AS DNB Pank (endised ärinimed AS DnB NORD Liising ja AS DNB Liising) hagi OÜ AT Prateko ja X Xu (X) vastu võla ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 14. detsembri 2012 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ AT Prateko ja X Xu apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
04.06.2013, avalik kohtuistung
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
5090,30 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: AS DNB Pank (endised ärinimed AS DnB NORD Liising ja AS DNB Liising, registrikood 11315936), volitatud esindaja Madis Sirkel Kostja I: OÜ AT Prateko (registrikood 11401110), seaduslik esindaja Andres Tiik, volitatud esindaja Madis Eskusson Kostja II: X X (isikukood xxxxxxxxxxxxxxx)
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 14. detsembri 2012 otsus muutmata.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
MENETLUSKULUDE JAOTUS
Kõik esimese astme kohtus ja apellatsioonimenetluses kantud kulud jäävad solidaarselt kostjate, OÜ AT Prateko ja X Xu kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline
menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotlemise selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.AS DNB Pank esitas 25.11.2009 Harju Maakohtule hagi OÜ AT Prateko ja X Xu vastu solidaarselt põhivõla 3150,84 euro ja viivise 3150,84 euro saamiseks.
2.Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt sõlmisid hageja ja kostja I 04.01.2008 liisingulepingu nr 048680, mille esemeks oli sõiduauto Jeep Grand Cherokee 4,7 V8. Hageja kohustus omandama kostja I huvides sõiduki ja andma selle lepingu perioodiks kostja I valdusesse ning kostja I kohustus selle eest tasuma maksegraafiku alusel. 04.01.2008 sõlmisid hageja ja kostja II käenduslepingu nr 048680, mille kohaselt kostja II tagas solidaarselt kostjaga I liisingulepingust tulenevaid kohustusi. Kostja I jättis maksed tasumata ja hageja saatis 10.07.2008 kostjale I teatise võlgnevuse olemasolu kohta ja liisingulepingu ülesütlemise hoiatuse. Kostja I võlgnevust nõutud tähtajaks ei tasunud ja hageja ütles liisingulepingu ennetähtaegselt üles.
3.25.06.2012 ekspertiisiakti nr 12-125 järgi oli sõiduki väärtus hagejale üleandmise hetkel 4154 eurot (koos käibemaksuga). Kuna ekspertiisiaktis nimetatud vara jääkväärtus ei katnud vara jääkmaksumust 6810,25 eurot (käibemaksuta), oli kostjatel kohustus hüvitada hagejale 3289,69 eurot.
4.Hagiavalduse esitamisel ajal olid kostjatel tasumata osamaksed 655,58 eurot, intressimaksed 138,57 eurot, viivis osamaksetelt ajavahemikul 01.01.2008 kuni 30.04.2008 138,55 eurot, kokku 932,70 eurot. Kostjad ei tagastanud lepingu lõppemise järgselt sõidukit hagejale, mistõttu kasutas hageja tagastusteenust osutava ettevõtte teenust, mille kulu oli 191,73 eurot. Sõiduki müügiprotsessi käigus kandis hageja kulutusi 159,24 eurot. Kostjad tasusid menetluse kestel 1422,52 eurot. Hageja arvestas tasutu vara tagastamise ja müügiprotsessis kantud kulude katteks, liisingumaksete katteks ja 138,85 euro ulatuses vara omandamiseks tehtud hüvitamata kulude katteks. Seega on hageja solidaarne nõue kostjate vastu 3150,84 eurot vara omandamiseks tehtud hüvitamata kulutuste võlgnevusena.
5.Lisaks põhivõlale on hagejal kostjate vastu viivisenõue määras 0,25% päevas arvutatuna 3150,84 euro suurusest võlasummast alates 10.03.2009 kuni 24.10.2012 (viivitatud päevade arv 1324, viivis päevas 7,88 eurot). Hageja ei nõua kogu sissenõutavaks muutunud viivist, vaid palub kostjatelt viivise välja mõista põhivõla suuruses, so 3150,84 eurot. Kostjate vastuväited
6.Kostjad hagi ei tunnistanud. Hageja nõue ei ole tõendatud. Kostjad ei saa vastustada ülemaailmsest majanduslangusest tingitud hindade muutumise eest.
