Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi, jättes

Hageja kassatsioonkaebuse alusel tühistas Riigikohus ringkonnakohtu ja maakohtu otsused ning saatis asja uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule. Asja uuel arutamisel esitas kostja täiendavalt alljärgmised vastuväited. Kostja tagastas auto 25.08.2005, mil lõppesid poolte võlasuhted, mistõttu on hagi aegunud. Kui kohus ei nõustu aegumise vastuväitega, siis on kostjal ka muud täiendavad vastuväited. Laenulepingul ei ole poolte allkirju, laenu ei ole üle antud kostjale isiklikult ega ka auto omanikule. Kostja allkirjastas auto saamisel lepingu laenuandja nimel, mis tõendab, et ta ei näinud hästi lugeda (leping on väikses kirjas ja kostja kannab prille). Seega ei olnud kostjal võimalik lepinguga põhjalikult tutvuda ega saada teada lepingu koormavatest tingimustest. Mõni päev pärast seda anti alla kirjutamiseks graafik, mille järgi tuli tasuda igakuiselt 4290 krooni. Tegemist oli auto järelmaksuga müügilepinguga. Auto tegelik omanik oli OÜ Automarket. Seega olid suhted kostjal viimasega. Kuna auto tagastati 25.08.2005, siis suhted lõppesid, samuti tasumise kohustus. Hageja on ise tunnistanud kostja poolt 30 200 krooni tasumist ajavahemikus 04.01.2005-25.08.2005. Kuivõrd hageja ei ole kostja tööandja ja kostja sõlmis auto müügilepingu OÜ-ga Automarket, siis on hageja kostjalt saanud raha alusetult. Perioodil 17.01.2005-25.08.2005 tasus kostja raha kassasse, summad võttis vastu A.L, kokku 30 000 krooni. Lisaks tasus kostja viimase makse 15 000 krooni sõiduki tagastamise päeval. Hageja oli kostja kui töötaja suhtes jõupositsioonil, kuna kostja töötas autolammutustöökojas mitteametlikult, mistõttu pole dokumente palga saamise ning raha maksmise kohta. Isegi kui poolte vahel oli laenusuhe, siis on leping tühine, sest on vastuolus heade kommetega, millele viitavad intressimäär 3% kuus, viivise määr 1% päevas võlalt, laenuandja õigus muuta ühepoolselt maksegraafikut, tasutud maksete

järjekorra arvestus, leppetrahv jne. Juhul kui tehing ei ole tühine, siis on eelviidatud tingimused ebamõistlikult kahjustavad tüüptingimused ja tühised. Sarnased lepingud sõlmiti ka teiste töötajatega, mis kinnitab, et tegu on tüüptingimustel sõlmitud lepinguga. Isikud, kes kostjale palka maksid ja kostjalt raha kinni pidasid, olid kõik omavahel seotud. Autole tehti parendusi. Need kulud kandis kostja. Kostjal ei olnud andmeid, millised firmad Tallionnas Kadaka tee 86a tegutsevad. Kostja juhtimisõigus oli peatatud 25.05.2005-24.05.2006. Pärast auto tagastamist teatas T.L, et kostjal võlgnevused puuduvad. Kostja töötasust peeti kinni 53 610 krooni perioodil 17.08.2005-17.05.2006. Auto väärtus oli tagastamise ajal tegelikult suurem kui 15 000 krooni, kuid auto väärtust ei ole võla arvestamisel arvesse võetud. Esimese astme kohtu lahend ja põhjendused Harju Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohtumenetluse käigus tõi kostja esile olulisi uusi vastuväiteid, seega vaatas maakohus asja läbi uuesti algusest peale. Riigikohus juhtis tähelepanu sellele, et kostjale tuleb anda võimalus tõendada, et laen on tagastatud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule (võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg 3). Leping nr 02104 on sõlmitud hageja ja kostja vahel. Kostja ei ole vaidLanud, et ta on lepingule alla kirjutanud, tõsi küll laenuandja nimelt. Lepingu lisaks olevast maksegraafikust nähtuvalt on kostja ka sellele