Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

netohinnast ehk 61181,16*0,25). Hageja soovis sõiduki välja osta jääkväärtusega, kuid kostja seda ei võimaldanud ja leidis, et hageja võib sõiduki omandada 25 000 € eest (20833,33+ käibemaks). Hageja sellega ei nõustunud. Hageja tagastas kostjale sõiduki 15.03.2012. Hageja leiab, et selline kostja käitumine, milleks oli sõiduki müümine hagejale kallimalt kui jääkväärtus, ei ole kooskõlas varem poolte vahel väljakujunenud praktikaga. Liisingeseme müük liisinguvõtjale jääkväärtusega oli kostja majanduskutsetegevuses väljakujunenud praktika, tava ja kehtis ka poolte vahel. Varasemate pooltevaheliste lepingute (nr XXX, XXX, XXX jm) järgi on hageja saanud omandada liisingesemed jääkväärtusega. Kostja tava /praktika oli müüa liisingesemed hagejale jääkväärtustega. Nii on käitunud kostja ka oma teiste klientidega ja nii käituvad oma klientidega teised suuremad liisinguandjad (AS Swedbank Liising, Nordea Finance Estonia AS). Hagejale kuulus lepingust ja seadusest tulenev õigus omandada liisingeseme jääväärtusega. Kostja rikkus seda õigust ning tekitas hagejale kahju, sest hageja jäi ilma lepingust tulenevast väljaostuõigusest väärtuses 5538,04 € (20833,33-15295,29€). Menetluskulud palub jätta kostja kanda. Kostja vastuväited Kostja vaidleb hagile vastu ning palub hagi jätta rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Poolte vahel ei ole väljakujunenud sellist praktikat, et hagejal oleks olnud õigus omandada liisingese jääkväärtusega. Hageja viidatud varasemate liisinglepingute järgi kaalus kostja iga kord hageja taotlust liisingeseme ostmiseks jääkväärtusega; viidatud juhtudel oli aga jääkväärtus samane turuväärtusega. Kui olukord olnuks teistsugune, oleks müügihind olnud samuti teistsugune. Liisinglepingu tingimustes ei ole näidatud ühtegi võimalust liisingueseme omandamiseks liisingvõtja poolt. Lepingu lisaks olevate üldtingimuste XXX p 8.2 järgi pidi liisingvõtja eseme liisingandjale tagatama. Seega ei saanud hagejal kujuneda arvamust, et kasutusrendi tüüpi liisinglepingust saaks tuleneda liisingueseme ostuõigus, rääkimata ostuhinna kokkuleppimisest liisinglepingu sõlmimise hetkel. Hageja sai eeldada, et kui ta soovib eset lepingu lõppedes osta, siis tuleb eraldi see kostjaga läbi rääkida. Ei ole õige, et turul on väljakujunenud tava müüa liisingesemeid liisingvõtjale jääkväärtusega lepingute lõppedes. Tava /praktika olemasolu ei kinnita ka hageja viited teistele liisingandjate praktikale või ka kostja kodulehekülje väljavõte, milles viidatakse sellele, et lepingu lõppedes tuleb liisinguese tagastada. Teiste liisinguandjate tingimused ei ole siduvad ega saagi olla siduvad kostjale. Kostja kodulehekülje väljavõte on informatiivne. Näiteks ei ole liisingvõtjal alati kohustust asja tagastada, kui eelnevalt on kokku lepitud lepingu pikendamises või muudes tingimustes liisingandjaga. Liisingeseme ostu finantseerimine ei tähenda seda, et lepingu lõppedes ei pea liisinguvõtja asja liisinguandjale tagastama. Vastupidiselt tekib liisingvõtjal asja tagastamise kohustus VÕS § 363 järgi ning liisingandjal on kohustus asi võõrandada ja sellest saadav tulu/ kahju enda jääb liisingandjale. Seega ei ole kohane hageja väide, et kostja soovib jätta liisingesemest saadavat kasu alusetult endale. Asja müük turuhinnaga on tavapärane pärast lepingu lõppemist. Kostjal ei olnud lepingust tulenevat kohustust võõrandada liisingeset hagejale lepingujärgse jääkväärtusega ja seega ei ole kostja kohustust rikkunud. Hageja väidetav kahju ei ole kostja arvates tekkinud ning selge ei ole, milles hageja kahju seisneb.

