Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja
Kohtunik
Marget Henriksen
Otsuse tegemise aeg ja koht
28. juuni 2013.a Tallinnas kell 15.00 kohtukantselei kaudu
Tsiviilasja number
2-11-53362
Tsiviilasi
XXXhagi XXXvastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
7988 eurot
Menetlusosalised ja nende
Hageja: XXX(isikukood XXX, elukoht: XXX)
esindajad
Hageja esindaja: Raivo Bergson (Advokaadibüroo A.Kunila&Ko, asukoht: Kentmanni 24, 10116 Tallinn; epost: [email protected] ) Kostja: XXX(isikukood: XXX, elukoht XXX) Kostja esindaja: Deivi Vaht (Deivi Vaht Õigusbüroo; asukoht: Narva mnt 10-13, 10124 Tallinn; e-post: [email protected] )
Menetluse liik
13.12.2012 toimunud kohtuistungil ja edasi TsMS § 403 lg 1 alusel kirjalikus menetlus
menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja põhjendused Harju Maakohtule esitatud hagiavaldusest nähtuvalt sõlmisid hageja ja kostja 07.01.2010 laenulepingu, millega kostja kohustus võlgnetava 8000 eurot hagejale tagastama maksegraafiku alusel lõpptähtajaga 20.02.2015. Kostja rikkus lepingust tulenevat maksekohustust, jättes tasumata kõik osamaksed. 28.07.2010 teatas hageja kostjale laenulepingu ülesütlemisest. Hageja ei eita, et enne 7.01.2010 oli poolte vahel mitmeid laenusuhteid, mis olid fikseeritud kirjalikult ja seetõttu, et kostja tasunud võlga leppisid pooled 7.01.2010 sõlmitud lepinguga kokku võla suuruse ja selle tasumise viisis. Lepingule alla kirjutades tunnistas kostja oma võlga ning nõustu selle suurusega. 7.01.2010 sõlmitud leping ei ole aegunud. Hageja palub kostjalt välja mõista 7988 eurot. Kostja vastuväited Hagiavaldusele esitatud vastusest nähtuvalt selgitab kostja, et hageja ja kostja vahel oli 01.03.1998 sõlmitud leping, mille kohaselt kostja sai hagejalt laenu summas 720 000 krooni intressiga 5% kuus, tagastamise tähtajaga 31.05.1999 ning juulis 1999 sõlmiti lepingu lisa, milles lepiti kokku laenu tagastamise tähtaja muutmises, uueks tähtajaks määrati 31.07.1999. Kostja on laenusumma hagejale täies ulatuses tagastanud. 07.01.2010 leping sõlmiti seetõttu, et hageja koos kaaslastega tuli 07.01.2010 Tallinna Lennujaama vahetult enne kostja väljalendu Norrasse ning hakkas nõudma 01.03.1998 sõlmitud lepingu alusel tasumata intressi. Käesoleval juhul vastab vaidlusalune leping seega deklaratiivse võlatunnistuse tunnustele, mida kinnitab ka laenulepingu p. 2.1.1, mille kohaselt laenuandjale võlgnetav raha summas 8000 eurot vormistati ümber laenuks. Kostja kinnitab, et hageja ja kostja vahel puudusid mistahes muud võlaõiguslikud suhted, mida pooled oleks õigustatud ümber vormistama laenusuheteks. Kostja on seisukohal, et hageja nõue on aegunud. Kohtuotsuse põhjendused Kohus tutvunud tsiviilasja kõigi materjalidega, hinnanud tsiviilasjas esitatud tõendeid kogumis leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 järgi rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 238 lg 1 p 1-2 ning lg 5 alusel jätab kohus arvestamata järgmiste tõenditega: tl 13-14, tl 69-70, tl 72, tl 81-84. Poolte vahel puudub vaidlus järgmistes asjaoludes: 1) hageja ja kostja on sõlminud laenulepingu 01.03.1998, mille alusel kohustus kostja maksma hagejale 720 000 krooni hiljemalt 31.05.1999, intressiga 5% kuus (tl 37-38); 2) 07.1999 sõlmitud kokkuleppe kohaselt kohustus kostja maksma hagejale 828 000 krooni hiljemalt 31.07.1999, intressiga 7% kuus (tl 39); 3) 15.06.2008 sõlmitud kokkuleppe kohaselt kohustus kostja tagastama laenu 120 000 krooni hagejale igakuiste osamaksetena hiljemalt 30.12.2011 (tl 68);
