Pankrotiõigus › Juriidilise isiku vastu esitatud pankrotiavaldus

Asjaolud ja taotlus 29.10.2012 esitas AS Reverta (endise ärinimega AS Parex banka) Harju Maakohtusse avalduse OÜ Mideralius Invest pankrotimenetluse algatamiseks. Avalduse kohaselt on võlausaldaja nõue OÜ Mideralius Invest vastu kokku 475 926,87 eurot. Pankrotiavalduse luges kohus võlgnikule PankrS § 6 lg 3 ja TsMS § 314 lg 8 alusel kättetoimetatuks, postitades menetlusdokumendid 14.11.2012 võlgniku seadusliku esindaja aadressile. Võlgnik nõudele ja selle suurusele vastu ei vaielnud. Harju Maakohtu 05.12.2012 määrusega nimetas kohus OÜ Mideralius Invest ajutiseks pankrotihalduriks Maire Armi. Ajutine pankrotihaldur esitas 17.01.2013 aruande ning 13.02.2013 aruande täpsustuse. Aruande kohaselt on järelepärimiste teel saadud andmete põhjal võlgniku kohustuste kogusuuruseks 501 230,65 eurot, s.h võlgnevus AS-i Reverta ees 475 962,87 eurot. Isegi, kui võlausaldaja viivisenõuet vähendada põhivõlgnevuse suuruseni, on AS-i Reverta nõude suuruseks 351 514 eurot. Seega ületab võlausaldaja nõue lepingutest tulenevate kohustuste täitmiseks seatud hüpoteekide kogusummat. Lisaks on võlgnikule kuuluvate kinnistute väärtus isegi väiksem, kui neile seatud ühishüpoteegi summa. Vastavalt võlausaldaja poolt esitatud 30.03.2011 koostatud 1Partner Kinnisvara Kinnistu hindamisaktidele on Lepingut 1 tagavate hüpoteegiga koormatud kinnistute väärtuseks 93 700 eurot ning Lepingut 2 tagavate hüpoteegiga koormatud kinnistute väärtuseks 71 400 eurot (17 korterit, iga korteri hind 4200 eurot). Lepingut 2 tagavate hüpoteegiga koormatud kinnistute hulka ei ole arvestatud Maakri 44 kinnistut, kuna kinnistule seatud hüpoteek tagab mõlemat Lepingut ning võlausaldaja arvestas selle Lepingu 1 tagatiseks. Ajutine haldur leidis, et võlausaldaja nõue on pandiga tagatud vaid osaliselt, konservatiivse hinnangu juures ligikaudu 50% ulatuses, optimistlikuma prognoosi korral mitte üle 60%. Lisaks tagab lepinguid võlgniku juhatuse liikme Priit Aava kahest lepingust tulenev käendus piirmääraga kokku 224 394,91 eurot. Arvestades käendaja soovimatust suhelda kohtu ning võlausaldajaga, on vähetõenäoline, et käendaja tasub võlausaldajale laenulepingutest tuleneva võlgnevuse piirmäära ulatuses. Isegi juhul, kui võlausaldajal siiski õnnestuks müüa võlgniku kinnistud 30.03.2011 koostatud hindamisaktis toodud hinnaga ning käendaja tasuks võlausaldajale võlgnevuse enda piirmäära ulatuses, saaks võlausaldaja oma nõude rahuldatud 389 494,41 euro ulatuses, mis on vähem, kui kogu võlausaldaja nõue. Seega ei ole võlausaldaja nõue võlgniku vastu pandiga täielikult tagatud. Võlgnikule kuulub 18 korteriomandit, mille reaalseks väärtuseks hindas haldur ca 71 400 eurot. Võlgnik on püsivalt maksejõuetu. Võlgniku peamiseks maksejõuetuks muutumise põhjuseks on ajutise halduri hinnangul ettevõtte tegevuse lõppemine 2009. aastal ning püsiv suutmatus täita võlausaldajate sissenõutavaks muutunud nõudeid. Juhtimisvigu ega kuriteo tunnustega tegusid ajutise menetluse raames esile tuua ei ole võimalik. Esialgsetel andmetel vara tagasivõitmise ja tagasinõudmise võimalused puuduvad. Tulenevalt eeltoodust oli ajutine pankrotihaldur seisukohal, et OÜ Mideralius Invest pankrot tuleb välja kuulutada. Võlgnik vaidles kohtuistungil pankrotiavaldusele vastu. Võlausaldaja nõue on pandiga täielikult tagatud, mistõttu on pankrotiavaldus alusetu. Samuti esitas võlgnik tsiviilasjas nr 2-12-18006 Harju Maakohtu 05.12.2012 tagaseljaotsusele, millega kohus rahuldas AS-i Reverta hagi OÜ Mideralius Invest ja Priit Aava vastu võlgnevuse väljamõistmiseks, kaja.