alla kirjutanud, kuid laenusaaja nimelt. Lepingu punkti 2.2 järgi peab laenusaaja maksma laenult intressi 3% kuus. Kuna hageja tegeles laenude andmisega, siis on laen antud hageja majandus- või kutsetegevuses ning viidatud lepingut võib vaadelda krediidilepinguna VÕS § 402 mõttes. Lepingu punktides 2.4 ja 2.5 on kostja kinnitanud, et ta kasutab laenu sõiduki (Mercerdez Benz 230TE, registreerimismärgiga XXX XXX) omandamiseks ning et laen makstakse OÜ-le Automarket. Kostja ei ole vaidLanud asjaolu, et ta soovis saada autot. Samuti on kostja kinnitanud, et ta on OÜ-lt Automarket ostnud vähemalt 15 autot. Hageja poolt kohtule esitatud 06.06.2003 laenulepingust hageja ja OÜ Miloberg vahel nähtub, et kostja on viimase juhatuse liige, kes on sõlminud OÜ Miloberg nimel hagejaga laenulepingu. Võrreldes lepingut nr 02104 OÜ-ga Miloberg sõlmitud lepinguga, mille kohaselt tuli laen üle anda OÜ-le Modalen auto omandamiseks (punktid 2.4, 2.5), on mõlemad lepingud oma laenu väljamaksmise (kolmandale isikule) ning sihtotstarbelisuse (auto omandamiseks) poolest sarnased. Arvestades kostja varasemat kogemust autode ostmisel, kostja tegutsemist juriidilise isiku esindajana, kes on hagejaga sõlminud laenulepinguid sarnastel tingimustel ning et kostja sai enda kasutusse sõiduki hinnaga 59 000 krooni, mis vastas laenulepingus märgitud laenusummale, siis pidi kostja mõistliku inimesena aru saama laenulepingu nr 02104 eesmärgist. Kostja pidi aru saama, et talle antakse laenu ja see makstakse välja OÜ-le Automarket selleks, et kostja saaks omandada laenulepingus nimetatud sõiduki. Seetõttu ei ole usutav kostja väide, et ta ei saanud aru, kellega tal õigussuhe tekib. Hageja poolt kohtule esitatud aktist nähtuvalt on OÜ Automarket 17.12.2004 võtnud vastu laenulepingu nr 02104 alusel hagejalt 59 000 krooni (3770, 80 eurot), mis vastab laenulepingus kokkulepitud laenusummale (punkt 2.1). Asjaolu, et kohtule esitatud lepingu eksemplarile ei ole alla kirjutanud laenuandjana hageja, ei tähenda, et leping poleks poolte vahel sõlmitud, sest laenuleping ei pea olema sõlmitud kirjalikus vormis. Kuna kostja on laenulepingule alla kirjutades avaldanud tahet saada laenu, hageja on raha lepingus märgitud isikule üle andnud, kostja on saanud enda kasutusse laenulepingus nimetatud auto, siis on pooled sõlminud laenulepingu VÕS § 396 lg 1 ja § 401 tähenduses. Laenulepingu lahutamatuks osaks on ka kostja poolt alla kirjutatud laenulepingujärgsete maksete tasumise graafik, millest on näha, millal ja kui suures ulatuses tuleb kostjal laen koos intressiga tagastada. Müügilepingu sõlmimine või sõlmimata jätmine OÜ-ga Automarket ei tähenda, et hageja ja kostja vahel poleks laenulepingut nr 02104 sõlmitud. Kuigi

kostja OÜ Miloberg juhatuse liikmena sõlmis hagejaga laenulepingu(id) ja oli OÜ-lt Automarket ostnud vähemalt 15 autot, ei tähenda veel, et kostja poleks lepingut nr 02104 sõlmides olnud tarbija. Kostja töötas OÜ-s Automarket maist 2005 kuni juunini 2006. Seda, et kostja töötas lammutuskojas, kinnitas M.P ütLega 19.09.2012 istungil, kuid ütLest ei nähtu, et M.P oleks olnud hageja töötaja või juhataja. Seega ei saanud hageja olla kostjale tööandjaks, viimast ei kinnita ka M.L ütlused. Eeltoodu alusel ei ole tõendatud kostja väide, et hageja oli kostja kui töötaja suhtes jõupositsioonil. M.L ütLest nähtuvalt ei sõitnud kostja vaidlusaluse autoga taksot. Kostja selgituste ja M.L ütLe kohaselt sõitis nimetatud sõidukiga kostja abikaasa. Asjaolu, et