Kui liisinguvõtja soovinuks vastavat eset omandada, saanuks ta sõlmida kapitalirendilepingu, milles oleks kokku lepitud ka müügi tingimused. Hageja sõlmis aga kasutusrendilepingu, mille järgi sai ta asja kasutada mitte omandada. Kasutusrendilepingu puhul kannab lepingu lõppedes liisingueseme väärtusega seotud riske liisinguandja, sest liisinguvõtjal ei ole kohustust omandada asja. Ei oleks mõistlik olukord, kui hea jääkväärtusega asja saaks liisingvõtja omandada, kuid nö halva jääkväärtusega liisingueseme müügikahju riski peaks kandma liisinguandja. Kasutusrendilepingu ja kapitalirendilepingu olemused on erinevad ja need ei tohi minna omavahel vastuollu. Hagejaga seotud äriühing on põhjustanud kostjale kahju ning seetõttu ei olnud VÕS § 25 lg 2 järgi mõistlik selline tava, kus võõrandatakse liisingese hagejale jääkväärtusega. Kohtu põhjendused VÕS § 361 sätestab, et liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Sõltumata sellest, et kostja hagi ei tunnistanud, ei olnud sisulist vaidlust järgmiste asjaolude üle: XXXAS ja AS SEB Liising (endine AS SEB Ühisliising) sõlmisid 19.03.2007 liisinglepingu nr XXX, kostja omandas sõiduauto Porsche Cayenne S ja andis selle hageja kasutusse, hageja maksis kostjale asja kasutamise eest tasu, leping lõppes 15.03.2012, lepingu lõppedes oli liisingeseme jääkväärtus 15295,29 €, hageja soovis sõiduki välja osta jääkväärtusega, kuid kostja seda ei võimaldanud, kostja võimaldas hagejal sõidukit omandada 25 000 € eest (20833,33+ käibemaks), millega hageja ei nõustunud, hageja tagastas kostjale sõiduki 15.03.2012. Kuna ülaltoodud asjaolude üle ei olnud vaidlust, siis ei pea kohus andma nende asjaolude kohta esitatud tõenditele täiendavat hinnangut. Eeltoodud asjaolusid hinnates leiab kohus, et poolte vahel oli sõlmitud liisingleping VÕS § 361 järgi, mis on lõppenud lepingujärgsel tähtajal 15.03.2012. Kohtule esitatud liisinglepingust nr XXX (lk 13) nähtuvalt on tegemist liisinglepinguga, mille p 1.11 järgi on selle lisaks üldtingimused XXX, millega tutvumist on hageja kinnitanud vastavalt lepingu p-le 1.13. Liisinglepingust ei nähtu, et hagejale kuuluks liisingeseme omandamise õigus, sh ei nähtu lepingust, et hagejal oleks õigus nõuda liisingesemeks oleva liisingeseme Porsche Cayenne S /tehase tähis XXX/ müüki kostjalt hagejale. Ka ei nähtu seda eelviidatud üldtingimustest. Lepingu tingimuste p 5 ja selle alapunktides sätestatu kohaselt on liisinguvõtjal ehk hagejal õigus kasutada liisingueset ning p 8 ja selle alapunktides sätestatu kohaselt kohustub hageja lepingu lõppedes märgitud liisingueseme kostjale ehk liisinguandjale tagastama. Kohtule esitatud lepingu lõpetamise teatest 03.02.2013 (lk 20) nähtuvad liisinglepingu lõpetamise viisid ja teate järgi võib hageja taotleda sõiduki ostu ise, osta ja müüa sõiduk

