Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Kohustuste üleminekul esmaselt võlausaldajalt uuele võlausaldajale pidi uuele võlausaldajale üle antama ka nõude ja 15.01.2010 võlatunnistuse aluseks olevad dokumendid, sh 01.11.2005 sõlmitud kaupluse ruumide üürileping nr 17 ning üürileandja poolt kostjale I esitatavad arved. 15.01.2010 võlatunnistus on deklaratiivne võlatunnistus, mille eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid millega võlgnik kinnitab olemasolevat kohustust. Deklaratiivne võlatunnistus on sõltuvuses olemasolevast põhikohustusest ega lõpeta või muuda olemasolevat võlasuhet. Deklaratiivsele võlatunnistusele kohaldub põhikohustusest tulenev nõude aegumistähtaeg. Hageja poolt kostjatele allkirjastamiseks esitatud lepingud on tüüptingimustega lepingud ja nende suhtes kasutatavad lepingutingimused olid eelnevalt välja töötatud kavatsusega kasutada neid mitmes tulevikus sõlmitavas lepingus. Poolte vahel ei toimunud lepingutingimuste üle läbirääkimist ja nende tingimuste mõjutamine ei olnud võimalik. Seetõttu peab hageja tõendama, et võlatunnistuse p-des 7, 8 ja 9 sätestatud leppetrahvi, viivise ja kostja II isikliku käendamise tingimus oli eraldi läbi räägitud ja kostjatel oli võimalik selle sisu mõjutada. Kostja II on sõlminud käenduslepingu eksimuse tõttu. Kostja I ei ole saanud esmaselt võlausaldajalt teavet nõude loovutamise kohta. Poolte tahet, luua abstraktne ehk konstitutiivne võlasuhe, peab tõendama hageja. Kostjate väitel on kostja I andnud esmasele võlausaldajale võlgnevuse katteks üle mööbli väärtusega 56 800 krooni. Esimese astme kohtu lahend ja põhjendused Harju Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Pooled vaidlevad, kas hageja ja kostja I vahel sõlmitud võlatunnistus on konstitutiivne või deklaratiivne. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib võlatunnistus olla konstitutiivne VÕS § 30 mõttes, kui sellega soovitakse luua algsest kohustusest sõltumatu võlakohustus kõrvuti algse kohustusega, millele ei saa esitada muid kui võlatunnistusest endast tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-21-06, p 13). Võlatunnistus võib aga olla ka deklaratiivne, kui sellega vaid kinnitatakse võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-21-06, p 15). Mõlema võlatunnistuse tagajärjeks on tõendamiskoormuse muutmine poolte kokkuleppel, s.t võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse. Deklaratiivse võlatunnistuse puhul võib võlgnik kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendada, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-2106, p 15). Konstitutiivse võlatunnistuse puhul peab võlgnik võlast vabanemiseks esitama vastunõude võlatunnistuse tagastamiseks alusetu rikastumise tõttu, kui võlatunnistus on antud kohustuse täitmise tagamiseks ja seda kohustust ei ole, kohustus ei teki või langeb hiljem ära (Riigikohtu otsused nr 3-2-1-21-06, p 13; nr 3-2-1-87-07, p 16; nr 3-2-1-146-11, p 10). Eeltoodust tuleneb, et konstitutiivse võlatunnistuse alusel saab võlgnik esitada vastuväiteid võlale üksnes vastuhagi vormis. 07.11.2012 toimunud kohtuistungil hageja ei soovinud tõendada, et poolte vahel sõlmitud võlatunnistus on konstitutiivne ja nõustus, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega. Tehingud võivad olla heade kommetega vastuolus põhjustel, mida ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi võib pidada ebamoraalseteks ja taunitavateks (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-80-02, p 10). Tehing on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu ning tehingu heade kommete vastasus võib tuleneda kas tehingu eesmärgi heade kommete vastasusest või ühe poole ebamoraalsest käitumisest tehingu tegemise eesmärgil (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-80-05, p 23). Tehingu heade kommete vastasuse hindamisel tuleb arvestada kogumis kõiki olulisi asjaolusid, mh tehingu sisu ja tegemise asjaolusid (Riigikohtu otsused nr 3-2-1-76-01 ja 3-2-1-29-02, p 9).

