Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja selle põhjendused Hageja on Harju Maakohtule esitanud hagiavalduse XXXvastu võla nõudes. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Placet Group OÜ ja kostja 14.12.2011 internetikeskkonnas www.smsraha.ee laenulepingu nr XXX. Kostja pidi 14.12.2011 saadud laenu 750 eurot ja intressid 510 eurot tagastama maksegraafiku alusel 12 kuu jooksul hiljemalt 08.12.2012. Laenuandja OÜ PLACET GROUP ütles 16.08.2012 laenulepingu üles ja laenuandjal oli õigus nõuda intresse, mis olid selleks ajaks sissenõutavaks muutunud. 16.08.2012 loovutas laenuandja laenulepingust tuleneva nõude hagejale. Kostja on pärast laenulepingu nr XXX ülesütlemist tasunud laenulepingu alusel hagejale 421,90 eurot perioodil 21.08.2012 22.08.2012. 16.08.2012 seisuga oli hageja arvestuste kohaselt kostjal tasutud lähtudes laenulepingu lisast (maksegraafik) hilinemisega 7 kuu eest osamakseid, kogusummas 743,52 eurot, sh laenu põhiosa 369,81 eurot, intressid 365,19 eurot, viivised laenulepingus kokkulepitud määraga summas 8,52 eurot. Seega pärast laenulepingu ülesütlemist pidi kostja tasuma ülejäänud laenu põhiosa, mis oli ülesütlemise ajaks tagastamata ja intressid ülesütlemise päeva seisuga, so 16.08.2012. Tulenevalt maksegraafikust tuli kostjal tasuda ülejäänud laenu põhiosa 380,19 eurot (tagastamata laenu põhiosa 5 kuu osamaksena) ja intressid 36,73 eurot (kuulus tasumisele 7. osamaksena 10.08.2012). Ülesütlemise päeva seisuga oli laenuandja edastanud kostjale korduvalt võla tasumise kohta tasulisi meeldetuletuskirju ja sms sõnumeid kokku maksumusega 68,50 eurot, perioodil 05.06.201214.08.2012. Kuna kostja tasus peale laenulepingu ülesütlemist hagejale 421,90 eurot, jäi kostjal veel tasuda 63,52 eurot. Hagiavalduse kohaselt nõuab hageja kostjalt laenu põhiosa 18,27 eurot, intressid 36,73 eurot, kokku 55 eurot, seega vähem 8,52 euro võrra. Hageja vähendas oma nõuet 8,52 euro võrra seetõttu, et arvestas kostja poolt 19.01.2012 viiviseid lepingu järgi, mitte lähtudes VÕS sätestatust. Seetõttu vähendas hageja kostja poolt tasumisele kuuluvat põhiosa suurust viiviste arvelt (tagastamata laenu põhiosa oli kokku 26,79 eurot). Kostja poolt makstud summade arvelt 421,90 eurot (perioodil 21-22.08.2012) luges hageja laekunuks esimeses järjekorras sissenõudekulud 68,50 eurot, seejärel laenu põhiosa, tulenevalt laenulepingu üldtingimuste p 4.2. ja lähtudes VÕS § 415 lg 2. Mis aga puudutab tasulisi meeldetuletuskirju ja tasulisi sms võla tasumise kohta, siis on laenuandja lähtunud laenulepingu üldtingimuste p. 9.3 sätestatust. Lähtudes eeltoodust on hageja toiminud kooskõlas kehtiva seadusega, sh nõuab intresse, mis olid sissenõutavaks muutunud laenulepingu ülesütlemise päeva seisuga, lähtudes VÕS § 416 lg 3, on kostja poolt tehtud maksete tegemisel lugenud vastavad summad laekunuks, lähtudes VÕS § 415 lg 2, nõuab viiviseid lähtudes VÕS § 94. Hageja leiab, et alusetu on kostja väide, et ta pole saanud võla meeldetuletusi. Kostja on oma võlga vähendanud pärast vastavate võlateatiste saamist. 29.05.2013 toimunud kohtuistungil selgitas hageja, et võla sissenõudmise kulud kahe meeldetuletuskirja eest 38 eurot on põhjendatud, lähtudes laenulepingu üldtingimuste p. 9.3, millest tulenevalt I meeldetuletuskirja eest on hagejal õigus nõuda 16 eurot ja II meeldetuletuskirja eest 22 eurot. Hageja selgitas, et teadete kättetoimetamise kord on sätestatud üldtingimuste p. 17.4.3. Kostja väidete kohaselt on hageja meeldetuletuskirjad

