Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Tsiviilasi nr 2-13-4839

Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

MENETLUSE EELNEV KÄIK

Pärnu Maakohtu 25.03.2013 määrusega tsiviilasjas nr 2-13-4839 lõpetati maksekäsu kiirmenetlus ja anti TF Bank AB nõue I H vastu 3 423,30 euro saamiseks üle Viru Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

ASJAOLUD, HAGEJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

Viru Maakohtule 08.04.2013 esitatud hagiavalduse kohaselt (tl 12-13), olles tutvunud eralaenutingimustega, taotles kostja hagejalt eralaenu kolmel korral kogusummas 34 000 krooni, allkirjastades vastavasisulised laenutaotlused. Hageja rahuldas laenutaotlused, kandes vastavalt 26.06.2008 8 000 krooni, 12.06.2008 6 000 krooni ja 29.01.2007 20 000 krooni kostja arveldusarvele. Kostja kohustus tagastama hagejale eralaenu igakuiste maksetena pangakontole, vastavalt poolte vahel kokkulepitule. Kostja rikkus omapoolseid kohustusi, jättes tagastamata igakuised kokkuleppelised maksed. Eralaenu tingimuste järgi oli hagejal õigus laenuleping üles öelda ning nõuda kogu võlgnetava summa tasumist, millest teavitas hageja kostjat 22.01.2010.a kirjaga ja nõudis kogu võlgnevuse kohest tasumist. Vaatamata hageja püüdele võlgnikult võlgnevus kätte saada kohtuväliselt, ei andnud see soovitud tulemust. Hageja pöördus võla sisse nõudmiseks inkasso poole. Kostja on rikkunud Laenulepingut sellega, et ta ei ole vastavalt Laenulepingule tasunud hagejale igakuiseid laenu- ja intressi makseid. Seoses kostjapoolse Laenulepingust tulenevate laenu- ja intressimaksete mittetasumisega ütles hageja VÕS § 101 lg 1 p 4 ja § 195 lg 1 kohaselt Laenulepingu üles 22.01.2010.a ja nõudis kostjalt kogu laenusumma kohest tagastamist. Hagi esitamise seisuga võlgneb kostja hagejale eralaenu tasumata põhisummas kokku 1 702,88 eurot (26 644,21 krooni). Viivise arvestus Arvestuse algus 23.1.2010

Arvestuse lõpp 8.4.2013

Hilinenud päevi Viivise määr päev

Võla jääk

Viivis

1 171

1 702,88

438,70

0,022%

Seisuga 08.04.2013.a on kostja viiviste võlgnevus hageja ees 438,70 eurot. Kahju Kuivõrd hageja põhitegevuseks ei ole võlgade sissenõudmine, sõlmis ta eelnevalt nimetatud võla tasumata jätmisest tuleneva nõude sissenõudmiseks käsunduslepingu inkassoga. Sellega tekkis hagejal kahju summas 226,44 eurot, mis seisneb makstud teenustasus. 2(15)

Tsiviilasi nr 2-13-4839

On üheselt selge, et hagejal ei oleks tekkinud taolist lisakulutust, kui kostja oleks nõuetekohaselt oma kohustused täitnud. Seisukohale, mille kohaselt on inkassoteenuse kasutamiseks tehtud kulude näol tegemist võlausaldaja kahjuga seoses võlgniku raha maksmise kohustuse rikkumisega, mis kuulub võlausaldajale hüvitamisele, on asunud ka Riigikohus oma 14. juuni 2005 lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05. Lähtudes eeltoodust palub hageja kostjalt hageja kasuks välja mõista:  põhinõue summas 1 702,88 eurot  viivis summas 438,70 eurot  kahju summas 226,44 eurot. Kõik menetluskulud jätta kostja kanda.

KOSTJA VASTUVÄITED

Hagi vastuse kohaselt (tl 32-34) kostja hagi ei tunnista, hagiavalduses esitatud nõuded on alusetud. Hageja 08.04.2013 hagiavaldus põhineb asjaolul, et Kostja on väidetavalt rikkunud omapoolseid kohustusi, jättes tagastamata igakuised kokkuleppelised maksed ning väidetavalt on Hageja laenulepingu 22.01.2010 kirjaga üles öelnud. Kostja nõustub, et on 29.01.2007, 12.06.2008 ja 26.06.2008 saanud hagejalt laenu vastavalt summades 20 000 krooni, 6 000 krooni ning 8 000 krooni, s.o kokku 34 000 krooni. Samas leiab Kostja, et ta ei ole laenulepingust tulenevaid kohustusi rikkunud, vaid hoopis Hageja on rikkunud oma kohustusi. Hageja ja Kostja vahel sõlmitud laenulepingu puhul on tegemist tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 mõistes. VÕS § 404 lg 1 (laenu saamise ajal kehtinud redaktsioonis) kohaselt tarbijakrediidilepingu puhul peab tarbija avaldus kohustuste võtmiseks olema kirjalikus vormis. Tarbijale tuleb anda lepingudokument või selle koopia. Hageja on küll kohtule esitanud Kostja poolt 24.01.2007, 10.06.2008 ning 19.06.2008 allkirjastatud tahteavaldused laenu saamiseks, kuid lepingudokumenti Kostjale väljastatud ei ole ning Kostjale teadaolevalt taolist dokumenti ka ei eksisteeri. VÕS § 404 lg 2 sätestab kohustusliku loetelu andmetest, mis tarbija poolt allkirjastatud tahteavalduses peavad olema märgitud. Käesoleval juhul ei sisalda Kostja allkirjastatud tahteavaldused muid kohustuslikke andmeid peale väljamakstava krediidi summa (krediidi netosumma). VÕS § 408 lg 1 kohaselt tarbijakrediidi leping on tühine, kui järgimata on jäetud käesoleva seaduse § 404 lõikes 1 sätestatud vorminõue või kui lepingus puudub mõni VÕS §-s 404 või 405 sätestatud andmetest. VÕS § 408 lg 2 sätestab, et § 404 lõikes 2 sätestatud andmete puudumisel muutub krediidileping siiski kehtivaks, kui tarbija saab laenu kätte või hakkab krediiti kasutama. Seega muutus Hageja ja Kostja vaheline laenuleping kehtivaks üksnes laenu kättesaamisega. VÕS § 408 lg 4 näeb ette, et kui paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul puuduvad andmed intressimäära, krediidi kulukuse määra või krediidi kulukuse esialgse määra või § 404 lõike 2 punktis 2 nimetatud krediidi brutosumma kohta, loetakse intressimääraks käesoleva seaduse §-s 3(15)

