Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus Swedbank AS-i kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Swedbank AS (hageja) esitas 2. juulil 2012 kohtule hagiavalduse (tl 3-6) Andres Paju (kostja 1) ja Tarmo Sepp (kostja 2) vastu laenulepingust tuleneva võla ja viivise väljamõistmiseks solidaarselt. Hagiavalduse kohaselt viis Swedbank AS 7. aprillil 2010 läbi avaliku suulise enampakkumise, mille esemeks olid 24. oktoobri 2007 varaliste õiguste pandilepingu kohaselt AS-i Reval Credit poolt hageja kasuks panditud nõudeõigused kogumina. 24. oktoobri 2007. a varaliste õiguste pandilepingu kohaselt tagas hageja kasuks seatud pant AS-i Reval Credit võlakirjadest tulenevaid kohustusi. Vastavalt enampakkumise tingimustele tunnistas enampakkumise läbiviija enampakkumise võitjaks hageja, kes osales enampakkumisel pandipidajana. Alates enampakkumisel müüdud nõuete omandamisest 7. aprillil 2010 on hageja 24. oktoobri 2007 varaliste õiguste pandilepingu kohaselt pandi esemeks olnud nõuete võlausaldajaks. Seega omandas Swedbank AS 7. aprillil 2010 läbi viidud pandieseme avalikul enampakkumisel kõik AS-i Reval Credit poolt panditud nõuded, sealhulgas laenulepingust nr 06109852 tuleneva nõude.
27.oktoobril 2006 sõlmisid Reval Credit AS ja kostja 1 laenulepingu nr 06109852, mille alusel andis laenuandja kostjale 1 laenu 86 280,73 eurot (1 350 000 krooni). Laenu tagastamise lõpptähtpäevaks oli 10. oktoober 2007. 14. märtsil 2007 sõlmisid laenuandja ja kostja 1 laenulepingu nr 06109852 lisa nr 1, mille alusel sai kostja 1 täiendavat laenu 1828,27 eurot (28 606,25 krooni). Laenulepingu lisaga 1 allkirjastati uus maksegraafik, kuna laenusumma suurenes ning intressimäär muutus. Lepingu punkti 10.1 kohaselt on kostja 1 kohustatud maksma viivist juhul, kui laenusaaja viivitab mistahes rahaliste maksete tasumisega ja seda 1% päevas tähtaegselt tasumata summalt iga tasumisega viivitatud päeva eest.
27.oktoobril 2006 tegi kostja 2 taotluse käenduslepingu sõlmimise kohta, mille alusel sõlmisid laenuandja ja kostja 2 käenduslepingu nr 06109853, millega kostja 2 kohustus tagama kostjaga 1 sõlmitud laenulepingust nr 06109852 tulenevate kohustuste nõuetekohase täitmise. Käendaja vastutuse rahaliseks maksimumsummaks lepiti kokku 129 421,09 eurot (2 025 000 krooni). Hoolimata laenulepinguga võetud kohustusest tasuda õigeaegselt laenu osamakseid ja intressi, rikkus kostja 1 nimetatud kohustusi. 23. augustil 2011 teavitas hageja kostjaid, et laenuandja on lepingud võlgnevuse tõttu üles öelnud ning andis täiendava tähtaja kogunenud võlasumma tasumiseks. Leping öeldi laenusaaja poolt üles 1. jaanuaril 2011, mille tulemusena muutus kogu laenusumma sissenõutavaks ning peatus intressiarvestus. Lepingu ülesütlemise seisuga oli kostja 1 laenulepingujärgne põhisumma võlgnevus 94 932,94 eurot. 4. novembril 2011. a otsustas hageja kanda kahjumisse laenu põhisumma 69 372,94 euro ulatuses, mille tulemusena on põhisumma võlgnevus hagi esitamise seisuga 25 560,00 eurot (94 932,94 69 372,94). Põhisumma võlgnevusele lisandub lepingu ülesütlemiseni tasumisele kuulunud intress summas 3742,24 eurot ning kuni 4. novembrini 2011 kogunenud viivis summas 11 627,62 eurot. Hageja palus kohtul kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista laenulepingust tulenev võlg ja sissenõutavaks muutunud viivis kokku summas 40 929,86 eurot ja lisaks viivis protsendina põhinõudelt VÕS § 113 lg-s 1 ettenähtud määras alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni.
2.Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta hagi rahuldamata (tl 34-36 ja 39-41). Kostjad olid seisukohal, et hageja nõue on aegunud ja taotlesid aegumise kohaldamist. Laenusumma tagastamise viimane päev oli 10. oktoober 2007, mis oli ka laenulepingu lõppemise päev. Kuna tegemist oli korduvate kohustustega, mille kõigi täitmise tähtaeg oli neljal kuupäeval 2007. aastal, siis algas aegumistähtaeg kõikidele graafikujärgsetele maksetele TsÜS § 154 alusel 1. jaanuaril 2008 kell 00:00 ning lõppes 31. detsembril 2010 kell 24:00. Kostjad olid seisukohal, et väär on hageja väide, et leping öeldi laenusaaja poolt üles
1.jaanuaril 2011. Laenusaaja ei ole lepingut üles öelnud. Laenuleping lõppes tähtaja saabumisega 10. oktoobril 2007. Kostjate väitel ei ole hageja mitte kunagi ühtegi kirja ega teadet seonduvalt hagiavalduse asjaoludega saatnud. Kostjad leidsid, et seoses sellega, et nõue kostja 1 vastu on aegunud, on aegunud ka nõue kostja 2 ehk käendaja vastu.
