2-12-14204/24 - Võlaõigus - Muud kasutuslepingud - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

1.10.04.2012.a esitas hageja Harju Maakohtule hagi kostja vastu kahju 5538, 04 euro hüvitamiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 19.03.2007.a liisingulepingu nr xxxxxxxxx, millega kostja kohustus omandama sõiduauto Porsche Cayenne S ja andma selle hageja kasutusse, mille eest maksis hageja kostjale kasutamise eest tasu. Leping lõppes 15.03.2012.a. Lepingu kohaselt oli lepingu lõppedes liisingeseme jääkväärtus 15 295,29 eurot ehk 25% netohinnast ehk 61 181,16 x 0,25. Hageja soovis sõiduki välja osta jääkväärtusega, kuid kostja seda ei võimaldanud ja leidis, et hageja võib sõiduki omandada 25 000 euro eest (20 833,33 + käibemaks). Hageja sellega ei nõustunud. Kuivõrd kokkulepet ei saavutatud, tagastas hageja kostjale sõiduki 15.03.2012.a. Hageja leidis, et selline kostja käitumine, milleks oli sõiduki müümine hagejale kallimalt kui jääkväärtus, ei ole kooskõlas varem poolte vahel väljakujunenud praktikaga. Liisingueseme müük liisinguvõtjale jääkväärtusega oli kostja majandus- ja kutsetegevuses väljakujunenud praktika / tava ja kehtis ka poolte vahel. Varasemate pooltevaheliste lepingute (nr xxxxxxx, xxxxxxxxx, xxxxxxxxxx jm) järgi on hageja saanud omandada liisinguesemed jääkväärtusega. Kostja praktika / tava oli müüa liisingesemed hagejale jääkväärtustega. Nii on käitunud kostja ka oma teiste klientidega ja nii käituvad oma klientidega teised suuremad liisinguandjad (AS Swedbank Liising, Nordea Finance Estonia AS). Kostja tegevus jääkväärtusega müügist keeldumisel ning lepingu eseme turuhinnaga müügil on vastuolus liisingulepingu olemusega. Liisinguleping on hageja hinnangul oma olemuselt finantseerimisleping, mitte vara omandamisele suunatud leping. Liisinguandja eesmärgiks ei ole vara omandamine ning selle edasimüümine, vaid intressitulu saamine. Eeltoodud seisukohta toetab ka Riigikohus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-12 tehtud lahendis. Hagejale kuulus seega lepingust ja seadusest tulenev õigus omandada liisinguese jääväärtusega. Kostja rikkus seda õigust ning tekitas hagejale kahju, sest hageja jäi ilma lepingust tulenevast väljaostuõigusest väärtuses 5538,04 eurot. Hagejale kuulus õigus omandada 20 833,33 eurose väärtusega sõiduk hinnaga 15 295,29 eurot, mistõttu oli hagejale kuuluva võlaostuõiguse väärtuseks 20 833,33 - 15 295,29 = 5538,04 eurot. Tegemist on otsese varalise kahjuga võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 tähenduses. Porsche Eesti esindaja hinnangu kohaselt oli sõiduki turuväärtuseks 20 000 eurot, millele lisandub käibemaks. Hageja leidis, et sõiduki turuväärtus oli 20 833,33 eurot, kuid alternatiivselt palus lugeda kohtul sõiduki turuväärtuseks 20 000 eurot (+ km). Kostja väite, et hagejaga seotud äriühing on põhjustanud kostjale kahju, kohta märkis hageja, et antud juhul oli liisinguvõtjaks Arco Transport AS ning väidetavalt kahju tekitanud liisinguvõtjaks oli Arco Marketing OÜ. Tegemist on kahe erineva juriidilise isikuga, kellest ühe tegevust ei saa omistada teisele ega vastupidi. Hageja juhatuse liige L.Rennit ei ole Arco Marketing OÜ esindajana kunagi kostjaga lepingulistesse suhetesse astunud ning tema tegevus ei ole kostjale kahju põhjustanud.