Tsiviilasi nr 2-13-4839

94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul puuduvad andmed tarbija poolt võlgnetavate muude kulude kohta, ei võlgne tarbija talle avaldamata kulusid. Krediidiandja peab osamaksed intressimäära ja muude kulude vähendamist arvestades uuesti määrama ja tarbijale teatavaks tegema. Tuginedes asjaolule, et Hageja poolt olid jäetud täitmata tarbijakrediidilepingule esitatavad kohustuslikud nõuded, esitas Kostja 04.12.2009 oma volitatud esindaja kaudu Hagejale pretensiooni seoses viimase poolt VÕS § 404 sätestatud tingimuste rikkumisega, esitades ühtlasi VÕS § 408 lg-st 4 tuleneva nõude laenu- ja intressimaksete ümberarvestamiseks VÕS § 94 sätestatud intressimäära järgi ja vastava maksegraafiku väljastamiseks ning teatas laenumaksete tasumise peatamisest kuni nõude täitmiseni. Kuna Hageja vaidles pretensioonile saadetud vastuses Kostja seaduslikule nõudele põhjendamatult vastu, siis selgitas Kostja oma 19.01.2010 kirjas ning 28.01.2010 kirjas veelkord oma nõude seaduslikke aluseid ning õigust kohustuste täitmisest keelduda. Kostja on laenumaksete tasumise peatamisel kuni nõuetekohase maksegraafiku kättesaamiseni kasutanud Hageja suhtes VÕS §-des 110 ning 111 sätestatud õiguskaitsevahendit - kohustuse täitmisest keeldumine. Arvestades asjaolu, et Hageja poolt on senini täitmata Kostja seaduslik nõue laenu- ning intressimaksete ümberarvestamiseks ning maksegraafiku väljastamiseks, on Hageja sattunud vastuvõtuviivitusse VÕS § 119 mõistes. Kuna Kostjal on olemas seaduslik alus oma kohustuste täitmisest keeldumiseks kuni Hageja täidab oma seadusest tuleneva kohustuse - väljastab nõuetekohase maksegraafiku, siis ei ole laenumaksete mittetasumine ajal, mil Hageja on vastuvõtuviivituses, käsitletav lepingu rikkumisena VÕS § 100 mõistes. VÕS § 101 lg 3 kohaselt võlausaldaja ei või tugineda kohustuse rikkumisele võlgniku poolt ega kasutada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid niivõrd, kuivõrd selle rikkumise põhjustas tema enda tegu või temast tulenev asjaolu või sündmus, mille toimumise riisikot ta kannab. Laenulepingu ülesütlemine Hageja poolt on tühine, kuna täitmata on lepingu ülesütlemise materiaalsed eeldused. VÕS § 416 lg 1 kohaselt krediidiandja võib osamaksetena tagastatava krediidi puhul krediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul osamaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Kuna Kostja ei olnud makseviivituses, vaid oli õigustatult keeldunud oma kohustuste täitmisest seni, kuni Hageja täidab oma kohustuse Kostja ees, siis puudus Hagejal, tulenevalt VÕS § 101 lg 3 sätestatust, õigus kohustuse rikkumisele tugineda ning lepingut üles öelda. VÕS § 118 lg 2 kohaselt lepingurikkumise tõttu lepingust taganemine on tühine kui võlgnik keeldub õigustatult kohustust täitmast. Kostja on seisukohal, et antud säte kehtib ka lepingu ülesütlemise suhtes, kuna VÕS § 116-118 puhul on tegemist üldsätetega, mis reguleerivad taganemist ja ülesütlemist õiguskaitsevahendina. VÕS § 23 lg 2 kohaselt lepingupool peab tegema teise lepingupoolega koostööd, mis on teisele poolele vajalik oma kohustuste täitmiseks. VÕS § 119 lg 1 näeb ette, et võlausaldaja satub vastuvõtuviivitusse, kui võlgnik ei saa täita oma kohustust võlausaldajast tuleneva asjaolu tõttu, eelkõige, kui võlausaldaja ei võta õigustamatult vastu talle tegelikult pakutud kohustuse kohast täitmist või keeldub õigustamatult kohustuse täitmisest, milleta võlgnik ei saa oma kohustust täita, või ei tee võlgniku kohustuse täitmiseks vajalikku muud tegu või koostööd võlgnikuga. 4(15)

Tsiviilasi nr 2-13-4839

VÕS § 110 lg 3 kohaselt võlgniku õigus täitmisest keelduda lõpeb, kui võlausaldaja täidab oma kohustuse või tagab kohustuse täitmise. Kuna Hageja on keeldunud õigustamatult oma VÕS § 408 lg-st 4 tuleneva kohustuse täitmisest, ilma milleta ei saa Kostja oma kohustusi täita ning Hageja ei ole teinud Kostjaga vajalikku koostööd, eirates põhjendamatult Kostja nõuet, on Hageja sattunud vastuvõtuviivitusse, millest tulenevalt ei saa ta Kostjalt nõuda kohustuste täitmist enne, kui ta on täitnud oma kohustuse Kostja ees. Arvestades, et laenulepingu ülesütlemine on tühine, siis ei saa laenulepingut lugeda lõppenuks ega laenu tagastamise tähtaega saabunuks, vaid laenuleping tuleb lugeda pikenenuks aja võrra, mil Hageja on vastuvõtuviivituses. Kuna Kostja laenulepingust tulenevad kohustused ei ole muutunud sissenõutavaks, siis puudub Hagejal õigus nõuda Kostjalt kohustuste täitmist ning laenu tagastamist. Samuti puudub Hagejal õigus nõuda Kostjalt ka intressi ja viiviseid aja eest, mil Hageja on vastuvõtuviivituses. VÕS § 113 lg-st 4 tulenevalt võlgnik ei pea tasuma viivist aja eest, mil ta ei saanud kohustust täita võlausaldaja vastuvõtuviivituse tõttu, samuti aja eest, mil ta õigustatult keeldus oma kohustuse täitmisest. VÕS § 119 kommentaarides (komm 4.6.3) on leitud, et kuna võlgnik ei pea § 113 ig 4 kohaselt tasuma viivist aja eest, mil ta ei saanud kohustust täita võlausaldaja vastuvõtuviivituse tõttu, samuti aja eest, mil ta õigustatult keeldus oma kohustuse täitmisest, siis ei teki võlgnikul vastuvõtuviivituse korral ka kohustust maksta võlgnetavalt kohustuselt intressi. Kuna Kostja ei ole oma kohustusi rikkunud, vaid on õigustatult keeldunud oma kohustuste täitmisest, kusjuures Hagejal puudub tulenevalt VÕS § 101 lg 3 sätestatust õigus kohustuse rikkumisele tugineda, siis ei saa Hageja nõuda Kostjalt ka kahju hüvitamist. Lisaks jääb Hagejale arusaamatuks, millisel alusel nõuab Kostja Hagejalt põhivõlana 1 702,88 eurot (26 644,21 krooni) olukorras, kus Hageja on saanud Kostjalt laenu kokku summas 34 000 krooni ning Hageja on Kostjale tasunud igakuised laenu osamakseid ligi nelja aasta vältel (kuni pretensiooni esitamiseni). Seega peaksid laenulepingust tulenevad Kostja kohustused Hageja ees olema suuremas osas täidetud. VÕS § 421 kohaselt VÕS tarbijakrediidilepingut käsitlevas jaos sätestatust tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Kuna antud juhul on Hageja tüüptingimustes ning arvetel (sh hagiavalduse lisana esitatud 22.01.2010 arve) kajastatud intressimäär suurem kui VÕS § 408 lg-st 4 tulenevalt kohaldatav VÕS § 94 sätestatud intressimäär, on kokkulepe tüüptingimustes kajastatud intressimäära kohta tühine. Samuti on tühine tüüptingimustes sisalduv laenu tagasimaksmise kord, kuna see on esitatud vastuolus VÕS § 404 lg 2 p 3 sätestatuga. VÕS § 404 lg 2 p 3 (laenu saamise ajal kehtinud redaktsioonis) kohaselt tarbija poolt allkirjastatud tahteavalduses peavad olema märgitud krediidi tagasimaksmise tingimused, eelkõige tarbija poolt krediidi, intressi ja kulude tasumiseks tehtavate osamaksete hulk, osamaksete suurused ja maksete tegemise tähtajad või tähtpäevad. Seejuures VÕS § 408 lg-s 4 sätestatud alustel peab krediidiandja määrama krediidi ning intresside osamaksed uuesti alates laenu väljamaksmisest. Kuna käesoleval juhul ei ole Kostjale VÕS § 404 lg 2 p-s 3 sätestatud andmeid s.o maksegraafikut enne laenu väljamaksmist esitatud, siis on Hageja kohustatud seda tegema tagantjärgi, lähtudes VÕS § 408 lg-s 4 sätestatust ja ümber arvutama nii juba tasutud kui ka tulevikus tasutavad maksed uut intressimäära arvesse võttes. Seejuures, kuna Kostja on koos laenusumma tagasimaksmisega sooritanud ka intressimakseid (vastavalt Hageja tüüptingimustele sisaldab kuumakse nii laenu tagasimakset kui intressi), tuleb VÕS §-s 94 sätestatud intressimäära ületav intress VÕS § 411 kohaselt lugeda ennetähtaegseks laenusumma tagasimakseks, mis vähendab intressi kandvat laenujääki. 5(15)

