Kohtulahend

1(7)

Tsiviilasi nr: 2-12-18006 (kuussada seitsekümmend kaks) eurot.

2(7)

Tsiviilasi nr: 2-12-18006

Määruse põhjenduste kohaselt on menetluskulude kindlaksmääramise avaldus tähtaegne ning vastab TsMS § 174 lg 3 nõuetele. Samuti ei ületa kostja II taotletavad lepingulise esindaja kulud Vabariigi Valitsuse 04.09.2008.a määruse nr 137 „Lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad” § 1 lg-s 1 sätestatud piirmäära. TsMS § 226 lg-le 1 tuginedes ei nõustunud kohus hageja vastuväitega, et kostja II esindajal ei ole esindusõigust. Kostja II lepingulise esindaja esindusõigust on aktsepteerinud mh asja sisuliselt lahendanud kohus pärast kostja II pankroti väljakuulutamist (vt t lk 188 ja 189). Ka pankrotihaldur kui kostja II seaduslik esindaja omab õigust kasutada lepingulist esindajat ning kohtule ei ole esitatud andmeid, mis annaks alust kahelda kostja II lepingulise esindaja esindusõiguses. Samuti ei ole hageja esitanud taotlust kontrollida kostja II lepingulise esindaja esindusõigust. Seetõttu lähtus kohus eeldusest, et kostja II lepinguline esindaja oli õigustatud esitama menetluskulude kindlaksmääramise avaldust. Kuna kostja II on pankrotis, siis tuleb kostja II lepingulist esindajat käsitleda kostja II pankrotihalduri esindajana (vt ka Riigikohtu 19.09.2012.a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-12, p 30). Samas nõustus kohus hageja vastuväitega selles, et kohus ei või mõista lepingulise esindaja kulusid välja menetluses mitteosalenud X X kasuks. TsMS sätete ja mõtte kohaselt hüvitavad menetlusosalised vastavalt menetluskulude jaotusele teiste menetlusosaliste kulusid, kui need on jäetud jõustunud kohtulahendiga vastava menetlusosalise kanda, kuid kohtul puudub seaduslik alus mõista menetlusosaliselt välja menetluskulusid menetluses mitteosalenud kolmanda isiku kasuks. Seaduses on selgelt väljendatud, et menetluskulud hüvitatakse menetlusosalisele, mitte kulud kandnud kolmandale isikule (vt TsMS § 174 lg 4). Samuti märkis kohus, et menetluskulude kindlaksmääramise avalduse on esitanud kostja II esindaja, mitte aga A.X esindaja. Isegi kui tõlgendada menetluskulude kindlaksmääramise avaldust nii, et kostja II soovib tema kasuks väljamõistetavaid menetluskulusid kanda A.X arveldusarvele, ei pidanud kohus õigeks sekkuda kohtulahendi seaduses ettenähtud täitmise korda ja piirata kohtulahendi täitmist pangaülekandega konkreetse menetlusvälise isiku arvele (mis võiks ka piirata kostja II pankrotivõlausaldajate õigusi). Kuna menetluskulude kindlaksmääramise menetluse puhul on tegemist hagita menetlusega, pidas kohus siiski võimalikuks lahendada kostja II avaldust menetluskulude kindlaksmääramiseks, vaatamata sellele, et avaldaja on ise ekslikult soovinud menetluskulude hüvitamist X Xle. Riigilõivu tasumine kaja esitamise eest summas 650 eurot nähtub toimiku lk 180, tegemist on vajaliku kuluga ning nimetatud summa kuulub iseenesest menetluskulude koosseisu, kuid tuleb arvestada, et riigilõivu ei tasutud mitte üksnes kostja II kajalt, vaid kostjate I ja II ühiselt kajalt. Kuna hageja on esitanud lepingulise esindaja kulude kohta vastuväite ning samuti põhjusel, et tegemist on hagita menetlusega, kontrollis kohus alljärgnevalt kostja II lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. Kohus ei pidanud vajalikuks vähendada kostja II lepingulise esindaja poolt näidatud õigusabi tunnitasu 140 eurot/tund, kuivõrd see jääb kohtu hinnangul advokaadibüroode turu keskmise tunnihinna lähedale, olles keskmisest tunnihinnast küll mõnevõrra kõrgem. Samuti ei ole hageja vaidlustanud kostja II lepingulise esindaja õigusabiteenuse tunniühiku maksumust.