Nimetatud menetlusdokumendis on võlgnik asunud seisukohale, et tal on võlausaldaja vastu kahju nõue 364 785,40 eurot, mille võlgnik võlausaldaja nõudega tasaarvestab. Esimese astme kohtu määrus 28.02.2013 määrusega rahuldas Harju Maakohus avalduse. Kohus kuulutas välja OÜ Mideralius Invest pankroti, nimetas pankrotihalduri ning määras võlausaldajate esimese üldkoosoleku toimumise aja. Ajutise halduri aruande kohaselt on võlgnikul vara kokku ca 71 400 euro väärtuses ja sissenõutavaks muutunud kohustusi 501 230,65 euro ulatuses, s.h AS-i Reverta nõue kogusummas 475 962,87 eurot. Võlgnik vaidles võlausaldaja nõudele vastu ja leidis, et tal on õigus tasaarvestada pankrotiavalduse aluseks olev nõue oma kahju hüvitamise nõudega võlausaldaja vastu. Kohus leidis, et kuna võlgnik on esitanud tsiviilasjas nr 2-12-18006 kaja käesolevas asjas TsMS § 329 lg-s 2 sätestatud tähtaega rikkudes, siis kooskõlas TsMS § 331 lg-ga 1 kohus seda asja lahendamisel ei arvesta. Võlgnik ei ole põhistanud mõjuvat põhjust, miks ta ei ole esitanud nimetatud menetlusdokumenti enne 13.02.2013 kohtuistungit. Tsiviilasjas nr 2-12-18006 esitatud kajast nähtub, et hiljemalt 31.01.2013 olid võlgnikule kätte toimetatud kõik tsiviilasja nr 2-12-18006 puudutavad menetlusdokumendid. Arvestades seda, et pankrotiasja vaatab kohus läbi kiirendatud korras ning seda, et võlgnikule oli juba 21.01.2013 teada, et pankrotiavalduse läbivaatamiseks määratud kohtuistung toimub 13.02.2013, ei esine asjas mõjuvat põhjust tõendi sedavõrd hiliseks esitamiseks. Lisaks eelnevale ei saa teises tsiviilasjas esitatud menetlusdokumenti üksi lugeda võlgniku vastuväideteks käesolevas asjas, kuna tulenevalt PankrS § 20 lg-st 3 on menetlus tsiviilasjas nr 2-12-18006 seaduse jõul peatunud kuni pankrotiavalduse lahendamiseni. Menetluse peatumine tõi kaasa menetlustoimingute tegemise keelu (RK 3-2-1-101-10). Võlgnik vaidles pankrotiavaldusele vastu põhjusel, et võlausaldaja nõue on pandiga tagatud. Kohus nõustus ajutise halduri aruandes tooduga, et arvestades võlausaldaja nõude suurust (475 962,87 eurot või viiviste vähendamisel 351 514 eurot) ning hüpoteekidega koormatud kinnisasjade reaalset turuväärtust, on alust asuda seisukohale, et võlausaldaja nõue ei ole pandiga täielikult tagatud. Võlausaldaja nõuet ei ole võimalik täies ulatuses rahuldada kinnisasjade võõrandamisest saadud vahendite arvelt. Lisaks eelnevale on juba 2009. aastal algatatud täitemenetlused võlgnikule kuuluvate korteriomanditega seonduvate kommunaalteenuste võlgnevuste sissenõudmiseks, mis vähendab võlgnikule kuuluva kinnisvara väärtust veelgi. Tulenevalt eeltoodust leidis kohus, et kogutud ja kohtuistungil uuritud tõenditega on kindlaks tehtud, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu. Kuivõrd võlgnikul on olemas vara pankrotimenetluse kulude katteks, siis tuleb pankrot välja kuulutada. Pankrotimenetluse käigus tuleb halduril anda täpsem hinnang maksejõuetuse põhjuste, s.h juhatuse tegevuse kohta ning vara tagasivõitmise ja tagasinõudmise võimaluste kohta. Kooskõlas PankrS § 150 lg 2 ja lg 1 p 1 jättis kohus kõik menetluskulud võlgniku kanda. Määruskaebus OÜ Mideralius Invest palub maakohtu määruse tühistada. Võlgniku esindaja on elanud viimased kaks aastat Soome Vabariigis. Ta ei ole ennast menetluste eest peitnud ega vältinud oma kohustuste täitmist. PankrS § 12 lg 1 sätestab, et kohus, kellele võlausaldaja on esitanud pankrotiavalduse, korraldab pankrotiavalduse kättetoimetamise võlgnikule. Võlgnik ei saanud kätte võlausaldaja nõudekirja ega pankrotihoiatust. Samuti ei toimetatud võlgnikule kätte