7.Kostjad ei ole nõus ekspertiisiakti järeldusega sõiduki hinna osas, kuna arvesse võetud sõiduki puudusi ei olnud märgitud üleandmise-vastuvõtmise aktis ja arusaamatu oli lõppjärelduse märkimine koos käibemaksuga. Tegelik sõiduki väärtus oli ekspertiisiaktis märgitust kõrgem.
8.Hageja on kaotanud viivise nõudmise õiguse, kuna enne hagi esitamist ta seda kostjatelt ei nõudnud. Samuti on lepingus sätestatud viivisemäär 0,25% päevas ebamõistlikult kõrge ja seega tüüptingimusena tühine. Kostjad palusid vähendada viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määrani juhul, kui kohus leiab, et on alus viivise väljamõistmiseks. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused
9.Maakohus rahuldas hagi ja jättis menetluskulud solidaarselt kostjate kanda.
10.Poolte vahel puudub vaidlus, et 04.01.2008 sõlmisid hageja ja kostja I järelmaksuga müügilepingu nr 048680, mille esemeks oli sõiduauto Jeep Grand Cherokee 4,7 V8; lepingu lõpetamise ajal oli sõiduki jääkväärtus 106 557,26 krooni (6810,25 eurot); 06.10.2008 vara üleandmise-vastuvõtmise akti kohaselt olid sõidukil järgmised puudused: esikapott kriibitud, tagakojamees roostes, mootoris kolin sees, pagasiruumi kate puudu; 09.01.2009 võõrandas hageja sõiduki hinnaga 48 999,99 krooni. Samuti puudub poolte vahel vaidlus, et 04.01.2008 sõlmisid hageja ja kostja II käenduslepingu nr 048680, mille kohaselt kostja II tagas solidaarselt kostjaga I liisingulepingust tulenevaid kohustusi. Pooled vaidlevad sõiduki väärtuse üle selle tagastamise ajal (VÕS § 367 lg 1 ja 3).
11.25.06.2012 ekspertiisiaktile nr 12-125 tuginedes asus hageja seisukohale, et sõiduki väärtus tagastamise ajal oli 3520,56 eurot (käibemaksuta). Hageja tõendas nõude suurust 25.06.2012 ekspertiisiaktiga nr 12-125, mille järgi oli sõiduki väärtus üleandmise-vastuvõtmise hetkel 65 000 krooni (koos käibemaksuga). Kostjad sõiduki kõrgemat väärtust ei tõendanud. Ekspertiisiaktist nähtuvalt arvestas ekspert konkreetselt vaidlusaluse sõiduki eripärasid, sh väliseid puudujääke ja mootori töökorda. Puudub vaidlus, et sõiduki tagastamise ajal oli selle mootoris kolin, mida ei ole konkretiseeritud, kuid üldteadaolevalt rikketa mootor ei kolise. Kostjate tõendid ei arvestanud rikkeid mootoris, samuti sõiduki väliseid puudusi ja kütuse liiki.
12.Kohus leidis, et sõiduki väärtus tema üleandmise-vastuvõtmise ajal 2008.a oktoobris oli 65 000 krooni (koos käibemaksuga), 55 084,75 krooni ehk 3520,56 eurot (käibemaksuta). Asjakohatud on kostjate väited, et ekspert ei võinud ekspertiisiaktis välja tuua sõiduki turuväärtust koos käibemaksuga.
13.Põhjendamatu on kostjate taotlus jätta sõiduki väärtuse vähenemise risk hageja kanda seoses üleüldise majanduslangusega 2008. a. Üldteadaolevalt toimuvad majanduses tõusu- ja langusperioodid, mida ei ole võimalik mh hagejal ette näha ja neisse sekkuda.
14.Järelmaksuga müügilepingus nr 048680 leppisid hageja ja kostja I kokku viivise määras 0,25% päevas ning kinnitasid, et nad on lepingu ja selle osadega tutvunud, need on läbi räägitud, nad on nendest aru saanud, need vastavad nende tegelikule tahtele ning nad on nõus järelmaksuga müügilepingut nendel tingimustel täitma. VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause järgi loetakse viivise määraks poolte kokkulepitud määr. Viivise määr 0,25% päevas ei ole ebamõistlikult kõrge ja seetõttu tühine. Ainuüksi see, et viivise määr on kõrgem kui VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatu, ei anna alust seda tühiseks lugeda. Lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt on lepingupooltel õigus kokku leppida kõrgemas viivisemääras kui seaduses sätestatu.
