Arco Transport AS-i hagi Aktsiaseltsi SEB Liising vastu kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 13.03.2013.a otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
5538,04 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Arco Transport AS-i apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellatsioonimenetluses apellant): Arco Transport AS (registrikood: 10144906; asukoht: Saue), tehinguline esindaja advokaat Erik Lepikson; Kostja (apellatsioonimenetluses vastustaja): Aktsiaselts SEB Liising (registrikood: 10281767; asukoht: Tallinn), tehinguline esindaja Martin Velling
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Harju Maakohtu 13.03.2013.a otsus jätta muutmata.
Jätta maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulu hageja, Arco Transport AS-i kanda.
4.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.
1(7)
Tsiviilasi nr: 2-12-14204 Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.10.04.2012.a esitas hageja Harju Maakohtule hagi kostja vastu kahju 5538, 04 euro hüvitamiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 19.03.2007.a liisingulepingu nr xxxxxxxxx, millega kostja kohustus omandama sõiduauto Porsche Cayenne S ja andma selle hageja kasutusse, mille eest maksis hageja kostjale kasutamise eest tasu. Leping lõppes 15.03.2012.a. Lepingu kohaselt oli lepingu lõppedes liisingeseme jääkväärtus 15 295,29 eurot ehk 25% netohinnast ehk 61 181,16 x 0,25. Hageja soovis sõiduki välja osta jääkväärtusega, kuid kostja seda ei võimaldanud ja leidis, et hageja võib sõiduki omandada 25 000 euro eest (20 833,33 + käibemaks). Hageja sellega ei nõustunud. Kuivõrd kokkulepet ei saavutatud, tagastas hageja kostjale sõiduki 15.03.2012.a. Hageja leidis, et selline kostja käitumine, milleks oli sõiduki müümine hagejale kallimalt kui jääkväärtus, ei ole kooskõlas varem poolte vahel väljakujunenud praktikaga. Liisingueseme müük liisinguvõtjale jääkväärtusega oli kostja majandus- ja kutsetegevuses väljakujunenud praktika / tava ja kehtis ka poolte vahel. Varasemate pooltevaheliste lepingute (nr xxxxxxx, xxxxxxxxx, xxxxxxxxxx jm) järgi on hageja saanud omandada liisinguesemed jääkväärtusega. Kostja praktika / tava oli müüa liisingesemed hagejale jääkväärtustega. Nii on käitunud kostja ka oma teiste klientidega ja nii käituvad oma klientidega teised suuremad liisinguandjad (AS Swedbank Liising, Nordea Finance Estonia AS). Kostja tegevus jääkväärtusega müügist keeldumisel ning lepingu eseme turuhinnaga müügil on vastuolus liisingulepingu olemusega. Liisinguleping on hageja hinnangul oma olemuselt finantseerimisleping, mitte vara omandamisele suunatud leping. Liisinguandja eesmärgiks ei ole vara omandamine ning selle edasimüümine, vaid intressitulu saamine. Eeltoodud seisukohta toetab ka Riigikohus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-12 tehtud lahendis. Hagejale kuulus seega lepingust ja seadusest tulenev õigus omandada liisinguese jääväärtusega. Kostja rikkus seda õigust ning tekitas hagejale kahju, sest hageja jäi ilma lepingust tulenevast väljaostuõigusest väärtuses 5538,04 eurot. Hagejale kuulus õigus omandada 20 833,33 eurose väärtusega sõiduk hinnaga 15 295,29 eurot, mistõttu oli hagejale kuuluva võlaostuõiguse väärtuseks 20 833,33 - 15 295,29 = 5538,04 eurot. Tegemist on otsese varalise kahjuga võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 tähenduses. Porsche Eesti esindaja hinnangu kohaselt oli sõiduki turuväärtuseks 20 000 eurot, millele lisandub käibemaks. Hageja leidis, et sõiduki turuväärtus oli 20 833,33 eurot, kuid alternatiivselt palus lugeda kohtul sõiduki turuväärtuseks 20 000 eurot (+ km). Kostja väite, et hagejaga seotud äriühing on põhjustanud kostjale kahju, kohta märkis hageja, et antud juhul oli liisinguvõtjaks Arco Transport AS ning väidetavalt kahju tekitanud liisinguvõtjaks oli Arco Marketing OÜ. Tegemist on kahe erineva juriidilise isikuga, kellest ühe tegevust ei saa omistada teisele ega vastupidi. Hageja juhatuse liige L.Rennit ei ole Arco Marketing OÜ esindajana kunagi kostjaga lepingulistesse suhetesse astunud ning tema tegevus ei ole kostjale kahju põhjustanud.
