laenulepingu ja kostja sai laenu 1597,79 eurot, kohustudes laenu tagastama igakuiste maksetega kooskõlas maksegraafikuga, sh pidi igakuiselt tasuma intressi perioodil 03.05.2008-03.04.2013. Lepingu rikkumise tõttu ütles hageja kostjale lepingu üles 17.04.12. Kostja oli tasunud kokku 35509,80 kr ehk 2269,49 eurot. Lepingu p 1.8.1 ja 1.3.1. järgi oli viivis 4% kuus ehk 0,134% päevas. AS Krediidikassa palus kostjalt välja mõista laenuvõla 1175,50 eurot, intressivõla 581,29 eurot ja viivise 533,63 eurot (t/l 26, avaldus 08.10.13). Menetluse käigus täpsustas nõuet ning palus kostjalt välja mõista 1136,76 eurot laenu, 603,68 eurot intressi ja viivist 266,82 eurot (vt 24.04.13 protokoll, lk 102). Võla arvestuse esitas 24.04.13 (lk 92, vt istungi protokoll 24.04.13) Menetluskulud palus jätta kostja kanda ja välja mõista menetluskuludelt viivise. Hageja ei nõustunud kostja vastuväidetega. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kuna kostja kosutuste maht on tasakaalust väljas, on leping heade kommetega vastuolus, tühine. Krediidikulukuse määr on ebamõistlikult suur 121,54% ja seega ei kajasta lepingus märgitud 43% tegelikku olukorda. Hageja on vastutustundetult andnud kostjale laenu ega ole arvestanud tema majanduslikku, varanduslikku ja sunnitud olukorda. Kostja on tasunud 35509,80 kr ja see katab võla, lisaks tuleb lähtuda VÕS § 415 . Leping pole üles öeldud mitte 17.04.12 vaid 12.01.12. Kostja on töötu, tema varanduslik olukord on selline, mis ei võimalda maksta ükskõik millist summat. Menetluskulud tuleb jätta hageja kanda. Kohtu põhjendused Võlaõigusseaduse (VÕS) § 401 lg 1 kohaselt krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. VÕS § 76 lg 1 kohaselt kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 6 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni 2 (6)
kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Vaidlus puudus selles, et pooled sõlmisid 28.04.2008 lepingu, mille alusel andis hageja oma majanduskutsetegevuses kostjale tarbijana rahas laenu 1597,79 eurot ning et kostjal oli kohustus maksta laenu ning intressi igakuiste maksetega perioodil 03.05.2008-03.04.2013 kooskõlas lepingu lisaks oleva maksegraafikuga. Lepingu maksegraafikust nähtuvalt pidi kostja tasuma esimese maksena 238,38 kr 03.05.2008 ning jätkuvalt iga kuu kolmandaks kuupäevaks 1105,05 eurot (kokku intress ja laenu osa) kuni viimase makseni 03.04.2013 (lk 9-10). Seega oli poolte vahel sõlmitud laenuleping tarbijakrediidilepingu tähenduses VÕS § 396 lg 1, § 401, § 402 järgi. Hageja väitis, et leping on üles öeldud 17.04.2012. Kohtule esitatud hageja kirjast kostjale (lk 28) nähtuvalt oli kostjal võlg 1740,09 eurot seisuga 17.04.2012, mis tuleb kostjal ära tasuda, vastasel korral loovutatakse nõue OÜ-le Julianus Inkasso. Kirjast nähtub, et tegemist on teatisega laenulepingu ülesütlemisest. Kostja esitatud hageja kirjast 28.11.2011 (lk 114) nähtuvalt on hageja kostjat hoiatanud, et kui ta 28.11.2011 võlga ära 15 päeva jooksul ei tasu, siis öeldakse leping üles. Hageja esitatud 05.03.2012 kirjast (lk 135) ja 08.02.2012 kirjast (lk 136) nähtuvalt on hageja veelkord hoiatanud kostjat võlast ja mõlema kirjaga andnud kostjale tähtaja 15 päeva võlgnevuse tasumiseks ja läbirääkimiste pidamiseks kooskõlas VÕS § 415 lg 1 (enne lepingu ülesütlemist võla tasumiseks täiendava tähtaja andmine vähemalt 14 päeva ja kompromissi võimaldamiseks koos hoiatusega leping üles öelda). Hinnates 17.04.2012 kirja, mis viitab lepingu ülesütlemisele ning võrreldes seda kirjadega 28.11.2011, 05.03.2012, 