kostja abikaasa võis ka taksot sõita, ei tähenda seda, et kostja oleks olnud majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik, kes selle raames oleks võtnud hagejalt laenu. Seda ei nähtu ka esitatud laenulepingust nr 02104. Eeltoodu alusel asus kohus seisukohale, et kostja sai lepingu nr 02104 järgi laenu kui tarbija ning kuna hageja andis oma majandus- või kutstegevuses laenu rahas ja laenult tuli maksta intressi, siis on poolte vahel sõlmitud tarbijakrediidileping VÕS § 402 tähenduses. Mis puutub kostja väitesse, et tal ei olnud juhtimisõigust, siis märgitul ei ole asjas tähtsust, sest sõiduki omandamiseks, majandus- või kutsetegevuses olemiseks ei pea isikul olema sõiduki juhtimisõigust. Laenulepinguga võetud tarbijakohustus on kostja poolt alla kirjutatud, seega vastab leping VÕS § 404 lg-st 1 tulenevale vorminõudele. Kuna lepingu eesmärgiks oli, et kostja omandab laenu eest auto, siis on tegu asja omandamise finantseerimise lepinguga VÕS § 405 lg 1 mõttes. Lepingust ei nähtu aga lepingu esemeks oleva asja hinda; krediidi brutosummat, mis tuleb maksta lepingu raames sissemakseks, osamaksete, intresside ja muude kuludena; krediidi kulukuse määra aasta kohta; tarbija taganemisõigust ja selle teostamise korda, tähtaega ning krediidilepinguga seotud müügilepingust taganemise korda (krediidilepingus viidatakse vaid müügilepingule) VÕS § 405 lg 1 p-de 2, 3, 5, 7 järgi. Eeltoodu alusel on tegemist tarbijakrediidilepinguga, mis ei vasta VÕS § 404 lg 2 p-dele 2, 4, 6, 8 ja 9 ning § 405 lg 1 p-dele 2, 3, 5 ja 7, olles seega VÕS § 408 lg 1 järgi tühine. Tühisest tehingust ei teki tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 84 lg 1 järgi kohustusi ning hagejal ei ole õigus nõuda VÕS § 76 lg 1, § 101 lg 1, § 108 lg 1, § 396 lg 1 ja § 401 lg 1 alusel laenu tagastamist. Nimetatud põhjustel ei ole vaja anda hinnangut, kas kostja poolt auto tagastamisega lõppesid poolte lepingust tulenevad võlasuhted, kas hagi on selle tõttu aegunud, kas leping või selle üksikud sätted (graafiku ühepoolse koostamise ja muutmise õigus, intressi ja viivise suurus, tasutud maksete arvestamine erinevate kohustuste katteks, leppetrahv) on vastuolus heade kommetega või nad on ebamõistlikult kahjustavad tüüptingimused. Samuti ei tule anda hinnangut, kui palju, mille katteks ja kellele on kostja raha tagastanud, milline oli auto väärtus selle tagastamise ajal ja kuidas olid raha vastuvõtnud isikud omavahel seotud. Eeltoodu tõttu ei anna kohus hinnangut kostja tunnistajate M.Pi ja M.L muudele ütLele, auto tagastamise aktile, auto hindamise aktile, äriregistri väljavõtetele, hageja esitatud konto väljavõttele. Apellatsioonkaebus Hageja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja menetluskulud jätta kostja kanda. Juhul kui ringkonnakohtul pole võimalik asja lahendada, saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Tunnistajate ütluste, kostja väidete ning toimikus asuvate tõendite alusel sai 19.09.2012 toimunud kohtuistungil selgeks, et kostja esitas kohtule eksitavaid andmeid nagu olnuks ta nõrgemas positsioonis lepingu sõlmimisel, saamata aru, kellega, mis tingimustel ja asjaoludel ta lepingu sõlminud oli. Kostja ja hageja olid sõlminud analoogseid lepinguid arvukate sõidukite omandamise eesmärgil, sest kostja tegeles taksoteenuse osutamisega. Vaidlusaluse lepingu

