Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Hageja esitatud väited ja nõue Hageja ja SP sõlmisid XXX liisingulepingu nr XXX, mille esemeks oli maastur Mercedes-Benz ML400. Hageja kohustus andma liisingueseme S. P kasutusse ja viimane maksma selle eest tasu vastavalt maksegraafikule. Samaaegselt sõlmisid hageja ja S. P ka kindlustusleppe nr XXX, mille kohaselt kohustus kindlustusmakseid ja muid kindlustusega seotud kulutusi tasuma S. P . Samuti sõlmisid hageja ja liisinguvõtja liisingulepingu teenuste lisa, mille alusel andis hageja S. P kasutusse Statoili kütuse krediitkaardi. S. P jättis tähtaegselt tasumata liisingumaksete, sh kaskokindlustuse, arved summas 1 977,34 eurot ja viivisarved 15,85 eurot. Hageja ja SP sõlmisid XXXliisingulepingu nr XXX, mille esemeks oli maastur Toyota Land Cruiser. Hageja kohustus andma liisingueseme S. P kasutusse ja viimane maksma selle eest tasu vastavalt maksegraafikule. Hageja ja S. P sõlmisid ka kindlustusleppe nr XXX ja liikluskindlustusleppe nr

XXX. S. P

jättis tähtaegselt tasumata liisingumaksete, sh kaskokindlustuse, arved summas 3 873,39 eurot, viivisarved 11,54 eurot ja liikluskindlustuse maksed 408,78 eurot. Hageja ja SP sõlmisid XXX liisingulepingu nr XXX, mille esemeks oli veoauto Volvo FM 7. S. P jättis tähtaegselt tasumata arved summas 2 050,12 eurot, viivisarveid on tasumata summas 10,40 eurot. Lisaks liisingumaksetele sisalduvad arvetes trahvid kindlustuspoliisi hagejale esitamata jätmise eest. Kuna S. P rikkus kõigist lepingutest tulevaid kohustusi, saatis hageja talle 15.09.2009 kirjaliku teatise lepingu ülesütlemise kohta, milles nõudis võlgnevuste tasumist. Kuna liisinguvõtja võlgnevust ei tasunud, ütles hageja kõik lepingud üles. Liisinguvõtja liisinguesemeid vabatahtlikult ei tagastanud. Mercedes-Benz maasturi valduse taastas hageja OÜ R abil XXX, veoauto Volvo valduse XXX, kuid maasturi Toyota Land Cruiser valdust ei õnnestunud hagejal taastada. Maasturi Toyota Land Cruiser tagastamisteenuse eest tasus hageja 15,34 eurot. Liisingulepingust nr XXX täitmata kohustusi on 20 114,46 eurot. Mercedes-Benz maastur müüdi 10.12.2009 hinnaga 10 353,69 eurot (ilma käibemaksuta). Vara tagastusteenuse eest tasus hageja 246,70 eurot ja vara müügiks ettevalmistamise ja müügiteenuse eest 465,92 eurot. Vara realiseerimisest saadu võrdub sõiduki turuväärtusega. Realiseerimisest saadu ei katnud liisinguvõtja poolt tasumisele kuulunud summat, mistõttu tuleb liisingulepingu XXX alusel täiendavalt tasuda 4 698,29 eurot. Veoauto Volvo tagastusteenuse eest tasus hageja 230,08 eurot ning transportimiseks kulunud kütuse, müügiks ettevalmistamise ja müümise eest 387,48 eurot. Vara müüdi 02.02.2010 hinnaga 8 888,83 eurot (koos käibemaksuga). Vara realiseerimisest saadu võrdub sõiduki turuväärtusega. Realiseerimisest saadu ei katnud liisinguvõtja poolt tasumisele kuulunud summat, mistõttu tuleb liisingulepingu XXX alusel täiendavalt tasuda 5 130,76 eurot. Kolmest liisingulepingust kokku on hageja nõue 29 943,51 eurot. Liisinguvõtja S. P suri XXX, tema pärija on kostja. Hageja nõudis kostjalt 29.11.2011 kirjas võlgnevuse tasumist, kuid kostja jättis summad tasumata. Hageja nõuab, et kohus mõistaks kostjalt välja võlgnevuse 29 943,51 eurot ja viivise põhinõudelt (29 905,72 eurolt) võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kostja seisukohad Kostja avaldas 15.01.2013 kohtuistungil, et vaidleb vastu Land Cruiseri ja viiviste osas. Hageja