08.02.2012, milles antakse tähtaeg kostjale võla äramaksmiseks, läbirääkimiste pidamiseks ning hoiatatakse lepingu ülesütlemisest võla tasumata jätmise korra, leiab kohus, et hageja on tõendanud 17.04.2012 kirjaga, et leping öeldi kostjale üles 17.04.2012, mitte varem. Kostja viidatud 28.11.2011 kiri on VÕS § 416 lg 1 kohane hoiatus ja seda on ka 08.02.2012, 05.03.2012 tehtud kirjad. Eeltoodu tõttu ei ole õige kostja väide, et leping on üles öeldud 28.11.2011 kirjaga 12.01.2012. Lepingust nähtuvalt on pooled kokku leppinud intressis 4% kuus, krediidikulukuse määr oli lepingu järgi 43% aastas. Kostja esitatud Eesti Panga statistika kohaselt oli 2008.a aprillis keskmine tarbimislaenude kulukuse määr 22,23% (lk 111). Kostja leidis, et hageja enda koduleheküljel tehtava arvestuse kohaselt oli vaidlusaluse lepingujärgne krediidikulukuse määr 121,54% (lk 109), mitte nii nagu lepingus 43%. Sellega ei nõustunud hageja, kuna kostja on teinud arvetused mitte 2008a. seisuga vaid 2013.a. seisuga (mis on avaldatud kodulehel). Kostja esitatud ja hageja koduleheküljel tehtud arvestusest nähtuvalt on kostja sisestatud laenusuma 25 000, kuumakse 1105,05 ning perioodi 60 kuud ning saanud kulukuse määraks 121,54%. Küll aga on kostja sisetanud tabelisse vastavad arvud eurodes. Vaidlusalune leping on sõlmitud aga 2008 ja kostja sai laenu 25 000 krooni mitte eurot (lepingu p 1.1.1) ning graafik on samuti kroonides, kus kuumakse (intress ja laenu tagasimakse) on 1105,05 krooni. Seega ei ole õige kostja väide, et lepingujärgne krediidikulukuse määr on 121,54% ja ületaks oluliselt Eesti Panga poolt avaldatud 2008a. keskmist tarbimislaenude määra. Nii nõustub kohus hagejaga, et lepingus märgitud krediidikulukuse määr 43% ei ületa Eesti Panga poolt avaldatud keskmist tarbimislaenude määra 2008.a. aprillis kolmekordselt (ületab 1,93 korda). Seega ei ole lepingus krediidikulukuse määra reguleeriv tingimus ja sellest tulenevalt laenuleping oluliselt kostja 3 (6)
kahjuks tasakaalust väljas; leping ega krediidikulukuse tingimus ole seetõttu heade kommetega vastuolus ega tühine lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 85 ja § 86 järgi. Kostja väide justkui koduleheküljel olevat kalkulaatorit poleks muudetud ja et sellelt nähtuvalt annab hageja laenu ikka veel kroonides, ei oma tähtsust, sest esitatud tabeli arvestuses on selgelt nähtav, et krediidikuluse arvetus toimub eurodes antud andmete alusel (lk 109, kalkulaator-tabel). Kostja poolt kohtule esitatud informatiivne kiri rahandusministeeriumiga krediidikulukuse määra arvestusest ei tõenda, et vaidlusaluse lepingu järgne krediidikulukuse määra oleks ületanud Eesti Panga poolt avaldatud tarbimislaenu krediidikulukuse määra 2008.a. aprillis kolmekordselt. Kostja väitis, et laenu anti sundolukorras ning pole arvestatud kostja nn laenuvõimet, maksevõimet ning hageja ei olnud vastutustundlik laenaja. Kohus sellega ei nõustu. Kostja ei ole kordagi väitnud, et laenu võttes oleks tal olnud varanduslikult raske olukord või oleks tema sellist olukorda ära kasutatud. Ka ei ole kostja väitnud seda, et ta oleks lepingu tühistanud lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 97 lg 1, 98 lg 1, 99 lg 1 p 1 alusel kuu jooksul arvates ajast, mil nende raksete asjaolude mõjud lakkasid. Kostja ise väitis, et tema majanduslik raske olukord tekkis alles 2011.a. st lepingu täitmise ajal, mitte lepingu sõlmimise ajal. Hageja poolt kohtule esitatud kostja laenutaotlusest (lk 82) nähtuvalt oli kostja sissetulek 12050 kr kuus, lisaks muud sissetulekud 300 kr kuus, tal oli