3.Hageja nõustus menetluse käigus maakohtus kostjate seisukohaga, et laenuleping lõppes
10.oktoobril 2007 tähtaja saabumisega, kuid nõue ei ole aegunud. Laenulepingu üldtingimuste punktis 12.11 on kokku lepitud, et lepingust tulenevate võimalike nõuete aegumistähtaeg on viis aastat. Pooltel oli TsÜS § 145 lg 2 alusel õigus leppida kokku pikemas aegumistähtajas. Kui leping lõppes tähtaja saabumisega 10. oktoobril 2007, siis oli hagejal õigus esitada hagi kuni 10. oktoobrini 2012, hageja esitas hagi 2. juulil 2012, seega tähtaegselt.
4.Kostja 1 8. oktoobri 2012 kirjaliku vastuse (tl 61-63) kohaselt ei ole hageja poolt lisatud laenulepingu üldtingimused laenulepingu lisaks. Reval Credit AS ei ole laenulepingus üldtingimustele viidanud. Kostjale 1 ei meenunud, et ta oleks üldtingimustele allkirja andnud. Kostja 1 leidis ka, et isegi, kui hageja poolt esitatud üldtingimused oleksid laenulepingu osa, ei laieneks selles kokkulepitud tingimused hagejale, sest hageja ei ole lepingu pool. Kui kohus leiab, et üldtingimused on sõlmitud koos laenulepinguga ja koos nõudega läksid hagejale üle ka muud lepingutingimused, sealhulgas hagi aegumistähtaja pikendamine, siis palus kostja 1 lugeda üldtingimuste punkt 12.11 VÕS § 42 lg 1 alusel tühiseks, kuna see kahjustaks kostjat 1 ebamõistlikult.
5.Kostja 2 23. oktoobri 2012 kirjaliku vastuse (tl 75-76) kohaselt ei olnud kostja 2 teadlik laenulepingu juurde kuuluvast lisast või nn üldtingimustest. Samuti ei nähtu üldtingimustest, millal ja kelle vahel see on sõlmitud. Kostjaga 2 sõlmitud käenduslepingul puudub igasugune viide üldtingimustele või muudele lisadele. Kostja 1 ei oleks sõlminud lepingut, millega pikendatakse hagi aegumise tähtaega seaduses ettenähtud kolmelt aastalt viiele aastale, kuna see kahjustaks kostjat 1 ebamõistlikult.
6.Hageja esitas 2. novembril 2012 kohtule taotluse käekirjaekspertiisi määramiseks. Kohus jättis 7. novembri 2012 määrusega hageja taotluse ekspertiisi määramiseks rahuldamata. Kohtu hinnangul ei olnud ekspertiisi taotlemine põhjendatud menetluslikult ega sisuliselt. Hageja esitas 9. novembril 2012 vastuväite kohtu tegevusele, taotledes käekirjaekspertiisi määramist. Kohus jättis hageja vastuväite 28. novembri 2012 määrusega rahuldamata ja keeldus käekirjaekspertiisi määramisest.
MAAKOHTU LAHEND
7.Tartu Maakohus jättis 6. detsembri 2012. a otsusega hagi rahuldamata nõude aegumise tõttu. Kohus jättis menetluskulud Swedbank AS-i kanda. Tulenevalt laenuandja ja kostja 1 vahel sõlmitud laenulepingust ja selle lisast kohustus kostja 1 tasuma laenumakseid perioodiliselt osamaksetena vastavalt kokkulepitud maksgraafikule. Seega on hageja nõude puhul tegemist korduvate kohustuste täitmisele suunatud nõudega. TsÜS § 154 sätestab, et korduvate kohustuste aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hageja nõue muutus sissenõutavaks alates laenulepingu lõppemisest 10. oktoobril 2007. Pooled vaidlevad aegumistähtaja pikkuse üle. Kohus nõustus kostjate vastuväidetega, et hageja nõude aegumisele ei saa kohaldada kohtule esitatud üldtingimustes kokkulepitud aegumistähtaega. TsÜS § 145 lg 2 kohaselt võib poolte kokkuleppel aegumistähtaega, mis on lühem kui kümme aastat, pikendada kuni kümne aastani. Hageja, kes soovib, et aegumisele kohaldataks poolte kokkuleppel pikendatud aegumistähtaega, peab tõendama, et poolte vahel selline kokkulepe sõlmiti ning et selline kokkulepe on kehtiv. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Antud juhul ei ole hageja tõendanud, et üldtingimused (tl 13-17) on kostja 1 ja Reval Credit AS-i vahel 27. oktoobril 2006 sõlmitud laenulepingu nr 06109852 (tl 12) osaks. VÕS § 37 lg 1 näeb ette, et tüüptingimused on lepingu osaks, kui tingimuse kasutaja enne lepingu sõlmimist või sõlmimise ajal neile kui lepinguosale selgelt viitas ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada. Tüüptingimused on lepingu osaks ka siis, kui lepingu sõlmimise viisist tulenevalt võis nende olemasolu eeldada ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada. Hageja ei ole tõendanud, et laenuandja enne laenulepingu sõlmimist või sõlmimise ajal üldtingimustele kui lepinguosale selgelt viitas ja kostjal 1 laenusaajana oli võimalus nende sisust teada saada (VÕS § 37 lg 1 lause 1). Hageja nõude aluseks oleval põhilepingul (tl 12) puudub viide üldtingimuste kohta, samas on aga olemas märge lepingu lisa kohta. Üldtingimustel (tl 13-17) puudub samuti märge põhilepingu kohta, samuti puuduvad igasugused andmed lepingupoolte ja tüüptingimuste sõlmimise aja kohta. Üldtingimustel on