pankrotiavaldust. Võlgniku vastu algatatud pankrotimenetlusest sai võlgnik teada alles pärast pankrotimenetluse algatamist ja ajutise halduri määramist. Maakohus rikkus PankrS § 12 lõiget 1. Võlausaldajal puudus õiguslik alus pankrotiavalduse esitamiseks ning ta kasutas oma tsiviilõigusi pahauskselt. Võlausaldaja on samast õigussuhtest tuleneva nõude esitanud võlgniku ja Priit Aava vastu kohtumenetlusse (tsiviilasi 2-12-18006), milles on nimetatud nõue jäetud 04.03.2013 määrusega läbi vaatamata. Samuti on võlausaldaja nõude täitmiseks algatanud täitemenetluse, tekitades seeläbi võlgnikule juurde täiendavaid kulutusi. Lisaks on võlausaldaja kõnealuse nõude täitmiseks algatanud kaks täitemenetlust ja pankrotimenetluse ka Priit Aava suhtes. Seega on võlausaldaja nii võlgniku kui ka käendaja suhtes algatanud kõikvõimalikud menetlused, tekitades võlgnikule juurde olulisel määral lisakulusid, pannes võlgniku olukorda, kus varade majandamise (üürile andmine ja müük) ja võlgnevuste kustutamise asemel oli võlgnik sunnitud kogu oma tegevuse ja ressursid suunama enda õiguste kaitsmisele, ehk ühe ja sama nõude üle vaidlemisele kolmes erinevas menetluses. Võlausaldaja eesmärgiks on võlgnikule kahju tekitamine, mistõttu oli tema poolt pankrotiavalduse esitamine lubamatu. Kohus on võlgniku maksejõuetuks tunnistamisel eelkõige lähtunud võlausaldaja poolt esitatud nõudest, kuid ei arvestanud asjaolu, et võlgnikul on võlausaldaja vastu kahjunõue, mis on võlausaldaja nõudega 20.01.2013 tasa arvestatud. Võlgniku vara hindamisel lähtus kohus ajutise halduri konservatiivsest hinnangust vara väärtuse osas, mis on vara tegelikust väärtusest väiksem ning võlgniku kohustuste hindamisel lähtus kohus võlausaldaja poolt esitatud nõude suurusest täies ulatuses. Seega on kohus võlgniku pankroti välja kuulutamisel lähtunud eeldusest, et võlausaldajal on võlgniku vastu kehtiv nõue esitatud suuruses. Kohtu nimetatud eeldus ei ole õige. Esiteks on võlausaldaja nõue tsiviilasjas nr 2-12-18006 jäetud läbi vaatamata. Teiseks moodustavad kõnealusest nõudest 294 624,73 eurot viivised ning vaid 175 680,83 eurot moodustab laenude põhivõlgnevus, mis tähendab, et võlausaldaja on esitanud viivisenõude oluliselt suuremas ulatuses, kui seda aktsepteerib kehtiv kohtupraktika. Kolmandaks on võlgnikul võlausaldaja vastu kahjunõue, mille võlgnik on võlausaldaja nõudega kattuvas osas tasa arvestanud (eelkõige võlausaldaja viivisenõudega täies ulatuses), mis omakorda tähendab, et võlausaldaja jaoks optimistlikumal juhul eksisteerib tal võlgniku vastu nõue vaid põhinõude osas ehk 175 680,83 eurot. Arvestades asjaolu, et võlausaldaja ise algatas võlgniku suhtes kohtuvaidluse oma nõude sissenõudmiseks, on ilmne, et võlausaldaja nõue ei ole selge. PankrS § 15 lg 3 p 1 kohaselt jätab kohus võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutise halduri nimetamata, kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Kuivõrd võlgnikku pankrotimenetluse algatamisest seaduses sätestatud korras ei teavitatud, ei olnud võlgnikul võimalik võlausaldaja nõudele õigeaegselt ja põhjendatult vastu vaielda. Võlgnik on käesolevaks ajaks võlausaldaja nõudele põhjendatult vastu vaielnud, mistõttu ei ole kõnealune nõue pankrotimenetlusse esitatud suuruses sissenõutav. PankrS § 15 lg 3 p 2 kohaselt jätab kohus võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutise halduri nimetamata, kui nõue on pandiga täielikult tagatud. Käesoleval juhul on võlausaldaja nõude katteks seatud hüpoteegid nii võlgniku kui ka Priit Aava (käendaja) varadele. Võlausaldaja