püsiv töökoht, laenud kokku 60 000 kr ja nende kuumakse 2400 kr. Arvestades sissetulekuid ja laenumakset ning uue lepinguga lisanduvat hagejale makstavat kuumakset 1105,05 kr, pidi kostjale jääma veel 8844,95 kr. Seega ei ületanud makstavate laenude koormus kostja sissetulekuid ega moodustanud nendest olulist osa (oli ca 40%). Seda, et kostja võttis hagejalt laenu sooviga maksta ära teist laenu (protokoll 24.04.13, lk 103), ei ole kostja hagejale avaldanud. Seega, kui kostja soovis hagejalt saadava laenuga maksta ära mingit muud laenu, ei tähenda, et hageja oleks olnud laenu kostjale andes vastutustundetu olukorras, kus laenude kuumaksed kokku ei ületaud kostja sissetulekuid ega moodustanud sellest olulist osa. Samas ei saa jätta tähelepanuta, et kui hagejalt saadava laenu arvelt pidi kostja vähendama teist laenu, pidi vähenema teise laenu koormus koos kostja üldise laenumaksekohustusega. Kostja väitis, et tal oli vaidlusaluse laenulepingu sõlmimise ajal 2 arvelduslaenulepingut, väikelaen, 2 tarbimislaenu, krediitkaart ja muud kohustused (tõendid lk 155-164, pangakonto väljavõtted), küll aga ei nähtu selliste laenude ja nende kohustuste ulatuse kirjeldust laenutaotlusest, kus on märgitud kohustuste ulatuseks kokku 60000 kr ja igakuiselt 2400 kr. Kui kostja on jätnud hageja ees oma tegelikud kohustused näitamata, siis ei kanna selle eest vastutust lepingu teine pool ehk hageja. Juhul kui kostja väidetavad kohustused kuus oleksid olnud suuremad kui avaldatud 2400 kr ja kostja oleks nendest hagejat ka teavitanud ning hageja oleks siis kostjale andnud laenu, võib tõstatada küsimuse vastutustundetust laenu andmisest. Käesoleval juhul ei ole usutav, et kostja oleks täitnud pooltevahelist lepingut pea 2011.a lõpuni (kui tema väidetelt tekkisid majanduslikud raskused) ehk enam kui 3,5 aastat (alates lepingu sõlmimisest) olukorras, kus just hagejaga sõlmitud leping oleks teda oluliselt koormanud. Seega vastas leping selle sõlmimise ajal kostja varanduslikule olukorrale ja lepingu tingimused ei olnud teda koormavad. Eeltoodu alusel leiab kohus, et kostja väited sellest, et hageja on vastutustundetult laenu kostjale andnud ja pole hinnanud kostja laenu ja majanduslikku võimekust, on tõendamata. Seega ei ole leping sõlmitud vastuolus heade kommetega ega seetõttu tühine. Nii leiab kohus, et pooltevaheline leping on neile siduv ja kostjal on kohustust lepingut täita VÕS § 76 lg 1 järgi. Kuivõrd leping on rikkumise tõttu kostjale üles öeldud 17.04.2012 ja sellega 4 (6)
lõppenud, siis on hagejal õigus nõuda VÕS § 76 lg 1, § 401 lg 1, § 396 lg 1 ja § 397 lg 1 alusel laenu ja lepingu lõppemise ajaks sissenõutavaks muutunud intressi. Hageja kinnitas, et kostja oli maksnud talle kokku 35509,80 kr ehk 2269,49 eurot (seda kostja ei vaidlustanud). Lepingu lisaks olevast graafikust nähtuvalt oli kostjal kohustus tasuda 03.04.12 seisuga intressi 2399,65 eurot ning edaspidiselt kuni 17.04.2012 seisuga intressi (intress kuni lepingu lõppemiseni ehk tasu raha kasutamise ees) kokku 2411,79 eurot ja laenumakseid 03.04.12 seisuga kokku 927,22 eurot (need osamaksed kokku olid graafiku järgi 03.04.2012 sissenõutavaks muutunud). Kostja sai laenu 1597,79 eurot. Kohus nõustub kostjaga, et tarbijakrediidilepingu puhul tuleb arvestada VÕS § 415 lg 2 sätestatud korraga. Seega tuleb tasutu arvel lugeda kõigepealt tasutuks võla sissenõudmise kulud, siis alles põhivõla osa, siis intress ja siis muud kohustused. Hageja ei ole väitnud, et ta oleks kostja poolt tasutud summat arvestanud võla sissenõudmise kulude katteks. Kuna kostja poolt tasutu on toimunud enne lepingu ülesütlemist, siis tuleb kostja poolt 2269,49 euro tasumisega lugeda selleks ajaks tasumisele kuuluvad laenumaksed osaliselt tasutuks (2269,49-927, järgi jääb intressi tarbeks 1342 eurot), seejärel intress, mis oli muutunud 17.04.2012 sissenõutavaks. Seega oli 17.04.2012 laenuvõlg (antud laenusumma 1597,79 – 927 (see osa, mis on kaetud juba tasutuga)) 670,79 eurot. 