edastanud valele aadressile. Hageja kinnitas, et kirjad on saadetud aadressile Silgu 26, nagu on laenutaotluses märgitud. Hageja peab vajalikuks rõhutada, et kostja pidi 14.12.2011 saadud laenu 750 eurot ja intressid 510 eurot tagastama maksegraafiku alusel 12 kuu jooksul hiljemalt 08.12.2012. Esimene osamakse tuli tasuda hiljemalt 13.01.2012 ja järgnevad 12.02.2012, 13.03.2012 jne. Kostja ei ole ühtegi makset tasunud vastavalt laenulepingus ettenähtud maksegraafikule selles ettenähtud tähtaegadel ja on maksete tegemisega regulaarselt viivitanud. Eeltoodust tulenevalt on laenuandja edastanud kostjale vastavad meeldetuletused võla tasumise kohta. Hageja esindaja kinnitab, et 26.06.2013 kohtule esitatud andmed kostjale edastatud tasuliste e-mailide ja sms-ide kohta on õiged ja vastavad tegelikkusele, hageja esindaja ei ole neid ise koostanud, vaid vastava väljavõtte kostjale edastatud teadete kohta koostas laenuandja IT- spetsialist arvuti e-maili boksis faktiliselt olevate andmete alusel. Võlgnevuse teatise eest tasumine ei vabasta laenusaajat varaliste kohustuste täitmisest. Kuivõrd kostja on osamaksete tasumisega pidevalt viivitanud, siis tuginedes üldtingimuste p. 9.3. on põhjendatud hageja poolt nõuda kostjalt tema poolt tehtud sissenõudekulude hüvitamist vähemalt 38 eurot. 29.05.2013 toimunud kohtuistungil loobus hageja sissenõude kulust 12 eurot (esialgselt oli 50,50 eurot), siis selle tulemusena jäi hageja sissenõudekuludeks 38,50 euro ja hageja luges need esmalt laekunuks. Lähtudes eeltoodust nõudis hageja 26.06.2013 seisuga kostjalt põhivõla 6,27 euro tasumist ja intresse 36,73 euro. Hagejale jääb täiesti arusaamatuks, millest lähtudes on kostja asunud seisukohale, et tal on olnud igakuiselt ülemakse perioodil 19.01.2012-25.07.2012. Kostja poolt esitatud tabelis toodud arvestuste kohaselt on tal tehtud ülemakseid kokku 38,52 eurot, lisaks eeltoodule 21.08.- 22.08.2012 tehtud ülemakse 6,17 eurot. Hageja on eeltoodust tulenevalt seisukohal, et kostja on esitanud kohtule eksitavad ja ebaõiged väited, mis ei vasta tõele ja on arusaamatud. 16.08.2012 ütles laenuandja kostjaga sõlmitud laenulepingu üles ja selle päeva seisuga pidi olema kostjal tasutud laenulepingu nr XXX maksegraafiku alusel põhiosa 750 eurot, intressid 401,92 eurot, kokku 1 151,92 eurot. Kuivõrd kostja viivitas pidevalt osamaksete tasumisega, siis on põhjendatud ka hageja sissenõudekulude hüvitamine kostja poolt vähemalt 38 eurot, lähtudes üldtingimuste p. 9.3. Eeltoodust tulenevalt oli hagejal õigus nõuda kostjalt laenulepingu ülesütlemise päeva seisuga kokku 1 189,92 eurot (sh laenu põhiosa 750 eurot, intressid 401,92 eurot, sissenõudekulud 38 eurot). Kostjal oli seisuga 16.08.2012 tasutud kokku 743,52 eurot. Seega lähtudes eeltoodud arvestusest pidi kostja tasuma veel vähemalt 446,40 eurot. Pärast laenulepingu ülesütlemist tasus kostja perioodil 21.08.