4) hageja sõlmis kostjaga 07.01.2010 laenulepingu, mille p 2.1.1 kohaselt vormistati võlgnetav rahasumma 8000 eurot ümber laenuks, kostja kohustus laenu tagastama maksegraafiku alusel igakuiste osamaksetena ning tähtajaga kuni 20.02.2015 (tl 4-8); 5) hageja esitas kostjale 07.01.2010 sõlmitud laenulepingu ülesütlemise hoiatuse 27.07.2010 (tl 9-10); 6) hageja ütles 07.01.2010 sõlmitud laenulepingu üles 04.01.2011 (tl 11-12). Kuna kumbki pool ei ole selles osas teise poole väiteid vaidlustanud, loeb kohus nimetatud faktilised asjaolud tõendatuks TsMS § 231 lg 2 ja 4 alusel ning esitatud dokumentaalsete tõenditega. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on hageja esitanud kostja vastu hagi 07.01.2010 sõlmitud laenulepingust tuleneva võlgnevuse (7988 euro) nõudes. Kohtule nähtuvalt on nii hageja kui ka kostja kinnitanud kohtule, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega (tl 63). Lepingu p 2.1.1 kohaselt leppisid pooled 07.01.2010 sõlmitud lepingus kokku, et laenusaaja poolt laenuandjale võlgnetav raha summas 8000 eurot vormistatakse ümber laenuks, mille laenusaaja kohustub laenuandjale tagastama hiljemalt 20.02.2015 (tl 4-8). Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 2 kohaselt isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Riigikohtu 10. oktoobri 2002 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-104-02 on leitud, et üheks võimaluseks sõlmida deklaratiivne võlatunnistus on VÕS § 396 lg 2 sätestatud rahalise kohustuse vormistamine laenuna. Riigikohtu 24. aprilli 2006 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06 on leitud, et deklaratiivse võlatunnistuse eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega samuti lihtsustatakse võla sissenõudmist. Sellise võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja ulatusega, kusjuures võlatunnistuse sõnastus ei ole siinkohal määrava tähendusega. Analüüsida tuleb võlatunnistuse andmise põhjust ning eesmärki, samuti lepingueelsete läbirääkimiste asjaolusid, poolte huve jms. Üldjuhul on deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Võlatunnistuse kehtivus on seotud põhikohustuse kehtivusega, s.t võlatunnistus on kausaalne (aktsessoorne). Sellise võlatunnistuse andmise võimalus sisaldub esmajoones VÕS § 396 lg-s 2 sätestatud võlgnevuse tunnustamises laenuna. Deklaratiivse võlatunnistuse olemasolu hindamisel tuleb seega kindlaks teha, kas võlg on olemas või mitte. Antud juhul on pooled selgitanud kohtule, et 07.01.2010 sõlmitud lepinguga raha hageja kostjale ei maksnud, deklaratiivse võlatunnistuse aluseks on 01.03.1998 sõlmitud laenulepingust ja selle 07.1999 sõlmitud lisast tulenevad kohustused (tl 37-39). Ka hageja on kohtule selgitanud, et põhisumma võlgnevus tuleneb 1998 lepingust, esialgse laenusumma kandis hageja ülekandega isikule, kes Viimsis asuvat maja müüs (tl 64). 01.03.1998 sõlmitud laenulepingu kohaselt kohustus kostja maksma hagejale 720 000 krooni hiljemalt 31.05.1999, intressiga 5% kuus (tl 37-38). 07.1999 sõlmitud kokkuleppe kohaselt kohustus kostja maksma hagejale 828 000 krooni hiljemalt 31.07.1999, intressiga 7% kuus (tl 39). Laenulepingute sõlmimise ajal kehtinud tsiviilkoodeksi (TsK) § 272 lg 1 kohaselt annab laenulepingu järgi üks pool (laenutaja) teisele poolele (laenajale) omandusse (operatiivsesse haldusesse) raha või liigitunnustega piiritletud asjad, laenaja aga kohustub laenutajale sama summa raha või võrdse koguse sama liiki ja sama kvaliteediga asju tagastama. TsK § 272 lg 2 sätestas, et laenuleping loetakse sõlmituks raha või asjade üleandmise momendist. Seega asub kohus seisukohale, et esitatud tõenditega on tõendatud deklaratiivse võlatunnistuse aluseks oleva võlgnevuse olemasolu tulenevalt 1998 ja selle lisakokkuleppest, vaidlusaluse 2010 aastal sõlmitud lepingu puhul on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega, millele kohaldub VÕS § 396 lg 2.