2(7)
Tsiviilasi nr: 2-12-14204 Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Vastuväidete kohaselt ei ole poolte vahel väljakujunenud sellist praktikat, et hagejal oleks olnud õigus omandada liisinguese jääkväärtusega. Hageja viidatud varasemate liisingulepingute järgi kaalus kostja iga kord hageja taotlust liisingueseme ostmiseks jääkväärtusega; viidatud juhtudel oli aga jääkväärtus samane turuväärtusega. Kui olukord olnuks teistsugune, oleks müügihind olnud samuti teistsugune. Liisingulepingu tingimustes ei ole näidatud ühtegi võimalust liisingueseme omandamiseks liisingvõtja poolt. Lepingu lisaks olevate üldtingimuste YL-KAS-0701 p 8.2 järgi pidi liisingvõtja eseme liisingandjale tagastama. Seega ei saanud hagejal kujuneda arvamust, et kasutusrendi tüüpi liisingulepingust saaks tuleneda liisingueseme ostuõigus, rääkimata ostuhinna kokkuleppimisest liisingulepingu sõlmimise hetkel. Hageja sai eeldada, et kui ta soovib eset lepingu lõppedes osta, siis tuleb see kostjaga eraldi läbi rääkida. Ei ole õige, et turul on väljakujunenud tava müüa liisinguesemeid liisinguvõtjale jääkväärtusega lepingute lõppedes. Tava / praktika olemasolu ei kinnita ka hageja viited teistele liisinguandjate praktikale või ka kostja kodulehekülje väljavõte, milles viidatakse sellele, et lepingu lõppedes tuleb liisinguese tagastada. Teiste liisinguandjate tingimused ei ole ega saagi olla kostjale siduvad. Kostja kodulehekülje väljavõte on informatiivne. Nt ei ole liisinguvõtjal alati kohustust asja tagastada, kui eelnevalt on kokku lepitud lepingu pikendamises või muudes tingimustes liisinguandjaga. Liisingueseme ostu finantseerimine ei tähenda seda, et lepingu lõppedes ei pea liisinguvõtja asja liisinguandjale tagastama. Vastupidiselt tekib liisinguvõtjal asja tagastamise kohustus VÕS § 363 järgi ning liisinguandjal on kohustus asi võõrandada ja sellest saadav tulu / kahju jääb liisingandjale. Seega ei ole kohane hageja väide, et kostja soovib jätta liisinguesemest saadavat kasu alusetult endale. Asja müük turuhinnaga on tavapärane pärast lepingu lõppemist. Kostjal ei olnud lepingust tulenevat kohustust võõrandada liisingueset hagejale lepingujärgse jääkväärtusega ja seega ei ole kostja kohustust rikkunud. Hageja väidetav kahju ei ole kostja arvates tekkinud ning selge ei ole, milles hageja kahju seisneb. Isegi kui oletada, et hageja on kahju saanud, siis selle suuruse kindlakstegemiseks on vaja teada liisingueseme turuhinda. Võimaliku kahju arvutamisel tuleb aluseks võtta ilma käibemaksuta hind, seega saaks hageja väidetav kahju olla maksimaalselt 4454,71 eurot (liisingueseme müügihind 19 750 - liisingueseme jääkväärtus 15 295,29 = 4454,71). Kui liisinguvõtja soovinuks vastavat eset omandada, saanuks ta sõlmida kapitalirendilepingu, milles oleks kokku lepitud ka müügi tingimused. Hageja sõlmis aga kasutusrendilepingu, mille järgi sai ta asja kasutada, mitte omandada. Kasutusrendilepingu puhul kannab lepingu lõppedes liisingueseme väärtusega seotud riske liisinguandja, sest liisinguvõtjal ei ole kohustust omandada asja. Ei oleks mõistlik olukord, kui hea jääkväärtusega asja saaks liisinguvõtja omandada, kuid n-ö halva jääkväärtusega liisingueseme müügikahju riski peaks kandma liisinguandja. Kasutus- ja kapitalirendilepingu olemused on erinevad ja need ei tohi minna omavahel vastuollu. Täiendavates seisukohtades märkis kostja, et hagejaga seotud äriühing on põhjustanud kostjale kahju ning kostja suhtes oleks äärmiselt ebaõiglane, kui kostja peaks hüvitama hagejale tema nõutud kahju, tuginedes tavale ja praktikale VÕS § 25 mõistes. Sellises olukorras ei ole VÕS § 25 lg 2 järgi mõistlik selline tava, kus liisinguese võõrandatakse hagejale jääkväärtusega.