15.Hageja ei minetanud viivise nõudeõigust sellega, et esitas nõude esmakordselt hagiavalduses. Kui nõue esitati aegumistähtaja jooksul, tuleb see lugeda mõistlikul
ajal esitatuks. Hageja palus kostjatelt välja mõista viivise suuruses 0,25% päevas põhivõlalt alates 10.03.2009 kuni 24.10.2012 summas 3150,84 eurot. Kostjad viivise arvutuskäigule vastuväiteid ei esitanud. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
16.Kostjad paluvad maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
17.Kohus rikkus ekspertiisiakti käsitlemisel TsMS § 232 lg-s 1 sätestatud tõendi igakülgse, täieliku ja objektiivse hindamise kohustust. Kohus lähtus liisingueseme tagastamisjärgse väärtuse hindamisel üksnes 25.06.2012 ekspertiisiaktis nr 12-125 esitatud arvamusest ja jättis arvestamata muud olulist tähendust omavad asjaolud. Ekspertiisiaktis esinevate vastuolude tõttu ei vasta akti järeldavas osas märgitud sõiduki väärtus liisingueseme tegelikule väärtusele selle tagastamise hetkel hagejale 06.10.2008 ja kohus oleks pidanud jätma nimetatud tõendi kas osaliselt või täielikult arvestamata.
18.Ekspert arvestas liisingueseme väärtuse määramisel Saksa Auto AS poolt Auto24.ee avaldatud müügikuulutuses toodud märkusi liisingueseme seisukorra kohta, mis ei saanud omada tähendust liisingueseme tagastamisjärgse väärtuse hindamisel 06.10.2008 seisuga põhjusel, et müügiportaalis Auto24.ee on Saksa Auto AS teade avaldatud alles 10.10.2008. Liisinguese anti Saksa Auto AS-le üle 06.10.2008, mh märkega „mootoris on kolin sees“. Kuivõrd kostjatel puudus liisingueseme valdus pärast sõiduki üleandmist Saksa Auto AS-le, ei saa kostjad olla vastutavad pärast valduse üleminemist tekkinud kahju eest. Valduse üleandmisega läks hagejale üle ka asja juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko.
19.10.10.2008 müügikuulutuses selgitati liisingueseme puuduste kohta, et mootori kett koos rullikute ja veepumbaga vajab vahetust. Kuivõrd sõiduk anti üle automehhaanika valdkonnas tegutseva äriühingu volitatud esindajale, kellel võib eeldada vastava valdkonna eriteadmisi, pidid 10.10.2008 müügikuulutuses märgitud puudused avalduma juba üleandmise-vastuvõtmise aktis. 10.10.2008 müügikuulutuses märgitud puudused tekkisid pärast valduse üleandmist Saksa Auto AS-le. Ekspert lähtus liisingueseme väärtuse hindamisel osaliselt tõendist, mis ei olnud asjakohane ja selle tulemusena hinnati sõiduki väärtus madalamale tasemele kui see tegelikkuses oli.
20.Ekspert jättis hinna määramisel arvestamata asjaolu, et pärast liisingueseme edasimüümist hageja poolt müüdi sõiduk omakorda paaripäevase müügiperioodi jooksul kolmandale isikule hinnaga 69 900 krooni (~4473,80 eurot). Ekspert märkis eelneva kohta, et ilmselt teostati vajalikud remonttööd ja sõiduk ei olnud enam remonti vajav. Taolise järelduse tegemiseks puudus alus. Ekspert ei viidanud ühelegi tõendile, mille alusel võiks väita, et liisingueset parendati enne kolmanda isiku poolt edasimüümist. Samahästi võib eeldada, et sõiduki hagejalt ostnud isik nägi müügis turuhinnast madalama hinnaga sõidukit, ostis selle ära ja müüs liisingueseme tegeliku väärtusega edasi. Kiire edasimüük sõiduki uue omaniku poolt viitab üheselt sellele, et sõiduki tegelik turuväärtus 06.10.2008 seisuga oli oluliselt kõrgem kui ekspertiisiaktis märgitud, st sõiduki väärtus pidi olema vähemalt 69 900 krooni (~4473,80 eurot). Eelnev annab aluse kahelda ka väites, et mootoris esinenud kolin viitas tõsisemale tehnilisele rikkele.