Kostja on seisukohal, et hageja hagis esitatud nõue on aegunud. Riigikohtu 1.oktoobri 2008 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-63-08 p. 15 on leitud, et deklaratiivne võlatunnistus, mille sisuks on olemasoleva nõude tunnustamine, on sõltuvuses võlatunnistuse aluseks olevast põhikohustusest ning ei lõpeta ega muuda olemasolevat võlasuhet. Sellest tulenevalt kohaldub võlatunnistusest tulenevale nõudele põhikohustusest tuleneva nõude aegumistähtaeg. Hageja esitatud nõuded pidanuks aegumise kulgemise algusajal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 113 lg 1 ja § 116 esimese lause järgi aeguma kümne aasta jooksul õiguse rikkumisest teadasaamisest. Kohtule tõendina esitatud 1999 lisakokkuleppe kohaselt kohustus kostja võlgnevuse tasuma hiljemalt 31.07.1999, seega oli TsÜS § 106 lg-st 1 lähtudes aegumistähtajaks 31.07.2009. Kohtule esitatud dokumentaalsetest tõenditest ning nii hageja kui kostja poolt kohtule esitatud väidetest kohus järeldab, et põhisumma on hagejale tasutud ning seega on hageja poolt kostja vastu nõue esitatud tasumata intresside osas. Olenemata nimetatud põhivõlgnevuse tasumise asjaolust, pidanuks põhinõude aegumisega TsÜS § 117 järgi aeguma ka kõrvalnõuded. Lähtudes võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 9 lg 1 esimesest lausest, tuleb aegumisele alates 1. juulist 2002 kohaldada TsÜS aegumise kohta sätestatut ka enne 1. juulit 2002 tekkinud aegumata nõuetele. Tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg 1 järgi kolm aastat. Lähtudes VÕSRS § 9 lg-st 2, arvestatakse seda 1. juulist 2002, s.t hageja nõuded aegunuks TsÜS § 136 lg 2 järgi 1. juulil 2005 (vt ka nt Riigikohtu 14. novembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-07, p 15). Seega on kostja vastuväide, et hageja nõue on aegunud, õige. TsÜS § 142 lg 1 järgi aegub õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul ja pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. Selleks et vältida nõude aegumist, tuleb see esitada kohtule aegumistähtaja jooksul. Hageja poolt kohtule tõendina esitatud 15.06.2008 kostja poolt allkirjastatud leping, mille kohaselt on hageja kostjale laenanud raha 120 000 krooni tähtajaga kuni 30.12.2011 on hageja poolt laenusummade üleandmise osas tõendamata (tl 68). Kostja on kohtule kinnitanud, et nimetatud summat ta reaalse rahasummana laenuks saanud hagejalt ei ole. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ei ole ka hageja esitanud tõendeid laenusumma üleandmise kohta kostjale, lisaks nähtub kohtule, et hageja selgituste kohaselt on ta kostjale laenu andnud 5000 või 500 krooni, kuid mitte sellist suurt summat ning lisanud, et ilmselt on nõudele lisatud intressid. Kohus asub seisukohale, et ka 15.06.2008 sõlmitud lepingu puhul on sisuliselt tegemist deklaratiivse võlatunnistusega. Kuigi üldjuhul katkestab võlatunnistus nõude aegumise TsÜS § 158 lg 1 järgi, ei teki praegusel juhul aegumise katkemise küsimust, kuna nii 2008 (tl 68) kui ka 2010 (tl 4-8) võlatunnistused allkirjastati peale võlatunnistuse aluseks olevate nõuete aegumist. Kohtule nähtuvalt on hageja seisukohal, et uue võlatunnistuse allkirjastamisega tunnustas kostja võlgnevuse olemasolu, seega hakkas uuesti aegumistähtaeg jooksma. Kohus ei nõustu hagejaga ning leiab, et aegumistähtaeg ei alga uuesti juhtudel, kus nõue on juba aegunud. Kostja vastu esitatav nõue ei oleks aegunud juhul, kui kostja oleks võlatunnistuse allkirjastanud aegumistähtaja jooksul s.o kuni 1. juuli 2005. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Vastavalt TsMS § 436 lg-le 2 rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Arvestades eeltoodut jätab kohus rahuldamata hagi 7988 euro nõudes. Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine Tsiviilasja hinna määramisel juhindub kohus TsMS § 122 lg 1 sätestatust, mille kohaselt on tsiviilasja hind hagihind, TsMS § 122 lg 2 sätestatust, mille kohaselt on hagihind hagiasjas
hagis taotletu harilik väärtus ja TsMS § 124 lg-s 1 sätestatust, mille kohaselt raha maksmisele suunatud hagi puhul määratakse hagihind nõutava rahasummaga. Eeltoodust tulenevalt on hagi hind 8977 eurot. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 ja 4 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS §162 sätestab, et hagimenetluse kulud, sealhulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud, kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti, seega tuleb menetluskulud jätta hageja kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Marget Henriksen kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.