Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Apellatsioonkaebuse võib esitada 30 päeva jooksul alates kirjeldava ja põhjendava osaga täiendatud kohtuotsuse kättetoimetamisest. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja põhjendused Harju Maakohtule esitatud hagiavaldusest nähtuvalt sõlmisid hageja ja kostja laenulepingud, mille alusel andis hageja kostjale laenu kogusummas 49 900 krooni (so. 3189,19 eurot), mis kanti hageja poolt 29.11.2006, 25.09.2007 ja 27.06.2008 üle kostja arvelduskontole. Kostja ei tagastanud hagejale laenusummasid vastavalt lepingus kokkulepitule ega tasunud ka igakuiseid intressi makseid, mistõttu ütles hageja laenulepingud alates 10.10.2010 üles ja nõudis kogu laenusummade kohest tagastamist. Time Finans AB volitas Incure Inkasso Agentuur OÜ-d kostjalt võlga sisse nõudma, millest teavitas ka kostjat 01.11.2010 kirjaga. Hageja palub kostjalt välja mõista eurot 2784,29 eurot s.h põhivõlgnevus 1907,06 eurot, intress 581 eurot, viivised 174,16 eurot ja kahju 122,07 eurot ning jätkuva viivise TsMS § 367 alusel. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kostja vastuväited Hagiavaldusele esitatud vastusest nähtuvalt vaidleb kostja hagile vastu. Hageja ei ole esitanud ühtegi väidetavat laenulepingut tõendamaks milliste laenusummade saamiseks ning tingimustel pooled kokku leppisid. Kostja teatas hagejale oma soovist saada laenu 20 000 krooni ulatuses. Nimetatud summa kanti kostjale 29.11.2006. Mingit lepingut samas ei sõlmitud. Kostja on laenu tagasi maksnud ajavahemikul jaanuar kuni september 2007. 25.09.2007 andis hageja kostjale veel laenu 18 900 krooni. Ka selle laenu andmisel ei sõlminud pooled lepingut, samas tasus kostja võlgnevust igakuiselt. 20.06.2008 esitas kostja veelkord taotluse laenu saamiseks, mille alusel kandis hageja kostjale 27.06.2008 11 000 krooni. Kostja on tasunud laenu hagejale igakuiselt esitatud arvete alusel. Kostja on seisukohal, et poolte vahel puudub kokkulepe intresside osas, lisaks märgib kostja, et üldtingimustes märgitud intresside suurus on vastuolus heade kommetega ja VÕS § 42 alusel tühine. Kostja hinnangul ei ole selge, millisest laenulepingust tulenev võlgnevus on hagejale tasumata, samuti ei nähtu milline laenuleping on üles öeldud. Tõendamata on hagejale tekkinud kahju, lisaks on kostja seisukohal, et hageja nõue on aegunud. Kostja on seisukohal, et pooled on kokku leppinud üksnes tagasimakse tähtajas ja laenusumma suuruses. Hageja ei ole täitnud laenu andmisel VÕS § 404 lg 2 tulenevaid nõudeid. Kostja palub hagi jätta rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud toimiku kirjalike materjalidega, hinnanud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 232 lg-st 1 tulenevalt tsiviilasjas esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt nende kogumis leiab oma siseveendumuse kohaselt, et hagi on põhjendatud osaliselt ja kuulub seega osalisele rahuldamisele. TsMS § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Kohus on antud tsiviilasja lahendamisel juhindunud TsMS § 405 lg 1 p-des 2-3, 5, 6 sätestatust.