21.Jääb arusaamatuks, mille alusel hindas ekspert sõiduki väärtuseks 4154 eurot (koos käibemaksuga), kui kõigi võrdlusaluste müügipakkumiste (ekspertiisiakti lisa 2) juures on märgitud, et käibemaksu tehinguhinnale ei lisandu. Ekspertiisiaktis on märgitud, et kõik hinnad aktis on esitatud koos käibemaksuga, kui selgituses ei ole teisiti. Sõiduki hinna tuvastamise aluseks kasutas ekspert auto24.ee arhiivi materjale,
mille kohaselt oli muuhulgas tuvastatud sarnaste sõidukite müügikuulutuste viimane küsimishind. Auto24 portaal kajastab nii füüsiliste kui juriidiliste isikute müügipakkumisi ja üldjuhul füüsilise isiku müügitehingu suhtes käibemaksu tasumise kohustust ei teki. Ekspert ei selgitanud, kas võrreldavad tehinguhinnad arvestati koos käibemaksuga või mitte ja juhul kui tehinguhindasid käsitleti ekspertiisiaktis koos käibemaksuga, siis millistest asjaoludest tulenevalt on ekspert seisukohal, et võrreldavate sõidukite puhul sisaldab viimane küsimishind ka käibemaksu. Ekspertiisiakt on vastuoluline, kuivõrd ekspert märkis, et kõik hinnad aktis on esitatud koos käibemaksuga ja kasutas samas sõiduki hinna määramisel võrreldavate sõidukite hindasid, mis esitati ilma käibemaksuta.
22.Ekspert märkis, et küsimishinnaga 72 000 krooni oli sõiduk pakkumisel 2 kuud. Ilmselt leidus selle aja jooksul sõidukile ostuhuviline, kuna selle hinnaga lõpetati 09.01.2009 sõiduki avalik müük, mis annab kinnitust, et turuhind ei saa olla oluliselt madalam (arvestades ka hinna kauplemise võimalust). Ekspert ei märkinud, kas hind 72 000 krooni arvestati koos käibemaksuga või mitte. Kohus leidis, et asjakohatud on kostjate väited, et ekspert ei võinud ekspertiisiaktis välja tuua sõiduki turuväärtust koos käibemaksuga. Kostjad seda ei väitnud, vaid leidsid, et kuivõrd kõigi võrreldavate sõidukite hinnad esitati ekspertiisiaktis ilma käibemaksuta, siis kasutatud metodoloogiast lähtudes pidanuks ekspert hindama liisingueseme väärtuseks vähemalt 65 000 krooni ilma käibemaksuta.
23.Kohus tõlgendas vääralt VÕS § 367 lg-t 3, mille kohaselt liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. VÕS § 367 lg 3 järgi kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Kui objektiivselt tuvastati, et osaliselt tekkis kahju üleüldise majanduslanguse tõttu, siis ei saa sellest tekkinud kahju jätta täies ulatuses VÕS § 367 lg 3 alusel liisinguvõtja kanda.
24.Ekspertiisiakti p 6 kohaselt toimus üldise majanduslanguse tõttu liisingueseme turuhinna langus 28% ulatuses. Kostjad rõhutasid menetluses korduvalt, et põhjendatud ei ole kogu üldise majanduslanguse tõttu realiseerunud riski jätmine kostja I kui liisinguvõtja kanda. Kohus ei selgitanud, millest tulenevalt või millisele õiguslikule alusele tuginedes on kostja I kui liisinguvõtja vastutav kogu majanduslanguse tõttu tekkinud kahju eest. Kostjatele jääb arusaamatuks kohtu seisukoht, mille kohaselt liisinguturul aktiivselt tegutseval ja antud turusegmendi iseärasusi tundval äriühingul ei pidanudki olema võimalik turulangust ette näha ja sellesse sekkuda, kuid eriteadmisi mitteomavad isikud pidid seda suutma.