-22.08.2012 kokku 421,90 eurot. Arvestades hageja eelpool märgitud arvutustega jäi kostjal veel tasumata vähemalt 24,50 eurot. Hageja kinnitas 29.05.2013 kohtuistungil, et kuivõrd kostja tasus 1 165,42 eurot ja pidi tasuma (ilma sissenõudekuludeta) 1 151,92 eurot, siis vahe on 13,50 eurot. Kohtuistungil ei ole hageja kinnitanud asjaolu, et kostja on tasunud 13,50 eurot enam. Seoses käesolevaga täpsustab hageja, et kostja poolt tasutud 13,50 eurot loeb hageja laekunuks võla sissenõudekulude katteks. Arvestades asjaoluga, et põhjendatud on hageja sissenõudekulud vähemalt 38 euro saamiseks, siis on kostjal veel tasumata (38-13,50 eurot) 24,50 eurot, mille hüvitamist hageja käesolevaga kostjalt nõuab. Hageja palub hagiavaldus rahuldada ja jätta kõik kohtukulud kostja kanda. Kostja vastuväited ja nende põhjendused Kostja hagi õigeks ei võtnud ja vaidles hagile vastu. Kostja leiab, et hageja nõue on põhjendamata, vastuolus kehtiva õiguse ning kohtupraktikaga ja tõendamata. Hagi asjaoludest

nähtub, et laenuandja OÜ Placet Group on hagejaga sõlmitud laenulepingu üles öelnud 16.08.2012. Seega muutus laenu tagastamise kohustus sissenõutavaks kogu selleks hetkeks tasumata laenu ulatuses 17.08.2012. Kostja tasus laenuandjale pärast laenulepingu ülesütlemist 421,90 eurot. Seega on kostja hagejale tasunud 58,18 eurot rohkem, kui ta laenulepingu ülesütlemise järgselt laenuandjale oleks pidanud tasuma. Kostja on hagejale tasunud kokku 1 165,42 eurot. Tulenevalt üldtingimuste p.-st 4.2 loetakse tarbijaga sõlmitud lepingu täitmise käigus laekunud summade arvelt esmalt tasutuks võla sissenõudmisega seotud kulud, seejärel krediidisumma, seejärel tasumata intress ning lõpuks viivis. Seega on kostja tasunud 58,18 eurot rohkem (1 165,42-750-348,5-8,74=58,18). Hageja on teatanud sissenõudekuludest summas 68,50 eurot, mille hageja on kostja poolt tasutud summast maha arvestanud. Hageja poolt esitatud kaks võlateatist olid koostatud/saadetud ajal, so 05.06.2012 ning 11.07.2012, mil ei olnud veel järgmise osamakse põhinõue ja intressinõue sissenõutavaks muutunud. Seega puudus põhjus nimetatud võlateatiste saatmiseks, kuivõrd kostja ei olnud võlgnevuses. Jääb ebaselgeks, millistel põhjustel hageja neid üldse esitas. Lisaks eeltoodule on võlateatistes märgitud võlgnevuse suurused erinevad võrreldes maksegraafikus tooduga. Kostja kinnitab, et ei ole ühtegi meeldetuletust hagejalt saanud. Hageja edastas kohtule ilmselt hageja esindaja enda poolt koostatud nimekirja väidetavate meeldetuletuste edastamisest kostja e-posti aadressile ning telefoninumbrile. Laenulepingu üldtingimuste kohaselt edastatakse lepinguga seotud teated postiaadressil või elektronposti aadressil. Pooltel puudub kokkuleppe sms-meeldetuletuste edastamise kohta. Seega isegi, kui need tegelikkuses oleksid hageja poolt siiski edastatud, ei ole õigustatud nende eest tasu nõudmine. Tõendiks e-kirja või sms saatmise kohta võiks pidada koopiat saadetud kirjast või telefonioperaatori poolt numbriga seotud teenuste väljavõtet. Hageja ei ole vastavaid tõendeid esitanud. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et kostja on kuidagi reageerinud väidetavalt väljastatud meeldetuletustele. Asjaolu, et kostja kandis raha oma kohustuse katteks samal kuupäeval, mil väidetavalt väljastati ka meeldetuletus, ei kinnita veel seda, et kostja oleks meeldetuletust kätte saanud. Tõlgendada iga kostja makset kui kinnitust hageja poolt väidetavalt saadetud kirja kättesaamise kohta on päris meelevaldne. Teate kättesaamist kinnitab eelkõige saaja allkiri või selgesõnaline kinnitus kättesaamise kohta. Hageja väidab, et on edastanud kostjale meeldetuletusi aadressil Silgu 26 Tallinnas, kuid jätab siinjuures samuti esitamata edastamist kinnitavad tõendid. Hageja poolt väidetavalt edastatud meeldetuletused ei ole ega saa olla õigustatud. Esiteks mitmed väidetavad meeldetuletused on justkui edastatud enne maksetähtpäeva, ehk hetkel, mil kostja ei olnud veel makseviivituses olnud. Teiseks oli kostjal esimese osamaksega tehtud hagejale hoopis ettemaks, mistõttu ei oleks ükski hageja meeldetuletus õigustatud. Kostja palub jätta hageja hagiavaldus täielikult rahuldamata ja jätta kõik menetluskulud hageja enda kanda. Kohtu põhjendused Kohus leiab, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 kohaselt võib asja lahendada lihtmenetluses, kuna hageja põhinõue ei ületa summat, mis vastab 2 000 eurole, koos kõrvalnõuetega ei ületa summat, mis vastab 4 000 eurole. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et: • 14.12.2011 sõlmisid Placet Group OÜ ja kostja SMS kiirlaenulepingu nr XXX, millega kostja sai laenu 750 eurot (tl 26-31); • laenu tagasimaksmise tingimused oli sätestatud laenulepingu nr XXX teates laenutaotluse aktsepteerimise kohta. Maksegraafiku kohaselt pidi kostja saadud laenu

750 eurot ja intressid 510 eurot tagastama maksegraafiku alusel 12 kuu jooksul hiljemalt 08.12.2012 (tl 33-35); • 16.08.2012 ütles Placet Group OÜ laenulepingu üles ja loovutas Placet Group OÜ laenulepingust tuleneva võlanõude hagejale OÜ ITM Inkasso; • 17.08.2013 muutus laenu tagastamise kohustus sissenõutavaks kogu selleks hetkeks tasumata laenu ulatuses; • 29.05.2013 toimunud kohtuistungil on hageja esindaja kinnitanud, et laenulepingu ülesütlemise seisuga pidi kostja maksma kokku 1 151,92 eurot, millest 750 eurot on laenu põhiosa ja 401,92 eurot on intressid. Samal kohtuistungil selgitas hageja esindaja, et tegelikkuses on kostja poolt tasutud kokku 1 165,42 eurot (13,50 eurot võrra rohkem). Hageja esindaja kinnitas, et on viivisenõudest loobunud. Kohus loeb need asjaolud TsMS § 231 lg 2 ja 4 alusel tuvastatuks. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Riigikohtu tsiviilkolleegium on lahendis 3-2-1-41-05 jõudnud seisukohale, et kohus ei ole seotud hageja poolt õigussuhtele antud õigusliku kvalifikatsiooniga, vaid kohaldab seadust ise, olles eelnevalt tuvastanud hagi aluseks olevad asjaolud. Seega on kohus asja lahendamisel seotud küll hageja esitatud asjaoludega, kuid mitte tema antud õigusliku kvalifikatsiooniga (lisaks Riigikohtu lahend 3-2-1-80-04). Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 402 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Asja materjalidest nähtuvalt sai kostja Placet Group OÜ-lt laenu summas 750 eurot, mille kostja pidi koos intressidega summas 510 eurot tagastama Placet Group OÜ-le hiljemalt 08.12.2012 (viimase laenumakse tasumise tähtpäev vastavalt maksegraafikule). 16.08.2012 ütles Placet Group OÜ laenulepingu üles, millest tulenevalt muutus laenu tagastamise kohustus sissenõutavaks kogu selleks hetkeks tasumata laenu ulatuses. Samal kuupäeval loovutas Placet Group OÜ laenulepingust tuleneva nõude kostja vastu hagejale. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Laenulepingu nr XXX maksegraafiku kohaselt pidi kostja tasuma laenumakseid järgmistel kuupäevadel: 13.01.2012, 12.02.2012, 13.03.2012, 12.04.2012, 12.05.2012, 11.06.2012, 11.07.2012, 10.08.2012, 09.09.2012, 09.10.2012, 08.11.2012 ja 08.12.2012. Igakordse laenumakse suuruseks oli kokku 105 eurot. Kostja tasus laenumakseid hagejale järgmiselt: • 19.01.2012 113,52 eurot (viivituses oldud päevade arv 6), kostja pidi koos viivisega maksma 105,47 eurot, tekkis ülemaks summas 8,05 eurot; • 13.02.2012 105 eurot (viivituses oldud päevade arv 1), kostja pidi koos viivisega maksma 105,09 eurot, tekkis ülemaks summas 7,96 eurot; • 05.04.2012 105 eurot (viivituses oldud päevade arv 17), kostja pidi koos viivisega maksma 106,57 eurot, tekkis ülemaks summas 6,39 eurot; • 13.04.2012 105 eurot (viivituses oldud päevade arv 1), kostja pidi koos viivisega maksma 105,10 eurot, tekkis ülemaks summas 6,29 eurot;

17.05.2012 105 eurot (viivituses oldud päevade arv 5), kostja pidi koos viivisega tasuma 105,54 eurot, tekkis ülemaks 5,75 eurot; • 06.07.2012 105 eurot (viivituses oldud päevade arv 25), kostja pidi koos viivisega maksma 107,86 eurot, tekkis ülemaks 2,89 eurot, • 25.07.2012 105 eurot (viivituses oldud päevade arv 14), kostja pidi koos viivisega maksma 106,70 eurot, tekkis ülemaks 1,19 eurot; • 16.08.2012- toimus laenulepingu ülesütlemine, mille seisuga pidi kostja maksma 416,92 eurot 10.08.-08.12.2012 põhisummad ning 10.08.2012 sissenõutavaks muutunud intressi); • 21.08.-22.08.2012 maksis kostja 421,90 eurot, mille tagajärjel tekkis ülemaks summas 6,17 eurot. Seega on kostja kokku hagejale tasunud 1 165,42 eurot. Nimetatud asjaolule ei ole hageja vastuväiteid esitanud. Kuna laenulepingu ülesütlemise seisuga pidi kostja maksma kokku 1 151,92 eurot, tasus kostja 13,50 euro võrra hagejale rohkem. •

Hageja nõudis 26.06.2013 seisuga kostjalt põhivõla 6,27 euro tasumist ja intresse 36,73 eurot, kuivõrd aluseks oli võetud hagiavalduse esitamise seisuga sissenõudekulud 50,50 eurot (esialgselt oli 68,50 eurot, kuid hageja loobus sissenõudekulust 12 euro võrra). Hageja täpsustas, et kostja poolt tasutud 13,50 eurot loeb hageja laekunuks võla sissenõudekulude katteks. Arvestades asjaoluga, et põhjendatud on hageja sissenõudekulud vähemalt 38 euro saamiseks, siis on kostjal veel tasumata (38-13,50 euro) 24,50 eurot, mille hüvitamist hageja käesolevaga kostjalt nõuab. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas hageja on õigustatud nõudma kostjalt võla sissenõudmisega seonduvaid kulusid. Laenulepingu üldtingimuste punkti 4.2 kohaselt loetakse tarbijaga sõlmitud lepingu täitmise käigus laekunud summade arvelt esmalt tasutukse võla sissenõudmisega seotud kulud, seejärel krediidisumma, seejärel tasumata intress ning lõpuks viivis (tl 29). Hageja on seisukohal, et kostjale on edastatud tasulised kirjad AS Eesti Post vahendusel lihtkirjaga järgmistel kuupäevadel: 05.06.2012 (I meeldetuletus, 12 eurot), 12.07.2012 (II meeldetuletus, 12 eurot), 14.08.2012 (III meeldetuletus, 12 eurot) ja 14.08.2012 (tasuline Krediidiinfo kiri, 7 eurot) (tl 41-43). Samuti edastas hageja kostjale tasulised e-mailid järgmistel kuupäevadel: 14.06.2012 (1,50 eurot), 29.06.2012 (1,50 eurot) ja 11.07.2012 (1,50 eurot) ning tasulised sms-id järgmistel kuupäevadel: 25.06.2012 (1,50 eurot) ja 06.07.2012 (1,50 eurot) (tl 131). Kostja on kinnitanud, et