Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue, põhjendused SMS Laen AS ja XXX sõlmisid interneti vahendusel 06.08.2009 lepingu nr XXX, mille alusel sai kostja laenu 191,73 eurot 180-ks päevaks intressiga 172,56 eurot laenu perioodiks. Kostja kohustus laenusumma 191,73 eurot ja intressi 172,56 eurot tasuma laenuandjale tagasi hiljemalt 25.02.2010. Kostja laenu ega intressi märgitud tähtajaks ei tasunud. Kostja jäi viivitusse. Viivis on lepingu p 11 järgi intressimäär, mis on 0,73% päevas ning alates 26.02.2010 on viivis 22.04.2013 seisuga põhivõlalt 191,73 eurolt vastavalt 1609,57 eurot. Hageja nõuab viivist põhivõla ulatuses ehk 191,73 eurot. Nõue on loovutatud Era Liisingu Inkassoteenused AS-le koos seadusest ja lepingust nr XXX tulenevate nõuetega vastavalt nõude loovutamise lepingule 011201. Hageja on kostjat teavitanud, et nõue on loovutatud hagejale. Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõla 191,73 eurot, intressi 172,56 eurot ja viivise 191,73 eurot ja menetluskuluna riigilõivu 100 eurot.

Kostja vastus Kostja leidis et hagi on aegunud, intressid ja viivised ebamõistlikult suured, ei ole teatatud nõude loovutamisest. Kostja nõustus sellega, et jäi AS-leS SMS Laen võlgu, kostjal ei ole õnnestunud saada suurt sissetulekut. Menetluskulud palub jätta hageja kanda. Kohtu põhjendused Võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg 1 alusel tuleb kohustust täita vastavalt lepingule, VÕS 100 on sätestatud, et kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Aegumine Vaidlus puudus selles, et SMS Laen AS ja XXX sõlmisid interneti vahendusel 06.08.2009 lepingu nr XXX, mille alusel sai kostja laenu 191,73 eurot 180-ks päevaks intressiga 172,56 eurot laenu perioodiks. Kostja kohustus laenusumma 191,73 eurot ja intressi 172,56 eurot tasuma laenuandjale tagasi hiljemalt 25.02.2010. Seega oli laenuandja ja laenusaaja ehk kostja vahel sõlmitud tähtajaline laenuleping tarbijakrediidilepingu tähenduses VÕS § 396 lg 1 ja § 401 ja § 402 järgi. Seega muutus laenuandja laenu tagastamise ja intressi maksmise nõue kostja vastu sissenõutavaks VÕS § 82 lg 1 (kohustus muutub sissenõutavaks vastaval tähtpäeval) alusel alates 25.02.2010. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 järgi algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. TsÜS § 147 lg 2 järgi nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Kuna kostja laenu ja intressi tagasimakse tähtajaks oli 25.02.2010, siis tekkis laenuandjal õigus kostjalt nõuda laenu ja intressi tagastamist alates 26.02.2010 kl 00:00, mil hakkas kulgema aegumisetähtaeg. Aegumine peatub TsÜS § 160 lg 1, 2 p 3 järgi maksekäsukiirmenetluses avalduse esitamisega. Hageja esitas kohtule kostja vastu maksekäsukiirmenetluse avalduse 16.10.2012 (kättesaadav kohtuinfosüsteemist), mis läks üle hagimenetluseks ja seega hagi loetakse esitatuks alates maksekäsukiirmenetluse avalduse esitamisest kooskõlas. Eeltoodu tõttu ei ole hageja nõue kostja vastu ei aegunud.

Intress, viivis 2 (4)

