Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

Hageja nõue ja hagiavalduse asjaolud

Harju Maakohtu menetluses on MFAS-i hagi A Š vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Esitatud hagis palub hageja kostjalt välja mõista 16.02.2012 sõlmitud liikmelepingu nr XXX alusel põhivõlgnevuse 120,90 eurot, viivise 38,33 eurot, kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitise 29,02 eurot ja jooksva viivise 0,15 % päevas võlgnetavalt põhinõudelt. Poolte vahel 06.02.2012 sõlmitud liikmelepingu nr XXX (edaspidi Leping) alusel andis hageja kostjale õiguse kasutada hageja poolt pakutavaid sportimisteenuseid vastavalt kostja poolt valitud treeningpaketile, milleks valis kostja päevapaketi. Lepinguga kohustus kostja tasuma liikmetasu 37 eurot kuus. Kostja jättis perioodil juuli 2012 kuni oktoober 2012 tasumata liikmetasu kogusummas 120,90 eurot. Vastavalt Lepingu juurde kuuluva (Lepingu punkt 22) Liikmelepingu üldtingimuste punktile 7.5 on hageja arvestanud tasumata liikmetasult viivist 0,15 % päevas vastavalt viivituses olevate päevade arvule. Hagi esitamise ajaks on sissenõutavaks muutunud viivis 38,33 eurot. Kuivõrd võlgade sissenõudmine ei ole hagejapõhitegevuseks, sõlmis hageja võla sissenõudmiseks käsunduslepingu OK Incure OÜ-ga ning kandis sellega kahju 29,02 eurot kahju OK Incure OÜ-le makstud teenustasu näol. 14.05.2013 esitatud seisukohas rõhutas hageja, et kostja vastuses esitatud väited on tõendamata ning et Lepingu üldtingimuste punkti 7.3 ei vabasta arve mitteesitamine Liiget ühelgi juhul Lepingujärgsete tasude maksmise kohustusest, kuna tasu suurus on Liikme jaoks etteaimatav. Samuti otsekorraldusega makstes peab liige tagama lepingus sätestatud kuupäeval piisava rahahulga olemasolu oma arveldusarvel. Kostjal oli arvete tasumiseks sõlmitud otsekorraldusleping ja kostja võlgnevus tekkiski asjaolust, et kostja arveldusarvel ei olnud piisavalt vahendeid, et pank oleks saanud arveid tasuda. Kostja vastuväited 08.05.2013 vastuses avaldas kostja, et kasutas hageja teenust viimati juunis 2012 ning treeningruumist lahkudes teatas, et soovib Lepingu lõpetada. Kuna hageja esindajal puudus Lepingu eksemplar, leppis kostja saalis viibiva hageja esindajaga kokku, et nimetatud isik vormistab lõpetamise ise. Kuivõrd kostja perioodil 07-10.2012 hageja teenust kasutanud ei ole ning lõpetamiseks oli kokkulepe olemas, leiab kostja, et kasutamata teenuse eest tasuma kohustatud ei ole. 26.05.2013 seisukohas rõhutas hageja, et pole tõendatud asjaolu, et ta oleks vaidlusalusel perioodil hageja teenuseid kasutanud, ning selle perioodi kohta ei ole hageja temale ka arveid esitanud. kostja oli põhjendatult arvamusel, et hageja oli nõus lepingu lõpetamisega juunis 2012. Kostja väidab, et päevapaketi kuutasu suurus on 32 eurot. Lisaks palub kostja vähendada ebamõistlikult suurt viivisemäära seadusjärgse viivise määrani ning asub seisukohale, et tõendamata on kahju hüvitise nõue. Hageja õigusabikulude suurus on kostja hinnangul põhjendamatu ja ei tohiks ületada hageja nõude suurust. Kostja ärakuulamist taotlenud ei ole.