2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Vastuväidete kohaselt ei ole poolte vahel väljakujunenud sellist praktikat, et hagejal oleks olnud õigus omandada liisinguese jääkväärtusega. Hageja viidatud varasemate liisingulepingute järgi kaalus kostja iga kord hageja taotlust liisingueseme ostmiseks jääkväärtusega; viidatud juhtudel oli aga jääkväärtus samane turuväärtusega. Kui olukord olnuks teistsugune, oleks müügihind olnud samuti teistsugune. Liisingulepingu tingimustes ei ole näidatud ühtegi võimalust liisingueseme omandamiseks liisingvõtja poolt. Lepingu lisaks olevate üldtingimuste YL-KAS-0701 p 8.2 järgi pidi liisingvõtja eseme liisingandjale tagastama. Seega ei saanud hagejal kujuneda arvamust, et kasutusrendi tüüpi liisingulepingust saaks tuleneda liisingueseme ostuõigus, rääkimata ostuhinna kokkuleppimisest liisingulepingu sõlmimise hetkel. Hageja sai eeldada, et kui ta soovib eset lepingu lõppedes osta, siis tuleb see kostjaga eraldi läbi rääkida. Ei ole õige, et turul on väljakujunenud tava müüa liisinguesemeid liisinguvõtjale jääkväärtusega lepingute lõppedes. Tava / praktika olemasolu ei kinnita ka hageja viited teistele liisinguandjate praktikale või ka kostja kodulehekülje väljavõte, milles viidatakse sellele, et lepingu lõppedes tuleb liisinguese tagastada. Teiste liisinguandjate tingimused ei ole ega saagi olla kostjale siduvad. Kostja kodulehekülje väljavõte on informatiivne. Nt ei ole liisinguvõtjal alati kohustust asja tagastada, kui eelnevalt on kokku lepitud lepingu pikendamises või muudes tingimustes liisinguandjaga. Liisingueseme ostu finantseerimine ei tähenda seda, et lepingu lõppedes ei pea liisinguvõtja asja liisinguandjale tagastama. Vastupidiselt tekib liisinguvõtjal asja tagastamise kohustus VÕS § 363 järgi ning liisinguandjal on kohustus asi võõrandada ja sellest saadav tulu / kahju jääb liisingandjale. Seega ei ole kohane hageja väide, et kostja soovib jätta liisinguesemest saadavat kasu alusetult endale. Asja müük turuhinnaga on tavapärane pärast lepingu lõppemist. Kostjal ei olnud lepingust tulenevat kohustust võõrandada liisingueset hagejale lepingujärgse jääkväärtusega ja seega ei ole kostja kohustust rikkunud. Hageja väidetav kahju ei ole kostja arvates tekkinud ning selge ei ole, milles hageja kahju seisneb. Isegi kui oletada, et hageja on kahju saanud, siis selle suuruse kindlakstegemiseks on vaja teada liisingueseme turuhinda. Võimaliku kahju arvutamisel tuleb aluseks võtta ilma käibemaksuta hind, seega saaks hageja väidetav kahju olla maksimaalselt 4454,71 eurot (liisingueseme müügihind 19 750 - liisingueseme jääkväärtus 15 295,29 = 4454,71). Kui liisinguvõtja soovinuks vastavat eset omandada, saanuks ta sõlmida kapitalirendilepingu, milles oleks kokku lepitud ka müügi tingimused. Hageja sõlmis aga kasutusrendilepingu, mille järgi sai ta asja kasutada, mitte omandada. Kasutusrendilepingu puhul kannab lepingu lõppedes liisingueseme väärtusega seotud riske liisinguandja, sest liisinguvõtjal ei ole kohustust omandada asja. Ei oleks mõistlik olukord, kui hea jääkväärtusega asja saaks liisinguvõtja omandada, kuid n-ö halva jääkväärtusega liisingueseme müügikahju riski peaks kandma liisinguandja. Kasutus- ja kapitalirendilepingu olemused on erinevad ja need ei tohi minna omavahel vastuollu. Täiendavates seisukohtades märkis kostja, et hagejaga seotud äriühing on põhjustanud kostjale kahju ning kostja suhtes oleks äärmiselt ebaõiglane, kui kostja peaks hüvitama hagejale tema nõutud kahju, tuginedes tavale ja praktikale VÕS § 25 mõistes. Sellises olukorras ei ole VÕS § 25 lg 2 järgi mõistlik selline tava, kus liisinguese võõrandatakse hagejale jääkväärtusega.