17.04.2012 oli tasumisele kuuluv intress 2411,79 eurot. Intressivõlg oli seega 2411,79- 1342 =1069,30 eurot. Ülaltoodut arvestades leiab kohus, et hageja laenu tagastamise nõue on osaliselt tõendatud ja põhjendatud, intressivõla nõue on tõendatud ja põhjendatud ning tõendamata on kostja väited, et märgitud 670,79 euro ulatuses oleks laenuvõlg ning hageja poolt nõutud ulatuses intressivõlg 603,68 eurot tasutud. Nii rikub kostja kohustust VÕS § 100 mõttes (kohustuse rikkumine on kohustuse täitmata jätmine, osaline täitmine, viivitamine). Eeltoodu alusel on hagejal õigus nõuda kohustuse täitmist VÕS § 76 lg 1, § 101 lg 1 p1, § 108 lg 1 VÕS § 76 lg 1, § 401 lg 1, § 396 lg 1 ja § 397 lg 1 järgi ja kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista laenu 670,79 eurot ja hagi piire ületamata intressi 603,68 eurot. Lepingu p 1.3.1 ja p 1.8.1 järgi on viivisemääraks lepingujärgne intressimäär, mis on kooskõlas VÕS § 113 lg 1 III lausega. Hageja nõudis kostjalt viivist 266,82 eurot. Kostja omapoolselt viivisearvestust ei ole esitanud ega ole viivisearvestust vaidlustanud, vaid on leidnud, et tema poolt tasutuga on kõik kohustused täidetud. Kuna kohus leidis, et kostja laenu tagastamise kohustus ei ole täidetud ja kostjalt tuleb välja mõista 670,79 eurot laenuvõlga, siis rikub kostja kohustust VÕS § 100 mõttes ja hagejal on õigus nõuda VÕS § 101 lg 1 p 6 järgi lepingulist viivist. Kuna laenuvõla nõue on põhjendatud 59% (670,79/1136,76*100), siis samas ulatuses on põhjendatud ja tõendatud ka viivisenõue. Eeltoodu alusel tuleb kostjalt hagejale välja mõista viivis 157,42 eurot (56% 266,82-st). Eeltoodu alusel kuulub hagi osalisele rahuldamisele ja kostjalt tuleb hagejale välja mõista laenuvõlga 670,79 eurot, intressi 603,68 eurot ja viivist 157,42 eurot.
5 (6)
Mis puudutab hageja väiteid kostja käesolevast ja 2010.a. varanduslikust olukorras ja esitatud tõendeid (lk 137-144), siis ei oma need asjas tähtsust, sest hageja ei ole nõudnud põhivõlast suuremat viivist, kus tõusetuks küsimus ebamõistlikust viivise suurusest ning selle vähendamisest kostja varandusliku olukorra tõttu. Seetõttu ei oma tähtsust ka kostja väited tema varanduslikust olukorrast. Menetluskulude jaotus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 alusel kohus määrab kohtulahendis menetluskulude jaotuse poolte vahel. Hagi kuulus rahuldamisele 71,34 % ulatuses (1431,89/2007,26*100). Kooskõlas TsMS § 163 lg 1 jäävad hageja menetluskulud 71,34% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud 28,66% ulatuses hageja kanda ning kostjalt tuleb hageja taotluse alusel TsMS § 177 lg 2 järgi välja mõista menetluskulude tasumisega viivitamise korral viivis alates kulusid kindlaksmäärava lahendis jõustumisest VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras kuni menetluskulude tasumiseni. Menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise avaldus esitatakse maakohtule 30 päeva jooksul arvates lahendi jõustumisest. Tsiviilasja hind Tsiviilasja hind on hagi esitamise aja seisu arvestades 2290,42 eurot (lk 26). /digitaalne allkiri/
Kohtunik
6 (6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.