Tsiviilasi nr 2-13-4839

VÕS § 404 lg 22 (alates 01.07.2011 kehtivas redaktsioonis) sätestab, et tarbija nõudmisel teeb krediidiandja tarbijale tasuta mis tahes ajal kogu tarbijakrediidilepingu kestuse jooksul kattesaadavaks käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 3 nimetatud tagasimaksetabeli. Tagasimaksetabelis märgitakse võlgnetavad summad ning selliste summade tagasimaksetähtajad ja -tingimused. Tabelis esitatakse iga üksiku tagasimakse jaotus, näidates krediidi põhisumma tagasimakse, aastase intressimäära alusel arvutatud intressisumma ja lisakulud, kui tarbijalt lisakulude maksmist nõutakse. Kostja ei soovi esitada vastuhagi. Kuna Hageja hagiavalduses esitatud nõue on täielikult põhjendamata ning Kostja ei ole oma kohustusi rikkunud ega andnud põhjust enda suhtes õiguskaitsevahendite kohaldamiseks ning hagiavalduse esitamiseks, palub Kostja jätta menetluskulud Hageja kanda. Kostja peab võimalikuks asja lahendada kompromissiga tingimusel, et Hageja täidab VÕS § 408 lg 4 ning § 404 lg 21 sätestatud kohustuse ja esitab Kostjale nõuetekohase maksegraafiku, kusjuures kõik menetluskulud jäävad Hageja kanda. Tulenevalt eeltoodust, Kostja palub kohtul jätta hagi rahuldamata; jätta menetluskulud Hageja kanda.

HAGEJA ARVAMUS HAGI VASTUSE KOHTA

Hageja arvamuse kohaselt hagi vastuse kohta (tl 52-55) hageja, võttes arvesse kostja vastuväiteid, teatab, et jääb oma hagiavalduse juurde ning leiab, et kostja vastuväited on põhjendamatud ja pahatahtlikud. Kostja nõustub, et on saanud 29.01.2007, 12.06.2008 ja 26.06.2008 hagejalt laenu vastavalt summades 20 000 krooni ja 6 000 krooni ning 8 000 krooni, s.o 34 000 krooni, küll aga ei nõustu, et on oma lepingulisi kohustusi rikkunud. Hageja hinnnagul ei ole vaidlust selles, et kostja sai kõnealuse summa kätte ning asus seda kasutama, mistõttu poolte vahel sõlmitud tarbijakrediidüeping on kehtiv vastavalt VÕS § 408 lgle 2, kõnealust on kinnitanud ka kostja oma vastuses. Vaidlust ei saa olla selles, et laenusaaja oli laenu taotlemisel laenutingimustega nõus, mistõttu on edaspidised vastuväited nõudele arusaamatud. Kostja viitab, et esitas 04.12.2009 hagejale pretensiooni seoses VÕS § 404 sätestatud tingimuste rikkumisega. Hagejale jäävad arusaamatuks kostja vastuväidete tagamaad, kuivõrd hageja on kohaselt täitnud poolte vahel sõlmitud laenulepingut, andes kostjale laenud, mida viimane taotles, tingimustel, millest kostja oli teadlik. Laenusaaja, vastavalt sõlmitud lepingule, kohustus tasuma igakuiselt lepingus fikseeritud summa lepingus sätestatud perioodi jooksul, kuid juhul kui laenusaaja viivitab lepingus kokku lepitud summade tasumisega või kasutab lepingus sätestatud maksevaba kuud, muutuvad sellega seoses tagasimakse tingimused ning laenusaaja poolsest lepingu täitmise viisist sõltub otseselt võlasumma tasumine, mistõttu ei saa toimuda täiendava maksegraafiku sõlmimist. Kostja vastuväited ei ole hageja hinnangul motiveeritud ning tuleb jätta tähelepanuta. Kostja sõlmis laenulepingud ning taotles laenu, tutvudes seejuures ka hagile lisatud üldtingimustega, milles nähtus ka intressi protsent aastas ning krediidi kulukuse määr. Laenuleping loetakse sõlmituks nagu kõik teisedki võlaõiguslikud lepingud poolte vahel kokkuleppe saavutamisega. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, 6(15)