3.Maakohus tegi 13.03.2013.a otsuse, millega jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Sõltumata sellest, et kostja hagi ei tunnistanud, ei olnud sisulist vaidlust järgmiste asjaolude üle: Arco Transport AS ja AS SEB Liising (endine AS SEB Ühisliising) sõlmisid 19.03.2007.a liisingulepingu nr xxxxxxxxxxx; kostja omandas sõiduauto Porsche Cayenne S ja andis selle hageja kasutusse; hageja maksis kostjale asja kasutamise eest tasu; leping lõppes 15.03.2012.a; lepingu lõppedes oli liisingueseme jääkväärtus 15 295,29 eurot; hageja soovis sõiduki välja osta jääkväärtusega, kuid kostja seda ei võimaldanud; kostja võimaldas hagejal sõidukit omandada 25 000 euro eest (20 833,33 + käibemaks), millega hageja ei nõustunud; hageja tagastas kostjale sõiduki 15.03.2012.a. Kuna ülaltoodud asjaolude üle ei olnud vaidlust, siis ei andnud kohus nende asjaolude kohta esitatud tõenditele täiendavat hinnangut. Eeltoodud asjaolusid hinnates leidis kohus, et poolte vahel oli sõlmitud VÕS § 361 järgi liisinguleping, mis on lõppenud lepingujärgsel tähtajal 15.03.2012.a. Kohtule esitatud liisingulepingust nr L07102916 (I kd, tl 13) nähtuvalt on tegemist liisingulepinguga, mille p 1.11 järgi on selle lisaks üldtingimused YL-KAS-0701, millega tutvumist on hageja kinnitanud vastavalt lepingu p-le 1.13. Liisingulepingust ei nähtu, et hagejale kuuluks liisingeseme omandamise õigus, sh ei nähtu lepingust, et hagejal oleks õigus nõuda liisinguesemeks oleva Porsche Cayenne S /tehase tähis WP1ZZZ9PZ6LA51673/ müüki kostjalt hagejale. Ka ei nähtu seda eelviidatud üldtingimustest. Lepingu tingimuste p 5 ja selle alapunktides sätestatu kohaselt on liisinguvõtjal ehk hagejal õigus kasutada liisingueset ning p 8 ja selle alapunktides sätestatu kohaselt kohustub hageja lepingu lõppedes märgitud liisingueseme kostjale ehk liisinguandjale tagastama. Kohtule esitatud 03.02.2013.a lepingu lõpetamise teatest (I kd, tl 20) nähtuvad liisinglepingu lõpetamise viisid ja teate järgi võib hageja taotleda sõiduki ostu ise, osta ja müüa sõiduk kolmandale isikule või osta ja sõlmida liisinguleping kolmanda isikuga või liisinguese müüa erikokkuleppel kostjaga kolmandale isikule – kuid sellest ei nähtu liisingandja kohustust võõrandada liisingese hagejale. Viidatud teatele on kostja vastanud pakkumisega (I kd, tl 21), mille järgi pakub ta sõidukit hagejale hinnaga 25 000 eurot. Seega ei kinnita teade ja kostja vastus hageja väidet, et kostja pidi võõrandama vaidlusaluse liisingueseme hagejale jääkväärtusega. Kostja esitatud 08.05.2013.a müügileping nr 120508-1-M kinnitab, et vaidlusalune sõiduk müüdi kolmandale isikule 23 700 euro eest (sh käibemaks) ehk mitte pooltevahelises lepingus märgitud jääkväärtusega. Seega kinnitavad viidatud teade, kostja vastus hagejale ja sõiduki müügileping seda, et pooltevahelise liisingulepingu lõppedes peeti läbirääkimisi selle üle, mis saab liisinguesemest, kas see võõrandatakse hagejale ja millise hinnaga see võõrandatakse. Eeltoodu alusel nõustus kohus kostjaga, et poolte vahel sõlmitud kasutusrendileping nr xxxxxxxxxx oli liisinguleping, mis kohustas kostjat andma liisinguese vaid hageja kasutusse ilma omapoolse kohustuseta viidatud asja võõrandada hagejale ning vaidlusalusest liisingulepingust ega ka selle üldtingimustest ei tulene hagejale liisingeseme omandamise õigust.