vaid laenuandja ja laenusaaja allkirjad. Kostja 1 on möönnud, et üldtingimustel olev laenusaaja allkiri sarnaneb tema allkirjale ja võib olla tema kirjutatud. Kohtu hinnangul on kostja 1 sellega õigeks võtnud, et üldtingimustel on tema allkiri. Kostja 1 väitel ta ei mäleta, et oleks üldtingimused allkirjastanud vaidlusaluse laenulepingu sõlmimisel või et laenuandja oleks teda lepingu sõlmimisel üldtingimustest teavitanud. Kostja 1 väitel tegeles ta ettevõtlusega ja sõlmis sama laenuandja Reval Credit AS-iga mitmeid laenulepinguid. Seega võisid üldtingimused olla mõne teise laenulepingu osaks. Asjaolu, et üldtingimused on allkirjastanud laenusaajana kostja 1, ei tõenda kohtu hinnangul iseenesest, et üldtingimused on just konkreetse nõude aluseks oleva laenulepingu osa. Samuti ei ole tõendatud, et tüüptingimusi võis lepingu osana eeldada (VÕS § 37 lg 1 2. lause). Hageja esitas tõendina Reval Credit AS-i ja kostja 1 vahel sõlmitud viis laenulepingut, millele on lisatud kõigile ühesugused üldtingimused, mille punktis 12.11 sisaldub kokkulepe lepingust tulenevate nõuete aegumistähtaja pikendamise kohta viie aastani. Üldtingimustel puudub viide põhilepingule. Kõik hageja esitatud viis laenulepingut on sõlmitud suhteliselt lühikeste ajavahemike tagant: 30.10.2006. a, 31.10.2006. a, 09.01.2007. a, 14.03.2007. a, 31.05.2007. a. Samas on kostja esitanud tõendina kohtule sama laenuandja ja kostja 1 poolt allkirjastatud üldtingimused (tl.104-109), milles ei sisaldu kokkulepet lepingust tulenevate nõuete aegumistähtaja pikendamise kohta ja puudub viide põhilepingule, mille juurde üldtingimused võivad kuuluda. Seega ei saa järeldada, et Reval Credit AS-i ja kostja 1 vahel oli kokkulepe selle kohta, et kõigile laenulepingutele kehtivad samad tüüptingimused. Eeltoodu alusel leidis kohus, et hageja esitatud üldtingimused ei ole tema nõude aluseks oleva laenulepingu osaks. Isegi, kui oleks tõendatud, et üldtingimused on laenulepingu osa, ei oleks üldtingimuste punktis 12.11. sisalduv tingimus nõuete aegumistähtaja pikendamise kohta kehtiv. Üldtingimuste punktis 12.11 sisalduva tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduses ettenähtud olulisest põhimõttest. TsÜS § 145 lg 1 ja 2 alusel on aegumistähtaja lühendamiseks või pikendamiseks vajalik poolte kokkulepe. Aegumistähtaja muutmine ei ole võimalik ühepoolse tehinguga. Aegumistähtaja pikendamise tingimus peab olema poolte vahel läbi räägitud ja see asjaolu peab olema hageja poolt tõendatud. Kuna ei ole tõendatud, et pooled rääkisid läbi ja leppisid kokku aegumistähtaja pikendamises, siis on sellekohane tüüptingimus VÕS § 42 lg 1 alusel tühine, kuna see kahjustaks kostjat 1 ebamõistlikult. Tingimus, mis seadusest tulenevalt kuulub poolte vahel eraldi kokku leppimisele, ei saa olla liigitatud tüüptingimuste hulka. Tüüptingimuseks võiks lugeda tingimust, mis on seadusekohane, aga mitte seaduses sätestatut muutev. Neil asjaoludel ja VÕS § 35 lg 1, § 37 lg 1, lg 3 alusel ei saa üldtingimuste p.12.11 sisalduvat lugeda Reval Credit AS ja kostjate vahel 27. oktoobril 2006 sõlmitud lepingu osaks. Kuna aegumistähtaja pikendamise tüüptingimus ei ole kehtiv, siis tuleb hageja laenulepingust tulenevate nõuete aegumisele kohaldada seadusest tulenevat kolmeaastast aegumistähtaega. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et laenulepingust tulenevad nõuded muutusid sissenõutavaks 10. oktoobril 2007. Seega algas laenulepingust tulenevate nõuete aegumistähtaeg TsÜS § 154 alusel 1. jaanuaril 2008 kell 00:00 ja lõppes TsÜS § 146 lg 1 alusel 31. detsembril 2010 kell 24:00. Hageja esitas kohtule hagi 2. juulil 2012 ehk pärast nõude aegumistähtaja möödumist. Seetõttu on hageja nõue aegunud ja kostjal 1 on TsÜS § 142 lg 1 alusel õigus nõuete täitmisest keelduda. Nõuded käendaja vastu hakkavad aeguma samal ajal kui samad nõuded põhivõlgniku vastu (Riigikohtu tsiviilkolleegium otsused nr 3-2-1-33-09 p 10 ja nr 3-2-1-12-10 p 11). Seega on hageja nõue ka kostja 2 kui solidaarvõlgnikust käendaja vastu aegunud.