Kooskõlas VÕS § 397 lg 1 tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. VÕS § 401 lg 1 järgi tuleb krediidilepingu järgi (majanduskutsetegevuses antud krediit, milleks on ka raha) maksta krediidilt intressi. Pooled ei vaidle selle üle, et SMS Laen AS on andnud laenu oma majandustegevuse raames. Laenuandjal on õigus otsustada, millise intressiga ta laenu annab. Intress on tasu raha kasutamise eest, mis lepitakse kokku lepingu kehtivuse ajaks. Kostja ei ole vaidlustanud asjaolu, et ta on sõlminud laenulepingu ja esitanud laenutaotluse ja valinud endel laenusumma ja laenuperioodi ja seega ka intressisumma. Laenulepingu nr XXX punktist 4 nähtub, et pooled on kokku leppinud, et 191,73 euro suuruse laenu laenuperioodiga 180 päeva puhul on intressimäär 265,43 % aastas, ehk laenu õigeaegsel tagasimaksmisel laenusaaja poolt laenuandjale 172,56 eurot laenuperioodi eest. Kostja on ise laenulepingut sõlmides sellise intressimäära endale valinud ja saanud seega mõjutada endale valitavat intressimäära (intressisuurust). Seega on kostja lepingut sõlmides sellise tasuga (intressiga) nõustunud. Eeltoodu alusel leiab kohus, et intress ei ole ebamõistlikult suur. Kuivõrd laenulepingus on kokku lepitud laenu tagastamise aeg (milles vaidlus puudus), siis on kokku lepitud laenu kasutamise tähtaeg ja sellega ka tasu ehk intressi tasumise kohustuselaenu ehk krediidi kasutamise eest VÕS § 401 järgi. Nii on kostja kohustatud ka VÕS § 76 lg 1 alusel (lepingut tuleb täita vastavalt kokkulepitule) lepingut täitma: laenu tähtajal tagastama ja maksma laenu kasutamise aja eest intressi kokkulepitud ulatuses 172,56 eurot. Vaidlus puudus selles, et kostja laenu 191,73 eurot kokkulepitud ajaks ei tagastanud ega maksnud ka intressi 172,56 eurot. Sellega rikkus kostja lepingut VÕS § 100 tähenduses, kuna kohustused on täitmata. Kuna hageja ei ole laenu ega intressi tagastanud, on võlausaldajal õigus nõuda kostjalt VÕS § 101 lg 1 p 1 ja § 108 lg 1 alusel kohustuse täitmist ehk laenu tagastamist ning intressi kuni 25.02.2010. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine õigusliku aluse ning edasi saab rääkida vaid viivisest või kahju hüvitisest (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest tekkinud kahju). Märgitu on kooskõlas Riigikohtu praktikaga (Riigikohtu 29. jaanuari 2007.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-06 (p17), 5. novembri 2008.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-08 (p 15)). Vastavalt esitatud laenulepingu p-le 11 on pooled kokku leppinud, et laenuandjal on õigus nõuda kostjalt viivist lepingus sätestatud intressi määras kalendripäevas, kui kostja ei tee lepingu alusel saadud laenu ja/või muude maksete tagasimakset tähtaegselt. Kostja on endale ise valinud intressi määra ja sellega ka viivise määra, milleks on laenulepingu kohaselt 0,73 % päevas iga maksmisega viivitatud päeva eest, lähtuvalt viivise määrast ja maksmisega viivitatud päevade arvust. Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Seega on viivis 0,73% päevas kooskõlas VÕS § 415 lg 1, VÕS § 113 lg 1 III lausega. Viimane sätestab, et kui lepingus on kokkulepitud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne (VÕS § 94) intressimäär, siis loetakse viivisemääraks lepingus kokkulepitud intressimäär. Sellist seisukohta toetab Riigikohtu tsiviilkolleegium otsus asjas nr 3-2-1-120-08 (p 12) leidnud, et VÕS § 415 lg 1 esimene lause viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. Eeltoodu alusel on võlausaldajal õigus nõuda kostjalt VÕ§ 76 lg 1 ja § 113 lg 1 III lause järgi lepinguvabaduse printsiibi järgi lepingus kokku lepitud viivist 0,73% kalendripäevas. Kostja ei väitnud ole tõendanud, et see tingimus teda lepingu sõlmimisel ja ka käesoleval ajal ebamõistlikult kahjustab. Asjaolu, et kostja ei ole piisavalt suutnud oma varanduslikku olukorda parandada, ei tähenda, et viivis oleks ülemäära suur. Hageja on nõudnud viivist määras, mis vastab põhivõlale ehk 191,73 eurot. Viivisemäär, mis on võrdne põhivõla nõudega ja seega ei ole nõutav viivis ülemäära suur. Seega puudub alus ka VÕS § 113 lg 8 ja §162 järgi põhivõlaga võrdset viivist vähendada ning kostjal on kohustus tasuda lepingujärgset viivist põhivõla ulatuses vastavalt 191,73 eurot.

