Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Resolutsiooni punktis 5 nimetatud kohustus tuleb kostjatel täita 15 päeva jooksul otsuse jõustumisest arvates. Kohustuse täitmata jätmisel võib Justiitsministeerium või justiitsministri määratud Justiitsministeeriumi valitsemisala asutus kohtuotsuse resolutsiooni punkti 5 osas saata sundtäitmisele. Kohustuse täitmisega viivitamise korral tuleb tasuda otsuse jõustumisest alates kuni kohustuse täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras. Hageja esitatud väited ja nõue Hageja õiguseellane OÜ XXXja kostja I sõlmisid 16.06.2006 liisingulepingu nr EG002323, mille esemeks oli sõiduauto Mercedes Benz E 350. Samal päeval sõlmisid OÜ XXX ja kostja II käenduslepingu, millega kostja II kohustus tagama solidaarselt kostjaga I liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmise. Käendaja vastutuse piirmääraks lepiti kokku 52 511,36 eurot. Kostja I rikkus liisingulepingut, mistõttu saatis hageja kostjale I 29.09.2010 teatise, milles informeeris kostjat I võlgnevuse suurusest ja hoiatas, et ütleb lepingu üles 20.10.2010, kui kostja I võlgnevust ei tasu. Kostja I jättis liisingueseme hagejale tagastamata, mistõttu pidi hageja vara valduse taastamiseks pöörduma XXXOÜ poole. Hageja sai liisingueseme oma valdusesse 12.11.2010 ning võõrandas selle XXXAS-i vahendusel 20.05.2011 hinnaga 12 448,33 eurot (ilma käibemaksuta). Liisingueseme müügihinda mõjutas vara seisukord. XXXOÜ ja XXXAS-i teenuste eest tasus hageja 599,83 eurot. Hageja nõuab, et kohus mõistaks kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 2 345,22 eurot. Samas palub hageja kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista viivis 0,25% päevas summalt 2 125,91 eurot alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud palub hageja jätta kostjate kanda solidaarselt. Kostjate seisukohad Kostjad hagi õigeks ei võta ning vaidlevad sellele täies ulatuses vastu. Kostjad paluvad jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Hageja arvestab oma nõuet lähtuvalt liisingueseme realiseerimisest saadud summast, hageja ei ole arvesse võtnud liisingueseme väärtust selle hagejale tagastamise hetkel. Hageja võõrandas sõiduki liiga odavalt, liisingueseme hind oli üle 16 900 euro (ilma käibemaksuta). Sõiduki väärtus selle tagastamise hetkel oli 23 967 eurot. Kostjad ei saanud mõjutada sõiduki müügiprotsessi. Liisingulepingu üldtingimuste p 3.7, 7.4 ja 7.4.1 on tühised tüüptingimused. Tulenevalt asjaolust, et hageja tugineb oma nõudes tühistele tüüptingimustele, ei ole hageja põhinõue muutunud sissenõutavaks. Seega ei ole tal õigust nõuda ka viivist. 26.04.2013 menetlusdokumendis esitatud täiendava kõrvalnõude arvestus on ebaselge, sellelt pole tasutud täiendavat riigilõivu, mistõttu tuleb avaldus nõude suurendamiseks jätta tähelepanuta. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja kohtuotsuse põhjendused 16.06.2006 sõlmisid OÜ XXX ja kostja I liisingulepingu nr EG002323 (leping koos maksegraafiku ja üldtingimustega kd I, lk 27-38) ning OÜ XXX ja kostja II käenduslepingu (kd I, lk 64-65), millega kostja II kohustus tagama solidaarselt kostjaga I viimase poolt liisingulepinguga võetud kohustuste täitmist. Hageja on OÜ XXX õigusjärglane. Kostja I sai liisinguesemeks olnud Mercedes Benz E 350 enda valdusesse 16.06.2006, mille tõendamiseks on hageja esitanud liisingueseme üleandmise-vastuvõtmise akti (kd I, lk 39). Kostja I rikkus liisingulepingut, jättes tasumata 02.07.2010-05.10.2010 koostatud arved (kd I, lk 40-44) kogusummas 2 551,14 eurot (kostjale I saadetud teatis koos nõudearvestuse ja postiteatisega kd I, lk 61-63) ning 02.07.2010-04.10.2010 koostatud viivisarved (kd I, lk 45-48) kogusummas 219,31 eurot (kd I, lk 61-63). Nimetatud asjaolude üle vaidlus puudub. Pooled ei vaidle ka, et hageja nõudis kostjalt I võlgnevuse tasumist (teatis koos lisa ja postiasutuse tõendiga kd I, lk 49-50B), määrates talle tasumiseks täiendava tähtaja, ning kuna