Kohtuotsuse põhjendused Kohus menetleb hagi TsMS § 405 lg 1 alusel lihtmenetluses. Kohus, uurinud kohtule esitatud dokumentaalseid tõendeid, leiab, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Puudub vaidlus asjaolus, et poolte vahel on 06.02.2012 sõlmitud tähtajatu liikmeleping nr 25499-2012 (tlk 26 jj). Nimetatud lepingust tuleneb pooltevaheline võlasuhe võlaõigusseaduse (VÕS) § 2 lg 1 mõttes. VÕS 8 lg 2 kohaselt leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval. Vastavalt VÕS §-le 100 kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja p 6 järgi kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Poolte vahel on vaidlus asjaolus, millal on Leping lõppenud ning kas juhul, kui leping juunis 2012 ei lõppenud, oli hagejal õigus nõuda liikmetasu maksmist olukorras, kus kostja teenused ei kasutanud ning kostja arveid ei saanud. VÕS § lg 13 sätestab, et lepingut võib muuta või lepingu võib lõpetada lepingupoolte kokkuleppel või lepingus või seadusega ettenähtud muul alusel. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt, kui leping on lepingupoolte kokkuleppel sõlmitud teatud vormis, ei pea seda vormi lepingu muutmisel või lõpetamisel järgima, kui lepingust ei tulene teisiti ning lg 3 kohaselt, kui lepingus oli ette nähtud, et lepingut muudetakse või leping lõpetatakse teatud vormis, ei või üks lepingupool sellele lepingutingimusele tugineda, kui teine lepingupool võis tema käitumisest aru saada, et pool oli nõus lepingu muutmise või lõpetamisega teistsuguses vormis. Vastavalt Lepingu punktile 10 on liikmelepingu lõpetamise kokkulepet võimalik sõlmida igal ajal. Punkti 11 kohaselt sõlmitakse liikmelepingu lõpetamise kokkulepe Spordiklubis ning allkirjastatakse liikme ja klubi esindaja poolt omakäeliselt. Poolte vahel puudub vaidlus asjaolus, et Lepingu punkti 11 kohast poolte poolt allkirjastatud kokkulepet, mille kohaselt oleks liikmeleping juunis 2012 lõppenud, ei eksisteeri, mistõttu peab kohus hindama, kas Leping on lõppenud juunis 2012 VÕS § 13 lg 3 alusel Lepingu punktis 11 sätestatust erineva poolte kokkuleppega, millele on viidanud kostja. Kohus leiab, et kostja väited Lepingu lõpetamise kokkuleppe olemasolu kohta selliselt, et kostja leppis saalis viibiva hageja esindajaga kokku, et nimetatud isik vormistab lõpetamise ise, ning kostja järeldas sellest, et hageja oli nõus Lepingu lõpetamisega suulises vormis, ei ole tõendatud. Hageja on hagiavalduses ja kohtule esitatud seisukohtades asunud selgelt seisukohale, et juunis 2012 leping ei lõppenud, mistõttu ei saa kohtu hinnangul väita, et hageja on kostja väiteid sellise suulise kokkuleppe olemasolu kohta tunnistanud. Kostja ei ole esitanud oma väidete tõendamiseks ühtegi tõendid, mille pinnalt saaks asuda kohus järeldada, et vastav suuline lepingu lõpetamise kokkulepe eksisteeris ja kostja seda sellisena mõistis. Lisaks viitab Lepingu jätkumisele asjaolu, et perioodi 01.07.2012-31.07.2012 eest koostatud arve nr XXX (tlk 36) on kostja poolt osaliselt tasutud. Tulenevalt eeltoodust asub kohus seisukohale, et Leping oli perioodil, mille eest hageja liikmetasu maksete tasumist nõuab, kehtiv. VÕS § 821 lg 1 p 1 kohaselt kui vastastikuse lepingu puhul ei ole tasu maksmise tähtpäeva või tähtaega kokku lepitud, muutub tasu maksmise kohustus sissenõutavaks hiljemalt 30 päeva möödumisel arve või muu sellise makseettepaneku võlgniku kätte jõudmisest. Lepingu punkti 4 lause 2 sätestab, et otsekorralduslepingu alusel debiteerib Klubi liikme kontolt Liikmelepingust

tulenevaid tasusid iga kuu 10. kuupäeval. Lepingu punkti 6 kohaselt on liikmetasu maksmine kohustuslik olenemata sellest, kas liige Spordiklubi faktiliselt külastab või mitte. Liikmelepingu üldtingimuste punkti 7.3 kohaselt arve mittesaamine ei vabasta Liiget ühelgi juhul Lepingu järgsete tasude maksmise kohustusest /.../. Eeltoodu ja VÕS § 76 ja § 82 alusel asub kohus seisukohale, et Lepinguga oli kokku lepitud igakuise liikmetasu sissenõutavaks muutumine 10. kuupäeval ning asjaolu, et kostja arveid ei saanud ning teenuseid ei kasutanud, ei mõjutanud hageja õigust nõuda liikmetasu maksmist ning kostjat vastavast kohustusest ei vabastanud. Kuivõrd Lepingus on tasu maksmise tähtpäev vastavalt kokkuleppele 10. kuupäev, ei ole kohaldatav VÕS § 821 lg 1. Liikmetasu suurus vastavalt Lepingule 37 eurot ning kostja poolt esitatud väide hinnakirjajärgse päevapaketi maksumuse kohta 32 eurot ning selle tõendamiseks esitatud väljaprint hageja veebilehel olevast hinnakirjast, ei ole konkreetse lepingu seisukohalt olulised. Kuna kohus leiab, et pooltevaheline Leping oli perioodil, mille eest hageja liikmetasu maksete tasumist nõuab, kehtiv ning hagejal oli õigus nõuda vastaval perioodil liikmetasu ning kostjal kohustus seda maksta, on põhjendatud mõista kostjalt välja liikmetasu perioodi juuli 2012 kuni oktoober 2012 kogusummas 120,90 eurot. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa (kuni 14.04.2013 kehtinud redaktsioonis seitse) protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Pooled on lepingu üldtingimuste punktis 7.5 leppinud kokku viivisemääras 0,15% tasumisele kuuluvast summast päevas iga maksega viivitatud päeva eest kuni võlgnetava summa täieliku tasumiseni. VÕS § 113 lg 5 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva seaduse §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 sätestab, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja nõuab kostjalt põhivõla 120,90 euro ja viivise 38,33 euro tasumist. Viivis on arvestatud alates iga liikmetasu sissenõutavaks muutumisest kuni 05.04.2013. Kostja ei ole esitatud tõendite põhjal lepingust tulenevat kohustust täitnud. Kohus on viivise arvestuse õigsust kontrollinud ja leiab, et kostjalt tuleb välja mõista hageja kasuks viivis põhivõlgnevuse tasumisega viivitamise eest summas 38,33 eurot. Kohtu hinnangul ei ole viivise määr 0,15 % päevas ebamõistlikult suur. 0,15 % päevas on seda tüüpi teenuse osutamise lepingute puhul tavapärane ning arvestades tasumisele kuuluvate summade suurust, ei ole arvestatud viivise summa muutunud ebamõistlikult suureks. Hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis

on väiksem kui kolmandik nõutavast põhivõlgnevusest ning ka jooksev viivis ei suurene sellise kiirusega, et selle tasumise nõudmine muutuks lähiajal kostja suhtes ebamõistlikult suureks. Kohus märgib, et asjaolu, et hageja on kostja arvates olnud passiivne võlgnevuse sissenõudmisel, ei mõjuta hageja õigust kostjalt võla tasumisega viivitamise korral viivist nõuda. Kohus on viivise arvestuse õigsust kontrollinud ja leiab, et tulenevalt eeltoodust tuleb kostjalt välja mõista hageja kasuks hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis põhivõlgnevuse tasumisega viivitamise eest summas 38,33 eurot ning alates 06.04.2013 0,15 % päevas võlgnetavalt põhinõudelt (120,90 eurot) kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. VÕS § 113 lg 5 sätestab, et kui kohustuse täitmisega viivitamisest tekkinud kahju suurus ületab viivise, võib nõuda viivist ületava kahju hüvitamist, kui kahju hüvitamise nõue on olemas. Sõltumata viivise maksmisest võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusest põhjustatud mõistlike võla sissenõudmiskulude hüvitamist. Kohus leiab, et hageja kahju hüvitamise nõue summas 29,02 eurot, on käsitletav mõistliku võla sissenõudmiskuluna , mille kandmise on hageja põhistanud ning kohtule piisaval määral usutavaks teinud. Kostja on jätnud oma rahalise kohustuse täitmata ning vastavas summas inkassoteenuse kasutamine on hageja poolt põhjendatud ning kuulub hüvitamisele. Lähtuvalt eeltoodust on hagi põhjendatud ja tõendatud ning kuulub rahuldamisele. Menetluskulude jaotus TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus rahuldas hagi, siis kannab menetluskulud täies ulatuses kostja. Vastavalt TsMS § 405 lg 1 lause 2 p 3 kohaselt lihtmenetluses menetletava hagi menetlemisel näha menetluskulude suuruse ette juba menetlust lõpetavas kohtulahendis, võimaldades menetlusosalistel esitada eelnevalt oma menetluskulude nimekirjad. Hagiavalduses ning sellele lisatud menetluskulude nimekirjas taotleb hageja kostjalt 60 euro riigilõivu ja 320 euro õigusabi kulude väljamõistmist. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud ja ta menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele vastu ei vaidle, võib kohus piirduda üksnes selle kontrollimisega, et lepingulise esindaja kulud ei oleks suuremad käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel kehtestatud piirmäärast. Kui menetluskulude kindlaksmääramise avaldus on selgelt põhjendamatu või kui lepingulise esindaja kulude kohta esitatakse vastuväide, kontrollib kohus ka lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Käesoleval juhul on kostja õigusabi kulu suurusele 320 eurot vastu vaielnud ning leiab, et need ei tohiks igal juhul ületada hageja nõude suurust. Kohus nõustub kostjaga, et õigusabi kulud hageja poolt nõutud ulatuses on põhjendamatud. Käesolevas tsiviilasjas ei ole tegemist keeruka õigusliku vaidlusega ning hageja esindaja toimingud kohtumenetluses koosnevad maksekäsu kiirmenetluse avalduse ja hagiavalduse esitamisest ning kostja vastusele seisukoha esitamisest. Nimetatud dokumentide mahtu ja sisulist keerukust arvestades peab kohus kohaseks ja vajalikuks õigusabi kuluks 60 eurot.

Eeltoodu alusel tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulu 60 + 60 = 120 eurot. TsMS § 177 lg 2 ja hageja taotluse alusel mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 lauses 2 sätestatud määras.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.