ei ole ühtegi meeldetuletust hagejalt saanud. Lisaks ei ole hageja meeldetuletuste edastamist kinnitavaid tõendeid kohtule esitanud. Üldtingimuste punti 17.3 kohaselt edastatakse kõik lepingupoolte vahelised lepinguga seotud teated eesti keeles laenutaotluses märgitud postiaadressil, elektronposti aadressil või muudel aadressidel, mille lepingupool on kirjalikult teisele lepingupoolele teatavaks teinud. Kui lepingust ei tulene teisiti, tuleb postiaadressi muutusest teist lepingupoolt teavitada kirjalikult 3 (kolme) kalendripäeva jooksul arvates nimetatud aadressi muutumisest. Üldtingimuste punkti 17.4.1 kohaselt loetakse teade kätte antuks teate kätteandmisel allkirja vastu, punkti 17.4.2 kohaselt teate saatmisel lihtkirjaga kui teate postitamisest on möödunud 5 (viis) kalendripäeva ja punkti 17.4.3. teate saatmisel elektronpostiga, kui teate saatmisest on möödunud 1 (üks) kalendripäev (tl 30-31).

Kohus leiab, et eelpool nimetatud üldtingimuste punktide näol on tegemist tüüptingimustega. VÕS § 35 lg 1 kohaselt loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga. Riigikohtu tsiviilkolleegium on lahendis 3-2-1-56-08 jõudnud seisukohale, et juhul, kui pooled vaidlevad tüüptingimuste sisu üle, peab kohus kontrollima tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud (vt selle kohta ka Riigikohtu 18. jaanuari 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-05, p 19 ja 12. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-08, p 13). Tüüptingimustel sõlmitud lepingu tühisust on kolleegium põhjalikult käsitlenud muu hulgas 30. aprillil 2007. a tsiviilasjas 3-2-1-150-06. Käesolevas tsiviilasjas on vaidlus selle üle, kas hageja on üldse kostjale saatnud võla tasumisega seonduvaid meeldetuletusi ja kas kostjal on kohustus nende meeldetuletuste eest tasuda. Sisuliselt vaidlevad pooled üldtingimuste punkti 17.4 üle, mis seondub teadete kätteantuks lugemisega. Eeltoodust tulenevalt peab kohus vajalikuks anda hinnangu sellele, kas üldtingimuste punkt 17.4 tüüptingimusena on kehtiv. Riigikohtu tsiviilkolleegium on lahendis 3-2-1-151-11 leidnud, et kui pooled on lepingus kokku leppinud tahteavalduste edastamise korras ja lepingu vastav punkt on tüüptingimus, tuleb asja lahendamisel arvestada VÕS § 42 lg 3 p-s 35 sätestatut. Eeltoodust tulenevalt tuleb võrrelda poolte ja seaduses (TsÜS § 69) sätestatud tahteavalduse kättetoimetamise korda. TsÜS § 70 on TsÜS § 69 suhtes erinormiks, mis sätestab erisused (rikkuja kannab tahteavalduse kättesaamisega seotud riski) tahteavalduse jaoks, millega lepingupool teatab teisele poolele, et viimane on lepingulist kohustust rikkunud. TsÜS § 69 lg-st 3 tulenevalt kannab kättetoimetamise riski saatja. Vaidluse korral tuleb tahteavalduse saatjal lisaks saatmisele tõendada ka seda, et nõudekiri on jõudnud tahteavalduse saaja tegevuskohta ning tahteavalduse saajal on olnud mõistlik võimalus sellega tutvuda. Kui lepingu tüüptingimus kaldub tarbija kahjuks kättesaamise riski panemise osas kõrvale TsÜS § 69 lg-s 3 sätestatust, on see tarbijat ebamõistlikult kahjustav. Kui tüüptingimus on tahteavalduse kättesaamise riski panemise osas tühine, kohaldub asjas seaduses sätestatu (TsÜS § 69 lg 3). Käesolevas tsiviilasjas on kostja leidnud, et hageja nõue on rahuldatud täielikult. Hageja on arvamusel, et kuna