võlgnevust ei tasutud, ütles liisingulepingu 20.10.2010 üles. Enne lepingu ülesütlemist nõudis hageja võlgnevuse tasumist ka kostjalt II (teatis koos postiasutuse tõendiga (kd I, lk 66-67). Samuti nõudis hageja kohustuse täitmist kostjalt II pärast lepingu ülesütlemist ja liisingueseme võõrandamist (teatis koos nõudearvestuse ja postiteatisega kd I, lk 68-71) Kuna kostja I liisingueset ei tagastanud, kasutas hageja vara valduse taastamiseks XXXOÜ teenust, mille eest tasus 3 000 krooni ehk 191,73 eurot (arve koos maksekorraldusega kd I, lk 56-57). Hageja sai liisingueseme valduse 12.11.2010 (XXXOÜ vara üleandmise-vastuvõtmise akt, kd I, lk 51). Hageja andis liisingueseme 15.11.2010 üle XXXAS-ile (XXXAS-i vara üleandmisevastuvõtmise akt koos lisaga kd I, lk 52-54). Realiseerimisteenuse eest tasus hageja XXXAS-ile 528,05 eurot (arve koos maksekorraldusega kd I, lk 58-59). Hageja on esitanud vara müügiakti (kd I, lk 55), mille kohaselt liisinguese müüdi 20.05.2011 hinnaga 15 087,38 eurot (sh käibemaks). Samuti on hageja esitanud müügiarve summas 15 087,38 (kd I, lk 145) ja maksekorralduse nimetatud summa hagejale tasumise kohta (kd I, lk 146). Nimetatud tõenditega loeb kohus tõendatuks, et hageja võõrandas liisingueseme 20.05.2011 hinnaga 15 087,38 eurot. Liisingulepingu üldtingimuste p 3.7 kohaselt kui liisinguandja, tuginedes liisingulepingu üldtingimuste VII osa punktidele, ütleb liisingulepingu üles ning võõrandab liisingueseme, on liisinguvõtja kohustatud hüvitama liisinguandjale liisingueseme võõrandamisest tekkinud kahjud (st liisingueseme võõrandamisest saadud summa ja liisinguvõtja poolt liisinguandjale liisingueseme omandamisega tekkinud kulude hüvitamata osa vahe) ja kulud (sh liisingueseme valduse üle võtmine, liisingueseme hoidmine, liisingueseme müügikõlbulikuks seadmine. Punkt 7.4 järgi liisingulepingu ülesütlemisel lähtudes liisingulepingu üldtingimuste punktist 7.1 kuulub liisinguese liisinguandja poolt võõrandamisele. Liisingueseme võõrandamisest saadud rahasumma arvelt kustutatakse esmajärjekorras liisingulepingu ülesütlemise ja liisingulepingu võõrandamisega kaasnenud dokumentaalselt tõestatud põhjendatud kulud, seejärel liisinguvõtja poolt liisingulepingu ülesütlemiseni tasumata osamaksed ja intress, seejärel kõik sellele järgnevate kalendrikuude eest tasumisele kuuluvad maksed, siis tasumata viivised ja leppetrahvid ning üksnes seejärel kannab liisinguandja järelejääva rahasumma liisinguvõtja kontole. Punkt 7.4.1 kohaselt kui liisingueseme võõrandamisest saadav rahasumma ei kata kõiki liisinguvõtja poolt liisinguandjale tasumisele kuuluvaid summasid, on liisinguvõtja kohustatud viivitamatult tasuma liisinguandjale puudujääva osa. Kostjad leiavad, et nimetatud liisingulepingu punktid on tühised, sest ei võta liisinguandja kulutuste hüvitamise nõude arvestamisel arvesse liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Riigikohus on lahendis 3-2-1-1-07 (p 26) avaldanud seisukohta, et