põhinõue on pantidega kaetud ning arvestades kinnisvara hindade püsivat tõusmist, oleks võlausaldaja nõue jäänud tagatuks ka võlgniku pankroti väljakuulutamata jätmisel. Pankrotimenetlus on uuriv kohtumenetlus, kus kohus peab omal algatusel välja selgitama kõik asjas tähtsust omavad asjaolud. Võlgniku pankrot on võimalik välja kuulutada vaid juhul, kui tema püsivas maksejõuetuses puudub kahtlus. Käesoleval juhul eitab võlgnik oma maksejõuetust. Kohus ei ole pidanud vajalikuks analüüsida, kas olukorras, kus võlgnikul on võlausaldaja vastu nõue, mille võlgnik on võlausaldaja nõudega suuremas osas tasa arvestanud, on ikka tegemist võlgniku püsiva maksejõuetusega või on tegemist võlausaldaja poolt võlgniku näiliku maksejõuetuse olukorra loomisega. Avaldaja ja pankrotihalduri seisukoht AS Reverta palub jätta määruskaebuse põhjendamatud.

rahuldamata.

Määruskaebuse

väited

on

Pankrotihaldur leiab, et halduri tegevuse ajal kogutud materjalidest ja hinnangutest ei ole võimalik jõuda järeldusele, et olemasolev vara kataks võlgnevusi. Kaebus tuleb jätta rahuldamata. Menetluse edasine käik Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ning edastas vastavalt TsMS § 663 lg 5 Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium, olles tutvunud tsiviilasja materjalidega ja esitatud kaebusega, leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 ja § 659 järgi jätta muutmata. Kolleegium nõustub maakohtu määruse põhjendustega. Tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 kolleegium ei korda maakohtu määruses olevaid põhjendusi. Määruskaebuse kohaselt pankrotiavalduse esitamiseks puudus õiguslik alus, kuivõrd võlgnik ei saanud pankrotihoiatust kätte. Õige on, et võlausaldaja pankrotiavaldus peab vastama PankrS § 10 nõuetele ning selles peab tuginema vähemalt ühele eelnimetatud paragrahvi lõikes 2 sätestatud asjaolule. Pankrotiavalduse esitamisel on käesolevas pankrotiasjas võlausaldaja tuginenud PankrS § 10 lg-2 p-le 1, s.o võlgnik ei ole täitnud kohustust 30 päeva jooksul pärast kohustuse sissenõutavaks muutumist ja võlausaldaja on teda kirjalikult hoiatanud kavatsusest esitada pankrotiavaldus. Toimiku materjalide kohaselt saatis võlausaldaja võlgnikule 15.06.2012 pankrotihoiatuse tähitult äriühingu registrijärgsele aadressile ning e-postiga seadusliku esindaja Priit Aava aadressile, milline oli märgitud laenulepingutes nr 378-08-J ja 402-08-J. Lepingu üldtingimuste IX p 9.1.2 (c) kohaselt oli laenusaaja kohustatud informeerima laenuandjat, kui muutub laenusaaja postiaadress, juhatuse aadress, registrisse kantud aadress ja/või muud kontaktandmed. Võlgniku väidetel ei saanud ta kätte pankrotihoiatust ega pankrotiavaldust, kuid äriühingu kohustuseks oli korraldada saabunud posti vastuvõtmine ka sel juhul, kui seaduslik esindaja ei asunud Eestis ning sellest tuli ka informeerida võlausaldajat. Võlausaldaja juhib põhjendatult tähelepanu, et laenulepingute punkt 14.2 ja äriühingu juhatuse liikme käenduslepingu punkt 2.5 kohaselt kohustusid nii võlgnik kui ka juhatuse liige teavitama võlausaldajat enda aadressi muutumisest. Laenulepingute punkt 14.1 ja käenduslepingute punkt 2.5 kohaselt loetakse kuni aadressi muutumisest teatamiseni kõik dokumendid võlgnikule ja juhatuse liikmele kohalejõudnuks aadressile Süda 10-8, Tallinn.