Hagi aluseks olevate asjaolude kohaselt sõlmiti hageja ja kostja vahel laenuleping. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et kostja esitas 22.11.2006 ja 20.06.2008 laenutaotluse, mille alusel soovis hagejalt laenata vastavalt 20 000 krooni (tl 121) ja 11 000 krooni (tl 48). Kohtule hageja poolt esitatud tõendist nähtuvalt anti kostjale laenu ka 25.09.2007 summas 18 900 krooni (tl 25). Laenuleping loetakse sõlmituks nagu kõik teisedki võlaõiguslikud lepingud poolte vahel kokkuleppe saavutamisega. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Seega on lepingu jõustumiseks olulised poolte vastastikused samasisulised tahtevaldused ja leping on sõlmitud siis, kui pooled on saavutanud konsensuse. Laenulepingu sõlmimiseks võib teha tahteavalduse sarnaselt teiste võlaõiguslike lepingutega tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg-st 1 tulenevalt mis tahes viisil. Seega võib lepingu lugeda sõlmituks nii otseste tahteavalduste vahetamise teel kui ka kaudsete tahteavaldustega. Seejuures peab poolte tahe olema äratuntavalt väljendatud. Antud juhul on kohtule nähtuvalt kostja oma tahteavaldust äratuntavalt väljendanud. VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma. VÕS § 402 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Kohus on seisukohal, et osapooled sõlmisid tarbijakrediidilepingud. Laenusummad kanti kostjale üle vastavalt 29.11.2006 summas 20 000 krooni, 25.09.2007 summas 18 900 krooni ning 27.06.2008 summas 11 000 krooni (tl 25). Kohtule nähtuvalt ei ole poolte vahel vaidlust kostjale laenusummade ülekande ja laekumise osas. TsMS § 231 lg 4 kohaselt omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Sellega on tõendatud, et kostja on saanud hagejalt laenu kokku summas 49 900 krooni. VÕS § 408 lg 2 kohaselt on VÕS § 404 lg 2 nimetatud andmete puudumise korral krediidileping siiski kehtiv kui tarbija saab laenu kätte või hakkab krediiditi kasutama, seega asub kohus seisukohale, et krediidileping ei ole tühine. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on kostja rikkunud laenu tagasimakse kohustust. Hageja on lepingu ülesütlemisteate kostjale väljastanud 10.10.2010 (tl 27-28, tl 97-98, tl 155-157). Ülesütlemise tagajärjed sätestab VÕS § 195 lg 2. Vastavalt VÕS § 195 lg 2 kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingu üles öelda, vabastab ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima. Kohtule nähtuvalt on hageja VÕS § 416 sätestatud tingimusi lepingu ülesütlemisel järginud. Kohus asub seisukohale, et antud juhul on täidetud nii lepingu ülesütlemise formaalsed kui ka materiaalsed eeldused, seega tuleb leping lugeda hageja poolt ülesöelduks. Kohus kontrollib järgmiseks kostja poolt väidetud nõude aegumist. Hageja nõue kostja vastu tuleneb tarbijakrediidilepingust ja oli suunatud lepingu järgi üleantud raha tagastamisele. Kuivõrd krediidisumma tagastati kostja poolt igakuiste maksetena, on tegemist korduvate kohustustega. Seetõttu tuleb aegumistähtaja ja selle alguse leidmisel kohaldada TsÜS § 154, mille järgi on korduvate kohustuste täitmise nõude aegumistähtaeg, kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks. Samas tuleb eristada nõudeid, mis muutusid sissenõutavaks lepingu ülesütlemisega. Hageja ütles krediidilepingu erakorraliselt üles ja nõudis kogu laenu tagastamist, seega muutus laenu tagastamise nõue VÕS § 399 lg 1 ja § 82 lg 3 ning lg 7 kolmanda lause järgi sissenõutavaks hiljemalt mõistliku aja möödumisel lepingu

ülesütlemisest. Lepingu ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud nõude puhul ei ole tegemist korduva kohustusega, mistõttu selline nõue aegub TsÜS § 146 lg 1 ja § 147 lg 1 esimese lause järgi kolme aasta jooksul nõude sissenõutavaks muutumisest (vt ka Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-95-08). Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ei ole kostja tähtaegselt tasunud hagejale hiljemalt 10.07.2010 laekumisega laenumakset summas 841 krooni (tl 99-101), eelneval perioodil on kostja kohtule nähtuvalt tasunud hageja poolt esitatud arved (tl 58-93, tl 102-107, tl 50-52). Seega muutusid hageja nõuded tasumata igakuiste osamaksete osas sissenõutavaks alates 01.01.2011. Hageja on laenulepingu kostjapoolse kohustuse rikkumise tõttu üles öelnud alates 10.10.2010 (tl 28), seega muutusid hageja nõuded lepingute ülesütlemisest sissenõutavaks mõistliku aja möödudes ülesütlemisest (kohtu hinnangul 7 päeva möödudes s.o alates 17.10.2010). Lisaks juhib kohus kostja tähelepanu asjaolule, et TsÜS § 158 lg 1 kohaselt aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. TsÜS § 158 lg 2 kohaselt võib nõude tunnustamine seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on kostja sooritanud OÜ Incure Inkasso Agentuur nõudekirja 6571 alusel (tl 29, tl 49) neli ülekannet vastavalt 08.11.2010 summas 500 krooni s.o 31,96 eurot, 18.01.2011 summas 31,50 eurot, 08.02.2011 summas 31,96 eurot ning 08.03.2011 summas 31,96 eurot, juhindudes TsÜS § 158 lg 1 koosmõjus lg-ga 2 on kostja hageja nõuet tunnustanud, mistõttu aegumine katkes ja algas uuesti. TsÜS § 160 lg 1 kohaselt aegumine peatub õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks ning lg 2 kohaselt on hagi esitamisega võrdsustatud avalduse esitamine maksekäsu kiirmenetluses. Hageja esitas maksekäsu kiirmenetluse avalduse 19.09.2011, seega ei ole hageja nõue ilmselgelt antud juhul aegunud. Pooled vaidlevad VÕS § 404 lg-s 2 sätestatud tarbijapoolse kirjaliku tahteavalduse kohta sätestatud nõuete täitmise üle, kostja on seisukohal, et poolte vahel puudub kokkulepe intressimäära osas. Tulenevalt VÕS §-st 397 lg 1 tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et hageja on andnud laenu majandustegevuses ja seega tekkis kostjal intressi maksmise kohustus. Kohus on seisukohal, et kuigi kostja on 22.11.2006 ja 20.06.2008 laenutaotlustes ning 19.09.2007 allkirjastatud tahteavalduses (tl 48, tl 26, tl 95-96, tl 121-122, tl 134-135) kinnitanud laenulepingu tingimustega tutvumist ja nendega nõustumist, tuleb kohtu hinnangul juhinduda tarbijakrediidilepingu sõlmimisel VÕS § 404 lg 2 sätestatust. Antud juhul ei vasta kohtule tõendina esitatud tarbija poolt allkirjastatud tahteavaldused VÕS § 404 lg 2 sätestatule. VÕS § 408 lg 4 kohaselt, kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul puuduvad andmed intressimäära, krediidi kulukuse määra või krediidi kulukuse esialgse määra või käesoleva seaduse § 404 lõike 2 punktis 2 nimetatud krediidi brutosumma kohta, loetakse intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul puuduvad andmed tarbija poolt võlgnetavate muude kulude kohta, ei võlgne tarbija talle avaldamata kulusid. Krediidiandja peab osamaksed intressimäära ja muude kulude vähendamist arvestades uuesti määrama ja tarbijale teatavaks tegema. VÕS § 408 lg-st 4 tuleneb, et kui tarbijakrediidilepingus puuduvad andmed krediidi brutosumma kohta, ei või intressi nõuda rohkem kui VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär. VÕS § 404 lg 2 p 2 kohaselt peab tarbija poolt allkirjastatud tahteavalduses olema märgitud kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ning intressi ja muude kulude tasumiseks tehtavate maksete kogusumma (krediidi brutosumma), muutuvate tingimustega krediidilepingu puhul lepingu sõlmimisel algsete tingimuste kohaselt arvutatud maksete kogusumma. Eralaenu taotlused (tl 48, tl 96, tl 121, tl 134) ja selle kinnitus (tl 95, tl 135) ei sisalda VÕS § 404 lg 2 p-s 2 nimetatud andmeid krediidi brutosumma kohta. Tarbijale ei ole lepingu sõlmimisel krediidi brutosummat koos intressi ja muude kuludega teatavaks tehtud. Järelikult tuleb VÕS § 408 lg 4 kohaselt kohaldada intressi arvestamisel seadusjärgset intressimäära VÕS