25.Kohus jättis arvestamata VÕS § 139 lg-s 1 sätestatu, mille kohaselt kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. 04.01.2008 liisingulepingus hindas hageja liisingueseme turuväärtuseks 11 504,10 eurot. Hageja ei selgitanud, millistest asjaoludest tulenevalt langes sõiduki hind turul 10-ne kuu jooksul ligikaudu 4 korda (vastavalt liisingueseme edasimüügi arvele, mis esitati summale 3131,67 eurot). Juhul kui hagejale tekkis kahju, siis tekkis see vähemalt osaliselt tema enda tegevuse tõttu ning VÕS § 139 lg 1 kohaselt tuleks sellisel juhul kostjatelt väljamõistetavat kahjuhüvitist vähendada.
26.Kuivõrd hageja ei viidanud enne hagiavalduse esitamist viivisenõudele, sealjuures ei nõutud viivist ka hagimenetlusele eelnenud maksekäsu kiirmenetluses, lõi hageja kostjatele ettekujutuse, et ta viivisenõuet ei esita ja sellest tulenevalt kaotas hageja õiguse viivist nõuda. Hageja ei teostanud oma tsiviilõigusi heas usus TsÜS § 138 lg 1 kohaselt, kui esitas viivisenõude alles hagiavaldusega.
27.Kostjad taotlesid viivisenõude vähendamist VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel juhul, kui kohus peaks asuma seisukohale, et hagiavalduses esitatud viivisenõue on põhjendatud. Kohus ei võtnud taotluse osas seisukohta, mistõttu rikkus TsMS § 436 lg-s 1 ja 442 lg-s 5 sätestatut. Liisingulepingus sätestatud viivisemäär 0,25% päevas on ebamõistlikult kõrge ja seega tüüptingimusena tühine ning viivisenõudele tuleb kohaldada seaduses sätestatud viivisemäära lähtudes VÕS §-st 41 ja VÕS § 113 lg 1 teisest lausest. Vastus apellatsioonkaebusele
28.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
29.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja asja materjaliga, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata.
30.TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.
31.Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus otsuse tegemisel materiaalõiguse norme õigesti ja ei rikkunud apellatsioonkaebuses viidatud menetlusnorme. Kohus hindas tõendeid õigesti ja tegi nende alusel õigeid järeldusi. Apellatsioonkaebuses kordavad kostjad suures osas maakohtu menetluses esitatud väiteid, millistele on maakohtu otsuses juba vastatud. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ja tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
32.VÕS § 367 lg 1 sätestab, et liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Sama paragrahvi lg 3 sätestab, et kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel.
33.Vaidlust ei ole selle üle, et vaidlusaluse sõiduki jääkmaksumus oli 6810,25 eurot (käibemaksuta), hagiavalduse esitamisel ajal olid kostjatel tasumata osamaksed 655,58 eurot, intressimaksed 138,57 eurot, viivis osamaksetelt ajavahemikul 01.01.2008 kuni 30.04.2008 138,55 eurot, kokku 932,70 eurot, sõiduki tagastusteenuse maksumus 191,73 eurot ja müügikulud 159,24 eurot – kõik kokku 8093,92 eurot. Kostjad tasusid menetluse kestel hagejale sellest 1422,52 eurot. Vaidlus on selle üle, kas sõiduki väärtus selle tagastamise hetkel oleks pidanud katma kõik hageja kulud, mis ta kandis seoses liisinguesemega ning kas ja millises ulatuses tuleb kostjatel tasuda põhivõlga ja viivist.
34.Liisingueseme tagastamisel 06.10.2008 liisingueseme väärtust kindlaks ei määratud. Kohus määras liisingueseme väärtuse kindlakstegemiseks ekspertiisi. Eksperdi arvamuse kohaselt oli vaidlusaluse sõiduki harilikuks väärtuseks (kohalikuks turuhinnaks) 2008.a IV kvartalis koos käibemaksuga 65 000 krooni (4154 eurot), kuna sõiduk oli remontivajav.