3(7)
Tsiviilasi nr: 2-12-14204
Esimese astme kohtu otsus
3.Maakohus tegi 13.03.2013.a otsuse, millega jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Sõltumata sellest, et kostja hagi ei tunnistanud, ei olnud sisulist vaidlust järgmiste asjaolude üle: Arco Transport AS ja AS SEB Liising (endine AS SEB Ühisliising) sõlmisid 19.03.2007.a liisingulepingu nr xxxxxxxxxxx; kostja omandas sõiduauto Porsche Cayenne S ja andis selle hageja kasutusse; hageja maksis kostjale asja kasutamise eest tasu; leping lõppes 15.03.2012.a; lepingu lõppedes oli liisingueseme jääkväärtus 15 295,29 eurot; hageja soovis sõiduki välja osta jääkväärtusega, kuid kostja seda ei võimaldanud; kostja võimaldas hagejal sõidukit omandada 25 000 euro eest (20 833,33 + käibemaks), millega hageja ei nõustunud; hageja tagastas kostjale sõiduki 15.03.2012.a. Kuna ülaltoodud asjaolude üle ei olnud vaidlust, siis ei andnud kohus nende asjaolude kohta esitatud tõenditele täiendavat hinnangut. Eeltoodud asjaolusid hinnates leidis kohus, et poolte vahel oli sõlmitud VÕS § 361 järgi liisinguleping, mis on lõppenud lepingujärgsel tähtajal 15.03.2012.a. Kohtule esitatud liisingulepingust nr L07102916 (I kd, tl 13) nähtuvalt on tegemist liisingulepinguga, mille p 1.11 järgi on selle lisaks üldtingimused YL-KAS-0701, millega tutvumist on hageja kinnitanud vastavalt lepingu p-le 1.13. Liisingulepingust ei nähtu, et hagejale kuuluks liisingeseme omandamise õigus, sh ei nähtu lepingust, et hagejal oleks õigus nõuda liisinguesemeks oleva Porsche Cayenne S /tehase tähis WP1ZZZ9PZ6LA51673/ müüki kostjalt hagejale. Ka ei nähtu seda eelviidatud üldtingimustest. Lepingu tingimuste p 5 ja selle alapunktides sätestatu kohaselt on liisinguvõtjal ehk hagejal õigus kasutada liisingueset ning p 8 ja selle alapunktides sätestatu kohaselt kohustub hageja lepingu lõppedes märgitud liisingueseme kostjale ehk liisinguandjale tagastama. Kohtule esitatud 03.02.2013.a lepingu lõpetamise teatest (I kd, tl 20) nähtuvad liisinglepingu lõpetamise viisid ja teate järgi võib hageja taotleda sõiduki ostu ise, osta ja müüa sõiduk kolmandale isikule või osta ja sõlmida liisinguleping kolmanda isikuga või liisinguese müüa erikokkuleppel kostjaga kolmandale isikule – kuid sellest ei nähtu liisingandja kohustust võõrandada liisingese hagejale. Viidatud teatele on kostja vastanud pakkumisega (I kd, tl 21), mille järgi pakub ta sõidukit hagejale hinnaga 25 000 eurot. Seega ei kinnita teade ja kostja vastus hageja väidet, et kostja pidi võõrandama vaidlusaluse liisingueseme hagejale jääkväärtusega. Kostja esitatud 08.05.2013.a müügileping nr 120508-1-M kinnitab, et vaidlusalune sõiduk müüdi kolmandale isikule 23 700 euro eest (sh käibemaks) ehk mitte pooltevahelises lepingus märgitud jääkväärtusega. Seega kinnitavad viidatud teade, kostja vastus hagejale ja sõiduki müügileping seda, et pooltevahelise liisingulepingu lõppedes peeti läbirääkimisi selle üle, mis saab liisinguesemest, kas see võõrandatakse hagejale ja millise hinnaga see võõrandatakse. Eeltoodu alusel nõustus kohus kostjaga, et poolte vahel sõlmitud kasutusrendileping nr xxxxxxxxxx oli liisinguleping, mis kohustas kostjat andma liisinguese vaid hageja kasutusse ilma omapoolse kohustuseta viidatud asja võõrandada hagejale ning vaidlusalusest liisingulepingust ega ka selle üldtingimustest ei tulene hagejale liisingeseme omandamise õigust.