TsÜS § 69 lg 2 kohaselt eemalviibijale tehtud tahteavaldus loetakse kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Kolleegiumi hinnangul oli võlgnikul võimalik pankrotihoiatusega tutvuda, kuna lisaks tähitud kirjale oli võlausaldaja saatnud pankrotihoiatuse võlgniku seaduslikule esindajale tema poolt avaldatud e-posti aadressile. Võlausaldaja märgib põhjendatult vastuses, et menetlusdokumendid, sealhulgas ka pankrotiavaldus, toimetati juhatuse liikmele kätte nende jätmisega tema elu- ja äriruumi TsMS § 326 lg 1 kohaselt. Võlgniku väide selle kohta, et kohus ei andnud temale võimalust pankrotiavaldusele vastu vaielda, ei ole õige. Toimiku materjalide kohaselt on võlgnikul olnud võimalik esitada oma vastuväiteid ning ka tõendeid. Maakohtu menetluses ei ole võlgniku esindajad ka sellisele väitele tuginenud. Osaledes kohtuistungil oli võlgnikul võimalik kõik vastuväited kohtule esitada. Seega oli maakohus õigustatud pankrotiavaldust läbi vaatama ning tegema sisulise lahendi. PankrS § 31 lg 1 järgi kuulutab kohus pankroti välja, kui võlgnik on maksejõuetu. PankrS § 1 lg 2 järgi on võlgnik maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Juriidilisest isikust võlgniku puhul tuleb eelkõige hinnata seda, kas tema vara on piisav, et katta võlgasid (bilansiline maksejõuetus) ja lisaks sellele hinnata, kas võlgniku majandustegevus tulevikuperspektiivis annab võimalust võlgade tasumiseks ja tegevuse jätkamiseks. Pankroti väljakuulutamiseks on alus ainult siis, kui võlgnik on püsivalt maksejõuetu. Kolleegium on seisukohal, et maakohus on määruses põhjendanud TsMS § 465 lg 2 p 8 kohaselt, miks ta leiab, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu ning miks ei saa arvesse võtta võlgniku vastuväiteid nõude ebaselguse ega tasaarvestuse kohta. Ebaselgeks ei muuda nõuet asjaolu, et võlausaldaja esitas algselt nõude hagimenetluse korras kohtusse ning et võlgnik on esitanud tasaarvestusavalduse. Tasaarvestusele on võlausaldaja vastu vaielnud. Ajutine haldur on aruandes põhjendanud oma seisukohta, et nõue ei ole pandiga täielikult kaetud. Määruskaebuses olev väide, et võlausaldaja on esitanud pankrotiavalduse ka käendaja vastu, ei anna alust määruse tühistamiseks. Asjaolu, et võlausaldaja on kasutanud võla kättesaamiseks mitmeid õiguskaitsevahendeid, on seadusega lubatud. Kolleegium nõustub maakohtuga, et dokumentaalsetest tõenditest ilmneb nii võla olemasolu, selle suurus ning ka võlgniku suutmatus seda tasuda. Seega on maakohus põhjendatult välja kuulutanud võlgniku pankroti. Kuna ajutine haldur tuvastas, et võlgnikul on rahalisi kohustusi suuruses 501 230,65 eurot ja vara väärtuseks on 71 400 eurot, on ilmne, vara väärtus ei kata võlgniku rahalisi kohustusi (Ikd lk.163-170). Vaidlust ei ole selle üle, et ajutine pankrotihaldur on võlgniku kohustuste suuruse õigesti tuvastanud. Võlgnik küll väidab, et tema tegelik vara väärtus on tuvastatust kõrgem ning katab olemasolevad kohustused, kuid see väide ei ole tõendatud. Kolleegiumi arvates ei anna võlgniku väited alust järelduseks, et võlgniku maksejõulisus võiks tulevikus taastuda. Võlgnik ei ole selgitanud, millise majandustegevuse tulemusel tema majanduslik olukord võiks paraneda, et katta olemasolevaid kohustusi, isegi sellisel juhul, kui võlausaldaja oleks oma viivise nõuet vähendanud. Seega on jäänud võlgniku väited vara suurenemise kohta

paljasõnalisteks. Kinnisvara väärtuse kohta on kohtule tõendid esitatud ning ajutine haldur on seda ka aruandes analüüsinud. Võlausaldaja väidetel on ta oma nõuet viivise osas vähendanud. Esitatud nõudest 357 018,97 eurot on viivis 175 680,83 eurot, mis ei ületa põhivõlga. Seoses määruskaebuse rahuldamata jätmisega tuleb ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 järgi võlgniku kanda.

Mare Merimaa

Gaida Kivinurm

Margo Klaar

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.