vähemalt liisinguandja tüüptingimustes on tarbijat ebamõistlikult kahjustav ja seega VÕS (võlaõigusseadus) § 42 lg 1 järgi tühine kokkulepe, mille järgi ei võeta liisinguandjale jääva liisingueseme väärtust liisinguandja hüvitusnõude arvestamisel üldse arvesse või tehakse seda ebamõistlikult väikeses ulatuses. Selline kokkulepe viib liisinguandja ja -võtja õigused ja kohustused ebamõistlikult tasakaalust välja. Lahendi 3-2-1-33-08 (p 17-18) kohaselt on Riigikohus nimetatud seisukohal ka juhul, kui liisingulepingu teiseks pooleks ei ole tarbija, vaid teine pool tegutseb samuti oma majandus- või kutsetegevuses. Kolleegiumi arvates on siiski lubatud poolte kokkuleppel (ka liisinguandja tüüptingimustes) lähtuda liisingueseme väärtuse asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Lubatuks ei saa aga pidada kokkulepet, mis paneb tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski ainuüksi liisinguvõtjale, eriti kui viimane ei saa mõjutada müügiprotsessi. Liisingulepingu üldtingimused on tüüptingimused VÕS § 35 lg 1 tähenduses, kuna need on eelnevalt väljatöötatud liisingulepingutes kasutamiseks. Lepingust ei tulene liisinguandjale

kohustust teha võõrandamisel kõik endast olenev parima ja kiirema tulemuse saavutamiseks. Puudub kohustus kaasata liisinguvõtja liisingueseme müügiprotsessi. Liisingueseme võõrandamise hinnarisk on üksnes liisinguvõtjal. Kooskõlas viidatud Riigikohtu seisukohtadega nõustub kohus seetõttu kostjatega, et üldtingimuste p 3.7, p 7.1 ja p 7.4.1 on liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustavad ja VÕS § 42 lg 1 alusel tühised osas, milles need ei võimalda liisinguvõtja kulutuste hüvitamise nõude arvestamisel liisingulepingu ülesütlemisel arvesse võtta liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. VÕS § 367 lg 1 alusel liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. VÕS § 367 lg 3 järgi kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. VÕS § 145 lg 1 kohaselt vastutavad kohustuse rikkumise korral põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Kohus leiab, et VÕS § 367 lg 3 alusel tuleb hageja nõude arvestamisel lähtuda liisingueseme väärtusest selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Hageja on avaldanud seisukohta, et liisingueseme tagastamisaegne väärtus vastas müügihinnale. Tõendamaks, et liisinguese oli avariiline on hageja esitanud Eesti Liikluskindlustuse Fondile tehtud päringu vastuse (kd I, lk 116), millest nähtuvalt on liisinguese osalenud kahes avariis. Hageja on esitanud ka auto24.ee portaali väljavõtte (kd I, lk 117, 119), mille kohaselt oli vara müüki suunamise ajal müügil veel 3 sama marki, kuid erineva läbisõidu ja varustusega autot. Liisinguese pandi müüki hinnaga 23 967 eurot (kd I, lk 120-121), kuid selle hinnaga sõidukit võõrandada ei õnnestunud. Hageja alandas müügihinda igakuiselt, kuni liisingueseme müümiseni, mille tõendamiseks on hageja esitanud kostjatele saadetud teatised hinna alandamise kohta (kd I, lk 122-133). Kostja on esitanud müügikuulutuse (kd I, lk 96-98), mille kohaselt on 2013.aastal auto24.ee portaalis müüa liisinguesemega sarnane sõiduk soodushinnaga 16 900 eurot (ilma käibemaksuta), millega soovib kostja tõendada, et liisinguese ei saanud olla väärt alla 16 900 euro. Kohus leiab, et ainult ühe sõiduki müügikuulutusega ei saa tõendada eseme keskmist müügihinda. Hageja taotlusel viis kohus läbi sõiduki hindamise alase ekspertiisi. Riiklikult tunnustatud