kolmandale isikule või osta ja sõlmida liisingleping kolmanda isikuga või liisingese müüa erikokkuleppel kostjaga kolmandale isiku, kuid sellest ei nähtu liisingandja kohustust võõrandada liisingese hagejale. Viidatud teatele on kostja vastanud pakkumisega (lk 21), mille järgi pakub ta sõidukit hagejale hinnaga 25 000 euro. Seega ei kinnita teade ja kostja vastus hageja väidet, et kostja pidi võõrandama vaidlusaluse liisingeseme hagejale jääkväärtusega. Kostja esitatud müügileping nr XXX 08.05.2013 kinnitab, et vaidlusalune sõiduk müüdi kolmandale isikule 23700 euro eest (sh käibemaks) ehk mitte pooltevahelises lepingus märgitud jääkväärtusega. Seega kinnitavad viidatud teade, kostja vastus hagejale ja sõiduki müügileping seda, et pooltevahelise liisinglepingu lõppedes peeti läbirääkimisi selle üle, mis saab liisingesemest, kas see võõrandatakse hagejale ja millise hinnaga see võõrandatakse. Eeltoodu alusel nõustub kohus kostjaga, et poolte vahel sõlmitud kasutusrendileping nr XXX oli liisingleping, mis kohustas kostjat andma liisingese vaid hageja kasutusse ilma omapoolse kohustuseta viidatud asja võõrandada hagejale ning vaidlusalusest liisinglepingust ega ka selle üldtingimustest ei tulene hagejale liisingeseme omandamise õigust. VÕS § 25 lg 1 sätestab, et lepingupooled on oma majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingu puhul kohustatud järgima iga tava, mille järgimises nad on kokku leppinud, ja praktikat, mis on nendevahelistes suhetes tekkinud ning lg 2 sätestab, et kui lepingupooled ei ole teisiti kokku leppinud, on nad majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingu puhul samuti kohustatud järgima iga tava, mida isikud, kes seda liiki lepinguid vastaval tegevus- või kutsealal sõlmivad, tavaliselt tunnevad ja enamasti arvestavad, välja arvatud juhul, kui sellise tava järgimine oleks vastuolus seadusega või ei oleks vastavalt asjaoludele mõistlik. TsÜS § 2 lg 2 viimase lause kohaselt ei saa tava muuta seadus. AÕS § 68 lg 1 alusel teostab asja üle võimu omanik ning seega kuulub omanikule, õigus otsustada selle üle, millistel tingimustel ja kellele ta oma asja üldse võõrandab ja omaniku õigusi saab lg 2 alusel piirata seadusega, lepinguga. Kuna vaidlusalusest lepingust nr XXX ja selle tingimustest ei tulene hagejale asja omandamise õigust, ning poolte vahel ei olnud kokkulepet omandi võõrandamise kui sellise kohta üldse, siis ei saa hageja tugineda kohtu arvates sellele, et kostja pidanuks vaidlusaluse liisingueseme 1) hagejale müüma ning 2) müüma selle hagejale hageja jaoks sobiva hinnaga, antud juhul lepingujärgse jääkväärtusega. Teisisõnu ei ole eelmiste liisinglepingute nr XXX, XXX, XXX, XXX, XXX objektiks olevate liisingesemete müügitingimused ja poolte käitumine pärast nende liisinglepingute lõppemist pooltele siduvad tavana vaidlusaluse liisinglepingu lõppemise järgselt Porsche Cayenne S müügilepingu sõlmimisel ja tema hinna määramisel VÕS § 25 järgi antud liisingulepingu puhul siduv. See ei oleks VÕS § 25 lg 2 viimase lause järgi kooskõlas AÕS § 68 lg 1, 2. Eeltoodu tõttu ei pea kohus andma hinnangut ka mainitud liisinglepingutele ja müügilepingutele (lk 27-55) ning kirjavahetusele kostja ja tema teiste klientide vahel (lk 56-59). Eeltoodu tõttu ei ole poolte suhetele kohaldatavad tavana VÕS § 25 lg 2 järgi Eestis tegutsevate teiste liisingvõtjate käitumisreeglid, liisinglepingute tingimused ja müügistrateegia ning kohus nendele hinnangut ei anna (lk 60). Siinjuures ei saa jätta tähelepanuta asjaolu, et hageja viidatud Nordea Finance Estonia AS tingimuste p 1.2 järgi on liisinguvõtjal lepingu lõppedes eesõigus osta vara hinnaga, mis vastab kokkulepitud jääkväärtusele. Nii on selles lepingus otseselt kokkulepitud müügitingimus ja müügi/ostuõigus liisingvõtja ja –andja vahel ehk tegemist on