15.01.2010 sõlmitud eestikeelne võlatunnistus ja tasumiskokkulepe, millega ühtlasi lepiti kokku kostja II käenduskohustuses, on vastuolus heade kommetega, kuna kostja II ei valda sellisel tasemel eesti keelt, et piisavalt aru saada, mida eelnimetatud dokumenti kirjutatud on ja talle ei selgitatud lepingu sisu. Hageja pidi tulenevalt VÕS § 14 lg-st 1 eelnimetatud asjaoluga arvestama. Samuti ei ole hageja lepingu sõlmimisel kostjat II teavitanud vastavalt VÕS § 14 lg-le 2 võlatunnistusele allakirjutamise tagajärgedest, mistõttu on hageja käitumine vastuolus heade kommetega. Kohus on kostjat II küsitledes välja selgitanud, et kostjal II puudus 15.01.2010 dokumenti allkirjastades arusaamine, kes on alla kirjutatava dokumendi teiseks pooleks. Kostja II seletuse kohaselt töötas ta 12 aastat Maardu keskuses, kus asus MA Kinnisvara Invest OÜ, kellelt kostja I ruume rentis. Hiljem ütles keskuse administraator kostjale II, et uueks operaatoriks on esmalt Maardu keskus ning siis Maardu Centrum OÜ, kusjuures inimesed ja kõik muu oli mõlemas firmas samad. Kostja II arvates oli hageja Maardu keskuse uus operaator ning seetõttu on põhjendatud kinnitada võlgnevuse olemasolu Maardu Centrum OÜ ees. Asjaolu, et kostja II ei saanud aru 15.01.2010 dokumendi sisust ja oli eksimuses hageja isikust, kinnitab ka see, et ta on 12.04.2010 andnud kostjale II kuulunud mööbli väärtusega 56 800 krooni üle Maardu keskusele. Mööbli vastuvõtmist on Maardu keskuse esindaja kinnitanud. Eeltoodust tulenevalt on 15.01.2010 sõlmitud võlatunnistus ja käenduskohustus tühised. Seega tuleb hagejal vastavalt TsMS § 230 lg-le 1 tõendada oma nõude alust, suurust ja täitmise tähtaega. 19.06.2012 toimunud kohtuistungil hageja esindaja selgitas, et hageja on ära kaotanud nõude aluseks olevad dokumendid ning nimetatud dokumente ei ole võimalik saada nõude loovutajalt, kuna MA Kinnisvara Invest OÜ on pankrotis ja pankrotihaldurilt ei õnnestunud neid dokumente saada. Seetõttu tuleb hagi jätta rahuldamata. Apellatsioonkaebus Hageja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja menetluskulud jätta solidaarselt kostjate kanda. Juhul kui ringkonnakohtul pole võimalik asja lahendada, saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohtu otsus ei ole seaduslik ja põhjendatud ning ei vasta TsMS § 436 lg-tele 1-4 ja § 442 lg-le 8. Hagi aluseks oleva võlatunnistuse tühisena käsitlemisel heade kommete vastasuse tõttu, tuleb tehingule koguhinnangu andmise teel arvesse võtta tehingu sisu, sõlmimise asjaolusid, poolte ettekujutusi, ajendeid ja eesmärke. Kohus on jätnud analüüsimata hageja poolt esitanud tõendid (15.01.2010 võlatunnistus ja käendusleping) ja käsitlemata, et asjaolu, nagu hageja ei oleks taganud kostjale võimalust tutvuda kõnealuste dokumentidega, on tõendamata. Riigikohus on leidnud asjas nr 3-2-1-191-06, et TsMS § 229 lg 2 järgi on tõendiks poole vande all antud seletus, mistõttu kohus ei saa rajada otsust poole seletusele, mis ei ole vande all antud. Kohus ei ole piisavalt põhjendanud, miks kostjatel ei olnud selgust, kellega ja mis tingimustel 15.01.2010 võlatunnistus ja käendusleping sõlmiti. Samuti pole