Tsiviilasi nr 2-13-4839

kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Seega on lepingu jõustumiseks olulised poolte vastastikused samasisulised tahtevaldused ja leping on sõlmitud siis, kui pooled on saavutanud konsensuse. Laenulepingu sõlmimiseks võib teha tahteavalduse sarnaselt teiste võlaõiguslike lepingutega tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg-st 1 tulenevalt mis tahes viisil. Seega võib lepingu lugeda sõlmituks nii otseste tahteavalduste vahetamise teel kui ka kaudsete tahteavaldustega. Seejuures peab poolte tahe olema äratuntavalt väljendatud. Antud juhul on võlgnik oma tahteavaldust äratuntavalt väljendanud, selles osas ei saa vaidlust olla, kuivõrd ta on seda kinnitanud, esitades ja allkirjastades vastavasisulised laenutaotiused. Kostja on muu hulgas oma allkirjaga kinnitanud, et laenutaotluses esitatud andmed on õiged ja ta nõustub laenutingimustega, kohustudes neist kinni pidama. VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma. VÕS § 8 lg 2 järgi on leping täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 82 kohaselt juhul, kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 2 kohaselt võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 35 lg 1 järgi loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingutingimusi eraldi läbi ei räägitud. Riigikohus on selgitanud, et tüüptingimused saavad lepingu osaks aga ainult juhul, kui on täidetud VÕS §-is 37 loetletud eeldused, mille kohaselt on tüüptingimus lepingu osaks, kui tingimuse kasutaja enne lepingu sõlmimist või sõlmimise ajal neile kui lepinguosale selgelt viitas ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada (RKTKo 3-2-1-109-11, p 12). Käesoleval juhul on tüüptingimused (lepingu Üldtingimused) saanud lepingu osaks, sest hageja kodulehel on laenutaotluse täimisel nendega võimalik tutvuda, samuti edastatakse need ka paberkandjal koos laenutaotluse blanketiga. Hageja kordab, et kostja on oma allkirjaga kinnitanud, et on laenutingimustega nõustunud. Tulenevalt VÕS §-st 397 lg 1 tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Võlausaldaja on andnud laenu majandustegevuses ja seega tekkis kostjal intressi maksmise kohustus. Lepingutingimustest tulenevalt on pooled kokku leppinud kuuintressi suuruseks 2% võlguolevast summast (krediidikulukusc määr 10 000 krooni suuruse laenu ja 3-aastase tagasimakseperioodi puhul 26,8%). Võlgnikule on ka teatatud intressimäära suuruse muutumisest ning sellega on võlausaldaja oma lepingulisi kohustusi täitnud, mis tulenesid üldtingimustest. Riigikohus on laenuintressi suurust kasitlenud lahendis 3-2-1-108-02: „Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et kahe aasta kohta laenuintressi 72%-line kokkulepe on iseenesest vastuolus heade kommetega ja seetõttu tühine. Põhiseaduse § 32 lõike 2 kohaselt on igaühel õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Laenuandjal on põhimõtteliselt õigus otsustada, millise intressiga ta laenu annab, nagu igal majandustegevusega tegeleval isikul on õigus kokku leppida hind tema pakutava kauba või teenuse eest. Kohtul ei ole õigust sekkuda isikute vabasse majandustegevusse ega kontrollida ilma seaduses sätestatud aluseta hinna suurust. [—] Pooled on vabad leppima kokku, kuidas ja millest lähtudes nad intresse arvestavad.”. 7(15)

Tsiviilasi nr 2-13-4839

Antud juhul on krediidi kulukuse määr 10 000 kroonise laenu 3-aastase tagasimakse tähtaja juures 26,8%, mis ei ole ka seadusandja mõttekohaselt ebamõistlikult suur ja heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Kostjale esitati igakuiselt laenukonto väljavõtted, millest lähtuvalt ta kohustus oma võlgnevust tasuma. Kõnealustel nähtub ka muu hulgas makse tähtaeg ja osamakse summa. Kostja kohustuseks oli üksnes korrektselt täita temale pandud kohustust osamakse tasumiseks vastavalt väljavõtetele, mida ta aga ei teinud, seega on kujunenud tema vastu võlgnevus esitatud suuruses. Hageja hinnangul ei ole põhjendatud kostja väide, et peatas laenumaksete tagastamise kuni nõuetekohase maksegraafiku kättesaamiseni ning sellega kasutas hageja suhtes VÕS §-s 110 ning g-s 111 sätestatud õiguskaitsevahendit. Taoline õiguskaitsevahendi kasutamine on välistatud, kuivõrd hageja on omalt poolt vaidlusaluse laenulepingu kohustuse täitnud, milleks oli laenu ülekandmine kostjale. Nagu ka kostja ise on oma vastuses nõustunud, sai ta hagejalt laenu summas 34 000 krooni, mistõttu hagejapoolsed lepingulised kohustused on täidetud. Laenumaksete mittetasumine on käsitletav lepingu rikkumisena, millega kaasnevad lepingus sätestatud tagajärjed - meeldetuletustasude lisandumine laenusummale, laenulepingu ülesütlemine ja kogu võlasumma kohese tasumise nõue. Veel enam peab hageja vajalikuks osutada, et kostja on asunud väidetavale õiguskaitsevahendi kasutamisele tuginema alles peale korduvat lepingu rikkumist ja makseviivitusse jäämist, seega on taoline kostja käitumine olnud pahatahtlik ega ole täitnud ilmselgelt VÕS § 8 lg 2 eesmärki. Hageja on esitanud kostja vastu nõude, mille esitamise eelduseks on lepingulise kohustuse rikkumine, mille mõiste on sätestatud VÕS §-s 100 ning mille kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sh täitmisega viivitamine. Üksnes kohustuse rikkumise tuvastamisel on võimalik võlausaldajal kasutada võlgniku suhtes VÕS §-st 101 tulenevaid õiguskaitsevahendeid, sh täitmata jätmisest ja täitmisega viivitamisest tulenevaid. Antud juhul on kostja kohustuse täitmist teinud mitte kohaselt ja jätnud osa kohustustest hageja ees täitmata, sellest tulenevalt on kõnealune käsitletav VÕS §-s 100 sätestatud mittekohase täitmisena. VÕS § 82 lg 7 kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Hageja nõudis kohustuse täitmist seoses laenulepingu ülesütlemisega, kuivõrd kostja korduvalt oma lepingulisi kohustusi rikkus, jättes nõuetekohased osamaksed laenu tagastamiseks tegemata. Asjaolu, et võlaõigusseadus kätkeb endas tarbijakrediidilepingule ette nähtud tingimuste loetelu, mille väidetavale rikkumisele kostja on tuginenud, ei saa kasitleda kui laenulepingu kohasest täitmisest keeldumise alust, kuivõrd kõnealune ei vasta VÕS § 110 lg 1 nõuetele. Kostja täitmisest keeldumise õigust viidatud sätetele tuginedes ei esine. Leping sõlmitakse eesmärgiga saada mingi kindel soovitud sooritus ja vastutasuks ollakse nõus tegema midagi teise poole heaks. Kuna hageja hinnangul on kostja õigustamatult keeldunud laenulepingu täitmisest ning hageja ütles põhjendatult lepingu üles, kohustas kostjat tasuma kogu võlgnevuse, siis on hagejal õigus nõuda viivist ja intressi viisil nagu see nähtub hagiavalduses. Kostja on vastuväidetes märkinud, et kostja kohustused peaksid olema hageja ees suuremas osas täidetud, samas ei ole esile toonud väidetu osas põhistavaid andmeid. Hageja juhib kostja 8(15)

Tsiviilasi nr 2-13-4839

tähelepanu asjaolule, et kostja on korduvalt rikkunud lepingulisi kohustusi ning jätnud oma kohustused hageja ees nõuetekohaselt täitmata. Võttes arvesse eeltoodut jääb hageja esitatud nõude juurde ja palub hagi rahuldada jättes kostja poolsed vastuväited arvestamata nende põhjendamatuse tõttu. Õigusrahu huvides ning menetlusökonoomika ja menetluskulude kokkuhoidmise eesmärgil teeb hageja kostjale kompomissettepaneku vastavalt TsMS § 4 lg-le 3 ja TsMS 206 lg-le 2.