4(7)
Tsiviilasi nr: 2-12-14204 Kuna vaidlusalusest lepingust nr xxxxxxxxxx ja selle tingimustest ei tulene hagejale asja omandamise õigust ning poolte vahel ei olnud kokkulepet omandi võõrandamise kui sellise kohta üldse, siis ei saa hageja tugineda kohtu arvates sellele, et kostja pidanuks vaidlusaluse liisingueseme 1) hagejale müüma ning 2) müüma selle hagejale hageja jaoks sobiva hinnaga, antud juhul lepingujärgse jääkväärtusega. Teisisõnu ei ole eelmiste liisingulepingute nr xxxxxxxxxxx, xxxxxxxxxx, xxxxxxxxxxx, xxxxxxxxxx, xxxxxxxxxx objektiks olevate liisinguesemete müügitingimused ja poolte käitumine pärast nende liisingulepingute lõppemist pooltele siduvad tavana vaidlusaluse liisingulepingu lõppemise järgselt Porsche Cayenne S müügilepingu sõlmimisel ja tema hinna määramisel VÕS § 25 järgi antud liisingulepingu puhul siduv. See ei oleks VÕS § 25 lg 2 viimase lause järgi kooskõlas asjaõigusseaduse § 68 lg-tega 1 ja 2. Eeltoodu tõttu ei pea kohus andma hinnangut ka mainitud liisingulepingutele ja müügilepingutele (I kd, tl 27–55) ning kirjavahetusele kostja ja tema teiste klientide vahel (I kd, tl 56–59). Eeltoodu tõttu ei ole poolte suhetele kohaldatavad tavana VÕS § 25 lg 2 järgi Eestis tegutsevate teiste liisingvõtjate käitumisreeglid, liisingulepingute tingimused ja müügistrateegia ning kohus nendele hinnangut ei andnud (I kd, tl 60). Siinjuures ei saa jätta tähelepanuta asjaolu, et hageja viidatud Nordea Finance Estonia AS tingimuste p 1.2 järgi on liisinguvõtjal lepingu lõppedes eesõigus osta vara hinnaga, mis vastab kokkulepitud jääkväärtusele. Nii on selles lepingus otseselt kokkulepitud müügitingimus ja müügi/ostuõigus liisingvõtja ja -andja vahel ehk tegemist on otseselt lepingu tingimuse, mitte tavaga. Küll aga ei olnud sellist kokkulepet vaidlusaluses pooltevahelises liisingulepingus ning tolle tingimustes. Mainitud põhjusel ei saa hageja tugineda eelviidatud Nordea Finance Estonia AS-i tingimustele kui tavale, mis oleks kostjale kohustuseks VÕS § 25 lg 2 järgi. Kohtu arvates oleks pooltevahelistes suhetes tavana vaadeldav selline käitumine, kus liisinguvõtja kohustub hooldama liisingueset teatud kindla kvaliteediga, tihti kallimate teenustasudega, sõiduki margi maaletooja firmas või on liisinguvõtjal õigus ise valida kindlustusselts, kus liisinguese kindlustakse või et liisinguandja võimaldab liisingulepingu lõppedes liisinguvõtjal näidata n-ö esimesena huvi liisingueseme omandamise vastu. Seda viimast on aga kostja hageja suhtes täitnud, mida kinnitas ka 03.02.2013.a lepingu lõpetamise teade (I kd, tl 20). Kuna kostjal ei olnud kohustust müüa hagejale liisingulepingust tulenev sõiduk kooskõlas VÕS § 76 lg-ga 1, siis ei tõusetu üldse küsimust niisuguse kohustuse rikkumisest VÕS § 100 järgi ning samuti ei tõusetu küsimust hageja õigusest nõuda kostjalt VÕS § 101 lg 1 p 3 ja § 115 lg 1 alusel kahju hüvitamist. Eeltoodu tõttu ei andnud kohus hinnangut kahju tekkimisele ja selle ulatusele VÕS § 128 lg-te 1–2 järgi ning sellele, kas kahju tekkimine võis olla kostjale ettenähtav § 127 lg 3 järgi. Kuna hagi jäi viidatud motiividel rahuldamata, siis puudus kohtul vajadus anda hinnangut poolte väidetele sellest, kas hageja juhatuse liikmetega seotud muud äriühingud on oma käitumisega põhjustanud kostjale kahju ning seetõttu ei andnud kohus hinnangut hageja ja Arco Marketing OÜ registriandmetele, Arco Marketing OÜ tunnustatud nõuete nimekirjale ning halduri e-kirjale. Apellatsioonkaebus