sõlmimisel eeldas hageja, et tegemist on analoogse lepinguga, nagu pooled olid neid sõlminud varasematel perioodidel. Kohus on oma otsuse põhjendavas osas möönnud nimetatud asjaolusid, kuid asunud ekslikult seisukohale, et tegemist on tühise tarbijakrediidilepinguga VÕS §-de 402– 408 järgi. Kuivõrd pooled on võtnud lepingu täitmiseks ning hageja on lepingu täielikult ja kostja osaliselt täitnud, siis on arusaamatu, et lepingut käsitletakse tühisena. Samuti on tõendamist leidnud mõlema poole tahe sõlmida leping, mis baseerus pooltevahelisele pikemaajalisele suhtele läbi analoogsete lepingute, mis ei olnud tarbijakrediidilepingud, kuna olid seotud ettevõtlusega ehk taksoteenuse osutamisega. Isegi kui lepingut tõlgendada tarbijakrediidilepinguna, siis on kohus jätnud arvestamata VÕS § 408 lg-tes 2 ja 3 sätestatud tingimused, millede järgi on krediidileping kehtiv ka olukorras, kui on eksitud tarbijakrediidilepingu vormistamise sätetega. Need tingimused on esile toodud asjaolude ning tõendite baasil ilmselgelt täidetud. Tulenevalt eeltoodust on kohtuotsus ebaõige ja ebaõiglane. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud hageja kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht Tsiviilkolleegium, tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et Harju Maakohtu kaevatav otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 3 saadab ringkonnakohus tsiviilasja uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. 17.06.2009 esitatud hagiavalduse kohaselt andis hageja kostjale 17.12.2004 sõlmitud laenulepingu alusel laenu 59 000 krooni, mis tuli koos intressiga tagastada vastavalt maksegraafikule. Hageja väitel tasus kostja kokku 6 makset, millest kuuenda maksena on käsitletud tagastatud sõiduki maksumust 15 000 krooni. Lisatud graafikust (tl 6, I köide) nähtuvalt on kostja tasunud kokku 30 200 eurot, millest laenu põhiosa tagasimakseks arvestas hageja 3253 krooni, enamuse rahast aga intressi ja viivise katteks. Kõnealusest arvestusest tulenevalt moodustas kostja võlgnevus, mille väljamõistmist hageja taotles, 55 747 krooni ehk 3562, 88 eurot. 17.08.2010 esitatud vastuses (tl 41-42, I köide) vaidles kostja hagile vastu, väites et on laenu tagastanud. Kostja väitel on ta tasunud ajavahemikus 04.01.2005 kuni 17.08.2005 kokku 27 870 krooni. Alates 17.08.2005 kuni 17.05.2006 on kostja palgast maha arvatud kokku 53 610 krooni, seega kokku on kostja tasunud auto eest 81 480 krooni, mis on 26 480 krooni rohkem kui laenusumma. Kostja kinnitusel ei ole tal kohtule esitada ühtegi makset tõendavat dokumenti (kuna L L kviitungeid ei väljastanud ja nüüdseks on isik surnud). Kuna alamaastme kohtud jätsid hagi rahuldamata, vaatas hageja kassatsioonkaebuse alusel asja läbi Riigikohus. Riigikohtu 17.11.2011 otsusega nr 3-2-1-96-11 tühistati nii ringkonnakohtu otsus kui maakohtu otsus ja saadeti asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Riigikohtu otsuse kohaselt on kohtud jaganud valesti poolte tõendamiskoormuse. Kehtiva õiguse järgi on laenusaajal kohustus tõendada, et ta on võlausaldajale laenu tagasi maksnud. Kohustuse täitmise üldisest mõttest tulenevalt peaks võlgnik varustama end tõendiga kohustuse täitmise kohta (VÕS § 95 lg 1 järgi peab võlausaldaja kohustuse täitmise vastuvõtmisel andma võlgnikule tema nõudel sellekohase kirjaliku tõendi). Otsuse kohaselt tuleb maakohtul asja uuel läbivaatamisel anda kostjale võimalus tõendada, et ta on hagejale laenu tagasi maksnud (ühtlasi kontrollida, kas kohustus on täidetud vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, kohas ja viisil - VÕS § 76 lg 3).