Kohus jättis menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
8.Swedbank AS esitas 10. jaanuaril 2013. a apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada. Apellant palub menetluskulud jätta vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt: 1) leiab kohus põhjendamatult, et apellant ei ole tõendanud, et üldtingimused on laenusaaja ja vastustaja 1 vahel 27. oktoobril 2006 sõlmitud laenulepingu 06109852 osaks. Apellant on esitanud menetluses piisavalt tõendeid, mille nõuetekohasel analüüsimisel oleks kohus pidanud jõudma järeldusele, et üldtingimuste näol on tegemist vaidlusaluse lepingu lahutamatu osaga. Laenulepingu 06109852 põhitingimused, üldtingimused ja maksegraafik on allkirjastatud vastustaja 1 ning Reval Credit AS-i esindaja Sigrid Halli poolt. Kõik allkirjad dokumentidel on kirjutatud samade isikute poolt ning kummagi allkirjastaja poolt sama kirjutusvahendit kasutades. Allkirja suurus on kõigil 27. oktoobril 2006 allkirjastatud lehtedel ühetaoline. Seetõttu ei saa olla kahtlust, et tegemist oli samaaegselt allkirjastatud kompleksse lepinguga, mille lahutamatuks lisaks olid ka allkirjastatud üldtingimused. Selleks, et oma väiteid veenvamalt kinnitada, esitas apellant kohtule ka lepingu originaali (põhitingimused, üldtingimused, maksegraafik ja lepingu lisa), millise asjaolu on kohus jätnud üldse tähelepanuta. Apellant leiab käesoleva ajani, et kohus oleks pidanud võimaldama apellandil oma väiteid tõendada ekspertiisi kaudu; 2) ei olnud Reval Credit AS-i poolt sõlmitud lepingute põhitingimustel viiteid üldtingimustele ning seda on tuvastanud ka kohus (otsuse lk 7, alt kolmas lõik). Oma väidete tõendamiseks on apellant esitanud kohtule täiendavalt veel nelja laenulepingu originaali, mille osapoolteks olid Reval Credit AS ja vastustaja 1. Kõikide kohtule esitatud lepingu originaalide juures olid samasugused laenuandja ja laenusaaja poolt allkirjastatud üldtingimused. Apellant juhib seejuures tähelepanu asjaolule, et Reval Credit AS-i esindaja oli erinevate lepingute allkirjastamisel erinev, mistõttu ei saa väita, et hagiavaldusele lisatud üldtingimused võisid olla mingi teise lepingu lahutamatuks osaks; 3) jätab maakohus põhjendamata, miks ei saa lepinguid seostada üksnes allkirjade kaudu. Võrreldes teiste apellandi poolt esitatud Reval Credit AS-i ja Andres Paju vahel sõlmitud lepingute originaalidega, oleks kohus pidanud analüüsima ja andma hinnangu, miks vaidlusalune leping koosnes kohtu arvates vaid põhitingimustest ja maksegraafikust, kui kõigil teistel sarnastel lepingutel olid vaidlusalusega samasugused allkirjastatud üldtingimused; 4) asub apellant seisukohale, et kui vastustaja 1 vastuväite kohaselt võisid apellandi esitatud üldtingimused olla mõne teise lepingu osaks, siis oleks vastustaja 1 pidanud oma väiteid tõendama kooskõlas TsMS § 230 lg-ga 1; 5) arusaamatud on kohtu väited, et apellant ei ole tõendanud, et vastustajal 1 oli võimalus üldtingimuste sisust teada saada. Vastustaja 1 on lepingu allkirjastanud ja seda on tuvastanud ka kohus. Kui isik kirjutab lepingule alla, siis on ta teadlik, millise sisuga dokumendile ta allkirja annab;