Nõudeõiguse loovutamine 3 (4)

VÕS 164 lg 1 järgi võib võlasusaldaja loovutada oma nõude võlgniku vastu kas täielikult või osaliselt võlgniku nõusolekust sõltumata, lg 2 järgi astub nõude loovutamise korral uus võlasusaldaja senise võlausaldaja asemale. Hageja poolt kohtule esitatud ja allkirjastatud nõudeõiguse loovutamise lepingu nr 011210 ja teatise nõude loovutamise kohta. Hageja poolt kohtule esitatud AS XXX poolt antud kinnituskirjaga on tõendatud, et hageja palvel ja eest edastanud teatised kinnituskirjas olevatele isikutele ja nimetatud nimekirjas number 2770-s isik, kellel teatis esitati, on XXX ehk kostja. Esitatud kinnistuskirjast nähtuvalt, on teatis saadetud XXX poolt laenulepingu sõlmimisel märgitud aadressile XXX . Nõude loovutuse teatisest nähtuvalt on selles märgitud number, mitmes on isik nimekirjas ja kuupäev, millal on kiri saadetud. Seega on hageja eelmainitud tõendiga tõendanud, et teatis nõude loovutamisest on saadetud ka kostjale tema poolt näidatud lepinguga seotud aadressil Seega on hageja kui uus võlasusaldaja VÕS § 170 III lause lausel esitanud nõude loovutamise teatise kostjale ja seega on tõendatud nõude loovutus hagejale. Eeltoodu alusel on hageja asunud vaidlusalusesse laenusuhtes esitatud nõudega (intress, laenu, viivis) VÕS § 164 lg 2 alusel, olles seega uus võlasusaldaja. Kohus peab vajalikuks märkida, et kui kostja on oma elukohta vahetanud, siis oli tal laenulepingu punkti 14.2 kohaselt kohustus teavitada laenuandjat oma elukoha andmete muutusest. Kostja pole väitnud, et ta oleks teavitanud SMS Laen AS-i või ka hagejat, et ta oleks oma elukohta vahetanud, millest tulenevalt tuleks lepinguga seotud teated saata muul aadressil kui laenulepingu sõlmimisel märgitud aadressile. Kuna asjas on tõendatud, et hageja on uus võlasusaldaja VÕS § 164 lg 2 järgi, siis on tal õigus nõuda ka VÕS § 76 alusel lepingu täitmist. Kuna kostja ei ole oma kohustusi täitnud, laen on 191,73 eurot tagastamata, samuti on maksmata intressid 172,56 eurot ning kostja on seni viivituses ning viivis on 191,73 eurot, siis on hagejal õigus nõuda VÕS § 101 lg 1 p1, 6, § 108 lg 1, § 113 lg 1 III lause, § 396 lg 1, § 397 lg 1, § 401 lg 1, § 402 järgi kohustuse täitmist ja viivist. Hageja nõue on tõendatud, põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista laenu katteks 191,73 eurot, viivist 191,73 eurot ja intressi 172,56 eurot. Menetluskulude jaotus, asjas hind TsMS § 162 lg 1, 2 alusel jäävad hageja menetluskulud kostja kanda, kuna hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 405 lg 1 p 3 alusel määrab kohus kindlaks lihtmenetluse asjas ka menetluskulude rahalise suuruse. Hageja palus välja mõista riigilõivu 100 eurot. Hageja tasus maksekäsu kiirmenetluses lõivu 45,9 eurot ja maksekäsu kiirmenetluse üleminekul hagimenetluseks täiendavalt lõivu 54,10 euro, kokku 100 eurot. Muude menetluskulude hüvitamist ei ole hageja taotlenud. Eeltoodu alusel ja juhindudes TsMS § 162 lg 1, 2, § 405 lg 1 p 3 alusel tuleb kostjalt välja mõista hageja kasuks riigilõivu 100 eurot. Asja hind on 556,02 eurot. (digitaalne allkiri) Kohtunik 4 (4)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.