3(7)

Tsiviilasi nr: 2-12-18006 Samas leidis kohus, et kostja II esindaja poolt kaja koostamisele kulunud 8,75h ei ole täiel määral põhjendatud ajakulu. Kaja esitati kohtule 13.02.2013.a, mil kostja II pankroti väljakuulutamiseni oli jäänud vaid 6 päeva ning 2013 veebruaris kuulutati välja ka kostja II pankrot. Kahe pankrotisituatsioonis oleva kostja sisuliste vastuväidete koostamiseks ei olnud vajalik ega põhjendatud kulutada sedavõrd palju aega, kui eksisteeris arvestatav tõenäosus, et kostjate tulevase pankroti tõttu jätab kohus hagi läbi vaatamata (nii ka juhtus – vt t lk 189). Kostjate ühisest kajast (t lk 144 – 157) moodustab kaja esitamise avaldus vaid ca 1 lk, muus osas on tegemist eelkõige vastuväidetega hagiavaldusele. Kohtu hinnangul saab põhjendatud ja vajalikuks kuluks seoses kostjate ühise kaja koostamisega lugeda töömahu 4h, mis vastab 672 eurole (koos käibemaksuga). Kokku on kostjate põhjendatud ja vajalikuks menetluskuluks seega 1322 eurot (riigilõiv 650 eurot + lepingulise esindaja kulu 672 eurot). Samas on menetluskulude kindlaksmääramise avalduse esitanud üksnes kostja II, mitte kostja I (kuigi kostjatel I ja II olid ühised lepingulised esindajad ja ka riigilõiv ühiselt kajalt on tasutud ühiselt). Seega tuleb kohtul lahendada küsimus, milline on kummagi kostja menetluskulude osakaal nende ühistes menetluskuludes. Riigikohtu 03.06.2013.a määruse nr 3-2-1-65-13 p-s 15 on märgitud, et olukorras, kus menetluskulude kindlaksmääramist ja teistelt menetlusosalistelt väljamõistmist taotleb mitu isikut ühiselt (nt seetõttu, et neil on olnud ühine esindaja), näitamata kummagi isiku kulude suurust, peab kohus selle kindlaks tegema. Juhul, kui kohus ei ole menetluskulude hüvitamist nõudvate isikute osa kindlaks määranud, tuleb lugeda, et nende panus menetluskulude kandmisel oli võrdne ning kummagi menetluskuluks on pool nõutavatest menetluskuludest (vt ka Riigikohtu 25.11.2011.a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-11, p 14). Kohus leidis, et eeltoodu on kohaldatav ka käesolevas menetluses, kus menetluskulude kindlaksmääramist taotleb vaid kostja II, eristamata kumbagi kostja menetluskulude osakaalu ning kostjatel oli ühine esindaja(d). Käesolevas asjas ei ole võimalik täpselt eristada, milline oli kummagi kostja osakaal nende poolt ühiselt kantud menetluskuludes ning ka kostja II ei ole menetluskulude kindlaksmääramise avalduses sellist eristamist teostanud. Seega tuleb lugeda, et kostjate panus menetluskulude kandmisel oli võrdne ning kummagi menetluskuluks on pool nõutavatest menetluskuludest. Kuna menetluskulude kindlaksmääramise avalduse on esitanud üksnes kostja II, siis kuulub talle hüvitamisele 50% põhjendatud menetluskulude kogusummast, s.t 661 eurot (1322 eurot / 2).