ekspert esitas kohtule ekspertiisiakti nr 13-165 (kd I, lk 170-197), mille kohaselt oli liisingueseme väärtus 2010.a. novembris 290 000 krooni ehk 18 534 eurot (sh käibemaks). Ekspert on hinnangu koostamisel arvesse võtnud kümneid turusituatsiooni kajastavaid müügikuulutusi ning konkreetsel liisinguesemel olnud puuduseid. Seetõttu leiab kohus, et ekspertiisiakt annab esitatud tõenditest kõige usaldusväärsemat teavet liisingueseme tagastamisaegse väärtuse kohta. Hageja on avaldanud seisukohta, et aktsepteerib eksperdi hinnangut ning on oma nõude vastavalt ümber arvestanud. Seetõttu jätab kohus hageja esialgse nõudearvestuse (kd I, lk 60) tähelepanuta. Ka kostja ei ole ekspertiisi tulemusele vastu vaielnud. Eeltoodu alusel loeb kohus ekspertiisiakti alusel tõendatuks, et liisingueseme väärtus selle liisinguandjale tagastamise hetkel oli 18 534 eurot koos käibemaksuga ehk 15 445 eurot ilma käibemaksuta. Vaidlus puudub, et nn debitoorne võlgnevus on 2 551,14 eurot, viivisvõlgnevus 219,31 eurot, et hageja kandis seoses liisingueseme müügiga kulutusi 599,83 eurot ning vara jääkväärtus liisingulepingu ülesütlemise ajal oli 14 561,82 eurot (käibemaksuta), mis kõik kokku on 17 932,10 eurot. Hageja arvestab oma nõude lahutades nimetatud summast liisingueseme

väärtuse 15 445 eurot ja võlgnevuse katteks laekunud 141,88 eurot, mis teeb nõudesummaks 2 345,22 eurot. Nõudearvestuse üle vaidlus puudub. Kostjate väitel ei ole hageja nõue muutunud sissenõutavaks, sest hageja tuginedes algselt nõuet esitades tühistele tüüptingimustele. Kohtu hinnangul ei põhine selline seisukoht seadusel. VÕS § 82 lg 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist pärast käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja möödumist. VÕS § 82 lg 3 järgi kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik kohustuse täitma selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust. Kuivõrd liisingulepingus ei leppinud pooled kokku, millal võib liisinguandja nõuda kulutuste hüvitamist, ning nõude arvestamisel tuli lähtuda liisingueseme väärtusest selle liisinguandjale tagastamise hetkel, asub kohus seisukohale, et nõue muutus sissenõutavaks pärast liisingueseme valduse taastamist mõistliku aja möödumisel, mis oli vajalik liisingueseme väärtuse kindlaks tegemiseks. Käesolevaks ajaks on liisingueseme väärtus tuvastatud, mistõttu nõue on muutunud sissenõutavaks. Eeltoodu alusel leiab kohus, et kostjatelt tuleb hageja kasuks solidaarselt välja mõista 2 345,22 eurot. Kostja esitas 26.04.2013 kõrvalnõuete suurendamise avalduse, milles esitas nõude viivise väljamõistmiseks hagi esitamisest põhinõude täitmiseni. Kostjad vaidlevad nõudele vastu, kuna kostjate hinnangul ei ole põhinõue sissenõutav ning nõudearvestus on ebaselge. Samuti ei ole hageja tasunud täiendavalt nõudelt riigilõivu. Seega ei ole kostjad esitanud muid menetluslikke vastuväiteid peale viite vähem tasutud riigilõivule. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse § 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Liisingulepingus kokkulepitud viivisemääraks on 0,25% päevas. TsMS (tsiviilkohtumenetluse seadustik) § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kuivõrd kohus on tuvastanud, et kulutuste hüvitamise nõue on muutunud sissenõutavaks, ei ole asjakohane kostjate vastuväide, et viivist võib nõuda üksnes alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest. Asjakohane ei ole ka etteheide nõudearvestuse ebaselgusele, kuna