6) luges apellant esmakordselt kohtuotsusest, et vastustaja 1 on esitanud tõendina kohtule laenuandja ja vastustaja 1 allkirjastatud üldtingimused, milles ei sisaldu kokkulepet nõuete aegumistähtaja pikendamise kohta (kohtuotsuse lk 7, alt kolmas lõik). Arvestades, et vastustajad ei ole kohtumenetluse vältel rohkem tõendeid esitanud, siis on tegemist ainsa vastustajate poolt esitatud tõendiga, mida apellandil polnud võimalust uurida ega selle osas arvamust avaldada, kuna apellandile edastati nimetatud tõend alles 9. jaanuaril 2013 e-kirja vahendusel (lisa 1). Seega ei saanud kohus otsust tehes tugineda nimetatud tõendile; 7) ei kaldu nõude aegumistähtaja pikendamise kokkulepe kõrvale seaduse olulisest põhimõttest, kuna TsÜS § 145 lg 2 annab sõnaselge võimaluse aegumistähtaja pikendamiseks poolte kokkuleppel. Apellant on seisukohal, et käesoleval juhul ei ole toimunud vastustaja 1 ebamõistlikku kahjustamist. Nõude aegumistähtaja pikendamise kokkulepe kehtib mõlema lepingu osapoole suhtes, mistõttu ei saa asuda seisukohale, et kõnealune kokkulepe kahjustas ebamõistlikult vaid laenusaajat. Seadusega ega asjas kogutud tõenditega ei ole kooskõlas kohtu seisukoht, mille kohaselt ei ole aegumistähtaja muutmine võimalik ühepoolse tehinguga (kohtuotsuse lk 8, esimene lõik). Lepingud on käsitletavad mitmepoolsete tehingutena ning apellant on tõendanud, et üldtingimused on allkirjastatud nii laenuandja kui laenusaaja ehk vastustaja 1 poolt. Järelikult olid mõlemad osapooled avaldanud oma tahte sõlmida leping antud tingimustel; 8) apellant palub rahuldada taotluse käekirjaekspertiisi määramiseks. Ekspertiisi taotlus on põhjendatud, kuna hagi jäi rahuldamata just seetõttu, et kohus leidis ilma eksperti kaasamata, et lepingu nr 06109852 põhitingimuste ja üldtingimuste seost ei ole võimalik tuvastada, kuna puuduvad vajalikud viited. Apellandi soov on eksperdi kaasabil tõendada, et ka ilma viideteta saab vaidlusaluse lepingu põhi- ja üldtingimusi seostada, kuna üldtingimustel ja põhitingimustel on samade isikute allkirjad. Sama kirjutusvahendi kasutamise, sama kirjastiili ja muude üksikasjade osas suudab arvamust avaldada vaid ekspert. Apellant on esitanud õigeaegse vastuväite kohtutegevusele kooskõlas TsMS §-ga 333; 9) kuivõrd apellandi nõue ei ole aegunud, tuleb hagi rahuldada.
9.Andres Paju vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja 1 palub menetluskulud jätta apellandi kanda. Vastuväidete kohaselt: 1) ei ole maakohus rikkunud menetlusnorme ega kohaldanud vääralt materiaalõiguse normi; 2) ei nõustu vastustaja 1 apellandiga selles, et lepingupooled pikendasid aegumistähtaega viis aastat. Maakohus leidis õigesti, et hageja ei ole tõendanud, et laenuandja on enne laenulepingu sõlmimist või sõlmimise ajal apellandi poolt kohtule esitatud üldtingimustele kui lepinguosale selgelt viidanud. Apellandi poolt kohtule esitatud dokumendilt pealkirjaga üldtingimused, ei nähtu, millal ja kelle vahel need on sõlmitud. Nimetatud dokumendist ei nähtu, et need tingimused oleksid laenulepingu 06109852 osaks või lisaks. Asjaolu, et üldtingimustel olev allkiri sarnaneb vastustaja 1 allkirjaga, ei tee apellandi poolt kohtule esitatud üldtingimustest automaatselt laenulepingu nr 06109852 lisa; 3) ei oma õiguslikku tähendust asjaolu, kas Reval Credit AS esindajana on kõikidele vaidlusalustele dokumentidele alla kirjutanud Sigrid Hall või keegi kolmas. Lepinguid ei saa seostada üheks lepinguks üksnes selle kaudu, et üks ja sama isik on dokumentidele alla
kirjutanud. Samuti ei oma õiguslikku tähendust asjaolu, kas allkirjad lehtedele on antud sama kirjutusvahendit kasutades või erinevat kirjutusvahendit kasutades; 4) vastustaja 1 poolt kohtule esitatud üldtingimustes ei ole tingimust, et hagi aegumise tähtaega pikendatakse viie aastani. Seega oli võimalik, et Reval Credit AS-i poolt sõlmiti ka selliste üldtingimustega lepinguid, millistes ei olnud pikendatud hagi aegumise tähtaega. Nimetatud tõend oli ja on e-toimikus olemas ja apellandil oleks igal ajal olnud võimalus kõikide e-toimikus olevate asja materjalidega tutvuda. Kuna apellandi poolt esitatud üldtingimused ei vasta lepingule esitatavatele elementaarsetele vorminõuetele, siis ei ole võimalik ekspertiisi