KOSTJA SEISUKOHT HAGEJA ARVAMUSE KOHTA

Kostja seisukoha kohaselt kostja arvamuse kohta (tl 61-63) kostja teatab jätkuvalt, et ei tunnista hagi ning jääb kõigi varemesitatud seisukohtade juurde. Kostja nõustub Hagejaga, et Kostja ja Hageja vaheline laenuleping muutus kehtivaks laenu kättesaamisega. Samas aga ei saa Kostja nõustuda Hagejaga, et lepingule kohalduksid seetõttu Hageja esitatud tüüptingimused. VÕS § 404 lg 2 sätestab üheselt, et p-des 1-10 loetletud andmed peavad olema märgitud tarbija poolt allkirjastatud tahteavalduses. Tarbija poolt allkirjastatud tahteavaldusena on antud juhul käsitletav üksnes Kostja poolt allkirjastatud laenutaotlus. Ilmselt ei ole Hageja ja Kostja vahel vaidlust asjaolus, et eelnimetatud tahteavalduses sisaldub VÕS § 404 lg 2 loetletud andmetest üksnes väljamakstav laenusumma. Ka VÕS § 404 lg 1 ning lg 2 kommentaarides on toodud järgmine: “Lõigetest 1 ja 2 tulenevate vorminõuete täitmiseks ei ole piisav lg-s 2 sätestatud andmete sisaldumine krediidiandja poolt kasutatavates tüüptingimustes, seda ka juhul, kui tarbija need eraldi allkirjastab; vajalik on lg-s 2 sätestatud andmete eraldi väljatoomine lepingu sõlmimisel.” Isegi juhul kui Time Finans AB tüüptingimused oleksid sisaldunud Kostja poolt allkirjastatud tahteavalduses, kuulub antud juhul kohaldamisele VÕS § 408 lg 4, kuna tüüptingimustes puudub enamik VÕS § 404 lg 2 loetletud andmetest, sh VÕS § 404 lg 2 p 2 sätestatud andmed krediidi brutosumma (krediidilepingu kestel tehtavate maksete kogusumma) kohta. Kuigi Time Finans AB tüüptingimustes sisalduvad VÕS § 404 lg 2 p 6 sätestatud andmed krediidi kulukuse määra kohta, siis arvestades asjaolu, et tüüptingimustes on krediidi kulukuse määr arvutatud üksnes ühe näite põhjal (10 000 kr suuruse laenu ja 3-aastase tagasimakseperioodi puhul), puudub igasugune alus arvata, et näidatud krediidi kulukuse määr on ühesugune ükskõik kui suure laenusumma või laenuperioodi puhul, sh Kostjale väljastatud laenu puhul, kuna Kostjale väljastatud laenu suurus ja tagasimakse periood ning sellest tulenevalt ka krediidi kulukuse määr on erinev tüüptingimustes toodust. Kostja soovib pöörata Hageja tähelepanu VÕS §-le 421, mille kohaselt VÕS-is tarbijakrediidilepingut käsitlevas jaos sätestatust tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Kuna antud juhul on Time Finans AB tüüptingimustes kajastatud intressimäär suurem kui VÕS § 408 lg-st 4 tulenevalt lepingule kohaldatav VÕS § 94 sätestatud intressimäär, on kokkulepe tüüptingimustes kajastatud intressimäära kohta tühine. Samuti puuduvad tüüptingimustes ka VÕS § 404 lg 2 p 3 sätestatud andmed ehk Hageja ei ole Kostjale laenulepingu sõlmimisel esitanud maksegraafikut. Põhjendamatu on Hageja seisukoht, et igakuised laenukonto väljavõtted sisaldasid kõiki tähtsust omavaid andmeid. Nagu Kostja juba vastuses hagiavaldusele on viidanud, peavad VÕS § 404 lg 2 p-st 3 tulenevalt tarbija poolt allkirjastatud tahteavalduses kajastuma eelkõige tarbija poolt krediidi, intressi ja kulude tasumiseks tehtavate osamaksete hulk, osamaksete suurused ja maksete tegemise tähtajad või tähtpäevad, ehk tarbijal peab olema laenulepingut sõlmides täielik ülevaade oma kohustuste ulatusest. Käesoleval juhul ei olnud antud nõue täidetud. 9(15)