hageja on kostjale edastanud võla tasumisega seonduvaid meeldetuletuskirju ja laekunud summade arvelt tasutukse esmalt võla sissenõudmisega seotud kulud, ei ole kostja eeltoodust tulenevalt hageja nõudeid täielikult rahuldanud. Kohus leiab, et laenulepingu üldtingimuste punktis 17.4 sisalduv tüüptingimus kahjustab kostjat ebamõistlikult, kuna vastava punkti kohaselt loetakse teade kostjale kätte antuks igal juhul. Antud punktist ei tulene, et eelnevalt oleks vaja kontrollida, kas hageja üldse on nimetatud teated välja saatnud ja kas kostja on need ka kätte saanud. Arvesse tuleb võtta ka asjaolu, et kostja näol on tegemist tarbijaga. Praegusel juhul on tüüptingimusega lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu kostja kahjuks oluliselt rikutud, samuti on tüüptingimus

vastuolus heade kommetega. Kuna laenulepingu üldtingimuste punktis 17.4 sisalduv tüüptingimus on tahteavalduse kättesaamise riski panemise osas tühine, kohaldab kohus antud asjas seaduses sätestatut. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg 1 kohaselt tuleb kindlale isikule (tahteavalduse saaja) suunatud tahteavaldus tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega. Kindlale isikule suunamata tahteavaldus muutub kehtivaks tahte väljendamisega. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt on tahteavaldus kätte saadud, kui see on tahteavalduse saajale isiklikult teatavaks tehtud. Eemalviibijale tehtud tahteavaldus loetakse kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. TsÜS § 69 lg 3 kohaselt loetakse lepinguga seotud tahteavaldus, mis on tehtud eemalviibijale, kättesaaduks, kui see on toimetatud tahteavalduse saaja lepingu täitmisega kõige enam seotud tegevuskohta ja tahteavalduse saajal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Kui tahteavalduse saaja tegevuskohta ei ole võimalik kindlaks teha või kui tal puudub tegevuskoht, loetakse tahteavaldus kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Kohus märgib, et antud säte on erinormiks TsÜS § 69 lg 2 suhtes, kuna TsÜS § 69 lg 3 reguleerib olukorda, kui lepinguga seotud tahteavaldus on tehtud eemalviibijale, kes tegeleb kestva majandus- või kutsetegevusega. Antud juhul on kostja näol tegemist tarbijaga. Käesolevas tsiviilasjas on hageja poolt edastatud teated võlgnevuse tasumise kostjale kui eemalviibijale tehtud tahteavaldused. Kohus leiab, et tahteavaldus ei saa jõustuda enne, kui selle on eemalviibija (praegusel juhul kostja) kätte saanud. TsMS § 229 lg 1 kohaselt on tõendiks tsiviilasjas igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. Kohus on seisukohal, et tõendiks e-kirja või sms-i saatmise kohta võiks pidada koopiat saadetud kirjast või telefonioperaatori poolt numbriga seotud teenuste väljavõtet. Hageja ei ole vastavaid tõendeid esitanud. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Käesolevas vaidluses põhineb hageja väide just asjaolul, et hageja on väljastanud meeldetuletusi, mille eest oli tal õigus nõuda tasu. Hageja ei ole esitanud kohtule mitte ühtegi tõendit selle kohta, et kostja on kuidagi reageerinud väidetavalt väljastatud meeldetuletustele. Kohus nõustub kostja seisukohaga, et asjaolu, et kostja kandis raha oma kohustuse katteks samal kuupäeval, mil väidetavalt väljastati ka meeldetuletus, ei kinnita veel seda, et kostja oleks