kaudu tuvastada, kas apellandi poolt kohtule esitatud üldtingimused on kohtule esitatud laenulepingu üldtingimused või mitte; 5) on maakohus õigesti leidnud, et üldtingimuste punktis 12.11 sisalduva tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduses ettenähtud olulisest põhimõttest. Kuna apellant ei ole tõendanud, et pooled rääkisid läbi aegumistähtaja pikendamises, siis on sellekohane väidetav tüüptingimus VÕS § 42 lg 1 alusel tühine, kuna see kahjustaks vastustajat 1 ebamõistlikult. Vastustajal 1 oli õigustatud ootus, et laenulepingust tulenevad nõuded aeguvad seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Maakohus leidis õigesti, et seaduses ettenähtud aegumistähtaja pikendamine on pigem eritingimus. Ka vaidlusaluse lepingu p 1.16 nägi ette eritingimuse võimaluse; 6) leiab vastustaja 1, et isegi juhul, kui vastustaja ja Reval Credit AS vahel oleks sõlmitud koos laenulepinguga nr 06109852 apellandi poolt kohtule esitatud üldtingimused (millele vastustaja 1 vastu vaidleb) ja tingimus aegumise pikenemise kohta oleks kehtiv (millele vastustaja 1 vastu vaidleb), siis üldtingimuste punkt 12.11 ei laieneks apellandile, sest apellant ei ole lepingu pooleks ja lepingust tulenevad õigused (v.a. need, mis on sätestatud VÕS §-des 167 lg 1 ja 3, §176 lg 4) ei ole apellandile üle läinud, kuna Reval Credit AS ei andnud apellandile üle mitte lepingut VÕS § 179 kohaselt, vaid nõude; 7) palub vastustaja 1 jätta taotluse ekspertiisi määramiseks rahuldamata. Apellant esitas taotluse määrata ekspertiis maakohtus hilinenult. Lisaks sellele ei ole taotlus põhjendatud ka sisuliselt. Siinkohal selgitab vastustaja 1, et käesoleval ajal Eesti Vabariigis ei ole veel võimalik eksperdil vastata küsimusele, mis ajal on dokument alla kirjutatud. Isegi kui ekspertiisi käigus tuvastataks, et kõikidele lehtedele on alla kirjutanud vastustaja 1, ei tõendaks see asjaolu, et üldtingimused on konkreetse laenulepingu osa ning et need on ka kehtivad. Asja materjalide juures oleva laenulepingu näol on tegemist üheleheküljelise laenulepinguga. Väär ja kohut eksitav on nimetada laenulepingut, millel puudub igasugune viide sellele, et leping jätkub, lepingu esimeseks leheküljeks.
10.Tarmo Sepp vastust apellatsioonkaebusele ei esitanud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon, millega maakohus jättis hagi aegumise tõttu rahuldamata, tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Üksi apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust maakohtu otsuse resolutsiooni muutmiseks. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p –ga 21 muudab ringkonnakohus osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi.
12.Maakohus jättis hagi rahuldamata seetõttu, et hageja nõue on aegunud. Hageja/apellant on menetluses asunud seisukohale, et kostja 1 ja Reval Credit AS on laenulepingu nr 06109852 osaks olevate üldtingimuste punktis 12.11 kokku leppinud lepingust tulenevate võimalike nõuete aegumistähtajaks viis aastat ja see kokkulepe on kostjate vastu nõudeõiguse omandamisel üle läinud ka hagejale. Maakohus leidis, et hageja ei ole tõendanud, et üldtingimused tüüptingimustena on saanud laenulepingu nr 06109852 osaks, et laenuandja enne laenulepingu sõlmimist või sõlmimise ajal üldtingimustele kui lepingu osale selgelt viitas ja kostjal 1 oli laenusaajana võimalus nende sisust teada saada. Maakohus leidis, et isegi kui oleks tõendatud, et üldtingimused on laenulepingu osa, oleks üldtingimuste punkt 12.11, millega on seadusega ettenähtud aegumistähtaega pikendatud, VÕS § 42 lg 1 alusel tühine, kuna kahjustaks kostjat 1 ebamõistlikult. Sellise sisuga tingimus peab olema poolte vahel eraldi läbi räägitud.