4.Maakohtu otsuse peale esitas hageja 12.04.2013.a apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldatakse. Kaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus oluliselt rikkunud materiaal- ning menetlusõigusnorme ning jõudnud seetõttu ebaõige otsuseni. Kohus on vääralt kohaldanud VÕS §-i 25, asudes vääralt seisukohale, et VÕS § 25 lg 2 viimases lauses sätestatud eeldused
5(7)
Tsiviilasi nr: 2-12-14204 on täidetud, mistõttu ei kuulu VÕS § 25 tervikuna kohaldamisele. VÕS § 25 lg 2 viimase lause grammatilisest tõlgendusest tuleneb, et nimetatud säte näeb ette erandi üksnes samal tegevusalal väljakujunenud tava siduvuse ehk lg 2 osas, mitte lg-s 1 toodud pooltevahelise praktika siduvuse osas. Hageja seisukohta toetab mh VÕS § 25 struktuur. Isegi juhul, kui vastuolu seadusega välistaks kogu VÕS §-st 25 tuleneva tava ja praktika siduvuse, siis ei ole antud juhul kehtiv tava ega pooltevaheline praktika vastuolus seadusega. Võlaõiguses kehtivast dispositiivsuse põhimõttest tulenevalt saab termin „vastuolus seadusega“ tähendada üksnes vastuolu seadusest tuleneva keeluga, mitte vastuolu igasuguse seadusest tuleneva õigusega. Kohus on märkinud, et antud juhul oleks hageja poolt väidetav praktika vastuolus AÕS § 68 lg-tega 1 ja 2. Viidatud sätted ei keela omandiõiguse kitsendustes kokkuleppe saavutamist, mistõttu ei välista AÕS § 68 lg-d 1 ja 2 ka VÕS § 25 kohaldamist. Kohus on rikkunud TsMS § 436 lg-s 1 sätestatud kohtuotsuse seaduslikkuse ning põhjendatuse nõuet (vt ka Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-78-98 ja 3-2-1-40-06). Kohus ei ole hageja väidete pooltevahelise praktika ja liisinguturul väljakujunenud tava, hagejale tekkinud kahju ning liisingulepingu ja kostja tegevuse vastuolu kohta seisukohta võtnud, mistõttu on rikkunud eelviidatud sätet. Lisaks on kohus rikkunud TsMS § 232 lg-s 1 toodud kohustust. Hageja on kohtule esitanud hulgaliselt tõendeid seoses pooltevahelise praktika, liisinguturul levinud tava ning sõiduki turuväärtusega, kuid kohus ei ole nimetatud tõendite suhtes hinnangut andnud. Eeltoodust nähtub, et kohus on jätnud kõik hageja väited ja tõendid tähelepanuta, mis on väga oluline protsessiõigusnormi rikkumine. Vastustaja seisukoht
5.Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
6.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna selle muutmiseks alust. Maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud maakohtu otsuse põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt põhjendusi ei korda. Kuigi apellant tugineb apellatsioonkaebuses sisuliselt väidetele, mille osas on maakohus seisukoha kujundanud ja millega ringkonnakohus nõustub, märgib ringkonnakohus apellatsioonkaebusele vastuseks siiski järgmist.