hageja ei taotle viivise väljamõistmist kindlas summas, vaid protsendina põhinõudest, mille täielik ulatus oleneb põhinõude täitmise ajast. Selliselt esitatud nõude arvestust ei olegi võimalik hagis esitada, kuna ei ole teada, millal kostjad kohustuse täidavad. Kohus leiab, et ka hageja nõue mõista kostjatelt solidaarselt välja viivis 0,25% päevas summalt 2 125,91 eurot hagi esitamisest põhinõude täitmiseni tuleb rahuldada. TsMS § 486 lg 2 järgi loetakse hagi hagimenetluse tähenduses esitatuks alates maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisest, st käesoleval juhul alates 11.09.2012. Kooskõlas Riigikohtu seisukohtadega lahendites 3-2-1-8-13 (p 12) ja 3-2-1-136-12

(p 15), ei ole viivisenõude ulatus kostja II puhul piiratud käenduslepingus märgitud vastutuse piirsummaga, kuivõrd tegemist on käendajast endast sõltuva käenduslepingust tuleneva kohustuse täitmisega viivitamisega. Menetluskulude jaotus Kohus jätab menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostjate kanda solidaarselt. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kostjad märgivad õigesti, et hageja on tasunud riigilõivu seaduses sätestatust vähem. TsMS § 123 järgi tsiviilasja hinna arvestamisel võetakse aluseks hagi või muu avalduse esitamise aeg. TsMS § 124 lg 1 esimese lause järgi raha maksmisele suunatud hagi puhul määratakse hagihind nõutava rahasummaga. TsMS § 133 lg 1 ja 2 kohaselt arvutatakse hagihind põhinõude ja kõrvalnõuete järgi ning TsMS § 367 sätestatud kõrvalnõude hagihinna arvutamisel liidetakse hagi esitamise seisuga arvestatud viivise summale summa, mis vastab ühe aasta eest arvestatud viivise summale. TsMS § 134 lg 1 esimese lause kohaselt liidetakse hagihinda arvutades ühes hagis sisalduvad nõuded. TsMS § 147 lg 4 esimese lause järgi tasutakse nõude suurendamise korral täiendavat riigilõivu hagihinna suurenemise järgi. Esialgses hagiavalduses palus hageja kostjatelt solidaarselt välja mõista 5 341,89 eurot, mistõttu oli hagihind TsMS § 124 lg 1 alusel 5 341,89 eurot. Hageja vähendas oma hüvitisenõude menetluses 2 345,22 euroni, mis TsMS § 123 järgi hagihinda ei mõjuta. Vastavalt TsMS § 147 lg 4 mõjutab aga hagihinda nõude suurendamine. Sissenõutavaks muutumata viivisenõude hind on TsMS 367 järgi 1 939,61 eurot (0,25% x 2 125,91 x 365), mis tuleb vastavalt TsMS § 134 lg 1 ja § 147 lg 4 esimesele lausele esialgselt hagihinnale liita. Seega on hagihind 7 281,50 eurot. Nimetatud hinnaga hagilt tuleb RLS (riigilõivuseadus) § 57 lg 1 ja lisa 1 järgi tasuda riigilõivu soodusmääras 400 eurot. Hageja on hagiavalduselt tasunud 350 eurot riigilõivu, st 50 eurot vähem. TsMS § 179 lg 1 alusel menetluskulud, mis tuleb tasuda riigile ja mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, muu hulgas tasumata või vähem tasutud riigilõiv või riigi kasuks välja mõistetud menetlusabikulud, mõistab asja lahendav kohus kohustatud isikult välja asjas tehtavas lahendis või eraldi määrusega. TsMS § 179 lg 9 järgi kohtulahendi alusel riigi kasuks välja mõistetud menetluskulude maksmise nõude, mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus märgib seda ka menetluskulude väljamõistmise lahendis. Kohus mõistab kostjatelt TsMS § 179 lg 1 alusel solidaarselt välja 50 eurot riigituludesse. TsMS § 179 lg 5 alusel tuleb nimetatud kohustus täita kohtuotsuse jõustumisest alates 15 päeva jooksul. /allkirjastatud digitaalselt/ Iris Kangur-Gontšarov Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.