13.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hagi tuleb jätta rahuldamata seetõttu, et hageja nõue on aegunud. Pooltel ei ole vaidlust, et laenulepingu nr 06109852 täitmise lõpptähtaeg saabus 10. oktoobril 2007. Laenu tuli vastavalt kokkuleppele tagastada osade kaupa, mistõttu oli tegemist korduvate kohustuste täitmisega ja TsÜS § 154 alusel algas nõude aegumistähtaeg 1. jaanuaril 2008. Asjas kohaldub TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg. TsÜS 145 lg 2 kohaselt võivad pooled kokku leppida seaduses sätestatust pikemas aegumistähtajas. Antud juhul väidab hageja, et laenulepingu nr 06109852 järgne laenuandja Reval Credit AS ja kostja 1 on seda teinud üldtingimuste punktis 12.11. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et üldtingimuste näol on tegemist tüüptingimustega (sh punkt 12.11), mis ei ole muutunud laenulepingu nr 06109852 osaks ja seega antud vaidluses ei kohaldu. Ringkonnakohus nõustub maakohtu vastavate põhjendustega ja ei pea vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata. VÕS § 37 lg 1 kohaselt on tüüptingimused lepingu osaks, kui tingimuse kasutaja enne lepingu sõlmimist või sõlmimise ajal neile kui lepinguosale selgelt viitas ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada. Tüüptingimused on lepingu osaks ka siis, kui lepingu sõlmimise viisist tulenevalt võis nende olemasolu eeldada ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada. Maakohus on põhjendatult tuvastanud, et hageja ei ole tõendanud, et laenuandja viitas või tutvustas üldtingimusi kui lepinguosa just lepingu sõlmimise ajal või enne lepingu sõlmimist. Hageja esitatud üldtingimused on dateerimata, seal puudub viide laenuandjale. Kuigi üldtingimused on allkirjastatud ja maakohus on tuvastanud ka kostja 1 poolse allkirjastamise, ei selgu sellest üheselt, millal allkirjastamine on toimunud. Kostja 1 väidab end seda asjaolu mitte mäletavat. Asjas esitatud tõenditest nähtub, et kostja 1 on võtnud Reval Credit AS-st laenu korduvalt ja on allkirjastanud ka korduvalt üldtingimusi, kuid kordagi ei ole fikseeritud allkirjastamise kuupäeva. Seega on põhjendatud maakohtu järeldus, et asjas ei ole tõendatud üldtingimuste allkirjastamise, st nendega tutvumise aeg. Hageja pole esitanud tõendeid lepingu sõlmimise viisi kohta, mis tõttu ei saa kohus asuda seisukohale, et lepingu sõlmise viisist tulenevalt võiks tüüptingimused olla muutunud laenulepingu osaks. Kui kostja 1 tutvus hageja poolt kohtule esitatud üldtingimuste kui tüüptingimustega ja allkirjastas need pärast lepingu nr 06109852 sõlmimist, siis ei muutunud nimetatud tüüptingimused juba sõlmitud laenulepingu osaks. Kuna ka teistel hageja poolt kohtule esitatud laenulepingutel, mis olid sõlmitud Reval Credit AS-i ja kostja 1 vahel puudub lehekülgede numeratsioon, viide põhilepingule (ja vastupidi) ning üldtingimuste allkirjastamise kuupäeva ei ole märgitud, siis ei saa kindlalt väita, et nimetatud lepingud koosnesid just üldtingimustest kui lepingu lahutamatust lisast nagu väidab hageja. Laenulepingutes vastav viide puudub ja kostja 1 ei ole nimetatud asjaolu kinnitanud.
Kostja 1 on menetluses avaldanud, et kuna lepingu sõlmimisest on möödas juba kuus aastat, siis kostja lepingu sõlmimise asjaolusid ei mäleta (lk 102). Hageja ise ei olnud lepingu sõlmimise ajal lepingu pooleks, et ta saaks teada lepingu sõlmise viisi jms asjaolusid. Seega on põhjendamatu apellandi väide, et lepinguid (sh üldtingimusi kui lepingu osa) saab seostada üksnes allkirjade kaudu ning teised samade poolte vahel sõlmitud lepingud tõendavad asjaolu, et üldtingimused tüüptingimustena on saanud laenulepingu nr 06109852 osaks. Vastustajad ei pidanud tõendama, et hageja esitatud üldtingimused võisid olla mõne muu laenulepingu osaks.
14.Apellant väidab, et ta sai alles kohtuotsusest teada, et kostja 1 on 14. novembril 2012 esitanud kohtule tõendina Reval Capital AS-i ja kostja 1 vahelised üldtingimused, milles ei sisaldu kokkulepet nõuete aegumistähtaja pikendamise kohta ja kohus on ka nimetatud tõendi vastu võtnud (lk 104-109). Kostja 1 ei väida, et tema poolt esitatud üldtingimused oleksid kohaldatavad vaidlusalusele laenulepingule. Maakohus on nimetatud tõendi apellandile edastanud alles pärast kohtuotsus tegemist 9. jaanuaril 2013 (lk 136). Samas on maakohus asja lahendamisel nimetatud tõendile tuginenud. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on nimetatud tõendi vastuvõtmisel rikkunud TsMS § 5 lg-s 2 sätestatud poolte võrdsuse põhimõtet, samas ei ole maakohtu poolne menetlusnormi rikkumine toonud kaasa asja ebaõiget lahendamist. Maakohus on vaidlustatud otsuses seoses nimetatud tõendiga leidnud, et see tõend ei luba järeldada, et Reval Credit AS-i ja kostja 1 vahel oli kokkulepe selle kohta, et kõigile laenulepingutele kehtivad samad tüüptingimused. Apellant ei ole oma kaebuses maakohtu nimetatud järeldust ümberlükkavaid asjaolusid ja tõendeid esitanud. Kostja 1 poolt esitatud tõend ei mõjuta kuidagi hageja kohustust tõendada, et tema poolt esitatud üldtingimused on muutunud just laenulepingu nr 06109852 osaks.