35.Ringkonnakohtu hinnangul arvestas maakohus ekspertiisiakti põhjendatult tõendina sõiduki väärtuse kindlakstegemiseks selle tagastamise hetkel. Kostjad ei taotlenud eksperdi ülekuulamist kohtuistungil (TsMS § 303 lg 2 viimane lause) ega kordusekspertiisi või täiendava ekspertiisi määramist (TsMS § 304). Maakohtul puudus alus kahelda eksperdi arvamuse õigsuses ja usaldusväärsuses.
36.Kostjad leiavad ebaõigesti, et ekspert ei oleks võinud arvamuse andmisel arvestada Saksa Auto AS poolt Auto24.ee portaalis avaldatud müügikuulutuses toodud märkusi vaidlusaluse sõiduki seisukorra kohta. Liisingueseme tagastamisel 06.10.2008 tuvastati, et sõiduki mootoris on kolin sees (I kd lk 129). Müügikuulutuses märgitu, et vaja on vahetada mootori kett koos rullikute ja veepumbaga täpsustab mootori kolina põhjust ja seda ei ole alust pidada uueks puuduseks, mis oleks tekkinud pärast sõiduki valduse üleandmist, nagu kostjad leiavad.
37.Asjaolu, et 2009.a jaanuari lõpus pandi vaidlusalune sõiduk uuesti müüki hinnaga 69 900 krooni, ei anna alust väita, et selline oli sõiduki tegelik väärtus ka 06.10.2008, nagu kostjad leiavad. Müügikuulutuse järgi oli sõiduk edasimüügi ajal ideaalses korras (II kd lk 50). Veenev on eksperdiarvamuses märgitu, et ilmselt olid selleks ajaks vajalikud remonditööd tehtud ja sõiduk ei olnud enam remontivajav, mis ilmselt mõjutas sõiduki hinda. Samas oli tegemist kiirmüügiga, mistõttu eksperdi määratud turuhind 06.10.2008 ei erine oluliselt edasimüügil soovitud hinnast.
38.Asjaolu, et enamike sama tüüpi sõidukite müügipakkumiste juures (ekspertiisiakti lisa 2) on märgitud, et käibemaksu tehinguhinnale ei lisandu, ei sea eksperdi arvamust kahtluse alla. Võrdlusmaterjalina kasutatud müügikuulutuste järgi olid müüdavad sõidukid heas või väga heas seisukorras. Iga sõiduki osas on võimalik leida hind nii käibemaksuga kui käibemaksuta ja neid on võimalik võrrelda. Pealegi näitavad müügikuulutustes avaldatud hinnad soovitud, mitte tegelikku müügihinda. Antud juhul arvestas ekspert põhjendatult sellega, et vaidlusalune sõiduk oli tehniliselt halvas korras, remontivajav ega omanud head kaubanduslikku välimust, mis selle väärtust keskmise väärtusega võrreldes kahtlemata vähendas. Ekspertiisiaktis määras ekspert sõiduki harilikuks väärtuseks (kohalikuks turuhinnaks) 65 000 krooni koos käibemaksuga, mis on 3520,56 eurot ilma käibemaksuta. Käibemaksuta hinnast lähtus hageja õigesti hagi täpsustuses ja kohus otsust tehes.
39.See, et kostjad eksperdi järeldustega ei nõustu, ei anna alust pidada eksperdi arvamust ebaõigeks. R.Münt on riiklikult tunnustatud ekspert, kelle pädevuses ei ole alust kahelda. Ringkonnakohtu hinnangul on ekspertiis läbi viidud korrektsetele algandmetele tuginedes.
40.Kostjate tuginemine üldisele majanduslangusele ei ole asjakohane. Majanduslangus ei vabasta kedagi seadusest või lepingust tulenevate kohustuste täitmisest. Kostjate etteheide apellatsioonkaebuses, et hageja oleks pidanud võimalikku turulangust ette nägema ja sellesse sekkuma, on arusaamatu. Asjaolusid, mis annaks alust VÕS § 139 lg 1 järgi kahjuhüvitise vähendamiseks, ei ole kostjad kohtu ette toonud.