7.Maakohus lähtus vaidluse lahendamisel õigesti sellest, et kostjal ei lasunud pooltevahelisest lepingust tulenevalt kohustust võõrandada hagejale kasutusrendilepingu esemeks olnud sõidukit lepingujärgse arvestusliku jääkväärtusega. Sellist kohustust ei tulnud ei pooltevahelise lepingu tekstist ega ka mitte kasutusrendilepingu olemusest. Kui kapitalirendileping on olemuslikult võrreldav järelmaksuga müügilepinguga, siis kasutusrendileping üürilepinguga. Juhul, kui hageja jaoks oli oluline saada liisingulepingu alusel õigus omandada konkreetne sõiduk lepingu lõppedes jääkväärtusega, oleks tulnud selles lepingus kokku leppida. See, et tavaliselt ei takista liisinguandjad liisinguvõtjatel kasutusrendilepingu esemeks oleva sõiduki väljaostmist, ei tähenda seda, et autode väljaostmise võimaluse pakkumisest peaks tuletama liisinguvõtja kasuks õiguse nõuda auto kindla hinnaga väljaostmise õiguse. Selleks, et ühel isikul tekiks õigus osta mingi asi teiselt isikult kindla hinnaga välja, eeldab, et pooled selles kokku lepivad. Kasutusrent ja kapitalirent on aga olemuslikult erinevad lepingud. See, et hageja ja kostja vahel on varasemalt sõlmitud viis liisingulepingut, mille lõppedes on teinud kostja hagejale pakkumise osta auto välja
6(7)
Tsiviilasi nr: 2-12-14204 lepingujärgse jääkväärtusega, ei tähenda, et kostjal oleks sellisest praktikast tekkinud kohustus teha kõikide järgnevate lepingute raames samasugune pakkumine. Kasutusrendilepingu eseme lepingujärgse jääkmaksumusega võõrandamise kohustust ei loo ka see, et kostja töötajad on kahel korral e-kirja teel muule isikule, kui hagejale vastanud, et kostja klientidel on õigus kapitalirendilepingu ese lepingujärgse jääkväärtusega välja ostja ning et eseme turuhind seda õigust ei mõjuta (t I kd lk 56-59). Vastavate e- kirjade raames andsid kostja töötajad üldist informatsiooni ning ei võtnud konkreetse lepingu raames siduvaid kohustusi. Vastupidi, üks e- kiri oli saadetud hageja esindaja kaastöötaja poolt ja selles viidati tema isiklikule liisingulepingule, teine e- kiri oli saadetud kolmanda, käesolevasse lepingusse mittepuutuva isiku esindaja poolt, viitega tema lepingule. Kliendihaldurid väitsid küll, et kostja klientidel on õigus kasutusrendilepingu ese lepingujärgse jääkväärtusega välja osta, kuid sellistest selgitustest ei saa välja lugeda, et kostja võtab endale sellega igal juhul siduva kohustuse kõikidel juhtudel, kõikide klientide suhtes, kõikidel asjaoludel. See, kui kostjaga samal tegevusalal tegutsevad teised liisinguandjad endale jääkväärtusega võõrandamise kohustuse võtavad, ei tähenda, et selline kohustus peaks kehtima ka kostja suhtes juhul, kui kostja endale sellist kohustust võtnud ei ole. Kuivõrd hageja ja kostja reguleerisid kõik maksekohustused ning kõik liisingulepingu eseme võõrandamisega seotud õigused ja kohustused ammendavalt pooltevahelises lepingus ja kuivõrd seadus liisingueseme võõrandamise kohustust liisinguandjale ei pane, ei saa see, kui liisinguandjad tavaliselt liisingulepingu esemeid jääkväärtusega liisinguvõtjatele müügiks pakuvad või kui kostja konkurendid on endale sellised kohustused võtnud, tähendada, et väidetavalt valdav praktika peaks välistama poolte vahel sõlmitud kokkulepete kehtivuse. Menetluskulude jaotus
8.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Lähtudes TsMS § 162 lg-st 1 ja § 171 lg-st 1 jätab ringkonnakohus maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohus ei teinud asja menetlemisel TsMS §-s 143 sätestatud asja läbivaatamise kulusid. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
Reet Allikvere
Ülle Jänes
Kaupo Paal
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.