Tsiviilasi nr 2-13-4839

Ka VÕS § 404 lg 2 p 3 kommentaarides on leitud: “Krediidi tagasimaksmise tingimuste avaldamiseks tuleb tarbijale avaldada krediidilepingujärgne maksegraafik, mis kajastab krediidi tagasimaksmiseks ning intressi ja “muude kulude” (lg 2 p 2 tähenduses) tasumiseks tehtavate osamaksete hulka, osamaksete suurusi ja maksete tegemise tähtaegu või tähtpäevi. Kui nimetatud andmed võivad krediidilepingu kehtivusajal muutuda, tuleb lepingu sõlmimisel kajastada eeldatavaid andmeid.”2 Seega, arvestades asjaolu, et tüüptingimustes sisalduv regulatsioon laenu tagasimaksmise tingimuste kohta on esitatud vastuolus VÕS § 404 lg 2 p 3 sätestatuga, on ka see kokkulepe tulenevalt VÕS § 421 tühine. Arvestades tüüptingimustes avaldatud intressimäära, krediidi kulukuse määra ning laenu tagasimaksmise tingimuste tühisust eeltoodud põhjustel, on ilmselge, et kõikidel Hageja poolt väljastatud arvetel ning ka käesolevas kohtuasjas esitatud nõuded on alusetud. Kuigi Hageja väitel kohustus Kostja vastavalt sõlmitud lepingule tasuma igakuiselt lepingus fikseeritud summa lepingus sätestatud perioodi jooksul, siis sellist summat tegelikkuses üheski dokumendis (peale Hageja igakuiste arvete) fikseeritud ei ole. Kostja poolt allkirjastatud laenutaotluses on märgitud üksnes taotletud laenusumma ning laenu kasutamise tähtaeg. Hageja poolt nimetatud asjaolud tagasimaksetingimuste muutumisest (tasumisega viivitamine ning maksevaba kuu kasutamine) ei õigusta VÕS-is sätestatud kohustuslike tingimuste, sh maksegraafiku esitamise nõude täitmatajätmist Hageja poolt. Kostja on juba oma 19.01.2010 vastuväidetes Hagejale selgitanud, et laenumaksete tasumisega viivitamisel on krediidiandjal õigus nõuda vastavate asjaolude esinemisel viivist vastavalt VÕS §-des 415 ning 113 sätestatule, mis aga ei saa endaga kaasa tuua tagasimakse tingimuste muutmist ülejäänud osas. Juhul aga, kui krediidiandja võimaldab oma klientidel kasutada maksevaba kuud, siis saab krediidiandja muuta sellele vastavalt ka maksegraafikut ning teha krediidisaajatele teatavaks uue maksegraafiku. Kostja nõustub üldjoontes Hagejaga, et laenuandjal on põhimõtteliselt õigus otsustada, millise intressiga ta laenu annab ning pooled on vabad leppima kokku, kuidas ja millest lähtuvalt nad intresse arvestavad. Siiski tuleb aga tarbijakrediidi andmisel laenuandjal arvestada tarbijakrediidilepingule kehtestatud nõuetega ning arvestada, et nende nõuete eiramisel kuulub kohaldamisele VÕS § 94 sätestatud intressimäär. Kuna VÕS § 404 lg 2 p-dest 2 ning 3 tulenevalt lasus Hagejal kohustus kajastada laenulepingus nii krediidi brutosumma kui krediidi, intressi ja kulude tasumiseks tehtavate osamaksete hulk ning osamaksete suurused, siis on taoline intresside arvestamise viis, nagu seda teeb Hageja, lubamatu. Nimelt näevad Hageja tüüptingimused ette, et intressi ei arvestata mitte laenujäägilt, vaid summalt, kus laenujäägile on lisatud kuuintress, kusjuures igal järgmisel kuul lisatakse eeltoodud summale jälle omakorda intress (toimub liitintressi arvestamine). Kuna taoline intresside arvestamise viis on vastuolus VÕS § 404 lg 2 p-des 2 ning 3 sätestatuga, siis on ka kokkulepe tüüptingimustes sisalduvas intresside arvestamise viisis tulenevalt VÕS § 421 tühine. Kostja ei nõustu Hageja seisukohaga nagu oleks õiguskaitsevahendite kasutamine Kostja poolt välistatud. Tulenevalt VÕS § 110 lg 1 võlgnik võib keelduda oma kohustuse täitmisest, kuni võlausaldaja on rahuldanud võlgniku sissenõutavaks muutunud nõude võlausaldaja vastu, kui see nõue ei ole piisavalt tagatud ning selle nõude ja võlgniku kohustuse vahel on piisav seos ning seadusest, lepingust või võlasuhte olemusest ei tulene teisiti. Eelkõige on nõude ja kohustuse vahel piisav seos juhul, kui võlgniku ja võlausaldaja kohustused tulenevad samast õigussuhtest, nendevahelisest eelnevast regulaarsest suhtest või muust piisavast majanduslikust või ajalisest seosest. VÕS § 110 kommentaaride kohaselt (komm 4) kui võlgnikul on omapoolne nõue võlausaldaja vastu, on võlgnik ühtlasi võlausaldaja positsioonis ja võib oma soorituse tegemisest keelduda, kuni on täidetud kohustus, mida tal on õigus nõuda võlausaldajalt. 10(15)

Tsiviilasi nr 2-13-4839

Tulenevalt VÕS § 76 lg 1 kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. Krediidiandja kohustused ei piirdu üksnes laenu väljamaksmisega. Käesoleval juhul tulenevad Hageja ja Kostja kohustused samast õigussuhtest, kusjuures Hageja on jätnud täitmata seadusest (VÕS § 23 lg 2, § 404 lg 1, lg 2, § 408 lg 4 viimane lause) tulenevad kohustused. Seetõttu on kohustuste rikkumine Hageja poolt tuvastatud, mistõttu Kostjal oli ja on õigus kohaldada Hageja suhtes õiguskaitsevahendeid ning keelduda oma kohustuste täitmisest seni, kuni Hageja on täitnud oma kohustused. Kostjale jääb arusaamatuks Hageja väide Kostja pahatahtliku käitumise kohta, mis justkui seisnes õiguskaitsevahendi kasutamisele tuginemises peale korduvat lepingu rikkumist ja makseviivitusse jäämist. Kostja esitas Hagejale juba 04.12.2009 esitatud pretensioonis nõude VÕS § 408 lg-st 4 tuleneva nõude laenu- ja intressimaksete ümberarvestamiseks VÕS § 94 sätestatud intressimäära järgi ja vastava maksegraafiku väljastamiseks ning teatas laenumaksete tasumise peatamisest kuni nõude täitmiseni. Nõude esitamisele eelnevalt tasus Kostja laenumakse novembris 2009 tähtaegselt ning pretensioon oli Hagejale esitatud enne detsembrikuise maksetähtaja saabumist. Seega on Hageja väide Kostja pahatahtliku käitumise ning korduva lepingurikkumise kohta ilmselgelt alusetu ning otsitud. Hagejale pidi pretensiooni tekstist olema arusaadav, et laenumaksete tasumise peatamise näol on tegemist Hageja suhtes õiguskaitsevahendi kasutamisega, kuna pretensioonis on viidatud Hagejale seadusest tulenevate kohustuste rikkumisele ning ühtlasi palutud Hagejal mitte käsitleda laenumaksete tasumise peatamist võlgnevusena ning hoiduda Kostja suhtes õiguskaitsevahendite kohaldamisest. Samuti on Kostja ka hiljem (19.01.2010 ja 28.01.2010 kirjad) korduvalt selgitanud oma nõude seaduslikke aluseid ning Hageja suhtes õiguskaitsevahendite kasutamist. VÕS § 101 lg 2 kohaselt võlausaldaja võib kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Kuna Hageja oli Kostjaga laenulepingut sõlmides jätnud täitmata tarbijakrediidilepingule VÕS § 404 lg-s 2 esitatud nõuded, rikkudes sellega seadusest tulenevat kohustust, siis oli Kostja õigustatud nõudma Hagejalt nii kohustuse täitmist (VÕS § 101 lg 1 p 1), mis seisnes VÕS § 408 lg-st 4 tulenevas nõudes laenu- ja intressimaksete ümberarvestamiseks VÕS § 94 sätestatud intressimäära järgi ja vastava maksegraafiku väljastamiseks, kui ka võis Kostja oma võlgnetava kohustuse täitmisest keelduda (VÕS § 101 lg 1 p 2), mis seisnes laenumaksete tasumise peatamises kuni nõude täitmiseni Hageja poolt. Kuna seadusest tulenevate kohustuste rikkumine Hageja poolt on fakt, siis ei oma mingit tähtsust asjaolu, kas laenu saamisel oli Kostja lepingutingimustest teadlik või mitte ning samuti ei anna see Hagejale õigust nõuda nende kokkulepete täitmist, mis on VÕS § 421 järgi tühised vastuolu tõttu tarbijakrediidi kohta kehtestatud kohustuslike sätetega. Olukorras, kus Hageja ei ole Kostja seaduslikku nõuet täitnud, vaid keeldub sellest jätkuvalt põhjendamatult, saab pahatahtlikkuses süüdistada üksnes Hagejat ennast. Hageja heidab Kostjale ette, et viimane ei ole hagiavalduse vastuses esile toonud andmeid, mis põhistaksid Kostja väidet, et laenulepingust tulenevad kohustused peaksid olema suuremas osas täidetud. Hageja jätab aga kahjuks seejuures tähelepanuta, et tulenevalt VÕS § 408 lg 4 sätestatust, on osamaksete uuesti määramine, laenujäägi ümberarvestamine ning Kostjale uue maksegraafiku teatavakstegemine Hageja ülesanne. Seega ei saa eeldada, et Kostja täidaks antud kohustused Hageja eest. Kuigi Hageja on oma seisukohas teatanud, et teeb Kostjale kompromissiettepaneku, siis mingit konkreetset kompromissiettepanekut Hageja seejuures esitanud ei ole. Kostja on hagiavalduse vastuses esitanud tingimused, millistel oleks Kostja olnud nõus asja lahendama kompromissiga, kuid kuna Hageja jätkuvalt eitab oma kohustuste rikkumist ning nõuab Kostjalt alusetute nõuete täitmist, siis ei pea Kostja enam võimalikuks asja lahendamist kompromissiga. 11(15)