Kostja 13.03.2012 esitatud vastuväidete (tl 124-127, I köide) kohaselt on hagi aegunud (sõiduk tagastati 25.08.2005). Kui kohus sellega ei peaks nõustuma, siis on kostja vastuväited järgmised: 1) laenulepingul ei ole mõlema poole allkirju, 2) laenu ei antud üle kostjale isiklikult ega ka auto omanikule, 3) lepingu tegelikuks sisuks oli sõiduki järelmaksuga omandamine, kuid kuna sõiduk tagastati 25.08.2005, siis on lepingulised suhted poolte vahel lõppenud, 4) kuna sõiduki omanikuks oli OÜ Automarket, siis on hagi esitanud ebaõige isik. Kui kohus leiab, et poolte vahel eksisteeris laenusuhe, on leping heade kommete vastane TsÜS § 86 lg 2 tähenduses ja seega TsÜS § 86 lg 1 järgi tühine (hageja oli kostja tööandja, seega oli kostjal alluvana nõrgem positsioon; pooltevahelised kokkulepped ei ole kooskõlas lepinguõiguse üldiste põhimõtetega - suhteliselt kõrge intressi- ja viivisemäär, laenuandja õigus muuta ühepoolselt maksegraafikut, maksete järjekord). 28.03.2012 kohtuistungil (protokoll tl 140-142, I köide) juhtis kohus menetlusosaliste tähelepanu sellele, et asjas võib tõusetuda küsimus tarbijakrediidist VÕS § 402 kohaselt. Hageja kordas jätkuvalt oma seisukohta, et tegemist oli krediidilepinguga ja kostja ei tagastanud sõidukit hagejale, vaid tagastas selle omanikule, s.o OÜ-le Automarket. 01.05.2012 esitatud menetlusdokumendis (tl 148-151, I köide) avaldas kostja jätkuvalt seisukohta, et tegemist oli järelmaksuga müügilepinguga ning et pooltel puudus kokkulepe laenulepingu sõlmimiseks. Kui tegemist on aga laenulepinguga, on see tühine heade kommete vastasuse tõttu TsÜS § 86 järgi. Kui leping ei ole nimetatud alusel tühine, kuuluvad lepingu suhtes kohaldamisele tüüptingimusi ja tarbijakrediiti reguleerivad sätted - kostjat kahjustavad lepingutingimused on tühised (VÕS § 42 lg 1, § 415). 19.09.2012 kohtuistungil kuulati üle tunnistajad (protokoll tl 170-178, I köide). Tunnistaja M L ütLe kohaselt on tema isa (kostja) „võtnud“ samal viisil Automarketist üle 20 auto, mingeid probleeme ei ole varem olnud. Ka kostja kinnitas, et on samast firmast ostnud vähemalt 15 autot, samuti kinnitas, et ta ei ole vaidlusaluse autoga taksot sõitnud, vaid seda kasutas tema abikaasa („ajas selle autoga igasuguseid asju, sõitis taksot ka“). Kostja väitel tegeles taksoteenuse osutamisega ka OÜ Miloberg (kostja oli selle äriühingu juhtorgani liikmeks). Ükski tunnistaja ei teadnud anda ütlusi selle kohta, millises summas oli kostja maksnud hagejale vaidlusaL laenu tagasi. Maakohus märkis õigesti, et kostja ei ole muutnud usutavaks väidet, nagu poleks ta täpselt aru saanud, milline õigussuhe milliste isikute vahel tal raha laenuks saamisega tekib. Hageja on menetluses läbivalt rõhutanud, et kostja soovis sõidukit osta oma kutse- ja majandustegevuse raames, kasutamaks sõidukit taksoteenuse osutamiseks. Kostja ei vaielnud vastu hageja väitele, et ta osales taksoteenuse