Tsiviilasi nr: 2-12-14204 Kuna vaidlusalusest lepingust nr xxxxxxxxxx ja selle tingimustest ei tulene hagejale asja omandamise õigust ning poolte vahel ei olnud kokkulepet omandi võõrandamise kui sellise kohta üldse, siis ei saa hageja tugineda kohtu arvates sellele, et kostja pidanuks vaidlusaluse liisingueseme 1) hagejale müüma ning 2) müüma selle hagejale hageja jaoks sobiva hinnaga, antud juhul lepingujärgse jääkväärtusega. Teisisõnu ei ole eelmiste liisingulepingute nr xxxxxxxxxxx, xxxxxxxxxx, xxxxxxxxxxx, xxxxxxxxxx, xxxxxxxxxx objektiks olevate liisinguesemete müügitingimused ja poolte käitumine pärast nende liisingulepingute lõppemist pooltele siduvad tavana vaidlusaluse liisingulepingu lõppemise järgselt Porsche Cayenne S müügilepingu sõlmimisel ja tema hinna määramisel VÕS § 25 järgi antud liisingulepingu puhul siduv. See ei oleks VÕS § 25 lg 2 viimase lause järgi kooskõlas asjaõigusseaduse § 68 lg-tega 1 ja 2. Eeltoodu tõttu ei pea kohus andma hinnangut ka mainitud liisingulepingutele ja müügilepingutele (I kd, tl 27–55) ning kirjavahetusele kostja ja tema teiste klientide vahel (I kd, tl 56–59). Eeltoodu tõttu ei ole poolte suhetele kohaldatavad tavana VÕS § 25 lg 2 järgi Eestis tegutsevate teiste liisingvõtjate käitumisreeglid, liisingulepingute tingimused ja müügistrateegia ning kohus nendele hinnangut ei andnud (I kd, tl 60). Siinjuures ei saa jätta tähelepanuta asjaolu, et hageja viidatud Nordea Finance Estonia AS tingimuste p 1.2 järgi on liisinguvõtjal lepingu lõppedes eesõigus osta vara hinnaga, mis vastab kokkulepitud jääkväärtusele. Nii on selles lepingus otseselt kokkulepitud müügitingimus ja müügi/ostuõigus liisingvõtja ja -andja vahel ehk tegemist on otseselt lepingu tingimuse, mitte tavaga. Küll aga ei olnud sellist kokkulepet vaidlusaluses pooltevahelises liisingulepingus ning tolle tingimustes. Mainitud põhjusel ei saa hageja tugineda eelviidatud Nordea Finance Estonia AS-i tingimustele kui tavale, mis oleks kostjale kohustuseks VÕS § 25 lg 2 järgi. Kohtu arvates oleks pooltevahelistes suhetes tavana vaadeldav selline käitumine, kus liisinguvõtja kohustub hooldama liisingueset teatud kindla kvaliteediga, tihti kallimate teenustasudega, sõiduki margi maaletooja firmas või on liisinguvõtjal õigus ise valida kindlustusselts, kus liisinguese kindlustakse või et liisinguandja võimaldab liisingulepingu lõppedes liisinguvõtjal näidata n-ö esimesena huvi liisingueseme omandamise vastu. Seda viimast on aga kostja hageja suhtes täitnud, mida kinnitas ka 03.02.2013.a lepingu lõpetamise teade (I kd, tl 20). Kuna kostjal ei olnud kohustust müüa hagejale liisingulepingust tulenev sõiduk kooskõlas VÕS § 76 lg-ga 1, siis ei tõusetu üldse küsimust niisuguse kohustuse