Tsiviilasi nr 2-13-4839

KOHTUISTUNG

Kohtuistungil jäid pooled oma nõuete, vastuväidete ja nende põhjenduste juurde. Hageja leidis, et laenuleping oli ülesöeldud õigesti, kostjale saadetud arvest pidi ta arusaama, et laenuleping üles öeldakse. Hageja palus rahuldada hagi. Kostja leidis, et laenulepingu väidetav ülesütlemisavaldus on tühine, kuna ei ole täidetud VÕS §s 416 sätestatud vorminõuded. Kostja palus jätta hagi rahuldamata.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUS

Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 438 lg 1 kohaselt otsuse tegemisel hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Kui asjas on esitatud mitu nõuet, teeb kohus otsuse kõigi nõuete kohta. Sama paragrahvi lg 2 järgi kohus otsustab ka menetluskulude jaotuse. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg-st 4 tuleneb, et kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Vastavalt TsMS § 442 lg 5 otsuse resolutsiooniga lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused, samuti rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. Kohus, tutvunud toimiku kirjalike materjalidega, hinnanud TsMS § 232 lg 1 tulenevalt tsiviilasjas esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt nende kogumis leiab oma siseveendumuse kohaselt, et hagi ei ole põhjendatud ja ei kuulu seega rahuldamisele täies ulatuses. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et:  nende vahel on sõlmitud tarbijakrediidileping  leping on sõlmitud tüüptingimustel (tl 15)  kostja taotles hagejalt laenu kolmel korral kogusummas 34 000 krooni (tl 15 pöördel, 16, 16 pöördel)  hageja kandis kostja arveldusarvele 29.01.2007.a 20 000 krooni, 12.06.2008.a 6000 krooni ja 26.06.2008.a 8000 krooni (tl 17)  tarbijakrediidileping muutus kehtivaks laenu kättesaamisega  kostja kohustus tagastama hagejale laenu igakuiste maksetena pangakontole  kostja ei teosta igakuiselt makseid hageja pangakontole  kostja sai kätte hageja 22.01.2010 laenukonto väljavõte (tl 17 pöördel), mida hageja peab lepingu ülesütlemisavalduseks. Võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 402 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 404 lg 2 kohaselt (ajavahemikul 01.01.2006-27.12.2008 ehk lepingu sõlmimise ja muutmise ajal kehtinud redaktsioonis) tarbijakrediidilepingu puhul peab tarbija avaldus 12(15)

Tsiviilasi nr 2-13-4839

kohustuste võtmiseks olema kirjalikus vormis. Tarbijale tuleb anda lepingudokument või selle koopia. Kostja esitas hagejale 24.01.2007 (tl 16 pöördel), 10.06.2008 (tl 16) ja 19.06.2008 (tl 15 pöördel) allkirjastatud tahteavaldused laenu saamiseks. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et hageja ei väljastanud kostjale eraldi vormistatud lepingudokumenti. Samuti poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et kostja avaldused lepingu sõlmimiseks ei sisalda VÕS § 404 lg-s 2 sätestatud andmeid peale väljamakstava krediidi netosumma. Kostja tunnistas, et poolte vahel sõlmitud tarbijakrediidileping muutus siiski kehtivaks kostja poolt krediidi kättesaamisega VÕS § 408 lg 2 alusel, vaatamata VÕS §-des 404 lg-s 1, 404 lg-s 2 sätestatud nõuete rikkumisega ja andmete puudumisega. Tulenevalt VÕS § 408 lg-st 4, kui paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul puuduvad andmed intressimäära, krediidi kulukuse määra või krediidi kulukuse esialgse määra või § 404 lõike 2 punktis 2 nimetatud krediidi brutosumma kohta, loetakse intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul puuduvad andmed tarbija poolt võlgnetavate muude kulude kohta, ei võlgne tarbija talle avaldamata kulusid. Krediidiandja peab osamaksed intressimäära ja muude kulude vähendamist arvestades uuesti määrama ja tarbijale teatavaks tegema. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et kostja pöördus hageja poole palvega teha laenu- ja intressimaksete ümberarvestust VÕS §-s 94 sätestatud intressimäära järgi ning vastava maksegraafiku väljastamiseks, kuid hageja ei teinud seda (tl-d 37-39, 43-44, 46). Kostja oma 04.12.2009 kirjas teavitas hagejat, et peatab laenumaksete tasumise kuni nõude täitmiseni (tl 46). Kostja väidab, et ta on laenumaksete tasumise peatamisel kuni nõuetekohase maksegraafiku kättesaamiseni kasutanud Hageja suhtes VÕS §-des 110 ning 111 sätestatud õiguskaitsevahendit - kohustuse täitmisest keeldumine. Arvestades asjaolu, et Hageja poolt on senini täitmata Kostja seaduslik nõue laenu- ning intressimaksete ümberarvestamiseks ning maksegraafiku väljastamiseks, on Hageja sattunud vastuvõtuviivitusse VÕS § 119 mõistes. Samuti kostja arvab, et tema poolt laenumaksete mittetasumine ajal, mil hageja on vastuvõtuviivituses, ei ole käsitletav lepingu rikkumisena VÕS § 100 mõistes. Kohus nõustub kostja väidetega. Vastavalt VÕS § 100 kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 119 lg-st 1 tuleneb, et võlausaldaja satub vastuvõtuviivitusse, kui võlgnik ei saa täita oma kohustust võlausaldajast tuleneva asjaolu tõttu, eelkõige, kui võlausaldaja ei võta õigustamatult vastu talle tegelikult pakutud kohustuse kohast täitmist või keeldub õigustamatult kohustuse täitmisest, milleta võlgnik ei saa oma kohustust täita, või ei tee võlgniku kohustuse täitmiseks vajalikku muud tegu või koostööd võlgnikuga. VÕS § 101 lg 3 sätestab, et võlausaldaja ei või tugineda kohustuse rikkumisele võlgniku poolt ega kasutada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid niivõrd, kuivõrd selle rikkumise põhjustas tema enda tegu või temast tulenev asjaolu või sündmus, mille toimumise riisikot ta kannab. Kohus leiab, et antud juhul hageja ei või tugineda kohustuse rikkumisele kostja poolt ega kasutada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid, kuna selle rikkumise põhjustas temast tulenev asjaolu, mille toimumise riisikot ta kannab. 13(15)