osutamisel nii ise kui äriühingu kaudu. Kostja kinnitas, et analoogseid auto omandamisele suunatud lepinguid on tema või tema esindatav äriühing sõlminud vähemalt viisteist. Nii näiteks on kostja, tegutsedes OÜ Miloberg juhatuse liikmena, sõlminud äriühingu nimel hagejaga 06.06.2003 analoogse laenulepingu, mille kohaselt tuli laenusumma sõiduki omandamiseks üle anda müüjale, kelleks antud juhul oli OÜ Modalen. Ka tunnistaja M L teadmisel on kostja ostnud OÜ-lt Automarket üle 20 auto. Seega, arvestades kostja varasemat kogemust sõidukite ostmisel, selleks laenu võtmisel ning tema tegutsemist taksoteenuse osutamisel, samuti osalemist äriühingu juhtorganis, ei ole põhjust pidada sellist isikut tarbijaks VÕS § 34 tähenduses. VÕS § 34 järgi on tarbija isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevusega. Tarbija mõistet täiendab tarbijakaitseseaduse § 2 lg 1, mille kohaselt on tarbija füüsiline isik, kellele pakutakse või kes omandab või kasutab kaupa või teenust eesmärgil, mis ei

seondu tema majandus- või kutsetegevusega. VaidL ei ole selles, et hageja sõlmis lepingu oma majandustegevuse raames, samas on hageja toonud esile asjaolud, mis näitavad, et ka kostja sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuse raames. Kostja poolt analoogsete tehingute tegemise hulk viitab üheselt vaidlusaluse laenulepingu suhtes tarbijakrediiti reguleerivate sätete kohaldamatusele. Kostja ei ole vaidLanud hageja väidet, et tema tegevus oli seotud taksoteenuse osutamisega, mille tarvis ta autosid soetas. See, kes konkreetset autot kasutas (kas seda tegi kostja abikaasa või mõni muu isik) ja kas sellega „sõideti taksot“ või mitte, ei oma tehingule hinnangu andmisel tähtsust. Asjaolu, et kostjal puudus teatud perioodil mootorsõiduki juhtimisõigus, ei mõjuta sooritatud tehingu sisu ja olemust. Selle kostja väite kohta on maakohus õigesti märkinud, et sel ei ole asjas tähtsust, sest sõiduki omandamiseks ning majandus- või kutsetegevuses osalemiseks ei pea isikul olema sõiduki juhtimisõigust. Pealegi omavad tehingu hindamisel tähtsust üksnes need asjaolud, mis ilmnesid tehingu sooritamise ajal, mitte hilisemad. Kuna menetluses tuvastatud asjaolud annavad aL eeldada, et kostja sõlmis ka vaidlusaluse laenulepingu oma majandus- või kutsetegevuse käigus, siis oleks tulnud kostjal tõendada, et see nii ei olnud. Maakohus ei ole neile asjaoludele eraldi tähelepanu pööranud ega põhjendanud, miks ta ei nõustu hageja vastavate väidetega. Küll nõustub kolleegium maakohtu seisukohaga muude kostja vastuväidete osas (näiteks laenuandja allkirja puudumine laenulepingult, allkirja andmine teise isiku nime juures jne), samuti neile tugineva järeldusega laenulepingu kehtivuse kohta. Õige on ka järeldus, et asjas ei ole tõendatud, et kostja oli hageja töötaja, kelle suhtes võis hageja tegutseda jõupositsioonilt. Samas, kui maakohus ka leidis, et kostja sai 