ei ole pöördunud kindlustusse. Ülejäänud liisinguesemete osas vaidlust ei ole. Kostja on välja toonud veel, et S. P pärandvara suhtes on läbi viidud inventuur ning et kuigi kostja oli S. P abikaasa, siis S. P tegelikult elas koos OV. O. V varjas S. P surma nii hageja kui kostja eest, mistõttu hagejal tekkis õigus arvestada intresse ja viiviseid. Samuti omastas O. V maasturi Toyota Land Cruiser ja muud S. P vara. Kostja viitab VÕS § 104 lg 1 ja § 103 lg 2. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja kohtuotsuse põhjendused Pooled ei vaidle, et hageja ja S. P sõlmisid liisingulepingu XXX (kd I, lk 10-13) koos maksegraafikuga (kd I, lk 14), mille osaks on üldtingimused (kd I, lk 15-20), mille alusel andis hageja liisinguvõtjale üle Mercedes-Benz maasturi (kd I, lk 21). Samuti, et hageja ja S. P sõlmisid kindlustusleppe nr XXX (kd I, lk 22-24) ja liisingulepingu teenuste lisa (kd I, lk 2526). Pooled ei vaidle, et hageja ja S. P sõlmisid liisingulepingu XXX (kd I, lk 48-51) koos maksegraafikuga (kd I, lk 52), mille osaks on üldtingimused (kd I, lk 53-57), mille alusel andis hageja liisinguvõtjale üle maasturi Toyota Land Cruiser (kd I, lk 58). Samuti, et hageja ja S. P sõlmisid kindlustusleppe nr XXX (kd I, lk 59-61) ja liikluskindlustusleppe nr XXX (kd I, lk 62). Pooled ei vaidle, et hageja ja S. P sõlmisid liisingulepingu XXX (kd I, lk 100-101) koos maksegraafikuga (kd I, lk 102), mille osaks on üldtingimused (kd I, lk 103-107), mille alusel andis hageja liisinguvõtjale üle veoauto Volvo (kd I, lk 108). VÕS (võlaõigusseadus) § 361 kohaselt liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Hageja saatis 15.09.2009 kirjaliku teatise kõigi kolme liisingulepingu ülesütlemiseks (kd I, lk 129-130). Vaidlust ei ole, et hageja on liisingulepingud üles öelnud. Hageja on saatnud 13.04.2010 (kd I, lk 131), 15.07.2010 (kd I, lk 132) ja 29.11.2011 (kd I, lk 135) kirjad võlgnevuse tasumise nõudmiseks. Hageja on esitanud väljastusteatise tõendamaks, et kostja on 29.11.2011 kirja kätte saanud (kd I, lk 135). VÕS § 367 lg 1 kohaselt peab liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. VÕS § 367 lg 4 järgi liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Vaidlust ei ole, et liisingulepingust XXX, kindlustusleppest nr XXX ja liisingulepingu teenuste lisast tulenevad kohustused tasuda liisingu osamakseid, intressi ja kindlustusmakseid jättis liisinguvõtja tasumata 1 977,34 euro ulatuses (kd I, lk 27-34). Vaidlust ei ole, et liisingulepingust XXX, kindlustusleppest nr XXX ja liikluskindlustusleppest nr XXX tulenevad kohustused tasuda liisingu osamakseid, intressi ja kaskokindlustusmakseid jättis liisinguvõtja tasumata 3 873,39 euro ulatuses (kd I, lk 63-82). Liikluskindlustuse maksed tasus liisinguvõtja eest hageja (kd I, lk 85-94) kogusummas 408,78 eurot. Vaidlust ei ole, et liisingulepingust XXX tulenevad kohustused tasuda liisingu osamakseid, intressi ja leppetrahvi dokumendi esitamata jätmise eest jättis liisinguvõtja tasumata 2 050,12 euro ulatuses (kd I, lk 109-116). Hageja taastas Mercedes-Benz maasturi valduse 22.10.2009 (kd I, lk 37). 23.10.2009 andis hageja selle edasimüüjale (kd I, lk 38-39), kes suunas liisingueseme samal kuupäeval müüki (kd