Tsiviilasi nr 2-13-4839

Kohus nõustub ka kostja väitega, et nn lepingu ülesütlemine hageja poolt on tühine nii materiaalsete kui ka formaalsete nõuete rikkumise tõttu. Vastavalt VÕS § 101 lg 1 p-le 1 võib võlausaldaja võlgniku kohustuse rikkumise korral nõuda kohutuse täitmist ning sama lõike punkti 4 järgi taganeda lepingust või lepingu üles öelda. Raha maksmise kohustuse rikkumise korral võib võlausaldaja nõuda selle täitmist (VÕS § 108 lg 1). Tarbijakrediidilepingust tulenev poolte suhe on oma olemuselt kestvussuhe. Kestvuslepingu erakorralise ülesütlemise üldalused on sätestatud VÕS §-s 196. Vastavalt VÕS § 196 lg-le 2 võib kumbki lepingupool kestvuslepingu üles öelda alles pärast kohustuse rikkumise lõpetamiseks määratud mõistliku tähtaja tulemusteta lõppemist, kui lepingu erakorralise ülesütlemise mõjuv põhjus seisneb selles, et teine lepingupool rikub lepingulist kohustust. Seega tuleneb nii VÕS §st 108 kui ka sama seaduse § 196 lg-st 2, et tarbijakrediidilepingust tuleneva rahalise kohustuse rikkumisel võib krediidiandja tarbijakrediidilepingu üles öelda siis, kui kohustuse rikkumise kõrvaldamiseks määratud mõistlik tähtaeg lõppes tulemusteta, s.t krediidivõtja jätab talle antud tähtpäevaks võla tasumata. Lepingu ülesütlemine on ühepoolne, vastuvõtmist vajav tahteavaldus, mis lõpetab tulevikku suunatult kestvuslepingu. Tarbijakrediidilepingu ülesütlemisavaldus on tahteavaldus, millega soovitakse lõpetada kehtiv krediidisuhe. Vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi TsÜS) § 69 lg 1 kindlale isikule (tahteavalduse saaja) suunatud tahteavaldus tuleb tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega. Kindlale isikule suunamata tahteavaldus muutub kehtivaks tahte väljendamisega. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt tahteavaldus on kätte saadud, kui see on tahteavalduse saajale isiklikult teatavaks tehtud. Eemalviibijale tehtud tahteavaldus loetakse kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et kostja sai kätte hageja poolt lepingu ülesütlemisavalduseks nimetatud dokument. Kohtul on vaja otsustada, kas tarbijakrediidileping oli üles öeldud kehtivalt. Kohus on juba varasemalt tuvastanud, et kostja ei olnud makseviivituses. Ta õigustatult keeldunud oma kohustuste täitmisest seni, kuni hageja täidab oma kohustuse kostja ees. Seega hagejal puudus tulenevalt VÕS § 101 lg-st 3 õigus kostja kohustuse rikkumisele tugineda ja lepingut üles öelda ehk puudub materiaalne alus lepingu ülesütlemiseks. Edasi analüüsib kohus, kas hageja lepingu ülesütlemisavaldus vastab formaalsetele nõuetele. VÕS § 416 lg 1 näeb ette, et krediidiandja võib osamaksetena tagastatava krediidi puhul krediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul osamaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. 22.01.2010 laenukonto väljavõte (tl 17 pöördel) kohaselt 22.12.2009 seisuga eelmise kuu saldo moodustab 26 644,21, saldo arve väljastamisel on 27 348,67. 22.01.2010 laenukonto väljavõttes on ka meeldetuletus järgmise sisuga: „Hoolimata meeldetuletusest ei ole teie makse õigeaegselt laekunud. Seega tuleb teil nüüd tasuda kogu võlasumma. Võime veel nõustuda vaid osamakse tasumisega juhul, kui see laskub koheselt. Kui makset ei sooritata, võib see kaasa tuua Krediidiinfo maksuvõlglaste registrisse kandmise. Kui olete makse juba tasunud, siis jätke antud teatis tähelepanuta. Meeldetuletuse väljastamise eest lisandub tasu summas 65 krooni. Lisatud on teie järgmise kuumakse blankett.“ 14(15)

Tsiviilasi nr 2-13-4839

Maksekorralduse kohaselt makse summas 953,00 EEK peab olema laekunud hiljemalt 2010-0210. Hageja väitis hagiavalduses, et oma 22.01.2010 kirjaga ta nõudis kostjalt kogu võlgnevuse kohest tasumist. Kohus leiab, et lähtudes 22.01.2010 laenukonto väljavõte sisust ja hagiavalduses märgitud hageja väitest, võib üheselt aru saada, et hageja ei andnud kostjale kohustuse rikkumise kõrvaldamiseks mõistlik tähtaeg. Hageja kirjast ei ole arusaadav, millal leping lõpeb. Lähtudes ülaltoodust leiab kohus, et hageja poolt tarbijakrediidilepingu ülesütlemiseks puudus nii materiaalne kui ka formaalne alus, mistõttu poolte vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingu ülesütlemine on tühine ja leping on kehtiv. Kohus on juba tuvastanud, et kostja ei olnud makseviivituses, õigustatult keeldudes oma kohustuste täitmisest seni, kuni hageja täidab oma kohustuse kostja ees. Seega hagejal puudub õigus nõuda viivist. Samal alusel ei ole hagejal õigust nõuda kahju hüvitamist, kuna tema pöördumine inkasso poole oli õigustamatu. Kohus leiab põhjendamatuteks hageja väited tarbijakrediidilepingu ülesütlemise kehtivuse kohta ja muud väited, mis on vastuolus kohtu poolt tuvastatuga. Kõigest ülaltoodust lähtudes jätab kohus hagi täies ulatuses rahuldamata. Kohtuotsuse langetamisel arvestas kohus ka tl-del 18-20 asuvad tõendid.

MENETLUSKULUD

TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg-te 1-4 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti (lg 1). Pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Kohtuvälised kulud, mis hüvitataks tunnistajale, kaasa arvatud hüvitis saamata jäänud töötasu või muu püsiva sissetuleku eest, hüvitatakse poolele samadel alustel ja samas ulatuses, nagu hüvitatakse tunnistajakulud (lg 2). Poole seadusliku esindaja menetluskulud hüvitatakse samas korras kui poole menetluskulud (lg 3). Kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik (lg 4). Hagi on jäetud rahuldamata, seega on tehtud hageja kahjuks, seega vastavalt TsMS § 162 lg 1 jätab kohus kõik menetluskulud tsiviilasjas nr 2-13-4839 hageja kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Tamara Šabarova Kohtunik

15(15)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.