17.12.2004 sõlmitud laenulepingu nr 02104 järgi hagejalt laenu kui tarbija ja tegemist on tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 tähenduses ning kohaldada tuleb võlaõigusseaduse 2. jao sätteid, ei ole õige järeldus, et laenuleping on VÕS § 408 lg-st 1 tulenevalt tühine. Kohus ei ole otsuses märkinud, miks ta ei arvesta sama paragrahvi muid sätteid. Nii muutub VÕS § 408 lg 2 kohaselt krediidileping käesoleva seaduse § 404 lõikes 2 sätestatud andmete puudumisel siiski kehtivaks, kui tarbija saab laenu kätte või hakkab krediiti kasutama (sellise tehingu suhtes kohaldatakse VÕS § 408 lg-st 4 tulenevaid tingimusi). VÕS § 408 lg 3 järgi muutub krediidileping käesoleva seaduse §-s 405 sätestatud andmete puudumisel siiski kehtivaks, kui tarbijale antakse üle asi, talle osutatakse teenust või täidetakse muu kohustus (sel juhul on võimalik kohaldada VÕS § 408 lg-st 5 tulenevat intressi piirangut). Kuna maakohus asus seisukohale, et vaidlusalune tehing on tühine VÕS § 408 lg 1 järgi, siis ei pidanud ta vajalikuks anda hinnangut pooltevahelist lepingulist võlasuhet puudutavatele asjaoludele (kas auto tagastamisega võlasuhe lõppes ja hagi on aegunud) ning lepingu tingimustele (kas need on vastuolus heade kommetega või on need ebamõistlikult kahjustavad tüüptingimused ja seetõttu tühised). Eeltoodu tõttu ei pidanud kohus vajalikuks anda hinnangut ka sellele, kui palju, mille katteks ja kellele on kostja raha tagastanud ning kas ja kuidas olid raha väidetavad vastuvõtjad seotud hagejaga, samuti milline oli auto väärtus selle tagastamise ajal (või kas see omab praeguses vaidluses üldse tähtsust). Samal põhjusel ei andnud kohus hinnangut tunnistajate muudele ütLele, auto tagastamise aktile, äriregistri väljavõttele ja hageja esitatud pangakonto väljavõttele (kohtuotsuse punkt 40). Eelnevast nähtuvalt ei ole maakohus laenulepingut puudutavaid sisulisi väiteid ega vastuväiteid üldse käsitlenud ega sellekohaseid tõendeid hinnanud, millega on rikutud TsMS § 232 lg-t 1, mistõttu tuleb tsiviilasi saata uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Asja uuel läbivaatamisel tuleb kohtul järgida Riigkohtu juhiseid ning tuvastada, millises ulatuses on saadud laen tagastatud (kas kostja on tasunud makseid vastavalt hageja arvestusele kokku 30 200 krooni või on ta tõendanud, et ta tasus täiendavalt veel mingeid summasid; millises osas kaeti tasutud maksetega põhivõlgnevust, millises intressi ja viivist jne).

Antud juhul sõlmiti laenuleping tähtajaga 17.06.2006, mistõttu ei ole aL seostada laenulepingu lõppemist sõiduki tagastamisega (selle maksumuse laenusummast mahaarvamisega). Aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega. Hagi esitati kohtule 17.06.2009, seega aegmistähtaega järgides. Menetluskulud jaotatakse asja uuel läbivaatmisel ja lahendamisel.

Ü. Jänes

U. Loonurm

I. Nõmm

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.