rikkumisest VÕS § 100 järgi ning samuti ei tõusetu küsimust hageja õigusest nõuda kostjalt VÕS § 101 lg 1 p 3 ja § 115 lg 1 alusel kahju hüvitamist. Eeltoodu tõttu ei andnud kohus hinnangut kahju tekkimisele ja selle ulatusele VÕS § 128 lg-te 1–2 järgi ning sellele, kas kahju tekkimine võis olla kostjale ettenähtav § 127 lg 3 järgi. Kuna hagi jäi viidatud motiividel rahuldamata, siis puudus kohtul vajadus anda hinnangut poolte väidetele sellest, kas hageja juhatuse liikmetega seotud muud äriühingud on oma käitumisega põhjustanud kostjale kahju ning seetõttu ei andnud kohus hinnangut hageja ja Arco Marketing OÜ registriandmetele, Arco Marketing OÜ tunnustatud nõuete nimekirjale ning halduri e-kirjale. Apellatsioonkaebus

Tsiviilasi nr: 2-12-14204 lepingujärgse jääkväärtusega, ei tähenda, et kostjal oleks sellisest praktikast tekkinud kohustus teha kõikide järgnevate lepingute raames samasugune pakkumine. Kasutusrendilepingu eseme lepingujärgse jääkmaksumusega võõrandamise kohustust ei loo ka see, et kostja töötajad on kahel korral e-kirja teel muule isikule, kui hagejale vastanud, et kostja klientidel on õigus kapitalirendilepingu ese lepingujärgse jääkväärtusega välja ostja ning et eseme turuhind seda õigust ei mõjuta (t I kd lk 56-59). Vastavate e- kirjade raames andsid kostja töötajad üldist informatsiooni ning ei võtnud konkreetse lepingu raames siduvaid kohustusi. Vastupidi, üks e- kiri oli saadetud hageja esindaja kaastöötaja poolt ja selles viidati tema isiklikule liisingulepingule, teine e- kiri oli saadetud kolmanda, käesolevasse lepingusse mittepuutuva isiku esindaja poolt, viitega tema lepingule. Kliendihaldurid väitsid küll, et kostja klientidel on õigus kasutusrendilepingu ese lepingujärgse jääkväärtusega välja osta, kuid sellistest selgitustest ei saa välja lugeda, et kostja võtab endale sellega igal juhul siduva kohustuse kõikidel juhtudel, kõikide klientide suhtes, kõikidel asjaoludel. See, kui kostjaga samal tegevusalal tegutsevad teised liisinguandjad endale jääkväärtusega võõrandamise kohustuse võtavad, ei tähenda, et selline kohustus peaks kehtima ka kostja suhtes juhul, kui kostja endale sellist kohustust võtnud ei ole. Kuivõrd hageja ja kostja reguleerisid kõik maksekohustused ning kõik liisingulepingu eseme võõrandamisega seotud õigused ja kohustused ammendavalt pooltevahelises lepingus ja kuivõrd seadus liisingueseme võõrandamise kohustust liisinguandjale ei pane, ei saa see, kui liisinguandjad tavaliselt liisingulepingu esemeid jääkväärtusega liisinguvõtjatele müügiks pakuvad või kui kostja konkurendid on endale sellised kohustused võtnud, tähendada, et väidetavalt valdav praktika peaks välistama poolte vahel sõlmitud kokkulepete kehtivuse. Menetluskulude jaotus