I, lk 40-41). Sõiduk müüdi 10.12.2009 hinnaga 10 353,69 eurot ilma käibemaksuta (kd I, lk 42). Hageja taastas veoauto Volvo valduse 28.10.2009 (kd I, lk 119). Sõiduk anti üle edasimüüjale 02.11.2009 (kd I, lk 120) ja müüdi 02.02.2010 hinnaga 8 888,83 eurot koos käibemaksuga (kd I, lk 121). Vaidlust ei ole, et varade realiseerimisest saadu oli võrdne sõidukite turuväärtusega. Samuti, et maasturi Toyota Land Cruiser valdust ei õnnestunud hagejal taastada, mille kohta on hageja esitanud ka tagastusteenuse osutaja memod (kd I, lk 95-96). Piiriületusandmete väljastamisteate (kd I, lk 183) kohaselt puuduvad andmed, et Toyota Land Cruiser oleks riigipiiri ületanud. Tagastusteenuse eest tasus hageja 15,34 eurot (kd I, lk 97-98). Vaidlust ei ole, et põhjendatud oli kulu Mercedes-Benz maasturi tagastamisele, mille eest hageja tasus 246,70 eurot (kd I, lk 43-44) ja sõiduki müügiks ettevalmistamisele ja müügiteenusele, mille eest hageja tasus 465,92 eurot (kd I, lk 45-46). Samuti, et põhjendatud oli kulu veoauto Volvo tagastamisele, mille eest hageja tasus 230,08 eurot (kd I, lk 122-123) ja sõiduki müügiks ettevalmistamisele ja müügiteenusele ning transpordiks vajalikule kütusele, mille eest hageja tasus 387,48 eurot (kd I, lk 124-127). Kostja vaidleb vastu viivisenõuetele. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Pooled ei vaidle, et S. P rikkus kõikidest liisingulepingutest tulenevaid kohustusi. VÕS § 103 lg 1 alusel võlgnik vastutab kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. Kostja ei ole välja toonud ega tõendanud asjaolusid, mille kohaselt oleks S. P poolt kohustuste rikkumine vabandatav. S. P pärija on kostja, hageja on esitanud pärimistunnistuse (kd I, lk 133-134). PärS (pärimisseadus) § 130 lg 1 kohaselt pärandi vastuvõtmisega lähevad pärijale üle kõik pärandaja õigused ja kohustused, välja arvatud need, mis oma olemuselt on lahutamatult seotud pärandaja isikuga või mis seadusest tulenevalt ei saa ühelt isikult teisele üle minna. Vaidlust ei ole, et kostja on pärandi vastu võtnud. Raha maksmise kohustus ei ole lahutamatult seotud pärandaja isikuga. Liisingulepingutest tulenevate kohustuste üleminek ei ole välistatud seadusega. PärS § 130 lg 3 kohaselt on pärija kohustatud täitma kõik pärandaja kohustused. Pärandvara ebapiisavuse korral peab pärija need kohustused täitma oma vara arvel, välja arvatud juhul, kui ta pärast inventuuri tegemist on täitnud kohustused seaduses sätestatud korras, kui on välja kuulutatud pärandvara pankrot või kui pankrotimenetlus on lõppenud pankrotti välja kuulutamata, raugemise tõttu. Kohtule on esitatud S. P pärandvara inventuuri akt (kd I, lk 174-177, sama kd II, lk 11-14). Aktist nähtuvalt on hageja teatanud, et pärandvarasse kuuluvad liisingulepingutest XXX, XXX ja XXX tulenevad nõuded. PärS § 142 lg 1 näeb ette