15.Ringkonnakohus jätab rahuldamata apellandi taotluse käekirjaekspertiisi läbiviimiseks. Ekspertiisi taotluse kohaselt soovib hageja küsida eksperdilt järgmist:1) kas laenulepingule nr 06109852 ja sellele lisatud üldtingimustele ning maksegraafikule on alla kirjutanud Andres Paju omakäeliselt?; 2) kas laenulepingule nr 06109852 lisatud üldtingimustele ja maksegraafikule on alla kirjutatud samaaegselt lepingu esimese lehekülje so. põhitingimuste allkirjastamisega? Ringkonnakohus nõustub üldjoontes maakohtu 7. novembri 2012 määruses, millega maakohus jättis ekspertiisi taotluse rahuldamata, esitatud seisukohtadega selles, et käekirjaekspertiisiga ei saa ekspert tuvastada allkirja andmise aega. Asjaolu, et üldtingimustele on alla kirjutanud A. Paju (kes seda ka ei välista), ei tõenda asjaolu, et üldtingimused on muutunud konkreetse lepingu osaks. Lisaks on maakohus põhjendatult leidnud, et hageja on oma ekspertiisitaotluse esitanud hilinenult 2. novembril 2012 olukorras, kus kohus oli andnud pooltele lõplike seisukohtade esitamiseks tähtajaks 21. oktoober 2012. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et hageja poolt eksperdile esitatud küsimusi ei ole ka hageja soovitud viisil võimalik eksperdile esitada. Pooltel on vaidlus selles, kas hageja poolt kohtule esitatud üldtingimused on muutunud lepingu nr 06109852 osaks, seega ei saa eksperdile esitatav küsimus sisaldada ühe poole menetluslikku seisukohta, milleks antud juhul on hageja seisukoht selles, et laenulepingule olid lisatud üldtingimused. Kostjad on üldtingimuste lepingule lisamise vaidlustanud ja seetõttu tuleks eksperdile küsimuste esitamisel üldtingimusi määratleda muul viisil.
16.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga selles, et üldtingimuste punkt 12.11 on tüüptingimusena VÕS § 42 lg 1 alusel tühine, kuna see kahjustaks kostjat 1 ebamõistlikult.
Maakohus ei ole otsuses piisavalt põhjendanud, kuidas aegumistähtaja pikendamine kolmelt aastalt viiele kahjustab kostjat 1 ebamõistlikult, sest ka aegumistähtaja kestel saab maksma panna üksnes põhjendatud nõudeid. Maakohtu seisukoht, et punktis 12.11 sisalduva tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduses ettenähtud olulisest põhimõttest, ei ole õige. Tsiviilseadustiku üldosa seadustikus ettenähtud aegumise regulatsioon võimaldab pooltel sõlmida ka aegumise kokkuleppeid, sh võib tehinguga aegumise tingimusi nii kergendada kui ka pikendada, kui aegumistähtaeg on lühem kui 10 aastat ja aegumistähtaega võib pikendada mitte enam kui 10 aastani (TsÜS § 145). Pikendades kolmeaastast aegumistähtaega viie aastani ei ole pooled kõrvale kaldunud seaduses sätestatud olulisest põhimõttest. Nõustuda tuleb apellandiga, et selline aegumistähtaja pikendamine kehtiks mõlema lepingu poole poolt esitatavate nõuete osas. Seega ei ole õige maakohtu seisukoht, et aegumistähtaja pikendamise kokkuleppe kehtivus eeldab selle tingimuse igakordset läbirääkimist. Apellatsioonkaebus on selles osas põhjendatud ning vastavad põhjendused tuleb maakohtu otsusest välja jätta.
17.Vastustaja 1 on seisukohal, et isegi juhul, kui vastustaja 1 ja Reval Credit AS-i vahel oleks sõlmitud koos laenulepinguga nr 06109852 apellandi poolt kohtule esitatud üldtingimused ja tingimus aegumise pikendamise kohta oleks kehtiv, siis üldtingimuste punkt 12.11 ei laieneks apellandile, sest lepingust tulenevad õigused ei ole apellandile üle läinud, kuna apellant omandas Reval Credit AS-lt üksnes nõude. Ringkonnakohus vastustaja 1 sellise seisukohaga ei nõustu. VÕS § 164 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja oma nõude anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule, kui see ei ole seadusest tulenevalt keelatud. Sama paragrahvi lõige 2 kohaselt astub uus võlausaldaja senise asemele. Seega ei muuda nõude loovutamine võlgniku õiguslikku seisundit nõude suhtes ega halvenda tema õiguslikku olukorda. Võlgnik võib uue võlausaldaja nõude vastu esitada kõik vastuväited, mis tal olid vana võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal (VÕS 171 lg 1), mistõttu ei ole põhjendatud vastustaja 1 seisukoht, et nõude loovutamine peaks võlgniku olukorda nõude aegumistähtaja osas parendama võrreldes kokkulepetega senise võlausaldajaga.
18.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis tuleb TsMS § 171 lg 1 alusel jätta kõik menetluskulud ringkonnakohtus apellandi kanda.
/digitaalselt allkirjastatud/ Viivi Tomson
/digitaalselt allkirjastatud/ Kai Kullerkupp
/digitaalselt allkirjastatud/ Kersti Kerstna-Vaks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.