analüüsitud 12.04.2010 koostatud mööbli saatelehte. Kohus nentis vaid, et see tõend kinnitab kostjate väidet, et nad ei saanud aru 15.01.2010 võlatunnistuse sisust ja olid eksimuses hageja isiku osas. Seega on lisaks põhjendamiskohustusele rikutud ka TsMS § 232 lg-test 1 ja 2 tulenevat analüüsimiskohustust. TsMS § 392 lg 1 p-dest 3 ja 4 tulenevalt on kohus jätnud olukorras, kus poolte nõuded on kohtu jaoks ebaselged, pooled küsitlemata ja pooltele selgitamata, missuguseid asjaolusid nad peavad tõendama. Kohus on jätnud tähelepanuta, et poolte vahel oli 15.01.2010 sõlmitud kaks omavahel seotud lepingut, märkides vastuoluliselt, et pooled pidid teadma tehingu tagajärgedest, kuid eeskätt pidi selline teadmine olema hagejal. Tehingute sõlmimisel oli mõlemal poolel arusaamine nende sisust ning tagajärgedest, kuivõrd mõlemad tegutsesid tehingut sõlmides majandus- ja kutsetegevuses.

Maakohus, jättes pooltevahelise õigussuhte kvalifitseerimata, on ebaõigesti kohaldanud TsÜS § 86 ja VÕS § 14 lg-t 2. Lepinguvabaduse printsiibi alusel on kostjatel olnud võimalus kujundada oma õigussuhteid hagejaga, kontrollida tehingu asjaolusid ja sisu ning aru saada tehingu tagajärgedest. Kahtluse korral dokumendi teksti juriidilise sisu osas on isikul alati võimalus tehingu sõlmimisest keelduda või küsida nõu asjatundjalt. Hooletu suhtumine ettevõtte igapäevases asjaajamises või ükskõiksus tehingute sisu suhtes ei saa olla õigustuseks või tsiviilõiguslikust vastutusest vabanemise aluseks. VÕS § 14 lg 1 kohaselt peab lepingut ettevalmistav isik teisele poolele esitama tõeseid andmeid ning arvestama teise poole huvide ja õigustega. Kinnitust ei ole leidnud, et hageja oleks kuidagi eelnimetatud normi rikkunud. VÕS § 14 lg 2 ei anna eraldiseisvat alust tehingu tühisuse tuvastamiseks. Arusaamatu on, kuidas on hageja jätnud kostjaid teavitamata võlatunnistuse sõlmimise asjaoludest ja tagajärgedest ning arvestamata teise poole õiguste ja huvidega. Võlatunnistuse ning käenduslepingu tekst sisaldas kõiki olulisi asjaolusid, mille osas võis kostjatel olla põhjendatud huvi. Sisuliselt tunnistasid kostjad võlatunnistuse andmisega ja kostja II käenduslepingu sõlmimisega kohustuse olemasolu hageja ees. Asjaolu, et kostja I andis väidetavalt 12.04.2010, s.o neli kuud peale võlatunnistuse sõlmimist, kolmandale isikule (menetluses tuvastamata isik - „Maardu keskus“) üle oma vara (mööbli) täpsustamata võla tagatiseks, ei saa mõjutada hageja ja kostjate vahelisi lepingulisi suhteid või siis kinnitada asjaolu, et kostjad olid eksimuses hageja isiku osas TsÜS § 92 mõttes. Vastus apellatsioonkaebusele Kostjad paluvad jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Tsiviilkolleegium, tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et Harju Maakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu tühistada. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 2 peab ringkonnakohus võimalikuks teha uue otsuse, millega hagi osaliselt rahuldada. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja ja kostja I sõlmisid 15.01.2010 võlatunnistuse ja tasumiskokkuleppe (tl 30, I köide), mille kohaselt tunnistas kostja üüri ja kõrvalkulude nõuet summas 42 047, 15 krooni ja kohustus selle kolmes võrdses osas tasuma (tasumise lõpptähtajaks oli 20.03.2010). Ühtlasi lepiti dokumendis kokku viivise määras (punkt 7) ja leppetrahvi tasumise kohustuses (punkt 8), kui kostja maksegraafikut ei täida. Vaidlust ei ole ka selles, et samal kuupäeval sõlmis hageja ja kostja II käenduslepingu (tl 32, I köide), millega kostja II kohustus tagama kostja I kohustusi summas 47 047, 15 krooni. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et kostja I on võlgnevusest tasunud kokku 34 662, 75 krooni ja tasumata on 7384, 40 krooni ehk 471, 95 eurot. 30.06.2011 vastuses hagile (tl 53-55, I köide) on kostjad tunnistanud hageja nõuet summas 471, 95 eurot, kuid on väitnud, et hageja esitatud kõrvalnõude summa on vastuolus hea usu põhimõttega. Seevastu maakohus, tuginedes kostjate selgitusele, leidis, et nii 15.01.2010 võlatunnistus ja tasumiskokkulepe kui käendusleping on vastuolus heade kommetega ja seetõttu tühised. Ringkonnakohus selle käsitlusega ei nõustu. Eelmärgitud järeldus ei ole kooskõlas poolte poolt kohtu ette toodud nende asjaoludega, mida tuli tehingu hindamisel arvestada. Maakohus luges ebaõigesti tuvastatuks asjaolu, et kuna kostja II ei valda piisaval tasemel eesti keelt, saamaks aru eelnimetatud dokumendi sisust, oleks hageja pidanud VÕS § 14 lg-st 1 tulenevalt seda arvestama ja lepingu sõlmimisel kostjat II teavitama vastavalt VÕS § 14 lg-le 2. Kuna maakohus leidis, et hageja ei teavitanud kostjat võlatunnistusele allakirjutamise tagajärgedest, hindas kohus hageja käitumist heade kommete vastaseks. Neid tõendeid, mille põhjal oleks kohtul olnud alust sellist järeldust teha, ei ole kostjad esitanud.

Kolleegium nõustub apellandiga, et kostjate paljasõnalisi ja vasturääkivaid seletusi ei olnud alust tõendina käsitleda (tegemist ei olnud vande all antud seletusega). Kohtule esitatud tõendite põhjal ei olnud võimalik järeldada, et kostjatel puudus tehingute sõlmimisel arusaamine nende sisust ja tagajärgedest. Pealgi nähtub asja materjalist, et võlatunnistusega võetud rahaline kohustus on enamuses täidetud, samuti asjaolu, et kostjad tunnistasid hagile esitatud vastuses põhivõlgnevust summas 471, 95 eurot. Tehingu heade kommete vastasuse hindamisel tuleb arvestada kogumis kõiki olulisi asjaolusid, mh tehingu sisu ja tegemise asjaolusid. Maakohus ei põhjendanud, miks ta ei arvesta, et kostja I puhul oli tegemist majandustegevuses pikaajaliselt tegutsenud äriühinguga ning kostja II puhul äriühingu juhtorgani kauaaegse liikmega. Ka kostjate tegevusest 15.01.2010 dokumendiga võetud kohustuse täitmisel, samuti hagi osalisel tunnistamisel, ei ole kuidagi võimalik järeldada, et kostjad ei saanud aru, millise kohustuse kumbki neist endale võttis. Kostjate väide, et pärast võlatunnistuse sõlmimist on nad tuvastamata isikule andnud 12.04.2010 üle võla katteks vara, ei tõenda, et käesoleva vaidluse esemeks olevat tunnustatud võlga neil ei ole (pealegi kummutab see väide juba iseenesest maakohtu järelduse, et kostjad ei saanud aru võlatunnistuse sisust ja olemusest). Ka oleks see asjaolu ilmses vastuolus kostjate endi hilisema tegevusega võlgnevuse jätkuval osalisel kustutamisel (1000 eurot tasuti veebruaris-märtsis 2011). Kuna kostjad ei vaielnud võlgnevusele sisuliselt vastu, ei pidanud hageja tõendama võlatunnistuse aluseks olevaid asjaolusid (ega esitama tõendeid võlgnevuse aluseks oleva üürisuhte jne kohta). Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni (VÕS § 113 lg 1). VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause kohaselt on hagejal õigus nõuda kostjatelt võlgnevuse tasumisega viivitamise eest viivist, mis 15.01.2010 võlatunnistuse ja tasumiskokkuleppe punkti 7 kohaselt on 0,5% päevas. Kokkuleppeline viivisemäär ei saa iseenesest olla vastuolus heade kommetega, sest viivise eesmärgiks on kohustada võlgnikku täitma tähtaegselt lepingust tulenevat kohustust. Seega on viivis oma olemuselt korratu võlgniku suhtes kohaldatav abinõu, mille vältimine on võlgniku enda teha. Hageja esitas 05.01.2011 kohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse kostjatelt võlgnevuse väljamõistmiseks. Toimikust nähtuvalt on kostja I tasunud 42 047, 15 kroonisest võlgnevusest tähtajaks - 20.03.2010 (s.o 3. osa tasumise tähtajaks) vaid esimese osamakse 14 016, 15 krooni. Lisaks sellele tasus kostja I veel 500 krooni 03.05.2010, s.o kokku 19 016, 15 krooni. Seega oli maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamise ajal kostjate võlgnevuseks 23 031 krooni ehk 1471, 95 eurot. Võlgniku vastuväite tõttu anti asi üle menetlemiseks hagimenetluses (15.02.2011 vastuväites ei vaielnud kostjad vastu võlgnevuse suurusele, vaid väitsid, et tasumiskokkuleppes märgitud võla katteks on antud üle mööblit). Samas, 22.02.2011 ja 02.03.2011 tasus kostja I hagejale veel 1000 eurot (kummalgi korral 500 eurot). Eeltoodust nähtuvalt oli kostja I kohtumenetluse alguseks võlgnevuse 1471, 95 euro tasumisega viivituses ligi 10 kuud. Asjaolu, et hagi esitamise ajaks oli sellest 1000 eurot tasutud, ei kinnita kostjate väidet, nagu nõuaks hageja viivist põhivõlast enam. Hageja on viivise nõuet piiranud 1400 euroga, mis kuulub ka rahuldamisele (kokkuleppelisest viivisemäärast tulenevalt moodustas viivis juba 200 päeva eest 100% võlgnevusest). Antud juhul ei nõua hageja põhivõlast suuremat viivist, kuid nõuab täiendavalt võlatunnistuse ja tasumiskokkuleppe punkti 8 alusel leppetrahvi 319, 56 eurot. Kuna maksete tasumisega viivitamise eest mõistab kohus välja viivise, mille suurus oli ligilähedane 05.01.2011 seisuga olnud võlgnevusele, siis ei pea kohus põhjendatuks mõista sama rikkumise (maksegraafiku mittetäitmise) eest välja leppetrahvi. Selle nõude jätab kohus rahuldamata. 15.01.2010 käenduslepinguga kohustus kostja II tagama kostja I kohustusi summas 47 047, 15 krooni. Sellest tulenevalt mõistab ringkonnakohus võlgnevuse kostjatelt välja solidaarselt.

Menetluskulude jaotus Kuna ringkonnakohus rahuldab hageja apellatsioonkaebuse osaliselt, tühistab esimese astme kohtu otsuse ja rahuldab hagi 85% ulatuses, jaotab ta vastavalt ka menetlusosaliste kahes kohtuastmes kantud menetluskulud (TsMS § 163 lg 1).

Ü. Jänes

M. Klaar

U. Loonurm

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.