§ 94 lg 1 alusel. VÕS § 94 lg 1 kohaselt on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimis-operatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi. Hageja on 07.06.2013 kohtule esitanud arvestuse ja arvandmed (tl 163-165), mille kohaselt moodustas laenulepingu ülesütlemise aja seisuga põhinõude jääk 6240,77 krooni s.o 398.86 eurot. Intressivõlgnevus moodustas juhindudes VÕS § 113 lg 1 ja VÕS § 94 193,44 krooni s.o 12,36 eurot. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on kostja inkassomenetluse raames tasunud täiendavalt 1993,06 krooni s.o 127,38 eurot, mille hageja on arvestanud põhivõlgnevuse katteks (tl 163), seega on põhivõlgnevuse suurus 4377,71 krooni s.o 279,79 eurot. Kohus asub seisukohale, et intress summas 12,36 eurot ja põhivõlgnevus summas 279,79 eurot tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS § 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Hageja on 07.06.2013 viiviseid arvestanud järgmiselt: 1) 08.04.2011 kuni 30.06.2012 on hilinenud päevi 449, viivisemäär 0,022% võlgnevuse jäägilt summas 279,79 eurot, seega viivise suuruseks 27,64 eurot; 2) 01.07.2012 kuni 07.06.2013 on hilinenud päevi 341, viivisemäär päevas 0,021% võlgnevuse jäägilt summas 279,79 eurot, seega viivise suuruseks 20,04 eurot. TsMS §-st 367 tulenevalt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Hageja poolt esitatud viivitusintressi aluseks olevad arvandmed ja arvestamise käik on õiged. Kohus asub seisukohale, et viivis summas 47,68 eurot ning jätkuv viivis TsMS § 367 alusel, kuni põhinõude täitmiseni tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Hageja on esitanud kahju hüvitamise nõude inkassokulude katteks. VÕS § 115 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. Hageja väite kohaselt on ta seoses võlgnevuse sissenõudega kandnud inkassomenetluse käigus kulusid summas 122,07 eurot (tl 158). Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on kostja hagejale inkassomenetluse raames tasunud võlgnevuse summas 127,38 eurot (tl 49). Kohtu hinnangul oli inkassoteenuse kasutamine tulenevalt kostjapoolsest raha maksmise kohustuse rikkumise asjaoludest mõistlik ning sellest tulenevad kulud on antud juhul käsitatavad võlausaldaja kahjuna (vt ka Riigikohtu lahend nr 3-2-1-66-05). Kohus asub seisukohale, et hagejale tekkinud kahju on kostjapoolse kahju tekitava tegevuse tagajärjeks ning kostja vastutab tekkinud kahju eest, seega on hageja õigustatud kostjalt nõudma inkassoteenusega seonduvate kulude hüvitamist summas 122,07 eurot. Kohus selgitab, et TsMS § 438 kohaselt hindab kohus otsuse tegemisel tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Vastavalt TsMS § 436 lg-le 2 rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Arvestades eeltoodut rahuldab kohus hagi osaliselt ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse 461,19 eurot s.h laenu põhisumma 279,79 eurot, intressi 12,36 eurot, inkassoteenusega seonduva kahju 122,07 eurot, viivise 47,68 eurot ning lisanduva viivise TsMS § 367 alusel põhinõudelt alates 08.06.2013 kuni põhinõude (279,79 euro) täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine

TsMS § 6 kohaselt tehakse tsiviilasja menetlustoiming toimingu tegemise ajal kehtiva seaduse järgi. Tsiviilasja hinna määramisel juhindub kohus hagiavalduse esitamise ajal kehtinud TsMS § 122 lg-st 1, mille kohaselt on tsiviilasja hind hagihind. TsMS §133 lg 1 kohaselt hagihind arvutatakse põhinõude järgi ning lg 2 kohaselt ei arvestata hagihinda arvutades kõrvalnõuetena esitatud intressinõuet, muu hulgas viivisenõuet ja kulude hüvitamise nõuet, seega on hagihinnaks antud juhul 2029,13 eurot. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine TsMS § 173 lg 1 ja 4 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus leiab, et kuivõrd kohus rahuldas hagi osaliselt, tuleb menetluskulud jätta 16,56 % ulatuses kostja kanda ja 83,44 % ulatuses hageja kanda. 25.04.2013 pooltele saadetud kirjas teatas kohus, et lahendab tsiviilasja juhindudes TsMS § 405 lg 1, ühtlasi andis pooltele tähtaja menetluskulude nimekirjade esitamiseks. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt kostja menetluskulude nimekirja kohtule ei esitanud. Hageja menetluskuludeks on tasutud riigilõiv (57,21 eurot maksekäsu kiirmenetluses + 422,12 eurot hagiavalduse esitamisel) kokku 479,33 eurot ning õigusabikulud summas 260 eurot. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 16,56% menetluskuludest s.o 122,43 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Marget Henriksen Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.