41.Ebaõige on kostjate seisukoht, et hageja on kaotanud viivise nõudmise õiguse, kuna ta ei viidanud enne hagi esitamist viivisenõudele ega nõudnud seda maksekäsu kiirmenetluses. Järelmaksuga müügilepingus leppisid pooled kokku viivise tasumises ja selle määras 0,25% päevas. Lepingujärgse viivise nõudmine ei ole vastuolus hea usu põhimõttega TsÜS § 138 lg 1 tähenduses.
42.Viivisenõude rahuldamisel tuleb pidada silmas viivise kokkuleppe eesmärki, mis peab tagama võlausaldaja huvi kohustuse tähtaegse täitmise vastu. Viivise rakendumine sõltub reeglina võlgnikust ja seetõttu ei saa viivise kokkulepe kohustust täitvat võlgnikku kahjustada (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 14.06.2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 14). Tuleb silmas pidada, et vastavalt VÕS § 8 lg-le 2 on leping täitmiseks kohustuslik ning VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustused täita vastavalt lepingule. Lepingu rikkumise korral on võlausaldajal õigus kasutada võlgniku suhtes kokkulepitud või seadusest tulenevaid õiguskaitsevahendeid (VÕS §-d 100 ja 101), millest üks on VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 järgi võlausaldaja õigus nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlgnikult alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni kokkulepitud määras viivist. Kuna kostjad rikkusid lepinguga võetud kohustusi, on hagejal õigus viivisenõuet õiguskaitsevahendina rakendada. Hageja ei nõudnud kogu sissenõutavaks muutunud viivist, vaid üksnes põhivõlaga võrdses summas.
43.Maakohus leidis põhjendatult, et viivise tasumise kokkulepe ei ole tühine. Lepingust nähtub poolte kinnitus, et nad on lepingu ja selle osadega tutvunud, lepingutingimused on läbi räägitud, pooled on nendest aru saanud, need vastavad poolte tahtele ja nad on nõus lepingut nendel tingimustel täitma. Kui kostjad leidsid, et hageja viivisenõue põhines kostjaid ebamõistlikult kahjustaval tüüptingimusel, lasus nendel VÕS § 35 lg-te 1 ja 2 järgi kohustus esmalt tõendada asjaolusid, mis annavad alust pidada viivisekokkulepet tüüptingimuseks. Kostjad ei ole sellekohaseid asjaolusid ega neid kinnitavaid tõendeid kohtule esitanud. Kostjad ei ole väitnud, et tegelikult viivise kohta käivat lepingutingimust läbi ei räägitud ja nad ei ole tõendanud võimatust kokkulepitud viivisemäära mõjutada.
44.Iseenesest on õige apellatsioonkaebuse väide, et maakohus ei käsitlenud otsuses kostjate taotlust viivisenõude vähendamiseks. See asjaolu ei anna aga iseenesest alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohtul on võimalik see puudus kõrvaldada.
45.Antud juhul ei ole kostjad esile toonud asjaolusid, mis annaks alust viivisenõude vähendamiseks VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 järgi. Viivise vähendamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes ning viivise suuruse ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus on sellel, kes taotleb viivise vähendamist. Kostjad ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et kokkulepitud viivisemäär oleks kõrgem teiste turul tegutsevate liisinguandjate poolt tavapäraselt kokkulepitavatest viivisemääradest ning seetõttu puudub alus väiteks, et poolte vahel kokkulepitud viivisemäär on ebamõistlikult kõrge. Hageja ei nõua kostjatelt viivist põhivõlga ületavas summas. Senise kohtupraktika järgi on loetud ülemääraseks ja ebamõistlikult suureks viivist, mis ületab põhivõlga. Kummalgi lepingupoolel ei ole ringkonnakohtu hinnangul ülekaalukaid huve, mida tuleks VÕS § 162 lg 1 kontekstis õiguslikult arvestada.
46.Maakohus jättis menetluskulud õigesti solidaarselt kostjate kanda, kuna otsus tehti nende kahjuks. Kuna ringkonnakohus jätab vaidlustatud kohtuotsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata, kannavad TsMS § 171 lg 1 järgi ka apellatsioonimenetluse kulud kostjad solidaarselt.
47.TsMS § 174 lg 1 esimese lause kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule. Tiit Kollom
Imbi Sidok-Toomsalu
Ande Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.