meeldetuletuse kätte saanud. Teate kättesaamist kinnitab eelkõige saaja allkiri või selgesõnaline kinnitus kättesaamise kohta. Hageja väidab, et on edastanud kostjale meeldetuletusi aadressil Silgu 26 Tallinnas, kuid jätab siinjuures samuti esitamata edastamist kinnitavad tõendid. Samuti ei saa kohus tõlgendada kostja poolt igakordse laenumakse tasumist kinnitusena sellele, et kostja on hageja poolt võla tasumise meeldetuletuskirja kätte saanud. Riigikohtu tsiviilkolleegium on lahendis 3-2-1-50-12 jõudnud seisukohale, et tahteavalduse selle saaja tegevuskohta või elu- või asukohta jõudmise riski ja tõendamiskoormust kannab

tahteavalduse tegija, sest tema valib teate saatmise viisi (vt ka Riigikohtu 21. detsembri 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-07, p 14). Kui tahteavalduse tegija soovib olla kindel oma tahteavalduse kohalejõudmises, peab ta valima sellise saatmise viisi, mis võimaldab tal avalduse kohalejõudmist tõendada. Selleks on nt võimalik kasutada tahteavalduse saatmist tähitud kirjaga (vt selle kohta nt Riigikohtu 25. aprillil 2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-151-11 tehtud otsuse p 14) või panna avaldus saaja postkasti tunnistajate juuresolekul või taotleda tahteavalduse kättetoimetamist kohtutäiturilt kohtutäituri seaduse § 8 alusel. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul ei ole tõendamist leidnud asjaolu, et hageja oleks kostjale edastanud meeldetuletuskirju võla tasumiseks nii lihtkirja, e-posti kui sms-i teel, millest tulenevalt ei pea kohus vajalikuks võtta seisukohta selle kohta, millisele kostja aadressile nimetatud võla tasumise meeldetuletuskirjad hageja väidete kohaselt edastati. Hageja on samuti leidnud, et sissenõudmiskulude hüvitamine kostja poolt on põhjendatud ka VÕS § 1131 lg 1 alusel. VÕS § 1131 lg 1 alusel kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta nõuda võlgnikult võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot ja samas lg 3 alusel võlgnik ei või tugineda kokkuleppele, millega välistatakse sissenõudmiskulude hüvitamine või millega piiratakse käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud sissenõudmiskulude hüvitise nõudeõigust, kui selline kokkulepe on asjaolude kohaselt võlausaldaja suhtes äärmiselt ebaõiglane. Sissenõudmiskulude hüvitamise välistamise korral eeldatakse, et see on võlausaldaja suhtes äärmiselt ebaõiglane. Kohus märgib, et sissenõudekulude hüvitamine kostja poolt hagejale VÕS § 1131 alusel ei ole õigustatud, kuna sama sätte lõike 4 kohaselt ei kohaldata VÕS § 1131 tarbijast võlgnikule. Antud juhul oli kostja näol tegemist tarbijast võlgnikuga. Ülalmärgitud põhjendustel on kohus kokkuvõtvalt kõiki eelmärgitud asjaolusid arvestades seisukohal, et hageja nõue ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotuse määramisel lähtub kohus TsMS § 162 lg-st 1, mille kohaselt kannab hagimenetluses kulud isik, kelle kahjuks otsus tehti. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Kohus on seisukohal, et antud juhul tuleb menetluskulud jätta täies ulatuses hageja kanda. Lähtuvalt TsMS § 174 lg-st 1 võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt lisatakse avaldusele detailne menetluskulude nimekiri. /allkirjastatud digitaalselt/

Geete Lahi Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.