pärandvaraga seotud kohustuste täitmise järjekorra. PärS § 142 lg 1 p 2 kohaselt teises järjekorras rahuldatakse üleskutsemenetluses tähtaegselt esitatud pärandaja võlausaldajate nõuded ja inventuuri käigus väljaselgitatud nõuded. PärS § 142 lg 6 kohaselt kui pärandvarast ei jätku kõigi käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1 ja 2 nimetatud nõuete rahuldamiseks ja pärija ei ole nõus nende rahuldamisega oma vara arvel, on pärandvara hooldaja või pärija kohustatud viivitamata esitama avalduse pärandvara pankroti väljakuulutamiseks. Vaidlust ei ole, et kostja ei ole asunud pärandvara arvel liisingulepingutest tulenevaid kohustusi täitma. Samuti ei ole kostja väitnud, et ta oleks esitanud avalduse pärandvara pankroti väljakuulutamiseks. Seetõttu ei ole kostja vastutus pärandaja kohustuste eest piiratud pärandvara väärtusega.

Kostja viide VÕS § 104 lg 1 ei ole asjakohane, sest liisingulepingutes ei ole kokku lepitud liisinguvõtja süülises vastutuses, samuti ei tulene liisingulepingu puhul süülise vastutuse kohaldamine seadusest. VÕS § 103 lg 1 kohaselt vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. VÕS § 103 lg 2 järgi kohustuse rikkumine on vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu. Vääramatu jõud on asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta lepingu sõlmimise või lepinguvälise kohustuse tekkimise ajal selle asjaoluga arvestaks või seda väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks. Asjaolu, et O. V ei teatanud kostjale S. P surmast, ei ole vääramatu jõud, mis vabandaks kohustuse rikkumist VÕS § 103 lg 2 järgi. PärS § 130 lg 3 kohaselt on pärijal kohustus pärandaja kohustused täita. Pärandvara inventuuri aktist nähtusid S. P liisingulepingutest tulenevad kohustused, kuid kostja neid täitma ei asunud ega esitanud ka pärandvara pankrotiavaldust. Hageja on esitanud kinnistusraamatu väljavõtte tõendamaks, et kostja on pärandvarasse kuulunud kinnistu võõrandanud (kd II, lk 15-16). Seejuures ei ole kostja liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks hagejale käesoleva ajani mitte midagi tasunud. Asjaolu, et O. V omastas maasturi Toyota Land Cruiser ning hageja seda tagasi ei saanud, küll mõjutas kostja kohustuste ulatust, kuid ei takistanud millegagi kostja poolt kohustuste täitmist hagejale. Kostja ja O. V õigussuhe ei puutu hageja ja kostja vahelistesse suhetesse. Seetõttu vastutab kostja kohustuste rikkumise eest VÕS § 103 lg 1 järgi ning hagejal on õigus kasutada kõiki õiguskaitsevahendeid, sh nõuda viivist. Viivisenõuete arvestusele ei ole kostja vastu vaielnud. Lepingult XXX on hageja arvestanud viivist summas 15,85 eurot (viivisarved kd I, lk 35-36 ja nõudearvestus kd I, lk 47), lepingult XXX summas 11,54 eurot (viivisarved kd I, lk 83-84 ja nõudearvestus kd I, lk 99) ning lepingult XXX summas 10,40 eurot (viivisarved kd I, lk 117-118 ja nõudearvestus kd I, lk 128). Kostja heidab hagejale ette, et kuigi hagejal maasturi Toyota Land Cruiser valdust taastada ei õnnestunud, ei pöördunud ta kindlustusse kindlustushüvitise saamiseks, mis vähendanuks tema nõuet kostja vastu. Hageja on esitanud kindlustuse kirja (kd I, lk 189), mille kohaselt