4(7)

Tsiviilasi nr: 2-12-18006 objektiivselt võimalik jõuda põhjendatud järeldusele, et viidatud kulud tuleb poolte vahel jagada võrdsetes osades. Seega tuleb kõnealune kautsjon täies ulatuses kostja II kasuks välja mõista ning tagastada see vastavalt TsMS § 149 lg-le 8 kostja II korraldusel X X arveldusarvele. Kohus on asunud ebaõigele seisukohale, et kaja koostamisele kulunud 8,75h ei ole täiel määral põhjendatud ajakulu. Kohtu seisukoht, et pankrotisituatsioonis oleva kostja sisuliste vastuväidete koostamiseks ei olnud vajalik ega põhjendatud kulutada sedavõrd palju aega, kui eksisteeris arvestatav tõenäosus, et kostjate tulevase pankroti tõttu jätab kohus hagi läbi vaatamata, on väär ja põhjendamata. Esiteks oli kostja II seisukohalt hädavajalik esitada kaja, sest vastasel juhul oleks tagaseljaotsus jõustunud ning võlausaldajal oleks kostja II pankrotimenetluses eksisteerinud selge nõue. Tänu kaja esitamisele on aga võlausaldaja nõue pankrotimenetluses vaidluse all. Teiseks, kuivõrd kostjale II ei toimetatud hagimenetluses kätte menetlusdokumente, sh hagiavaldust, oli igati põhjendatud, et koos kajaga esitas ta ka sisulised vastuväited hagile. Arvestades, et kõnealuse kaja maht oli üle 13 lehekülje (sisulisi argumente ca 11 lk), on kaja koostamisele kulunud aeg 8,75h igati mõistlik ja põhjendatud. Kohus on vääralt leidnud, et kostja II kasuks kantud menetluskulud tuleb võrdsetes osades jagada kostjaga I. Kohtu seisukoht, et kuivõrd kostjatel I ja II oli sama esindaja, siis on kummagi kostja menetluskuluks pool kostja II poolt nõutavatest menetluskuludest, on ekslik ja põhjendamata. Kohtu poolt viidatud Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-65-13 p-s 15 käsitles Riigikohus olukorda, kus kahe kostja poolt kantud menetluskulude kindlaksmääramist ja teistelt menetlusosalistelt väljamõistmist taotlesid kaks kostjat ühiselt. Käesoleval juhul taotleb aga kostja II üksi vaid tema enda kasuks kantud kulude väljamõistmist. Seega puudus kohtul alus vähendada kostja II esitatud ja tema kasuks kantud menetluskulude suurust olukorras, kus teine kostja ei ole kulude kindlaksmääramise taotlust esitanud, ning tema võimalike menetluskulude suurus on kohtul seega teadmata. Arusaamatu, väär ja põhjendamatu on kohtu järeldus, et kuivõrd kostja I menetluskulude kindlaksmääramise taotlust ei esitanud, siis on tema menetluskuluks järelikult pool kostja II esitatud menetluskulust. Juhul, kui üks menetlusosaline ei esita taotlust menetluskulude kindlaksmääramiseks, jättes seega nimetatud kulud enda kanda, ei ole võimalik nimetatud kulusid ilma objektiivse põhjenduse ja õigusliku aluseta jätta kaaskostja kanda, kes on enda kantud kulud kohaselt tõendanud. Seega on määrus ebaõige osas, milles kohus jättis 50% kostja II kuludest kostja I kanda.

5(7)

Tsiviilasi nr: 2-12-18006 asemel kautsjon, mis tagastatakse kaja rahuldamise korral TsMS § 149 sätete kohaselt. Kautsjoni tagastab riik menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule, seega pidanuks kostja II esitama kohtule eraldiseisva avalduse TsMS § 149 lg 5 alusel kautsjoni tagastamiseks. Menetluskulude kindlaksmääramise avalduses ei saa nõuda kautsjoni hüvitamist vastaspoolelt. Eespool toodu tõttu tuleb jätta kostja II taotlus hagejalt kautsjoni väljamõistmiseks rahuldamata.

6(7)

Tsiviilasi nr: 2-12-18006

Määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulusid ei hüvitata (TsMS § 178 lg 3).

Reet Allikvere

Ülle Jänes

Kaupo Paal

7(7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.