otseselt lepingu tingimuse mitte tavaga. Küll aga ei olnud sellist kokkulepet vaidlusaluses pooltevahelises liisinglepingus nr XXX ning tolle tingimustes. Mainitud põhjusel ei saa hageja tugineda eelviidatud Nordea Finance Estonia AS-i tingimustele kui tavale, mis oleks kostjale kohustuseks VÕS § 25 lg 2 järgi. Kohtu arvates oleks poolte vahelistes suhetes tavana vaadeldav selline käitumine, kus liisinguvõtja kohustub hooldama liisingeset teatud kindla kvaliteediga, tihti kallimate teenustasudega, sõiduki margi maaletooja firmas või on liisingvõtjal õigus ise valida kindlustusselts, kus liisingese kindlustakse või et liisingandja võimaldab liisinglepingu lõppedes liisingvõtjal näidata nö esimesena huvi liisingeseme omandamise vastu. Seda viimast on aga kostja hageja suhtes täitnud, mida kinnitas ka lepingu lõpetamise teade 03.02.2013 (lk 20). Kuna kostjal ei olnud kohustust müüa hagejale liisinglepingust tulenev sõiduk kooskõlas VÕS § 76 lg 1, siis ei tõusetu üldse küsimust niisuguse kohustuse rikkumisest VÕS § 100 järgi ning samuti ei tõusetu küsimust hageja õigusest nõuda kostjalt VÕS § 101 lg 1 p 3 ja § 115 lg 1 alusel kahju hüvitamist. Eeltoodu tõttu ei anna kohus hinnangut kahju tekkimisele ja selle ulatusele VÕS § 128 lg 1,2 järgi ning sellele, kas kahju tekkimine võis olla kostjale ettenähtav § 127 lg 3 järgi. Ülaltoodu põhjustel jääb hagi rahuldamata. Kuna hagi jääb viidatud motiividel rahuldamata, siis puudub kohtul vajadus anda hinnangut poolte väidetele sellest, kas hageja juhatuse liikmetega seotud muud äriühingud on oma käitumisega põhjustanud kostjale kahju ning seetõttu ei anna kohus hinnangut hageja ja XXXOÜ registriandmetele, XXXOÜ tunnustatud nõuete nimekirjale, halduri e-kirjale. Menetluskulud Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 alusel kohus määrab kohtulahendis menetluskulude jaotuse poolte vahel. TsMS § 162 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd hagi jääb rahuldamata, jäävad kostja ja hageja menetluskulud hageja kanda. Juhindudes TsMS § 174 lg 1 võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Vastavalt TsMS § 174 lg 3 hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Tsiviilasja hind Tsiviilasja hinna määramisel juhindub kohus TsMS § 122 lg 1 sätestatust, mille kohaselt on tsiviilasja hind hagihind. Käesoleval juhul on hagihinnaks 5538,04 eurot.

Protokolli parandamise taotlus

Hageja taotles 18.01.2013 parandada 14.01.2013 istungi protokolli, millele kostja sisulisi vastuväiteid ei esitanud. Protokollist ei nähtu, et pooled oleksid mõnest oma väitest loobunud, mõne omaks võtnud, et hageja oleks hagist loobunud, tagasi võtnud, kostja hagi tunnistanud või pooled oleksid sõlminud kompromissi, mis oleks kõik ebaõigesti protokollis kajastatud. Pooled on esitanud kõik oma väited, vastuväited kirjalikes dokumentides. Eeltoodu alusel jätab kohus hageja taotluse protokolli parandamiseks rahuldamata ja lisab need väited protokolli juurde kooskõlas TsMS § 53 lg 4.

(digitaalne allkiri) Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.