ei ole kindlustusjuhtumiks varavastane tegu kui sõiduki, sõiduki võtmete või signalisatsioonipultide valdus anti üle vabatahtlikult. Puuduvad tõendid selle kohta, et O. V , kes oli S. P elukaaslane, oleks saanud maasturi Toyota Land Cruiser valduse S. P tahte vastaselt. Kahjujuhtumist teatamine kindlustusandjale oli liisinglepingu XXX üldtingimuste p 6.5.4. kohaselt liisinguvõtja kohustus, p 6.5.5. kohaselt kohustus liisinguvõtja sellest teatama ka liisinguandjale. Puuduvad tõendid selle kohta, et S. P või kostja oleksid pöördunud kindlustusandja poole vargusest teatamiseks. Seega ei ole kindlustushüvitise saamata jäämine asjaolu, mis tulenenuks liisinguandjast ning võinuks anda alust hüvitisenõude vähendamiseks. Mercedes-Benz maasturi jääkmaksumus oli lepingu ülesütlemise ajal 12 464,95 eurot, osamaksete, intressi ja kindlustusmaksete eest oli tasumata 1 977,34 eurot, tagastamise ja realiseerimise kulude katteks nõuab hageja 593,84 eurot ja viivismaksete võlgnevus on 15,85 eurot. Vara müüdi hinnaga 10 353,69 eurot, mis vastas vara väärtusele selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Seega tuleb liisingulepingu XXX ja VÕS § 367 lg 4 alusel kostjalt hageja kasuks välja mõista 4 698,29 eurot. Maasturi Toyota Land Cruiser jääkmaksumus oli lepingu ülesütlemise ajal 15 807,97 eurot, osamaksete, intressi ja kaskokindlustusmaksete eest oli tasumata 3 873,39 eurot, liikluskindlustusmaksete eest 408,78 eurot, tagastamise kulude katteks nõuab hageja 12,78 eurot ja viivismaksete võlgnevus on 11,54 eurot. Seega tuleb liisingulepingu XXX ja VÕS § 367 lg 4 alusel kostjalt hageja kasuks välja mõista 20 114,46 eurot.

Veoauto Volvo jääkmaksumus oli lepingu ülesütlemise ajal 9 994,93 eurot, osamaksete, intressi ja leppetrahvi eest oli tasumata 2 050,12 eurot, tagastamise ja realiseerimise kulude katteks nõuab hageja 482,67 eurot ja viivismaksete võlgnevus on 10,40 eurot. Vara müüdi hinnaga 7 407,36 eurot, mis vastas vara väärtusele selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Seega tuleb liisingulepingu XXX ja VÕS § 367 lg 4 alusel kostjalt hageja kasuks välja mõista 5 130,76 eurot. TsMS § 367 alusel võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. VÕS § 113 lg 1 teise lause kohaselt viivise määraks loetakse käesoleva seaduse § 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kohus rahuldab hageja nõude mõista välja viivis põhinõudelt (29 905,72 eurolt) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates hagi esitamisest (10.08.2012) kuni põhinõude täitmiseni. Kostja on esitanud politsei- ja piirivalveameti (PPA) vastuse päringule (kd I, lk 151), mille kohaselt on algatatud kriminaalmenetlused kostja avalduste alusel selle kohta, et O. V on väidetavalt omastanud S. P vara. Hageja esitas PPA päringu hagejale (kd I, lk 182) selle kohta, kes on tasunud liisingumakseid pärast S. P surma. Kohus leiab, et nimetatud tõendid ei puutu hageja ja kostja õigussuhtesse ning seetõttu neid ei hinda. Menetluskulude jaotus Kohus jätab menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. /allkirjastatud digitaalselt/ Iris Kangur-Gontšarov Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.